laupäev, oktoober 22, 2022

Kuidas läheb?

Kui küsida, et kuidas mul läheb, siis tõenäoliselt pole mul aega vastata. Jõle kiire on. (Muide, "jõle" on mu uus ja hirmus parasiitsõna. Pidevalt kasutan. Eriti kõnes. Päris jõle.)

Esiteks on tööl kiired ajad. No nagu ikka. Ega neid vaikseid aegu polegi ammu olnud ja ei paista niipea ka tulevat.

Teiseks on Mps juba nädal aega kõrge palavikuga maadelnud, mis tähendab, et majapidamistööd  on tavapärasest rohkem minu poole kaldu. No kuidas ma saadan palavikust hõõguva mehe puid tooma või lehti riisuma? Tõsi, kuna ta nii kuum tükk on, siis ei peagi eriti palju kütma. Mps on parasjagu ahju eest. Ja lehtede riisumine on ka igati ületähtsustatud tegevus. Ma pole kunagi sügisest riisumist osanud hinnata. Mulle meeldib kevadine.

Kolmandaks selgus, et see raamatuvärgens tuleb nüüd ikka lõpule viia, enam uimerdada ega taganeda ei saa. Mitte et ma kaebaks, vastupidi, mul on väga hea meel, aga paratamatult toob see asjaajamist kaasa. Kuna ma aga midagi sellist varem teinud pole, siis koban pimeduses ja kõik võtab kauem aega kui eeldasin. Lubasin suure suuga, et jõuludeks saab valmis, seega tuleb nüüd jalad kõhu alt välja ajada ja asju kiiremas korras ajama hakata. Winter is coming ja jõulud pole enam kaugel 

Neljandaks sai mu esmasündinu eile 11 aastaseks (jajah, aeg lendab ja kõik muu sinna juurde). See aga tähendas kingituste organiseerimist ja küpsetamist ja kokkamist ja koristamist. Terve tänase päeva veetsin peo tarbeks kulinaarseid katsetusi tehes. Kuna Tõruke tahtis Halloweeni-teemalist pidu, siis oli loomulikult erimenüü. Kõige populaarsemateks osutusid viinerimuumiad, samas küpsiseämblikke ei soovinud keegi. Sõin neid ise. Tondiküpsised meeldisid kõige enam Tirtsule - ta limpsis neil šokolaadi pealt ära. Lisaks oli veel libakõrvitsalatern (liba selles mõttes, et tehtud melonist, aga nägi väga tõetruu välja) ja minilibalaternad (mandariinidele sai markeriga näod pähe joonistatud) ja loomulikult kõrvitsaga tort. Veidike mittetemaatilist näksimist  ka. Söömise asemel jooksid lapsed valdava osa peost mööda metsa ringi (mille üle on mul hea meel, vastasel juhul poleks ma kindel, kas maja ikka oleks alles jäänud).

Tõruke tahtis pinatat ka, nii et selle nikerdamisele läks terve õhtu. Õnneks osutus mu ennustus tõeks ja ta tahtiski minecrafti zombi pea pinatat. See oli vähemalt lihtsa kujuga. Tõsi. Endiselt on probleeme sellega, et pinata on liiga vastupidav ja seda on vaja kõvasti materdada enne kui kommid kätte saab. Kusjuures ma tegin enda arvates nii nõrga kui vähegi sai, nii et hädavaevu jaksas komme kinni hoida, aga ilmselt ikkagi liiga tugev.  Järgmiseks nädalaks tuleb kõrvitsakujuline teha - teen ilmselt puhtalt ämbliku niidist ja siidipaberist...

Viiendaks - ma hakkasin sel aastal jälle kooris laulma. Eile oli esimene esinemine. Ma tegelikult ei pidanud üldse minema, sest Mpsil oli samaks õhtuks ammu juba esinemine broneeritud ja lapsehoidjad on niikuinii üleekspluateeritud. Kuna aga Mps on haige, siis avanes mul võimalus minna. Plaanisin kohale minna, kiirelt ära laulda ja kohe koju tagasi põrutada. Selgus aga, et meie koor esineb viimasena ja peale laulukeste esitamist ei saanud me "lavalt" ära enne kui kõik pikad kõned olid peetud. Aga laulda on tore. Isegi kui minu peamine roll segakooris on teisi segada.

Aga nüüd magama! Head ööd!



laupäev, oktoober 08, 2022

Unistusi täitmas!

Blogilugejad, kes on minu tegemisi kauem jälginud, on kahtlemata märganud, et mulle meeldib joonistada. Tõsi, siia blogisse jõuavad enamasti pastakakritseldused, aga vahel viskab ikka mõne vähe kabedama pildi ka sekka.
Ega ma end mingiks päris kunstnikuks ei pea, aga see ei ole takistanud mind unistamast, et ühel ilusal päeval ilmub raamatupoe lettidele minu poolt illustreeritud raamat.
Unistamine on tore, aga selle peamiseks puuduseks on vähene resultaat. Seega otsustasin ootamise lõpetada ning ise härjal sarvist haarata ja raamatu valmis kirjutada. 
Ma pole kunstnik, aga veel vähem olen kirjanik. Õnneks on mul kodus multitalent Mps, kes aitas mind kirjutamisega ja nüüd ongi raamat valmis!
Või noh peaaegu. Trükkida on ka vaja. Ja kuna sukasäärtesse pole suuri varusid kogutud (no mis teha kui nii jämedad sääred, et säästud ei mahu seltsi), siis oleks hädasti vaja natuke hoogu, et raamat välja anda.  Nii et kellele meeldivad*:
  • Lasteraamatud - eriti sellised klassikalised heasüdamlikud seikluslood,
  • Värvilised pildid - eriti Maailmaparandaja pliiatsi alt tulnud,
  • Maailmaparandaja, isegi kui tema looming jätab külmaks,
Siis nüüd on võimalus esimeste seas saada endale (lapsele, sõbrale või jõuluvana kotti) trükisoe raamat. Selleks on vaja ainult veidi hoogu anda. Näiteks siin.

Kiirematel on sealjuures võimalus lasta end järgmisesse raamatusse kirjutada/joonistada. Uue raamatu kirjutamine on muide juba täies hoos.
Kellel raamatu vastu suurem huvi, siis võin lahkesti lähemalt rääkida. Paneks mõned illustreerivad pildid ka siia, aga olen hetkel sõidus ja telefonis väga pilte pole, aga hooandja lehel on lausa tutvustav video.  Selle tegemisest võiks ka lugusid pajatada. See, et pool pead on kaadrist väljas ei tule mitte operaatori saamatusest vaid selleks, et varjata halle juukseid...

Ahjaa. Hooandjasse panime minimaalse summa, mis vajalik raamatu trükkimiseks, aga sellest ei tasu lasta end piirata. Mida rohkem toetajaid, seda parema tulemuse saab. Kõik toetus läheb puhtalt raamatu trükkimisse. Meie jaoks pole see mingi teenimise projekt. Lihtsalt tahaks jagada oma loomingut ka teistega - meie arvates tuli täitsa vahva välja! No ja loomulikult kuulsust ja "feimi" ikka ka :p

Ja nüüd kiiresti hoogu andma!


*ja kui ükski neist ei kohaldu, aga on mingi muu eelpool loetlemata põhjus (kasvõi see, et raha on lihtsalt üle ja ei tea, mida sellega peale hakata), siis ikkagi on lubatud raamatu trükkimist toetada. 

reede, oktoober 07, 2022

Üks, kaks, KOLM!

Tirts sai eile kolmeseks. Just nii. Läks õhtul kahesena magamaja ärkas hommikul kolmesena*.


Nüüd saab ta ka lõpuks mängima hakata. No varem andis otsida mänguasja, mis alla 3-aastastele keelatud poleks. Mitte, et ma oleks eriti püüdnud. Vaene laps on titest saati legodega mänginud. Tirts on mõistlik tüdruk ja teab väga hästi, et plastik süüa ei kõlba.
See võib muidugi muutuda. Eriti nüüd kus kinkisime talle mänguköögi. Oleks me vaid teadnud milline pusle see oli, siis ilmselt oleks läinud lihtsama vastupanu teed ja kinkinud lapsele sokke või midagi. 
Mulle meeldib mööblit kokku panna, aga ma ei mäleta, et mul oleks ühegi mööbliesemega läinud nii kaua kui selle mänguköögiga. Sealjuures tuleb ära märkida, et juhend oli hea. Tükid ilusasti nummerdatud ja kruvid sildistatud ja kotikestesse pakitud. Aga neid juppe oli tohutu palju ja kruvide hulk oli lausa loendamatu. Vaesele Mpsile, kes kaks tundi järjest ainult kruvisid keeras ja sealjuures ei torisenud ega porisenudki eriti, tuleks anda lausa medal. Ilmselt pingutas tütrekese nimel. Minu mööbeldamisi poleks ta küll nõus poole ööni tegema.

* no kui nüüd just juuksekarva lõhestama hakata, siis Tirts sündis poole kahest päeval, seega ärkas ikka kahesena.

kolmapäev, oktoober 05, 2022

Nii ilusasti öeldud....

Täps: "Ma joonistasin eile koolis sinust pildi."

Mina: "Oi, nii armas!"
Täps: "Nojah, ma tegin suure nina ja suured kõrvad ja imelikud kulmud ja täitsa sinu nägu tuli!"
Mina: "Aitäh, sa oled tõesti armas..."