Laupäev, august 29, 2020

Muinas(jutu)tulede öö

 Täna on muinastulede öö. Mingist mere ääres tule tegemisest ei saa sellise ilmaga juttugi olla. Noore tormi mõõtu tuul viib tikud käest ja pillutab lõkkehakatise lainetesse. Süütasime selle asemel muinastule oma saunaahju. Usun, et ka muistsed meresõitjad poleks sellise tormise ilmaga heale kuumale saunale ei öelnud.

Igatahes istusin mina üksi laval, vaatasin aknast pimedusse ning kuulasin kuidas tuul kohises puudelatvades ja paratamatult ekslesid mõtted muinastuledelt muinasjuttudele. Niimoodi vastu ööd saunas käies (saan sauna alles siis kui Tirts magab) tuleb mul ikka meelde lugu vaeslapsest, talutütrest ning nõunik hiirest. Te ju kõik mäletate seda lugu. Vaeslapsel läks hästi - ta sai endale komplekti uhkeid riideid ning kuld- ja hõbeehteid. Talutüdruk, kes aga kade, ülbe ja kärsitu loomuga, ei kuulanud närilise õpetusi ning pidi seetõttu vanapagana pojale naiseks minema. Üldiselt arvatakse, et tal eriti hästi ei läinud. 


Aga äkki ikka läks? Kust me teame? Ärgem unustagem, et ta sai endale abikaasa väga rikkast ja mõjuvõimsast perekonnast. Vaevalt, et ta pidi eales puudust kannatama ning sai muretut hõlbuelu elada (millegipärast ei tundunud ta niikuinii  väga töökas olevat). Pole välistatud, et lähemal tutvusel vanapagana pojaga selgus, et nende iseloomud sobisid ideaalselt ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni, samal ajal kui vaenelaps oli sunnitud parema elu peale saamiseks palju tööd rügama ja oma ehted maha müüma. Ma saan aru jah, et vanapagana poeg polnud ehk silmale kõige kaunim vaadata, aga samas võis tal olla väga hell süda ja eks sellisel eksootilisel välimusel on ka oma võlu. Pealegi polnud talutütar ka just teab mis kaunitar. Seda küll kusagil jutus ei mainita, aga on ju nii, et tõelisel ilusad ja head olid ainult vaeslapsed ning talutütardel tuli paratamatult leppida heal juhul ilmetuks, kuid vahel lausa inetuks tembeldamisega.  Igatahes tahan ma uskuda, et tegelikult läks ka talutütrel hästi. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud ja lood kus pahad ei olegi tegelikult nii pahad.


Vot sellised mõtted tulevad pähe muinasjututulede ööl saunas istudes.


Pildid laenasin Marika blogist, kes on nähtavasti kunagi sarnaseid mõtteid mõlgutanud.

Reede, august 28, 2020

Fotojaht: suvi rivis

Kuna eelmisest jahist viilisin, siis sel korral võtaks kaks ühe hoobiga: suvitajad rivis


Meri ja suvi on minu jaoks peaaegu sünonüümid. Olen seda ennegi kirjutanud, et kuulun hülgerahva hulka, kes käib ujumas kalendri, mitte termomeetri järgi. Kui on suvekuu tuleb randa minna. Ikka suplema.  Niisama liival vedelemist ma ei kannata. Igav ja palav ja ega ma pruuniks niikuinii lähe. Seega on peamine eesmärk vees sulistamine, mis muidugi ei välista ka paari liivalossi ehitamist.

Näikse, et ka minu lapsed "kannatavad" kaasasündinud meremagneti all. Mäletan, et kui Tõruke oli pisike, läksime ühel sügisesel päeval metsa jalutama. Kuna ilmad olid külmad, siis hoidsime merest targu eemale, aga pisike poiss võttis suuna ilmeksimatult mere suunas. Ükskõik kui palju me teda eksitada püüdsime. Lõpuks olid kummikud ikka vett täis...

Nüüd elame kiviviske kaugusel merest (tõsi, peab olema keskmisest kõvem kivipildur. Päris kalevipoeg just mitte, aga päris lõdva randmega ka ikka ära ei viska) ning märgade jalgadega lapsed on aastaringne nähtus.



Teisipäev, august 25, 2020

10 aastat hiljem

Pealkiri kõlab nagu kolme musketäri seikluste järg, aga antud juhul on tegemist vaid kahe musketäriga. Ja kui üdini aus olla, siis pole meil musketeid, ega muid tulirelvi nende 10 aasta jooksul vaja läinud. Külmrelvi ka mitte. Oleme suutnud oma erimeelsused enamvähem viisakate sõnade abil ära lahendada.

Jah, meil sai siin vahepeal täis 10 aastat abielu. See on päris veider. Ühest küljest olid pulmad justkui 100 aastat tagasi. Hirmus kauge aeg tundub. Samas tundub, et abielus pole me küll nii kaua olnud. See on ju ikkagi veidike rohkem kui veerand minu elust. Samas vaadake ise, mitte kui midagi ei ole muutunud!

Suurt pidu ja tähistamist sel korral ei olnud. Käisime hoopis pere ja sõpradega Hiiumaal suve lõpust viimast võtmas. Möödaminnes lõime tähtpäeva puhul ka klaase kokku ning sõime pulmatorti. No see polnud päris pulmatort. Kohaliku coop-i letist hoopis. Meie päris pulmatort oli Taadu tehtud. Ka see ei olnud uhkeldavalt mitmekorruseline, vaid pigem ühe madala keldrikorrusega. Samas ei mõjutanud vähene kõrgusepüüdlus kuidagi maitset, mis oli imetabane. Pulmakleiti ma isegi ei üritanud selga suruda. Olen ikkagi keskmiselt 160 grammi kuus selle ajaga kaalus juurde võtnud. Järgmiseks suureks pulma-aastapäevaks võtan nii palju alla, et kleit ka selga mahub. 160 grammi kuus kaalukaotust ei tohiks ju raske olla :D.

Lõpetuseks tahaks öelda midagi ilusat ja igavikulist elu ja armastuse kohta, aga noh, nagu ikka kuigi ma ju tean (peaaegu) kõiki sõnu, siis õiges järjekorras ritta panna ei oska. Egas midagi, kui ei oska elust ja armastusest kirjutada, siis tuleb lihtsalt elada ja armastada! 

Pühapäev, august 16, 2020

Hitihoiatus

Lasteraamatute taevasse on tõusmas uus Täpikesekujuline täht. Jah, tõesti. Varsti võib hästivarustatud raamatupoodide uudiskirjanduse lettidelt leida tema teose "Riidekapimaa", mida hetkel köögilaua taga suure püüdlikkusega kajakasulega maalitakse. Lisaks puistatakse peale sädelust ja puha.

Õrritajaks teile raamatu esimene lehekülg:


Reede, august 14, 2020

Fotojaht: üllatus!

Jalutasin täna hommikul lapsepõlveradadel. See on ikka veider kuidas perspektiiv muutub. See suur ja sügav padrik, milles väiksena mängisin, osutus üsnagi kiduraks metsatukaks, mis pealegi on igasuguste tervise- ja discgolfiradadega tundmatuseni muudetud. Paar üksikut kohta oli veel sellist, mille võis ära tunda. Kuigi need asusid vales kohas. No kui ma lapsepõlvest mäletan, et need suured metsseakivid asusid hirmus kaugel, siis tegelikult olid need üsna kodu lähedal. Lihtsalt siis olid mul palju väiksemad sammud. Ja kui aus olla, siis need kividki olid toona palju suuremad. Nüüd ulatusid vaevu põlvini. Metsseakivide mõte oli selles, et kui kohtad metssiga, siis tuleb ohutuse mõttes kivi otsa ronida, sest sead ju teadupärast ronida ei oska. Neist kividest oleks sead võinud muidugi ilma suurema soojenduseta üle hüpata. Tõe huvides olgu öeldud, et ma pole seal metsas elades ühtegi metssiga näinud.

Kui majakõrgused kivid olid põlvekõrguseks kahanenud, siis toona põlvekõrgune elupuuke oli üllatuslikult majakõrguseks kasvanud. Ma imestan, et ta üldse ellu jäi, arvestades, et me seda toru mööda ronides elupuud tasakaalu hoidmiseks kasutasime...


Teisipäev, august 11, 2020

Kas sa Riia linna tahad näha?

 Ei, mul pole plaanis teie peal mingeid valuvõtteid kasutama hakata. Lihtsalt tahaks pajatada veidike meie pere selleaastasest puhkusereisist. Juba möödunud aastal sai lastele lubatud, et läheme tuleval aastal Riia loomaaeda. Tundub, et igasuguste koroonade valguses läks päris hästi, et ei lubanud perepuhkust itaalia villas või mõnes muus ohutsoonis asuvas sihtkohas. Kuigi jah. Lastega reisimine nüüd suurem asi puhkus ei ole. Pigem paras ellujäämiskursus närvirakkudele. Minu omad põrusid juba kursuse teisel päeval...

1. päev - Alustuseks olgu öeldud, et lapsed käitusid esimesel päeval peaaegu ideaalselt! Tõsi Tirts oksendas juba enne kui Lätti jõudsime. Aga ta tegi seda rõõmsa ilmega ja üldse ei virisenud, seega ei pane seda talle pahaks.
Lätis käisime ujumas hernesupimeres. Ega eriti keegi ujuda tahtnud, sest vesi oli mingit kahtlast koaguleeruvat vetikat täis ja nägi välja tõesti nagu ujuks hernesupis. Õhtul tegime katse oma kunagist parki tagasi nõuda (ja võibolla tassikese teed juua). Ainus, mis sealt saime, oli hiiiigelsuured suhkruvatipuhmad. Need olid tõesti üleelusuurused. Loomulikult ei jaksanud lapsed neid ära süüa. Arvake, kes oma dieedi nendega ära rikkus? 

Suhkrulaks

Dieedist rääkides. Kas teate milline dieet koosneb valdavalt friikartulitest? Lastega reisimise dieet! Nimelt olen varasematest reisidest nii mõndagi õppinud. Näiteks seda, et ei ole mingit mõtet kohvikus või restoranis endale süüa tellida, sest lapsed jätavad niikuinii enamuse oma söögist söömata ja neist jääkidest saab kõhu enam kui täis. Kahju ainult, et nad ei telli midagi head, vaid valivad lastemenüüst midagi, mis koosneb peamiselt friikartulitest. 

2. päev - kuna Tõruke oli eelmisel päeval söönud suurel hulgal herneid, siis hakkas tal öösel kõht valutama. Katkendlik uni ja nutivõõrutusnähud andsid kokku kurja lapsukese. Esmalt loeti üles kõik hädad, mis meie hotellil olid. Oleks ta ainult keelt mõistnud, oleks hotelliomanikud teada saanud, mis kõik valesti oli (alustades sellest, et üks pirn ei põlenud ja lõpetades asjaoluga, et uks olevat kui prügimäelt toodud). Tõsi, hotell oli tõesti kulunud olemisega, kuid see-eest väga soodsa asukohaga ja selle kohta ka küllaltki soodsa hinnaga. Hommikusööki hinnas ei olnud, see tuli 5 juuro eest lisaks võtta. Peale seda kui Täpike oli söönud ära 5-eurose röstsaiaviilu ja Tõruke sama kalli õuna, otsustasime, et järgnevatel hommikutel organiseerime hommikueined ise (no ei jaksanud meie Mpsiga nii palju ka süüa, et hind end õigustaks).

Järgmiseks külastusobjektiks oligi loomaaed. See oli päris tore. Mina näiteks polnud varem elus kaelkirjakut näinud. Nüüd siis olen. Lastel oli ka päris tore. Esimese asjana teatas Täps, et näe jaanalinnud! Sellised roosad ja saledate jalgadega. Seejärel käskis ta kõigil imetleda hüljest, sest ega seda ju igapäev ei näe. Lõpuks aga kui jõudsime kondori puurini teatas ta, et see on küll üks tahtejõuline lind, sest kuidas ta muidu nii suure puuri on endale saanud. Tõruke näis kõige enam nautivat loomaaia kaardilt oma asukoha määramist. Tirts aga õppis ühelt raipesööjalt linnult uusi kriiskamisvõtteid. Igati kasulik retk.

Jaanalinnud?

Peale loomaaeda ja kiiret kehakinnitust käisime püha Peetri kiriku tornis ja imetlesime Riia linna vaadet, seejärel aga suundusime Jurmalasse ujuma. Seal oli ilus liivarand ja puhas vesi. Ei mingit hernesuppi. Ilusa ilma ja pühapäevase päeva tõttu oli seal ilmselt muidugi pool Lätit koos. Õhtul aga muutsime õe hotellitoa pop up pubiks ning osalesime rahvusvahelisel mälumängul. Ma ei saa öelda. et me oleks võitnud, aga minu toodud pool punkti (vale, kuid andeka vastuse eest) oli kindlasti suureks toeks, et me viimaseks ei jäänud.

3. päev - Öösel midagi põnevat ei juhtunud, aga lapsed olid hommikul ikka kurjad. Minu närvirakud olid juba eelmisel päeval vabasurma läinud, nii et hullemaks ikka enam minna ei saanud. Läksime hoopis mootorite muuseumisse. See oli täitsa tore ja huvitav koht. Hea meelega oleks seal pikemalt uudistanud ja lasknud Mpsil endale ekskursiooni korraldada, aga noh lapsed, nad kibelesid minema. Täpikesel sügeles raha taskus ja ta kurtis, et kuigi ta Tuli Riiga raha kulutama, siis ei ole ta mitte sentigi veel kulutanud. Tema pettumuseks ei olnud muuseumi suveniiripoe varustaja üldse väikeste tüdrukute peale mõelnud.

Peale kosutavat einet Lidos (kus ma ei saanudki friikartuleid, vaid hoopis vesist kartuliputru ja kuiva šokolaadimuffinit) suundusime kanalituurile, millest pool aega rääkis Tõruke mulle oma väljamõeldud viiruseteemalise arvutimängu sisu (ja esitas kontrollküsimusi, veendumaks, et ma ikka kuulan). Pärast aga läksime illusioonide muuseumisse, mis lastele väga meeldis (mulle jättis ka sümpaatse mulje) Kuni lahkumiseni, siis teatas Täpike, et ta ei ole üldse midagi põnevat teha saanud. Mitte kunagi. Ja raha on ka kõik kulutamata. Mulle tundus, et on kulutatud küll ja õhtusöök restoranis oli veel ees.

Kärbes seinal

4. päev - lõpuks ometi saabus Täpikese rõõmupäev - hakkasime raha kulutama. Eesmärgiks oli osta lastele kooliks mõned hilbud ja jalanõud. Selgu, et mõned närvirakud olid kusagil varjendis redutanud ja eelmise päeva üle elanud. Noh, sel päeval leidsid ka nemad oma kuulsusetu otsa. Ma ei armasta poodlemist. Tõruke ka ei armasta. Aga kõige vähem armastan ma Tõrukesele riiete valimist. Talle lihtsalt ei kõlba enamus asju ja need vähesed, mis sobilikeks ja mugavateks tunnistatakse, on tõenäoliselt valet värvi. Täps seevastu armastab poodlemist, mis on samuti väsitav. Pärast ta muidugi hädaldas, et kulutas nii palju raha. Selgus, et ta tahtis raha kulutada nii, et see ei kuluks. Kahjuks ma nii ei oska, muidu poleks ju elul suurt häda midagi. Muudkui aga laristaks, aga raha jääks kõik alles.

Läbi hädamere sumbates saime siiski mõned vajalikud asjad ostetud ja võisime hakata kodu poole liikuma. Halleluuja. Reisida on tore, aga koju jõuda on ka tore. Eriti kui vahepeal olid käinud haldjad ja kodu ära koristanud ning murugi ära niitnud...



Reede, august 07, 2020

Fotojaht: koduloomad

Aasta või kaks tagasi juhtus selline lugu. Käisime ujumas ja rannas olid ka lambad. Tõruke hakkas manguma, et tal oleks hädasti talulooma vaja. Lammast või hobust. Nuias nii mis jaksas. Mingi hetk teatas, et kui lammast ei saa, siis tahab koera. Ülejäänud pool päeva käis selle jutuga pinda. Seejärel taheti kassi ja kui seda ka ei saanud, siis teatati, et tahaks tahvelarvutit. Ei tea, kas see oligi esialgne plaan? No hirmutada taluloomadega, et saaks tehnikavidina? 
Igatahes ühtegi tahvelarvutit me kodustanud ei ole.
Minu lapsepõlv möödus ilma isiklike koduloomadeta. Alles paar aastat tagasi jõudis meie juurde minu esimene koduloom - Juhan Tuhk - väike valge kassipoeg. 
Esiti mõtlesime, et paneme ta nimeks Valge Klaar või Lumehelbeke või midagi muud sellist valget. Hea, et ei pannud, sest valge pole ta enam ammu. Esmalt tuli hall tondinägu.
Seejärel kiskus päris siiamitooniks.
Antud pildil pakkis ta end pulmaminekuks kotti. 
Tema lemmiktegevus on aga surnu mängimine - vedeleb kusagil põrandal liikumatult ebaloomulikus asendis, silmad pärani ja keel ripakil. Mitu korda olen varbaga toginud, et näha kas on ikka elus või mitte.



Neljapäev, august 06, 2020

Kassi sammud

Oleme nüüd õhtuti Tõrukesega jalutamas käinud. Samme tegemas, nagu ta ütleb. Eesmärgiks ongi sõna otseses mõttes sammude tegemine. No et ikka 10000 täis tuleks. Arvestades, et ma enamuse ajast veedan koos imearmsa kuid piiratud vestlusteemadega Tirtsuga, on üksühele aeg Tõrukesega meeldiv vaheldus. Ta on ikkagi juba suur ja tark poiss, kes maailmaasjadest nii mõndagi teab ja kellega saab juba täitsa asjalikult vestelda. Tõsi, tema eelistaks rääkida Minecraftist, aga minu teadmised sellest on jällegi äärmiselt limiteeritud. Siiski leiame ka ühiseid teemasid.
Täna Tuli Tuha-Juhan ka meiega kaasa jalutama. Tõruke vaatas teda veidi aega mõtlikult ja teatas siis: "Emme kui sa saaksid end mingiks ajaks kassiks muuta, siis saaksid sa sammud poole kiiremini tehtud!"
Nojah. Kassil ju neli jalga, mitte kõigest kaks nagu meil... Nutikas lutikas.

Tegelikult tahaks kirjutada pulmadest ja pudelpostist ja veel pulmadest, aga millegipärast on tekkinud ajadefitsiit ja üldse pole mahti. Ehk siis kui ajad veidi rahulikumad.