Reede, mai 29, 2009

Võitlus kahe kange vahel

Üritan juba pikemat aega veenda oma matkasaapaid, et neil oleks aeg lõpetada see hõõrumine. Ükskord murran ma nad niikuinii. Loodan ainult, et õigeaegselt.
Praegu on saapad peale jäänud ja kannad on jälle villis...

Mina aga hulkusin Ida-Saaremaa ja Muhu metsadele vahelduseks kodulinnas. Kodus on ikka sinine taevas ju. Ja keset sinist taevast laiutab kuu. Ja kõik on ilus ja lõhnab hirmus hästi (eriti seal kandis kus šaslõkki tehti). Ja linnukesed laulavad ja puha.

Koju minnes aga irvitas üks linnuke korstna otsas ja vaatas kuidas ma lonkan. Ei olnud eriti abiks.

Nagu näha võite oli mul hulkumisel lisakoormuseks fotokas kaasas.

Kolmapäev, mai 27, 2009

Kas teie kaotasite oma püksikud?

Paar nädalat tagasi ostsin omale mitu paari aluspesu. Soodukaga sai ja puha. Pakiti siis poes kõik ilusasti kilekotikesse ja mina õnneliku omanikuna jätkasin poodlemist. Järgmisena sattusin rimisse, kust ostsin kotitäie toidukraami. Hiljem kodus aga selgus, et lisaks tavapärasele maksmisele olin jootrahaks jätnud ka kilekoti nende samade püksikestega (ja liimipulgaga - oi ma kujutasin ette leidja nägu).
Kaotatud kraamist oli küll kahju, aga ega seepärast pea siis palja taguotsaga ringi käima, seega täna jälle poodi sattudes, ostsin omale uue portsu soodukaga aluspesu. Kurtsin oma kurba saatust ka õele, kes päris minult, et kas ma kassast oled küsinud? Mina, argpüks nagu ma olen, loomulikult ei olnud küsinud ja kinnitasin, et mina seda ei tee ka. Õde lahkelt teatas, et no ta küsib siis ise. Kuna meie tee taas Rimisse viis, siis leidiski kassa juures aset järgmine vestlus:
Õde: "Vabandage, ega siia pole eelmisel nädalal jäänud kotikest aluspesuga. Värskelt ostetuga."
Kassiir: "Oli vist jah mingi püksijutt. Oodake üks hetk."
Kassiir võtab telefoni ja helistab kellelegi. (Kuigi ma ei tea, miks ta helistama pidi, neiul oli väga kõlav ja selge hääl, see teine müüja oleks niisama ka teda kuulnud. Ülejäänud kassajärjekord vähemalt kuulis (võibolla ka mitte, aga mulle tundus nii)).
Kassiir (telefoni, muiates): "Kuule, kas siia jäi möödunud nädalal üks kott aluspesuga. Mhmh."
Hetk hiljem saabub järgmine müüja minu kotikesega ning pöördub õe poole: "Teie püksid?"
Mina: "Tegelikult minu."
Müüja vaatab mind kahtlevalt: "Kust poest te aluspüksid ostsite?"
Mina: "eee...noh, sealt Seppäläst" (isegi kui ma oleksin olnud võhivõõras ja oleks hea õnne peale küsinud, et äkki keegi on aluspesu ära kaotanud, isegi siis oleks ma samamoodi vastanud - koti peale oli ju nii kirjutatud).
Aga näikse, et müüjale seletusest piisas. Eriti kui ma veel mainisin, et seal peaks ka liimipulk olema. Nii et ma sain oma püksikesed tagasi.
Aga üpris piinlik-koomiline situatsioon.

Nüüd on mul igastahes niipalju uusi pesupükse, et ilmselt kuni pensionini pole vaja uusi muretseda ;P

Aga ega ma ainult endale nänni ostnud. Milli sai endale kah uue ilukilbi. Oi ta nüüd särab ja uhkeldab sellega.

Teisipäev, mai 26, 2009

Täna sai jälle üle pika aja sadulasse istutud. Sadul oli madal.

Esmaspäev, mai 25, 2009

See oli üks kirju nädalavahetus

Kõigepealt pisut kultuuri. Käisime meie Mpsiga Jääääre kontserdil. Äärepealt oleks kontsert muidugi ära jäänud, kuna Tõun ja Sibul oleks peaaegu hirmsas autoõnnetuses hukka saanud (sindrinahad ületasid vale koha peal teed). Aga kuna me neid ikka kangesti kuulda tahtsime, siis me neist seekord üle ei sõitnud. Minu arust päris hea otsus. Kontsert oli külastamist väärt. Ohtralt uusi ja vanu häid lugusid.
Pärast kontsertot sai veel pubis käidud ja praetud küüslauku leivapuruga söödud (ausõna, ma pole enne näinud küüslauguleibasid, kus oleks nii palju küüslauku).
Laupäeval sai vihmast hoolimata pisut saetööd tehtud ja linnuvaatlust korraldatud. Linnuvaatlus jätkus ka pühapäeval, seekord juba Muhumaal. Toimus ka aktsioon päästke kuldnokk kassi käest. Kassi me ei näinud, aga kuldnokapojakest küll. Ja millegipärast oli ta oma pesast häbemata kaugel. Meie eesrindlik pästekomando parandas selle vea.
Nädalavahetus päädis pisikese veintsi ja kitarrisaatel lemmiklaulude laulmisega.
Pildil Kuri Kuldnokk

Neljapäev, mai 21, 2009

Täna aasta tagasi sain ma õnnelikuks autoomanikuks. Nii et justkui oleks Millil täna sünnipäev (teate ju küll asjade sünnipäeva ei arvestata mitte sellest, millal ta viimase poldi või mutri sai ning tehasest välja veeres vaid ikka selle järgi, millal sa ta endale said).
Milli on end aasta jooksul imetabaselt ülal pidanud. 23275 km on selle ajaga läbi sõidetud. See teeb pea 64 kilomeetrit päevas. Millegi üle väga nuriseda küll pole. Ainult üks ilukilp on õnnestunud ära kaotada ja Milli näeb seetõttu hirmus lombakas välja. Aga selle parandamiseks tellisin juba uue (tõsi küll, mitte neoonrohelise, nagu ma unes nägin). Milli on tubli. Ei jonni ega kapriisitse. Täitsa sõber!

Igastahes Palju õnne Milli!

Kolmapäev, mai 20, 2009

Poisid akna taga

Kujutage ette. Mina tulen koju ja mis mina näen! Suuretoa aknalaual istub üks noormees. Muudkui istus ja istus. Ära ei läinud. Imelik hakkas. Tõmbasin kardinad ette. Ei tea kas ta on kadunud kui homme kardinad eest tõmban...

Esmaspäev, mai 18, 2009

On asju, mida on targem mitte teada

Ärge küsige, miks mul pagasiruumis on purgike ajuga...

nädalavahetusest kiiresti

Aga mina tegin reedel jälle üle pika aja lasanjet. Sellest võite välja lugeda, et meil käisid külalised. Rõõmustav. Nii külalised kui lasanje.
Kuna lasanje sai laupäevaks otsa (suurte pingutuste tulemusel) ja enam polnud midagi mis kalleid külalisi oleks kinni pidanud, siis asusimegi väikese pankade-ringiga Sõrve poole teele. Oli ju vaja kaks inimest ametlikult aastakese vanemaks organiseerida. Ära tegime.
Ja minul vähemalt oli väga lõbus. See võis olla osaliselt tingitud sellest, et ma olin otsustanud igast klaasist pisut maitsta. Aga võibolla ka puhtast rõõmust sõpru näha. Isegi Eurovisoon ei suutnud püha üritust nurjata (kuigi ta andis endast parima, et seda teha).

Pühapäevast ma suurema osa magasin või unistasin magamisest.

Neljapäev, mai 14, 2009

Infoks

Koristasin ja triikisin nõrkemiseni. Nüüd olen nõrk.
nagu millimallikas

Tagasi

Jah, jälle jalul ja tööl.
Nagu poleks ära olnudki. Jamad tormavad endiselt ustest ja akendest sisse (ja te peaks nägema kui suured aknad mul on).
Muide, need 2 ja pool päeva olid esimesed minu elus, mil ma puudusin töölt tervislikel põhjustel.

Kolmapäev, mai 13, 2009

Rattaretkest, nagu lubatud

Sai lubatud, et kui pilk pisut selgem, siis kirjutan ka rattaretkest. No päris terve ma veel pole - palavikuke istub ikka sees ja kõik kohad valutavad, aga olukord on juba tunduvalt parem. Näiteks suudan ma istuda ilma, et ma kahe käega pead toetama peaks. Ja kõndides ei tao enam igal sammul tuhat nähtamatut pägalikku haamriga pähe. Lausa lust ja lillepidu on olla.

Nii et siis lühidalt rattaretkest.
See oli siis minu 4. roheliste rattaretk vabatahtliku prügikollina. Erinevalt eelmistest aastatest (ja sarnaselt Jupijumalaga) polnud tänavu aga rattaretk aasta esimene kord sadulasse saada. Nagu teate olen siin juba korduvalt tigudega võidu tööle kihutanud. Sellest tulenevalt oli mu vorm ilmselt jupp maad parem kui eelnevatel aastatel. Eriti heas vormis näis olevat minu tagumine pool, mis vastupidiselt varasematele aastatele ei protesteerinudki valjusti sadula suhtes vaid soigus vaikselt omaette. Ses suhtes, et päris hea oli. Palju rohkem protestisid kolmandaks päevaks minu kintsulihased, mis mingil põhjusel õige vihased olid. Esimest korda olin ma ka oma rattaga. Varasemalt olen ikka küla pealt rattaid kokku laenanud (näiteks Sandralt laenatud karismaatiline Richard T. Rull). Oma ratas on hea. Kuigi tuleb tunnistada, et mõningased puudused tal on. Nimelt on tal sadula kõrgusest oma arusaam, mis on minu arusaamast u 4 cm madalam. Ja tee mis tahad, minule sobival kõrgusel ta ei püsi. See puudus lõi eriti teravalt välja 3. päeval, mil ma sõitsin nagu hunt "nu pogodi" multikast - põlved käisid kõrva taha. Õnneks kaks esimest päeva pidas ta end suhteliselt korralikult üleval.

Kolme päeva peale läbisime me ca 176 km (kui mu mälu mind ei peta). Nagu kilometraažist võite järeldada olime sunnitud lõikama. Me poleks seda teinud, aga siis poleks me ka iial teise laagrisse jõudnud. Nimelt lahkusime esimesest laagripaigast eelviimastena ja tee oli pikk. Lisaks veel muda, tuul ja vihmavesi, need me sõbrad kolmekesi. Üsna surnud olime kui laagrisse jõudsime. Pairmaid tabas ka kõhuhäda. Ja olles õhtu jooksul loendamatu arv kordi külastanud kohalikku kuivkemmergut pugesid kõikse paremad telki sooja ja varju, lootes unes näha paremat tulevikku. Eriti heaks see ei läinud. Sest juba enne kukke tuli Unistaja ja kähises meie peale, et aeg on prügikasti kõrval valveseisang võtta.
Prügist rääkides. Sel aastal oli tõesti tunne, et inimesed olid kuidagi korralikumaks muutunud ja allusid suhteliselt hästi keerukale sorteerimissüsteemile. Loomulikult leidus ka paras ports prügilolle, aga ega neist lahti saagi.

Ahjaa, Lätis käisme ka ära. Seal laulsid linnukesed siuts-siuts. Igav.
Vot, nii läks sel korral.

Esmaspäev, mai 11, 2009

Suure ringi küsimus vol 2

Mis on punane ja veereb prügikasti juurest prügikasti juurde?Õige vastus Maailmaparandaja - punane ratas, punane kiiver ja eriti punane nina.

Aige

Nii, nüüd olen ametlikult haige. Palavikuga ja puha. Ja mitte sellise säästupalavikuga nagu mul tavaliselt on, vaid ikka korralikuga.
Nõuan oma seisundile vastavat hoolitsust ja poputamist.
Ja kellukest voodi kõrvale, mida tilistada kui midagi puudu, üle või valesti on.

Tsiteerides klassikuid: "Ma olen täiesti terve mees ja pean seda kõik seaama"

Läbi nagu Läti raha*

Praegu olen selline. Kui mul väheke teravam pilk ette tuleb, siis kirjutan teile ka nädalavahetusest.

*See on lätakate juures ringijõlkumise tulemus

Neljapäev, mai 07, 2009

Suure ringi küsimus

Mis on roheline ja veereb prügikasti juurest prügikasti juurde?
(Alatest homsest avaneb võimalus sellist oma silmaga näha.)

Kolmapäev, mai 06, 2009

kevad - umbrohi lokkab

Detsembris 2007 oli mul ohatis. Siis möödus rohkem kui aasta ilma, et see umbrohi oleks minu huulele trüginud. Mõtlesin juba, et juhhuuu, olen suutnud ta enamvähem välja tõrjuda. Nii pikka ohakavaba perioodi polnud mul enne olnud. Aga ära sina hõiska enne õhtut (ja hilja õhtul ka mitte, naabrid võivad politsei kutsuda) - paar nädalat tagasi tekkis mul pisike ohakas. Tekkis, torkis, kadus ära. Nagu ikka. Siis jäi tervelt kolm päeva vahele ja tekkis uus ja uhkem. Mul on tunne, et ohakad teevad kaotatud aega tagasi. Võin kihla vedada, et kui see praegune ohakake ära kaob, siis paari päeva pärast tekib järgmine, mis on veel uhkem.
Kevade värk. Igatsugu umbrohtu tärkab.

Pühapäev, mai 03, 2009

Talgud

See nädalavahetus algas juba poole nädala pealt ja möödus puhtalt aiatööde tähe all.
Neljapäeval, nagu juba mainitud sai, oli töö juures hoogtööpäevak.
Reedel toimus Sutus suur devõsastamine. Sai isegi natuke õunapuid kärbitud. Ma ronisin kääridega puu otsa ja tegin näo nagu ma teaks, mis ma seal teen.
Laupäeval leidsid aset aga suured puisniidu hooldamise talgud. Üle kogu Eestimaa kogunesid kohale usinad talgulised (mõni tuli lausa jooksuga). Ja siuhvilks saidki mõlemad puisniidud puhtaks. Üksi riisuks ma neid ilmselt kuni jaanipäevani. Nii et suured tänud kõikidele kes kohale tulid. Tuleb tunnistada, et ma olin saabujate kvantiteedi osas palju skeptilisem. On mul ju selgelt meeles palju siis talgulisi tuli, kui mina ja Laisik samalaadset üritust korraldasime...
Talgute korraldamiseks oli muidugi imetabane ilm. Päike paistis ja linnud laulsivad ja päike paistis. Ei, see pole stiiliviga, ega ekslik kordus. Päike paistiski vähemalt kahekordselt. Kuidas muidu võis juhtuda, et ma selle lühikese ajaga, mis ma reha vibutasin, nii ära põlesin. Õlad ja selg on mul nüüd tumepunased ja oi oi kui hellad... Ninast ei tasau rääkidagi.
Kui rehad olid nurka visatud asuti grillima (kasutati "Ocean breeze" lõhnalist süütevedelikku), hiljem aga kui kõht oli täis, siis suunduti Ida-Saaremaale janu kustutama. Hommikul küpsetas Laisik veel oma imelisi pannkooke, mida serveeriti metsmaasikamoosiga ja siis oligi viimane aeg talgulised minema kupatada...
Täna on aga siinkandis lahtiste uste päevad.
Mina üritan päikese eest varjuda. Mul on hirm, et kui veel päikest saan siis lahvatan suure leegiga põlema.

Reede, mai 01, 2009

Anti-panda

Näikse, et eilne hoogtööpäevak on toonud mu näole rõõmsa jume. Jah. Päike on kõvasti kõrvetanud ja olen nüüd näost (eriti ninast) tulipunane. Siisiki, silmade ümber on (prillidest) heledad laigud. Näen välja nagu antipanda. Õnneks läheb see peatselt üle. igasugune jälg sellest, et ma kunagi päikesega kokku olen puutunud kaob ja ma muutun taaas näost valgeks nagu jääkaru (ainult selle vahega, et jääkarul on nina must, minul punane)