Olles kaugel oma Jõe tänava punkrist, ei pääse ma oma kallistest naabritest sellegi poolest. Ükspäev, mil ma taas kuressaarlasi oma uhiuue sõiduoskusega hirmutasin, helises telefon. Ja kes see helistas? Noormees kuueteistkümnendast! Tema nimelt märkas, et minu välimine uks olevat veidike irvakil ja helistas, et kontrollida, kas see peabki nii olema. Kas pole armas? Aga uks oli ilmselt irvakil selle pärast, et minu teine naaber nõustus lahkelt minu äraolekul minu ahju kütma. Nad hoolitsevad minu eest. Kas pole armas!
P.S Tänan muretsemast, mul on juba palju parem. Nii et uueks aastaks saledaks programm läks jälle vett vedama...neetud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar