Esmaspäev, jaanuar 24, 2022

#Jutujaht. Väga toores toorik

 „Inimesel ei ole hea üksi olla,“ pomises vana mees habet sügades ning keerutas mõtlikult sõrmede vahel toorikut. No see oli ikka täitsa toores toorik alles. Mitte kusagilt otsast ei andnud aimata, mis sellest tulema peaks. Meistri enda nägemus oli küll selge – ta tahtis luua väärilist abilist, mis täiustaks ja täiendaks varemloodut. Aga teate ju küll kuidas nende loomeinimestega tihti juhtub – visioon on imeline, aga kui aeg on kavandatud täiuslikkust reaalsuseks vormida, siis takerdub protsess tüütutesse pisiasjadesse.

Just nagu praegu - soovitu tegemiseks oli selgelt liiga vähe materjali. No sellest ei jätkuks mitte kuidagi täiskomplekti vormimiseks. Aga rohkem poleks ka võtta saanud. Ressurssidega tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, sellest oli Meister juba kolmandal päeval aru saanud.

Samas, ega siis materjalipuudust olnud, lihtsalt originaalosi oli vähe. Teisalt, b-varuosi oli laual kuhjaga. Need olid  kuuenda päeva ülejäägid, mis olid varasemalt kõrvale heidetud ja looja ei olnud kindel, kas moraalselt ikka kõlbab neid kasutada, aga samas õilsa eesmärgi nimel...

Vanake põrnitses veel veidi toorikut, sügas sellega mõtlikult habet ja rehmas lõpuks käega. „Ähh, kes see ikka aru saab...“ Ta sobras enda ees laual vedelevas kondikuhjas kuni näppu jäi miski, mis meenutas väga mao kolpa. „Miks ka mitte,“ muigas Meister seda Aadamalt võetud küljeluu külge sobitades „õieti on see omamoodi naljakas.“

 ____________________

Seekord sai selline jumalavallatu lühike lühijutuke toorest toorikust.

Mõte tuli ühel õhtul rampväsinuna tuntud  vanasõna* peale mõeldes. No et mitte ainult liha minu lihast vaid kõiksugu elukate anatoomi kokku. 

Teiste toorikud ja valmikud on koondatud siia.

*Kui oled päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhud tööd nagu hobune ja õhtuks oled väsinud kui koer - siis peaksid sa loomaarsti juurde minema – võib-olla oled sa eesel.

Neljapäev, jaanuar 20, 2022

vaikus keset tormi

Jõletu vaikus (või just meeldiv ja rahulik olukord?) minu blogis on tingitud üle mõistuse suurest töökoormusest. Ega ma pole kunagi tööpuuduse all kannatanud. Kaugel sellest - ikka on tegemist ootavate tööde nimekiri märkimisväärne. Samas on mul õnnestunud seda ikkagi kuidagi hallata ja enamvähem jõuan tööjärje hoida stabiilselt kollases. Praegu aga on juba jupp aega olnud nii, et peale tuleb rohkem kui ma ära teha jõuan ja tegemata tööde koorem muudkui kasvab. To do list on totaalselt punases ja varsti ilmselt plahvatab. Peagi võib suure tööhunniku alt kuulda vaid minu äginat ja hädaldamist.

Positiivsest küljest... vähemalt ei ole igav.

Tulles tagasi negatiivse poole peale, siis igav küll pole, aga üsna masendav küll.

Lisaks tööalastele väljakutsetele tuleb mul rinda pista veel botaaniliste probleemidega. Ma pole kunagi suurem asi rohenäpp olnud ja tundub, et nende elu õite kasvatamine on paras väljakutse

Tirts on nädal aega kodus nohus olnud ja on kuri-muri. On kaks ühes - ülinunnu ja samas kange kui kadaka juurikas. Täpike harrastab ainult vinguvat kõneviisi ja Tõrukesel esinevad viimasel ajal võimsad sokiraevuhood. Ükspäev oli lausa vorstikatastroof. Tõesõna, see oli hullem kui Tonga vulkaanipurse.

Ja kodu näeb meil ka välja selline, nagu oleks siit keskmist kasvu looduskatastroof üle käinud...

Kolmapäev, jaanuar 12, 2022

Puhkust!

 Issver-sussver. Mul on puhkust vaja.

Just praegu avastasin dokumendikausta nimega "ekv vähendamisest mitteteavitamine*". Kaust oli arusaadavatel põhjustel tühi. Huvitav, mida ma sinna plaanisin panna. Teateid, mida ma ei kavatse saata? 

* tegelikult pidi olema "ekv mittevähendamisest teavitamine".

Teisipäev, jaanuar 04, 2022

Kas mängime veel?

Mis te arvate, kas mul on väheke nagu süümekad, kui tulen väsinult töölt ja Nefi vaatab mind sellisel anuval pilgul ja tahab mängida. Samas kui mina tunnen, et märjas lörtsis sumpamise ja palli veeretamise asemel tahaks hoopis diivaninurgas raamatut lugeda.*




Samas jällegi tuleb tõele au anda, et Nefkast kiirgav piiritu rõõm ja entusiasm teeb endalgi tuju paremaks.

*mitte, et seda võimaldataks. Vaja on hoopis koristada ja süüa teha ja ei tea mida kõike veel korraldada.

Esmaspäev, jaanuar 03, 2022

Appi, appi, maailmalõpp on lähedal!

 Aastavahetusel valasime õnne. Mina sain tulemuseks kukemunad. No vaadake ise. Täitsa kukk (kuigi natuke vindi nägu). Ja munad on ka igati munalikud.

Aga kas te kallis rahvas ka teate, mida see mulle ennustab? Kuke muna olla maailmalõpu sümbol. Nii et on oodata maailmalõppu. Aga mune on kaks. Et kõigepealt saabub suur maailmalõpp ja et asi oleks kindel, tuleb ka alternatiivne lõpp? Ühesõnaga lõpp on kindel. Päästku end kes saab, aga pääsu pole kellelgi. Tina on rääkinud.

Samas teise nurga alt meenutas see tinaplönn kahtlaselt sõnnikumardikat, mis omakorda on ju taassünni sümbol. Ehk siis maailm saab otsa, aga sünnib taas. Tasub vaid loota, et elame transformatsiooni üle sama edukalt kui prussakad.

Alternatiivsete andmete kohaselt tähendab Muna uusi arenguid ja linnuke uudist. Ehk siis on oodata uudiseid vähemalt kahest uuest arengust. Saame näha.


Reede, detsember 31, 2021

Ennustus uude aastasse. Õnneloos 2022!


Mäletate, möödunud aastal koostas Tõruke õnneloosi? Läks ju täppi? Või ikkagi mitte? Mõlemal juhul tasub selgi korral loosi võtta. Ükskõik siis kas tõeseima tulevikuennustuse saamiseks või lihtsalt noorele ennustajale teise võimaluse andmiseks.

Loosi tõmbamine on lihtne. Mõelge ühele numbrile vahemikus 1-12.

1

2

3

4

5

6

7

8

9

11

12

Olete otsustanud?

Olete oma valikus kindlad?

Pidage meeles, see määrab teie käekäigu järgmiseks aastaks. 

Nii. Nüüd visualiseerige see arv oma peas.

Tehtud?

Tore. Tulemused leiate veidi alt poolt.

12

11

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

Siin need on. Illustreeritud ja puha, et ka vähese kujutlusvõimega inimesed, keda küll minu blogi lugejate hulgas vaevalt leidub, ikka aru saaks, mis ees ootab.



Nagu näete, on Tõruke sel aastal lahkem. Jumala viha ei luba kellelegi.

Igatahes imelist uut aastat teile. Tulgu see eelmisest palju parem!

P.S. Andke jälle teada, millise loosi tõmbasite. Mina sain teise ja ei kurda sugugi.

Kolmapäev, detsember 29, 2021

# Jutuhaht. Proovis igaks juhuks veel kord selga

Appi, appi,  jutujahi tähtaeg oli eile. Ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Ja see pole isegi minulik. Tahaks vabandada, et jõulud ja jõle palju tööd ja ikka samas vaimus edasi, aga kellele neid vabandusi vaja on? Juttu on vaja! Või noh, ega seda juttu ka ju tegelikult kellelegi otseselt vaja pole... 

Kõigest hoolimata asun peale jahihooaja lõppu ja keset suurt jõulurahu ikkagi (sala)küttima. Mitte püssi ja püüniste, vaid klaviatuuriga. Tümitan juttu kuni ta oimetult maha langeb ja vaikselt lebama jääb ja siis lohistan koopasse.

Teiste jutte saate lugeda siit.

__________________________________

„No mida küll jõulupeole selga panna!“ ohkas Ilme raskelt.

Ta oli kõik oma peenemad hilbud voodi peale laotanud ja põrnitses neid tusaselt. Kleite oli ju palju, aga ükski ei tundunud õige olevat. Võtame näiteks selle õrnast siidist õhulise ja lendleva kleidikese. See oli üks Ilme lemmikutest. Ta tundis end selle paitavas embuses alati poole nooremana ja kleidi mahe värviküllus tegi tuju alati rõõmsaks. Jõulupeol oleks seda aga kohatu kanda. Sama lugu oli õunapuuõiekarva roosa tüllkleidi ning erksavärvilise liblikamustrilise ratasklošš seelikuga. Etikett nägi jõulupeo jaoks ette kindlaid reegleid ja lilled ning liblikad olid välistatud.

„Võibolla see must maani kleit? See on soliidne ja pidulik, kuigi pisut sünge. Must pidavat kõhnemaks ka tegema,“ mõtiskles Ilme ja puges kleidi sisse. Ta vaatas end peeglist. Keeras ühe külje ette ja siis teise, aga ikkagi ei jäänud rahule. Otseselt midagi halba ju öelda polnud, aga ega seda õiget jõulupeo meeleolu ka ei tekkinud. Ei, ei, siia pimedasse aega on vaja midagi helgemat!

Järgmiseks proovis Ilme selga rangelõikelist valget kostüümi. See oli ju tegelikult ilus oma tagasihoidliku sädeluse ja minimalistliku joonega. Piisavalt pidulik, aga samas mitte ülepakutud. Ainus häda oli selles, et alles eelmisel  aastal oli ta sellega jõulupeol käinud ja võis päris kindel olla, et mõned teravama keelega prouad poetaks kindlasti paar kibedat kommentaari selle kohta. Ilme ohkas ja riputas kostüümi riidepuule.

Vanasti oli lihtne. Siis oligi enamustel vaid üks kleit. Kõik jõulupeod sai sellega maha peetud ja kellelgi polnud midagi ütlemist. Olid alles mõnusad ajad. Aga hei, see kleit on ju endiselt kusagil alles. Huvitav, kas läheb üldse selga?

Veidikese otsimise järel leidiski Ilme ilusasti ära pakitud kleidi. See oli samuti valge, kuid pehme ja kohev nagu vahukooretort. Paar õmblust ragisesid veidi kui Ilme kleiti üle pea sikutas, aga selga ta selle sai. Koos kleidiga tulvasid tagasi ka mälestused ammustest ilusatest aegadest. Küll sai selles kleidis omal ajal jõulupidudel tantsitud! Ilme tegi paar tantsusammu ja keerutas end peegli ees.

„Ah, keda ma petan. Selle kleidi ajad on ammu läbi. Lõige on vanamoeline ja valge värvgi koltunud. Sellisega ei saa ju peole minna.“

Ilme pakkis kleidi uuesti siidpaberisse ning pani kastiga kapi otsa tagasi. Ehk läheb kunagi jälle moodi. Või siis saab aastate pärast lastelastele näidata, milliseid hilpe vanasti kanti.

Aga mida ikkagi selga panna? Võibolla ikka see must kleit, kuigi ta nägi selles välja kui leinav lesk. Ilme proovis kleiti igaks juhuks veel kord selga ning jõllitas tükk aega mornilt peeglit.

Ilme ohkas juba ei tea mitmendat korda selle õhtu jooksul. Tegelikult ei olnud üldse mingit tuju jõulupeole minna. Parema meelega istuks lihtsalt kodus, jooks kuuma teed ja ootaks kevade saabumist. Ta tõmbas uuesti jalga oma hallid, veidi kottis kodused retuusid ning peale lohvaka ebamäärast pruunikat tooni kampsuni ning hakkas peokleite kappi tagasi toppima. Jõuludeni on veel paar päeva aega, küll jõuab mõelda.

...

Maie vaatas aknast välja ja ohkas: „Näe, jälle hakkas vihma sadama. See ilmataat ei suuda ka ära otsustada, mida ta tahab. Kord külmetab, siis sulatab, siis tuleb laia lund ja hetk hiljem ladistab vihma. Ilmataat või asi. Otsustusvõimetu kui eblakas naisterahvas.“