esmaspäev, jaanuar 21, 2019

Elu on ilus!


Arvake ära, mida ma viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju  teinud olen!
Ehitanud?  Kahjuks ei.
Koristanud? Seda teen ma tõesti palju, aga arvestades, et minuga koos elavad ka pisikaos ja esiakaos, siis pole siin ebaproportsionaalset midagi.
Söönud? Ei. Proportsioonid on paigas ja hoolimata pingutustest ei muutu kuidagi ilusamaks
Looderdanud? Jaa! Selle asemel, et ehitada või koristada või kasvõi magada ma hoopis  loen raamatuid ja eile hakkasin lausa puslet kokku panema.  Üle ei tea kui pika aja. Soojenduseks võtsin väikese 1000 tükise. No et kohe ära ei ehmataks. Eile pool päeva nikerdasin selle kallal.  Õhtuks kogunes sammude arvuks kõigest 2500. Ma ei imesta.
Ja lugenud olen viimasel ajal ikka oluliselt rohkem kui viimase, ütleme 7 aasta jooksul. Ja ma ei pea silmas seaduste või strateegiliste dokumentide või aruannete lugemist. Kaugel (ja ikka väga kaugel) sellest. Võtsin hoopis Pratchetti kettamaailma ette ja hakkasin end sellest vaikselt läbi närima.  Ma olen tegelikult kõik need raamatud kunagi juba läbi lugenud, aga sellest on nüüdseks päris pikk aeg möödas ja ega ma enam liiga hästi mäletanud millises raamatus mida tehti.
Ahh! Nii mõnus on lugeda!

esmaspäev, jaanuar 07, 2019

kangekaelne vana kits


Jah, mina see olengi, kes end sellistel viisidel vigastab. Minu jaoks pole mingi probleem neelatades kaela nikastada või joonistades rannet väänata. Rääkimata siis maalritöödest, mis lõppevad villidega sõrmedel. Hommikuti olen kange nagu kaalikas (värske kaalikas, mitte selline kevadine ja tohlatanud). See viimane on tingitud asjaolust, et viimasel ajal on pujäänikutel kombeks poole öö pealt meie voodisse ronida. Läbi une ei viitsi ma hakata ka oma  põhiseaduslikku õigust privaatsele voodipinnale nõudma ja tõmban end koomale, mis päädib sellega, et pool ööd veedan sundasendis voodiserval balansseerides, et mitte väljatrügitud saada.

Täna öösel ei olnud mul kaisus ühtegi last. Lihtsalt sirutasin end pisut ja AIH… Ilge valu käis kaelast läbi ja nüüd olengi kangekaelne. Totaalselt. Nagu vana kits.  Pead raputada ei saa, noogutada ei saa, tegelikult ei saa suurt midagi teha. Hoian kramplikult pead liigutamast. Sellest tulenevalt on juba ka selg ja õlad kanged ning tulitavad…
Mis kõige hullem, haigutada ka ei saa, kuigi kätte on jõudnud just see osa päevast, mil hirmsasti haigutama ajab.
Töölt koju  pean ilmselt jala minema. Proovige te sõita nii, et vasakule ega paremale ei vaata, ühestki august läbi ei sõida ja tegelikult isegi autosse sisse ei saa…
Põhimõtteliselt suudaks ma selle tee ära jalutada küll. Aga kohe kindlast mitte koos kahe pujäänikuga…  Tõenäoliselt leiaksite mu paari kilomeetri pärast kraavis jonnimas ja  valjuhäälselt protestimas.

neljapäev, jaanuar 03, 2019

muinasjutuline uus aasta

Head uut ja vana!
Ja näe, ongi 2018 pidulikult minema saadetud ja uus aasta käes nagu naksti.  Üsna tormiliselt on teine alanud. Sõna otseses mõttes. Eile putkas istudes meenus paratamatult kolme põrsakese muinasjutt. Tuul puhus hooti nii kõvasti vastu seina, nagu oleks kuri hunt minu onni ümber puhumas. Ja ma olin ainumas põrsake oma majakeses...
Õnneks siiski võrdlemisis hästi toidetud põrsas, nii et onn päris ära ei lennanudki. Täna on juba hulga vaiksem ja ilusam. Peaks mõne teise muinasjutu valima. Huvitav millise. Hansu ja Grete muinasjutt ei sobi, sest alles jõulude ajal sai seda mängitud. Pugisin nii palu maiustusi ja piparkooke, et nõid oleks pikaks ajaks kõhu täis saanud. Kuigi tõenäoliselt poleks ma tervenisti ahju mahtunud... Osa oleks pidanud sügavkülmakirstu ootele jätma. Võibolla peaks lumivalgekest katsetama. Tal olid tervislikumad eluviisid - palju puuvilju ja värsket õhku. Aga no 7 pöialpoissi jalus tolknemas... mulle piisab kahest väikesest ja ühest suurest. Ja niigi tuleb nii palju koristada nagu oleks tuhkatriinu või midagi.  Mõtle kui neid oleks veel seitse...

Praegu võtaks ilmselt okasroosikese muinasjutu. Saaks natuke aega rahus magada... 100 aastast vast piisaks. Ja no eks siis vaataks mis selle musitava printsiga peale hakata. Võibolla ütleks, et tule viie minuti pärast tagasi. No täpselt nagu ma oma äratuskellale ütlen. Oma 6-7 korda.