Euroviisud

Nägin ükspäev unes, et pidin minema Eurovisiooni lauluvõistlusele Vanilla Ninja 4. liikmena Eestit esindama. Isegi unes ei saanud ma päris täpselt aru, miks mind sinna saadeti ja tundus, et kõik olid pisut hämmingus, et mida ma seal teen. Ainus, kes oli eneses kindel, oli meie endine koorijuht, kes isegi pisut solvunult teatas, et ta oli nimme just minu valinud, lähtudes minu omadustest ja ärgu ma seadku tema otsust kahtluse alla. Unes me küll lavale ei jõudnud ja seega ma ei teagi, kas minu lisandumine oleks aidanud poolfinaallist edasi või mitte. Aga hommikulgi veel mõtlesin, et mis need minu omadused siis on, et just mina peaksin Vanilla Ninja koosseisus lavale astuma:

a) imeline lauluoskus ja vokaalsed võimed – vaevalt. Tuletan meelde, et mul olevat karu hääl ja lisaks on viisipidamine ka üsna piiripealne. 

b) silmatorkavalt esteetiline välimus – ka seda vist mitte. Ülekaaluline, hallinev ja muidu igat pidi loppis.

c) virtuoossus mõne pilli mängimise osas – mul pole isegi algaja taset ühegi pilli mängimises. 

d) poliitilise või maailmavaatelise sõnumi edastaja – Eurovisioon on paratamatult muutunud vägagi vikerkaarevärviliseks. Mulle on jäänud ka mulje, et iga artist üritab leida endale veel mingi erilise "kiiksu" külge. No kui just seksuaalse identiteedi või eelistustega ei suudeta esile tõusta, siis vähemalt maadeldakse vaimsete probleemide, keeruliste eluhetkede või vähemalt koolikiusamisega. Ma ei sobituks kuhugi. Elu nagu lill!

Ainus, mille osas ma mõne VN liikmega sarnasust nägin, on see, et ka mina olen keskealine pereema ja selles osas sobiksin seltskonda hästi. Aga taas - Statistikaameti andmetel ei ole keskealine pereema just eriti haruldane ühiskonnagrupp ja ma usun, et seal leiduks küllaga eksemplare, kes vastaks kõigile punktidele vahemikus a-c.

Njah, igatahes jäi sel korral Eurovisioonil käimata. Samas, kui vaadata tagasi minu viimasele laulukonkursi kogemusele, siis ilmselt hea ongi. Käisime oma kooriga ka festivalil ja oh sa põder küll. Türile meil enam asja ei ole. Päris piinlik oli. Me nimelt kujutasime ette, et amatöörkooride festivalil osalevad ikka amatöörkoorid, aga tõde oli hoopis vastupidine - enamik koore olid kõrgetasemelised. Meie arvasime, et oleme sellised profid, et läheme kohale ja ilma kontsertmeistrit varem kohtamata suudame teha imelise etteaste (tegelikult me nii ei arvanud). Ja nii juhtuski, et ühel hetkel mängis klaverisaatja sootuks midagi muud, kui meie kõrvad olid harjunud kuulma. Aldid ei taibanud õigel hetkel sisse tulla, dirigent läks paanikasse ja näitas järgmise koha liiga vara sisse, koor laulis üht, klaverisaade oli teise koha peal. Me üürgasime, et klaverisaatest üle kõlada. Kaos oli kõikehõlmav. Õnneks laul küll päris seisma ei jäänud, lõpetasime siiski kontsertmeistriga samas kohas. Lavalt nuttes ära ka ei joostud, aga piinlik oli ikkagi. Siia lõppu sobib üks tuntud ütlus: "Ega inimene massina vastu saa," ütles Kihnu naine, kui oli orelist kolm salmi taha jäänud.

Unenäoline etteaste AI poolt lavastatuna

Valutavate sõrmedega ema

Ma kirjutaks küll blogi, aga ei saa – sõrmeotsad on valusad, paha on klaviatuuri peksta.
Võite pakkuda, mis põhjustel sõrmed valusad võiks olla?

a) olen otsustanud jätkata oma kitarriõpingutega – kes kunagi on mõnd keelpilli mänginud, teavad, et alguses saavad sõrmeotsad kõvasti vatti.

b) raskekujuline nutinäpu sündroom – ilmselgelt liiga palju telefoni näppinud

c) papercut – kontoritöötajate seas laialt levinud tööohutusnõuete rikkumisest tingitud vigastus.

d) tahan ka saada käsitööblogardiks – ehk siis tikin nagu segane.

Õige vastus on dee. Mul on jah hetkel mingi meelepettehetk ja kujutan ette, et olen käsitööline. Kuna ma tegelikult seda muidugi ei ole, siis lähevad tööd aeglaselt ja raskelt ning sõrmeotsad tulitavad.  

Millest siis selline käsitööpuhang? Vaadake, meil siin saarel on üleskutse kanda reedeti rahvarõivaid või selle elemente. Mulle see üleskutse väga meeldib, aga kaua ma selle ühe komplektiga käin ja igatsus on tekkinud uute rõivatükkide järele. Näiteks tahaks endale nipiga vatti. Käsitöö on aga nii kallis, et osta ei jaksa. Mõtlesin, et teen endale ise säästuvariandi - ilma nipita. Sellise Temu-vati. Alustuseks tellisin endale Temust kampsuni, mida üritan nüüd tikanditega vatilikumaks muuta. Puhta petukaup. Eks me näe, mis sellest välja tuleb. Algus oli minu meelest päris ilus - varrukaotsad (mansetid?) on juba valmis. Nüüd on käsil rinnaesisele lillekeste tikkimine.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis emadepäevast. Selle päeva puhul oli koolis kontsert. Väga ilus oli. Lapsed laulsid (minu Täpike ka) ja tantsisid ning vahepeale näidati vaheklippe stiilis "lapsesuu", kus lapsed rääkisid, milline nende ema on, mida ta neile pidevalt ütleb ning miks nad teda armastavad. Minu lapsi videos näha ei olnud, aga ma olen üsna kindel, et selle kohta, mida ema neile pidevalt ütleb, oleks vastus tulnud küll üks järgmistest:

• "Kas koolis nalja ka sai? Kas keegi toolilt maha ei kukkunud?" – Ma arvan, et see on minu kõige laiemalt levinud fraas. Minu vanaema küsis seda minult alati ja mina küsin oma lastelt.
• "Kas koolis midagi süüa ka anti?" – mitte, et ma arvaks, et ei anta süüa. Antakse küll, aga millegipärast kipun just nii küsima.
• "Siin elaks nagu mingi põrsakari", "Koristage oma tuba ära" või midagi muud samast valdkonnast. Ja ometi on suurest korrutamisest hoolimata toad segamini nagu seapesa.
  

Mida lapsed aga esimese ja teise küsimuse vastanud oleks, tuleb neilt endilt küsida.

läbi

 Puhkus läbi ja tööl tagasi.

Oli väga produktiivne puhkus. Maja sai nii seest kui väljast värvitud. Hurraa!
Kemps näeb mõne külje alt juba täitsa usutav välja. Selline hea ventilatsiooniga - 2,75 külge on valmis. Tirts õnnistas kempsu isegi esimese pissimisega sisse. Teda väga ei häirinud, et ventilatsioon oli tavapärasest hulga parem ja troonil istudes avanes kaunis vaade rohelusse.

Põranda soetusele küll mõtlesin, aga mitte eriti tõsiselt - raha on otsas, peab uut palgapäeva ootama, siis võib uuesti mõtlema hakata. 

Inspireerivaid mõtteid korstnast ei õnnestunud mul Mpsikese pähe siiski suruda. 

Aga üldiselt jäin puhkusega rahule. Lühikese võitu see ju oli, aga sattus ilusate ilmade peale ja puha ja ikkagi päris palju jõudis ära teha.

Nüüd aga on käes taas pikk orjaöö ja tuleb aga tööd rabada, et raha teenida (et põranda soetusele mõelda saaks).

Aruanne

Raporteerin. Kaks esimest päeva puhkusest on läinud täitsa plaanipäraselt. Eile käisingi Tirtsuga batuudimaal. Laps oli väga õnnelik. Mina istusin lihtsalt vaikselt diivanil ja ei teinud midagi. Kas see ongi puhkus? Ei usu, õige puhkus on ikka pintsli ja värvipotiga - ehk siis värvisingi seest poolt ära kõik Korviaia onni seinad. 

Kempsuehtius väga hoogsale ei läinud, aga siiski oli teatavaid edusamme - sai paigaldatud auguga istmelaud ja kuigi majakesel privaatsust andvaid seinu ei ole, siis vähemalt annab auk aimu maja tulevasest kasutusotstarbest. 

Ja õhtul alustasin pusle kokkupanekuga. Raamatu lugemiseni ei jõudnud, enne tuli uni peale.

Tänane päev on läinud ka plaanipäraselt. Lastevahetus toimus edukalt. Ainult õhtune tagasivahetamine ei toimunud. Aga sellest pole hullu. Absoluutselt pole vahet, on sul kolm või neli last kodus. Eriti kui nad üksteist ise lõbustavad ja veel parem, ise süüa ka teevad.

Maja värvimisega ületasin isegi plaani. Lausa kolm külge sai värvitud. Neljandat ei saanud värvida, sest juhend ütleb, et otsese päikesevalguse käes ei tohtivat värvida, aga ma ei jõudnud ära oodata, et päike maja taha läheks. Tõsi, seda vist ei jõuagi ära oodata. Kui just öösel värvima ei lähe. Ilmselt peab lootma lihtsalt pilves ilmale. 

Lisaks sai maja seest ka veel korra üle võõbatud. Täiesti plaaniväliselt. Kogu meisterpintseldaja au ei saa ma küll endale võtta. Mul oli üks tööta kiviaialaduja ka abis. Kempsuehitus läks ikka väga aeglaselt. Ühelt poolt sai peaaegu voodri peale. Nii et läänetuulega saab tuulevarjus pissida.
Aga neljapäeval võtan piitsa kaasa ja siis ei saa Mps enam looderdada ja loodust imetleda. Tuleb tööd rabama hakata! Kemps peab valmima!

Ahjaa, pusle sain kokku!

Plaanimajandus

Muide, mul algas väike puhkus. Siin on minu puhkuseplaan:

Esmaspäev - käia Tirtsuga batuudimaal ja siis värvida ära kõik Korviaia onni seinad (seest poolt). Loota, et Mps liigub kempsuehitusega hoogsalt edasi. Õhtul panna puslet kokku või lugeda raamatut

Teisipäev - vahetada Tõruke topelt Täpikese vastu ja siis minna ja värvida vähemalt pool Korviaia onnist väljast poolt (kui ilm lubab). Õhtul vahetada topelt Täpike Tõrukese vastu tagasi.

Kolmapäev - kuna nii palju on juba puhatud, siis on aeg teha väike puhkepaus puhkusest ja veidi tööd teha. Üleminek ei tohi olla nii järsk.

Neljapäev - värvida teine pool onnist väljast poolt (kui ilm lubab). Plaksutada piitsa, et ka kempsuehitus edeneks. Plaanida põrandakatte soetust. Mõelda, et kuidas küll nõlvakallet määratakse.

Reede - Käia Mpsile närvidele, et aeg oleks korstna peale mõtelda. Mõtlemise peale läheb vähemalt 3 päeva (aga kõigepealt tuleb ta mõtlema saada).

Laupäev - Koristada ja küpsetada, sest külalised pidid tulema.

Pühapäev - nutta lahinal, et kuhu mu puhkus kadus.

Kevadtööd

 Jälle on blogis ebaloomulikult vaikne. Kuigi tegelikult on siin täiesti tavapäraselt vaikne. Aga no tõesti, kellel on sellisel kenal kevadel aega toas istuda ja klahve klõbistada. Vaja on selle kevade esimesi liblikaid (kollaseid) taga ajada või Harilaiul kevadist kontrollkäiku teha või Korviaias seinu värvida. Ja need aiatööd! Nagu te ilmselgelt teate, ei ole ma mingi rohenäpp, aga siiski - rohisin kõnniteed ja istutasin isegi 5+1 võõrasema maha! See on vist minu aianduslik rekordsaavutus. Tõsi, ma ei tea, kas need ka ellu on jäänud. Homme kontrollin üle.

Karjääripöörasus

 Täna oli mul üks kummaline töökõne. Minu blogi pikaajalised lugejad teavad, et märtsi lõpp on minu "lemmikaeg", sest siis saan palju kõnesid maamaksu teemadel. Vanasti sain enamjaolt sõimata selle eest, et topin valimatult maksumaksjate raha oma taskusse. Viimasel ajal on sõimamist vähem. Sel aastal olen seoses muudatustega koduomaniku maksuvabastuses saanud inimesi rõõmustada, et neil polegi maamaksu ja mind on hea töö eest lausa kiidetud ja tänatud. Mitte et ma oleks toonast sõimu ega praegust kiitust kuidagi ära teeninud. Kõik otsused on selgelt minust kõrgemal tehtud. Mina olen kõigest sõnumitooja.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest telefonikõnest, kus üks maaomanik soovis teada oma maamaksu summat. Selles pole midagi kummalist. Sai oma summa teada ja siis tuli ootamatu ettepanek: "Teate, ma annan teile oma PIN-id ja võtke ise vajalik summa mu Swedbanki kontolt!"

Ma tundsin end nagu mingi netipettur, kes üritab inimeselt PIN-koode välja petta. Järgmine mõte oli, et loodetavasti ei satu päris petturid selle inimese peale. Kolmas mõte oli, et äkki olen vales ametis ja mul on loomulik anne inimestelt PIN-e välja pressida. No kui küsimatagi pakutakse, mis võiks saavutada siis kui küsiksin! 

pilt pärit pildiloomaaiast