Kolmapäev, september 23, 2015

Mida teha keefirist?

Ma olen ikka nii andekas retseptilugeja. Eile avastasin, et mul on terve pakitäis keefiri, mille aegumistähtaeg hakkab saabuma ja mis tuleks kiiremas korras ära tarvitada. Otsisin siis internetist kiiresti keefirikoogi retsepti, mis oleks lahendanud mu probleemi. Tõrukesega kahe peale segasime taigna valmis ja alles siis kui kõik komponendid olid kokku segatud avastasin, et millegipärast seisab keefiri pakk ikka veel avamatult külmkapis. Ehk siis ahju läks keefirikook ilma keefirita. Olulise komponendi puudumisest hoolimata tuli väga maitsev ja mahlane kook. Aga keefiriprobleem on endiselt aktuaalne.

Esmaspäev, september 21, 2015

Nutiseadmed värisege!

Nüüd võite unustada minu senise maailmaparandajaliku kasutajanime ja edaspidi võite mind kutsuda minu vana indiaani nimega - Nuhvli Hirm. Sest just see ma olen. Viimasel ajal näikse kogu elektroonika, mis minu lähedusse satub, sussid püsti viskavat. No näiteks üleeile otsustas minu telefon kindlameelselt piirata minu lobisemiskihku ja blokeerida kõik väljuvad kõned. Ja et kiusatust ei tekiks, ei lase ta mind isegi telefoniraamatule ligi. Seega kui ma teile ei helista, siis ärge arvake, et ma olen uhkeks kätte ära läinud. Süüdi on telefon. Sissetulevatele kõnedele saan vastata, seega helistage mulle!
Täna aga otsustas minu arvuti poole tööpäeva pealt lihtsalt ära surra. Emaplaat või kõvaketas või mõlemad läksid parimatele jahimaadele. Ma nüüd hoian  pöidlaid pihus ja varbaid ristis, et arvuti sisu oleks võimalik taastada, sest minu paari viimase kuu töö on ohus ja ma ei tahaks seda kuidagi uuesti teha. Iga poole tunni tagant haaran ma oiates peast kinni kui mulle meenub mõni tore asi, mis seal arvutis on ja mille kaotamist ma endale kuidagi lubada ei saa. Põhi nali oli selles, et ma lohutasin end, et vähemalt möödunud nädalane seis peaks alles olema, aga siis selgus, et mingil põhjusel polnud minu arvuti varundamisega liidetud... Johhaidii.
Ja mis järgmiseks? Telekas juba plõksib, ilmselt sellega pikka pidu enam pole. Mõtlen hirmuga, kas peaks oma nõudepesumasinanunnu tellimuse tühistama...

Teisipäev, september 15, 2015

Sünnipäevapidustuste avapauk

Minu sünnipäevapidustuste avapauk oli sel aastal ikka väga võimas. Mis sest, et paar nädalat enne õiget aega, aga ei tasu pisiasjade kallal liialt norida. Otsustasime sel aastal ilusa ilma puhul sünnipäeva pikniku vormis korraldada. Ja tõesti, ilm oli mõnus, toit oli hea ja külalisi muudkui vooris ja vooris kohale. Nii rahvarohket sünnipäeva pole mul enne olnud. Kuuldavasti oli pidulisi ligi 2000. Tuleb küll möönda tõsiasja, et võibolla päris kõik ei olnud sellest informeeritud, et nad just minu sünnipäevale tulid, aga ega see vähenda siis peo mastaapsust. Pigem just rõhutab seda.
Minu pisikesed pujäänid jäid ka üritusega väga rahule. Esiteks sai seal pokaalist laste šampust juua ja see on juba väärtus omaette. Nad jõid end muidugi kiiresti laua alla. Aga teadupärast ju kõige põnevamad peod peetaksegi just laua all. Mul oli küll hirm, et kui nad meie laua otsast roomava hakkavad, siis ei leia neid enam sealt rahvamassist üles. Õnneks suutsime kambakesi siiski silma peal hoida.


Pühapäeva aga veetsime pirne korjates ja töödeldes. Meil on taas pirniuputus! Kahjuks tegime kõik mahalaks ära ja koju ei jäänud pirnipoegagi. Täna oleksin äärepealt poest mingit poola pirni ostnud. Kuhu see kõlbaks!

Neljapäev, september 10, 2015

Mõtisklusi-meenutusi möödunud minuteist

Kuidas see siis juhtus, et ma jälle nii tükk aega siia sõnagi pole kirjutanud? Tegelikult tean küll. Vaevlen kroonilise vaba aja puuduse all. Tööl on selline üüratu ülesannete hulk, et tegelikult oleks mul vähemalt 5 tundi pikemat tööpäeva vaja, et oleks lootustki kuidagi joonele saada. Samas on need kaheksagi tundi juba nii kurnavad, et kella viieks on aju igasuguse koostöö lõpetanud. Vahin tühjal pilgul ekraani ja kõrvust tõuseb vaid peenike suitsujuga, mis näitab, et midagi seal kolu sees on tõeliselt kärssama läinud.
No ja kui tööpäev läbi saab, siis algab päeva raskeim osa - pujäänide taltsutamine. See pole ka just kergemate killast ülesanne. Lisaks veel tervistkahjustav. Enamasti kannatab kõrvakuulmine. Närvidest ma parem ei räägigi. Eks seal on muidugi ka ohtralt helgeid hetki. Nad on mul ju parajad naljamehed. No näiteks ükspäev küsis Tõruke minult: "Kas müüjad magavad ka?" Tõsi, ma pole neid kunagi magamas näinud, kuid arvasin siiski, et küllap nad magavad. Tõruke aga tahtis täpsustada: "Kas müüjad magavad poes?" Ma usun küll. Kui tööpäev saab läbi, keeravad nad poe uksed lukku ja lähevad ronivad mõnele makaroniriiulile magama.
Nädalavahetuseti ma tööl ei käi ja siis võiks ju lausa puhata, aga ei taipa. Näiteks eelmisel pühapäeval käisin Pärnus kahe silla jooksul. Tõsi mina küll ei jooksnud, sest ma põhimõtteliselt ei tee seda (sellest lausest võiks järeldada, et kui mul põhimõtteid ei oleks, siis ma jookseks. See järeldus oleks vale. Ka ilma põhimõteteta ei jaksaks ma eriti pikka maad joosta). Aga ma vudisin siiski suhteliselt kiiresti oma ümarat vormi arvestades. Järgmised kaks päeva ei vudinud ma muidugi midagi. Siis ma ainult oigasin ja ägisesin kui oli vaja end punktist A punkti B hiivata - kõik jalalihased alates tagumiku omadest valutasin nagu segased.
Aga jooksul oli tore. Nagu ikka valisin omale mõttes paar kaasteelist, kes tundusid, et võiks olla minuga samas võimekuses ja seadsin eesmärgiks neist mitte lootusetult maha jääda. Loomulikult valisin ma sellised, kelle ahter oli vähemalt sama lai kui minu oma, kes olid minust vähemalt kaks korda vanemad või veel parem need kaks kokku. Ei tea, millest, see tuli, aga need kelle välja valisin pistsid tuulekiirusel ajama ja kuidagi ei õnnestunud neil sabas püsida. Isegi see puujalaga vanamees liipas nii kiiresti, et mul oli tükk tegemist, et tal kannul püsida (ja lõpuks kaotasingi ta silmist). Samas kujutasin ette, et ma ise võiks oma laia tagumendi ja erksa pluusiga nii mõnelegi samasuguseks sihtmärgiks olla. Andsin siis endast parima, et nad ikka peaks ka pisut vaeva nägema...

Teisipäev, september 01, 2015

hirmsad oravad ja liivakastimängud

Ilusat kooliaastat kõigile koolijütsidele. Meie peres endiselt selliseid eriti pole. See-eest on meil nüüd kahe siilipopi asemel hoopis üks oravake ja ainult üks siilike. Tõruke nimelt ülendati keskmisesse rühma. Ma natuke muretsesin selle pärast, et kuidas see üleviimine toimuma saab. Teadupärast ei suhtu Tõuke ülemäära suure entusiasmiga muudatustesse. Nii hakkasingi teda vaikselt ette valmistama ja rääkisin talle pikalt ette, et Tõruke läheb nüüd suuremate laste rühma. Poiss paistis sellega leppivat ja suhtus tulevikuväljavaadetesse optimistlikult. Alles täna, natuke enne lasteaeda jõudmist, küsis ta mult pisut mureliku häälega: "Kas olavaid peab kaltma?" Ma seletasin talle, et oravakesi ei pea sugugi kartma ja tundus, et ta leppis minu seletusega. Igatahes jäi ta ilma suurema vastupunnimiseta uude rühma. Täps muidugi oleks ka tahtnud suuremate rühma saada. Teadupärast peab tema ju kõike seda saama, mida teisedki. Samas tahtis ta ka siilike olla. Las ta siis olla orava sabaga siil näiteks. Või okkaline orav.

Mis siis veel huvitavat? Ega midagi väga polegi. Lapsed ikka vahel nalja teevad. Näiteks käisin ükspäev esimest korda koos lastega koos surnuaial. Võttis päris tükk aega, et Tõrukesele selgitada, et kuigi hauaplatsidel on serv ümber ja liiv sees, siis pole tegu liivakastidega ning seal pole sugugi paslik hakata kühvliga kaevama ja liivalosse ehitama.

Üldiselt aga raban tööd teha ja võitlen endiselt tuuleveskitega.