Vanadus rõhub

 Jälle üks aasta mööda läinud. Või juurde tulnud. Kumbki ei tundu hea variandina. Üldiselt olen jõudnud vanusesse, kuhu võiksin pidama jääda. No enda arvates veel noor, aga enam mitte rumal. Aga aegajalt tunnen end just vastupidi - vana, aga ikka rumalana. Tõde on tõenäoliselt kusagil keskel.

Hetkel tunnen end lihtsalt väsinuna. Ja see pole sugugi tingitud terve nädalavahetuse kestnud pidustustest. Ilmselt ikka vanus...

Mõned lilled mu lahkunud eluaasta mälestuseks.

Pidu peo otsa

Näh, jälle pole kirjutanud midagi. See tuleb sellest, et ma sain vahepeal vanaks ja nüüd sõrmed ei paindu enam ja on liigestest kanged. Või siis lihtsalt polnud koristamise ja söögitegemise vahelt aega arvutit tööle panna.

Aga tõesti, sünnipäev mul oli. Tähistasin seda meeldivas seltskonnas naiste ja veiniga. Mps ja kari lapsi oli muidugi ka, aga nad üldse ei seganud meid. Oli meeleolukas õhtu. See inimestega suhtlemine on see, millest tunnen beebiga kodus olles puudust. Seega hindan neid üksikuid õhtuid seda enam. 

Sünnipäev oli ka mu koduvallal. Kas te ikka teate, et ma elan vallas, mis sai (koos Kuressaare linnaga) pärast Eesti taasiseseisvumist esimesena tagasi omavalitsuse staatuse ja õigused. Haldusreform liitis Kuressaare linna suure Saaremaa valla koosseisu, nii et nüüd ongi meie vald vanim. Sel puhul peeti suur ja uhke tutiline pidu. Käisin seal minagi koos oma pudinatega. Mps oli loomulikult ka. Kuigi vallaametnikuna saadeti ta kõigepealt kohustuslikus korras ühsikondlikult kasuliku tööna peoplatsi üles sättima. Pärast aga kui Ott Lepland oli rahva üles soojendanud, lasti ta ka püünele rahvast lõbustama. Pidu oli ilus. Härduspisarat just ei poetanud, aga hea meel oli küll oma valla üle.

No ja täna alustasime Tirtsu sünnipäeva tähistamisega. Ta saab nimelt ülehomme juba aastaseks. Aga äkki ma kirjutan sellest eraldi postituse. Kahe nädala pärast  või nii. Kui jälle mahti saan.

Värvilõhnaline vananemine

Oh ei, nädalake ja enamgi on mööda lipsanud, aga mina pole siia kriipsugi kirjutanud. Üks kahest, kas pole aega või pole midagi öelda. Aga see viimane ei saa olla takistuseks. Teada-tuntud kroonilise mölapidamatuse all kannatava isikuna võin kinnitada, et kui mul midagi pole öelda, siis ma ütlen seda eriti pikalt ja põhjalikult. Järelikult toome vabanduseks ajapuuduse.

Siin on väheldane tõeterake sees. Aega pole tõesti olnud. Või vähemalt mitte sellist aega, mida saaks kasutada kirjutamisele. Esiteks olen teinud suuremas koguses torte. Ei ma pole mitte kondiitriks hakanud. Lihtsalt ma saan peatselt jälle aasta vanemaks ja mis aitaks kortsude vastu paremini kui end paksuks süüa - see tõmbab kortsud kenasti siledaks. 

Aga kuna ma veel ei ole vanaks saanud (paar päeva on ju aega), siis otsustasin oma noorusest pakatava ilu lõuendile talletada. Siinkohal olgu selgitatud, et ma pole ka kunstnikuks hakanud, aga ma järjekindlalt tegelen oma "aasta kunstis" projektiga. Septembri teemaks oli kubism. Vot see oli paras pähkel ja väljakutse. Kõigepealt tutvusin teooriaga, lugesin interneti läbi ja vaatasin juutuubist õpetlikke videoid, kuidas kubistlikku meistriteost luua. Ma arvan, et ma sain aru, kuidas see peaks toimima, aga ma ei suutnud siiski oma uusi teadmisis rahuldavalt rakendada. Kohutavalt keeruline oli klassikalisest vaatenurgast loobuda. Seega tegin oma elu esimese (ja ilmselt ka viimase) kubismist inspireeritud pildi valmis ja suundusin otsapidi oktoobrisse, kus on temaks portree.

Otsustasin ka sel korral pisut oma mugavustsoonist välja ronida. Ma olen portreesid joonistanud küll ja rohkem. Joonistanud. Hariliku pliiatsiga. Sel korral otsustasin õlivärvide kasuks. Ja alustasin kohe autoportreega. Ma pole varem õlivärvidega inimest maalinud ja ütleme nii, et ka see oli paras väljakutse. Maailmaparandaja näeb maalil minu tagasihoidliku hinnangu alusel välja veelgi vanem kui lähenev tähtpäev ähvardab. Lisaks on nägu millegipärast loppis (kas tõesti vanus või ikkagi viletsad oskused) ja kuna mul peenikest pintslit polnud, siis erilist detailsust ei tasu ka otsida. Teisalt olen pildil äratuntavalt mina ja see maksab ka ju midagi.

Igatahes tellisin endale sünnipäevaks uued pintslid ja värvid, nii et kavatsen veel veidi harjutada.

Aga siin ma olen:

Selfi

Hurmav kas pole?

Ritsiku rõõmuks ka originaal 

No ja et kõik oleks ausalt ära näidatud, siis ka minu kubistlik pilt. Siin on kujutatud Taadut Kuuba saare kaunitaridega. Sest noh Kuuba- Kubism, saate aru küll. Samahästi võiks see pilt muidugi olla kapten Pikksukast kurrunurruvuttide seltsis.

Aga mina olen Kuubal käinud.

Õnne soovime mul!

Opaa ja ongi minu sünnipäev käes. 35 aastat! Aga kuidagi hea tunne on sees. Vananemisest pole juttugi!
Tänane päev on olnud täis kallistusi ja õnnesoove ja kui see päev läbi saab, pole ka karta et asi kipuks nukraks, sest sain paar uut raamatut kingituseks, mida kibelen juba lugema.

Ühesõnaga mul on praeguse vanuse ja eeloleva aasta osas hea sisetunne!

Selle aasta esimene sünnipäevapidu

Nädalavahetusel kaaperdasime äsjaavatud Vidrike külamaja, et pidada seal maha minu ja minu ekstoanaabri ühine sünnipäevapidu (Ei, te pole midagi maha maganud ega õnnitlustega hiljaks jäänud. Lihtsalt kordki elus tahtsime pidada suvist sünnipäeva!)
Juba peole minek oli meeleolukas. Autos kõlas uus kuuldemäng "Litsid", mida vürtsitasid hiidlased oma poolkohtlaste naljadega. Kahjuks oli reis liiga lühike ja järjejutt jäi üsna põneva koha pealt pooleli. No tõesti. See on tavaline kuuldemängude ja järjejuttude häda. Nii tore on kui satud neile peale, aga nad jäävad kõige põnevama koha pealt katki ja siis järgmise osa magad raudselt maha. Peab vist veel koos Laisiku ja Mpsiga kusagile sõitma. Võibolla tiirutaks niisama mööda kodusaart ringi. No et saaks järjejutu lõpuni kuulata.
Kohale jõudes algasid kibekiired ettevalmistused ja küpsetamine. Tundus nagu oleks hirmus palju süüa olnud. Seda tundus muidugi ainult seni kuni 5 esimest inimest laua taha istusid ja ülejäänud 15 pidid näljaste nägudega suud vesistama. Järjekordne valearvestus (millele aitas kaasa see, et me osa sööki lihtsalt unustasime lauale tuua). Õnneks tõid kohalikud imemaitsavad pitsad kastanid tulest välja. Muidu oleks vaestele külalistele jäänud meelde ainult nälg. Ja isegi kui süüa oli kesiselt, siis vähemalt veini voolas seal piiramatus koguses. Teate ju küll neid veetünne, kust saad nii sooja kui külma vett. Paned aga topsi alla ja vesi voolab. Vot seal oli samal põhimõttel külmik, kust tuli veini. Valget, punast ja roosat. Järgmiseks juubeliks tahan endale ka sellist!
Pidu ise oli muhe. Sai sõpradega juttu ajada ja niisama mõnusalt aega veeta.

Ja hommik oli ka mõnus. No mitte see, et telefon kukkus poole öö pealt (nii pool kümnest) minu peale karjuma, aga see, et kui ma olin telefoni maha vaigistanud, siis silkasin mööda paadisilda otse karastavasse järvevette ja tegin paar kiiremat kroolimise liigutus. Igasugune mälestus veinikapist kadus kui imeväel. Milline värskus. Ma olen küll mereinimene, aga selline hommikusupluse võimalus tegi ikka kadedaks küll.

No ja kui me nii kaugele juba sõitnud olime, siis pidasime tagantjärele oma pulmaaastapäeva ka ära. Ikka selles samuses uues külamajas. Tõesti mõnus ja hubase olemisega koht. Mina igatahes julgen soovitada! Mina igatahes kavatsen sinna uuesti minna. Reserveerisin endale seal juba laua.

Sünnipäevapidustused

Võiks arvata, et sünnipäevapidustused mõjusid mulle nii rängalt, et olen blogi täielikult unustanud. Kaugel sellest. Aga mäletate, ma kurtsin, et mu arvuti heitis hinge ja seega puudusid mul vajalikud vahendid postituste tegemiseks. Tööd on ka praegu selline koorem, et ametiajast blogiaja näpistamine ei tule ka kuidagi kõne alla.
Aga räägime siis lühidalt, mis on viimase aja suursündmused olnud.
No esiteks sain jälle aastakese vanemaks.  Mingit suurt kräud ei toimunud. Tehti hoopis nõrkemiseni õuna-pirnimahla ja õhtuks olid kõik nii väsinud, et läksin vist  juba poole kümnest magama. Aga ma sain kingituseks endale väikese nunnu - mininõudepesumasina. Ma kohe üldse ei armasta nõude pesemist ja nüüd on mul väike armas abiline. Ta on küll pisike ja väikese jõudlusega, aga minu poolest pesku või ükshaaval nõusid, peaasi, et mina ei peaks veega lobistama.

Teiseks toimus eile ühel teise nooruki sünnipäeva peol minu esmaetteaste taidlejana. Ma küll kardan, et see jääb ka minu viimaseks, aga vast ei häbistanud ma end siiski lõplikult. Vähemalt ei kukkunud ma keset etteastet ninali ja laulusõnad olid ka enamvähem peas. Aga muidu olid tore pidu. Sai üle pika aja pisut tantsu vihutud ja puha. Üleüldse on viimasel ajal nii palju igasuguseid suupistelaudasid ja sünniüpäevasid ja avamisi ja presentatsioone, kus ikka pakutakse ka näkse ja torti, et minu laius hakkab juba pikkust ületama. Oh häda.

Sünnipäevapidustuste avapauk

Minu sünnipäevapidustuste avapauk oli sel aastal ikka väga võimas. Mis sest, et paar nädalat enne õiget aega, aga ei tasu pisiasjade kallal liialt norida. Otsustasime sel aastal ilusa ilma puhul sünnipäeva pikniku vormis korraldada. Ja tõesti, ilm oli mõnus, toit oli hea ja külalisi muudkui vooris ja vooris kohale. Nii rahvarohket sünnipäeva pole mul enne olnud. Kuuldavasti oli pidulisi ligi 2000. Tuleb küll möönda tõsiasja, et võibolla päris kõik ei olnud sellest informeeritud, et nad just minu sünnipäevale tulid, aga ega see vähenda siis peo mastaapsust. Pigem just rõhutab seda.
Minu pisikesed pujäänid jäid ka üritusega väga rahule. Esiteks sai seal pokaalist laste šampust juua ja see on juba väärtus omaette. Nad jõid end muidugi kiiresti laua alla. Aga teadupärast ju kõige põnevamad peod peetaksegi just laua all. Mul oli küll hirm, et kui nad meie laua otsast roomava hakkavad, siis ei leia neid enam sealt rahvamassist üles. Õnneks suutsime kambakesi siiski silma peal hoida.

Pühapäeva aga veetsime pirne korjates ja töödeldes. Meil on taas pirniuputus! Kahjuks tegime kõik mahalaks ära ja koju ei jäänud pirnipoegagi. Täna oleksin äärepealt poest mingit poola pirni ostnud. Kuhu see kõlbaks!

Ras v godu

Saatsin just Mpsi poodi küünalde järele. Lubati tormi ju. Ja noh, tordile tuleb neid ka ikka nii ulmelistes kogustes juba panna, et  puhtalt selle tegevusega võib õhtu sisustada. Ei tea kas jaksangi kõiki ära puhuda. Kopsumaht pole ka enam endine.

Teie aga vaadake seda multikat ja mõelge minu peale :)

Valimised läbi

Valimised on nüüdseks läbi. Kuna olime oma võidus nii kindlad, siis pidasime valimispeo maha juba päev enne tulemuste selgumist. Täname kõiki valijaid ja anonüümsete annetuste tegijaid.
Ja üksikkandinaat Täps on ka väga rahul oma kuubikutega.

Hakkab pihta

Nii, täna sai siis algust tehtud minu iga-aastase vanandamisrituaaliga. Hulk  rahavast tuli kokku ja tahtis muudkui kallistada ja õnne soovida. Mulle kallistamine meeldib ja noh, õnn kulub alati marjaks ära. Kostitasin neid vürtsika supiga, mille kohta ütlesid kõik: "Supp on väga hea, aga..." Niipalju siis minu kokakunstist. Igatahes saan ma seda suppi nüüd mitu päeva lürpida. Mitte, et ma kurdaks. Mulle see maitseb. Ilma igasuguste agadeta.

90+

Nii, selleks aastaks on minu sünnipäevadega ühel pool. Suur tänu kõigile, kes mind toetasid sel raskel perioodil. Kondid ongi nõrgaks jäänud ja ilma toeta enam hakkama ei saa. Seda näitas selgelt ka kurb tõsiasi, et minule püstitatud elutruu martsipanist ausammas sai kondinõrkuse ja kukkus korduvalt ninali.

Aga sel aastal oli üks asi siiski teistmoodi - aastad ei rõhunud kuidagi. Kõik need kolmkümmend aastat heljusid kui heeliumiõhupallid öise taeva poole ja sugugi polnud raske. Aitäh! Ja noh, vähemalt ei pea ma võõrast vihmas suudlema, alasti laulupeol osalema ega Oleviste tornist langevarjuga alla hüppama...

Vanadus rõhub täna kohe eriti rängalt

Üks. Kaks. Kolm. Ja kolmkümmend täis!
Et kuidas siis tunne on? Raske. Rõhub teine. Ja Tõruke aitab sellele igati kaasa. Ei teagi mis mure tal täna öösel oli, et ta magamise asemel viriseda tahtis. Ehk tundis mulle kaasa kõrgesse vanusesse jõudmise puhul? Ja ma võin kihla vedada, et puhtast kaastundest minu vastu on meie muidu eeskujuliku potilkäija täna kaks korda end totaalselt täis lasknud. Nüüd mängib mulle sünnipäeva puhul pillilugu. Kõrvad lausa puhkavad. Laske teiegi oma kõrvadel puhata. Siia juurde võite soovikorral muidugi laulda tuntud sünnipäevalaulu. Viis on ju äratuntav.

No on andekas. Varsti liitub Põhja-Korea mudilasansambliga.

Uudishimu tappis kassi

Üht asja ma teile ütlen, kui märkate kalendrisse vaadates, et teie sünnipäev on lähenemas, siis palun, muutuge äärmiselt ettevaatlikuks selles suhtes kuhu te vaatate. Kui märkate kusagil mingit kahtlast kotti või on asjad kuidagi teistmoodi kui tavaliselt, siis ei ole vaja minna uurima, et mis seal kotis on või millest see anomaalia tingitud on. Leppige sellega, et sünnipäevade eel tekibki igale poole veidraid asju, mille lähem uurimine võib võimaliku üllatuse ära rikkuda.
Mps muidugi muutus enne strateegilist kuupäeva äärmiselt tähelepanelikuks ja hakkas igal pool ringi nuuskima ning vaatas kohtadesse, kuhu ta iial varem pilku heitnud pole (näiteks külmkappi).
Aga tort maitses sellegipoolest heaste, olgugi, et üllatuse magus maitse oli lahtunud...

Aga liigse uudishimuga kaasneda võiva pettumusega seoses on mul omal kurvad kogemused. Kui ma veel noor ja ilus ja äärmiselt uudishimulik olin, siis ühe sünnipäeva eel teatas õde mulle, et ma mitte ei tohi riidekapi kolmandale riiulile vaadata. Ma poleks muidu selle pealegi tulnud, aga kuna nüüd nii täpsed juhised käes olid, siis loomulikult ma piilusin, et mis seal peidus võiks olla. Seal oli selline sinine plastmassist seinakell, kus oli palju hammasrattaid sees ja mis päriselt töötas. See oli kena kingitus ja ootasin sünnipäevahommikut, et kingitust (mis küll enam üllatus polnud) kätte saada.  Enne aga jõudis vanaema kinkida mulle sama tüüpi roosa lauakella. Misjärel mminu sinine seinakell viidi ilmselt poodi tagasi. No pole ju mõtet lapsele kahte sarnast asja kinkida. Aga ma olin ikka pettunud. Aga ma ei saanud oma pettumust ju ka kuidagi välja näidata, sest ametlikult ei olnud mul sinisest seinakellast õrna aimugi...

P.S hommikul kui üritasin Mpsile sünnipäevalaulu laulda, siis tahtis tema telefon mind üle trumbata ja hakkas samal ajal laulma. Aga vale viisiga. Ja Mps pööras telefonile rohkem tähelepanu. Häbematu.

Vorstivarvbad pealinnas

Nädalavahetusel sai siis mandril sünnipäeva tähistamas käidud.
Äärmiselt tore oli minu arust. Uskumatult palju rahvast oli kohal ja kuidagi üllatavalt hoogne üritus tuli. Mina kes ma viimasel ajal pidudel ülemäära kaua vastu ei pea (kaine pea sunnib kainelt mõtlema ja ratsionaalseid otsuseid langetama), pidasin sel korral isegi üllatavalt kaua vastu. Ja mis kõikse parem - mitte lihtsalt ei pidanud vastu, vaid ka nautisin seda.
Ainus, mis olukorda ei nautinud, olid mu jalad. Ma nimelt otsustasin võtta kolmnurga kuju. No kui ümbermõõtudest rääkida, siis kõige väiksema ümbermõõduga on pea, sellele järgneb rinnaümbermõõt, kõhuümbermõõt, puusade ümbermõõt ja kõige jämmemaks osutusid üllatuslikult pahkluud*. Jalad otsustasid hirmsasti üles paistetada ja õhtu lõpuks olid varbad kui vorstikesed ja pahkluud nagu elevantsil. See ei olnud teab mis meeldiv. Eriti meeldiv polnud ka see, et mul tuli need vorstikesed järgmisel õhtul toppida teatrikingadesse, kuhu nad millegipärast mahtuda ei tahtnud. Aga piisava veenmise tulemusel sain sellega siiski hakkama. Ja üle saja aasta sai jälle teatrit külastatud. Nüüd võin end kultuurseks lugeda.
Enne teatrit käisime aga Virlupine elamist kontrollimas. Kontroll ei tuvastanud olulisi puudusi, küll aga kiitis heaks sõbraliku õhkkonna, meeldiva miljöö ning maitsva toidu. Samuti imetabase vaate naabermaja akendesse. Nii et kõik kes kavatsevad sinna kolida, mõelgu ikka tõsiselt järele. Ehk oleks targem ikka jääda oma ema juurde elama, kes elab strateegiliselt soodsa koha peal ning kus on Mpsi ja Maailmaparandaja nimeline sviit, mida eelmainitud tegelased tavatsevad regulaarselt külastada.

* olgu-olgu, tegu on pisukese kirjandusliku liialdusega, aga mitte sugugi suurimaga siin blogis.

Vanur või rase?

Hommikul ei saanud kuidagi voodist välja. Ei teagi kas põhjuseks oli äsja saabunud kõrge vanus või siis ikkagi rasedusest tingitud piiratud liikumisvõime. Hea asja juures oli muidugi see, et tööle ei pidanud minema. Samas jäi endiselt segaseks, kas mul algas pension või hoopis raseduspuhkus. Tunne ilmselt suht sama.

Lonkavad loomad

Milli käis täna linnas operatsioonil. Pesime ta hommikul tähtsa päeva puhul puhtaks ja viisime doktorihärra juurde. Konnasilm Milli varba alt eemaldati ära ja ta ei peagi enam lonkama. Täitsa harjumatu oli sõita ilma traktorihääleta. See-eest sai vahepeal laenatud autot, millel polnud pidureid. Kah huvitav liikluskogemus. Mina käisin ka doktori juures aga vastupidiselt Millile mul konnasilmasid ei tuvastatud.
Ükspäev lõi minus taas välja tõeline Saaremaa siidikäpp. Selgus, et ka minu tagusmised käpad on õrnakesed. Nimelt õnnestus kummikutel säärtele punased randid hõõruda, hoolimata pükstest ja asjaolust, et ma peaaegu ei kõndinudki ringi... Nii õrn ei saa ju olla. Ei tea, kas hernetera madratsi all jätaks ka minu nahale koletud sinikad?

Õhtul viis aga Mps lubaduse täide ja viis mu traditsioonilisele sünnipäevapiknikule grüünesse. Rohelust oli küll vähe veel, aga see-eest oli roosat küll!. Teate küll, mida vanem eit, seda roosam.... sünnipäev. Roosa šampus, roosad pirnid, roosa kook ja roosa lilleõis. Ainult nina oli punane. Või siis äärmisel juhul väga tume roosa. Piknik ise oli lustlik - Mps mängis vilespilli ja karu lõi tantsu. Mis nii viga elada.

Sünnipäevatervitused.... mulle!

Aga minul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev, ainult kaks korda aastas. Sel aastal polegi mul veel olnud sünnipäeva.  Viimane aeg, ma ütlen!
Sünnipäevahommik algas toredalt. Kõigepealt hakkas telefon enne kukke ja koitu sünnipäeva viisidel piiksuma. Seejärel leidsin vannist ämmelga, kes mulle sünnipäeva puhul stepptantsu tantsis (ja seejärel veidi vesiaeroobikat tegi). Siis tuli Mps šampuse ja lilleõiega ning lubas mu homme piknikule viia.  Kevadisel sünnipäeval käiakse ikka piknikul. Lugesin vanu blogisissekandeid ning möödunud kuuel aastal ei ole ma seda reeglit rikkunud. Täna on küll imeilus piknikuilm, aga pole kellegagi piknikule minna, kuna Mps taob noortele viiulivõtmega noote pähe. Aga homme lubas Mps mu grüünesse viia - hea mees kes lubabki. Eks siis homme tähistame minu järjekordset vananemist.
Alati muidugi tekib küsimus, et kui vanaks ma siis sain. Õige daam oma vanust ei avalda, aga suure saladuskatte all võiks öelda, et sain just 18.

Kaootiliselt kõigest. Alates kullasest kuust ja lõpetades Saaremaa ralli Muhumaa etapiga

Täna trennist koju tulles nägin taevas just sellist kuud, nagu lasteraamatutes tihti joonistatakse. Ninaga ja puha. Öömütsiga.
Jah, mul hakkas jälle trennihooaeg. Viimane aeg. Pekk on jälle vohama hakanud. Kole lugu. Aga eks kuidagi pea ju külmaks talveks valmistuma ja kõige paremini aitab külma vastu sisseahitatud isolatsioonikiht. Kahju ainult, et see ülemäära ilus välja ei näe. Muidu mugistaks šokolaadi, nii et aitab ja oleks soojas ja kaitstud. Nagu hüljes. Nüüd aga tegin šokolaadi asemel endale hapukapsasuppi. Ükspäev praami peal nägin kuidas üks paarike endale hapukapsasuppi tellis ja kohe tuli hirmus supi-isu peale. Tavaliselt tuleb mul praami peal kiluvõileiva isu, aga kuna ma olin sel hetkel kiluvõileibadest küllastunud, siis osutus sel korral ihaldusobjektiks üllatuslikult hapukapsasupp. Kiluvõileibu tõid mulle kuhjade kaupa aga töökaaslased, kellega ma kõiki tähtpäevi korraga tähistasin.
Praami peal olin aga selle pärast, et käisin pealinna parimas veinikeldris oma selle aasta viimast sünnipäeva tähistamas. No mitte ainult enda, teiste pensionieelikute oma ka. Minu arust oli täitsa väärt pidu. Teinekordki.
Ülejäänud saarerahvas boikoteeris üritust. Kahju, aga saame aru. Saaremaa ralli on ainult kord aastas, aga minul on sünnipäev kaks korda aastas.
Sünnipäevale sõites mõtlesin, et tegelikult tuleks Saaremaa ralli pisut ümber korraldada. Õige ralli peaks algama juba praami pealt. Stardipauk oleks see, kui praam tõstaks üles oma aparelli ja autod saaks võidu nimel minema kihutada. Niikuinii toimuvad sellised proovikatsed iga kord kui praam Muhku saabub. Aga praamil parema stardikoha saaks need, kes kvalifikatsioonisõidul paremaid aegu näitaks...

Aastaring jälle täis

Mulle palju õnne!
Mulle palju õnne!
palju palju õnne soovime, soo-vii-mee.

Ma olen nüüd jälle aasta vanem. Jõudsin Mpsile järele. Varsti panen tast mööda (teadupärast on mul kaks korda aastas sünnipäev). Pidustused algasid juba eelmisel nädalal kui vennaraas külas käis. Eile tulid ülejäänud minu lähisugulased suppi sööma. Suppi nad ei saanud aga päris nälga ka ehk ei jäänud. Täna hommikul aga tõi Mps mulle hommikusöögi voodisse, laulis sünnipäeva laulu ja andis üle ka imearmsa installatsiooni.
Hoolimata sompus ilmast tegime väljasõidu grüünesse. Või õigemini grausse. Mängisime linnuvaatlejaid. Kui mu linnupeletajast kummikud poleks meid reetnud, oleks ilmselt ära petnud küll.
Õhtul oli kaval plaan minna restorani ja pidulikult tähistada minu sünnipäeva, aga restoran häbematu oli suletud. see polnud temast üldse kena temast.
Restorani asemel sõin hoopis suppi ja vaatasin telekat, kust midagi ei tulnud. Ainult Laisik astus läbi ja tõi mulle retseptiravimit, mis pidi keskeakriisi ohjeldamiseks imetabaselt mõjuma. Nüüd tarbingi seda. Mitte, et mind keskeakriis ähvardaks. Pigem profülaktilisel eesmärgil.

Muide, suur tänu kõigile, kes on mind sellel raskel päeval õnnesoovide ja toetavate sõnadega aidanud!

Õnne mulle

Täna on minu kevadine sünnipäev. Selle puhul on ilm ka imetabane. Kuna aga tegu on ikkagi tööpäevaga (tänud kõikidele minu "suurtele sõpradele", kes vaevusid mind tänase päeva puhul pisut sõimama), siis otsustasime traditsioonilise sünnipäevapikniku pidada hoopis eile.
Kui te arvasite, et me ka grillisime (nagu iga eeskujulik inimene sellisel kevadkaunil päeval oleks teinud), siis te eksite. Meie piknik koosnes valdavalt vorstivõileibadest ja konservvirsikutest ohtras kasmes nimega "Imetabane vaade".
Jah, käisime Mpsiga Üügu pangal piknikutamas. Ja vaade oli lihtsalt suurepärane. Seal on sellised mõnusad looduslikud istumiskohad ka. Väga tore päikeseline piknik oli. Näe, selline lepatriinu tuli ka mulle õnne soovima (või tuias niisama seal ringi, kes neid putukaid mõistab)