Esmaspäev, august 15, 2022

ploomiuputus

Mäletate, ma kurtsin, et sel aastal ei saa me mitte üht ploomi. No see oli ilmselgelt ennatlik järeldus. Tänased  põhjalikud uuringud on tuvastanud, et üle ootuste suur saak on tulemas. Ma ei räägi ühest ega kahest ploomist. Kaugel sellest. Või noh, mitte just väga kaugel. Meil on oodata tervet kolme ploomi! Kolm ploomi nelja puu peale... Ei teagi, kas teha moosi või kompotti...

Neljapäev, august 11, 2022

Hülgeluurannikul

Arvasite, et meie väikesaarte ja laidude programm on unustuste hõlma vajunud? Hähh, keda ma petan, te tõenäoliselt ei mäletagi, et meil Mpsiga selline programm oli. Äärmisel juhul suudate veel meenutada majakate kaardistamise retki* või kauneima kirikukuke valimise konkurssi**. Aga tõstku käsi üles, kes mäletab, et meil oli plaanis käia läbi võimalikult palju väikesaari? No vot. Endalgi hakkas vaikselt ununema. Õnneks on Mps kõrgemast vanusest hoolimata parema mäluga ja utsitas mindki, et programm tuleb taas päevakorda võtta.

Nii juhtuski, et tegin eile ühepäevase minipuhkuse ja kihutasime koos Papa ja paadiga Saaremaale, et sealt Kärsa sadamast merele suunduda. Viimasel hetkel võtsime isegi mootori kaasa. Ja natuke peale viimast hetke (kui varbad juba märjaks hakkasid saama) taipasime ka paadile korgi ette panna. Edasi viis sõit üle tasase mere otse Allirahu poole.

Teravam silm võib hea fantaasia korral märgata silmapiiril meie sihtmärki

See on üks pisike maakild keset ulgumerd. Või noh, võibolla just mitte päris keset ulgumerd, aga kui ma ütleks, et saareke on rannast kiviga visata, siis ei kõlaks meie retk sugugi nii põnevalt. Samas jälle kiviga saare pihta viskamiseks peaks ikkagi veidike kalevite verd soontes voolama. Ma saan aru, et ma olin koolis palliviskes nõrk, aga 8 km on ka sportlikumale tüpaažile paras väljakutse. Lisaks peaks veel jõle täpne käsi olema, sest saareke on tilluke. Rannajoone pikkuseks tuleb kõigest ca 1 km ja kui tulepaaki keset saart püsti poleks, siis rannast seda madalat kivihunnikut ei näekski.
Merikapsapõld

Puid ega põõsaid seal ka pole. Ainult ohtralt merikapsast, miskit puju ja üht eriti tüütut taime, kes elu laiul sugugi ei armastanud ning üritas oma lapsukesi iga hinna eest koos meiega suurele maale saata. Ilmselt mõnel umbrohubeebil see õnnestuski.


Laid oli muidugi väga ilus ja mitmekesise rannaga. Seal oli nii kivist, klibust kui liivast randa. Iga külg eriilmeline. Kõikidel külgedel oli aga üks ühine omadus - iga paari meetri tagant vedeles rannikul mõni hülgekorjus. Enamasti oli tegu väikeste karvakaladega, paar suuremat oli sekka eksinud. Õhus hõljus ka selline hapuhülgehais. Hukka oli neid hülgeid palju saanud, aga alles oli ka ikka kõvasti. Iga natukese aja tagant pistis mõni peanupu veest välja, üks külitas demonstratiivselt rannakividel ja kogu meie saarel viibimist saatis üks hale ulgumine ja nutulaul, mis tuli ilmselt veidi eemal paiknevalt rahult. 

Ega me seal saarel pikalt olnud. Vaatasime veidi ringi, tegime tiiru peale, pidasime väikese pikniku ja sõitsime aga kodu poole tagasi. Tore oli sellegipoolest.

Tagasiteel tuli paadi kiigutamise, mootorisurina ja vee helklemise koosmõjul selline uni peale, et äärepealt oleks magama jäänud.

* Kõik Mandri-Eesti majakad ja suurem osa tulepaake, on meil külastatud ja kaardistatud, jäänud ongi vaid mõned üksikud väikesaartel paiknevad tuletornid ja -paagid.

**Valdav osa Eesti kirikuid on üle kontrollitud, veendumaks kas torni otsas kõrgub rist või istub seal kukk. Mõni kukk oli küll pigem kana või lausa tuvi moodi.

Neljapäev, august 04, 2022

Kas vana arm ka roostetab...

Ma olen alati armastanud raamatute lugemist. Viimasel ajal aga pole lugemiseks sugugi aega. Või noh, mis viimasel ajal. Viimased kümme aastat juba on tõeline kitsikus. See algas sellest kui sain esimese lapse. Minu õde rääkis, et tema hakkas just lapse kõrvalt lugema - imetamise ajal polnud muud tarka lihtsalt teha. Murdjalapsuke nautis söömisprotsessi ja sel ajal sai rahumeeli lugeda. Mina rõõmustasin meeldiva väljavaate üle, hankisin endale hunniku raamatuid ja jäin ootama rahulikke imetamisaegu. Tõruke oli aga hoopis teisest puust. Tema tõmbas viie minutiga lurtsti kõhu täis ja ma jõudsin vaevu-vaevu raamatust järje üles leida. 

Varasemalt meeldis mulle õhtuti enne magamaminekut voodis lugeda, kuid laste saamine tõmbas ka sellele kriipsu peale - lapsevoodi oli meie voodi kõrval, nii et varakult juba pandi tuli kustu. Pimedas on teadupärast halb lugeda. Päeval valges on ka halb. Kellelgi on koguaeg midagi vaja ja üldse ei lasta raamatuga mõnuleda. Lisaks veel pidevad süümekad, et peaks hoopis kodu koristama või lastele süüa tegema või on lihtsalt mõni projekt pooleli.

Kokkuvõtvalt võib väita, et minu suhe ilukirjandusega on viimastel aastatel olnud pigem kaugelt igatsemine ning nostalgitsemine nooruspõlve teemadel. Just nagu igatseks vana armastust taga.


Aga vot eile juhtus selline lugu, et jõudis kohale raamatupoest tellitud raamat (ma ostan raamatuid harva, mul on isiklik raamatukogu Laisiku juures). Tegin pahaaimamatult raamatu lahti ja vot käest enam panna ei suutnud. Tuli meelde, mis tunne see on, kui raamat su endasse haarab ning kuidagi ei saa ära lõpetada, kuigi kell on juba palju ja järgmisel päeval on vaja vara tõusta. Üks peatükk veel... Nüüd veel viimane ja siis lähen magama... Ma ainult natuke veel... Ja nii edasi, kuni raamat saigi läbi. 

Kaheksast tunnist soovituslikust uneajast võib nii vaid unistada ja võite ise arvata, kui raske oli täna ärgata ja tööle tulla ning milline vastumeelsus on kantseliidist pungitavaid dokumente sirvida. 

Teisipäev, august 02, 2022

Mamma mia!


 Ei tea kummale vuntsid paremini sobivad, Luigile või Mariole?

Ah, et miks siis sellised? Toimus Juulilaager ja ega seal ühtegi normaalset inimest näha olnud. Me üritasime lihtsalt massi sulanduda. 

Kolmapäev, juuli 27, 2022

Frikadellimasin

Tänane tööpäev oli kuidagi eriti väsitav. Õhtuks oli tunne, nagu aju oleks hakklihamasinast läbi lastud. Nagu zombi taarusin koju.

Ega siingi midagi väga intelligentset* teha suutnud. Vorpisin tuimalt hakklihast frikadelle kuni külmik servani täis sai.

*see kõlab nagu ma tavaliselt veedaks õhtuid malet mängides ning samal ajal filosofeerides teemal Vanakreeka põllumajanduse mõju tänapäeva noorte maailmatunnetusele vms... He-he-he. Tegelikus on... noh... natuke erinev ning koosneb valdavalt näägutustest teemal koristamise ja muude kohustuste täitmata jätmise mõjust telefoniajale.

Vaikne Vihm pajatab oma raskest elust pidustustetsüklis ja annab peoideid

Nonii, suured pidustused (loe Täpikese sünnipäev) on selleks aastaks peetud. Huhh. Nüüd võiks peaaegu et jalad seinale visata ja puhata, aga oh seda häda - puhkus sai läbi. Lisaks algab juba nelja päeva pärast Juulilaager, mille jaoks on vaja samuti hunnik kostüüme nikerdada ning keegi lubas mingil meeltesegaduse hetkel kogu laagrirahvale frikadelle vorpida...

Kuidas ma kõigega valmis jõuan? Ei tea, aga Täpikese sünnipäevaks ma mingil imekombel jõudsin. Nüüd tuleb lihtsalt järgmine käik sisse panna. Mitmekäiguline mudel ma olingi? 

Aga las ma räägin möödunud pidustustest. Täpike tahtis, et pidu oleks spioonide ja salakuulajate teemaline. Hea valik. Eelkõige seetõttu, et kostümeerimine on imelihtne ja külalised ei jäta tulemata, kuna pole kostüümi. Päikeseprillid teevad tavalisest inimesest automaatselt spiooni. Ja alati võib tulla täiesti tavaliselt ja väita, et on "undercover" agent.

Et aga kogu lõbu ei piirduks päikeseprillide kandmisega (irooniliselt oli see esimene Täpikese sünnipäev, kus ei paistnud päikest), määrasime kõigile külalistele uued varjunimed. Näiteks Täpike ise oli Salakaval Angerjas, Tõruke oli Näljane Kameeleon, Tirtsust sai Täpiline Mõõk, Mps oli Hiiliv Udu ja mina Vaikne Vihm. Nimed loositi nii, et iga üks võttis omadussõnade kausist ja nimisõnade kausist pimesi ühe sõna ja saigi kokku. Nalja kui palju.

Seejärel said lapsed kahes jaos (korraga lihtsalt ei mahtunud) põgenemistoast välja murda. Varasemalt oli see Tirtsu tuba, aga hommikul muutus see Mõrvari elupaigaks. See oli mul esimene põgenemistuba teha (sealjuures pole ma ise ka üheski käinud) ja sellest oli õppida kui palju. Kui kedagi huvitab, siis panen siia ka kirja, mida tegime ja mida võiks paremini.

  • esmalt pidid lapsed laserite vahelt läbi pugema. Laserid olid risti rästi üle toani viiva koridorilaadse osa veetud erkpunane lõng. Oleks võinud tihedaminigi panna, liiga lihtsalt pääsesid läbi.
  • Seejärel avastasid nad voodist magamas mingi tüübi, kelle käes oli kiri. Salakiri. Šiffer oli aga tähthaaval üle toa laiali paigutatud (nähtavatesse kohtadesse). Kiri ütles, et olete mõrvari toas, teil on 15 minutit aega, et leida toa võti enne kui mõrvar naaseb. Abi küsitagu Harry Potterilt. Selle ülesandega läks lastel kõige kauem aega, aga ära lahendasid. Teinekord teha lühem kiri.

  • Harry Potter oli loomulikult vihje raamatule, mis tuli lihtsalt riiulist üles otsida.
  • Õige raamatu vahel oli pilt ühest mänguloomast, kes ütles, et tema valvab võtit. Lapsed pidid  mänguasjakuhjast õige looma leidma ja tema juurest võtme.
  • Võti avas kohvri. Kohvris oli kiri, et mõrvar lahkust toast jättes maha verised jäljed. Järgmine vihje on Mõrvari saabastes. Kohver oli tihedalt jalatseid täis. Vaja oli leida saapad, millel oli sama muster nagu veristel jälgedel. Teistes saabastes oli jälgede segamiseks valevihjeid.
  • Õige saapa sees oli silt, mis väitis, et kood on Täpsi sünnipäev. Kood 247 avas kasti, kus oligi peidus toa võti. Et aga keerulisem oleks, oli seal veel umbes 50 võtit. Vihjeks olin joonistanud õige võtme kujutise.
Ja saidki lapsed toast välja... Tõsi, nende pääsemine verejanulise mõrvari käest oli siiski õnnelik juhus - miski hoidis kurikaela kinni ja lubatud 15 minuti asemel läks kiiremal võistkonnal 25 minutit. Kõik jäid siiski ellu.

Vahepeal visati nooli Bondi silueti pihta, söödi Pop Secretit, piilur-porgandeid ja muud säärast kraami ning peagi oligi aeg tordi käes. Tort, mille ma ise oma enese valgete käekestega valmis nikerdasin, oli ka selline kergelt peitepilt - 9 ei tahtnud taustast väljagi paista.

Vaevalt oli aga küünal puhutud kui juba tormati uue atraktsiooni kallale - pomm-pinata. Sellist väljamaa sugemetega lõbustust pole meil varem olnud, aga näe nüüd tegin. 

Ütleme nii, et teise tegemisel olen juba hulga targem. See konkreetne kommipomm ei tahtnud kuidagi katki minna, nii et vaene Salakaval Angerjas pidi seda ikka korralikult materdama, enne kui  lõpuks kommivihm valla pääses. Sellegipoolest sain juba kaks tellimust järgmisesse kuusse. Eks ma pean siis oma kunsti lihvima ja tegema kergemini purunevaid taieseid.

Ülejäänud aja jooksid lapsed kui metsalised ringi ja tegid muid laste asju. Mulle sobis, sest tegelikult ei meeldi mulle üldse mingit peokorraldajat või mängujuhti etendada. Juba need ettevalmistused võtsid nii võhmale, et parema meelega oleks kusagil vaikselt põõnanud.



Lõpuks aga sai vist tore pidu. Vähemalt lapsed paistsid enamvähem rahul, Täpike oli õnnelik ja keegi (vist) kaklema ei läinud ja verd ka ei pritsinud. Järelikult õnnestunud pidu. Häda on selles, et Täpikese sünnipäev avab meie pere pidustuste hooaja. Järgmisena tuleb minu sünnipäev, seejärel 10 päeva pärast Tirtsu oma, siis 2 nädala pärast Tõrukese oma ja siis saab lausa kuu aega puhata enne kui Mpsi pidu tuleb. Oh seda koristamist :D

Muide, enda peo jaoks on mul juba idee olemas. A-Rühm versus MacGyver. Kutsun rahva kokku ja panen pooled ühte ja pooled teise kuuri luku taha. Esimene rühm peab ehitama kuuris leiduvast pahnast tanki (keevitusmasin on igas enesest lugupidavas kuuris ju olemas) ja teine tegema nätsust pommi (kasutada võib teipi ja taskunuga loomulikult). Kumb enne välja murrab on võitja. Kellele panustaksite?

P.s kirjutasin postituse juba mõned päevad tagasi, aga unustasin vajutada "postita"

Neljapäev, juuli 21, 2022

Hämarad teod

 Jõle raske on kui sul on hea fantaasiaga laps, kes tahab oma sünnipäeva suurejooneliselt tähistada. Peoni on veel mõned päevad aega, aga terve tänase päeva olen ma koristanud*, kodustest vahenditest pommi meisterdanud, spioonidele varjunimesid nuputanud ning laipade asukohti markeerinud. Ja see on alles algus. Öös ootavad ees veel mitmed mustad teod...


*Jajah, tean küll, et täiesti mõttetu tegevus, pühapäevaks on niikuinii segamini, aga kuna ma tegin põhjalikumat koristust, ehk nad siiski ei jõua nii põhjalikult segamini ajada.