Nõelapurustaja

Lubasin suure suuga, et kui olen oma uue hobiga midagi saavutanud, siis eputan, nii et püksid lillad. Jaa, me räägime tikkimisest. Olen selles valdkonnas teinud mitmeid põhjapanevaid avastusi.

• Esiteks olen ma tikkimiseks liiga tugev! Nähtavasti nõuab see õrna naiselikku puudutust, mitte jõulist lähenemist. Ma olen vähemalt kolm, kui mitte neli, tikkimisnõela juba pooleks murdnud. Ja sugugi mitte vihahoos seetõttu, et tikand välja ei tule. Kaugel sellest – rahumeelse tikkimise käigus hoopis. Ega siis ekspresidendiprouast töötervishoiuarst öelnud niisama, et mul on kätes keskmise meesterahva ramm. Tugev saare naine, noh!
• Teiseks on tikkimisega täpselt nagu maalimisega – peas näeb asi palju ilusam välja.
• Kolmandaks, olgugi et mul on pärandvarana saadud suur kotitäis lõngu, siis see õige toon on alati puudu.
• Neljandaks, ainult suurest tahtmisest ei piisa. Tuleb välja, et oskusi peab ka natuke olema. Minu teoreetiline pagas piirdub töökaaslaselt saadud 5-minutilise sissejuhatava loenguga tikkimise põhitõdedesse. Praktiline pagas oli veelgi nirum, aga see paraneb vaikselt.
• Viiendaks, teate, tegelikult on päris valus, kui nõelaga sõrme torkad.

Neist viiest avastusest hoolimata tundub mulle, et tikkimine ikkagi meeldib mulle. Lohutan end sellega, et igal kunstnikul ja käsitöömeistril on oma stiil. Minu oma näiteks on lummav oma rustikaalses rohmakuses. Tehnilise väljenduse nappus laseb motiividel kõlada lausa lapselikus siiruses. Vormi ürgne lihtsus ja motiivide jõulised üldistused annavad tikandile vahetu ilme. Hektiliselt vahelduvad pisted  loovad pinnale vaba, kohati lausa sünkoopilise rütmi. Mitte hetkekski ei teki kahtlust, et tegemist võiks olla masintikandiga. Kogu kupatus lausa karjub KÄSITÖÖ! 

Aga siin paar näidet minu senistest saavutustest. Esiteks proovilapp.

See on minu esimene katsetus Muhu traditsioonilise lilltikandi suunal. Minu arust alustuseks käib küll. Äkki teen sellest kunagi nõelapadja. Mitte et mul nõelapatja vaja oleks, aga kuidagi tuleb ju stardipunkt jäädvustada. No et kümne aasta pärast saaks võrrelda, kuhu olen jõudnud (või siis tõdeda, et hoolimata pingutustest ei ole mingit arengut toimunud ja see oligi mu lagi).

Kui proovilapp oli valmis, mõtlesin, et miks hakata vaikselt pisikeste tagasihoidlike tikanditega pihta. Harjutamine on mömmidele. Võtsin ette kohe suurprojekti ja tikkisin oma kleidi rinnaesisele lahmakad maasikad, botaanikale tundmatud lilled ning üleelusuuruses kimalase.  Töökaaslane kiitis (või juhtis viisakalt tähelepanu), et väga lopsakad ja julged motiivid. Jah, see tuleb sellest, et suuri asju on palju lihtsam tikkida kui väikeseid.

Kolmandaks hakkasin tikkima Täpikesele baretti. Te imestate, et kes tänapäeval üldse baretti kannab. Võib-olla mõned üksikud pensionärid. 

Jah, pensionärid ja Täpike. Ta on mul selline armas väike vanainimene, kes omab vähemalt viit baretti ja kannab need välja nii, et penskarid on kadedad. Ta on minust umbes kümme korda stiilsem.

Barett pidi siiski oma järge ootama jääma, sest Tirts teatas, et tal on ka hädasti tikandit vaja. Egas midagi, võtsin siis kätte ja tikkisin ta teksadele ühe Muhu tikandile väga iseloomuliku motiivi – Mehhiko tömpsuu. No olgu-olgu. Vanad muhulased võib-olla ei olnud nii hästi kursis eksootiliste sabakonnade imelise maailmaga või sellega, et tulevikus need lasteaiaealiste seas mingil põhjusel väikest viisi hulluseks saavad, aga kui nad oleksid teadnud, siis usun, et nii mõnigi tömpsuu oleks siiliku serva või põllenurka oma koha leidnud. 

Ja noh, pole midagi teha, mulle lihtsalt meeldib teha asju veidi teistmoodi. Olgu siis, et pole päris autentne Muhu tikand, aga ikkagi oma.

Vot sellised tikkimisalased (edu)sammud. Järgmisena valmib loodetavasti barett ja siis on veel paar mõtet mõlkumas, et mida teha. Varsti on kõik kohad täis tikitud. Kui ma enne viimset kui nõela pooleks ei murra...

Traumeeriv teisipäev

 Opaa, jälle on kuu aega mööda lennanud nagu niuhti. Kusjuures täitsa ausalt, ma mitu korda olen mõelnud, et peaks siia kirjutama tulema. Vahepeal on nii palju juhtunud. Tirts sai näiteks seitsmeaastaseks. Aga see pole veel midagi. Tõruke sai juba 15-aastaseks. Kujutage ette, juba 15! ma pole nii vanagi, et nii vanu lapsi omada (ja sealjuures ei alustanud ma laste tegemist varases teismeeas, vaid olin pigem hiline ärkaja). Nagu aru saate, mõjusid laste sünnipäevad mulle traumeerivalt.
Aga teate, mis veel traumeeriv oli? Halloween! Olgu öeldud, et mina isiklikult olen mardi- ja kadripäeva usku ja sissetoodud pühasid ja nendega kaasnevat hullust väga kõrgelt ei hinda, aga mulle väga meeldivad kostüümipeod. Seega ei ole ma täiesti nende pidustuste vastane. Ja kui Täpike tuli jutuga, et nüüd on vaja peo jaoks kostüümi, hakkas mõte kohe jooksma. Moodsa inimesena kasutasin ideede täiustamisel AI abi.
Esmalt palusin pakkuda välja kostüümiideid.

Neist meeldis mulle kõige enam idee nr 3. Palusin AI-l täpsemat skeemi, kuidas see käpiknuku osa peaks töötama. Sain väga ilusa skeemi: 

Olin sunnitud AI tähelepanu juhtima asjaolule, et inimese anatoomia on siiski pisut teistsugune ja tavaliselt on meil kõigest üks küünarnukk. Küll aga piisas skeemist, et saaksin tööle hakata. Vaja läks üht katkist ämbrit ja palju teipi ja kuuma liimi. Pisut kangajääke ja jupp traati kulus ka ära. Lõpptulemus oli minu meelest väga äge ja oleks kindlasti pidanud võitma parima kostüümi auhinna (mida see millegipärast ei teinud). Aga no vaadake ise. Minu meelest tuli väga nunnu ja olgugi et ma ise tegin selle ja täpselt teadsin, kuidas see käib, siis ikka kippus aju väitma, et taim liigub iseenesest...

Aga nüüd te küsite, et mis siin siis nii traumeerivat on? Senini polegi, see oli kõik laialivalguv sissejuhatus. Traumeeriv osa algas siis, kui asusin hälloviini öösel last peolt ära tooma. Istusin mina autosse, hakkasin sõitma ja järsku tunnen autos suitsuhaisu. Ei, mitte sellist, nagu midagi oleks kärssama läinud, vaid täitsa tavalist konihaisu.  Meie peres ei suitseta keegi. Samuti ei ole me ühtegi suitsumeest sõidutanud. No ja siis hakkaski mu fantaasia tööle. Kujutasin ette, et keegi, näiteks mõni kirvemõrvar, on pimeduse varjus tagaistmel istunud ja kannatlikult mind oodanud. Kirvest ihunud ja võib-olla igavusest mõne suitsu kimunud. Hirmuga üritasin tahavaatepeeglist mõnd verdtarretavat siluetti tabada. Aga ta peitis end hästi. Võibolla pagasiruumis?  Igatahes oli päris õõvastav tunne. 

Sellest, et ma siin täna kirjutan, võite muidugi järeldada, et ma pääsesin verisest hukust ja ei leba kusagil võsas juppideks hakituna. Suitsuhais kummitas veel paar päeva, kuni Mps lõpuks asjas selguse sai. Mul oli autosse jäänud üks poolik kohvitops ja see liisunud kohvipõhi lõhnaski täpselt nagu konitops. Võeh.

Sünnipäeva SPA

 Mul oli vahepeal sünnipäev. Sain jälle aasta vanemaks. Kuigi kui nüüd mõelda, siis eelmine lause oli selgelt liiast. Kas oleks võimalik, et ma oleks aasta nooremaks saanud või siis äkki hoopis korraga kolm aastat vanemaks? 

Selle aasta sünnipäev möödus pisut teisiti kui tavaliselt. Ei mingit pidu ega külalisi. Ja teate, oli täitsa mõnus. See tähendas ka seda, et ma ei pidanud veetma tunde koristades ja küpsetades. Mulle nimelt ei meeldi kumbki tegevus. Ma tõesti ei tea, kuidas Mps niimoodi naise valikul alt läks. Või noh, ma loodan, et see oli teadlik valik, et võttis endale abikaasa, mitte koduabilise. Aga selles suhtes oli tõeliselt mõnus ja pingevaba sünnipäev. Hommikul enne kukke ja koitu laulsid Mps ja lapsed mind üles. Nad tulid erakordselt vara laulma, et mind ikka une pealt tabada. See oli tore, üldse ei pidanud magamist teesklema. Päeva laisklesin niisama ja võtsin üle interneti voogavaid tervitusi vastu ja õhtul mängisime lauamänge. Keegi sünnipäevalapsel võita ei lasknud...

Tegelikult tahtsin sünnipäeval matkale minna, aga kuna ilm oli sombune, siis ei hakanud minema. Läksime hoopis järgmisel päeval ja lausa paadimatkale. Vallutasime Varbla laide, saades linnukese kirja nii tuletornide kui väikesaarte programmi. Ilm oli imeline ja mõnus oli matkata.

Ka vesi oli ka üllatavalt soe ja muda mõnus ning kleepuv. Seda sain ma teada kui hüppasin üle ühe kitsa kraavikese. Kraav oli kitsas, aga perv mudane. Nii juhtuski, et libastusin, kukkusin tagumikule pehmele mudale, libisesin selg ees kraavi ja läksin inertsist kummuli. Olin ikka üle kere mudane ja märg. Lastele olin muidugi igatsugu vahetusriideid veekindla kotiga kaasa pakkinud. Endale võtsin ainult kuivad sokid (kuigi jalad olid ainsad, mis püsti kraavist välja paistsid ja kuivaks jäid). Mps laenas oma t-särgi ja jope oli õnneks ka paadis kuiv. Püksid aga jäid päikese kuivatada. Hea, et oli ilus ja soe ilm.

Selline mõnus mudaravi-spa oli.

Täna aga algasid Tirtsu sünnipäevapidustused. Siin ei saa kuidagi ilma koristamise ja kokkamiseta. Ta kutsus endale terve lasteaia külla. Te ikka teate, et ma elan imeväikeses onnis?  Ma üldse ei kurvastanud, et mõni laps tulemata jäi. Kuigi ka neid, kes tulid, oli raske hallata. Õnneks tuli Täpike oma sõpradega appi ja korraldas neile aardejaht-maastikumängu. Ilma tema abita väriseks ma ilmselt praegu hullunult nurgas.

Tikkimine

Mul on uus hobi. Ma hakkasin tikkima. Ristpistet olen ennegi teinud, aga nüüd proovin rinda pista Muhu lilltikandiga. Siiani olen suutnud vaid sõrme pista (torgata). Aga mulle lihtsalt kohutavalt meeldib Muhu tikand ja see on minu meelest väga ilus. Eriti kui profid teevad. Mina pole isegi edasijõudnu mitte (profist rääkimata). Täitsa algaja. See muidugi seletab, miks tikand üle keskmise kole tuleb. Aga ma olen sellegi poolest väga entusiastlik. Tead, silmanägemine on aastatega viletsamaks läinud. Veidi veel ja varsti enam ei näegi, et on kole.

Eks ma eputan kui midagi valmis on, millega eputada. Seni aga tikin (ja ei kirjuta, sest tikin).

Kala

Kas tunnete, et september on käes?
Ma tunnen küll. Mingi kole ärevus on sees, süda puperdab ja aju töötab kokkujooksmise piiril, üritades hakkama saada kõiksugu logistiliste väljakutsete ja laste koolimasendusega. Ja mina ei ole õpilanegi. Isegi õpetaja mitte.

Õnneks viskab aegajalt siiski veel üles sooja suveõhu pahvakuid, mis annavad mõista, et päris läbi suvi siiski ei ole. Ja tegelikult oli suvi kena. Sai nii mõndagi ära tehtud ja ringi rännatud ja ka kodus perega aega viidetud. 

Pärnus sai päris palju käidud. Näiteks käisime pulma-aastapäeva tähistamas. Seal sai veidi nalja ka. Pärast väikest autoretke ja kultuuriprogrammi hakkasime end õhtuseks restoranikülastuseks ette valmistuma. Avasin kohvri ja suur oli minu üllatus kui sealt vaatas vastu kala. Jah, just nimelt kala. Tõsi, suur ja pehme kaisukala, aga ikkagi kala. Mõtlesin, et Mps on vanaduses peast täitsa segi läinud ja miks ta ometi sellise kaasa pakkis. Alles natukese aja pärast sain aru, et olime kodust kaasa haaranud mitte oma kohvri piduriiete ja pitspesuga vaid Täpikese kohvri, millega ta just laululaagrist tagasi saabus. Sai parasjagu naerda. 

Vähemalt on mida meenutada.

Reisilainel

 Meie puhkused on möödunud ringituuritamise tähe all. Saksamaa külaskäigust ma juba rääkisin. Peale seda sai paar nädalat tööl käidud ja algaski uus puhkus. Selle alguses sõitsime perega Pärnusse minipuhkusele. Kui Saksamaa reis oli igati tore, kuid selle käigus leidsid kurva lõpu päris mitmed närvirakud, siis Pärnu oli tõesti puhkus!

Kõigepealt läksime Alpakafarmi. Tirtsule meeldivad väga loomad. Seega meeldis talle loomulikult ka loomapargis. Eriti sügava mulje jättis vastsündinud lapaka (laama+alpaka) nägemine. Ta siiamaani demonstreerib, kuidas lapakavarss (vasikas? kutsikas?) üritas end jalule ajada ja korduvalt uperkuuti lendas. Aga jah, me sisuliselt nägime ta sündimist pealt. Täpikesele meeldis seal ka, sest noh, kitsed. Ta on meil tõeline kitsesõber ja kurdab pidevalt, et kitsed on alahinnatud ja üldse ei tehta kitsedega nänni. 

Seejärel viisime asjad majutusse ning suundusime Pärnu randa. Kujutage ette, ma pole elu sees Pärnu rannas ujumas käinud. Või noh, polnud. Nüüd olen. Ilm oli tuuline, aga vesi oli soe ja lained olid võrratud. Tirts nõudis, et saaks elevandi liumäelt alla lasta.

Pärast ujumist läksime Steffanisse sööma. See on juba peaaegu traditsioon. Loomulikult läksime liiga hoogu ja ei jaksanud kõike ära süüa.

Õhtul mängisime ühe kiire lauamängu ja seejärel läksime uuesti Pärnu randa jalutama. 
Hommikut alustasime taas lauamänguga. See läks päris pikaks, nii et lõpuks pidime turbokiirusel end kokku pakkima, et õigeks ajaks tuba vabastatud saaks. Koristaja juba ootas tolmuimejaga ukse taga.

Edasi viis meid tee Tolkuse rabasse. See oli tore jalutuskäik - lastele sobivas pikkuses matkarada, mis oli kogu ulatuses laudtee. Lisaks vaatetorn ja huulhein (Tirtsu lemmik). Väga mugav. 

Järgmine peatus oli taas (üllatus-üllatus) Pärnu rand. Suplemine ja elevandisõidud. 

Õhtuks olime kodus. Mulle meeldis just see, et kohustusi oli vähe ja mõnus puhkuse tunne. Lapsed ka ei virisenud peaaegu üldse. 99% mu närvirakkudest säilis. Mis on väljasõitude puhul täiesti erakordne.

Neljapäeval tulime Pärnust tagasi ja juba reedel suundusime Tirtsuga eelmises postituses kirjeldatud remonttöödele. Me läksime sinna aga suure ringiga. Kasutasime juhust ja viskasime mõned pudelpostid Tõrukese loovtöö tarbeks merre. Ilmajaam näitas imelist lõunatuult, nii et oli lootus, et pudelid rändavad kaugele. Tühjagi. Põõsaspea neemelt visatud kolm pudelit jõudsid kõik Rannaküla/Nõva randa. Lohusalust visatud pudel ei paistnud kusagile minevat. Kahtlustan, et see jäi sinnasamasse suure kivi kõrvale ulpima. Tänaseks tõenäoliselt juba mudavallis. 

Kuna vennaraas ei tahtnud kuidagi kodust ära minna, siis veetsime veel aega Laulasmaal süües ja Keila-Joal puhates ja mängides. Ülejäänust juba kirjutasin.

Täna oli plaan minna paadiretkele, aga selle mõtte nullis paadimootor, mis ei teinud koostööd. Selle asemel pakkisime perekonna autosse, sõitsime praamiga teisele poole Suurt väina ja matkasime veidi Puhtulaiul. Ilm oli ilus ja tegemist igati looduskauni kohaga. Tõsi. Tirts alguses vingus, et miks pole nii hea matkarada kui Tolkuse rabas ja et taimed kõditavad teda ja kõik on hukas. Aga kui ta sai mere äärde, kus sai kivide ja krokodilli mängu mängida, läks ka tuju paremaks. Isegi see ei rikkunud ta tuju, kui ta oma kiviseiklusel vette potsatas. Ülejäänud aga lebotasid niisama linnuvaatlustorni jalamil ja pidasid piknikku. Oli mõnus ja rahulik.

Vaatame, kas mõni matk/retk veel tulemas on.

Salaoperatsioon "Extreme makeover home edition"

 Nädalavahetusel toimus salaoperatsioon. Nimelt läks vennaraas abikaasaga Soome ja jättis oma lapsukesed minu õe hoida. See on teadupärast ohtlik, sest õde on mul selline hullude ideede generaator ja mis veel hullem, ka elluviija. Ja nii juhtuski, et õde oli valmis nikerdanud salaplaani, mis hõlmas ka mind (loe: odavat tööjõudu). Vend sõitis õhtuhämaruses väravast välja ja enne veel kui auto heitgaasid jõudsid hajuda, keerasin mina väravast sisse. Tassisin kohvri tuppa ja ei jõudnud riideidki vahetada kui juba hakkasime venna elutoas tapeeti seinast maha rebima. Öösel kella kaheks oli tuba tühjaks tassitud ja tapeet seinast eemaldatud. Kiire uinak ja hommikul esimese asjana sai hakatud uut tapeeti seina panema. No nii üheksa paiku hakkasin tapeeti panema ja kell seitse õhtul täpselt lõpetasin. Tapetseerimine oligi minu töö. 
Teised koristasid, pesid, puhastasid, tegid elektritöid, vahetasid ruloo, kruvisid riiuleid seina ja seinast ära ning tegelesid sisekujundusega. Ahjaa, lapsi hoiti ikka ka.
Kui pererahvas õhtuhämaruses koju tagasi jõudis oli üllatus suur. Tuba oli läbinud täieliku uuenduskuuri.

Kuidas meeldis? Ma loodan, et hästi. Vähemalt ei julenud nad meile otse öelda, et valikud ei sobi. Vend küll vihjas, et tapeet pidavat talle kohe migreeni andma, aga ma usun, et üks väike migreen kaalub üles selle peavalu, mis teda oleks tabanud siis kui ta oleks ise pidanud seda tapeeti vahetama.

Olen nõus, et selline üllatusremondi tegemine on üsna riskantne ettevõtmine ja äge autonoomse kodukujundusõiguse riive. Aga kes ei riski, see šampust ei joo. Meie jõime küll (aga olime nii väsinud, et eks see unerohkus läks).

Aga ikkagi 24 tunniga täielik muutumine toale. Pole ju paha. Vastukaaluks käisime täna Korvi aias ehitamas. Päeva tulemus oli 3 lauajupi kinnitamine. Selle onni ehitamine venib kui härja ila. See ajab mind lausa marru. Kolmas aasta juba ehitame seda putkat ja no ei saa valmis. Ma ei tea kuidas seda kiirendada. Peaks äkki õele mainima, et lähen paariks päevaks puhkusele ja äkki tahab mu lapsi hoida ja Korvi aia võti on mati all...