Tööving

Meil otsitakse tööle uut ametnikku. Vana leidis, et ta on sellisteks lollusteks liiga vana ja sünnipäevatordil olevate küünalde arv kinnitas, et ongi piisavalt vana, et vanaduspensioni ettekäändel kontoritolm kingadelt pühkida. (Lisaks kirjavigadele on siin blogis ka ebaloomulikud sõnakordused kõik taotluslikud). Kuna mind on arvatud värbamiskomisjoni, siis tutvusin esitatud CV-de ja motivatsioonikirjadega ja tekkis mõte, et võiks ise ka kandideerida kuhugi. Ja kui ma kandideeriks, siis kas ma oleks tõsiseltvõetav kandidaat või lükataks kohe kõrvale kui sobimatu.

Mul saab täpselt kahe nädala pärast täis 18 aastat selles ametis (mõningate titepausidega). Selle ajaga jõuab vastsündinu täisikka, aga mina ei ole kuhugi jõudnud. Mitte, et ma oleks loomult väga ambitsioonikas või et mul oleks olnud mingid erilised sihid silme ees. Kaugel sellest. Ja kui päris aus olla, siis ega minu ametiredelil ei olegi (vähemalt selles organisatsioonis) rohkem pulki, kuhu tõusta, sest kõrgemad ametikohad vajavad juba isikuomadusi, mida mul ei ole ja mida ma ka ei igatse.

Nii et lagi käes?

Sõber ütles, et kui pole soovi karjääriredelil horisontaalselt tõusta, siis võiks panustada vertikaalsele arengule. Mul on aga tunne, et mul ei ole toimunud siin mitte vertikaalne areng, vaid lihtsalt laialivalgumine. Ja see mulle ei sobi. Kui teemad lähevad juba liialt laiaks, siis ei suuda ma end ennast rahuldavas ulatuses kurssi viia ja see ärritab mind. Ja siis ma olen kuri. Kuri olen ma ka siis, kui minult oodatakse rohkem kui ma pakkuda suudan. Või on asi hoopis selles, et ma tunnen, et pean tegema rohkem kui minu ametiülesanded on ning täitma kellegi teise puudujääke. Ja kui ma siis sellega hakkama ei saa, siis olen jälle kuri. Ja eriti tige olen ma siis, kui räägitakse, et midagi peaks tegema ja siis ei tehta ning järgmisel korral räägitakse, et peaks midagi tegema, aga ikka ei tehta. Ja nii edasi ja nii edasi. Mulle see kuidagi ei sobi. Ma tahaks iga korraga vähemalt väikese sammukese edasi liikuda. Ja kriitikat võtan ka väga isiklikult. Isegi kui see on üldine või võib-olla hoopis kellegi teise pihta suunatud.

Ma vist üldse kipun tööd liiga isiklikult võtma. 

Igatahes viimasel ajal tunnen, et olen muutumas (või juba muutunud???) kibestunud ametnikuks ja kurjaks kolleegiks. Aga võib-olla on see hoopis seepärast, et ma töötan kiitusel ja ammu pole keegi öelnud, et tead, Maailmaparandaja, aitäh hea töö eest, sa oled meil asendamatu! Aga äkki polegi, võib-olla lihtsalt kujutan ette, et oma pikaajalise tööga olen taganud valdkonnas stabiilsuse ja hoidnud kiiruse ja korrektsusega taset kõrgel. Võib-olla räägivad suletud uste taga, et parem oleks kui ma ka ära läheks. Pensionini on muidugi veel miljon aastat aega. Nii et ikka CV-d kirjutama.

Üks on kindel, kui ma peaks mõnele kohale kandideerima, siis selle blogi siin pean küll maha vaikima, muidu saan kohe psüühiliselt labiilse veidriku sildi külge.

Minu pere ja muud klounid

Pühapäeval toimus suur klounide kokkutulek. Ma pole end kunagi eriti tõsiseltvõetavaks pidanud ja punane nina on mul juba genoomi kirjutatud, nii et tundsin end kokkutulekul väga koduselt. Seda enam, et kõik minu lähimad sugulased olid samuti seal. Üks naljakam kui teine. Tundub, et klounigeen on dominantsete omadustega.

Pildistasin kõik sugulased üles ja muutsin telefonis nende profiilipildid ära. See oli muidugi viga, nüüd on seal terve kari kloune ja saa sa siis täpselt aru, kes neist helistab.

Pildil on parima kostüümi auhinna võitja! Kuigi tegelikult oli konkurents väga tugev ja ma kahtlustan, et võit tuli lihtsalt sellest, et ma mõjusin tõeliselt hirmutavalt ja nad lihtsalt ei julenud minu nime mitte kirjutada. Pole ju vaja, et selline unenägudesse kummitama tuleks.

Rahvusvaheline hambaarsti unustamise päev

Olete midagi sellest päevast kuulnud? Mina ka kuni eilseni polnud, aga eile sain sellest isikliku kogemuse najal teadlikuks. 
Esmalt unustasime Täpikese hambaarsti. Olin teise juba kooli viinud, kui meenus, et tegelikult pidi hambaarsti juurde minema. Käsutasin lapse autosse tagasi ja sõitsime aga hambaravisse. Jõudis ilusasti. Hambaarstid olid muidugi tema ka unustanud.

Mõni tund hiljem istusin töölaua taga kui kalender hakkas vilkuma, et aeg oleks hambaarsti tooli istuda. Ma arvasin, et päev hiljem. Egas midagi. Tõmbasin saapad jalga ja jooksin tuulekiirusel arsti juurde. Jõudsin. Selgus, et ka see proua, kes oli enne mind olnud, oli aja unustanud. Kui juba siin väikeses kohas vähemalt kolm inimest oma aja unustas, kui palju neid siis veel üle maailma võis olla.

Siia lõppu väike tervitus kõigile hambaarstidele.

Sinimustvalgelt ja siilikutriibuliselt

Eile oli Eesti Vabariigi 108. sünnipäev. Palju õnne meile kõigile selle puhul!

Minul algasid ettevalmistused juba päev varem. Õigemini, mis ettevalmistused, see oli päästeoperatsioon! Meil siin saarel on kombeks, et pidupäeviti pannakse ikka kõige pidulikumad ja pühamad riided selga ja nendeks on loomulikult rahvarõivad. Minu rahvarõivad said aga suvisel laulupeol kõvasti vatti (tegelikult küll vett, aga saate aru küll, mis ma mõtlen). 

Kõigepealt oli vaja pätid parandada. Siis proovisin siilikut selga. Lai! Õmblesin nööpe edasi. Või peaks ütlema tagasi, sest varasemalt olen ma neid juba edasi õmmelnud. Siis panin rahvariidesärgi selga ja oioi kui lai see oli. Tegin pluusi kitsamaks. Tõsi, kui mõni õmbleja näeks mu meetodeid, siis saaks ilmselt südamerabanduse. Samas käras küll ja kaugelt ei saa aru midagi. Särgile tuli ka üks trukk juurde õmmelda. Siis oli vaja veel sääristele kummipael sisse ajada ja särk triikida (kuigi Tirts imestas, et ma triigin, ta arvas, et rahvariided käivadki kortsus). Hommikul, välimusele viimast lihvi andes ja vööd vööle pannes  selgus et see on ka laiaks jäänud. Egas midagi, haarasin aga trelli ja puurisin mõned augud juurde. Tuntud arhailised töövõtted. Aga esimest korda nägin, kui palju olen suvise laulupeoga võrreldes alla võtnud – see tegi ikka tuju heaks küll.*

No ja olles end igati valmis sättinud, hakkasingi minema kontsertaktusele. Mis te arvate, kas ma juba koduukse juures suutsin tanu viltu lüüa või mitte? No ei osanud arvestada, et ma olen tanu tõttu jupp maad pikem. Selgus, et ka autosse ei mahtunud ma ära. Ja autost välja tulles tahtis tanu maha jääda.

Kuidagi õnnestus mul siiski enam-vähem viisakas riietuses püünele ronida, kõik laulud ära laulda ja kõned ära kuulata. Kena oli.

Õhtul kodus oli ka täisprogramm - kiluleivad ja presidendivastuvõtt. Esimest korda elus sai ise kilu puhastatud (kujutage ette, ise tahab saarlane olla, aga on nii vanaks elanud ilma, et oleks kunagi kilu puhastanud!). Aga egas midagi. Vaatasin juutuubist õpetlikke videoid ja tutvusin erinevate kilukoorimiskoolkondadega. Puhastatud nad igatahes said.

* Ja kui keegi tahab teada, kuidas 20 kilo alla võtta, siis see on lihtne, enne tuleb lihtsalt 30 kilo juurde võtta.

Et te ei arvaks, et olen ära külmunud

Esimesed poolteist kuud sellest aastast on niimoodi mööda lennanud, et ei ole jõudnud pusletki kokku panna. Olen kõik vabad hetked lõbutsenud Mpsi väljamõeldud lauamängu nikerdades. Aga nüüd sai entusiasm otsa. Tõsi, lauamängu prototüüp on valmis ja esimesed testmängudki tehtud, aga peenhäälestust ja kujundamist enam teha ei viitsi. Nüüd tahan natuke lugeda ja pusletada. Võibolla ühel ilusal päeval võtan end jälle kokku ja otsin pliiatsid uuesti välja. 

 Ma ausõna oleks varem kirjutanud, aga ei saa, näpud on külmast kanged. Nii mõnusalt krõbekülma talve pole ammu olnud. Kõik kriuksub, krigiseb, sädeleb ja sätendab. Ja milline silmipimestav ilu! Tõsi, mina keeldun õue minemast ja seda ilu imetlemast. Selle asemel istun toas ahju ääres ja soojendan tagumikku. Teate ju küll, mul on koroonatüsistuste tulemusel tekkinud külmetava kannika sündroom - peps koguaeg külmetab. No ja mitte ei kutsu niimoodi õue minema.
Eile siiski võtsime end kokku ja riputasime tekid-padjad õue külma kätte tuulduma - no et sinna kogunenud kõikvõimaliku elu  kiiresti hukata. Kõik oli kena, kuniks magama minnes selgus, et tekid ja padjad on ikka õues. Kujutage ette kui mõnusalt soojad on -18 kraadisest pakasest toodud tekid. Brrrr.

Aga muidu mul külm ei hakka. Vihun niimoodi joonistada, et pliiatsid susisevad. Eks see on ikka meie uue projekti tarbeks (ja sel korral ei ole tegemist raamatuga). Kuigi ma ei mõista, miks me üldse pingutame. Kirjutasime/joonistasime uhked lasteraamatud ja viimase poole aastaga on raamatupood suutnud vast 1 raamatu maha müüa! Keegi ei taha meie raamatuid. Nuuks. Samas kui Tõrukese loomingut lausa soovitakse kirjastada ja makstakse selle eest pealegi! Jah, lugege veebruari Tähekest, seal on Tõrukese ennustus sees. Kui mulle Tähekesest töötelefonile helistati, siis korraks süttis minus lootusesäde, et keegi on meie lasteraamatu üles leidnud ja tahab sellest jutukest teha, aga kohe trambiti minu lootused mutta, kui selgus, et hoopis minu esmasündinu looming pakub laiemale avalikkusele huvi.

Võiks öelda, et olen kade, aga tegelikult olen muidugi Tõrukese üle uhke ja mul on hea meel, et tema tööd on märgatud. Ma olen oma laste suurim fänn (ja täiesti erapoolik selles vaates). Mõtlesin just, et  selles suhtes on ema hea olla, et lisaks oma saavutustele, saab uhkust tunda ka oma laste üle. Just nagu oleks ise midagi teinud. Jääb vaid loota, et asi on minu ja Mpsi geenikokteilis, mis häid tulemusi annab!

Tähtsam tähtpäev

 Hehh, see minu blogi eilne sünnipäev oli täitsa suvaline tühikargamine võrreldes tänase tähtpäevaga. Nimelt oli minu ämmal ja äial viiekümnes pulma-aastapäev! Minu arust pole nad nii vanadki, et saaks olla 50 aastat abielus olnud. Igal juhul õnne noorpaarile :D