Teisipäev, oktoober 28, 2014

Tubane porilomp

Kui täna vannitoast sulistamist ja kilkeid kostuma hakkas, aimasin kohe halba. Sulistamine, plätserdamine, vulin ja muud vedelikega seotud helid ei täheda kunagi head. Ja nii oligi.
Pesumasina voolik oli lahti tulnud, põrand oli kaetud veega. Keset seda oli kõhuli väike Täps, kes vehkis käte ja jalgadega konna ujuda ja aegajalt lakkus põrandat. Kõrval aga lõi Tõruke pladinal tantsu ja ergutas kilgates õekest kiiremini ujuma.

Siinkohal tervitused Laisikule, kellel on nüüd ka kaks last!

Laupäev, oktoober 25, 2014

Mõtlesin, et kirjutaks ka paar rida, aga pole nagu midagi head kirjutada. Kurk on haige, huulel on ohatis, luud ja kondid valutavad kah ja kõrvus hakkas just miskine pinin pihta. Tõruke on kah häälest ära ja Täps kasvatab endale hambaid või siis iseloomu. Jonni on igatahes rohkem kui tarvis. Ja kuigi Tõrukese panus on tavapärasest vaiksem (sest hääl ära), siis kvantiteedilt hulga suurem.

Kolmapäev, oktoober 22, 2014

Kolmene

Minu esikpujään sai eile kolmeaastaseks. Ma vist ei pea mainimagi, et aeg lendab kui droon taganttuules. Alles see oli kui pisike vääks sündis ja lasi kuulda, et ta võib ju pisike välja näha, aga hääl on tal võimas. No hääl on tal endiselt võimas :D aga pisikesest vääksust pole küll midagi alles. Suur ja tugev mees juba. Tõsi kusagilt väljamaalt pärit ilmselt, sest eestikeelt pursib ta üsna kehvasti, aga omas keeles seletab pikalt. Viimasel ajal on lisandunud ka laulmine (kopp-kopp, lahti panu, metsas kuji kalamees (või naljamees, ei saagi hästi aru)). Ja kuigi ta on üks paras pujään ja teeb pandust nii kuis jaksab (ja kui enam ei jaksa, siis puhkab pisut ja jätkab siis pahanduste tegemisega) ja jonnimises omab ka meistriklasi, siis on ta üks ütlemata armas ja tore ja vallatu ja elurõõmus jõmpsikas.
Palju õnne kallis Tõruke!

Teisipäev, oktoober 14, 2014

rumal küsimus, rumal vastus

Mina: Kui ma oleks toit, siis milline?
Mps: Suitsutatud broilerikints.

Esmaspäev, oktoober 13, 2014

Nuhtlus nimega Dennis

Teate ju küll neid katastroofifilme (nagu nt  üksida kodus) kus väikesed üleannetud lapsed meisterdavad pättidele ja kaabakatele, tüütutele haridustöötajatele, ebameeldivatele täiskasvanutele (võite loendit jätkata) kavalaid doominoefektiga lõkse. No näiteks vajutad uksekella, saad elektrišoki, taarud paar sammu tagasi, libastud ja kukud trepist alla lükates selle käigus ümber prügikasti, kuhu on juhuslikult pandud midagi eriti haisevat. Seejärel muidugi komistad kavalalt seatud nööriderägastikku, mille tulemusel kukuvad sulle pähe pott tõrva, kotitäis sulgi ja triikraud. No ja ikka samas vaimus edasi. Katkematu "õnnetuste" jada, kus üks aps viib teiseni. Ja kõik see pisikese pujäänide poolt ette kavandatult.
Mulle tundus, et ma täna sattusin samasuguse kinoklassika šedöövri võtetele.
Sel ajal kui mina kartuleid koorisin oli meie analoog filmist Nuhtlus nimega Dennis oma väikese õe ära pasteerinud. Täps oli kõrvuni (kaasaarvatud) hambapastaga koos. Ise ta end sellest segada ei lasknud, istus laua peal ja näpsis arvutit. Ohkasin raskelt, haarasin lapse kaenlasse ning suundusime vannituppa. Mul on kombeks lapse nägu pestes ise vanni serval istuda. Ilmselt Tõruke on seda märganud, sest miks ta muidu oli terve vanni ääre samuti hambapastaga kokku määrinud. Loomulikult ma ei näinud valge vanni taustal valget pastat ja sain omale kauni pasteeritud pepu. Hea veel, et ma seda enne diivanile istumist  märkasin...
Üks on kindel, igav siin ei hakka. Kahju ainult, et mu meelismeelelahutus ei ole koristamine. Siis oleks lausa elu seitsmendas taevas, sest see tegevus siin majas otsa ei lõppe.

Reede, oktoober 10, 2014

Tantsusaade

Viimati pulmas tantsupõrandalt kiiremaid ringe tehes mõtlesime, et üks kahest, kas peaks oma tantsukingad ostma ehitustarvete poest (no sellised millel on turvaninad) või tuleks minna tantsukursustele. Kuna turvaninadega kõpskingade valik on kahjuks äärmiselt kesine, siis otsustasime tantsukursuste kasuks. Õpetajaks valisime kõige kergejalgsema ja energilisema inimese, keda teame lootuses, et midagi hakkab külge.
Eile siis oli esimene tantsutund. No kui ma väidan, et mul on kaks vasakut jalga, siis ma muidugi liialdan. Mul on ikka nii, et üks on parem ja teine vasak. Aga kumb on kumb, seda ma ei tea ja see võib osutuda probleemiks. Üldse olen võimeline ainult ühte pidi keerutama. Kohe kui teistpidi üritan, siis komistan oma jalgade otsa ja kukun ninali. Aga ma loodan, et kursuse lõpuks on olukord oluliselt paranenud. Ma ei looda peotantsijaks saada ega midagi. Lihtsalt tahaks, et ei peaks häbi pärast maa alla vajuma kui partner minuga tantsides varbatrauma saab.
Kui trenni alguses unistati "Tantsud tähtedega" saatest, siis mulle tundus, et minu puhul on tegu hoopis "Tantsi tagumik trimmi" saate võtetega. Higi igatahes lahmas ojadena. Järgmisel korral veepudel kaasa. Või peaks ikka enne hoopis šampust jooma. Saaks ehk seda kangust vähemaks :P Hetkel on mu liigutustes küll veel liialt palju puuhobuse nõtkust ja tabureti graatsiat.

Kolmapäev, oktoober 08, 2014

nuusutades tööd

Ma polegi maininud, et olen nüüd taas veerand kohaga tööinimene. See on selleks, et aju taas mõttetööga pisut harjutada. Muidu juhtub nii, et lähen kevadel tööle tagasi ja aju saab harjumatu koguse pinget ja viskab veel korgid välja. Kellele seda vaja oleks.
Nüüd siis kasutangi aega, mil lapsed magavad, et end taas erialaga kurssi viia. Midagi nagu meenub... Näiteks ühed virelivennad. Tõsi, oma lemmikuid pole ma kunagi päriselt ära unustanud. Aegajalt ikka tuletasid end õudusunenägudes meelde.