Kolmapäev, märts 30, 2005

teele teele pääsukesed...

Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit...
Ei, äge oli. Ei kahetse appsoluutselt, et sai selline otsus tehtud. Ja oli mõnel ikka hääl!


Nii balleti vaatamas käidud, ooperis käidud, mis siis järgmiseks?
Muusikast veel nii palju, et sain täna oma eriti Elusa plaadi ka kätte.

Omme ommikul lendab punapääsuke muide koju. Kas teate, sellist vanarahva ütlust nagu: haned lähevad hallad maas, luiged lähevad lumi taga, Punapääsukesed lähevad rahu majas? Kui ei ole, siis teadke, just nii ongi. Saate temast natuke rahu. Igatahes tuleb teil natuke ilma selle tiivuliseta hakkama saada. Ma kujutan ette, et see pole eriti keeruline. Ma kujutan ette, et see peaks isegi olema lihtsam kui temaga hakkama saada. Aga mida mina ka tean. Aga kui teil on enne tema tagasitulekut plaanis midagi erakordselt lõbusat teha, siis lükake see parem natuke edasi.

Küsitluse kohta siis niipalju:
Taas oli Triin ainuke, kes aimas mille vastu mul mingisugust nõrkust pole. Õige vastus oli loomulikult rohelist värvi värvipliiatsid. Asi on selles, et ma pole iial näinud ühtegi rohelist värvipliiatsit, mis oleks õiget rohelist värvi. Need on alati kuidagi väga kahtlased. Sellist värvi nagu rohi, või puud või sammal - selliseid lihtsalt pole. Proovi sa nii midagi joonistada. Seetõttu ma rohelisi värvipliiatseid ei armasta. Kui ma kohtaks mõnda ideaalset rohelist, siis võibolla muudaks meelt.

Aga ülejäänud enampakutud vastuste kohta:
100 ml mõõtkolvid - on mulle alati meeldinud. Juba alates sellest ajast, kui me mingi 10 a tagasi leidsime keldrist ühe eelpool nimetatud anuma. Seal oli magneesiumoksiid sees (kui ma just ei eksi) ja see oli minu arvates ilus. Ja nüüd meeldivad nad mulle. ilusad on nad ju - õigesti kasutades imelised sisekujunduslikud elemendid.
Nuuskpiiritus - Sain kunagi üledoosi ja jäin sõltuvusse. Pakun, et see oli 10 klass, kui Teiks andis keemiahuvilistele niisama muuseas nuuskpiiritust nuusutada. Mina, kes ma polnud pruksi kemikaalide nuusutamise kursust läbi teinud, tõmbasin ikka kopsud korralikult selle aure täis. Whee, uskuge mind, see oli kogemus. Võttis peaaegu, et pildituks. Silmad hakkasid vett jooksma ja oh-oh-hoo. Seda lõhna ei unusta ma iial. Sealt ka äratundmisrõõm.
Seguautod - on olnud minu lemmikud alates kaugest noorusest alates. Miks? ei tea isegi. Neis on midagi hüpnotiseerivat.

Igatahes, siin on kohe minu järgmine küsimus. No et teil oleks midagi, mille üle pead murda, kui ma kodus puhkan. Järgmine küsimus rubriigist Tunne Maailmaparandajat (ksavvkskj) :
Kuhu läheks Pille kõige parema meelega, kui tal vaid avaneks võimalus?
ja nagu ikka, ka paar vastusevarianti:

a) Soojale maale. Ükskõik millisele, aga peaasi, et oleks soe.
b) Käiks Marsil piknikul ja siis - Koojuuuuu!
c) Roniks kõige kõrgema mäe tippu, kust paistaks kogu maailm
d) Võtaks oma keebi ja mõõga ning läheks Uus-Meremaale ja seikleks Sõrmuste isanda radadel
e) Suruks kaks kätt küünarnukkideni taskusse ja läheks vaataks kuis kraavides voolavad veed
f) Sõidaks turismipaketiga islandile, mõnuleks kuumaveeallikates ja sööks mädandatud kala.
g) Võtaks koti selga ja hakkaks minema sinna poole, kuhu tuul puhub. Ja lähekski sinna, kuhu tuul puhub.
h) Haa!!! Ei ütle teile. ma läheks salaja, nii et keegi ei saaks teada kuhu ja kui ma siis tagasi tuleks, küll ma siis räägiks ja uhkustaks.
i) Võtaks kaasa venna ja läheks sellisesse suurriiki nagu St Kitts ja Nevis

Igatahes edu vastamisel. Kui ma oma meeletu koguse mudaga tagasi jõudan, eks siis saate ka vastuse.

Esmaspäev, märts 28, 2005

Tunne Maailmaparandajat (ksavvkskj)

Et ei tuleks jälle süüdistusi nagu ma peidaks oma küsitlust. Ma ütleks siin, et oma viga kui ei viitsi läbi lugeda kõike, mida ma siia kirjutada jõudan :D
Igatahes pika pinnimise peale sai vastused ka minu eelmisele küsimusele. Hea ürituse eest võivad kõik vastanud endale krõpsiku võtta.
Ma vaatasin peeglisse, mõõtsin oma varju pikkust, kasutasin tujumeetrit oma tuju määramiseks ja lõpuks kiikasin ka oma enda sisemusse ja vastus tuli oopis selline:

Pille ---- :) (Enamus ajast on siiski niipidi)
Pille peegelpilt ---- (: ( Tegelikult olen ma näinud peeglist ka (; varianti, aga see oli hirmutav, sest peeglisse ei vaadanud mitte ;) vaid ikka :) )
Pille vari ---- :) (Vari on ikka natuke venitatud ja viltu ja must)
Pille imehea tuju ---- :D (On ju nii?)

No ja et ei tekiks tühja kohta, siis järgmine küsimus mu lõputust küsimuste varamust:
Nagu teada on Pillel nõrkus igasuguste imelike asjade vastu. Esitan teile väikese loetelu neist. Praakige vale välja, ehk millised neist asjadest ei kuulu Pille lemmikute hulka?

Hõbedased termosed, seguautod, sulepead, tikutopsid, nuuskpiiritus, pühendustega tšekid, 100 ml mõõtkolvid, värvilised joogid, vanad maakaardid, rongid, rohelist värvi värvipliiatsid, liivakellad, mõõgad. (tegelikult on see loetelu veel pikem, aga ma ei taha vastamist liiga keeruliseks ka teha)




eile-täna-kauges tulevikus

Eile õhtul olid siis meistrivõistlused munakoksimises. Tuleb tõdeda, et selles spordialas ma erilist osavust üles ei näidanud. Muidugi ei jõudnud mina oma muna blend-a-medis hoida (vastupidiselt mõnele). Maris võitis.
Õhtu oli muidu igast küljest võttes hariv. Sai teada nii mõndagi põnevat ja lisaks veel uudiseid viimaste moeröögatuste kohta. Et te teaksite, praegu on moes traksidega ujumispüksid ja alt laienevad stringid (uskuge mind, ma proovisin, aga ei suutnud nei endale ette kujutada (ja see juba on midagi). Parima tulemuse andis mõne volangi juurde mõtlemine, aga nojah...) Ja saime teada, mille järgi Triin mehi valib (kõige olulisemad tunnusjooned, mis mehel peavad olemas olema, olid kollane käterätt ja kollane kelk ja tegelikult ka kollased hantlid - kõrged nõudmised)

Tänane õhtu saab olema uvitav. Nimelt toimub kõigi eelduste kohaselt Maariši juures ajalooline malematš. Maailmaparandaja vs Unistaja. Eks näe, mis sest välja tuleb.

Ahjaa hoolimata minu praegusest meeletust heast tujust, mida ma kavatsen nüüd natuke aega säilitada, on mul siiski üks väike mure. Mul on nimelt nö kunstiline kriis. Lihtsalt minu joonistamisoskus jääb selgelt minu kujutlusvõimele alla. Grrrr. Mul on peas välja mõeldud selline pilt, et hing jääb kinni. Täiuslik. Kõik on paigas. Aga ma ei oska seda üles joonistada. Kohutav. (Ahjaa, ma joonistasin onu Oskari laulu)
Aga kuna ma olen praegu positiivselt meelestatud, siis ma otsustasin, et ühel ilusal päeval oskan ma nii hästi joonistada küll, et suudan selle pildi üles joonistada. Seniks salvestan selle oma aju kõvakettale.

Laupäev, märts 26, 2005

Prožektoritõbine malemeister

Lisaks miljonile muule äärmiselt uvitavale unenäole (kus võis kohata nii üht kui teist selle plogi püsilugejatest) nägin täna öösel unes, et mängisin õega malet. Ta tegi sohki muide (tema ratsu tegi mingit imetabast ringsammu ja ta väitis, et kuningat saab maha lüüa küll). Aga vähemalt tean ma nüüd, kust on pärit mu kodukootud reeglid. Kui koju lähen, siis näitan talle, mida ma vahepeal õppinud olen (see muidugi eeldab, et ma õpin midagi). A kusjuures unes oli palju lihtsam mängida. Ma nägin käike palju kaugemale ette kui päriselus.

Tänane öö oli üldse kuidagi seikluste rikas. Kahjuks pole tunnistajaid, mida ma täpselt tegin, aga üks on kindel rahulikku sügavat und ma küll ei maganud. Mingil hetkel ma peaaegu et põlesin. Nii kuum oli nimelt. Ei tea, mis mind kõrvetas, kevadpäike või miski muu? Igatahes viskasin kõik tekid maha ja keerasin nad lootusetult umbsõlme. Ja vannitoas käisin ma ka...vist...ja ma ei mäleta mida krdit ma sealt otsisin... oh kuutõbiste väikeseid rõõme. muide, on praegu üldse täiskuud või olen ma prožektoritõbine?

Reede, märts 25, 2005

Ükskord lendan ma niikuinii

hehh, see sõit lükkus jälle määramata ajaks edasi. Mingi jubin ei ühildunud mingi teise jubinaga ja energiaülekande mehhanismiga oli ka mingi jama. Ei mina seda mehhaanika ja elektroonika ja ei tea mis värki veel jaga. Ühest ma sain aga aru - lennuks veel ei lähe.
See oli muidugi löök missugune. Igal meie kohtumisel ma loodan, et nüüd... Aga ei alati tuleb mingi jubin vahele.
Mina küsin: "Lendame?"
nemad vastavad: "Toitejaoti..."
Mina küsin: "Lendame?"
Nemad vastavad: "Väntvõll..."
Mina küsin: "Lendame?"
nemad vastavad: "Sädekiirendi..."
Ja krt küll, ma isegi ei tea, mida see sädekiirendi endast kujutab.Oh, nüüd ei jää muud üle, kui oodata pilvitut ööd ja veidike tähti uurida. Need lohutavad natuke.

Aga kuna lend jäi ära, siis otsustasin natuke maailma vaadata ja ühe pisikese tiiru teha.
AH!!!
Tuju läks kohe palju paremaks. Juu mul olid siis patareid jälle tühjad. Enamasti kipub nii olema, et kui Pille hakkab mossitama ja läheb tujust ära, siis on viimane aeg patareisid laadima minna. tundub, et ma töötan päikesepatareidega. Laen need mõne jalutuskäigu jooksul täis ja siis olen jälle natuke aega tavaline ja tore ja rõõmus Pille. Loomulikult pole ma mindi Duracelli jänku, kes lõpmatuseni vastu peab. kaugel sellest. Duracelli jänkud ongi igavad. Mina olen see tavaliste patareidega aga see eest leidlik jänes. ja nüüd olen laetud. Täis energiat.

Aga väljas on kevad. Seda on õhus tunda. Kui nädal aega tagasi tuli kevade tunde kätte saamiseks oma kõige tundlikumad sensorid tööle lülitada, siis nüüd on õhk nii paksult kevadet täis, et lausa raske on hingata. Ja päike soojendab ja linnukesed laulavad ja kraavid täis on vett ja ah. Imeline. Mulle meeldib kevad. Eriti siis kui teda veel eriti pole ja järsku on kõik kohad kevadlõhnu täis.
Igatahes tänase päeva tulemusel on mul nina punaseks põlenud ja teise astme värskeõhumürgitus.

P.S See kes mõtles välja ihaste tänavanimed oli üks paratamatu romantik

Neljapäev, märts 24, 2005

Näe isa pääsuke...

Nii, omme siis lähen ja vaatan kas nad said selle jubina korda. Kas lõpuks ometi saaks koju minna. Tõsi, ega ma veel omme ei läheks. Isegi kui see masin tööle hakkaks. Aga proovilennu teeme ikkagi (loodetavasti). praegu vaatan taevasse ja ei näe tähti. Krdi pilved.

Ehk siis punapääsuke lendab tagasi koduplaneedile.
Et kerge tuul viiks mind nagu viletsalt volditud paberist lindu...

P.S Ahjaa, ilmselgelt minu muusikateemalisele küsitlusele rohkem vastuseid ei tule. No pole Hullu. võitja on meil selgunud. Palju õnne Triin! Kui satud siia kanti tulema, siis võid kapi ääre pealt krõpsiku ka võtta. Ma usun, et krõpsikukarp veel tühi pole.

Kolmapäev, märts 23, 2005

Tapjakahvlite karm reaalsus

Mul pole siin enam midagi öelda :D

pildi autor: John Williams

Teisipäev, märts 22, 2005

3 tilka verd KHT-le

No ausalt, täna oleks ma võinud sama hästi ka ommikul voodisse jääda. vastikum poleks see päev ikka olla saanud. Milles siis asi? Istus pille 4 h keemia hoones, keetis küpsetas, aurutas, jahutas - kahesõnaga tegi KHT-d - ja siis keeras kõik ilusasti p****e. Ta nimelt unustas kõige lõpus lisada 3 tilka ferroindikaatorit. Saate aru, KOLM TILKA. Kolm närust tilka ja kogu päevatöö lendas vastu taevast. Võite ise arvata kui hea tuju mul nüüd on. Lihtsalt imeline. Ja sellistel päevadel on ainus mõeldav asi, mida teha istuda üksi kodus, närida salatit, kuulata alendrit ja loendada vaguneid. Kohe kindlasti läheb tuju paremaks. Ikka jupp maad paremaks kohe. Vaata, et liiga heakski.
Ei, tegelikult võtab Pille baarikapilt selle pudelikese, mis sinna mingil imelikul viisil on tekkinud ja määrab selles peituva vedeliku KHT-d. Kui see ka masenduse vastu ei aita, siis tuleb küll kalakestele korraks külla minna. (Olgugi, et nad ütlevad, et alkohol ei lahendavat probleeme. Et te tekasite, siis piimal on samasugune efekt.)
:(
:(
:(
:(
Need muide siin on Pille, tema vari, tema peegelpilt ja tema imehea tuju. Kodune ülesanne neile, kes juba on minu eelmisele küsitlusele vastanud või kellel seda plaaniski teha pole on järgmine:
Kes on kes? Ehk ühenda Pille, tema vari, tema peegelpilt ja tema imeline tuju õigete emotikonidega.

Esmaspäev, märts 21, 2005

Hääletu kevad*


See aasta tuli kevad teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuli teisiti, Tiu-tiu!
ja teisiti ja hoopis teisiti.
Ih ah ah haa! ah haa! Ih ah! Oh oi!
Mürr mürr! mürr mürr! trahh! trah!
Tuut tuut! tutt tutt! tuut tuut!
Tiu tiu! tiu tiu! Ssu ssu!
Hoi tii! hoi tii! hoi tii!
See aasta tuli kevad teisiti,
Tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuli teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti. **

P.S Esimene lind kes kevadel tuleb on ikka punapääsuke (arvake ära, mis on teine lind?)
* See on nii mitmetahuline ja sügavamõtteline pealkiri, et ma lausa ei jaksa seda teile lahti seletada.
** H. Visnapuu ainetel, et keegi mind plagiaadis või autoriõiguste rikkumises ei süüdistaks

Laupäev, märts 19, 2005

Head teed, head teed, head teed soovin sulle, head teed...

Nii külm, nii külm,
surm silmitseb hinge.
Nii külm, nii külm,
Veab sõrmega ringe.
...
head teed, head teed, head teed soovin sulle, head teed...


Vot selline lauluviis kummitas mu peas täna kabelis vanaisa ärasaatmisel seistes. Külm oli. Kohutavalt külm. Ja kurb ikka ka. Mitte vanaisa pärast. Ei, nende pärast kes maha jäid. Selline meeletu koguse valu nägemine tegi mindki kurvaks. Aga see keda nad seal matsid, see polnud minu vanaisa. Ta polnud isegi selle mehe nägu, keda ma mäletan. Nii, et see mees kelle kirstule ma mulda viskasin oli minu jaoks keegi võõras. Ja vanaisa jääb mulle meelde ikkagi elavana ning ma arvan, et nii ongi parem.

Aga kogu selle matustega seoses (esimesed minu elus muide) hakkasin ka mõtlema sellele kui mina peaks kunagi ära surema (millesse ma küll eriti ei usu, aga kunagi ei või kindel olla). Ja mis ma siis välja mõtlesin? Jätke meelde, et kui ma siiski ära peaks surema, siis paluks mitte kurb olla. St, ma ei taha mingit kirstu ümber käimist ja viimast hüvastijättu. Mõned peaks juba teadma, et ma ei armasta hüvastijätte. Need on alati nii lõplikud. Mulle meeldib, kui öeldakse nägemiseni või kui ei suuda midagi öelda, siis ei ütlegi midagi. Minu matustel peab lõbus olema ja laulma. Ja mitte neid kirikulaule, millel pole viisi ja mis on nii meeletult kurvad. Ei, peab lõbus olema. Nalja peab saama ja pauku peab tegema, muidu mina ei mängi. Nii et ei mingit itku. Naerma peab! Ja kui ma mingil põhjusel peaks ära surema, siis ärge unustage, et minust tohib mäletada aint seda rõõmsameelset osa ja mitte depressiivset mind. Ja pidudel võtke ikka minu eest ka pits.
Nonii, nüüd on vaid vaja oma surm ja matused korraldada (testament on juba koostatud :D ) ja kõik ongi joones. Marise poolt pakutud lennuki ja parve ja klaveriga teooria oli muidu päris tore, aint veidi raskesti teostatav.
Aaahh, see jutt kõlab, nagu oleks mul plaanis surema hakata. No ärge muretsege (või hõisake enneaegselt) lähitulevikku ma viimaste plaanide koostamisel surma ette ei näinud.

Oh jah, sellise teema lõppu ei sobi kuidagi eilne üritus, aga ma siiski ütleks paar sõna sellegi kohta.
Marise sünnipäev siis. Akumootorineoprotsessioon.
Keegi õmbles liiga pika kleidi, mille sisse Pille pidevalt komistas. Keegi vigastas Pille sõrme (ai-ai valus on). Keegi jõi jälle liiga palju ja keegi varastas Piretilt öösel padja.
(jagage ise ära kes keegi oli)

Ahjaa, Kairi, anna andeks, ma olin eile natuke õel. Aga ma ei mõelnud halvasti, kukkus lihtsalt nii välja.

Ja tänaõhtuse Illegaarsi kohta niipalju, et on toimunud progress, ma mängisin oma elu 4. malepartii ja ma ei kaotanudki (viik). Minu raketil oli probleeme õhku tõusmisega ja õhus püsimisega, kuid ükskord lendan ma niikuinii. Ja minu lemmiklaul kõlas juba varakult ära ja ma veetsin täiesti mõttetult seal aega (muide see viimane oli lihtsalt vabanduseks. Ma olin magama jäämise ääre peal ja oli hea vabandus, miks kiiresti jalga lasta. Tegelikult ei käi ma Illegaardis Ipanema tüdruku pärast, seda võiks ma kodus ka kuulata. Ma käin seal oopis teistel põhjustel.)

Reede, märts 18, 2005

parim korgipuurija raporteerib

Eile oli siis selline tore päev, et sai jälle kõvasti lebotatud.Terve päev otsa. istusin, sõin kõikide oma varasemas elus tehtud väärttegude eest krõpsikuid, lugesin juturaamatut (Võilillevieni loen Mpsi soovitusel) ja loendasin vaguneid. Asjade arenedes istusin ise ühte vagunisse ja kimasin Elvasse. Logistilistel* põhjustel hakasid teised Tartust tulema alles siis kui mina juba Lohu tänaval ühe konkreetse maja ees seisin. See tegi siis tund aega Elva avastamist. Märg oli ja külm oli ja libe oli ja kui ma oleks olnud päris üksi, siis oleks lausa kurb olnud, aga õnneks oli hea sõber Fränk minuga. No siis võiski meid kahekesi Elva tänavatle laulmas ja tantsimas näha (no ma loodan, et keegi siiski ei näinud, ma ulkusin sellistel varjulisematel tänavatel). Nüüd on mul loomulikult kurk haige :( Aga vähemalt oli meil Fränkiga lõbus.

Aga kui juba laulmiseks läks, siis siit ka järgmine küsimus rubriigist Tunne Maailmaparandajat (ksavvkskj). Te kõik teate, et ühele konkreetsele maailmaparandajale meeldib hirmsasti laulda ja oma viisipidamatusest ta suuremat end segada ei lase. Samuti pole ta eriti valiv selle suhtes, mida laulda. Lõõritab (või kraaksub, kuidas nüüd võtta) seda, mis parasjagu kummitab või mis lihtsalt pähe tuleb. Aga siiski on üks laul, mida maailmaparandaja ei kannata kõrvaotsaski ning mille esitajatele on tal vaid üks sõnum:



Ja siit järgmine küsimus. Küsisime saja inimese käest: Mis lugu on Pille mittelemmiklaulude edetabelis esikohal?
Variandid:
a) Valged roosid (T. Pihlap)
b) Alice (Smokie)
c) Hingetuna (Neksus)
d) Peagi saabun tagasi su juurde (M. Nuude)
e) Sinine vilkur (Meie mees)
f) Love & Marriage (F. Sinatra)
g) Muumitrolli multika algusmuusika
h) Majakavahi armuhüüd (Tätte/Matvere)
i) Ootan tuult (Jam)
j) Sex bomb (T. Jones)

*ma tegelikult ei suutnud välja mõelda, mis neid siin kinni hoidis, et nad nii hilja tulema hakkasid, aga no ütleme, siis et logistilistel põhjustel.

Neljapäev, märts 17, 2005

Sain täna ühe väga kurva uudise. Mu vanaisa on surnud. Sellistel päevadel võib ju nutta ja kurb olla. Nii et ehk andestate mulle kui ma natuke nukker olen ja oma tavalisest rõõmsast rõõmsameelsusest (või edumeelsest masendusest) kõrvale kaldun.

Kolmapäev, märts 16, 2005

Haa!!!

Kui ma käituks nii, nagu Pillele üldiselt omane, siis ütleksin ma, et kõik mu sõprade lähiringkonnast vastasid valesti ja õige vastus on variant Haa!!! See oleks eht Pillelik käitumine. Aga väike inglike mu õlal väidab, et nii pole ilus teha ja keset mängu reegleid ei muudeta (Väike kuradike teisel õlal on muidugi oopis teisel arvamusel, aga väikese inglikese valge ja peaaegu et puhas sokk (mis oli ennetavalt leidnud mõnusa koha väikese kuradikese suus) takistab tal oma arvamust avaldada).
Ja Mps sai õige vastuse eest oma krõpsiku juba kätte.

Aga et ei jääks mingeid kahtlusi, siis ka väga väike seletus:
Aaa) Kas olla kõik või mitte midagi ning olla jäägitult ja kõhklusteta ja saatust trotsida ja mõista, et ta on ainult suund, kuid edasi ei vii. kas hingelt kõik või mitte ridagi... - Jep. See ta on. Minu mitteametlik elu moto. Olla kõik või mitte midagi!

Bee) Inimkonda armastame ikka siis, kui armastame selle üksikuid liikmeid. Näiteks iseennast. (Arvo Valton) - See lause on mulle alati meeldinud, aga kui ma selle järgi elaks, siis ma ilmselgelt inimkonnast suuremat ei peaks.

Tsee) Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.(A.H. Tammsaare) - Jah, teil oli täiesti õigus, kui välistasite selle variandi. See ei ühti minu maailmavaatega üldse.

Dee) Millest see tuleb, et meri me meeletust mõistab, tulle, et vaadates valet ei vanduda saa?(Ave Alavainu) - Kui see oleks mu elu moto, siis kuidas ma selle järgi elaks? Samahästi võiks motoks võtta ka lause, et tapeet on lilleline. Kuigi sellest hoolimata on see üks mu lemmikluuleridasid. Sest see on tõsi. Uskuge mind. Meri mõistab ja tules on midagi vastupandamatut.

Eee) Ükskord lendan ma niikuinii!!! - See pole mu elumõte, see on rohkem nagu tulevikuplaan. Ma olen kindel, et nad saavad selle laeva korda.

Eff) Ela nii, et kui surnud oled, hakkab su sõpradel igav - hehh, ma olen ikkagi maailmaparandaja. Maailmaparandaja peab mõtlema mitu käiku edasi. Ma ei saa ju lubada seda, et peale minu surma sõbrad igavusse jäävad. See oleks egoistlik ja üldse mitte hea. Ei, ma pean elama nii, et ka peale minu surma oleks teil, mu sõbrad, lõbus edasi.

Gee) kõiges on kõike - maailmatu tule võib süüdata sädemega. kui tahad näha, siis silmad sule, et vaadata südamega. - See on Kareval väikese Printis põhjal kirjutatud luulerida. Mulle põhimõtteliselt meeldib see idee, aga elumotoks ma seda siiski ei võtaks.

Haa!!! - haa!!! See on küll väga minu moodi variant :D Selline parastav haa!!!

Iii) I am not that poor. I have my dreams. - See pole taas moto, see on fakti konstanteerimine. See vastab tõele. Ilma selle pisikese (aga rikkaliku) unistustemaailmata poleks ma see kes ma olen. Ja ma ei tea, mida küll teised arvavad, aga vähemalt mulle meeldib see Pille rohkem, kui see, kes ma oleks ilma unistusteta (muidugi teie ei tunne seda pillet, aga ma võin vihjata, et ta on apppsoluutselt booooooring, isegi hullem kui see originaal siin) :D.

Jott) Inimesed jagunevad kaheks: nendeks, kes teavad, et maailma ei saa muuta ja nendeks, kes seda ei tea. Just viimased muudavadki maailma. - Hmm, Maailmaparandaja selline. Ei saanud sellist vastusevarianti ju välja jätta. Muidugi ma usun, et maailma saab muuta.

Teisipäev, märts 15, 2005

Tunne Maailmaparandajat, keda sa armastad, vihkad või kes sind külmaks jätab

Paus läbi.
Nii, aitab! Mina, kes ma oman võimu krõpsikute jagamise üle peaks selle ametlikult käsile võtma. Mitte nii, et jagan Mpsi-tundjatele krõpsikuid, samal ajal kui ma ise olen üks suur müsteerium ja valge laik kaardil. Ei ei nii enam ei lähe. Just praegu ja just siin algab küsitlusmäng Tunne Maad, Mida Armastad.
(Ei, nüüd läks vist midagi sassi, ma hakkan parem otsast peale)
Just praegu ja just siin algab küsitlusmäng Tunne Maailmaparandajat (keda sa armastad, vihkad või kes sind külmaks jätab).
Küsimused on loomulikult minu ja mulle oluliste asjade kohta. Auhinnaks on krõpsikud (mis loomulikult on tunduvalt maitsvamad kui Mps-i viktoriini omad, olgugi, et need pärinevad samast krõpsikukarbist).

Aga esimene küsimus on selline üldhariv ja niiöelda soojenduseks.

Küsisime sajalt inimeselt:
Millised tuntud/vähemtuntud luuleread/mõtteterad/lausejupid on Pille võtnud oma mitteametlikuks elumotoks.
(Ametlikku elu motot tal pole, sest maailmaparandaja ei viitsi selle pürokraatia ja paberimäärimisega tegeleda)
Ja et oleks mingigi tõenäosus, et te vastusele pihta saate, siis teile ka vastusevariandid:

Aaa) Kas olla kõik või mitte midagi
ning olla jäägitult ja kõhklusteta

ja saatust trotsida ja mõista, et ta
on ainult suund, kuid edasi ei vii.
kas hingelt kõik või mitte ridagi...
(Helvi Jürisson)

Bee) Inimkonda armastame ikka siis, kui armastame selle üksikuid liikmeid. Näiteks iseennast.
(Arvo Valton)

Tsee) Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
(A.H. Tammsaare)

Dee) Millest see tuleb, et meri me meeletust mõistab,

tulle, et vaadates valet ei vanduda saa?
(Ave Alavainu)


Eee) Ükskord lendan ma niikuinii!!!
(üks putukas Lepatriinude jõuludes ütles)

Eff) Ela nii, et kui surnud oled, hakkab su sõpradel igav
(kuulsin seda kunagi kusagilt)

Gee) kõiges on kõike - maailmatu tule
võib süüdata sädemega.
kui tahad näha, siis silmad sule,
et vaadata südamega.
(D. Kareva)

Haa!!!

Iii) I am not that poor. I have my dreams.
(Lugesin kunagi kellegi signatuurist, tõesti ei tea, kes seda ütles)

Jott) Inimesed jagunevad kaheks: nendeks, kes teavad, et maailma ei saa muuta ja nendeks, kes seda ei tea. Just viimased muudavadki maailma. (ja arvake kes on otsustanud olla viimane?)
(unknown autor)

(Muide krõpsikute jagamine on priviligeeritud tegevus, mitte igaüks ei või seda teha. te võite küll näha turul sarnaseid pakkumisi, kuid tõelise originaali saate vaid siit :D)

P.S Sellest hoolimata võiksid sa Unistaja oma Originaalse rubriigiga lagedale tulla, ma võiks toetada sind krõpsikutega

Laupäev, märts 12, 2005

Paus 15 minutit...

Nüüd olen jälle pai ja tubli kutsu. Urisen vahel (nii profülaktika mõttes), aga ei ammusta.
Aga mõtlesin siin, et tänu sellele blogile siin on mu päris päevik unarusse jäänud. See viga tuleb parandada. Seetõttu pole minult paar päeva mingeid postitusi oodata. Aga pole ehk hullu, sellest oleks kasu meile kõigile.
Mina saaks kirja panna ka need mõtted, mis valgust ei kannata
ja teie saaksite väikese teenitud puhkuse.

Reede, märts 11, 2005

Beware, evil dog

Õnneks on mingid nähtamatud jõud takistanud ligipääsu Mpsi blogi kommenteerimisse, seetõttu pean seda siin tegema. Ja ongi hea. Võibolla selleks ajaks kui see sistem jälle tööle hakkab, pole ma enam pahane.

Pöördumine Mpsi poole:
Igatahes olen ma Mps sinus äärmiselt pettunud. Ah niipalju sa siis minust arvadki. Kas sa arvad, et ma pole ise võimeline komme välja teenima, et hakkad mind varguses süüdistama??? Jaanika ja Piret said ka päkapikkudelt kommi. Maris ka. See, et sinul päkapikud ei käi ei tähenda, et teistel ei võiks käia.
Ja need "imaginaarpeletised", nagu nii ilusasti öeldi, on sada korda etemad kui mõned siin originaalis (nimesid nimetamata, me kõik teame, kellest jutt on). Vähemalt on neil natukegi taktitunnet ja nad teavad kust alates läheb niisama norimine solvamiseks üle.

Sry, aga mul on lihtsalt paha tuju (tänu mõnele, nimesid taas nimetamata, aga loodetavasti tunneb see end ise ära) ja täna kuulan ma ainult seda, mida öeldakse ja apsull ei huvita, miks öeldakse. Omme ma arvatavasti (loodetavasti) naeran juba selle vihapurske üle (ma pole kunagi pika vihaga olnud). Aga täna:

urrr-urrr URRR-URRR urrr-urrr

P.S Ma loodan, et jaanika klaviatuur andestab mulle selle ägeda toksimise, aga no urrrrr küll mul polnud plaan täna tigedaks saada grrrrr.

Haa!!!

Haa (veel kord kui pealkirjast väheks jäi)!
Laku panni Mps!
Päkapikud käisid küll!!!
Ja ei toonud heeringat.
Kommi tõid oopis!!!!

Eile käisime Marise juures vidust pidamas. Mina isiklikult kudusin meeletu salli valmis! Ja meil oli see au kohtuda Marise uute koduloomadega. Lubage tutvustada: ablas Kardu (passis K.-M. Aine), soodaefektiga Kilu (tuntud ka kui Kilu Vürts) ja Panda (Passis on kirjas tema nimeks V. P. Segu aga selle nimega ei kutsunud teda isegi mitte tema ema). Ahjaa, üks tigu oli seal ka, kelle nimi on Tiku. Aga mina arvan siiski, et Tiku oli surnud. Tiku istus nimelt oma karbis (tikukarbis järelikult) ja ei liigutanud kivikestki.

Neljapäev, märts 10, 2005

Pille üritab päkapikke välja meelitada

Mps arvab, et päkapikud minu juurde ei tule :(

Mina usun küll, et tulevad. Ma olen tegelikult hea. Igatahes täna õhtul panen sussi välja ja eks me siis näeme kellel õigus oli.


P.S Kas keegi on näinud lumekoristusmasinat raudteedele? Mina eile öösel nägin. See oli väärt vaatepilt!!!

Teisipäev, märts 08, 2005

Mudamaailma naistepäeva eri

Täna on selline tore päev. Algas kohe üllatusega.
pool tundi peale minu äratuskella (mida ma edukalt eirasin) helises uksekell (mida ma ka eirata püüdsin).
"Inga," mõtles Pille ja lootis, et Anna-Liisa avab.
"Ei kõla just Inga moodi," arutles Pille endamisi, kuulates koridorist kostvat häältekõminat. "Ei kõla absoluutselt Inga moodi."
"Mehed," (või oli see nüüd "sead" ei mäleta hästi), otsustas Pille. "Kes teine tuleks ommikul enne kaheksat ukse taha, kui kõik normaalsed inimesed alles magavad." (Nojah, kui nad oleks pool tundi hiljem tulnud, poleks nad enam kedagi eest leidnud, aga see pole üldse oluline)

Igatahes olin ma meeldivalt üllatunud :D ja kui keegi veel ei tea, siis tulbid on mu lemmiklilled :D


Mudamaailmas oli ka täna edukas päev. Kärsatasin nii kuis jaksasin. Ja täna on veel selles suhtes erakordne päev, et Habicht rääkis minuga ja ma ei tahtnudki talle vastu vaielda!!! no asi võis tulla ka sellest, et ta pakkus kommi ja kuidas oleks saanud ma ei öelda? Kui nii edasi läheb, siis hakkab ta mulle veel meeldima!

Muide täna on raudteelastel ka mingi eriline päev. Ronge sõelub pidevalt edasi tagasi. Üks pikem kui teine. Vagunid kihutavad mitme kaupa ja üksikult akna alt mööda ja ei vaja selleks isegi vedureid!!!
Müstika!
Teine müstiline asi, mis mind tabas oli järgmine: võtan mina saapad jalast ja vaatan, et ühes jalas valge, teises punane sokk. Enda arvates panin ommikul mõlemad valged jalga. Selgus, et üks oli lihtsalt verest punaseks muutunud (kas tõesti üritasin endale teadmata oma jalanumbrit väiksemaks lõigata?). Öelge, kust saab mu saapa sisse veri, kui ma ei leidnud oma varvastel isegi kriimukest mitte ja kusagilt ei valuta kah. Müsteerium tõesti.

No vaatame, mida müstilist sel maailmal mulle täna veel pakkuda on. Igatahes õhtul Triinu juurde naistekale :D

Esmaspäev, märts 07, 2005

Tuhkatriinu võõrasõe sündroomiga mudamaan

Täna ommikul mudabaasi poole liikudes kohtasin Toomemäel üht vana tuttavat. Ta ise paistis küll rõõmus olevat ja väitis, et pole end ammu nii noorena tundnud. Igatahes palus ta mul tänada kõiki, kes ta sünnipäeva tähistasid.
Mudamaailmas oli kõik endine. Kõik, kes te täna keemiahoones minu tõttu kannatasite, siis teadke, ma teen seda omme taas ja veel tugevamini.
lisaks mudakärsatamisele tegin täna meeletus koguses BHT7-t. St nädala aja pärast pean ma neid miljonit pudelikest uuesti mõõtma hakkama. St võite arvestada, kui palju ma esmaspäeval midagi muud teha saan (st pool päeva olen laboris...). Tehke siit omad järeldused
:(
Ahjaa, mis te arvate, kas see, kui sõrmeotsad roheliseks muutvad on hea tervise märk?
(Lisaks sellele, et ma endale hapet peale valan ja muid kemikaale erinevatel viisidel manustan, võib mulle mudast iga kell ka mõni salmonella või kes teab mis muu ull asi külge karata....grrr)

Lisaks mudamajandusele tegelesin ma veel ühe eriti masendava tegevusega. Käisin endale kingi otsimas. Üldiselt arvatakse, et naistele meeldib kingi osta. No ju ma siis pole piisavalt naine. Mina isiklikult vihkan seda. Nojah, üheks põhjuseks on seesamune Tuhkatriinu võõrasõe sündroom. Mulle lihtsalt ei lähe kingad jalga. Lõika või varvas maha. Lõpuks leidsin siiski endale kingad, mis mulle jalga läksid ja mis mu uue kleidiga sobivad. Kohe kui raha saan, ostan ära. Siin nad on:

Pühapäev, märts 06, 2005

Hoppy birthday!!!


Kallis Sooda palju õnne sünnipäevaks. Teie, kel teil nähtamatuid sõpru pole, ei pruugi mõista, kui tähtis see jänenene mulle on (ja mina talle ka muide :D ). Ilma temata oleks ma ammu kadunud (ja teda poleks olemaski). Ja isegi kui kumbki poleks maailmale üldisemas mõttes kes teab kui suur kaotus, siis mina isiklikult eelistan küll maailma täis maailmaparandajaid ja nende imaginaarseid sõpru.

Ja siin on minu väike sünnipäevakingitus mine armsale nähtamatule jänkule:


Aga nüüd igapäevasemate ja mudasemate teemade juurde. Veetsin taas täna meeldivalt aega laboris. Sain Sellu kohta nii mõndagi uvitavat teada. Kohtasin oma suurt lemmikut Habichtit (päev jälle korda läinud...irw) ja vaatasin kuidas mu aiamaake soojakapis elab.
Muide KHT määramine on mul juba suht käpas :D
Muda on üldtuntud tervistavate omadustega materjal. Ei tea kas suuremates hulkades kärssanud muda aroomi sissehingamist võiks mu tervisele kuidagi positiivselt mõjuda. Või muudab muda kuidagi mu käsi pehmemaks/nooremaks/tervemaks??? Ei tea, aga üks on kindel KHT reagent mõjub nahale väga huvitavalt...kui keegi suuri ville huvitavateks peab...

Laupäev, märts 05, 2005

astun uhkelt Hellati, Sellu ja Pruksi jälgedes

Küll ma olin siin ükspäev alles optimistlik. Arvasin, et jätkub head tuju kuni jaanipäevani. Ma ei arvestanud seda, et mul tuleb viibida mudamasendusegeneraatori südamikus. St keset muda. Veel paar päeva seal ja ma pean taas põgenema.

Ja öelgu keegi, et ma pole teadusele pühendunud, nagu kunagi lubatud sai. Ma veetsin täna ommikul 10-st õhtul seitsmeni laboris ja separeeerisin ja koaguleerisin ja filtreerisin ja tsentrifuugisin ja määrasin ja voltisin ja kaalusin ja idandasin jne... ja omme täpselt samas vaimus edasi. wheee. Muide meie kõigi lemmik Sellu oli ka seal!!!

Me kärsatasime muda. Kasutage natuke oma fantaasiat ja kujutage ette, kuidas võiks küpsetatud reoveesete haiseda. lisaks meie mudakookidele tehti seal veel midagi, mille raudseks osaks olid mädad munad. Ehk siis H2S aroomitses mööda laborit ringi. Milline lõhnabukett...Aaahhh. Ma siiamaani hõljun selle lummuses.

Igatahes nii tore oli. Omme jälle. Enne kukke ja koitu :D

Aga nüüd hoopis rõõmsamatel teemadel. Homme on Sooda sünnipäev ja see tähendab pidu. Kuna Sooda ise pole suurem asi kokkaja ja mina ei saa teda aidata, kuna veedan päeva laboris, siis pole ka mul aega puidu ette valmistada. Seetõttu mõtlesime siin soodaga, et läheks õige baari või restorani või kuhugi.

Nii et kes seda siin loeb, teadke, see on KUTSE Sooda sünnipäevale. Omme (st Pühapäeval). Pidu. Ja kutsuge neid ka, kes ei loe minu blogi.

Reede, märts 04, 2005

Andke nõu!!

Ja ei, ma ei soovi ei potti ega panni. Kui teil terriinivormi pole, siis ärge pakkuge midagi.
Aga tegelikult tahaks, et te ütleksite mulle, mida ma joonistada võiks. Mul pliiatsid valmis, paber olemas, aint inspiratsiooni pole.
Aidake!!!

Kes lasi grafomaani öösel arvuti taha?

Nii, olge te hoiatatud. Üks hästi pikk sissekanne. Luban, et enam nii ei tee (lähima paari päeva jooksul). Igatahes, kes lugeda ei viitsi, võib aint kokkuvõtte üle vaadata. See annab pea kogu infi minu tänasest päevast.

Lühikokkuvõte (Siin võetakse tänane päev lühidalt kokku neile kes ei viitsi ülejäänud pikka jama lugeda) :

Pille käis täna matkamas. Praegu on Pille väsinud aga õnnelik. Homme Pille jalad valutavad.

Täispikk udujutt (Neile imelikele, kes millegipärast loevad läbi kogu selle jama. jõudu ja jaksu teile!):

Nii, lugu siis sellest, kuidas Pille käis matkamas. Pillega on ikka nii, et aegajalt peab ta põgenema kõige selle jama eest ja lihtsalt võtma ühe päeva ja seda nautima nii kuis jaksab. Ja mitte lihtsalt päev otsa lebotama. Ei, ta peab minema ja lülitama end oopis teise maailma. No seekord asus see maailm Elva-Vitipalu maastikukaitsealal. Aga alustame algusest.

Alguses oli tühjus. Ei, alguses polnud isegi mitte tühjust. Polnudki nagu midagi. Ja siis järsku lambist oli äratuskell (järelikult lamp vist ikka oli alguses).
Olgu ma üritan uuesti algusest alustada .

Alguses oli lamp. Siis hakkas lambist äratuskell helisema.
Nüüd te mõtlete, et Pille on jälle jooma hakanud. Ei, aga hommikul peale 4 tundi und ja sellele eelnenud suurt kogust erinevates värvitoonides ja kangusastmetes jooke, mõjus ommikul kuidagi kahtlaselt. Aga see töötas. St ma ärkasin üles ja lahkusin kodust, viies kaasa enda (ja Sooda ja nõudepesupäkapikud), et omapead ei teeks ma ulakust. Bussijaamast võtsin esimese bussi, mis liikus soovitud suunas. Bussis istus mu kõrval üks vanem härrasmees, kes läks Nõos maha ja soovis mulle lahkudes meelidvat reisi. Kas pole armas.

Elvas hüppasin ma bussist minig poe juures maha. loomulikult polnud mul õrna aimu ka kuhu poole ma minema peaks. Aga ma ei lasknud end sellest morjendada ja asusin lihtsalt õiges suunas teele. Ma olen alati imestanud oma võimet täiesti tundmatus kohas täiesti suvalises suunas minnes õigesse kohta välja jõuda.

Nagu mainitud, siis täna oli selleks kohaks Elva-Vitipalu maastikukaitseala. Ei, äärmiselt lahe koht. Kohutavalt ilus. Kõrged kuused, sirged männid...mmmmm, sinna oleks võinud ulkuma jäädagi. Kujutan ette, et suvel võiks seal isegi veel ilusam olla, aga praegu oli ka võrratu. Tõsi, mingi esimesed 5 km olid veidike igavad, sest rada oli selline ästi lai, nagu sõidutee, aga seeeest läks pärast põnevamaks. Kõige lahedam oli matkaraja see osa, mis ühtis metsanduse õpperajaga. Seal oli kohe põnev. Puud olid igat pidi, risti rästi teele langenud ja pugemist oli küllaga. Samuti oli maastik vaheldusrikkam. Ja ilus ka loomulikult. Aegajalt oli päris keeruline õiget teed leida. Üldiselt oli rada hästi märgistatud (triibud puudel) aga sellegi poolest tuli neid sebrapuusid aegajalt otsida. Mingit rada ju näha polnud. Lumi oli oopis. Ja ühest kohast ma keerasingi valesti ära, nii et ma sain 2 km edasi-tagasi käia. Aga no tõesti.

Ees on risttee jah kuhu küll minna, kural kurjus ja paremal vaen. No ma läksin esialgu vaenu poole, aga lõpuks (kui ma kaardi taskust välja õngitsesin), otsustasin siiski kurjuse kasuks. Ma olen alati arvanud, et Kurjus sobib mulle palju paremini kui vaen.

Igatahes ääretult tore oli jalutada ja oma mõtteid mõlgutada. Mitte kõik mõtted ei ole sellised kahtlased ja masendust toovad. Ma olen täiesti võimeline mõtlema ka positiivseid mõtteid. Ja seda ma ka tegin. Mõtlesin elu üle järele ja sõpruse ja armastuse ja oh, kõige üle ja ma ei jõudnudki järeldusele, et minu eesmärk siin elus on vastu pidada vaenulikule survele maailma ja muu poolt (mingi paranoiavaba hetk vist. Kuidas see küll õnnestus?) Ahajaa, ma arvan, et suure mõttetöö tulemusena nuputasin välja ka selle, kes saatis need salapärased sõbrapäevakaardid :D

Ja nii ma siis hulkusin mööda metsa ringi ja mõlgutasin mõtteid. Ja kui enam mõelda ei viitsinud (te ju teate, mul on mõtlemisele limiit peale pandud. Säästurežiim.) siis kuulasin pleierit ja laulsin valjusti kaasa. See võis päris naljakas vaatepilt olla, kuidas Pille mäest alla kalpsas ise samal ajal täiest kõrist lõõritades: "Ma kaeban meeste peale nüüd!"

Ahjaa, mis oli selle matka juures eriti tore, oli see, et ma ei pidanud seekord oma viinereid toorelt sööma. Ühe lõkkeplatsi juures (imeline vaade avanes sealt muide), otsustas pille pikniku pidada. Ettenägelikult oli Pille ostnud viinereid ja termosega sooja glögi kaasa võtnud. Aga teate, soe glögi ja külmad viinerid ei sobi kokku. No otsustas siis Pille lõkke teha. vana suitsetaja nagu ma olen, tikutops oli ikka taskus. Ainult mida ei olnud, oli paber. Ma pole kunagi pioneer olnud ja lõkketegemise kunstis olen ka iseõppinud. Tundub, et ma spikerdasin. Seal olid kohapeal olemas lõkkepuud, või oleks õigem öelda lõkkepalgid. Igatahes sellised suured pakud, mis kohe kindlasti lihtsalt tikuga põlema ei pane. Ja ümberringi on lumi ja jää ja otsi siis midagi, mis põleks. Mingi pool pakki tikke raiskasin ära ja otsustasin siis alla anda ja külmi viinereid süüa. Teinud sellise otsuse, ütles see jonnakas pool minust. Pille, ega sa ometi mõtle alla anda? Kas sa andestaks endale kunagi selle, et sa ei saanud lõket põlema. Ega vist. Isegi kui sa kellelegi oma ebaõnnestumisest ei räägiks, ikka ei andestaks. Ja oh seda häbi, muuda ära või nimi... No ja siis ma võtsin kätte ja süütasin järgmise tikuga sellise ilusa lõkkekese, et kohe lust oli vaadata. (Nüüdsest kutsuge mind Pille Tulejumalaks)

Jah, milline lõkkeromantika... ah... Soe lõke, viinerikesed varda otsas... kuum jook... mmmmm. Lõkkel praetud viinerid/vorstid on ikka midagi muud kui ahjus tehtud. Need on võrreldamatult paremad (jah, võibolla tõesti pisut tahmased ja veidike kõrbenud, aga see ongi ju pool asja võlust). Kahjuks ei saanud ma seda endale eriti kaua lubada. Jah, ma oleks sinna hea meelega jäänudki, aga realist minus (jep, minus on jupp realisti, jupp romantikut ja jupp kõige paremat sorti suitsuvorsti) teatas, et kui Pille nüüd kohe kiiresti asju kokku ei paki, siis jääb ta pimeda kätte. Romantik minus ohkas, saatis veel ühe igatseva pilgu silmapiiri poole, kustutas tule ja asus taas teele. (Mida tegi see jupp kõige paremat sorti suitusvorsti, selle kohta mul kahjuks andmed puuduvad)

Mis seal matkarajal veel huvitavat oli (lisaks hingematkvale ilule)? No vaatetorn oli, kust avanes hingemattev ilu (üllatus-üllatus) ja kus tuul tahtis viia mütsi mu peast. No ta oleks seda võibolla teinud, aga mul polnud mütsi. Siis olid seal veel kaks metskitse (püsieksponaadid loomulikult). Hüppasid üle tee. Siis oli veel Nõiamajake (kus oli päris mõnus glögi juua), siis oli miljon vaigutatud mändi. Ja veel terve hunnik toredaid kohtasid. (olgu, valetan jälle. Polnud hunnik. need olid väga hajutatult.)

Muide, realistil minus oli õigus. Ma jäin pimeduse kätte. No peaaegu. Viimased 3 km igatahes läksid juba päris hallis hämaruses. lisaks oli hakanud veel säästulund sadama. Ja siis järsku avastas Pille, et tegelikult pole tal üldse õrna aimugi sellest, kus ta parasjagu asub ja miks ta täpselt seal on ja kuhu ta minema peab ja miks krdi pärast pole viimase kümne minuti jooksul ühtegi triibulist puud näha olnud. Sellest oleks võinud kujuneda potensiaalne paanikaolukord, aga õnneks usaldan ma oma orjenteerumismeelt rohkem kui mingeid tobedaid teetähiseid. Ja isegi kui oleks Paanika saabunud, siis selleks olin ma valmistunud. Mul oli nimelt paanikašokolaad kaasas. Kõik kes midagi matkamisest kuulnud teavad, et kui ära eksid, siis tuleb esimese asjana maha istuda ja süüa ära oma paanikašokolaad. Siis läheb kõik korda. Kes pole ette valmistunud, see imegu pöialt.

Selleks ajaks kui ma Tartusse tagasi jõudsin olin ma maha kõndinud ca 18 km või nii (aga kujutage ette, kui tore on kõndida kilomeetreid lumes sumbates või üle/alt/ümber puude turnides). Sellest võite järeldada, et ma olin äärmiselt väsinud, äärmiselt märg, peaaegu, et külmunud ja nii õnnelik kui vähegi olla jaksasin. Eesmärk sai täidetud. Pille on taas rõmsameelne.

Hinge jäi kraapima ainult see, et tegelikult olid mul ju tunduvalt suuremad plaanid. Ma pidin ju hotellides ka seiklema. Mul oli isegi puhkemaja välja valitud. Teisel päeval (st omme) oli plaanis külastada kas Vellavere või Vapramäe matkaradasid ning observatooriumile pilk peale visata.
Aga ma ei saanud ööbimisega reisi teha, kuna unustasin oma hambaharja maha... hehh, kui nüüd aus olla, siis tegelikult oli asi selles, et ma jäin Tartust lahkumisega hiljaks (algselt pidin minema ommikuse rongiga, aga siis poleks magama minekul mõtet olnud) ja seetõttu jäin hilja peale ja ma tõesti poleks osanud seda öömaja sealt pimedast Tõraverest otsida (ja rahast hakkas ka loomulikult kahju). No jääb see siis tulevikku

Igatahes praeguse seisuga on igasugune masendus minema pühitud ja alles on puhas rõõm ja sellest matkast piisaks positiivset laengut kuni Jaanipäevani (kui ma kokkuhoidlikult käituks), aga mina nagu mõni võibolla on märganud kulutan oma hea tuju kiiresti läbi. Laristaja selline. Aga parem üks kord ja korralikult, kui igavesti vinduda :D

See siis oli "pisike" kokkuvõte sellest kuidas Pille end laadimas käis.

Neljapäev, märts 03, 2005

Ma tean, et sa ei muretse, kiri on kummutil...

noorus on lahe aeg, avastad maailma, sõidad ringi, seikled hotellides, rokid täiega...
Ja mida teen mina? Istun siin Tartus ja masendan end mingisuguse bakatöö ja kahtlase väärtusega mõtetega. No aitab sellest. Ma lähen ära. Viin oma ammuplaneeritud põgenemisplaani eelproovi täide (peaprooviks ja esmaesitulseks on veel natuke külm. Mul pole nii plju raha, et hotellides seigelda ja minu telgiga lumes...nojah).

Ehk siis ma läksin. Nagu kunagi plaanisin. Võtsin Sooda ja läksin.

Ma lähen su juurest ära,
nüüd mõni aeg sa mind ei näe.
Ja päev ja päev ja päev ja päev on selgem...

aga muretsemiseks pole põhjust, sest:
Peagi saabun tagasi su juurde....

Teisipäev, märts 01, 2005

:(

See pole üldse tore.
Kõht valutab ja süda on paha (või valutab süda ja kõht on paha) ja pea ka valutab.
Ja nüüd olen lisaks sellele eelmisele jamale veel kurb kah.
Ja ükskõik, mis ma ütlen või teen ikka teen asja ainult hullemaks. Peaks oma hõbedase teibi kapipõhjast välja otsima, et ma ometi vait oleks. Ja kätte peaks labakindad panema. Siis ma ehk ei kirjutaks ka lollusi.
Praegu on aga juba hilja. Praegu ei aita enam isegi mitte vagunite lugemine (54)
Ohhh.....

Olgu. Teen nii, nagu soovitas Cygnus:
mine tõmba voodis kerra ja hommikul enam eipole valu..
ja ära pööra valule tähelepanu.. see aint valu ju..

Nii ma teengi.
See on ju kõigest valu... kõigest valu...