esmaspäev, september 18, 2023

Uus aasta kunstis

Kolm aastat tagasi viisime läbi projekti nimega "Aasta kunstis". Ehk siis aasta otsa iga kuu valisime ühe teema, žanri või tehnika ja tegime (vähemalt) ühe kunstiteose. Oli väga tore katsetada ja teisest küljest motiveeris see ka natuke rohkem oma armastatud hobiga tegelema, mille jaoks muidu eriti nagu aega ei kipu leidma. Just samal põhjusel saigi see projekt nüüd uuesti ellu kutsutud. Septembri teemaks sai valitud lillemaal.

No mul ei tulnud kuidagi inspiratsiooni peale ja ei saanud hoogu sisse. Eile käis ema külas ja küsis, et kuidas mul lillemaaliga läheb, tal olevat juba valmis. Ma polnud isegi alustanud. Sellist korralagedust ei saa sallida. Võtsin kätte ja viskasin õhtul nii poole tunniga kiiresti pildi valmis. 

Tirts oli vikerkaari joonistanud ja õlipastellid põrandale vedelema jätnud, korjasin need kokku ja kuna need olid kenasti käepärast, siis kasutasin neid oma surematu teose loomiseks. Ma pole vist kunagi ühtegi pilti õlipastellidega teinud. See rasvakriitide aeg jääb pigem lasteaeda. Aga hoolimata tundmatust tehnikast ja oma tavapärasest stiilist kõrvalekaldumisest (või just tänu sellele) oli päris huvitav.

Tulemusega ma muidugi rahule ei jäänud, aga tekkis tahtmine teinegi kord õlipastelle proovida. See on ju hea märk?

Kes tahab liituda? Kolmandik septembrit on veel ees, jõuab mõne lillekese maalida/joonistada/voolida/vms küll.


esmaspäev, september 11, 2023

suhtumise küsimus

Mida põneva siis juhtunud on? Suurt midagi. Kui üks koristamise intsident välja jätta. 

Pesin mina ükspäev dušikabiini. Ronisin aga kabiini ja nühkisin klaase puhtaks. Mingi hetk, kui olin lõpetanud alumise osa pesu, tõusin püsti, püksivärvel haakis end segisti kangi taha ja ootamatult tabas mind külm dušš. Esimese hooga ei saanud aru ka, mis juhtus või mis ma tegema peaks et pealesunnitud peapesu ära lõppeks... 
Nüüd tuleb paika panna, et kuidas seda võtta, kas ebameeldiva tagasilöögina koristusprotsessis või lustaka vaheseigana, mis lisas rutiinsele tegevusele särtsu ning andis põhjuse, millest blogis kirjutada.

reede, september 08, 2023

Märkus

Ja hoolimata kõigist neist õpikute paberdamistest ning vihikute joonimisest tuli laps eile ikkagi märkusega koolist koju - selgus, et pliiatsid olid teritamata...
Vaatasin siis õhtul üle, millised pliiatsid ta oma pinalisse oli torganud - kõige pisemad pliiatsijäänused, mis oli leidnud. Väiksed nürid jupikesed. Ja tõesti, kui mul ühest asjast kodus puudust ei ole, siis on need just värvipliiatsid. Palun, vali, igas suuruses ja toonis. Värvide kaupa sorteeritult ja puha.

No ja täna polnud koolipäev õieti alatagi jõudnud kui juba tuli teine märkus. Üks töövihik olla kodus. 
See teeb esimese koolinädala kohta juba kaks märkust. 

Ma mõtlesin, et ma 4. klassi lapse koolikotti ometi enam ise pakkima ei pea. Ja ei kavatse ka hakata. Varem või hiljem peab taha hakkama ise vastutust võtma. Kuigi märkustega seda ilmselt ei saavuta. Tal on hämmastav võime end sellistest asjadest mitte häirida lasta. Läheb läbi märkuste vihma ilma märjaks saamata.

Vastukaaluks võtab Tõruke seda sorti märkamisi väga karmi kriitikana ja muretseb teistegi eest. Maailmas peab olema tasakaal.

EDIT: Päeva edenedes lisandus kolmas märkus! Veel üks töövihik kodus... Mul on tunne, et siin tehakse praegu märkuste rekordeid!

teisipäev, september 05, 2023

September

 Jah, märkamatult on suvi läbi saanud*. Mis ma siis suvel tegin? Kes seda enam mäletab. Tõenäoliselt veetsin suurema osa vabast ajast koristades. Praegu aga veeretan oma päevi õhtusse vihikutele ja õpikutele pabereid pannes, pükse lühemaks õmmeldes ja kooliärevust leevendada püüdes. Koristades muidugi ka. Väikesed kaosemeistrid ei puhka ka sügisel.

*iga inimene, kes on koolis käinud teab, et suvi lõppeb 1. septembriga.

neljapäev, august 03, 2023

Vabandust põllumehed!

Tundub, et põllumeeste heaolu nimel tuleb hakata oma puhkust võrdsemalt suve peale laiali jaotama.

Suve esimese poole käisin tööl ja päike siras ning saak kõrbes veenäljas. Juuli teise poole olen puhanud ja kuiva päeva selle jooksul pole õieti olnudki - heina teha ei saa ja kõik upub ja mädaneb...

Järgmise aasta puhkuse kavandamisel lähtun agraarootustest.

neljapäev, juuli 27, 2023

Pidude hooaja avalöök

Näe, jälle on paras ports aega igavikku kadunud. Prooviks veel midagigi taastada sellest. No et vanuigi oleks hea meenutada.
Näiteks tahaks ma kindlasti meenutada seda päeva, mil minu keskmine laps sai 10-aastaseks. See oli üks kauaoodatud päev. Täpike hakkas minu meelest napilt peale jõule juba ettevalmistusi tegema. Koostas külaliste nimekirju ja mõtles välja kõikvõimalikke teemasid ja kibeles poodlema, et peo tarbeks kaunistusi ja muud varandust osta. Mida lähemale aga tähtis päev jõudis, seda süngemaks läks Täpikese meel. Paar päeva enne sünnipäeva helistas mulle ja nuttis telefoni otsas lohutamatult: "Bääääää, mu sünnipäeval saaajaaab, bääääääää!"
Kes ei tea, või on unustanud, siis me elame üpriski pisikeses majas, kuhu Täpikese suur sünnipäevaseltskond kuidagi ära ei mahuks. Nii, et me oleme alates lapse esimesest sünnipäevast pidanud kõik peod õues. Ja mitte kunagi ei ole peo ajal sadanud (sündimise päeval (või õigemini ööl) ka ei sadanud). No ja me oleme sellega arvestanud. Sel aastal näitas ilmaennustus aga ilmeksimatult, et sünnipäeval ja kolm päeva enne ja pärast, sajab pidevalt vihma ja kui ka vihmasadu peaks peatuma, siis ainult selleks, et rahet sadada. Lisaks muidugi on kõik see vürtsitatud äikesehoogudega.
Aga ega me siis ka papist poisid ole, et esimese ilmaennustuse peale peo ära jätame. Vastupidi. Otsisime välja telgi ja panime selle üles. Selle käigus selgus, et tegemist on paraja säästutelgiga ja hea kui ühe hooaja vastu peab. Optimistid.
Paar tundi pärast telgi püstitamist saabus see lubatud äikesevihm, kus hetkega sadas maha kogu põuase juuni vesi. Ja kui ma ütlesin, et sadas MAHA, siis ma eksisin, see sadas varikatusele, kogunes sinna parajaks basseiniks ja ületas habraste tugipostide kandvõime. Ilusa raksuga kukkus kogu kupatus kokku. Õnneks on meil lähikondsete hulgas kuldsete kätega inimesi - papa otsis välja torujupid (midagi ei tohi ära visata) ja proteesis ja toestas ja lõpptulemusena sai tugevam sõrestik kui varem. Ainult katust ma uuesti enne pidupäeva peale ei pannud, sest siis poleks öösel magada saanud, sest iga vihmakrabina peale oleks ju ette kujutanud kuidas katus taas kokku kukub.
Teine asi, mis ähvardas kokku kukkuda oli tort - Täpike nimelt nõudis, et peab olema kahekordne tort. Hea, et kümnekordset ei tahtnud. Ma ei oska ühekordsetki teha. Lisaks ei lubatud tordile mitte kui midagi sisse panna (Täps ei ole tegelikult üldse tordisõber). Keeruline ülesanne. Aga ma andsin endast parima. Kaks päeva küpsetasin ja kokkasin selle päeva nimel. Ja koristasin ja kaunistasin ja vedasin jõulutulesid mööda õue laiali  - nii varakult polegi ma kunagi tulesid välja pannud (Täpsi peo teemaks oli päikeseloojangupidu ja see kestis hämarani, nii et romantiline tuledemeri käis asja juurde). Ja loomulikult telliti jälle pinjata, mis tähendas lisaks käsitööd ka. 

Sünnipäevahommikul säras päike ja lubatud vihma, äikest ega rahet ei olnud kusagil. Reegel kehtib endiselt - Täpikese sünnipäeval ei saja!
Pidu ise oli suht etteaimatav - lapsed jooksid mööda õue ringi, moodustasid kampasid, läksid tülli, leppisid ära, mängisid mänge, hängisid niisama, aegajalt käisid laua ääres söömas, siis lasid jälle jalga. Vahepeal peksti pinjatat ja avati kingitusi. Kõige lõpuks mindi mere äärde päikeseloojangut vaatama. Aga pidu jättis mu küllaltki külmaks. Kallasin endale kruusi veini ja distantseerisin end peomelust. Oli päris hea puhata ettevalmistustest. 

Muide, mul on puhkus. Seda tunnet pole küll veel tekkinud. Lihtsalt nagu pikk nädalavahetus, mille käigus tuleb võimalikult palju ära teha. Teha on jõutud palju, aga tegemata on veelgi rohkem. Järgmiseks tuleb teha ettevalmistusi Juulilaagri läbiviimseks. Sel aastal toimub see meie juures, nii et ettevalmistuste raske koorem toetub suuresti minu (ma tahaks öelda, et habrastele, aga see oleks selline soovunelm) õlgadele. 
See kõik on pisut hirmutav. Nüüd on kuni jõuludeni iga natukese aja tagant mingi pidu või üritus, mida tuleb korraldada. Mulle vist ikka ei meeldi korraldamine.

esmaspäev, juuli 10, 2023

Ongi kogu aeg piinlik

 Käisime möödunud reedel perega Juu Jääbi festivalil. Oli tore - meie Mpsiga nautisime muusikat, Tõruke vahtis telefoni ja plikad leidsid endale uued sõbrad, kellega ringi rullida. Tore oli seni, kuni Tirts kontserdi kõige pidulikumal hetkel oma uue sõbraga lava ees kaklema läks ja artistist üle karjuma hakkas. Olin sunnitud toore jõuga oma kriiskava lapse lava eest ära lohistama. Piinlik oli. Tõruke ütles selle peale elutargalt: "Emme, sul on väikesed lapsed, siis ongi kogu aeg piinlik!"

Igal juhul järgmisele üritusele ma neid kaasa ei võtnud. Saatsin hoopis vanavanematele hoida - olgu neil ka vahelduseks piinlik.

Järgmine üritus oli sajanditagune Muhu pulm. Mina olin seal pruudi sugulasena. Sai süüa, juua, laulda ja tantsugi lüüa. Muuhulgas sain targemaks vanade Muhu pulmakommete osas ja nautida silmipimestavat värvidemängu. No need muhulased on ikka edevad olnud. Ja kui edevusest rääkida. Siis sain minagi oma uue rahvarõivakomplekti esimest korda selga. Ainult sukad olid laenatud.

Minu tehtud on kõik tikandid (nii päris kui petukaup). Ja põlle õmblesin ka ise valmis. Pätid on kohalike meistrite kätetöö, nagu ka vöö (sealjuures eritellimusel peremärkide ja tammelehtedega pannal). Särgi õmbles ja pitsid heegeldas minu ema. Seeliku lasin teha naabersaare käsitöömeistril ning tanu on vana, aga teadmata päritoluga (ostetud osta.ee-st).

Aga muidu on elu lill. Mul hakkas puhkus. Olen täna juba suure hooga eestlaslikult puhanud. Värvisin ära väikese kuuri ja akna piirdelauad ka peaaegu (ainult kaks jäi värvimata, sest päike lõõskas peale). Tegin nimekirja töödest, millega puhkuse ajal tahaks ühele poole saada. Nimekiri tuli nii pikk, et võta või palgata puhkust juurde, et tehtud saaks...