Olin võtmeisik (ja natuke ka lõpetamistest ja jaanidest)

Murdjalapsuke lõpetas gümnaasiumi ja reedel oli lõpetamine. Istusin aktusel, Täpike tukkus mu ühe õla najal ja Tirts teise õla najal (aktus oli vääääga pikk) ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Minu blogi pikaajalised jälgijad on näinud ära Murdjalapsukese sünni ja nüüd lõpetab neiu juba gümnaasiumi. Esiteks ei ole ma nii vana üldse, et saaks olla pidanud blogi nii kaua, et üks inimene jõuab selle aja jooksul saada täisealiseks. Ja teiseks, alles see oli, kui Murdjalapsuke üritas mul nina peast hammustada ja nüüd juba gümnaasium läbi ja puha. Kummaline värk.

Igal juhul tuult tiibadesse Murdjalapsuke!

Nüüd aga maisemate teemade juurde. Ehk siis Maailmaparandaja järjekordsed äpardused. Sel korral jäi telefon alles, aga korraldasin võtmetega üht-teist. Kuna lõpetaja pidi aktuse õhtul minema peole, siis tegime oma perekonnaga tähistamise eelmisel õhtul. Suur osa külalistest küll ei pidutsenud, vaid tikkis Murdjalapsukese rahvariideid, millega ta järgmisel päeval lõpetama pidi minema. Põnevuse ülal hoidmiseks olid tööd jäetud viimasele minutile. Pidu toimus suvilas, kuhu jäime ka ööseks. Järgmisel päeval olime meie viimased, kes lahkusid. Keerasin hoolikalt kõik uksed lukku ja mõtlesin, et peaks võtme mati alla panema, aga otsustasin selle siiski isiklikult omanikele üle anda ja pistsin võtme kotti (ja unustasin momentaalselt). Aktusel nägin, et õde lehvitab oma autovõtmetega ja kuna tal endal kotti polnud, siis pakkusin lahkelt, et võin neid seni enda kotis hoida. Pistsin võtmed kotti (ja unustasin). 

Kui aktus oli läbi ja kõik õnnitlemised tehtud võtsin oma võtmetest pungil koti ja hakkasin kodu poole sõitma. Autovõtmete puudumine avastati kiirelt, ma polnud veel linnast väljagi saanud, aga suvila võtmetega õnnestus mul koju välja jõuda, enne kui nende puudumist märgati. Vaene vennaraas pidi murdvarga kombel suvilasse sisse murdma. Ma tõin järgmisel päeval küll võtmed tagasi (ja etteruttavalt võin juba öelda, et järgmisena kihutas õde nendega mandrile, nii ete pole mina ainus tuulepea).

Ja siis said maha peetud veel mitmed jaaniüritused.

Jaanid nr 1 - suvilas minu perega. Oli tore. Perega on alati tore - seal pole ühtegi igavat inimest ja alati saab palju nalja. Mängisime Mölkkyt ja täringumänge ja lõpuks ka lauamänge. Lõket tegime muidugi ka. Kui sääsed välja jätta, oli ilus õhtu.

Jaanid nr 2 - kodus Mpsi perega. Kuna järgmisteks päevadeks lubati koledat ilma, otsustasime teha eksprompt üllatusjaanitule. Meie kodused jaanituled on alati äärmiselt ilusad. Meie lõkkeplats on mere ääres ja jalutuskäik üle heinamaa, kus päike kuldab tuules kiikuvaid kõrrekesi loob juba õige jaanitunde. Lõke oli ilus ja isegi tuul ei suutnud seda rikkuda. Noored neiud käisid ka küla jaanitulel.

Jaanid nr 3 - valla jaanituli. Ega ma muidu sinna läinud ei oleks, aga pidime seal kooriga esinema. Hommikul teatas dirigent, et ta on haige ja me peame ise vaatama kuidas hakkama saame. Mõtlesime, et vähemalt proovime. Koha pael selgus, et ega see nii lihtne ikka ei ole. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kõige lähemal oli Mps, kes lihtsalt tanki lükati ja öeldi, et nüüd pead meile koorijuhiks olema. Tuli ja oli! Väga hästi sai hakkama. Isegi kui vaid korra saime uue dirigendiga läbi proovida. 

Kui esinemine tehtud võtsime suuna kodu poole. Tee peal astusin mingisse auku ja peaaegu et kukkusin siruli. Hea, et jalga ei murdnud. Olles aga jupp maad edasi kõndinud, sain aru, et midagi ma siiski murdsin - kontsa. Tükk aega lonkasin, enne kui aru sain, et üks jalg on jupp maad lühem kui teine.

Nüüd on vaja kolm päeva tööl käia ja siis algab väike puhkusenatuke ja laulupidu ja mida kõike head veel!

Juulilaager augustis

Järjekordne Juulilaager on suuremate kadudeta üle elatud. Kes veel ei tea, siis Juulilaager on Maalilaagri järeltulija. Tegemist on üritusega, kus kunsti tegemise tähe all koguneb minu pisike suureks paisunud laiendatud perekond. Süüakse, veedetakse koos mõnusalt aega, tehakse sporti ja loomulikult viljeletakse kõikvõimalikke kunstiliike.
Sel aastal oli meie teemaks Hiina. See tähendas hiinapäraseid sööke ja Hiinast inspireeritud kunstilisi ülesastumisi (siidimaal ja hiina laternad mida keegi lapsepõlvest ei mäletanud) ning loomulikult ohtralt silmade pilutamisi ning kostümeerimist.

Nagu juba varasemalt kirjutasin, siis üritasin krabada parima kostüümi auhinda meeskondlikus arvestuses. Kulutasin neljakohalise draakonikostüümi valmistamisele mitu head õhtut, aga kui see lõpuks valmis, selgus, et see sindrinahk (ussinahk?) ei tahtnud koostööd teha. No üritasin teda viisakalt autosse meelitada, aga tema ajas end sama pikaks kui laiaks ja teatas, et alamast klassist kohvri ja lihtlabase titekäruga tema koos ei reisi. Eriti mitte pagasivagunis. Ei, tema tahtvat seisusele vastavat esimese klassi piletit. Häda pärast oleks ta nõustunud aknaaluse kohaga turistiklassis, aga see oleks tähendanud, et oleksin pidanud mõne oma lapsukestest pagasiruumi pagendama. Ja vot siin lõin selja sirgu, ning teatasin, et ma olen nõus käru maha jätma, et lohemadu saaks laiutada, aga rohkemat mitte! Kui see ka ei sobi, siis tulgu jala. Või lennates. Igatahes puges ta selle peale torisedes pagasiruumi ning keeras turtsudes kohvri kõrvale kerra.

Kohapeal selgus, et konkurents parima kostüümi auhinnale oli oodatust karmim. Kõige lummavam oli minu hinnangul Murdjalapsuke, kellest on sirgunud noor sõdalasprintsess, aga ega uhke peaehtega Tangi dünastia matroongi palju alla jäänud. Mps nägi välja kui ehtne hiina pahalane. Isegi Tirts põgenes karjudes ta eest. Mina ise oma draakoni sisse ei saanudki - draakonibeebi rippus mu küljes ja teatas, et ilma temata ei tohi ma sammugi astuda. Tõruke keeldus ka osalemast. Eluka liigutamiseks olime sunnitud kasutama võõrtööjõudu. Ja auhindu ei jagatudki. Aga ma jäin ise tulemusega rahule, nii et kõik on hästi.

Laagri avas hiinakeelne tervitus (kuigi see võis olla ka nuudlikohviku menüü ette kandmine, ega meist keegi poleks vahet teinud) ja veelgi uhkemalt kõlasid meie uued hiinapärased nimed. Toon meie pere omad siin veidi mugandatult välja. No ikka selleks, et need ei ununeks.

Tirts- Ploomikarva

Täps - Oo Vilgas

Tõruke - Number Poeg

Maailmaparandaja - Lõbus Loits

Mps - Nefriit Põhjakaar

Sportmängudest toimus suur lahing nooleviskes. Ma tavatsesin olla sel alal võitmatu. Ka sel korral pääsesin lõpplahingusse - tõsi, mitte finaali, vaid sellesse, kus selgitati välja totaalne luuser. Ma jäin õnneks teiseks.
Vihmase õhtu naelaks oli naisansambel otse Hiinast. Nad esitasid tuntud Hiina rahvalaule, alustades poolkohustuslikust Chiri-Biri-Binnist, jätkates Hiinamaa valsiga (teate ju küll, ...just sellisel Hiinamaal peamegi pidu...) ning lõpetades soovilugudega, mille puhul seosed selle kauge ja kauni maaga olid kusagil tavamõistusele kättesaamatutes kõrgustes.

Laste jaoks olid suurimaks hitiks muidugi mullid. Liitrite kaupa (ja ma ei liialda sugugi) mullivedelikku sai hiigelsuurteks mullideks formuleeritud, ainult selleks, et väikesed pägalikud need ära lõhkuda saaks. Kolmanda päeva hommikuks oli muru (ja lapsed) ühtlaselt libeda katte saanud.

Kunsti tehti ka. Mina isiklikult maalisin ühe linnukese, poolteist riisikaabut (tegelikult ma muidugi ei tea kuidas neid peakatteid kutsutakse), kaks ja pool siidividinat ning valmistasin kolm laternat (millest kaks tegid väidetavalt Mps ja Täps).

Ehk siis oli väga tore.
Tahtsin siia panna ka illustreerivat materjali (eelkõige tahtsin oma draakoniga eputada), aga mul pole ühtegi pilti sellest. Kohe kui õnnestub lähisugulastelt mõni pilt välja pressida, tulen ja uhkustan oma saavutustega.

Suvi võib tulla

Kuna Mps on jälle mandril hullamas (loomulikult õilsatel eesmärkidel ja turvalisema tuleviku nimel) sõitsime meie Tõrukesega lähimasse linna. No oli vaja teine (st linn) lapikuks lüüa. Ja kuna emal lõigati varvas otsast (vähemalt tema oietest ja jala järelvedamisest võis seda järeldada) tuli mul koos murdjalapsukesega jalutamas käia. Sellega seoses avanes mul imetaban võimalus kuulata kahte kontserti (üks lossihoovis ja teine kõlakojas). Üks uhkem kui teine. Üks ja sama esitaja. Erinev repertuaar. Eriti hea oli see, et esineja korjas ise endale lilled, mille ma siis etteaste lõpus pidulikult talle üle anda sain
Jalutamistempo oli muidugi kohutavalt aeglane.
Muide, kuna reaalsustaju teatas mulle täna, et toetudes ajaloolistele faktidele on projekt "suveks saledaks" niikuinii hukule määratud, siis ostsin omale supelkostüümi ära ja suvi võib minu poolest tulla.

Viis kuud täis

Täna sai poiss viiekuuseks. Alles see oli kui ma ringi veeresin nagu maakera ning mõtlesin hirmuga ees ootavatele magamata öödele ja lakkamatule kisale. Ja juba on noormees viiekuune ja varsti läheb kooli ja siis võtab naise ja.... Õnneks on sinna siiski veel pisut aega. Poissi huvitavad veel tema varbad rohkem kui  naised. Väljaarvatud ehk piimanaised.
Noormehe sünnipäeva puhul sai kooki söödud ja vahtramahla peale joodud. Avasime maal vahtramahlatehase. Mingi kasu peab ju nendest puudest olema lisaks sellele, et igal kevadel saab end riisudes bikiinivormi ajada.

Ülaloleval pildil võib näha kuidas poissi sünnipäeva puhul õhku tõsteti. Praegu ma veel jaksan. Nojah, selle lapse tassimisest on mul varsti sellised käemusklid, et oi oi oi. Seda võib tegelikult juba praegu täheldada. Näiteks sellel murdjalapsukese poolt joonistatud perepildil võib selgelt näha, et minu käed on poja tassimiseset päris jämmeks läinud. Üks jämmem kut teine. Pilt on pisut kahvatu, kuid selles pole süüdi mitte noor lootustandev portretist vaid hoopis meie skänner, kes jätab osa värve endale. Kadedusest noh.

Nädalavahetus läks mööda nigu niuhti.
Suurema osa sellest veetsin ma reha meeldivas seltskonnas.
Laupäeval oli mul väike murdjalapsukesest abiline, kes riisus lehti küll vales suunas, aga see-eest ei jäänud hetkekski vait ja kiitles, et ta on tugev ja oskab kõike. Meenutas natuke mind ennast õrnas eas (see iga pole vist veel üle läinud).
Pühapäeval asusin pisut pisemat saart paljaks riisuma. Õnneks ilmus Mpsi nõiakunsti najal veel rehahoidvaid inimesi kohale ja see tähendab seda, et võibolla saab enne sügist ja uusi lehti kõik riisutud! Halleluuja. Sauna ja šaslõkki sai ka. Saun oli kuumem kui grill. Oleks need lihatükid kusagile sauna ahju lähistele küpsema pandud, oleks need raudselt poole kiiremini valmis saanud. Vesi paagis ka kees, meil tekkis nurjatu mõte sinna liha ja kartulit lisada, et saaks mõnusa supi kokku keeta.
Ahjaa, käisin korra meestega merel ka. Ühe lõhepoisi tõime ära. Minu panus oli üüratu. Mps sõudis nagu segane, Mpsi isa võttis võrke välja ja mina olin lihtsalt ilus ning üritasin läikima kippuvat südant matistada.

Kohviku soovitus

Avastasin just üllatusega, et pole juba päris mitu päeva midagi kirjutanud. See tuleb sellest, et ilgelt kiire on olnud. Õieti pole jõudnud töödki teha, puhkamisest ja mängimisests ei tasu unistadagi... Siiski-siiski. Eile õhtul mängisime Murdjalapsukesega kohvikut. Õde mul oli siis ettekandja rollis. Tal tuli see päris hästi välja. Teenindus oli peaaegu nagu päriskohvikus ja serveeritud toidud olid ka kaunid ning maitsvad. Suurim eelis aga päriskohviku ees oli asjaolu, et enne maksmist sai minema hiilitud. Jootraha ka ei jätnud. Nii et soovitan Teilegi seda kohvikut!

Nüüd aga lähen magama. Kõikehõlmav uni on mind tabanud. Nagu poleks eelnenud elu jooksul kordagi sõba silmale saanud. Mmmm, mõte teki alla kaissu pugemisest on praegu isegi ahvatlevam šokolaadist.... (kuna mul on elukestev dieet, siis üldiselt on šokolaad mulle keelatud, mistõttu see tavapärasest tihedamini minu meeltesse trügib)

kord vs kaos

Teate, mulle muuldivad pusled. Meil on kodus miljon triljon erinevas suuruses piltmõistatust ja need on kõik korduvalt kokku ja lahku pandud. Kui ma nädalavahetusel kodus käisin sai üle pika aja jälle üks kokku pandud. See on selline mõnus rahustav tegevus. Nokitsed vaikselt ja tükk tüki haaval saab kaosest kord. Mõnus.
Kuigi jah, meil oli seal topeltkaos, kuna murdjalapsuke käis aegajalt oma panust andmas. P.S See piltmõistatus on siin puht nostalgia mõttes

Vastla järellainetus

Aga min käisin täna Murdja ema ja õega ilusa ilma puhul kelgutamas. No mina ja murdja kelgutasime, ülejäänud vaatasid mäe otsast pealt ja irvitasid, kuidas meie kelk alati suuna otse puude poole võttis. Murdja muidugi hõiskas ekstaatiliselt: "Vapustav, see oli vapustav!" ja nõudis järgmist sõitu.

Aga häbematud olid vahepeal Väles Põdersi lombakaks sõitnud (Mäletate veel vaprat Väles Põderst?). Täitsa invaliid oli, aga tegi vapralt oma tööd. Väärt kelk ma räägin!

Ülejäänud õhtu on rahvas siin plaaninud millist luksusvillat minu pulmadeks rentida (nad ikka unistavad). Sõelale jäi mitu ilusat hoonet vahemere ääres. Lubasid lahkelt, et ma võin seljakotiga sinna matkata, nad toovad pulmakleidi lennukiga järele. Ja kõik ülejäänud pulmakülastajad võivad lahkesti telkides magada. Sellised lahked nad mul ongi.

uus telefon

Käisin täna linnas. Möödaminnes hüppasin õe ja murdjatäpikese (murdjalapsuke oli tuulerõugeis) juurest läbi. Õde magas kõikse aeg, aga Murdja oli rõõmsalt ukse peal vastas ja nõudis et temaga mängitaks. Eks ma täitsin vapralt oma tädikohustusi ja mängisin nõrkemiseni. Hiljem asjalikke tööasju ajades juhtus aga järmine kummastav juhutm. Üks hetk kuulen minu mobiil heliseb. Pistan käe taskusse ja oh üllatust, kätte ei sattunud mitte minu roosa mölafon vaid üks hall ja plastamassist telefonike, kust millegipärast keegi minuga rääkida ei tahtnud. Mul on kuri kahtlus, et keegi oli selle minu taskusse pistnud. Ma kahtlusten kedagi rohelisetäpilist.

Muideks, siin on endiselt jäine õhkkond. sõrmed on külmast kanged, toksin ninaga...

Ma täna teile ei kirjuta.

Joonistan hoopis.

Ah et miks just konn? Sest mina enam muud joonistada ei oskagi.

Pühendan selle konna Murdjalapsukesele, kes arvab, et ainus, mis siin maailmas üldse joonistamist väärib on konn.

888. post

Ma pean oma uksele luku panema, muidu keerab murdja kogu mu niigi segamini elamise täiesti peapeale. Kuigi ma kardan, et seda marodööri ei pea küll ükski lukk ega riiv. Kui tema ikka tahab minu voodisse kreemi määrida, siis ei suuda teda keski takistada. Eino iseenesest muidugi tore, ei pea ise kreemitamisega vaeva nägema, keeran öösel külge ja ommikuks on nahk siidine ja sile nagu beebi pepu.


Tegelikult pole mul teile midagi öelda, uni on, lähen magama.

Ahjaa väike väljavõte minu tänasest tööpäevast:

"Ega me ei hakka maailma pöörama, rääkimata siis Saaremaast."

Nii ütles üks onu mulle telefonitsi. Sellest võib järeldada vaid üht - maailma pööramine on lihtsam kui Saremaa pööramine.

roheliseks kasvatamisest ja lahendus müsteeriumile

Ma olen alati rääkinud, et ainumas võimalus prügisorteerimist ja rohelist mõtlemist juurutada, on kasvatada peale uus keskkonnateadlik põlvkond. Meil siin just nii tehakse. Istun mina oma toas ja maadlen artikelusega kui kuulen teisest toast selliseid märksõnu.
- Murdjalapsuke, vii see Maailmaparandajale...
- ära sa seda mingil juhul prügikasti viska!
Ja peatselt ilmubki minu uksele murdjalapsuke, käes pakendijäätmed. Ilmselgelt on ta segaduses ja ei taha neid mulle anda. Lükkab hoopis minu voodi alla ja ütleb ise mureliku näoga: "Peitu!"
Mis sellest järeldada?
a) elanikkonna seas valitseb endiselt teadmatus ja jäätmed üritatakse silma alt ära sokutada.
b) ma tean nüüd miks kõik minu kadunud asjad enamasti just voodi all pesitsvad. Nad on lihtsalt peidus.

P.S Prügi kui selline on Murdja sõnavaras täiest olemas.

Viin ja hapukurk

Täna õe juures leidis aset sellin vahejuhtum:

Murdjalapsuke oli salaja laua juurde hiilinud ning ühe viinapitsi enda omandisse hiivanud. Ilmselt oli ta natuke limpsanud ka, sest miks muidu ta nii haput nägu tegi, kui ta avastati

"Andke talle morssi peale juua!" õpetasid abivalmid kaaskodanikud.

"Andke talle parem hapukurki kõrvale!" soovitasid elukogenumad.

ja antigi!

Palju õnne sünnipäevaks Margus!

Pildil on näha mind ja murdjalapsukest piparkooke küpsetamas. Selle ühe tegin ma spetsiaalselt Margusele. No et ta oma suure vanuse üle ei kurvastaks.

Aga jah, täna on olnud jõuluteemaline päev - käisin ja tegin ära suurema osa oma jõulushoppingust (ülejäänud on puhas nikerdamine) ja küpsetasime piparkooke. Viimane pannitäis kõrbes traditsiooniliselt pisut ära, aga muidu tulid täitsa imelised piparkoogid :D Murdjake on täitsa osav piparkoogitaja. Ainult ta tahtis ühele pisikesele taignatükikesele mahutada tunduvalt rohkem piparkooke kui sinna tegelikult mahtus.

Muidu olen aga käitunud nii nagu lubasin - joonistanud.

A see skänner ajab küll urisema. Jonnib teine. Kohutavamal kombel jonnib. Nii ei saa ju!

Iginäljane murdja

Õde: "Lähme nüüd koju!"
Murdjalapsuke: "Ei taha!"
Õde: "Mis sa siis tahad?"
Murdjalapsuke: "Süüa!"

Kusjuures nii vastab ta alati. Nagu hoitaks teist näljas või midagist. Ja kuna ta on selline kribu, siis petaks ära küll.

Tõeline murdja!

No murdjalapsuke on ikka oma nime väärt. Murdis jala. Või noh peaaegu. Igastahes nüüd on jalg kipsis. Minu arust ta lausa eputab sellega. Liigutab kipsi sees varbaid ja näitab sõrmega: "See!".
Kusjuures see pole murdjalapsukese esimene kips. Kohe peale sündi sai esimese. Minul pole kunagi ühtegi kipsi olnud (kuigi ma piima ei joo ja kaltsiumit saan vaid jäätisest - aga ma söön palju jäätist see-eest). Ärge nüüd arvake, et ma kade oleks.
Igastahes on õel turbobeebi asemel nüüd sülelapsuke...

Sega-summa-korter

Lood on nüüd nii, et me ei peagi kaosmeistrist murdjalapsukest külla kutsuma, ilma selletagi näeb korter välja nagu oleks sealt keeristorm, marutõves tuul ja vähemalt 300 pealine pühvlikari üle tormanud. Seda nähtust nimetatakse siinmail remondiks. Ja eks ole minulgi kaosepisik veres. Egas ma muidu poleks õmmelema hakanud. See tekitab nimelt arvestatavas koguses segadust ka nendes tubades kuhu remont pole oma kombitsaid sirutanud.
Boonusena võib sealt välja tulla mingi riietusese. Minu puhul on selleks tavaliselt käeaukudega kartulikott. Ükskõik mis lõiget ma siis töö esimeses järgus ei kasutaks. Mul oli visioon, aga see millegipärast ei taha kuidagi tõeks saada. Illustreerival materjalil on näha teooria ja praktika. Arvake ise kumb on kumb.
Igastahes vihastasin ma selle peale, et pluska välja ei tule ja viskasin õmmelustöö kõrges kaares nurka. Kui viitsin, siis harutan omme üles või lepin sellega et hakkan ringi käima nagu puhvvarrukateg kloun...

Uus teravate elamuste voodi...

Naelvoodi ei tule enam kellelegi üllatusena, see on vana ja äraproovitud mööbliese, mis kuulub iga korraliku fakiiri maise vara hulka. Olen proovinud ja jäin ellu - auguline kui sõelapõhi, aga elus.

Täna öösel kohtusin naelvoodi edasiarendusega - pliiatsvoodiga. Teritatud pliiatsid, kas teate, on vähemalt sama teravad kui naelad, isegi hullemad.

Tuleb tõdeda, et ega mul tegelikult polnud mingit plaani teravate elamustega oma ööd vürtsitada, aga kuna murdjalapsuke oli eelmisel päeval minu voodi peal teinud esimesi samme kuulsaks kunstnikuks saamise suunas, siis oli terve voodi tihedalt pliiatsitega kaetud. Kuna ma aga eile õhtul olin väsinud nagu vana hobune, siis lükkasin kõik üleliigse lihtsalt teise voodi otsa (mul on suuuuuur voodi, kus peaks olema ruumi nii minule kui miljonile pliiatsile). Öö jooksul vingerdasid aga kõik pliiatsid lähemale ja pugesid mulle kaissu. Ei teagi, kas hakkas neil külm või tahtsid lihtsalt veidi hellust ja armastust. Nagu siil oleks kaisus olnud...

Katastroofipiirkond

See, et mul õnnestus oma elamine kolme kotti ja ühte pesukaussi pakkida on omaette ime. Ma pean edevusega tunnistama, et ma olen äraütlemata osav pakkija. Surusin kogu oma maise vara nii tihedalt kokku, et see peaaegu et teemantiks muutus. Aga kujutage ette kui suur saab olema veel see ime, kui mul tõesti peaks õnnestuma kõik see kraam siia niigi ülerahvastatud korterisse ära mahutada. Teate mis juhtub teemandiks kokku pressitud asjaega kui nad kotist välja värske õhu kätte lasta? Nad paisuvad plahvatuslikult ja võtavad enda alla 3 korda rohkem ruumi kui enne teemantumist. Olukord korteris on katastroofiline. Välisust ei saa lahti tehagi, kohe hakkavad kõik asjad (eesotsas pankrotihaluritega) uksest välja trügima. Laviinina.

Olukorra kriitilisust iseloomustab imeliselt murdjalapsuke, kes eile hädaabikutsungi välja saatis. Kõndis teine mööda tuba ringi telefon kõrva ääres ja korrutas muudkui: "Appi-appi-appi-appi-appi..."

Tegus nädalavahetus

Minu naaber ei jäta ühtegi püha vahele. Reede hommikul enne kukke ja koitu juba (mil mina üritasin salamisi minema hiilida) oli ta minu ukse taga. Soovis ilusaid pühasid ja pakkus keedetud mune. Ta oli kogu majarahva jaoks munadepühade üllatuse teinud. Iseenesest ju armas.

Reedel toimus suuremat sorti pidu ja bakhanaal. Lauad olid toidust lookas, rahvast lõbustasid tuntud telenäod ja isegi tantsida sai. See et ma tantsida ei oska ei täehenda, et mulle tantsida ei meeldiks. Ma lihtsalt olin kaval, panin jalga pika ninaga kingad, et kui ma ei jõua jalgu piisavalt kiiresti eest ära liigutada, siis vähemalt ei lömastu minu varbad. Aga kontsakingad pole ikka minu teema. Armastan tenkasid. Ja tegelikult olen ma kindel, et minu erkrohelised ketsid oleks imeliselt minu pika punase kleidiga sobinud :D

Laupäeval sai aga Lumeussikesega koos Haapsalut avastatud. Armas väike linnake kui kedagi minu arvamus huvitab. Selline mõnus. Käisime raudteemuuseumis - ronisime mööda vedureid ringi, otsisime seda keskerakonna oma ja tutvusime ronginduse ajalooga. Ja loomulikult käisime valget daami vaatamas piiskopilinnuses. Kas te teate, et Valge daam käib jalgrattaga tööl? Me ka enne ei teadnud, kuid nüüd oleme valgustatud. Ja loomulikult jalutasime mööda rannapromenaadi ja külmusime peaaegu et surnuks. Aga lahe reisike oli. Teinekordki.

Õhtul aga sai kuni poole ööni Katani asustatud. Nad sundisid mind... Ma küll võitlesin nende vastu, aga neid oli rohkem ja nad olid tugevamad...

Ahjaa, murdjalapsuke hakkas kah käima. Ta näis siirast rõõmu tundvat oma esimestest kiiretest sammudest üle põranda.