teisipäev, veebruar 23, 2021

Desert rain

 Jee, lõpuks ometi saab süümepiinadeta ilma üle viriseda. Võeh. No ei kõlba see mitte, kui taevast liivasegust vihma krae vahele sajab. A eks see on natuke see mäe ja Muhamedi teema. No et kui ei saa minna soojale maale puhkama, siis tuleb soe maa ise sinu juurde. Kasvõi Sahara kõrbetormi tolmuna. Kui nüüd veel mõni kaamel ka metssigade asemel vastu jalutaks. Neist sigudikest on üsna kõrini. Üritasid teised üksöö üht meie õunapuud üles kaevata. Kui õunapuuga õnneks ei läinud, asusid kirsi kallale. See vaene puu on niikuinii ümberkukkumise äärel. Hetkel veel peab sigadest hoolimata vastu, aga kauaks? Tuleb mõni pirakas pasknäär, istub oksale ja pikali see puu ongi.

Postkast on ka ümberkukkumise äärel. Jah seesama minu imekaunis kast, mis sai samal aastal üles pandud, kui siia elama kolisime. 2016. suvel. Karmid ilmastikuolud ja jõulised postiljonid tegid oma töö, nii et  postkasti katteplaat on lahti murtud. Lisaks jäi lukk suure külmaga kinni, nii et posti kättesaamiseks oleks pidanud olema palju pikemate ja peenemate sõrmedega kui mina. Oi ma nägin iga kord hirmsasti vaeva, et kirjakesi postkastipõhjast välja meelitada-keelitada. Lõpuks sai sellest villand ja tellisin uue postkasti. Vaatame, kaua see karmidele põhjatuultele vastu peab. Muidugi ei suutnud ma vastu panna ja sodisin oma postkasti ära ka.

Loodan, et see saab lähipäevil ka üles riputatud. Siis hakkan kirju ootama. Valisin meelega linnu, kes aastaringselt Eestis pesitseb. No et saaks ka talvel kirju. No näiteks kurgedega ju on see probleem, et lendavad talveks egiptimaale, aga kes siis jõululapsukesi ja veebruaribeebisid toob? Kapsalehe alt ka ei saa. Vaesed beebid peavad titekivi juures külmetama...

esmaspäev, veebruar 15, 2021

Hügieenimaniakk

Minu lapsed peavad väga suurt lugu hügieenist. Suuremad võivad tundida kaupa duši all laulda, luuletada ja tantsida (pesemisele kui sellisele pööratakse vähem tähelepanu, aga kes siis duši all pesemas käib). Eriti agar hügieenispetsialist on aga kõige pisem. Vaevalt jõuan mina hakata vanni vett laskma kui tema juba üritab iga hinna eest vanni ronida. Riiete ära võtmine on ilmselgelt aja raiskamine. Täna õnnestus ta siiski kinni nabida ja paljaks koorida. Tükk aega asjatas vannis kuni lõpuks välja ronis ja endale magamistoast pidžaama tõi. Jõudsin vaid imestada kui suur, asjalik ja iseseisev ta juba on.
Jaa, isegi nii iseseisev, et  sel ajal kui mina voodit ette valmistasin, otsustas ta end veelkord kiiresti pesta. Juu jäi mõni koht pisut mustaks. Ta ronis aga uuesti vanni, tegi vajalikud hügieenitoimingud ja tuli siis nagu õige mees magamistuppa tudule. Vaid tilkuv pidžaama ja märjad jalajäljed reetsid, millega vahepeal tegeleti.
Hambaid armastab ta ka pesta. Iga jumalama kord kui keegi kraanikausi juures toimetab, ilmub sinna kiiresti ka Tirts ja nõuab valjuhäälselt hambaharja. Ega ta enne ei lõpeta kui selle saab. Lisaks hoolitseb ta ka teiste hügieeni eest. No näiteks ei saa mina potile istuda ilma, et keegi (vahel kass, aga enamasti Tirts) seltsiks ei trügiks. Esimese asjana näitab Tirts, et vot nüüd on vaja wc-paberit võtta. Ma ei tea kas ta kahtlustab, et ma kavatsen sellest tegevusest viilida või äkki lihtsalt unustan ära kui meelde ei tuletata...

kolmapäev, veebruar 10, 2021

Jälle kaebab

 Minu blogist on kujunenud koht laste peale kaebamiseks. See on ju mainekujunduselt täiesti vale. Mis mulje ma muidu nii ideaalsest pereelust jätan ah? Lapsed on juba varajases nooruses hukka läinud ja mina lapsevanemana totaalselt läbikukkunud. Ideaalis tuleks kirjutada vaid sellest kuidas lapsed kõik üksmeelses harmoonias koos mängivad nagu lambuke ja  lõukoer Vahitorni kaanepildil. Sest see ongi ju puhas tõsi. Suuremad mängivad enamasti nagu lambuke ja lõukoer. Puudu on vaid see harmoonia. Tõruke möirgab nagu lõukoer ja Täps vingub nagu lammas. Ja Tirts... Tirts on nagu väike kuri pärdik. Muudkui ronib ja kakleb. Nädalavahetusel kohtus oma väikese sugulasega. Umbes omavanusega. Ja no vaene poiss ei võinud isegi lihtsalt mööda jalutada, ilma et Tirts poleks üritanud oma tugevamat külge näidata. Kui vähegi ulatas, siis togis või sakutas.

Üleeile öösel sain minagi tema tugevamat külge tunda. Sel korral osutus kõvaks küljeks pea. See oli päris valus kui ta öösel peaga koksti vastu mu hambaid lõi, nii et huul katki. Ta nimelt üritas tagada, et ma sel ööl silmatäitki ei magaks. Ärkas teine nii ühe paiku (mil ma just uinuma hakkasin) ja seejärel veetis terve öö kudistades, näpistades, kraapides ja peaga vehkides. Uinus uuesti nii poole seitsme paiku. Mis te arvate, kas ma olin eile reibas ja rõõmus või mitte.

See magamata öö tekitas jõleda peavalu. No ikka sellise, et süda läheb pahaks ja õues vankrit lükata oli tõeline piin - see lumi on KRIISKAVALT valge. Pool ajast lükkasin käru silmad kinni. Õnneks on mul tee selle pooleteise ajaga nii selgeks saanud, et võiks vist terve käruringi magades ära teha.

Nii järjekordne kaebamine tehtud! Luban, et järgmisel korral kiidan kui tublid ja andekad nad mul on. tasakaalustamaks seda lakkamatut vingumist.

esmaspäev, veebruar 08, 2021

Talispordist

Tänavune ilus ja lumine talv seab lausa kohustuseks, et tuleb tegeleda ka kõikvõimalike talispordialadega. Uisutamisest ja suusatamisest ma juba kirjutasin. Sel nädalavahetusel sai ka kelgutamine ära tehtud. Kõige rohkem nautis kelgutamist Tirts, kes ei virisenud isegi siis kui lumi talle laias kaares näkku lendas. Ka Täpike suutis nautida talverõõme ja lasi kilgates ja kiljudes mäest alla. Mina kiljusin ka, aga ma pole kindel, kas see oli suurest lõbust või hirmust. Ega muud häda polnudki tegelikult, aga kelk oli libe ja ei tahtnud kuidagi minu all püsida. Ainumas, kes ei suutnud kuidagi rõõmustada oli Tõruke. Ta lihtsalt pidi virisema iga kord kui liug ei tulnud piisavalt pikk. Aga võibolla polnud tegemist lihtsalt talle meelepärase spordialaga. Ta tahtsi hoopis talisuplust harrastada nagu tänapäeval populaarne on. See on ainus selgitus, miks ta otsesest keelamisest hoolimata läks jääle. See oleks siililegi selge (kui viimane parajasti talveund ei magaks), et konkreetse koha peal oli jää väga nõrk. Aga ei, soov ujuda oli kuulekusest tugevam. Teinekord tasuks muidugi enne talisuplust kaaluda mõnede riidehilpude eemaldamist. Ta tõi koju kaks korralikku kummikutäit merevett.

neljapäev, veebruar 04, 2021

head ja halba

Kirjutaks millestki, aga no praegu on ainult üks aktuaalne teema - lumi - ja sellest on kõik juba kirjutanud. Teisalt, kuidas saan mina kehvem olla.
Lume puhul on nii head kui halba.
Esiteks see hea osa. No küll on õues praegu ilus. Vanad head ajad tulevad meelde, kui selline talv oli reegel, mitte erand. Eriti ilus on kui päike lumepilvede vahelt välja tuleb ning kõik särama lööb. Muinasjutt noh.
Teiseks veel head. Milline trenn! Kõigepealt see titevankri lumes lükkamine. Pärast kerget jalutuskäiku võib riided lausa välja väänata. Lisaks veel igapäevased harjutused lumelabidale. Niimoodi võib suveks vormi saada.
Kolmandaks ikka head. Lumi annab lastele suurepärase vabanduse hommikul kooli hiljaks jääda. Alati võid öelda, et jäid lumme kinni (mitte ei kulutanud poolt tundi sokkide peale karjudes). Ja õpetaja ei saa kuidagi pahaks panna, et hiljaks jäädakse. See on ju force majeure.
Neljandaks veel head - kassi käpad on õuest tuppa tulles puhtad! Ega kass muidugi väga õue kipu. Istub aknal ja teeb talvist aialinnuloendust. Ornitoloog selline.


No ja mis siis lume juures halba on?
Halb on see, et üldse ei saa lume üle viriseda. Kohe tulevad süümekad kallale, sest viimased 10 aastat on virisetud selle üle, et lund pole ja nüüd siis nii...

esmaspäev, veebruar 01, 2021

Fall down show

 Ma käisin eile suusatamas. Olgu see ajaloo tarbeks kirja pandud. Mine sa tea, millal see jälle juhtub. Suuskadel Maailmaparandaja on harvaesinev ja koomiline vaatepilt. Järgmisel korral peaks võibolla eelnevalt pealtvaatajatele pileteid müüma. No et oleks nagu Maailmaparandaja stand up show. Stand up-i on seal palju. Umbes sama palju kui fall down-i. 

pühapäev, jaanuar 31, 2021

Kummaline lumeingel

 Täna sadas terve päeva õrna kerget lund. Õhtuks oli kogu maailm saanud uue ja koheva katte. Meil aga oli saunapäev. Nagu juba kombeks, käin saunas vaeslapse kombel just enne kui vanapagan tuleb. Nii tänagi. Lumi paistis täiskuu valguses erakordselt pehme ja kutsuvana. Ega ma saanud juhust kasutamata jätta ja kargasingi lumme ning rullisin seal pisut. Pärast oli leiliruumis hea jälle üles soojeneda.

Aga see lumeingel seal sauna kõrval tuli küll kummalise kujuga...