teisipäev, juuli 23, 2024

Murtud südamega printsess

 Mul on kodus kasvamas tõeline draamaprintsess. Võtame näiteks tänase. Tirts tahtis vastu ööd limonaadi saada, mis oli mõeldud aga homseks õe sünnipäevaks. Seega keeldusin. Tirts jooksis teise tuppa, nuttis seal lahinal ja hädaldas. Mõne aja pärast tuli kööki ja teatas pisarad silmist purskumas: "Väikest südant on kerge murda!"

Valge liblika lend

Laupäeval saatsime vanaema viimsele teekonnale. Teades seda, kui märja koha peale mu silmad sattunud on, siis varustasin end kohe mitme paki taskurätikutega. Võibolla oleks võinud riidest taskuräti võtta, siis oleks saanud vahepeal välja väänata ja edasi tönnida, nüüd aga raiskasin ressursse ühekordsete rätikukestega. 

Aga eks seda oligi oodata. Matused pole just mingi eriline lustipidu ja mina hakkangi väga kergelt nutma. Ei saa rahulikult raamatutki lugeda või filmi vaadata kui juba silm märg. Eriti härdaks teeb mind aga teiste leina ja kurbuse nägemine ja sellest matustel puudust ei ole. Vot ja siis nutangi.

Tegelikult oli kõik väga ilus ja sujus kenasti. Kalmistul mängis viiul ja päike piilus pilve tagant. Isegi piraadid* sobitusid kummalisel kombel pildile, lisades pisut seikluslikku mekki. 

Kui kalmuküngas oli ilusasti üles ehitatud ja pärgade ja lilledega kaetud, andis kirikuõpetaja kõigile aega vanaemaga mõttes hüvasti jätta. Ja just siis lendas üks väike valge liblikas üle kalmu ja laperdas taeva poole. Kuigi ma selliseid asju ei usu, siis paratamatult tuli pähe mõte, et tegemist oli vanaemaga, kes tuli uues kehas vaatama, kas kõik on nii nagu peab (ta oli ju elu ajal kõva korraldaja).  Mulle tundus, et ta jäi nähtuga rahule. 

Haua kõrval konutas aga vaikselt üks kärnkonn. Muigasin mõttes, et see oli vanaisa, kes rahulikult ja vaikselt oma kaasaga taaskohtumist ootas.

* Kaks päevitunud musta riietatud hauakaevajat/kirstukandjat/muidu asjapulka rätid peas ja kõrvarõngad kõrvas - meenutasid koledal kombel mereröövleid. Ja arvestades, et pideva varanduste otsimiste ja uuesti maasse kaevamiste tulemusel on saavutatud labidatöös teatav vilumus, siis võiks ju hauakaevaja amet olla erru läinud piraadile loogiline karjäärivalik. 

reede, juuli 19, 2024

Hispaanias on hirmsad vihmahood

Aga na ei olegi veel kirjutanud, et käisime vahepeal soojamaa puhkusel. Ma olen nii vanaks elanud ja polnudki veel varem vahemere ääres puhkamas käinud. Nüüd on see viga siis parandatud. Ma ei hakka kirjutama üksikasjalikku reisikirjeldust, vaid toon punktide kaupa välja mõned märksõnad, mis meenuvad. 

Kogu meie pagas minnes. Tagasi tulles oli üks kohver rohkem - ujumisrõngaste jaoks

Kuumus - "Miks te ometi kõige kuumemal ajal Hispaaniasse lähete?" uuris nii mõnigi kõiketeadja enne reisi. Mina, kes ma eriti kuumasõber ei ole, olin isegi hirmul, ostsin endale laia äärega kübara ja kolm potsikut päikesekreemi. Aga asi polnud sugugi nii hull. Temperatuurid olid küll kõrged, aga täiesti talutavad. Kreemitasime usinalt ja tulime peaaegu sama valgena tagasi, kui läksime.

Minu kaabu

Floora ja Fauna - Üks asi, mis minu ettekujutusega Hispaaniast kokku ei läinud oli maa värvigamma. See oli nimelt kollastes ja pruunides toonides. Krõbekuiv ja kuivanud. Ainsad värvilaigud maastikul olid kiirteede ääres kasvavad oleandrid (need on äärmiselt mürgised ja kiirteede ääres kasvatataksegi seetõttu, et metsloomad hoiavad neist eemale). Oliivi-, sidruni- ja avokaadoistandused andsid siiski maastikul pisut rohekat tooni. Aga muidu oli kõik krõbekuiv ja rohelist rohtu nägin ainult ühes aias, kus töötasid ka vihmutid. Igal pool olid sildid suurest tuleohust. Ja selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime nägime oma silmaga kahte tulekahju ning ühel päeval käis pääste lennuk läheduses asuvast veehoidlast vett võtmas. Ei teagi, kas harjutas niisama või kustutas mõnd maastikupõlengut. Üks tulekahjudest oli meie enda külas. Märkasime seda oma terrassilt. Kuna parajasti mängis Hispaania jalka poolfinaalis, siis olime päris mures, et kas keegi kustutama tuleb või on kõik telerite ette naelutatud. Lõpuks ikka tulid.

Faunast tooksin esile rohelised papagoid, kes parkides elasid ja hirmsat häält tegid. Ega muid loomi väga näha polnudki. Paar kidurat kassi, mõned hobused, kitsekari. Ahjaa, raisakotkaid nägime ka matkaraja kohal tiirutamas - juu noolisid, et mõni turist kuristikku kukuks.

Indiaanlase pea kalju ja kiirtee äärsed põõsad - sõidu pealt tehtud pilt, mis peaks vabandama välja udususe

Vahemeri - Käisime neljas erinevas rannas. Esimeses, nö lasterannas, oli tõesti kõige lapsesõbralikum  olukord - isegi kui liiv kõrvetas taldadele peaaegu et villid ja kõige pisem tuli merest välja verise õla ja kriibitud käega. Teises rannas pisikesed õieti vette enam ei saanud - väga kiirelt läks sügavaks ja lained lõid tugevamaidki jalust. Veest välja tulles oli trikoo kive täis ja põlv või kõht (või mõni muu kehaosa) marraskil. Kolmandas rannas lapsed isegi ei üritanud vette tulla (läks ka kiiresti sügavaks). Ja neljandasse ei võtnud me lapsi isegi kaasa mitte. Rannad olid pigem kivised, isegi kui kaugemal vees oli liivapõhi. Riitevahetuskabiine hispaanlased ei tunnista (neljast rannast ühest, leidsime sellise igandi). Popimad rannad olid nii tihedalt inimesi täis, et vaevalt mahtus astuma, pikali viskamisest rääkimata. See aga ei takistanud kohalikel puhkajate vahel palli mängimast. Tore oli näha, et rannas oli igasuguse kehakuju ja -vormiga inimesi ja ma olin vist kogu ranna peale ainus, kes trikood kandis, ülejäänud olid ikka bikiinidega või mõni lausa paljaste tissidega. Vesi ise oli muidugi mõnus jahutav, ma ütleks, et lausa eestilikult karastav, aga selge ja läbipaistev (kui just polnud tapjalaineid, mis kive näkku viskasid).

Rand nr 4 - sinna me lapsi kaasa ei võtnud. 

Rand nr 2 - kurjade lainetega, kus kraapisin ära põlve

Rand nr 1 kõige liivasem ja lastesõbralikum

Bassein - meil oli oma villas ka bassein. Kui lastelt küsida, mis neile Hispaaniast kõige rohkem meeldis, siis vastatakse kui ühest suust - basseinipidu. Neil käis üks katkematu basseinipidu kogu aeg. Isegi Tirts, kelle jalad põhja ei ulatunud, ulpis vapralt oma sebrakese ujumisrõngaga ringi ja muust ei hoolinudki kui basseinis sulistamisest. Käisime laste lõbuks ka ühes veepargis. See meeldis samuti lastele, aga oma bassein oli ikka suurimaks luksuseks.

Terrassirõdu ja bassein

Jõed - Jõgesid oli palju, aga vett nendes vähe. Kogu reisi peale nägin kokku kaht jõge, kus ka vesi sees oli. Ülejäänud olid vaid kuivad jõesängid.

Näete, pildi vasakul servas on näha veidi beeži vett. Rooma silla all oli erandlikult voolavat vett

Villa - rentisime kogu nädalaks ühe väikese villakese. See oli tegelikult väga armas koht. Piisavalt ruumikas, aga samas kompaktne. Kõik vajalik oli olemas. Ühel õhtul rõdulaadsel terrassil istudes arutasime, et kui saaks, siis mida Hispaaniast kaasa võtaks. Lapsed oleks võtnud loomulikult basseini, Mps pesukuivatusala (see oli seal tõesti väga mugavalt lahendatud ja pesu kuivas silmapilkselt) ja mina selle sama terrassi. Oli ääretult mõnus istuda õhtul terrassil maheda tuulekese käes, samas kui kiviplaatidest õhkab veel soojust, vaadata kuidas päike mägede taha loojub, juua klaasike kerget mulliga jooki ja niisama perega juttu ajada ja järgmise päeva plaane teha. Need olid minu lemmikhetked reisilt. Tõeline puhkusetunne.

Vaade terrassilt

Buss - rentisime autod ringiliikumiseks. Vennapere rentis normaalse sõiduki, aga meie laiendatud pere (minu ema ja isa olid ka pundis) rentis peaaegu et väikebussi. Õnneks on Mps meil osav ja sai bussi juhtimisega hakkama, mina oleks ilmselt juba villa hoovi tagurdamise vajaduse peale risti keset teed seisma jäänud ja lahinal nutma hakanud. Villa asus keset küllaltki järsku mäge ja kitsaste väravate vahelt hoovi tagurdades oli mul kogu aeg hirm, et buss läheb lihtlabaselt ümber. Ei läinud. Tõsi on muidugi see, et kitsastel mägiteedel oleks sõiduauto siiski palju inimsõbralikum lahendus kui buss.

Meie bussike, taustal on näha minu lemmikterrassi nurgakest

Matk - Meil oli üldiselt suhteliselt vaba programm ja ainsad piletid, mis varasemalt olid ette ostetud, olid Caminito del Rey matkaraja pääsmed, sest nähes pilte kalju küljele rajatud matkarajast, teadsin kohe, et sinna tahan ma minna. Pensionärid ja alla 8-aastased lapsed jätsime basseinipeole ja kihutasime enne kukke ja koitu minema. Olgu-olgu, päike oli ikka juba tõusnud, ainult mäe tagant polnud välja jõudnud. Mõte oligi selles, et saaks võimalikult varakult matkarajale, et mitte lõõskava päikese all matkata. Rada oli äge ja soovitan seda kindlasti. Samuti soovitan võtta giidiga matka. Ilma giidita on ka kindlasti tore ja ilus, aga giid avas kogu selle koha tausta ja oli äärmiselt huvitav kuulata. Meil oli muidugi ka väike grupp ja erakordselt tore giid. Rada ei olnud raske - isegi minusugune täiesti vormist väljas matkaja sai selle kerge vaevaga läbitud. Ja kuigi enamus rajast kõrgus kuristiku kohal, siis mingit kõrgusekartust minus küll ei tekkinud. Ehk siis kui sa pole sünnist saati paaniliselt kõrgust kartnud, siis on see täiesti muretu matk. Ja no millised vaated!





Koopad - külastasime Nerja koopaid. Noo, need olid ikka päris uhked ja võimsad ja panid fantaasia hooga tööle. Seal ringi liikudes ei olnud mingit kunsti ette kujutada, et nuga tagant kargab välja kari mäekolle või kusagil konutab lohe ja valvab oma varandust. Millised kaunid sammassaalid ja  lubjanikerdised! Pildid jäid kõik udused.

Valged linnad - Meie reisiseltskond koosnes väga erineva vanuse ja huvidega inimestest. Laste jaoks oli kõige tähtsam basseinipidu, aga Mummi ja mõned teisedki täiskasvanutest tahtsid ka natuke kultuuri saada. Cordoba reis läks selles mõttes natuke untsu, aga asja heastamiseks korraldasime väljasõidu naabruses asunud väikesesse mägilinnakesse. See oli armas väike paljude treppide ja loendamatute kraanide/kaevukestega  linnake. Väga armas. Natuke jäi kripeldama see valge linn, mis justkui kroon ühe kõrge mäe tipus kõrgus, kuid mis siiski külastamata jäi. 

Viis kraani on parem kui üks, seda teab iga hispaanlane


Valge maja kitsega

Lennureis - Kõige vähem meeldivad mulle reisimise juures lennujaamad. Need on täis siginat, saginat,  ärevust, tüdimust ja ootamist. Mõlemal korral jäi meie lennuk tunnikese hiljaks. Õnneks oli otselend ja polnud hirmu, et jääme järgmisest lennust maha, aga see närviline õhkkond on väsitav. Ja lennukis on kitsas. Jagasin küll pingirida Täpikese ja Tirtsuga, kes on väikesed kui nööbid ja laiuti just liiga tihedalt ei pidanud olema, aga põlved küll ära mahtuda ei tahtnud. Eriti tagasi tulles. Siis oli vist mingi kahandatud lennuki versioon. Ma siiamaani imestan, et kuidas lendavad minust pikemad inimesed, kui juba minul kohutavalt ebamugav oli...

 

Kodu paistab. Just seal punase noole juures

Igatahes oli tore ja mälestusväärne reis. 



esmaspäev, juuli 15, 2024

Hüvasti mu armas vanaema

Milline pilt kerkib teie silme ette, kui mõtlete sõnale vanaema?

Minu esmane ettekujutus on sellisest malbest rahulikust memmest, kes koob sokke ja küpsetab lapselastele pannkooke, mida serveeritakse värske piima ja oma ajast korjatud marjadest keedetud moosiga. Idülli mahub veel paar looma, keda talitada, pööningul kuivavad ravimtaimed ja kassipoeg lõngakeraga mängimas. Pehme, soe ja rahulik. Nagu õhtupäikese laik köögilaual.

Kui ma aga mõtlen aga oma vanaema Luule peale, siis see kujutluspilt on hoopis teistsugune - liikuvam, rahutum, energilisem. See päikeselaik on pigem päikesejänku, mis hüppab ühelt pinnalt teisele ja sa ei tea iial, kust teda järgmisena leida võib. Nagu tuulepuhang, mis keerutab lehti ja sasib lained korraks vahule.

Nüüd on see kärsitu tuuleke vaibunud. Head teed armas vanaema!

Mõtlesin, et panen kirja mõned meenutused oma vanaemast. Hoiatan ette, et postitus tuleb kaootiline ja ei kätke endas kindlasti kogu tema olemust, vaid just seda, mis mulle hetkel pähe tuli. Mul on olnud õnne, et vanaema oli nii pikalt minu elus ja loomulikult on temaga seoses loendamatult mälestusi ja meenutusi. Isegi tema vahvatest ütlustest olen pooled oma kõneviisi üle toonud.

Näiteks ütles ta tihti naljatlemise ja lõõpimise peale: "Jätkem joobnud naljad." Seda väljendit kasutan ma sageli. Joomisega pole enamasti midagi pistmist. Samuti kasutas ta väljendit "hobuse unenägu" - seda nii hämara toa kohta kui uinamuina inimese kohta. Kui meile põrandale ase tehti ja kasukas tekiks peale anti, siis ütles ta ikka, et ase nagu kuninga kassil, ja ma tundsin end tähtsamana kui need "koerakirbud", kes voodikoha said. 
Kooli ajal kohtasin vanaema sisuliselt iga päev, kuna käisin lõunaajal vanaema juures söömas. Iga kord kui sealt läbi astusin küsis ta ikka: "Kas koolis nalja ka sai, kas keegi toolilt maha ei kukkunud?" Üks kord kukkuski, aga sel päeval unustas ta küsida. Nüüd küsin seda sama küsimust ikka oma lastelt. Senini pole toolilt kukkumise nalja veel ette tulnud.
Kuigi me oleme alati olnud hea sööma peal ja kaunilt ümarad, siis vanaema innustas alati veel sööma märkides: "Nägu on sul nagu kitse jälg!" Süüa sai tema juures muidugi alati hästi. Vaieldamatu lemmik oli minu jaoks kärutädipuder. Tavainimesed tunnevad seda ilmselt mulgipudru nime all. Nii head mulgiputru kui tegi minu vanaema, ei ole ma kusagil mujal saanud. Võisin seda omal ajal järjest mitu taldrikutäit sisse vohmida.
Fakt on see, et Luule ei olnud traditsiooniline vanaema. Naersin ikka, et ta on linnavanaema - tõeline ärikas. Ta teadis kõiki, tal oli kõige kohta arvamus ja ta ei jäänud kunagi märkamatult tahaplaanile.
Vanaemaga oli alati huvitav. Kunagi ei võinud kindel olla, et see, mis eile otsustati, ka täna jõusse jääb ja võibolla homme uuesti tagasi ei otsustata. Ta oli rahutu hing - kust tuul, sealt meel. Ega ta ühegi tegevuse juures pikalt püsinud. Mäletan perioodi, kus ta tegeles ristpistes tikkimisega - tikkis kõigile nimelised padjad ja siis ilmselt tüdines. Sama seis oli ka maalimise või siidimaaliga. Ta oli pidevas liikumises, korraldas midagi (kasvõi teiste elusid, kui muud polnud korraldada), organiseeris, ostis, müüs ja vahetas. Ja teist nii impulsiivset inimest ma ei tea. Tema jaoks ei olnud mingi probleem pakkida asjad ja sõita Tallinnasse restorani (kuna Kuressaare restoranis ei olnud muusikat) või minna mandrile sugulaste juurde kadrit jooksma. Temaga reisides ei pruukinud jõuda varem välja valitud sihtkohta. 
Luule armastas reisimist. Veel 90. sünnipäevagi käis ta Viini ooperis tähistamas. 80. juubelit tahtis ta Pariisi Eiffeli tornis pidada (ütles, et šampus on tema poolt, külalised peavad ainult ise kohale tulema), aga see jäi vist südameoperatsiooni tõttu toona ikka tegemata. Aga muidu sai tal pool maailma läbi rännatud.
Vanaema ei sallinud kasse, samas oli ikkagi tema see, kes muretses, kas kassid ja koerad ikka süüa saavad ja et nendega kõik hästi oleks. Veelgi enam aga hoidis ta silma peal, et lapselastel ikka kampsunid seljas ja mütsid peas oleks. Vastuväiteid ei võetud kuulda. Lihtsam oli alla anda kui vanaemaga vaidlustesse laskuda. Nii juhtuski, et ma mütsi, mille kandmine tol hetkel ei tundunud üldse tore, panin pähe alles veidi enne vanaema juurde jõudmist ja võtsin peast alles siis kui vanaema vaateväljast lahkunud olin. Niikuinii oleks vaidluses kaotajaks jäänud.

Vanaema elas 92 aastaseks. See on väga pikk aeg ja sinna mahub tohutult palju. Ta nägi nii esimest Eesti Vabariiki, II maailmasõda, Nõukogude okupatsiooni, taasiseseisvumist kui tänapäeva Eestit ja kõike mis sinna vahele jääb. Ägeda ja tarmuka naisena suutis ta kõigest läbi tulla ja säilitada oma rõõmsa meele. Ja vanamutiks ta ei muutunudki!
Mälestusi on palju ja kuigi vanaema lahkumine on väga kurb, siis toob temale mõtlemine ikka ja alati naeratuse näole. 
Pildil vanaema oma 55. juubelil koos pisikese Maailmaparandajaga

 


teisipäev, juuli 02, 2024

Mis kell päike tõuseb?

Kas teie teate, mis kell praegusel ajal päike tõuseb? Mina tean täpselt, sest koos päikesega tõuseb ka Tirts. Enamasti tuleb ta küll meie kaissu või nõuab, et keegi teda valvama tuleks (loe: läheks tema kaissu), aga näiteks täna hommikul pani ta teleka mängima ja hakkas multikaid vaatama. Tõsi mõne aja pärast nõudis ta, et keegi teda valvama tuleks* ja temaga mängiks ja süüa annaks ja mida kõike veel. Kella kuuest arvas, et on vaja õue minna. Oligi kingad jalga ja mütsi pähe pannud, aga ei leidnud dressipluusi. Ega mul ei jäänud muud üle, kui endki voodist välja ajada ja vaadata, et laps üksi hulkuma ei läheks. Istus teine trepi peal pleedi sees ja kurtis, et on külm. Meelitasin Tirtsu tuppa. Kella kümneks, mil teised silmad avasid, olime meie jõudnud juba raamatut vaadata, koristada, plastiliinist loomi voolida, koristada, joonistada, koristada, nõrkemiseni mängida, koristada ja loomulikult süüa ning multikaid vaadata. Koristada ikka ka. Tõsi, koristamise osas mitmuse kasutamine kuulub küll fantastika valdkonda. Ikka üksi koristasin. Sisuliselt olengi päev otsa koristanud, aga kas maja on ka korras? Looda sa.

Mis te arvate, kas sellise varase ärkamise ja täiesti ogara tulemusteta koristuspäeva õhtuks olen ma rõõmus ja rõõsa nagu linnuke oksal või pigem nagu torssis siil.



Rääkides siilidest. Nad on meie õue vallutanud. Vaesed koduloomad peavad välkkiirelt oma toidukausid tühjaks tegema, sest väikenegi viivitus päädib sellega, et alfasiil on kõigi nelja käpaga toidukausis ja õgib kahe suupoolega. Ülejäänud siilid võtavad järjekorda, et oma osa saada. Üks eriti ülbe hõivas isegi koerakuudi. 

Täiesti teisest teemast:

Tirts teatas just, et tal on vee vastu allergia...  Nojah, reisil vist vahemerre ujuma ei lähe.


*Ma ei saa aru, mis teema selle valvamisega on. Kas ta kavatseb ära põgeneda, või pahandust tegema hakata, et pidevalt valvurit kõrvale vaja...

esmaspäev, juuli 01, 2024

Tegelikult pole kliimasoojenemine milleski süüdi...

Oo, kuu aega mööda läinud ja ei sõnakestki kirjutatud. Miks? Siin on mõned põhjused:
*inspiratsiooni pole olnud. Kirjutamise soolikas on umbes. Isegi kui midagi toredat ja märkimisväärset on juhtunud, siis esimese asjana ei torka pähe, et tormaks nüüd blogima.
*aega pole olnud. Töö ja lõputult majapidamistöid. Aga nüüd algas puhkus. Mis ei tähenda muidugi, et vähem oleks teha. Kõik lapsed on ju kodus, järelikult on kolm korda rohkem koristamist ja söögitegemist. Oh õnne.
*tegemist on palju olnud. Esiteks saabus juba mai kuus suur suvi, nii et oleme ohtralt ujumas käinud ja see kulutab õhtud õhukeseks. Lisaks olen kõvasti joonistanud. Mps sai meie raamatu teise osa sisuliselt valmis, aga kuna ta sattus hoogu ja kirjutas poole paksema raamatu, siis on mul ju vaja ka poole rohkem pilte joonistada. Kolmveerand on valmis. Kolmandaks olen ka lugenud pisut. Üle pika aja.

Lühidalt nii ongi.

Aga jah, suurematel lastel sai kool läbi. Mõlemad olid väga tublid. Täpike tuli koju viisaka tunnistusega, kus ilusasti neljad-viied peal. Tõruke suutis kokkuvõtteks kõik viied saada. Lisaks sai veel suure hunniku igatsugu kiituskirju, diplomeid, auhindu ja tunnustusi. Käis isegi olümpiaadivõitjana naabervallavanema  vastuvõtul. Ta on meil ju väike tarkpea. Viimasel ajal käib pidevalt peale, et mängitagu temaga malet. Mõned, kel eriti hea mälu, mäletavad ehk, et esimene malelaine tuhises meie perest üle 8 aastat tagasi. Võrreldes toonasega ei ole just palju muutunud. Tõruke endiselt võidab, aga selleks ei pea ta enam sugugi reegleid väänama. Minul pole teda võita õnnestunud. See võib muidugi tulla sellest, et mulle ei meeldi eriti ette mõelda, mis on aga väidetavalt males oluline. Mina jällegi väidan, et vahel õnnestub ka vastane jaburate käikudega segadusse ajada. Tõrukesega pole seni õnnestunud, aga küll jõuab.

Kuna suuremad niikuinii kodus, siis jätsin ka Tirtsu lasteaiast koju. See tähendab, et kuulen nõrkemiseni targutamist ja jonnimist. Ta on kange nagu vana kits, aga seal juures üks väga jutukas kits, kellele meeldib kasutada keerulisi sõnu ja ilulevaid lauseid. Praegugi mängib siin kõrval põrandal nukkudega ja mul on tunne, et blogi kirjutamise asemel peaks hoopis tema juttu üles kirjutama (kui ma seda tegema hakkan, siis muutub tema peenutsev kõneviis muidugi suvaliseks lalinaks).

Aga teate, ma olen täitsa hirmul. Me hakkame nimelt reisile minema. Soojale maale ja puha. Täps hakkas juba mitu päeva tagasi pakkima. Tirts loeb päevi ja Tõruke toriseb niisama. Puberteet, mis teha, ta on viimasel ajal kohutavalt plahvatusohtlik, midagi ei saa öelda, kohe hakkab vulkaan purskama ja mis kõige hullem, Tirts on peaaegu et samas punktis. Seega on  mul üks värske teismeline, üks peaaegu teismeline ja üks kange neljane. Käisime naabersaare pealinnas. Tunnike sõitu ja ma olin nõus juba jala tagasi minema, et sellest pidevast nääklemisest, jonnimisest ja karjumiseast pääseda. Vähesed närvid, mis on varasemast alles jäänud, on servast kärssand ja täitsa krussis. Ja seda kõigest väikese autosõidu tulemusel.
Öelge, kuidas ma peaksin nädalase reisi vastu pidama? Häid nippe kellelgi? Äkki oleks targem end kohe pehmete seintega tuppa lukustada.
Ahjaa, meil on uus projekt ka. Ehitame Korvi aeda bangalot. Õigemini seni on Mps, Äiapapa ja Tõruke seda teinud. Täna sain esimest korda ka ise käe valgeks. Unustasin küll oma töösaapad koju, aga ega see ei takista - tõeline daam võib ka oma parimate kingadega ehitustöid teha ja aias trimmerdada... Puid lappisin ma niikuinii pikas suvekleidis...

reede, mai 31, 2024

 Kuulda on kauge kõue kõminat. Kas tõesti on lootust vihmale. Meie siin kuiva nimega kohas nägime viimaseid sademeid lumena...