Neljapäev, juuli 30, 2015

Võiks puhuda tuul kasvõi mütsi mu peast, ka see oleks pagana hästi

Huvitav, kui palju kordi me juba Harilaiul käinud oleme. Peaks selleteemalistele postitustele vist eraldi sildi tegema. Neid tuleks kindlasti rohkem kui huumoripostitusi, mida näikse siltide põhjal olevat täpselt kolm. Aga noh, ega see siin polegi naljablogi. Ikka tõsine ja asjalik, mitte mingi tilu-lilu.
Igatahes käisime jälle Harilaiul matkamas. Sel korral siis viisime täide oma ammuse plaani Anna-Liisa ja Holger ka sinna maailma otsa viia. Endalegi üllatuseks avastasin, et neid kordi kui ma olen Harilaiule suvisel ajal sattunud, on ikka tugevas vähemuses. Parkla oli autosid tihedalt täis. Õnneks me ülemäära palju inimesi oma matkal ei kohanud. Enamus ei viitsi nii pikka ringi teha kui meie.
Suvisest ajast ja suurest külastajate arvust tingituna oli rand loomulikult kõrgema sordi prahist tühjaks tehtud, aga eks mõned pudinad jäid meilegi. Näiteks leidis Anna-Liisa pudeliposti (mis oli küll kahjuks pandud mitte päris tühja alkoholi pudelisse. Ja isegi kui kirjasaatja oli sinna paberile kirjutanud lahendused kõikidele maailma suurematele probleemidele, siis oli alkohol viimsegi tähe lahustanud.
Samuti leidsime rannast USA mereväe nokamütsi, mis oli kunagi kuulunud kellelegi Chenile, kes teenis hävitajal USS Jason Dunham. Kuuldavasti lahkus nimetatud alus 9. juulil Tallinnast  Riia poole. Juu siis kusagil seal vahel viis tuul mütsi Cheni peast lainetesse. Seega kallis Chen, kui sa seda blogi loed ja te pole veel liiga kaugele seilanud, siis võite oma hävitaja otsa ringi keerata ja mütsile  järele tulla.
Ühe landi leidsime ka. Kuigi me ei läinud matkale lantima.
Aga üllatavalt mõnus ilm oli rannas jalutamiseks ja pikniku pidamiseks. Soe ja mahe. Selline laisk ilm. Vildaka majaka juures käisin ka ujumas. See muidugi polnud sugugi nii soe ja mahe. Pigemini üsna agressiivselt karastav.

Esmaspäev, juuli 27, 2015

Kuku

Illustratiivset materjali  Kesselaiu kohta ei ole ega tule. Vaadake siis vähemalt värsket kahest.

Kesse? Kusse? Kessu?

Eile korraldasime gängiga Kesselaiudessandi. Kõigepealt saadeti saarele väike eelluuresalk, eesotsas maailmaparandajaga. Sela ajal kui pealinnast põhijõud kohale jõudsid, valmistasime meie ette laagriapaiga (ja kuna me ei plaaninud laagrisse jääda, siis oli see päris lihtne ülesanne) ning kogusime kohalikelt informatsiooni võimaliku vastutegevuse kohta. Aga kuna Kesselaiul (erinevalt muust Eestist) oli täielik suvi, siis enamuse ajast lebotasime ka niisama. Peatselt tuli teine paatkond ja kõige viimaks aerutasid kohale ka viimased.
No ja siis alustasimegi laiu vallutamist. Esmalt haarasime saare lääneosa ning pankranniku enda kontrolli alla. Kuna see oli suur pingutus, siis tegime kiiresti ka pikniku. Oli mõnus päikese paistel lebotada ja pannkooke ning muud head paremat mugida.
Siiski ei saanud me ülemäära kauaks nautlema jääda, sest õhtuks lubati tormi ja meil oli veel kaks kolmandikku saarekesest avastamata. Edasi läks üsna libedalt ikka matk ja puhkus vaheldumisi. Küll sai kadastikus sumatud küll küla vahel kolatud ning tuumajaama uudistatud. Ühe puhkepausi ajal kui me parasjagu erinevate tuulesuundade üle aru pidasime ning selfisid, friendsisid ning lihtsalt loodusfotosid tegime, ronisid ühed veislased meile väga külje alla. Ei tea kas tahtsid ka teised pildile jääda ja veispuuki saada või paelus neid hoopis mõne matkaselli  erkpunane fliis. Ei teagi. Igatahes pakkisime oma asjad kokku ja kõmpisime edasi.  Teepeal kohtasime kolm korda üht seltskonda, kes väitis, et nad ei ole eksinud. Me ei hakanud vastu vaidlema.
Kõmpisime veel veidike ringi ja siis oligi aeg liisku tõmmata, et kes saavad suurele saarele tagasi ja kes peavad maha jääma. Rahvast oli nimelt rohkem kui paate. Ebaõnn naeratas tallinlastele. Aga võib-olla neil oligi vaja rohkem puhkust tsivilisatsioonist eemal.

Meie aga ronisime paatidesse, vaatasime veel kord Koidula profiili (või oli see proua Rüütli profiil), lehvitasime mahajääjatele ning naasesime pisut suuremale maale, kus võib kindel olla, et suurema tuulega ikka jalgealune kõikuma ei löö. Mpsil hakkas siiski mahajääjatest pisut hale ja ta otsustas nad ka ära päästa enne kui nad parve ehitama hakkavad (Mehed, andke mulle kirvest!)

Meie aga kasutasime seda et teha üks mõnus suplus (mis päädis sellega, et ma nüüd lonkan) ja oligi aeg end grillima ja saunatama sättida. Tõsi. Grillida suurt midagi polnud, aga vähemalt oli saun soe. Või nii nad räägivad. Mul tuli minna pujäänikarja.
Igatahes minu meelest oli üks väga tore ja mõnus matkake. Nagu päris puhkus.

Illustratiivsed materjalid lisanduvad homme.

Pühapäev, juuli 26, 2015

Täpikese sünnipäev

Alles see oli, kui Täps sündis ja kogu maailma (või vähemalt naaberpalatites olijaid) oma saabumisest teavitas. Täpsemalt oli see kaks aastat ja peaaegu kolm päeva tagasi. Nüüd on sellest pisikesest abitust beebist kasvanud juba täitsa asjalik iseloomuga neiu.
Reedel tähistasimegi suurejooneliselt tagasihoidliku piknikuga tema sünnipäeva. Ilmataadiga oli meil diil ja õnneks osutus taat sel korral sõnapidajaks meheks, sest halva ilma alternatiivi meil lihtsalt polnud. Anni oli ideaalne kingisaaja. Ta vaimustus kõigest, mis pakkidest välja tuli: "ooo!", "ohooo!" ning naeris daamilikult "mua-ha-ha-ha". Ja eks sealt tuli ka vaimustavaid asju.  Tõsi, aegajalt tundus, et hoopis Tõrukese sünnipäev on, sest tema pidi saama esimesena asjadega mängida. Igatahes tänu kingipakist välja tulnud klaverile ja pasunale oli õhtu muusikaline külg sisustatud. Tõsi, muusika tundus kohati väga alternatiivne ja uuenduslik, kuid mida meie vanad kännud ka noorte muusikamaitsest teame.
Samas tundub, et on vaid aja küsimus, millal Tõruke naaseb traditsioonilisemate muusikažanrite juurde ja hakkab esitama Mozarti klaverikontserte. Eile ta igatahes mängis juba täiesti rahuldavalt rongisõitu ja laulis ise kaasa ka.
Aga suured tänud kõigile kes peole tulid või kaugustest kaasa elasid. Järgmisel aastal jälle. Kuuldavasti saab Täps siis kolmeseks.

Teisipäev, juuli 14, 2015

Lihtne on olla naljakas

Murdjalapsuke hakkas ka blogima. Kurtis mulle, et olla häbemata raske kirjutada naljakalt ja et mul olla palju kergem kuna mul on nii naljakad lapsed. Tõsi. Nad on parasjagu sellises lahedas vanuses, et kilde tuleb kui Vändrast saelaudu. Või rohkemgi. Ma pole eriti kursis Vändra saelauatööstuse hetketootlikusega.

No näiteks nõudis Tõruke eile, et me läheks ehitusmati poodi. (Mõnus lühend ehitusmaterjalide poest. Äkki peaks järgmisel sõnausel välja pakkuma).

Või siis täna mere ääres. Täps läks jalgupidi vette ja ütles, et pani "valbad" sooja. Ma vist ei pea mainima, et vesi oli jääkülm.

Esmaspäev, juuli 13, 2015

Ja siis tulid siilid... ning muud pudulojused

Juba mitu päeva on meie õue peal näha olnud üht siilipoppi ringi askeldamas ning võis kahtlustada, et ta meile allüürnikuks on tulnud. Täna siis tõi ta kogu oma pere tutvustusvisiidile. Siilimamma ja kolm uudishimulikku pisikest nõelapallikest ukerdasid varemete vahel ringi ja otsisid söögipoolist.
Mps on meil tuntud loomaarmastaja ja annaks nende heaks või püksidki jalast. Pükse siilid ei tahtnud, aga Mpsi tennised läksid küll loosi. Üks pisike siilipoiss (või tüdruk? Mine sa hullu tea) näksis tükk aega Mpsi jalanõusid. Ma pean tunnistama oma võhiklikkust siilide toitumusharjumuste suhtes, aga mulle tuli tõesti üllatusena, et nad juustu armastavad. Loodan, et vaene loom sellisest rammusast toidust kõhuvalu ei saanud.

Mingi hetk tüdinesid väikesed okaskerad meist ära ja tõmbusid vaikselt
lehestiku varju peitu.



Ega siilid pole meil muidugi ainsad metsaelukad. Vabalt võiks laulda, et hundid karud käisid sees, rebane istus katusel.  Seda võiks meie  Eriti Ülbest Rebasest oodata küll. Näiteks kõnnib ta mööda kiviaeda kui meie aias toimetame ja on üldse nii äraütlemata julge ja ülbe.
Siis eile näiteks mängis mingi kitseke meiega dare to mängu. No meie logistasime vaikselt oma teed mööda sõita. Kitseke istus põõsas ja ootas. No ja kui me olime peaaegu temani jõudnud tegi madalstardi ning sööstis kõrvad lidus otse auto nina eest läbi.
Isegi põtra olla seal nähtud. Metssigadest rääkimata. Või noh, neid ei pea nägemagi. Piisab sellest kui minna mere äärde ja poolel teel avastada, et tavapärase teeraja asemel on hoopis ülesküntud uudismaa.
No ja siis veel igat sorti linnukesed. Üleeile näiteks tuli mul ühte maasikavõrku pugenud linnupojakest päästa. Oli teine hädas, ei saanud enam välja ja piiksus haledalt. Päris armas linnuke oli. Aga mis liigiga täpselt tegu oli, jäi minu ornitoloogilise küündimatuse tõttu määramata. Natuke meenutas ju punapääsukest. Pisut pasknääri. Veidike oli kakukulli moodi. Saa siis aru.



Pühapäev, juuli 12, 2015

Ilge nöök

Mul on kodus terve suur kausitäis maasikamoosi, aga selgus, et sai oli hallitama läinud. No tõesti, millega ma siis moosi söön? varsti tulevad ahjust viineripirukad, aga sinna peale ju maasikamoosi ei määri. Või siiski ?!?

Maasikaralli

Eile maasikapõllul viimaseid punaseid marju korjates meenusid need toredad ajad, mil sai Šotimaal maasikaid korjatud. Kohe kahju oli, et sel korral keegi mulle korjamise eest ei maksnud. Ma oleks päris korraliku kopika teeninud. Ma olen päris kindel, et Šotimaal ei korjanud ma pooltki nii kiiresti kui eile.  Aga no kas mul oli valikut. Pidin kasutama neid harvasid hetki kus lapsed endale mingi tegevuse leidsid ja parasjagu ei jooksnud eri suundades metsa poole. Nii oligi, et kui nägin, et süvenesid millessegi, siis lippasin ruttu aiamaale ja kukkusin ahvikiirusel* maasikaid korjama. Hetk hiljem lippasin juba tagasi kontrollima, et ega nad paha peal pole.
Suure peenra sain korjatud. Kaks väikest jäid ämmale.

Õhtul aga käisime Päikesepüüdjal külas saunatamas. Sel korral võtsime isegi pujäänid kaasa. Üllatavalt valutult läks sel korral. Täpsiga polegi ju probleeme ja Tõrukese tarbeks oli lauakesel kausitäis krõpse ja tee mehe südamesse käib ju kõhu kaudu.

* Ma muidugi ei tea kui kiiresti ahvid suudavad maasikaid korjata.

Reede, juuli 10, 2015

Et blogis oleks ka mõni pilt

Pujäänid püüdsid täna kala. Ühe havipuraka said kätte ka (terasem vaataja leiab alt vasakust nurgast).

optimismitu

Näe, nädal möödas ja jälle pole midagi kirjutanud.
Võiks ju arvata, et puhkus on tihedalt kultuuriprogrammi täis pikitud ja sellepärast ei kirjuta, et olen niivõrd hõivatud erinevate aktiivsete või passiivsete puhkusvormidega.
Noh, esimene puhkusenädal andis täitsa lootust. Sai pisut nii aktiivset kui passiivset puhkust. Ehk käisime suguvõsa kokkutulekul ja Mummil-Taadul külas ning pisut sai ka rannaliival vedeletud (kuigi enamus aega siiski pujäänide sabas tiirutatud ja ega ma suurem asi liival vedeleja polegi. Pigem liivalosside ehitaja).
See nädal on aga minu arust täiesti hukas. Esiteks läksid ilmad koledaks. Mis kasu on suvel puhkamisest kui ikka peab õueminekuks jope selga panema ja villased sokid jalga ajama. Veelparem kui kummikud, sest märjas rohus saavad sokid ju kergesti niiskeks. Lapse see muidugi ei morjenda. Nemad sulistavad vihmaveetünnides ja jooksevad sokkides mööda poriseid teid.
Teiseks pole ma mitte midagi teha saanud peale mudaste jalgadega laste tagaajamise, pideva tülide lahendamise ning jonnilohedega võitlemise. Ma pole ammu midagi joonistanud (ma pole nii osav kunstnik, et jooksu pealt joonistada), aga peaks vist ühe pildi siiski tegema. Jonilohest. Draakonite joonistamine oli vanasti minu leivanumber. Ja nüüd on mul imelised modellid ju.

Ja selline poolkodutu elu pole ka kellegi elu.
Tundub, et ma pean endale vist mingi uue vaatenurga otsima, sest see kust mina seda eluolu praegu vaatan, küll eriti optimistlik pole.

Isegi väljateenitud siidrit ei saanud tuua, sest keegi on taevaluugid valla päästnud, aga siider on autos soojas.

Neljapäev, juuli 02, 2015

Täna mere äärde minnes pakkisin lastele peaaegu et kasukad kaasa. Nii külm tundus ilm. Mere ääres selgus, et tegelikult oli päris mõnus ja soe (kui vesi välja arvata, sinna oleks küll olnud paras kasukaga minna). Igatahes oli lastel mõnus seal liiva sees askeldada. Kaevasid teised liiva sisse suure augu ja hakkasid seda vett täis vedama. Murdjalapsuke vedas ämbriga vett. Tõruke tassis kastekannuga. Täps sibas kõigil sabad ja vinnas sõelaga vett...