Donnerwetter!

Arvake ära, kes käis kõige suurema kuumalaine ajal reisimas? Jah, arvasite ära. Mina käisin.

Sel korral külastasime perega Saksamaad.  

Järgnevalt annangi pisikese ülevaate meie seiklustest. Arvestades, et reis oli pikk, siis tuleb ikkagi pikk postitus. Kes ei viitsi, võib ka siin lugemise lõpetada.

Juba enne reisi hakkas asi kiiva kiskuma. Veetsime mõnusalt aega jaanilõkke ümber ja siis otsustas Mps minna ja endale roostes naela jalga astuda. See on muidugi kirjanduslik liialdus. Ega ta siis meelega proovinud reisi saboteerida. Lihtsalt kord elus peab ju jaaniööl EMO-s käima. Aga mingi väike roostes nael ei suuda püha üritust nurjata ja teele me asusime.

1. päev

No esimene päev läkski eelkõige reisile. Lennureisil midagi märkimisväärset ei juhtunud, aga kui vastu ööd Münchenisse jõudsime, siis tabas meid Euroopa kuumalaine täie rauaga. Lennujaamast välja astudes oleksime justkui sulatusahju sattunud. Higi voolas ojadena. Loomulikult ei olnud meie esimeses majutuses ka mingit konditsioneeri, ega isegi mitte ventilaatorit. Aga vähemalt oli kohvi tasuta :).

2. päev

Eesmärk oli jõuda meie peamisesse majutusbaasi Schwarzwaldi piirkonnas. Kuna sõit oli pikk, siis olime kavandanud mõned peatused. Esimene oli linnakeses nimega Wangen im Allgäu. See on üks maalilinelinnake kauni vanalinnaga, kus oleks mõnus jalutada, omapäraseid kaunistatud maju imetleda, kohvikus jäätisekokteili juua ja lihtsalt ringi vaadata. Kui temperatuur oleks olnud umbes 10 kraadi madalam (ja see oleks ikkagi olnud üks ülimõnus soe suvepäev), oleks linnakülastus olnud ideaalne. ca 37+ kraadi juures nägi see välja lihtsalt ühest varjust teise hiilimisena ainsa soovina pääseda tagasi konditsioneeriga autosse.

Wnagen im Allgäu

Et veidigi jahutust saada, siis plaanisime ujuma minna. AI soovitas üht kristallselge veega imelist järvekest, mis sobib ideaalselt lastega suplemiseks. No, tõsi oli see, et tegemist oli järvega. Ülejäänu oli kunstiline liialdus. Sellest järvest loobusime ning läksime hoopis Bodensee äärde. See oli hädavajalik peatus. Vesi oli küll soe, aga pakkus ikkagi jahutust. Ja vaated Bodenseele olid imelised. Rohkem me peatustele aega ei raisanud, vaid kihutasime (nii palju kui teeremondid võimaldasid) edasi majutuse poole. Ka seal ei olnud mingit konditsioneeri (aga üks ventilaator II korrusel ikka oli), kuid õhtu saabudes oli terrassil ja rõdul juba päris mõnus olla ja klaasike veini trimbata.

3. päev

Reede oli meil planeeritud Stuttgarti loomaaia külastuseks. Eelkõige mõeldes loomahuvilisele Tirtsule. Hoolimata kohutavast kuumusest (temperatuur tõusis 41 kraadini), oli loomaaed ikkagi väga kena. See on selline pooleldi botaanikaaed, pooleldi loomaaed ja keskmisest loomaaiast palju ilusam. Aeg-ajalt sai mõnes kasvuhoones või majas varjus ka olla ja muru kastmise vihmuteid kasutasime ka mitteotstarbeliselt jahutuspunktidena. Enamik reisiseltskonnast viilis kõvasti ja külastas ainult valitud eksponaate, aga meil oli kaart Tõrukese käes, nii et meie läbisime terve loomaaia soovituslikku marsruuti mööda (ainult paar üksikut punkti jäi vahele). Kusagil pikalt olla ei lastud ja teelt kõrvale kalduda samuti mitte. Tegelikult oli see muidugi väga tore, et meil oma teejuht kaasas oli. Ilma temata oleksime poole vähem näinud. 
Õhtul käisime veel kohalikus Titisee järves ujumas. Värskendav.

kasvuhoone, kus oli jahedam kui õues

sama roidunult tundsime end päikese käes

Vesiroositiigi ääres

4. päev 

Laupäeval alustasime Titisee järvest (ülerahvastatud) ja seejärel külastasime Hohenzollerni lossi. Vangikongides ja aardekeldrites oli meeldivalt jahe. Igal pool mujal oli juba harjumuseks saanud leitsak. Loss ise oli uhke - juba kaugelt eemalt võis seda mäe tipus kõrgumas näha, mis tähendas, et ka vaated lossist olid uhked. Ka väljapanek ja ruumid, kuhu turiste lasti, olid huvitavad. Imestama pani, et toad olid imepisikesed. Millegipärast kujutaks ma ette, et lossiproua magamiskamber või lossihärra raamatukogu on vähe avaramad. Tundus, et isegi lastel oli seal tore. Kuigi Tõruke arvas, et selle raha eest oleks pidanud palju rohkem saama. 

Hohzollerni loss mäe otsas

Lossist ära tulles otsustas meie autokond (ma võin ju sõnu välja mõelda, kui tahan) külastada ka Tribergi koskesid. Triberg oli väga nunnu linnake mägede vahel orus. Mäest alla ja läbi linna vulises koskederikas ojake, mille imetlemiseks oli mäeküljele rajatud teekesed ning üle oja tehtud mitmeid sillakesi. Ei ole midagi öelda, väga võluv oli. Kurb oli muidugi see, et selleks ajaks oli Tirts nii väsinud ja janus, et keeldus esimesest sillakesest kaugemale minemast ja Mps läks temaga alla tagasi. Mina suuremate lastega läksime mäest üles. Kuna parkimisaeg pressis peale, siis päris üles me muidugi ei jõudnudki ja pool teed tuli läbida pooljoostes (võibolla oleks piisanud veerand tee läbimisest täisjoostes ka). Linnakeses pidi olema ka maailma suurim käokell. Selleni me ei jõudnud (parkimise aeg noh), aga imetlesime üht teist väga esinduslikku käokella.

Üks paljudest Tribergi koskedest

Kui lõpuks koju jõudsime selgus, et isa oli vahepeal mäest alla veerenud ja EMO-sse viidud. Tuli tagasi pool nägu marraskil, nagu oleks kõvasti kakelnud. Tema veetis suurema osa ülejäänud reisist telekast saksa šlaagreid kuulates.

5. päev

Kuna Saksamaa hakkas ära tüütama, tegime väikese kõrvalepõike Prantsusmaale ja külastasime Colmari linnakest. Parkisime kesklinna maa-alusesse parklasse ja kui sealt välja saime, siis tabas kuumalaine meid otse rusikaga näkku. Just nagu praepannile oleks sattunud. Õnneks oli keegi taibanud väljakule purskaevu teha (umbes sellise nagu Kuressaares, ainult hulga suurema). Lasime lapsed purskkaevu hullama ja mis seal pattu salata, ka kõik täiskasvanud jalutasid korra või paar jahutava veekardina alt läbi. Ilma selle värskenduseta ei oleks me seda päeva üle elanud. Seejärel suundusime väikese turisti-rongikesega linnatuurile. See oli tore. Giid rääkis läbi kõrvaklappide mida ja kuhu vaadata, kerge tuuleke jahutas ja linn ise oli imeilus. See kerge tuuleke muutus vahepeal muidugi lausa tormikeseks, nii et viis Tõrukesel mütsigi peast. Sel ajal kui me kohvikus lõunatasime, sadas taevast alla pool ookeanitäit äikesevihma, aga see läks nagu kuumale kerisele. Õue tagasi tulles oli kõik jälle kuiv. Õnneks veidi jahedam. Meil jäigi veel vaid karusselliga sõita (mina sõitsin sea, hobuse ja härjaga) ja kodu poole tagasi kihutada. 

Päästja purskkaev

värvilised majakesed Colmari linnas

Mina otsustasin aga vastu õhtut veel matkama minna. Meie majutuspiirkonnas oli tohutult erinevaid matkaradasid ja mina tahtsin saada õiget "musta metsa" tunnet. Valisin kaardilt ühe 7,5 km matkaraja välja. Algas meie oma linnakesest ja siis hakkas metsaservas muudkui alla poole kulgema. Teel sai tutvuda metsatööstuse ajaloo ja veejõul töötavate saeveskitega. Muidu oli kõik kena (kuigi mitte päris see mets, mida ootasin), aga kui tee oli juba mitu kilomeetrit katkematult allamäge kulgenud, hakkas vaikselt hirm naha vahele pugema - see tähendab, et kogu see tee tuleb ju ka varem või hiljem üles tagasi minna. See hetk saabuski majesteetliku raudteesilla juures, kust edasi läks tee ainult mäest üles. Õnneks oli see väga lummav rada ja siia-sinna oli isegi lõõtsutamiseks mõni pingike pandud. Rada kulges kogu aeg kärestikulise ojakese kaldal, mis minu hinnangul eelmise päeva kuulsatele koskedele palju alla ei jäänud. Lisaks püstloodis kaljud ja väikesed sillakesed. Nii et hingetõmbepauside ajal sai lihtsalt vaateid nauditud. Mulle väga meeldis.

Õhtul jälgisime rõdult äikest.

Siit algas tõus

6. päev

Siia päeva oligi plaanitud vaid üks asi - Euroopa park - ilmatusuur lõbustuspark. Kauges lapsepõlves olin ma kõige kiire, kõrge ja veidi ohtlikuna näivate asjade fänn. Aastate lisandudes on minus tärganud mingi alalhoiuinstinkt, olen hakanud kõrgust kartma ja ilmnenud on, et mulle tegelikult need ei meeldi. Lisaks jään kergesti merehaigeks ka vähema loksutamise peale. Seega jäid kõige hullemad atraktsioonid minust puutumata (ja hea ongi, sest nende juures olid hirmus pikad järjekorrad) ja mina valisin valdavalt siiski vaikseid kulgemise sõite (kuigi paar veidi ekstreemsemat võeti siiski ka ette). Õnneks on seal väga suur valik igasugusele maitsele. Ilm ei olnud ka nii ülemäära palav enam, nii et andis täitsa olla. Karussellitasime seal kuni jõud rauges. Muud sellesse päeva ei mahtunudki, veidi äikese vaatamist õhtul ja magama.

See oli üks rahulik kulgemine

7. päev

Selleks päevaks meil erilisi plaane ei olnudki. Agiteerisin ka teisi seda ilusat matkarada läbima. Tõsi, ainult osaliselt ja mäest alla. See tähendas, et autojuhid viisid naised ja lapsed mäe otsa ja sõitsid ise mäe alla, et sealt meile vastu jalutada. Juhtus aga nii, et tulenevalt parkla tõkkepuu streigist, jõudis Mps kohale alles siis kui kiiremad juba all olid. Rada oli ka tagurpidi läbides muljetavaldav, aga poole hirmsam. Seda eelkõige seetõttu, et meil olid kaasas väikesed lapsed, kes on koguaeg seda nägu, nagu kavatseks kuristikku kukkuda. Õnneks ei kukkunud. Tirts küll komistas raja alguses ja pidin oma plaastrivarudest veidi marraskil põlvele loovutama, aga suuremad vigastused jäid sel korral tulemata.

Matka lõpus käisime kohalikus klaasikojas ja käokellapoes ja söömas. Seejärel suundusime taaskord Titisee järve ujuma. Kui see tehtud, oligi aeg koju suunduda ja üks lauamängude õhtu maha pidada - äikese saatel. See vesi, mis taevast alla tuli oli ikka tohutu!

Matkajad

8. päev

Hommikul võtsime suuna ühte talumuuseumi. Vihma tibutas ja oli isegi jahedavõitu. See oli täiesti uus tunne keset kuumalainet. Muuseum ei olnud väga suur, aga oli tore. Sai natuke ka kohalikke rahvariideid uuritud. Seal on ikka väga kummalisi riidehilpe ja peakatteid esindatud. Järgmiseks tegime pisikest tiiru oma kodulinnakeses ja selle turistilõksudes. Seejärel võtsime aga hoopis vahelduseks rongi ja sõitsime Freiburgi. Viimasest olime varem korduvalt läbi sõitnud, aga õde tahtis tõestada, et see linn on midagi palju enamat kui tüütu 30-ga sõitmise peatänav. Seda see oli. Vanalinn oli taas nunnu. Eriti toredad olid need väikesed kanalikesed tänavate ääres, kus sai laevukesi ujutada. Tirts ostis (loe, mina maksin) endalegi ühe laeva ja ujutas seda vaimustunult. Enne olime muidugi sunnitud talle ka uue kleidi ostma, sest hommikune jahedus oli asendunud tavapärase kuumusega. Ka Täpike sai oma kauaigatsetud šoppamise tehtud. Lisaks sõime tõeliselt head Schwarzwaldi kooki. Koju jõudes oligi aeg pakkima hakata.

9. päev

Pakkisime end autodesse ja hakkasime Müncheni poole tagasi sõitma. Kuna sõit oli pikk, plaanisime taas mõned seljasirutuspausid. Esimene oligi Bodensee ääres väikeses Sipplingeni linnas. Seal oli järv täiesti klaari ja selge veega ja väga mõnus oli järvekaldal promenaadil jalutada ja vahepeal varbaid soojas veel leotada.  Järgmine peatus oli auto- ja traktorimuuseumis, kus oli üle 350 masina eksponeeritud. Üks imelikum kui teine. Oli väga huvitav. Seal oleks võinud ka poole kauem aega veeta, aga ega meil seda aega nii palju ka üle polnud. Oli vaja ju lennujaama kiirustada ja auto ära anda ja pagas loovutada ja turvakontroll läbida ja lõpuks lennukile jõuda. Minu meelest ongi lennureiside puhul kõikse igavam osa see lennujaamas passimine. 

Bodensee ääres

Et veidigi ootamist põnevamaks teha, sai lapsed lastealale suunatud. Viga. Esiteks oli see minu meelest suht igav ja teiseks tuli välja, et ka ohtlik. Vennapojal õnnestus nii õnnetult vastu atraktsiooni teravat nurka joosta, et verd voolas peast ojadena (õnneks oli auk siiski pigem väike). Sellele järgnes ohtralt närvikõdi, et kas saab lennata või vaja arstiabi saama minna, aga õnneks ikka nii hull polnud ja laps tohterdati kohapeal lennukõlbulikuks (vahepeal jõuti pagas lennukilt maha võtta ja uuesti ka peale viia).

Lend ise läks suuremate viperusteta - pooled magasid hambad laiali. Eestisse jõudes oli käes juba 10 päev (tehniliselt võttes siiski öö). 

Kodu ei ole kaugel

Nüüd oleme juba pool päeva kodus olnud. Kohvrid on lahti pakitud, kolm masinatäit pesu pestud ja tundub, et elamine hakkab oma tavalist segaduse taset saavutama.

Mis mulle siis reisil kõige enam muljet avaldas? Maastikud. Lameda maa elanikuna ei väsi ma sugugi vaadetest, mis mägedes avanevad. Schwarzwaldi mustad kuusemetsad olid ka tõeliselt lummavad. Kuigi ma päris laande ekslema ei sattunud, siis paaris kohas läks kitserdada ka vahetult metsa vahelt läbi ja seal sai natuke aimu nende pimedast maagiast. Meie auto navisüsteem valis nimelt teeremontidest möödapõiklemiseks tõelisi väikesi külavaheteid (kitseradu). No selliseid, mis siuglesid nagu maod mööda järske mäekülgi ühe talu juurest teiseni, ise vaevalt ühe auto laiused (ja sealjuures ikkagi mustkattega). Seetõttu nägime palju rohkem kui kiirteedel. Samuti meeldisid mulle maalilised väikelinnad. Väga hoolitsetud, puhtad, kaunid, iseloomuliku arhitektuuriga ning lilledest tulvil.

Õhtupäike mägede kohal

Vaade Bodenseele

Tibude lugemise aeg

Kuidas ikkagi nii on, et mida vanem sa oled, seda kiiremini aeg liigub. Kas ma olen ise lihtsalt nii aeglaseks jäänud, et ei suuda aja tegelikku käiku adekvaatselt hinnata, või milles asi. Varsti ongi juba pool aastast möödas. Ja pole nagu õieti midagi tehtud saanud. Ometi on koguaeg hullupööra kiire olnud. Seoses laste koolide lõpetamisega (ja ühelgi minu lastest ei olnud mingeid suuremat sorti lõpetamisi) oli vahepeal nii kiire, et ei elanud isegi mitte päev korraga, vaid pool päeva korraga, et üldse kuidagi pinnal püsida. Iga päev oli kellelgi kusagil mõni klassireis, matk, kontsert, väljasõit, autasustamine, ülesastumine või vähemalt tuli ebatavalisel ajal ebatavalises kohas olla. Tulevikus võtan kooli aasta lõpus puhkuse, siis on hulga lihtsam logistikat korraldada.

No mis teha kui on aktiivsed ja andekad lapsed. Uhkust on küll põhjust nende üle tunda.
Alustuseks Tõruke. Sellist tunnistust, nagu tema sai, pole ma ausalt kunagi varem näinud. See, et seal olid kõik viied, selles pole midagi imestada. Eriskummaliseks tegi tunnistuse lisaleht - kõik tema saavutused ja õppenõukogu kiitused ei mahtunud nimelt lehele äragi. Aga noh, tulemused olidki ju märkimisväärsed. Olümpiaadidelt kas maakondlikku esikohta, üks teine koht, üks kolmas koht, üks kuues koht. Kaks kutset vabariiklikele olümpiaadidele. Lisaks võistkondlik võit maakondlikul Nuputa viktoriinil ja III koht vabariiklikul Nuputa-l. Känguru võistlusel kooli parim tulemus! Kõikvõimalike diplomite, kiitus- ja tänukirjadega võiks seina vooderdada.

Ka Täpike tuli koju uhkete saavutustega - ilus tunnistus (paar nelja viitemeres), kiituskiri kirjanduses, inglise keeles, itaalia keeles ja ühiskonnaõpetuses, tänukiri initsiatiivikuse eest, kauni esinemise eest kevadkontserdil ja silmapaistva tegevuse eest kunstiringis. Lisaks tuli ka üks diplom sportlike saavutuste eest, aga Täps ise väidab, et ta ei olnud võitjavõistkonnas ja see on mingi libadiplom. Olgu, aga kes seda hiljem mäletab :D. Lisaks tavakoolile käib Täpike ju muusikakoolis ja koorilaulus ja kunstiringis ja on minu silmade ja kõrvade kohaselt igati andekas (kuigi ma pole võibolla täiesti erapooletu hindaja). Üks on kindel, muusikas on ta minust ammu juba 100 korda andekam (ta võibolla juba sündis andekamana) ja kui veel pole läinud (ilmselt juba on), siis kohe-kohe paneb ka kunstis must mööda kui postist.

No ja siis on veel Tirts. Tirtsuke käib alles lasteaias ja tunnistusi veel ei saa, aga kui saaks, siis oleks see ilmselt väga huvitav. Sest Tirts ise on üks huvitav ja terane tegelane. Julge, hakkamist täis, uudishimulik, taiplik, loominguline ja vägagi sõnaosav. Vajaduselt parasjagu kange ja manipuleeriv. Ootan põnevusega, mis temast veel tulla võib.

Aga jah. Tõrukesel on veel kaks päeva töömalevat, Tirtsul 1 päev lasteaeda ja Täpike ongi juba puhkusel. Minul hakkab ka esmaspäevast puhkus. Halleluuja!

Iga okas torkab

Eile pakkisime auto murutraktoreid, trimmereid ja võsalõikureid täis ning suundusime Korviaeda eesmärgiga džungli pealetungile vastulöök anda.  Mina sain trimmerdada täpselt kaks kõrt kui viimane jupp tamiili õhku haihtus. Varutamiili loomulikult kaasas polnud. Egas midagi tuli haarata oksakäärid ning nende abil endale võsas teed rajada. 

Võtsin plaani vabastada kiviaed võsast. No oli see alles kiuslik võsa - kibuvits, tikker, kukerpuu, põldmari, mingi tundmatu eriti pikkade okastega puu. Tundsin end kui kõik need kuningapojad, kes saja aasta jooksul üritasid edutult Okasroosikeseni jõuda, kuid pidid pettunult haavu lakkudes loobuma.

Midagi pehmet oli siiski ka

Euroviisud

Nägin ükspäev unes, et pidin minema Eurovisiooni lauluvõistlusele Vanilla Ninja 4. liikmena Eestit esindama. Isegi unes ei saanud ma päris täpselt aru, miks mind sinna saadeti ja tundus, et kõik olid pisut hämmingus, et mida ma seal teen. Ainus, kes oli eneses kindel, oli meie endine koorijuht, kes isegi pisut solvunult teatas, et ta oli nimme just minu valinud, lähtudes minu omadustest ja ärgu ma seadku tema otsust kahtluse alla. Unes me küll lavale ei jõudnud ja seega ma ei teagi, kas minu lisandumine oleks aidanud poolfinaallist edasi või mitte. Aga hommikulgi veel mõtlesin, et mis need minu omadused siis on, et just mina peaksin Vanilla Ninja koosseisus lavale astuma:

a) imeline lauluoskus ja vokaalsed võimed – vaevalt. Tuletan meelde, et mul olevat karu hääl ja lisaks on viisipidamine ka üsna piiripealne. 

b) silmatorkavalt esteetiline välimus – ka seda vist mitte. Ülekaaluline, hallinev ja muidu igat pidi loppis.

c) virtuoossus mõne pilli mängimise osas – mul pole isegi algaja taset ühegi pilli mängimises. 

d) poliitilise või maailmavaatelise sõnumi edastaja – Eurovisioon on paratamatult muutunud vägagi vikerkaarevärviliseks. Mulle on jäänud ka mulje, et iga artist üritab leida endale veel mingi erilise "kiiksu" külge. No kui just seksuaalse identiteedi või eelistustega ei suudeta esile tõusta, siis vähemalt maadeldakse vaimsete probleemide, keeruliste eluhetkede või vähemalt koolikiusamisega. Ma ei sobituks kuhugi. Elu nagu lill!

Ainus, mille osas ma mõne VN liikmega sarnasust nägin, on see, et ka mina olen keskealine pereema ja selles osas sobiksin seltskonda hästi. Aga taas - Statistikaameti andmetel ei ole keskealine pereema just eriti haruldane ühiskonnagrupp ja ma usun, et seal leiduks küllaga eksemplare, kes vastaks kõigile punktidele vahemikus a-c.

Njah, igatahes jäi sel korral Eurovisioonil käimata. Samas, kui vaadata tagasi minu viimasele laulukonkursi kogemusele, siis ilmselt hea ongi. Käisime oma kooriga ka festivalil ja oh sa põder küll. Türile meil enam asja ei ole. Päris piinlik oli. Me nimelt kujutasime ette, et amatöörkooride festivalil osalevad ikka amatöörkoorid, aga tõde oli hoopis vastupidine - enamik koore olid kõrgetasemelised. Meie arvasime, et oleme sellised profid, et läheme kohale ja ilma kontsertmeistrit varem kohtamata suudame teha imelise etteaste (tegelikult me nii ei arvanud). Ja nii juhtuski, et ühel hetkel mängis klaverisaatja sootuks midagi muud, kui meie kõrvad olid harjunud kuulma. Aldid ei taibanud õigel hetkel sisse tulla, dirigent läks paanikasse ja näitas järgmise koha liiga vara sisse, koor laulis üht, klaverisaade oli teise koha peal. Me üürgasime, et klaverisaatest üle kõlada. Kaos oli kõikehõlmav. Õnneks laul küll päris seisma ei jäänud, lõpetasime siiski kontsertmeistriga samas kohas. Lavalt nuttes ära ka ei joostud, aga piinlik oli ikkagi. Siia lõppu sobib üks tuntud ütlus: "Ega inimene massina vastu saa," ütles Kihnu naine, kui oli orelist kolm salmi taha jäänud.

Unenäoline etteaste AI poolt lavastatuna

Valutavate sõrmedega ema

Ma kirjutaks küll blogi, aga ei saa – sõrmeotsad on valusad, paha on klaviatuuri peksta.
Võite pakkuda, mis põhjustel sõrmed valusad võiks olla?

a) olen otsustanud jätkata oma kitarriõpingutega – kes kunagi on mõnd keelpilli mänginud, teavad, et alguses saavad sõrmeotsad kõvasti vatti.

b) raskekujuline nutinäpu sündroom – ilmselgelt liiga palju telefoni näppinud

c) papercut – kontoritöötajate seas laialt levinud tööohutusnõuete rikkumisest tingitud vigastus.

d) tahan ka saada käsitööblogardiks – ehk siis tikin nagu segane.

Õige vastus on dee. Mul on jah hetkel mingi meelepettehetk ja kujutan ette, et olen käsitööline. Kuna ma tegelikult seda muidugi ei ole, siis lähevad tööd aeglaselt ja raskelt ning sõrmeotsad tulitavad.  

Millest siis selline käsitööpuhang? Vaadake, meil siin saarel on üleskutse kanda reedeti rahvarõivaid või selle elemente. Mulle see üleskutse väga meeldib, aga kaua ma selle ühe komplektiga käin ja igatsus on tekkinud uute rõivatükkide järele. Näiteks tahaks endale nipiga vatti. Käsitöö on aga nii kallis, et osta ei jaksa. Mõtlesin, et teen endale ise säästuvariandi - ilma nipita. Sellise Temu-vati. Alustuseks tellisin endale Temust kampsuni, mida üritan nüüd tikanditega vatilikumaks muuta. Puhta petukaup. Eks me näe, mis sellest välja tuleb. Algus oli minu meelest päris ilus - varrukaotsad (mansetid?) on juba valmis. Nüüd on käsil rinnaesisele lillekeste tikkimine.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis emadepäevast. Selle päeva puhul oli koolis kontsert. Väga ilus oli. Lapsed laulsid (minu Täpike ka) ja tantsisid ning vahepeale näidati vaheklippe stiilis "lapsesuu", kus lapsed rääkisid, milline nende ema on, mida ta neile pidevalt ütleb ning miks nad teda armastavad. Minu lapsi videos näha ei olnud, aga ma olen üsna kindel, et selle kohta, mida ema neile pidevalt ütleb, oleks vastus tulnud küll üks järgmistest:

• "Kas koolis nalja ka sai? Kas keegi toolilt maha ei kukkunud?" – Ma arvan, et see on minu kõige laiemalt levinud fraas. Minu vanaema küsis seda minult alati ja mina küsin oma lastelt.
• "Kas koolis midagi süüa ka anti?" – mitte, et ma arvaks, et ei anta süüa. Antakse küll, aga millegipärast kipun just nii küsima.
• "Siin elaks nagu mingi põrsakari", "Koristage oma tuba ära" või midagi muud samast valdkonnast. Ja ometi on suurest korrutamisest hoolimata toad segamini nagu seapesa.
  

Mida lapsed aga esimese ja teise küsimuse vastanud oleks, tuleb neilt endilt küsida.

läbi

 Puhkus läbi ja tööl tagasi.

Oli väga produktiivne puhkus. Maja sai nii seest kui väljast värvitud. Hurraa!
Kemps näeb mõne külje alt juba täitsa usutav välja. Selline hea ventilatsiooniga - 2,75 külge on valmis. Tirts õnnistas kempsu isegi esimese pissimisega sisse. Teda väga ei häirinud, et ventilatsioon oli tavapärasest hulga parem ja troonil istudes avanes kaunis vaade rohelusse.

Põranda soetusele küll mõtlesin, aga mitte eriti tõsiselt - raha on otsas, peab uut palgapäeva ootama, siis võib uuesti mõtlema hakata. 

Inspireerivaid mõtteid korstnast ei õnnestunud mul Mpsikese pähe siiski suruda. 

Aga üldiselt jäin puhkusega rahule. Lühikese võitu see ju oli, aga sattus ilusate ilmade peale ja puha ja ikkagi päris palju jõudis ära teha.

Nüüd aga on käes taas pikk orjaöö ja tuleb aga tööd rabada, et raha teenida (et põranda soetusele mõelda saaks).

Aruanne

Raporteerin. Kaks esimest päeva puhkusest on läinud täitsa plaanipäraselt. Eile käisingi Tirtsuga batuudimaal. Laps oli väga õnnelik. Mina istusin lihtsalt vaikselt diivanil ja ei teinud midagi. Kas see ongi puhkus? Ei usu, õige puhkus on ikka pintsli ja värvipotiga - ehk siis värvisingi seest poolt ära kõik Korviaia onni seinad. 

Kempsuehtius väga hoogsale ei läinud, aga siiski oli teatavaid edusamme - sai paigaldatud auguga istmelaud ja kuigi majakesel privaatsust andvaid seinu ei ole, siis vähemalt annab auk aimu maja tulevasest kasutusotstarbest. 

Ja õhtul alustasin pusle kokkupanekuga. Raamatu lugemiseni ei jõudnud, enne tuli uni peale.

Tänane päev on läinud ka plaanipäraselt. Lastevahetus toimus edukalt. Ainult õhtune tagasivahetamine ei toimunud. Aga sellest pole hullu. Absoluutselt pole vahet, on sul kolm või neli last kodus. Eriti kui nad üksteist ise lõbustavad ja veel parem, ise süüa ka teevad.

Maja värvimisega ületasin isegi plaani. Lausa kolm külge sai värvitud. Neljandat ei saanud värvida, sest juhend ütleb, et otsese päikesevalguse käes ei tohtivat värvida, aga ma ei jõudnud ära oodata, et päike maja taha läheks. Tõsi, seda vist ei jõuagi ära oodata. Kui just öösel värvima ei lähe. Ilmselt peab lootma lihtsalt pilves ilmale. 

Lisaks sai maja seest ka veel korra üle võõbatud. Täiesti plaaniväliselt. Kogu meisterpintseldaja au ei saa ma küll endale võtta. Mul oli üks tööta kiviaialaduja ka abis. Kempsuehitus läks ikka väga aeglaselt. Ühelt poolt sai peaaegu voodri peale. Nii et läänetuulega saab tuulevarjus pissida.
Aga neljapäeval võtan piitsa kaasa ja siis ei saa Mps enam looderdada ja loodust imetleda. Tuleb tööd rabama hakata! Kemps peab valmima!

Ahjaa, pusle sain kokku!