Neljapäev, juuni 30, 2011

Piknik päikeses ja vihmas

Nii uskumatu kui see ka pole, sain ma eile kõik triigitud ja isegi lubatud maasikatordi valmis. Ma olen ikka uskumatult võimekas. Siiski tuleb tõele au anda, et päeva lõpuks olin ma nii väsinud, et ei jaksanud õieti varvastki liigutada (mitte, et ma tavaliselt õhtuti eriti aktiivselt varbagümnastikat teeks).
Tänane õhtu on aga olnud täielik vastand eilsele orjamisele. Täna läksime Mpsiga ilusa ilma puhul randa. Käisime ujumas - vesi oli üllatavalt soe. Mõnus oli veepinnal ulpida. Nägin välja küll nagu ilgelt paks hüljes (aint ilma vuntsideta), aga õnneks seal rannas palju vaatajaid pole. Hiljem kuivasime päikesepaistel, sõime maasikaid ja grillisime. Tõeline rannaromantika. Mis puudutab grillimist, siis võin kinnitada oma varasemat arvamust - põdrapabulaid meenutavate sütega kiirgrillid on kurjast ja nendel võib heal juhul leiba röstida - liha seal grillida ei saa. Kui teile just ei meeldi sellised kergelt leiged ja toorepoosed lihatükid. Õnneks olime end varustanud ka tagavara grilliga, mis suutis pisut rohekm kuumust välja anda, nii et saime oma kanatükikesed ikka kenasti küpseks.
Juba keset pikniku lauspäikesepaistes hakkas mere poolt kostma veidrat kõminat ja võis märgata valgussähvatusi. Ei olnud ufod, hoopis äike lähenes merelt. Hetkel, mil viimane lihatükk sai ära ampsatud ning piknik kokku kraamitud, jõudis sadu ka meieni. Taevaluugid avanesid ja terve ookeanitäis vett kukkus meile kaela. Õnneks sooja vett. Igastahes võite teha pakkumisi kui mitu kuiva kohta minu rõivastuses oli hetkel, mil rannast koju jõudsime. Vihjeks võin öelda, et ainuüksi oma kleidikesest väänasin ma pool pangetäit vett välja!
Aga mõnus piknik oli. Selline hubane ja armas ja noh, nagu päris!

Kolmapäev, juuni 29, 2011

Perenaise rõõmud

Kas te üldse kujutate ette kui suur  hunnik triikimata pesu mind kodus ootab? Täiesti uskumatu. Ma ei mäleta, et meie majapidamises üldse niipalju riideid olekski. Äkki olen kogemata nöörilt naabrite pesu ka ära korjanud.... Ja olgu siinkohal mainitud, et triikimist ma ei armasta. Mitte üks raas.
Lubasin täna Mpsile maasikatorti teha. Ei tea kas mul jääb selleks aega kah või veedan terve õhtupooliku triikraua meeldivas seltskonnas.
Koristama peaks ka, aga see toiming jääb ilmselt paremaid aegu ootama. Ehk siis kui ma pensionile jään leian pisut mahti tolmu võtta ja nipsasjakesi ritta sättida

Teisipäev, juuni 28, 2011

Hämmastav...

Kujutage ette, ma pole täna ühtegi maasikat söönud!

Pühapäev, juuni 26, 2011

Laagrist

Nii, jaaniaegsed suursündmused  on nüüd selja taga.
Sel aastal tundsin ma end tõelise dissidendi ja teisitimõtlejana kui vastuvoolu saarelt ära sõitsin. Tundus, et pooled eestlased on mingipärast otsustanud just vastassuunas liikuda. Kui mu siht poleks olnud nii kindel, oleks ehk isegi vooluga kaasa läinud. Aga siht oli silme ees. Maalilaager! Järjekorras 16. (+1). Uskumatult püsiv üritus. Kuidas siis oli. Hoolimata esimesel õhtul kiuslenud sääsehordidest, teise õhtu tormituulest ning viiemeetristest lainetest ja kolmandal õhtul taevast alla kukkunud ookeanitäiest veest läks laager korda. Igatahes oli üritus küünlaid väärt. Kõiki nelja.
Ülejäänud aja olen tegelenud maasikate söömise või neist unistamisega. Üks halb asi siiski on - homme peab tööle minema.

Esmaspäev, juuni 20, 2011

Poolel teel (ehk pisut titejuttu)

Nonii, tänase seisuga peaks pool minu lapseootuse põnevast ajast läbi olema. Mida siis vahekokkuvõte näitab?
Enesetunne on priima, mingeid kahtlasi isusi nagu suitsuvorst vahukoorega, mul tekkinud ei ole ja elu on üldiselt lill. Ainus viga on see, et see lill võib varsti oma riidekapi samahästi kui tühjaks tõsta - selga niikuinii enam midagi ei mahu. Usun, et kui tekikotti pea jaoks augu juurde lõikaks, siis selle ehk pigistaks veel kuidagi selga. Olen nimelt igat pidi ümmargune ja paisun silmnähtavalt igas suunas! No see, et kõht paisub on normaalne. Ja see, et rinnaümbermõõt suureneb, on ka täiesti tavapärane. Aga mispärast ometi see tagumik nii palju kasvama peab? Ma kahtlustan, et ta (tagumik siis) kannatab alaväärsuskompleksi all ja ei taha kuidagi kõhule kasvus alla jääda. Kadedus noh. Igastahes tänu sellele näen ma oma suure kõhu ja suure tagumendiga külgvaates välja nagu miskine ekstra kurvikas S-täht. Kui asi samas vaimus jätkub, siis olen sügiseks juba päris kummastava kehakujuga.
Seda, kas kõhuelanik on poisterahvas või tüdruk, seda me ei tea veel. Veidi rohkem kui kaks nädalat on järgmise ultrahelini aega. Siis võibolla saab teada, kui just häbelikku sorti laps ei juhtu olema. Kihlveokontorid on igatahes avatud.
Olgu kes ta on, igastahes on ta muutunud jupp maad aktiivsemaks. Õhtuti kui mina tahan lugeda, siis kipub kõhule koputama ja soovib, et ma valjusti ette loeks (hmm, praegu just toksas ka, ei tea, kas sai aru, et ma tema kohta alatut laimu kirjutan..)
Nime pakkumiste osas oleme endiselt avatud!

Kolmapäev, juuni 15, 2011

Polegi olnud mahti mainida, et jõudsime Kerilt õnnelikult tagasi ja olen nüüd sukeldunud taas töömaailma. Kole-kole. Õnneks algab kuu aja pärast uus puhkus! Seni aga eksitan kohalikke elanikke ja käin iga päev erineva autoga tööl. Toreduse pärast. Mu oma isiklik auto läks Pipimaale. Hea, et keegigi minu lähikondsetest ringi reisib. Aga vahetus oli päris kobe. Andsin ühe auto ära, vastu sain kaks tükki.
Eile meelitati mind puhta pettuse abil maale. Öeldi, et seal on hirmus palju maasikaid. Et lasevad mu maasikapõllule lahti ja pärast kui ma enam maasikaid ei jaksa suhu toppida veeretavad mu autosse ja viivad koju. Puhta pettus - seal ei olnud mitte üht küpset maasikat ka.

Laupäev, juuni 11, 2011

Eelmise sissekande illustratsiooniks! Valetsin ka natuke, öeldes, et päike loojub siin alati merre. Eile vajus pilve sisse.

Reede, juuni 10, 2011

Kiirgav maailmaparandaja

Kui nüüd peaks midagi juhtuma ja ilmast peaks elekter ära kaduma, siis pimedusse me ei jääks. Piisaks sellest kui ma särgi seljast võtan ja mõnus soe punakas kuma täidaks kogu ruumi. See on see kui päikesekreemi ainult ninale määrida.
Jaa. Suvi jõudis lõpuks ka Keri saarele ningvillastest sokkidest tüdinuna nautisin pool päeva raamatu seltsis kivide vahel päikest. Vahepeal näitasin isegi oma küllaltki ümarale kõhule veidi valgust, aga kõht on nii valge, et sealt peegeldas päike tagasi ja kippus pimestama. Kuna hakkas hirmus palav, siis hüppasin korra isegi vette. Vesi on siin Põhja-jäämeres muidugi äärmiselt karstav, nii et sama kiiresti kui vette sain, kargasin sealt ka välja. Mõnus jahutus oli sellegipoolest.
Aga nüüd lähen vaatan päikeseloojangut. Päike loojub siin alati merre ja majaka laternakambrist on seda mõnus jägida... Iga päev olen vaadanud, et kas sel korral saab päike mõnele tankerile pihta või mitte. Enamasti on laevadel siiski õnnestunud läbi lipsata.

Neljapäev, juuni 09, 2011

Piidlevad kivid

Näete, kuidas üks kivi siin pildil sind piidleb? Siin on pooled kivid sellised. Luuravad sind vaikselt oma vaatluspositsioonilt ja hauvad oma varjatud salaplaane või siis lihtsalt võtavad kätte, lükkavad kaks koiba välja ja vudivad minema.

Aga täna on isegi siin harukordselt soe. Tuulevarjus võis lausa jope pealt ära visata ning lühikese varrukaga särgiga olla. Ma korra isegi näitasin oma kõhtu päikesele, aga ainult korra.

Üldiselt oleme tegelenud laisklemise ja logelemisega. Pisut on siiski asjalik ka oldud - sai varandus maha maetud. No mis üksik saar see on, kuhu varandust maetud pole. Ja vihje aarde leidmiseks kirjutasime ka. Nii et tulge aga ja otsige üles.

Kolmapäev, juuni 08, 2011

Kajakas versus majakas

Lubasin pilte. Siin on kõige märkimisväärsemad objektid Keri saarelt: Majakas ja Kajakas. Kumb on kumb, eks selles saa tähelepanelikum vaataja ise aru.



Muide, kuidas on see võimalik, et ükskõik kus ma ka ei oleks, on tuuline. Ümber maja jalutades peaks ju ometi olema koht mis jääb tuulevarju ja kus saaks raamatut lugeda, ilma, et tuul pidevalt lehti pööraks...

Rapuntsel

Eile pani Mps mind majakasse luku taha. Ise ta väidab, et kogemata. Mina seda juttu muidugi ei usu. Aga ausõna, asi pole sugugi nii hull, et mind peaks luku taga hoidma, et ma esimeste külastajate paadiga ära ei põgeneks. Nüüd on juba soojem ja päike paistab ja elul pole viga midagi.
Aga no eks ma siis istusin seal lossitornis nagu Rapuntsel ja ootasin et mu päästja avastaks, et ma olen kaotsi läinud....
Muide Keri saar on nii suur küll, et mul juba esimesel päeval õnnestus Mps siin ära kaotada...

Teisipäev, juuni 07, 2011

Keri(se) saarel

Rahvas räägib, et Eestis pidi ilge kuumalaine olema ja ainus võimalus ellu jääda on end jahedasse merre visata. Keri saar ilmselgelt Eestis ei asu. Eile oli hirmus tuuline ja jahe nii et kõik riided olid üksteise otsas seljas ja nägime välja nagu kaks kubujussi. Kuuma-Laine istus kusagil eemal kivi otsas ja irvitas meie üle kajaka kombel. Või oligi see kajakas.
Täna on olukord juba tunduvalt kaunim. Päike särab taevas ja võib isegi lühikese varrukaga särgiga õue minna. Tegelikult peaks Keril just hästi soe olema. Saar on ise ju nagu suur keris - hunnik päikese käes kuumenevaid kive. 
Peaks fotoka ka õue jalutama viima ja teile illustratsiooniks siia mõne kajakapildi tegema.

Pühapäev, juuni 05, 2011

Saarevahid taas ametis!

Aasta ja viis päeva tagasi lehvitasime Keri tuletornile lahkudes ja täna siis tervitasime tuttavat kujutist jälle.
Ühesõnaga oleme õnnelikult Keri saarele jõudnud, et veeta siis nädalake tõelist puhkust. Plaan oli tegelikult alles homme saabuda, aga soodsate ilmastikuolude ning võimaluste kokkulangemisel kuhjasime juba täna oma kompsud paati ja kihutasime siia.
Pakkimisega läks sel korral väheke lihtsamalt kui eelmisel - teadsime juba mida oodata ning mida kaasa võtta ning mida maha jätta. Eelmise aasta kogemustest lähtudes panustasime soojadele riietele ning küttepuudele. Türmoopeegli jätsime sel korral maha. Tundus mõistlik valik. Paadis selle jaoks ilmselt kohta poleks olnud.
Mis siis aastaga muutunud on? Põhiline muutus näikse olevat kajakate arvus. Kui eelmisel aastal oli neid miljon-triljon, siis sel aastal on ainult pool miljon-triljonit. Seega poole vaiksem ja poole väiksem oht pihta saada. Samas võibolla on tänased kajakad kuidagi täpsemad... Saame näha. Kavatseme siin veeta terve nädala. Selle ajaga on kajakatel aega täpsuslaskmist harjutada küll!

Reede, juuni 03, 2011

Õnnelikud krokodillipüüdjad

Aga mina käisin eile sellel aastal esimest korda merel. Krokodille püüdmas. Aga ainult ühe krokodilli saime kätte. Minu panus sellesse oli olla lihtsalt ilus. Ma arvan, et see mängis suurt rolli. Krokodillid on väga tundliku ilumeelega...
Samuti sai viieõielisi sireliõisi otsitud. Ikka sellel eesmärgil, et saada ülimalt õnnelikuks. Suur õnn ootab mind ees tõesti. Lillalt sirelilt leidsin kaks viieõielist ja valgelt sirelilt leidsi ühe 8- ühe 9- ja ühe 10-õielise!!! Ja tegemist ei ole mingi topeltõitega sireliga. Täiesti tavaline. Aga tähelepanelikumad lugejad mäletavad, et kaks aastat tagasi leidsime Mpsiga sama sireli küljest samuti ohtralt õnne. Muide, ma küll ei mäleta mida ma täpselt siis soovisin, aga usun, et see on tänaseks täide läinud (mulle meeldib soovida ilusaid aga realistlikke asju). Loodetavasti läheb nii ka minu tänaste soovidega!!!

Neljapäev, juuni 02, 2011

Ainult lubadused...

Murdjalapsuke joonistas mulle eile õhtul pildi.
Kõigpealt lubas, et joonistab ilusa pildi minust ja Mpsist. Lubas armastust ja südameid joonistada. Seejärel küsis, kas joonistab meid pulmasaali või metsa jalutama. No ma siis tellisin, et võiks ikka metsa jalutama joonistada. Murdjalapsuke arvas, et ta joonistab hoopis Mpsi metsa hulkuma ja mind pulmasaali ootama. Kui ma arvasin, et see ei ole  ikka väga hea mõte, siis tal ubas mulle lahkelt kurva näo pähe joonistada, et oleks realistlikum.
Joonistaski rõõmsa näoga Mpsi metsa hulkuma. Ja siis joonistas minu - aga hoopis kurja näoga. No eks ole põhjust ka kuri olla kui mina ootan pulmasaalis Mpsi, aga tema hulgub mööda metsi... häbematune. Aga lubatud südameid ja armastust küll polnud.