Tänamatus

Millisele lapsele ei meeldiks kiikumine? Kõigile meeldib. Isegi minule meeldis, kui ma olin väike. Nüüd muidugi läheb süda pahaks juba ainuüksi sellele mõeldes. Isegi kiiku vaadates hakkab sees keerama. Aga omal ajal läksin naaberhoovi plikadega kiigu pärast peaaegu kaklema. Või vähemalt sai suurt sõnasõda peetud sel teemal.

Igatahes nüüd olen ma üht tõelist kiigupõlgurit kohanud. Ja seda omaenese laste hulgas! Mina nägin vaeva, värvisin, õmblesin, tikkisin ja tegin isegi natuke puutööd, et Tirts saaks endale mõnusa ja ilusa kiige, kus päevade kaupa loksuda, aga mida teeb see tänamatu plika? Ta keeldub kiiges olemast! Hakkab kisama, nagu ma oleks teda kõrvupidi kiigutanud. 

Muide, tal on kõige eeskujulikum kõversuu nuttes...

Fotojaht: Lähedus

Ma tükk aega mõtlesin, et mida tänase teemapildi kommentaariks kirjutada. Mitu korda alustasin ja siis jälle kustutasin ära. No ei suuda mina ilusasti kirjutada seda, mida tahaks öelda (Õnneks Kaamos tuleb ja kirjutab midagi tabavat ilusat ja õiget, tal on alati õiged sõnad olemas). Aga üks on kindel, mitte miski pole ühele emale lähemal kui tema lapsukesed (jah, need samad hulluks ajavad, närvirakke hävitavad, juukseid halliksajavad, imetabased, suurepärased ja kirjeldamatult kallid tegelased). Isegi siis kui nad on eemal, on nad ikka südame ligidal. 

See mustvalge on üks mu lemmikpilt Tirtsust. 

Siin aga üks tänaõhtune klõps. Sel korral pakub lähedust ja uinumisabi uus lemmik, mille Mummi ja Taadu lõunaosariikidest tõid. Kass ja beebi ühel pildil - kas pole nunnu?!?

Kolmveerandaastane

Täna sai Tirts 9 kuud vanaks. Sel puhul tahaks rääkida natuke tema roosilisest isiksusest.

Seda ma olen juba kirjeldanud kuidas ta oma vaese ema kallal vägivalda harrastab - näpistab, küünistab ja üritab nina peast ära lutsutada. Hambaid tal õnneks veel ei ole, vastasel juhul oleks ma ammu ninatu.
Tema imelisest lauluhäälest olen samuti varasemalt kirjutanud. See on nagu vabrikuvile! Hea, et meil kodus suuremas koguses kristalli ei leidu - see võiks puruneda. Kusjuures ma olen kindel, et kuigi mu teised lapsed on ka valjuhäälsed olnud, siis ületab Tirts nad mitmekordselt. Teisalt jälle, võibolla on mu mälu tuhmunud aastatega (või on kriisked aju pehmeks tagunud), aga 8 aasta tagune kirjeldus Tõrukese võimetest vastab üsna praegusele olukorrale. Ilmselt ma lihtsalt ei teadnud siis veel, millisteks hurmavateks helideks üks lapsuke võimeline võib olla ja Tõrukese vägiteod tundusid kurdistavad. Tirts hakkab hommikul vara pihta ja kireb nii, et naabri kukk vakatab.

Kui ma Tõrukesele nägin karjäärivõimalust operatiivsõiduki alarmina, siis Tirts võiks tuletõrjes lisaks heliefektidele võtta üle ka kustutusfunktsiooni. Ta on lihtsalt massiivse ilatootmisvõimsusega ja ta ei kõhkle seda ka teistega jagamast. Puristamine! Kui tuletõrje tundub liiga ekstreemsena, siis õhuniisutajaks kõlbaks küll. Pluus on tal pidevalt nabani märg.
Tänu Tirtsule püsis meie õuemuru ka põuaajal ilus ja roheline. Vähemalt nendes kohtades, kust ta läbi roomas, ilarada järel. Nagu väike limukas.

Söögi osas ta väga nõudlik pole. Lahkesti on nõus kassiga toidukaussi jagama. Vaene kass võib niimoodi kiduraks jääda. See on ikka veider kuidas laps igal võimalusel sihi otsejoones kassi söögikausi poole võtab. Maitseks need kassikrõbinad siis hästi! Olen neid proovinud ja noh...võeh! Samas olgem ausad, mõned beebipüreed on veelgi koledama maitsega. Noh, vähemalt karv läigib. Kass on senini toiduvargasse üsna tolereerivalt suhtunud. Kuigi ta on mõne hea peotäie karvade võrra vaesemaks jäänud. Ilmselt kadestab kassi tihedat karvkatet, tal endal ju vaid mõned tuules heljuvad blondid juuksetutid.

Kui kassitoit kõrvale jätta, siis on Tirtsu menüü väga laialdane ja seda kõike võib tema riietelt lugeda. Pudipõlle kasutamine niivõrd võimeka mäkerdaja puhul on nagu vihmavarjuga liivatormi vastu võitlemine. Mitte ainult pluus vaid ka püksid ja (eriti) sokid saavad pudruseks. Sokkide puhul on see arusaadav. No kui iga lusikatäis on vaja varbaga alla suruda, siis mis siin imestada. No ja pea iga söögikorra järel tuleb riided vahetada nii lapsel kui mul endal. Kas ma juba mainisin puristamist?

Piiga liigub kiirelt nelikveol ja on väga hea maastikuläbivusega. Ukseläved teda ei takista. Ka offroad tingimustes liigub tõrgeteta ja omab ühtlaselt muruniitmise funktsiooni - mis kätte saab, see ära süüakse.

Loomulikult oskab ta oma suud nuttes ideaalseks kaheksaks keerata ja teistpidi jälle übernunnut kelmikat nägu teha. Selline väike marakratt on!

Teleskoopkäsivarred ja beebitoit

Me alustasime ka lõpuks näputoiduga. Rannarahva iidsete tavade kohaselt on lapse esimeseks lisatoiduks olnud ikka kuivatatud ahven. Kui see hästi peale läheb ja lapse kõht jääb korda, siis hakatakse tasapisi lisaks juurde andma ka soolasilku, haugikotlette  ja pidupäevadel suitsuangerjat.

Tegelikult on postitus rubriigist "pikad käed". Ma kahtlustan, et beebide käed on teleskoopvarrega. No vaatad, et kenad pisikesed, ei ulata eriti kaugele, aga kohe kui pilgu kõrvale keerad venivad need ebainimlikult pikaks ja ulatuvad absoluutselt kõigeni.
 Oma arvates tegin küll laua pea meetri ulatuses lagedaks, aga kuidagi õnnestus Tirtsul ikka kala kätte saada. Nagu pildilt näha ei ole ta selle loovutamisest huvitatud.

Täpilised prillid ja kõrgem matemaatika

Läbi mustade prillide vaatab maailma pessimist, läbi roosade prillide optimist. Läbi täpiliste prillide noor ema. Täppide värv võib varieeruda. Minu prillid on täna näiteks kaunid kuldkollasetäpilised. Umbestäpselt koduse kõrvitsapüree tooni.
Minu esmasündinu oli väga puhas sööja. Pudipõlle meil vaja ei olnudki. Tõruke oli väga hämmeldunud kui ta lasteaias esimest korda sööma läks ja talle mingi pudipõll ette pandi. Milleks?
Täps seevastu oli Tõrukese täielik vastand ja ilma pudipõlleta ei olnud mõtet talle üldse lähenedagi.
No ja siis tuli Tirts. Tema puhul on kaks mõistlikku lähenemist. Kas kasutada endal ja lapsel täielikku kaitserõivastust (praegustes taudioludes täitsa asjakohane. Igatsen endale seda läbipaistvast plastist nägu katvat sirmi) või siis võtta laps (ja soovitatavalt ka iseennast) porgandpaljaks ja viia söötmine läbi dušikabiinis.
Tirtsu lemmiktegevus söömise ajal on puristamine (sealt ka täpid). Teiseks üritab ta iga hinna eest lusikat enda kätte saada. Aegajalt see õnnestub. Sellele järgneb kiiresti püree mööda nägu laiali määrimine. Pisut putru pannakse varrukasse mustadeks päevadeks. Ja lõpuks visatakse lusikas maha. Võimalikult kaugele.

Siinkohal pöördun kõikide matemaatikahuviliste poole. Usun, et koduõppe viljastavates tingimustes on neid hulgaliselt juurde tulnud. Ülesanne järgmine.
Pooleaastasel beebil soovitatakse tarbida päevas 50-100 grammi  juurviljapüreed.
Toitmisse mänguliselt suhtuv beebi viskab maha iga viienda lusikatäie püreed. Ülejäänust 80% määrib laiali mööda oma nägu ja riideid. Omakorda ülejäänust tehakse poolest emmele noorendavat näomaski ning veerandist uusi seinakaunistusi. Ülejäänu jõuabki juba kõhtu. Ahjaa lisaks talletatakse varrukasse mustadeks päevadeks kaks teelusikatäit püreed (teelusikale mahub keskmiselt 7g püreed).
Kui mitu kilo püreed peab vaene ema keetma, et laps normi täis söödud saaks?
Õige vastuse esitajale pakun kõrvitsakeeksi (kui jälle liikuma lastakse ja selleks ajaks veel kõrvitsat sügavkülmas alles on....)

Vaba õhtu, viirused ja mood

Mina ja Tirts oleme nagu maa ja kuu. Ükskõik kuhu üks läheb, võib kindel olla, et teine tiirutab kusagil läheduses. Eile oli aga esimene päev viie kuu jooksul, kus mul õnnestus oma kaaslane maha raputada. Käisin teatris. Ilma beebita. Halleluuja. Siinkohal suured tänud tuttavale, kes teatripiletid ostis, aga ei pannud tähele, et etendus toimub pärapõrgus ja kellele meenus, et mina elan kohe seal pärapõrgu ukse ees.
Tirts jäi Mpsi hoida. Sai hakkama küll. Ega need isad nii nõrgukesed ka pole. Alati saavad hakkama. Eriti kui emasid läheduses pole, sest mis neil muud üle jääb. Ülejäänud lapsed jäid ka Mpsi hoida, kuigi nende puhul pole otsest hoidmist enam vaja. Pigem järelvalveteenust ja korrakaitset tülide lahendamisel. Suureks on nad kasvanud. Eriti võrreldes Tirtsuga.
Täps on näiteks tõeline tibihakatis. Just natuke aega teatas ahastusega, et tal on esmaspäeval lasteaias pildistamine, aga tal ei ole mitte midagi selga panna, sest kõik riided on eelajaloolised. Kas on olemas veel stereotüüpsemat noore neiu probleemi kui see?
Tõruke on ka muide riiete osas väga valiv. Kuigi sellist sõnaosavust ta oma soovide väljendamisel üles ei näita. Ei tea kellesse nad on? Mina olen küll riietumise osas täielik stiilivõhik. Alles täna hommikul vaatasin, et mis ma Tirtsule selga olen pannud ja tõdesin, et no ikka üldse ei sobinud pluusi ja pükste värv kokku. Vahel vaatan beebigrupis beebide pilte, kes on viimase lastemoe järgi riidesse pandud ja viisakalt pildile sätitud. Ja siis vaatan oma beebit, kes näeb välja nagu oleks teda riietanud purjus pärdik, kes on kaltsukasse lahti lastud. Enda riietamisest ma parem ei räägi. Ma lihtsalt ei oska enam leida riideid, mis mu vormitu kehaga sobiks. Täitsa masendav. Ära mitte kodust välja tulegi. Mis muidugi igasuguste jõledate viiruste valguses ongi võibolla hea mõte.
Ma olen paar viimast päeva end päris viletsalt tundud. Ilge peavalu oli. Lisaks süda paha ja pea käis ringi ka. Olin värske nagu kolm päeva päikese käes vedelenud räim... Köhinud pole ja Hiinas ega Itaalias pole ka käinud. Üldse pole eriti kusagil käinud. Paar korda naabersaarel ja see on kõik.

Traksid peale!

Beebid on teadupärast osavad sokkidest vabanejad. Paar korda siputavad jalagu ja juba lendavadki sokid toa eri nurkadesse. Mõned sokid osutavad vastupanu ja neid tuleb pisut sikutada. Nii on eriti mõnus varvaste lutsutamise vahele ka veidi sokki mekutada. Tirts on selles eriti osav. Eile viis ta aga sokkidest vabanemise uuele tasemele. Olles vähese vaevaga sokkidele tuule alla teinud, võttis ta kätte ja sikutas ka püksid jalast. Täna panin sündsuse mõttes traksipüksid.

Kuku

Illustratiivset materjali  Kesselaiu kohta ei ole ega tule. Vaadake siis vähemalt värsket kahest.

Kas klaas on pooltäis või pooltühi?

Tõruke teeb jälle süüa. Lööb muna kaussi.  Osa munast läheb põrandale. Mina jälle hädaldan:
"Tõruke, mis sa sodid, vaata, pool muna on põrandal"
Tõruke vaatab ja teatab uhkusega hääles: "Aga pool muna on kausis!"

No tõesti, mida ma virisen. Pool muna on ju kausis. Lapsed õpetavad elu ka teise nurga alt vaatama.
Tõsi, mõni nurk on väga kummaline. No näiteks eile:

Kell on palju ja Tõruke jonnib:"Ma ei taha magama minna!"
Mina: "Mine ikka, Täpike ka  juba magab"
Tõrukese silmad löövad särama: "Täpike magab külmkapis!"

No tõesti, kui mu lapsed külmikus magavad, siis ma saan aru, miks Tõruke uinuda ei taha.

Onu Fjodor, sa sööd võileiba valesti

Kuidas meeldib sulle kõige enam võileiba süüa. Vorstiga? Juustuga?  Musta kalamarjaga?
Tõruke näiteks eelistab süüa leiba sepiku ja juustuga.

Endiselt on tegu kulinaarselt andeka lapsukesega. Eile näiteks tegi Mammale küpsisetorti. Sai kiiresti nipi kätte ja tort kasvas mühinal. Eriti meeldis talle vaarikaid kaunistuseks panna. Tort sai valmis ja külmkappi Mammat ootama.
Kui Mamma lõpuks saabus, oli Tõruke üliuhke ja kutsus Mammat vaatama. Külmikust vaatas vastu õnnetu näksitud tordike, millel polnud enam ühtegi vaarikat peal. See seletab ilmselt seda, mida Tõruke seal kapis "nuusutamas " käis (nagu ta ise ütles).

Lisaks on tegu meil suure laululinnuga (nagu juba eelmises postituses märkisin). Eile poes oodates kuidas kinder-muna kassast läbi läks üürgas ta kõigest hingest "Põdral maja metsa sees". Peale igat ringi alustas jälle astmekese kõrgemalt. Ükski järjekorras seisev isik ei suutnud muiet tagasi hoida.  Ja kui Täps ka veel kaasa ümisema hakkas ja kõikidele möödujatele viisakalt head aega soovis, siis sai nii mõnegi külastaja poeskäik veidike rõõmsamad värvingud.

Siin ka väike näida Viire takka laulust. Tõruke laulab küll midagi hiirtest hoopis. Tänaseks on ka sõnad pisut arusaadavamaks saanud kui video tegemise ajal. Aga mis see ainu-üinu tähendab, seda ma ei tea siiani.

Pisike põrsas

Täna tõin lapsed nibin -nabin enne lasteaia sulgemist ära. Täps sai kõvasti kiita, et on ilusasti lasteaiaeluga kohanenud ja pidi sööma nii enda kui Tõrukese eest. Täna näiteks oli kolm portsu kartulisalatit nahka pistnud. Kõigepealt sõi lusikaga, siis nägi, et nii ikka ei jõua piisavalt kiiresti ja võttis teise käe appi. Nähes aga kui suur edenemine käe kaasamisel tekkis, heitis ta pidurdava lusika ka kõrvale ja hakkas kahe käega salatit vohmima. Selline väike põrsas.

Varjumine tööpostil

Täna hommikul veetsin taas aega tööpostil maa- ja paanikaosakonnas. Ajalugu mäletab ohtralt kordi, kus mul on olnud tahtmine end ühe või teise külastaja eest laua alla või kapi taha ära peita. Täna sai see siis teoks. See, kelle eest varjusin, polnud aga ükski mu "lemmikinimestest" vaid mu oma enda lihane poeg. Nimelt hakkasid lapsed hambaarsti juurde minema ja lõikasid sealjuures läbi maaosakonna. Mina aga tolknesin puhtjuhuslikult sel hetkel just ukse ees. Kiiresti, enne kui Tõruke meid märgata jõudis, tõmbusime Täpsiga ukse taha peitu. Ja pääsesimegi. Mul lihtsalt polnud mingit soovi tema tähelepanu hajutada ja teda eemale tõmmata pühast üritusest. Poiss käis ilusasti hambaarsti juures ära ja tegi koostööd. Lasi oma hambaid vaadata ja selgus, et kõik on korras. Selle üle on mul ainult hea meel. Ma juba kujutasin mõttes ette erinevaid hirmsaid stsenaariume kuidas pujäänipoiss võiks hammaste parandamisse suhtuda. Juba ettekujutus sellest viskas tuka halliks, kui reaalsus kätte jõuaks, oleks austustvääriv hallpea valmis.

Mis sina siin teed?

Tundub, et meie trepikojas on uued elanikud. Ükspäev kuulsin trepikojast hirmsat jonnimist. Selles pole midagi erilist, meie trepikojas on täna minu lastele alailma jonnimist kuulda. Sel hetkel aga mängisid minu isiklikud pujäänid peaaegu et üksmeeles toas ja sugugi ei jonninud trepikojas. Täna hommikul kui mina oma pisikesi autosse toppisin tuli maja uksest kaks väikest poissi ja uurisid ilmselge omanikutundega: "Mis sina siin teed?". Ja rõdule on riputatud jõulutuled :) Meil ei tulnud täna isegi päkapikud. Asi võis olla selles, et keegi unustas sussid aknale panna ja päkapikuvarud olid ka kasinad. Aga sama tõenäoline põhjus päkapikkude mitteilmumiseks võib olla ka kurb asjaolu, et selline jonn ja kisa, mis siin eile toimus, hirmutas päkatsid lihtsalt eemale. Tõruke ei kurvasta. Kommi ta muidugi tahaks, aga päkapikkudesse suhtub umbusuga ja leiab, et need peaks pigem õue jääma. Ja jõuluvana kardab ta ka. Kui telekast tuleb jõuluvanaga reklaam, siis poeb minu selja taha peitu ja teatab: "Jõuluana ära! Ei taha jõulu kingutust!"

Vahepealsest vahepalaks

Mõtlesin, et kirjutan üle pika aja blogi. Avasin akna ja täiesti mõtlemata kirjutasin: "Eriti võimas". Siis hakkasin mõtlema, et mida ma küll öelda tahtsin. No ja jäin täitsa kimpu. Mitte ei meenu midagi eriti võimsat viimasest ajast. No ehk oli see vaade tulevikku ja midagi üle ootuste võimsat on ees ootamas.
Aga mis siis põnevat viimasel ajal juhtunud on? No kõigepealt olen tööd rabanud nii nagu oleksin täis-, mitte veerandkohaga tööl. Üritan oma kolm aastat vegeteerinud aju taas elule ärgitada ja pigistan klaviatuurist kantseliiti välja nii, et silme ees juba virelid pöörlevad. Ega see lihtne pole. Aju näitab ülekuumenemise märke ja kõrvust pressib halli kärsahaisuga tossu välja. Hea, et suitsuandurid veel tööle pole hakanud. Aga aeglaselt-aeglaselt tunnetan, et oskused hakkavad vaikselt meenuma.
Muidu aga jagan ikka pujäänidega maid.
Näiteks käisime Tõrukese esimesel isadepäevapeol lasteaias. See oli tore pidu. Sai vaadata kuidas kasvatajad laulsid ja tantsisid. Meie võsuke, kes on küll kõva laulumees (kodus muud ei tee kui laulab), hoidis suud kõvasti kinni ja võitles vapralt pisaratega (võitjaks jäi). Ülejäänud rühmakaaslased olid solidaarsed. Ainult üks väike neiu liigutas isside laulu ajal suud. See-eest laulis Tõruke kogu repertuaari hiljem meile kodus ette. Kuna ma olin nüüd kasvatajate versiooni loost kuulnud, siis sel korral sain juba sõnadest ka aru.
Issi laul kõlas umbes nii: "issi issi pai pai issi sjulle kalli kalli ammastan" sügisteemaline õunalaul kõlas aga nii: "oonake oonake kuppus muu-ue oonake maitseb minule".
Täps ei laula eriti. Viimasel ajal ei taha magada ka. Ärkab keset ööd üles (just siis kui mina olen virelimajandusega lõpetanud ja magama keeranud) ning leiab, et tema peab emme kaissu saama, vastasel juhul karjub nii, et terve vald kuuleb. No, võtan ta siis kaissu. Aga läheks ta siis magama. Kaugel sellest. Vaja viriseda ja ringi ronida. Aga vähe sellest, ta ei lase mul ka magada. Või noh, ega ta ei keela mul magamast, aga hirmus raske on magada, kui keegi üritab katselisel meetodil selgeks saada kui sügavale emme ninna pöial mahub...

Kolmene

Minu esikpujään sai eile kolmeaastaseks. Ma vist ei pea mainimagi, et aeg lendab kui droon taganttuules. Alles see oli kui pisike vääks sündis ja lasi kuulda, et ta võib ju pisike välja näha, aga hääl on tal võimas. No hääl on tal endiselt võimas :D aga pisikesest vääksust pole küll midagi alles. Suur ja tugev mees juba. Tõsi kusagilt väljamaalt pärit ilmselt, sest eestikeelt pursib ta üsna kehvasti, aga omas keeles seletab pikalt. Viimasel ajal on lisandunud ka laulmine (kopp-kopp, lahti panu, metsas kuji kalamees (või naljamees, ei saagi hästi aru)). Ja kuigi ta on üks paras pujään ja teeb pandust nii kuis jaksab (ja kui enam ei jaksa, siis puhkab pisut ja jätkab siis pahanduste tegemisega) ja jonnimises omab ka meistriklasi, siis on ta üks ütlemata armas ja tore ja vallatu ja elurõõmus jõmpsikas.

Palju õnne kallis Tõruke!

lastest ja loomadest

oi-lii oi-laa oi-lall-lall-laa.

Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüdseks kiire üle läinud, aga kui ma kohe ei hakka vahepealset kirja panema, siis võib juhtuda, et ma ei tee seda kunagi. Teate ju küll. Vana inimene juba, mälu nagu sõel ja mitte midagi ei pea kinni.

Aga hakkan vaikselt otsast kirjutama, näis kaugele jõuan.
Alustan siis ehk tähtsaimast - meie pesamuna Nonnu (nagu Tõruke Täpsi kutsub) sai aastaseks. Oi kui kiiresti on see aeg ikka lennanud. Alles see oli kui Täpike sündis ja oli pisike äbarik beebi, kes ei teinud suurt muud kui magas, sõi ja mustas mähkmeid. Nüüd on juba selline asjalik piiga, et oioioi. Mürab Tõrukesega ja viskab nalja ja on ääretumalt edev ja armas. Isegi Tõruke käib ringi ja muudkui teatab, et "Nunnu amma, Nunnu amma". Ja teeb "kaija-kaija" Täpsile. Aga ega Täps alla jää. Ta üritab igal võimalikul hetkel Tõrukesele sülle istuda või niisama varbaid ninna toppida.

Mida kõike meie aastane preili teha oskab, ei hakka üles lugema. Andekusel pole piire ja oskab sadat asja, mida teised tited ei oska :P. Paar päeva tagasi tegi ka oma esimesed sammud. Ise muidugi vaimustus sellest arutul moel.
Täpsi vananemise puhul peeti maha ka suur sünnipäevapidu, kuhu kutsuti rahvast igast ilmaotsast. Tuli nii karvaseid kui sulelisi. Eriti armas oli üks karvane kassipojake. Vooster oli tõesti supernunnu kassipoeg. Peaaegu sama armas kui Getter Jaani. Anni küll pisut kartis oma kingitust, aga Tõruke see-eest hoolitses kassi eest kogu südamest. Andis süüa ja ajas kiisukesega juttu. Kahju on ainult sellest, et pidime kassikese tagasi andma. Kolm päeva kaalusime ja arutasime erinevaid võimalusi ja lõpuks jõudsime järeldusele, et praegu pole lihtsalt õige aeg kassi võtmiseks. Leppisime kokku, et ühel ilusal päeval kui oleme täielikult pisemale saarele ära kolinud ja ei ole enam sellised kahepaiksed nagu praegu, siis võtame Annile kassikese.

Kuigi peale seda kui paar päeva meie juures jänesed elasid, siis kaalun hoopis jänku võtmist. No Tõrukesel oli justkui lapsehoidja olemas. Poiss istus jänese puuri juures ja muudkui söötis neile nurmenukulehti ja rohtu ning kui vaesed jänkud olid juba ümmarguseks toidetud ega jaksanud enam ninaotsagi liigutada, siis riidles valjult pikakõrvalistega, et nad nii närbid sööjad on. Mina aga teadsin koguaeg kust last otsida.
Niipalju uudiseid veel lasterindelt, et lõpuks ometi hakkas Tõruke ka potil käima. Ma kartsin, et ta läheb kooli ka mähkmetega. Aga ühel päeval käis klõps ära ja hakkas eeskujulikult potile küsima ja justkui poleks probleemi olnudki. Mina muidugi überuhke emme. Nüüd ootame seda klõpsu, mis paneks poisi rääkima.

Muide, Täps sai täna kaks korda herilaselt nõelata.  Vastikud tigedikud. Õnneks on Täps vapper tüdruk ja ei võtnud seda väga hinge.

Tõrukese reisid ja lingvistlised uuringud

Kuna ma ei tahtnud üksi kodus nutta sel ajal kui Mps pedaalib, otsustasin käia ja vähemnähtuid külastada. Laupäeval pakkisin pujäänid autosse ja pressisime end Laisikule külla. See oli Tõrukese jaoks põnev. Seal sai ju kääd* ning lisaks oli sinna pandud püsti ronimiskeskus, kus sai kiikuda ja siuh teha ja siis oli seal atsubi, keda pisut kardeti, aga samas oli vahva ka. Ja ass, keda enam ei kardeta. Ja mis kõige põnevam - seal oli ka hunnik nanasid ja kukk ja terve ports pääte ka. Vaatamist kui palju. Selle kõrval kahvatusid pakutavad pannkoogid.
Täna toppisin lapsed taas autosse ning kihutasime teise saare otsa saarlannale külla. Seal oli ka atsubi, aga mis palju toredam, seal oli toatäis mänguasju, kelle omanikke polnud kohal ja mida sai kõiki näppida ja tuba oli lõpuks just selline nagu toad enamasti on kui minu pisikaos ja esikaos sealt üle on käinud. Tõsi seal olid ka väikesed hirmsad titad, kes nutsid. See Tõrukesele ei meeldinud ja ta nõudis valjuhäälselt kohest lahkumist ja ei mõistnud sugugi, miks emme arvas, et need pisikesed on täiesti ohutud ja armsad ning keeldus põgenemast.
Täps, kellel on nüüd kolm hammast, pidas end muidu hästi üleval, naeratas kõigile kelmikalt ja üritas laualt kogu kooki üksinda nahka pista. Väike ablas põrsas.

* Siin ja edaspidi kasutatud tõrukesekeelsete sõnade tõlget saab vaadata uuest sõnastikust, mille lingi paninka kõrvalasuvasse tulpa ->
See on selleks kui keegi peaks tahtma poisiga paar sõna juttu vesta, aga ei leia ühist keelt.

Palju õnne Priske Punkt

Täna sai Täps, kes pole ammugi enam mingi pisike täpike, 10 kuud vanaks. 
Tahaks küsida, et kuhu sul aeg niimoodi kiiret on. Aga ei tea täpselt kellele küsimus esitada tuleks. Härra aeg isiklikult on nii busy, et temaga ei saa jutule ju. Ja kes teine teaks vastata.

Ma ise tunnen end täna eriti iidsena. Magasin öösel kuidagi oma puusa ära ja nüüd liipan ringi nagu kööbakas vanamoor. Põlved on niikuinii haiged. Ehk peaks endale juba varakult ratastooli hankima. See muidugi muudaks minu uued jalutusjalanõud täiesti mõttetuks ostuks...

Veel andekatest lastest

Tõruke loeb numbreid:
seitse, viis, viis, leli, mm, kaks, üks, lla.
(loe: 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, 0)
Millegipärast eelistab ta tagurpidi loendada. Valdava osa ajast tegeleb ta siiski pahanduste meisterdamisega ja neid võib ta teha nii õiget kui tagurpidi, silmad kinni või lahti. Iga natukese aja pärast mõtleb mingi uue krutski välja.

Täps ei loe veel numbreid. Tema on meil tantsupepu ja kohe kui Mart muusika mängima paneb või kuuleb seda telekast, hakkab kohe puus nõksuma. No Täpsi ema on tuntud oma kahe vasaku jala poolest (millest üks on puujalg) ja ei tea tantsimisest mdiagi. Järelikult on ta selle kusagilt mujalt pärinud. Vaadake ise:

Videos on Täpsil küll pisike kaameranärv sees, mistõttu puusanõksud pisut ujedamad, aga noh...

Ja mida teen mina. Unistan magamisest ja soojas vannivees mõnulemisest :)

Pannkoogitegu

Lubatud illustreeritud postitus. Kuna külmkapp oli tühi ja pood oli kaugel, siis tuli tänaseks õhtuks kombineerida olemasolevatest ainetest mingi kompott. Sel korral otsustasin pannkookide kasuks. Tõruke nägi selles võimalust kulinaarseteks katsetusteks. Kõigepealt lükkas ta tabureti pliidi äärde ja nõudis õli pudelit enda kätta - etma hakkavat nüüd pannkooke küpsetama. Ma pole küll kontrollinud, aga olen üsna kindel, et ka pliidi pakendil oli kirjas, et alla kolmesed sellega mitte mängida ei tohi, nii et keelasin selle tal ära. Loomulikult järgnes sellele suur jonnidemonstratsioon ning võitlus pannilabida pärast. Mina andsin järele pannilabida osas, mille ta sai, kuid pliidi juures turnimise osas jäin endale kindlaks. Pisut solvunult, kuid pannilabida õnneliku omanikuna sain Tõrukese eemale. Kahjuks tüütas pannilabidaga soola segamine teda kiiresti, ning ta soovis taas aktiivselt osaleda õhtusöögi valmistamises. No lubasin tal siis taigent teha. See talle meeldis. Lisas muudkui jahu ja õunamahla ja suhkrut ja peale igat pannitäit timmis maitset peenemaks. Seda on küll raske tunnistada, aga mul on tunne, et tema timmitud pannkoogid maitsesid lõpuks paremini kui minu timmimata...
Köök näeb muidugi välja selline nagu oleks seal midagi plahvatanud... Lähengi nüüd seda koristama. Oh õnne.