Teisipäev, november 30, 2021

kuldne potu

 Nonii, nüüd sai siis asi ametlikust. Alatest tänasest olen ilgelt tähtis nina. Lähen õhku täis ja alama rahvaga enam ei räägi. Nõuan endale nurgakabinetti ning oma enda kuldset potut. Vot  nii.

Ma pole muidugi kindel, kas see otsus oli redelist üles ronimine või pigem redeli alt läbi lonkimine. Eks aeg näitab. 

Reede, november 26, 2021

Musta augu reede

Täna on must reede. Üleilmne poodlemispüha. Postkast on tulvil reklaami, kus üks müüja pakub teist üle. No kõik on hullumoodi soodne. Usinamad saadavad isegi sõnumeid. Osta-osta! Nii head pakkumist enam ei tule (või noh, kui must reede läbi saab, siis ilmuvad punaste siltide alt välja kollased ja hind ikka ei muutu). Pakkumiste virr-varri kasvab üle pea ja oht kärestikus pankrotti kihutada on suur. 

Aga teate kui mõnus on minul olla. Kogu see määrdunud reede trall läheb minust mööda ja ei tekita mingit elevust. Ma isegi ei piilu mitte, milliseid imelisi pakkumisi liikvel on. Mul on arvel ca 7 eurot ja noh, see on selgelt liiga väike annetus  kaubandusjumalanna altarile. Ei tasu mitte vaeva nähagi. 

Aga ei, muretsemiseks pole põhjust. Külmkapp on toitu täis ja palgapäev pole enam mägede taga.

Neljapäev, november 25, 2021

Mis lill ei õitse?

Eile oli kadrilaupäev. Meie maailmalõpu metsatallu nad loomulikult ei jõudnud (ega väljunud sellest talust ka kohalikku kadriekipaaži), aga töö juures käisid küll. Tantsisid ja laulsid ja küsisid mõistatusi. See on alati tore väljakutse. Sel korral olid küsimused järgmised:

Mis silm sööb?*

Mis vits õitseb?**

Mis nukk magab?***

Ja ikka nii edasi. Mõnele suutsime kohe vastata, teine vajas veidi nuputamist. Üks väike Kadri esireas kibeles ka hirmsasti küsimust esitama, aga ei pääsenud löögile. Lõpuks siiski sai küsitud.

Mis lill ei õitse?

No küll me nuputasime ja mõtlesime ja ei suutnud välja mõelda, et mis see on. Lõpuks andsime alla ja palusime tüdrukukesel avaldada mõistatuse vastuse. Tema lausus siiralt: "Ei, mina küll ei tea, mis see on."

Saame aru, lapsel oli mure, tahtis suurtelt ja tarkadelt inimestelt pakilisele küsimusele vastust, aga need juhmakad ei osanud midagi kosta.

Piinlik.

Muidu oli eile igati pidulik päev. Algas tordi ja laulmisega ja lõppes ka tordiga. Kusagil vahepeal sai aga Mpsike aasta vanemaks. Palju õnne kallis Mps! 

Vananemise väärikaks tähistamiseks oli esialgu kavandatud suur nädalavahetuse-juubelikontsert. Mps  on mitu kuud kõvasti harjutanud ja pilli piinanud. Kuna aga huvi ürituse vastu oli äärmiselt leige ja eelmüügist ühtegi piletit ei ostetud (ei teagi nüüd, kas põhjuseks hirm koroona ees või lihtsalt ei osata kõrget kunsti hinnata), siis asendati kultuurne üritus koduse saunakaga. 

Teate, mis see tähendab? Peab koristama hakkama...


*Selgus, et see oli kriimsilm. Väikeste vihjete abil jõudsime õige vastuseni

** See oli lihtne - kibuvits muidugi, kuigi osavamad vaidlustasid ja pakkusid kuldvitsa.

*** Tegelikult tahtis ta küsida, et milline nukk ei maga, aga vahe ei ole. Nurmenukk oli õige vastus.

Laupäev, november 20, 2021

Vesine värk

Käisin ükspäev välitöödel. Kas teile ka tundub, et tegemist on imelise majaehituskohaga?

See on siinakandis levinud probleem. Minu kodusaar on hetkel populaarne piirkond ja iga päev pean vastama küsimustele, kas ühele või teisele maatükile on võimalik ehitada. Need kes küsivad, on igati mõistlikud tegelased, aga on ka selliseid, kes ostavad maatüki ilma igasuguse eeltööta ära ja siis pärast riidlevad, et ametnik on kuri ja ei luba ehitada. Mõned käivad suvel maatükki vaatamas ja kõik on nii ilus ja päike paistab ja liblikad lendlevad ja just selle koha peal asubki tõenäoliselt maapealne paradiis. Ja siis saabub vihmane sügis ning õige pea ka  kevadine suurvesi ning selgub, et poole aastast asub maatükk vee all ja sinna pääseb vaid paadiga. No ja siis pöördutakse valda ja nõutakse, et tehtagu midagi.
Tegelikult tahtsin aga seda öelda, et kui kellelgi on mõte siiakanti maad soetada, siis just praegu on õige aeg tulla ja vaadata  ega unelmate maatükil väiksemat sorti veekogu ei laineta.

Kolmapäev, november 17, 2021

suletud uste päev

Mitu päeva ei olnud midagi kirjutada ja siis eile tuli üks seiklus teise otsa. Tõsi. mulle oleks piisanud sellest ühest - sebraseiklusest. Aga universumil oli veel midagi tagataskus varuks.

Hakkasin mina tööpäeva lõpetama ja panin asju kokku kui avastasin, et auto võtit pole. Otsisin kõik taskud ja kotid läbi. Ei ole. Käisin auto juures kontrollimas, ega võtit seal ei ole (meie piirkonnas on tavaline, et auto uksed jäetakse lahti. Lapsed kipuvad lausa pärani lahti jätma), aga uksed olid ilusasti lukus. Tegin veel mitu otsingutiiru kui lõpuks taipasin taskulambiga autosse sisse kiigata. Ja seal see võti oligi - ilusasti süütelukus ootel. 

Kui te nüüd imestate, et mis Houdini trikiga ma auto seestpoolt lukku panin ja ise välja sain, siis tegelikult on väga proosaline selgitus. Mpsi kord oli Täpikest muusikakooli sõidutada ja ta käis päeval minu juurest läbi, võttis autost lapse tooli ja korraliku inimesena lukustas oma võtmega enda järel uksed.

Egas midagi. Mps pidi aga uuesti kohale sõitma. Seekord läks isegi lihtsalt, aga väga eredalt tuli meelde kui mina autoga jäin pealinna, aga Mps võtmetega Saaremaale põrutas (seda lugu saab meenutada siin). 


Teisipäev, november 16, 2021

Sõõm eksootikat sügisesse

Mäletate ma mõni aasta tagasi kiitlesin, et nägin tee ääres karu? See tundus toona sama uskumatu kui oleks näinud elevanti või ninasarvikut. Aga ajad muutuvad ja kunagine ulme on tänane reaalsus. Nimelt täna see juhtuski. Ei, ma ei kohanud tee ääres elevanti, aga peaaegu, vähemalt sama kandi tegelane oli. Nimelt silkas auto eest üle tee sebra (tõsi, valest kohast. Seda sebra tuleks õpetada sebra kasutama). 

Sebrad teel on täiesti tavalised, aga enamasti lebavad nad vaikselt paigal, mitte ei torma ringi. See oli aga üsnagi mobiilne sebra. Vaadates liikumis suunda, siis võis kindlalt väita, et ta tuli seikluspargist. Seda oleks muidugi tahtnud näha, kuidas sebra puu otsas mööda ronimisrada turnib. Laisik kohtas hiljem teda väikest talisuplust tegemas. 

Laisik jäädvustas supluse. Mul oli ka telefon käes, aga ei taibanud, et võiks pildistada või filmida.

On see märk kliimavöötmete nihkumisest ja üleüldisest kliimasoojenemisest? Sebrad peavad nüüd kiiresti ümber kohanema hakkama. Eesti loomad on kõik hallikad või pruunid, nii et sulanduvad meie halli argipäeva imeliselt, aga see sebra oli nii kaunilt kontrastne selles sombuses sügises. Silm kohe puhkas. 

Väga eksootilises paigas elan. Nii et see on ikkagi vaid aja küsimus, millal elevanti või roosat ükssarvikut näen.

üks vana pilt siia:



Neljapäev, november 11, 2021

Ämblik, hiir või madu?

Jumal tänatud, et ma hiiri ei karda. Muidu vist ei saaks magama minnagi. Üks  selline (või tegelikult ma ei tea, palju neid on) elab nimelt seinapaneelide taga ja krõbistab seal õhtuti. Vahel jookseb krabinal ühest toanurgast teise.  Kass on ärevil, aga minu und nad ei sega.

Hea, et ämblikud krabinal ringi ei jookse. Neid on toas tõenäoliselt kordades rohkem, aga kui ma neid ei näe ega kuule (ega tunne, võeh) , siis nad ka minu uinumist ei pidurda. Kui ämblikud krabistaks või trambiks ringi ja piiksuks või annaks mingil muul moel oma eksistentsist teada, siis ei saaks ma ilmselt sõba ka silmale. Nende eest ei ole lihtsalt võimalik end kaitsta. Sa võid ju panna voodi keset tuba ja voodijalad veekaussidesse, aga ämblik võib sellest hoolimata ninja kombel köit mööda laest alla laskuda. Ilmselt peaks magama mulli sees.

Siit aga laia ringi küsimus. Kes on kõige hirmsam elukas? Kas ämblik, hiir või madu?