Esmaspäev, jaanuar 31, 2005

Bäkk in äktsion

Ohh.
Olen tagasi.
Tsivilisatsioon!

Aga kodus oli ka tore. Vaatasin kuidas mu mandarinikasvandus iga päevaga üha suuremaks ja võimsamaks muutus (mul on 7 mandarinipuud, millega ma kavatsen tulevikus kogu Eesti kaubandusvõrgu mandarinitarbe katta. Siis seisavad kõrvuti kastides Poola õun ja Pille mandarin).

Ja mere ääres käisin. Vaatasin kuidas torm oli randa ümber kujundanud. Järve rannal oli nagu pankrannik. Liivast muidugi. Kohati üle 3 meetri kõrge.

Ja ma ei logelenud seal niisama. Kirjutasin natuke kursusetööd kah :D

Ja tegelesin kaunite kunstidega. Ma printisin välja oma surematu romaani esimese osa. Poole kolmeni öösel printisin (nutikas printer nimelt soovib, et talle lehti ükshaaval sisse söödetaks. Aga noh, eks igalühel ole omad meetodid tähelepanu saavutamiseks. Vajab ju temagi soojust ja hellust). Aga nüüd on esimene osa valmis :D Niivõrd-kuivõrd.

Lugesin täna Tartu poole sõites seda kõngevat romaani. Kohutavalt igav. Äärmiselt lapsik. Ülimalt tobe. (Siisiki-siiski, üks koht oli minu arvates naljakas ka.)
Igatahes veel 30 aastat, siis valmib teine osa ja kui ma nüüd arvutusega puusse ei pannud, siis usina kirjutamise tulemusena peaks 64 aasta pärast valmima ka viimane ehk kolmas osa.


Neljapäev, jaanuar 27, 2005

Oo õnnis deinternetiseeritus

Rajasin hetkeks ühenduse tsivilisatsiooniga, et öelda teile - meil siin maailma otsas on külm ja ilus ilm. Olen kui maailmast ära lõigatud. Ja ongi hea. Saan teha rahus oma kursatööd, vaadata mööduvaid pilvi ilma MSN-i tirilumpsita kõrvus, kirjutada oma surematut ja mitte iial valmivat romaani ja ohh, nautida vabadust.

Muide, kas pole ebaaus, et minu vanaemal on kodus interneti püsiühendus ja mina pean sõpradele kirju saatma pudelipostiga või lootma tuvide peale...

Aint kahju on sellest, et sõbrad kõik on kusagil kaugel internetiseeritud maailmas ja ei oska mere äärest minu pudelit oodata, ega ava akent minu kirjatuvile.

Esmaspäev, jaanuar 24, 2005

tabula rasa

Ma ei kannata seda, et inimesed (k. a. mina) oma elu mingi salatsemise varjamise uurimise uurisamisega keerulisemaks teevad. Aitab, tänasest on sellega lõpp. Kustutan oma peast kõik failid teiste inimeste eraelu kohta.

nii et alates praegusest:

  • ma ei tea kellestki mitte midagi
  • ma pole kuulnud midagi
  • ma ei räägi midagi
  • mind ei huvita kellegi eraelu
  • ja endal mul eraelu pole...sellest võib igaüks rääkida palju tahab
  • Mind palun jätta kõrvale igasugustest kahtlastest aruteludest veel parem mind võiks kõigest eemale jätta
  • ohh, ja ma ei ole masendunud...veel mitte
    mida veel? Sai vist kõik
  • ah jaa, ma ei süüdista ka kedagi milleski.

Ja kui keegi tahab minu kohta midagi teada, siis paluks küsida otse. Vastan ausalt (kui küsimus ei ole kustutaud failide kohta).

Ah, lõpuks ometi!!!

Täna oli siis minu selle semestri viimane eksam. Tänu Mpsile ei tulnud mul endal õppimisega vaeva näha. Ta nimelt õppis minu eest. Minu ülesandeks oli vaid eksamile minna. Nojah, ma ei tea, kas ma peaks tema õpituga rahule jääma. Ma pole kindel, kas ta sai oma ülesandega hakkama. Siin on kaks võimalust. Ta kas tegi suurepärast tööd või kukkus läbi. Mitte, et ma poleks osanud eksamil küsimustele vastata. Oskasin küll. Iga küsimus sai ühelauselise vastuse ja punkt. Rohkem polnud midagi öelda. Aga teised kirjutasid vist romaane. Igatahes kui mina teatasin, et ma ei viitsi rohkem kirjutada ja ära läksin vaadati mind kui imbetsilli või külanarri...
Ah, ootame eksamitulemused ära ja eks siis näeb kas ma pean Mpsile välja tegema või on ta keretäie ära teeninud.

Aga nüüd lähen ma koju.
Internetivabasse maailma.
Halleluuja.

Mitte, et mul valikut oleks. Raha on otsas, külmkapp on tühi. Viimaste sentide eest ostsin kojusõiduks pileti...

Jätan Sooda Tartusse, et ta hoiaks asjade käigul ilusti silma peal... ja ise, oh, lõpuks ometi :D

KOJU...

P.S Muide, mul on Alendri suhtes vist juba immuunsus tekkinud...

Pühapäev, jaanuar 23, 2005

I wanna tell you a little secret....

... being the one is just like being in love. No one needs to tell you you are in love, you just know it, through and through.

(Matrix)

Reede, jaanuar 21, 2005

Tee otsatu mul minna on ja juba eemalt viipab ta...


Maailmarändur on tagasi - väsinud, aga õnnelik.

Asun ilma suurema keerutamiseta asja juurde. Keerutasin siis eile gloobust. Esimese katsega maandus sõrm Sri lanka peal, aga see polevat eriti kuum turismiobjekt praegu. No teisel katsel sai sihtmärgiks Peipsi põhjarannik. Tegin siis natuke uurimistööd, valisin välja matkaraja, vaatasin kaarti, uurisin busside aegu ja nii juhtuski, et olin ommikul enne kukke ja koitu bussijaamas. Nojah, Mina olin seal, aga buss ei tulnud. Kuna järgmine buss sinna poole väljus alles 3 näruse tunni pärast, mida ma ei tahtnud bussijaamas veeta, siis ostsin endale kaardi ja kordasin katset. Minu uus sihtmärk - Vooremaa Maatikukaitseala.
Ja et ma siin ommikuni oma reisimuljeid ei jagaks, siis lühikokkuvõte Pille Nipernaadi rännakust:

Marsuut
Bussiga: Tartu-Tabivere
Jala: Tabivere-vaatetorn (ei jäänud kohanimi meelde) - Ellistvere-Juula-Kukulinna-Lähte-Tartu (ehk kokku umbes miljon kilomeetrit)
Mul polnud mingit kindlat sihtmärki ja nii läksingi sinna kuhu jalad ja tee mind viisid. Hulkusin niisama ringi. Ülimalt tore.

Kestvus
8.50 väljus buss Tartu bussijaamast ja oma koju jõudsin kell 17.40


Mida head ma matkal siis nägin/kus käisin:
  • Esmalt ei näinud ma midagi. Oli selline lumetorm, et üle kahe meetri poleks ka siis näinud kui oleks suutnud silmi lahti hoida. Enamasti ei suutnud
  • Saadjärv sai siiski üle vaadatud
  • Vaatetorni ronisin (ja tuul tahtis viia mütsi mu peast) ja imetlesin vooremaad (kuna ma tegelikult tänu lumetormile isegi maad enda all ei näinud, siis ma lihtsalt kujutasin ette kui ilus see oli... ja oli imeilus)
  • Kivikalme vaatasin üle (esimese aastatuhande esimene pool)
  • Ellistvere loomapargis käsin (nägin: karu, oravat, metssiga, piisoneid, ilveseid puu otsas, põtru, Minki, hirvesid, põhjapõtra, metskitsi, imeilusaid rebaseid ja meeletus hulgas erineva suuruse ja kujuga närilisi)
  • Loodus-õppe-linnukuulamise-matkarajal käisin (päris vaatetornini ei pääsenud. Vesi oli laudtee üle ujutanud)
  • Ja loomulikult nautisin mõõtmatus koguses talvise Eestimaa võlusid. Imeilus. Ja vooremaa on täitsa kena. Ja oh ilus oled isamaa
Matka tulemused:
  • Vill iga varba otsas ja kanna peal ikka ka
  • Külmunud nina ja käed (mul oli üks kinnas ainult)
  • Põlvini märjad püksid ja ligunenud sokid
  • Kaotatud pangakaart (ma olen selles osav), omandatud Eesti kaart
  • Valutavad ja väsinud jalad (ma käisin vist miljon kilomeetrit maha)
  • Häälevabadus (pole ime ka kui Pille mitu tundi vabas looduses, külma pakase käes laulda lõõritab.... aga vähemalt ei saanud keegi öelda, et ma valesti laulan. Keegi lihtsalt ei kuulnud. aga kõik reisimeise ja matkamise ja teel olemisega seonduvad laulsin ära. ma ei teadnudki, kui palju neid lugusid on!)
  • Ja lugematus koguses positiivseid emotsioone. Ükski raskus ei kaalu seda üles.
  • Hea tuju/rõõmus meel/hing õhkamas ilust ja kordki igasugused masendusemõtted täiesti peast pühitud. Ja kõik paistab palju ilusamas valguses :D (ma pole end ammu nii muretu ja rõõmsana tundnud)
  • Imeline uni garanteeritud (juba vajuvad silmad kinni)

Ja tõesti, ma soovitan teile. Kui teie pea on mõtteid nii täis, et mõistus sinna enam ära ei mahu, siis võtke ette üks maratonmatk. Kostuab hinge ja väsitab keha. Lõpuks oled emotsionaalselt positiivselt laetud ja füüsiliselt nii väsinud, et ei suuda enam ühtegi kahtlast mõtet mõelda... järele proovitud nipp.

Ja veel kord. Suur tänu Mps selle hea idee eest.

Neljapäev, jaanuar 20, 2005

Põgenen paunaga seljas...

Tegin täna endaga inimkatseid, leidmaks igavuse letaalset doosi. Leidsingi. Ja kuna mul polnud mingit soovi igavusse surra, siis uurisin inimestelt, ega neil mingit vastumürki pole pakkuda.

No Mps andis hea mõtte, et ma võiks hakata põgenemisplaane koostama.
Kusjuures see on mul endalgi plaanis. Igal õhtul mõtlen, et ommikul põgenen selle rutiini/argielu/igavuse eest. Praegu on ilmad külmad ja kurjad. Ei saa kauaks lahkuda. Aga üks on kindel - kui saabub kevad, siis võtan ma seljakoti selga ja lähen vaatan kuis kraavides voolavad veed.

Praegu on kraavid jääs. Aga sellest ma end heidutada ei lase.
Ainult üks takistus on veel mu teel. Mps ütles, et võta kaart ette ja otsi mingi paik, mis võiks millegi poolest huvi pakkuda. Aga mul pole kaarti :( On vaid gloobus. Muidugi on mulle alati huvi pakkunud St Kitts ja Nevis ning Island tundub huvitavana ja ma armastan Merd ja Mägesid jumaldan. Aga need kõik on kaugel ja minu võimalused preagu on piiratud. Võibolla peaks meie kohalikke mäestikke vatama minema. Hulguks natuke kuppelmaastikul. Tegelikult olen ma alati tahtnud Peipsi äärde minna. Võibolla lähengi :D

Igatahes lähen omme oma seljakotiga bussijaama ning vaatan kust poolt on tuul ja kuhu huvitavasse suunda bussid lähevad.

Lähen minagi.


Päikese poole!

Näe, mul oli õigus.
Päike tõuseb taas (hoolimata, et taevas on 10/10 stratust)
:D
Sest teadke, mul pole plaanis alla anda.

Ikka püüdlen veel päikese poole,
ehkki õhtused varjud on teel.
Ikka sünnib veel südames soove,
talves kevadet igatsen veel.

Oma armastust matsin liig kaua…
Tüütas tõsidus, kahanes lein.
Jätan aegade rohtuda haua.
Peagi kasvab seal maarjahein.

Ees on risttee. Ah, kuhu küll minna?
Kural kurjus ja paremal vaen.
Läheks otse! Kiri viitab, et sinna
igal õhtul kaob päikeselaev.

Ongi jõgi. Ei silda. Ei koolet.
Õhtuvarjudest näiline tee.
Ma pean minema. Päikese poole.
Ja ma lähengi. Üle vee.

Ma ei oota. Ei kõhkle, Ei peatu.
Kuni näkku lööb päikeselõõm.
Sünnin uuesti ja olen eatu,
veres pulbitseb tõeline rõõm,

et ma tahtsin ja suutsin ja võisin
jätta hallus ja enesepett.
Juurdun. Päiksesse avaneb õisi
süda tulvil on kevadet.


(Urmas Alender, Solaarne)

Ahjaa, et te teaksite, ma otsustasin natuke vähem masenduda ja vähemalt jaanuarikuusse pole küll enam ühtegi masendusepäeva ette nähtud. See on lubadus.

Õhtutuul tõi tulles hinge tuska...

Huhh, teeme nii, et tänane sissekanne jääb lihtsalt Pille pisikeseks masendusenurgakeseks. Ja tegelikult võite selle samahästi ka lugemata jätta. Midagi asjalikku siin pole.

hala algab pihta:
Kohutav. ma ei kannata seda. Mida? No seda, milline ma olen. See on süvenenud kõvasti. Vanasti, kui ma veel noor ja ilus olin, siis olid mul masenudse päevad kord kvartalis. nüüd on need tihenenud ja ohoo näe, pole harv kui juba kord nädalas selline masendus peal, et mine lolliks. Täna on siis must kolmapäev.

Põgenesin kodust ja hulkusin tunde mööda Tartu linna ringi. Krt seekord nagu ei aidanud. tavaliselt see meetod töötab. No ma siis otsustasin kirja panna, miks, kuidas ja millal. Ehk siis saaks selle jama kord ära öeldud, äkki läheb kergemaks.

Nagu te teate, siis on Pille (tuntud ka maailmaparandaja nime all, aga praegu vajab ta mõranenud maailm ise kraftkleberit) kõva igasuguste küsitluste ja loetelude koostaja. No siin on siis järjekordne.
(põhjused ei ole mingis tähtsuse järjekorras ega midagi, lihtsalt selles järjekorras, kuidas pähe tulid)

10 põhjust, miks Pille mudamasenduses on.

Põhjus nr 1 - Kuna Jaanika viis kõik oma plaadid ära ja jättis mulle kuulamiseks vaid Alendri, mis on tunnistatud ametlikult kõige masendust tekitavamaks laulikuks, siis pole ime, et ma olles tugeva Alendri mõju all hakkan ise ka selliseid kahtlasi mõtteid mõtlema. St jaanika on süüdi :D

Põhjus nr 2 - Mõtlesin jälle tuleviku peale. Enamasti ma küll väldin igasugusele ettepoole mõtlemisele. Üldiselt ma üle poole päeva ette ei mõtle, sest edasine on ju kauge tulevik, aga näe, täna mõtlesin sellele. Mõtlesin muutustele, mis mind ootavad ja tekkis kohtuav hirm. Oh, mind ei hirmuta see, et ma pean kooli ära lõpetama ja töökoha leidma jne. Ma usun, et saan hakkama. Kui mitte nii, siis kuidagi teisiti.
Mind hirmutavad pigem see, et kõik muu saab olema teisiti. Ma mõtlen just sõprade suhtes. See ei pruugi välja paista, aga ma ei kingi oma sõprust just kergesti ja ma valin oma usaldusaluseid hoolikalt. Ja nüüd, mil ma tunnen end meie gängis hästi, nüüd hakkab see lagunema. Ma pean oma elus mingi teise tugiposti otsima. Praegu ma klammerdun just meie gängi külge. ja igakord kui mulle meenub, et peagi on see ilus elu läbi, olen ma lohutamatult kurb. St ma pean otsima selles muutuvas elus midagi kindlat, midagi püsivat, millest ma võiks kinni hoida, sest ainult kindla toe abil saan ma muutuva eluga kaasa minna, ise muutuda.

Ja palun, ärge tulge mulle ütlema, et see ei pea nii minema. Ma tean, et ei pea, aga ma tean ka, et läheb. me oleme lihtsalt liiga erinevad. Iga ühel on oma elu ja paratamatult viivad teed lahku. teistmoodi olekski imelik. aga ikkagi. Nii see on.

Kui ma veel noor ja roheline olin, siis oli mul üks teine gäng. Ühel augustiõhtul arutasime, et kas me ka viie aasta pärast veel sõbrad oleme. Kõik ütlesid, et muidgi oleme. Loomulikult.Viie aasta pärast me isegi ei teretanud kõikidega. Kohutav.

Aga mina ei taha, et nii läheks. Ma ei taha, et ainus, mis meid viie kümne või kahekümne aasta pärast seoks oleks igaaastane kohustus saata jõulukaart.

Põhjus nr 3 - Pille mõtleb selgelt liiga palju. Kujutab endale igasugu asju ette. Ehitab tõkkeid ja seab keelumärke. Ta on täpselt nagu lind, kes on ise end puuri pannud ja nutab siis vabaduse järele. Hehh, see on teadagi võitlus mõistuse ja südame vahel. Mõistus üritab kõike kontrollida, samal ajal kui süda ihkaks liikuda, luua ja lehvitada. Tõusta pilvede kohale ja lennata, lennata, lennata. Aga näe, Mõistus lööb talle kumminuiaga vastu pead ja aheldab radiaatori külge.Ja täna otsustas minu nö südamelind taas puurist välja lennata, aga põgenemiskatse ebaõnnestus taas.
Miks peab selle maailma mõtlemisega nii keeruliseks tegema. Ma tahaks olla mingi millimallikas või linnuke taeva all või midagi muud sellist. Midagi algelisema, kuid töökindlama mõistusega.

Põhjus nr 4 - nojah, siis on veel üks põhjus, aga seda ei saa ma kirja panna. Midagi peab ju südamele raskuseks ka jääma. Võibolla kunagi mõnel teisel avameelsel hetkel räägin ka sellest põhjusest, mis viimasel ajal mu hinge piinab. Aga täna ei ole see päev. Liiga raske ja värske teema. pean selle enda jaoks korralikult läbi mõtlema.

Põhjus nr 5 - Vot asi on selles, et Enamus ajast on ju Pille rõõmus ja lõbus ja õnnelik. Kogu aeg ei saa nii. see poleks normaalne. No ja siis ongi tasakaalustamiseks vaja masendusepäevi. Kusjuures viimael ajal on kõik emotsioonid omandanud kirkamad värvid. Kui ma olen rõõmus, ja mul on lõbus, siis ikka korralikult ja kui ma masendun siis ikka masendavalt. Ei tea kuhu selline tendents viib?

Põhjus nr 6 - Mind tabas kohutav koduigatsus. Ma ei pidanud silmas praegu Saaremaa kodu. Ei, ma mõtlesin oma päriskodu. Aga see on siit paljude valgusaastate kaugusel. (Kas ma olen teile sellest rääkinud? Kui pole, siis küsige, ma võin rääkida. Mitte, et keegi seda usuks, aga seni kuni mind selle pärast välja ei naerda, seni pole hullu. )

Põhjus nr 7 - Sest ma olen kohutav inimene ja halb sõber. Kui kedagi huvitab miks, siis küsige nt Merikeselt. Ma seletasin talle selle ära. Vähemalt enda arvates. Siin on suur seos minu anomaalselt kõrge egoismiga.

Põhjused nr 8, 9, 10 - hehh, rohkem põhjusi praegu meelde ei tule. Hea seegi...


Nii unustage ära, mis siin kirjas oli. See on kõik selline masendunud Pille jutt. Homme või siis halvemal juhul ülehomme, olen ma juba taas rõõmus ja lõbus ja optimistlik ja õnnelik ja just selline nagu ma olema pean. Ja kui siis mingi aja pärast peaks ma jälle imelikuks muutuma, siis teadke, et see läheb üle. On alati läinud. Vajab natuke hulkumist.

kui ma enesesse tõmbun nagu tigu,
ära sina lakka laulmast künnilind
Sulgun endasse, et näha oma vigu
tõmbun endasse, et kuulatleda sind.

Õhtutuul tõi tulles hinge tuska
künnivares kraaksus muret musta...

Kolmapäev, jaanuar 19, 2005

Piret, otsi endale uus töökoht!!!

No tõesti. Kaua ma seda kannatama pean???
Piret, otsi endale uus töökoht, sest see Illeka koht mõjub halvasti nii minu rahakotile, mainele kui meelemõistusele.
Kuidas siis nii?
Rahakott kannatab selle all, et ma pean jooma mürksiniseid ja maasikapunaseid jooke...
Maine kahjustub. No vaadake ise mis seltskonnaga ma seal lävin.
Meelemõistus kannatab ka tugevalt. Nimelt on mul pärast pea veel mitu päeva imelikke mõtteid täis, mis nagu kaamelitatt kleepuvad mu ajukoore külge ja ei kao ega kao ega kao ega kao ega kao ega kao...

Kohutav

Nii et Piret otsi endale uus töökoht (palka sa ju niikuinii ei saa) või ahelda hoopis mind koju radika külge (Mpsi asemel), et ma ei saaks tulla Illekasse oma elu rikkuma

Teisipäev, jaanuar 18, 2005

Vaata kööki

Tänases saates õpetame teid valmistama tõeliselt stiilset rooga, mis on lihtne ja odav valmistada. Sobib nii igapäevaseks kasutamiseks kui ka pidulikemaks puhkudeks.

koostisained:
1/2 klaasi 4-vilja helbeid
kruus vett
3 sl seenekastet
soola maitse järgi
3 sl suhkrut
kakao maitse järgi
tunde järgi ploomikompoti vedelikku ja üks ploom
1 muna
sorts õlut
1/4 kruusi vaniljeviina apelsinisiirupiga

Segada see kõik kokku ja keeta üks imeline roog.
Roog on valmis, kui ta omandab välimuse nagu oleks ta kord juba ära söödud ja siis veel kord söödud. Serveerida koos piparmündioksakesega.
soovitan kõiglie.

Spordiveerg - ainus mis loeb on võit!!!!

Selline huvitav asi juhtus eile...või kui aus olla, siis kella järgi täna. Mina ja Maris otsustasime nimelt veidi võistelda teemal kes suudab kauem üleval püsida. istusime siis mingi poole viieni üleval ja lõpuks otsustasime, et lepime viigiga, läheme magama ja järgmisel päeval jätkame sealt kust pooleli jäime...

Kas me pole leidlikud?
(aga vähemalt oleme Marisega valmis laulupeole minema. Pool vol1-st laulsime uinumise vältimiseks läbi... täitsa akapella ja puha...mõni laul tuli peaaegu et isegi välja... )

Ja siis mängisime me eile veel selliseid põnevaid mänge nagu nt kes suudab kauem ühe jala peal seista (silmad kinni). Piret suutis 4 sekundit!!! Uskuge mind, see pole üldse nii lihtne.

Õhtu jooksul jälgiti ka nüüdsest minu lemmikspordiala - jõllitamise maratoni. Ma olen siiski veendunud, et kumbiki võistlejatest ei ole selle spordi tõelisest sisust ja ilust aru saanud. Kui ikka üksteisele otsa vadata, siis korralikult, mitte nii, et ühe silmaga vaatan mis telekast tuleb või uurin lihtsalt mida muud põnevat ümbruses toimub. Nii juhtubki, et pealtvaatajatel hakkab igav. Tõelised jõllitavad suudavad ka pealtvaatajatele pinget pakkuda. Kui pühenduda jõllitamisele, siis ikka südamega. Idee ei ole ju selles, et võimalikult kaua vastu pidada. Ei, idee on sundida teist pilku pöörama ja selleks on vaja keskendumisvõimet. Pilku tuleb panna kõik oma mõtted, süda ja kirg...kõik mis sul on! Et pilgud tapaks, hävitaks, laastaks. Vastasel peavad hakkama silmad vett jooksma, ta peab hakkama kartma ja lõpuks parimad jõllitajad teevad veel nii, et hoiavad vastase pilku kinni ka siis kui viimane tahab pead ära keerata. Ja alles siis kui vastasest on viimnegi välja imetud, siis lasta ta lahti....oh jah....aga tänapäeval on vähe neid, kes mõistavad tõelist jõllitamise kunsti.

Esmaspäev, jaanuar 17, 2005

Probleemid komaga

Mõtlesin siin et kirjutaks natuke oma surematut romaani edasi või ei, vabandust, kõngevat romaani. Aga näe, raskevõitu ülesanne mul. Keegi andis ühel tormisel ööl sellele klaviatuurile natuke morssi juua ja nüüd peab koma kasutamiseks üleloomulikku jõudu kasutama. Aga kuidas saan ma niimoodi kirjutada? Nojah, olgem ausad, ma niikuinii õigekirjast ja eriti komadest midagi ei tea.

Kas keegi tahaks mu kõngevale romaanile vigadeparandust teha??? seda oleks väga vaja. Aga sellega pole kiiret. 60 aasta pärast esitan uue üleskutse. Siis saab see valmis (eeldades, et ma ise nii kaua elan).

Ahjaa, ma unustasin peaaegu. Ma lubasin, et kui ma peaks kunagi ära surema (milles ma kahtlen :D ), siis pühendan oma surematu teose maailmale.

Siis veel seda, et kui kedagi peaks uvitama, siis see mida ma praegu kirjutan on tegelikult järg. Esimene osa on muidugi pisut keerulisem ja selle valmimine võtab aega kaks eluaega, aga pole hullu, see ei saa mulle takistuseks. Mul on juba esimesed 8 rida valmis. Siin need on. Mis arvate, kas kirjutan ülejäänud 65246254 rida ka või jätan parem kohe heaga pooleli?


Nad ütlesid – aeg ei peatu
Nad ütlesid – kõik kord kaob
Nüüd seisan siin nimetu eatu
Olen surnud, kuid süda mul taob.
Ainsad helid siin vaikuse kõrbes
Sule krabin ja südametuks
Ajalugu siin tornis kõrges
Tänu mulle saab ajatukus...

Pühapäev, jaanuar 16, 2005

lumise ommiku udused mõtted

Väljas sajab lund ja meie korteri on vallutuanud pidžaamamaffia. Mida enamat saaks/oskaks/tahaks elult oodata. Võibolla natuke soojust ja hellust ka.
Aga tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida oma eilsest südamlikust vestlusest oma jänesega. Juba mõnda aega oli ta minust eemale hoidnud. Ja ma ei osanud arvata, milles asi võiks olla. Lõpuks kui ta eile öösel vastu ommikut koju tuli, siis ma küsisin talt.
Selleks ajaks, mil me oma jutuga ühele poole saime, oli kulunud juba meeletu kogus teed, pisaraid ja pimedust. Sooda rääkis mulle kõigest. Oma raskest minevikust mõistmatu mustkunstniku juures, oma põgenemisest, hulkurjänese raskest elust, näljast, tagakiusamisest ja oma öistest hirmuunenägudest, mis teda siiamaani saadavad.
Kohutav. Jah, ma teadsin, et tal on raske elu olnud, aga mul polnud õrna aimugi, kui palju ta kannatama on pidanud. Minu pisikesed mured ja rõõmud tunduvad selle kõrval täiesti tühistena. Igatahes vaatan ma teda nüüd hoopis teise pilguga ja üritan anda endast parima. Ma üritan olla talle heaks sõbraks ja teda mitte hukka mõista.
Muide, mul tekkis idee. Ma mõtlesin, et peaks Soodast raamatu kirjutama. Sellise lihtsa väikese lasteraamatukese. Mul ei tuleks ju midagi välja mõelda. Kirjutaks otse elust maha. Või mis teie asjast arvate?

Esimene mitteasjalik sissekanne

Hmm, mõtlesin, et sellisel ilusal laupäevasel päeval ei saa kohe mitte kuidagi midagi asjalikku teha. Ja seda ma nüüd teengi - ma ei ola asjalik. Kusjuures, ma olen avastanud, et see tuleb mul ülimalt hästi välja. Ma võiks hakata sellega raha teenima!!!