Kolmapäev, veebruar 25, 2015

Ajalooline päev

Täna löödi lõpuks kopp maasse ja nüüd võib ametlikult öelda, et ehitushooaeg on avatud ja äkki me kunagi ikka saame oma pisikesse majakesse.

Avamatk

Sel korral ei söönud me vabariigi aastapäeva puhul torti vaid hoopis tegime selle aasta avamatka ja käisime taas Harilaiul. Huvitav mitu korda me seal juba käinud oleme? Päris mitu. Aga ikka on tore ja senini pole veel juhtunud et meri poleks midagi põnevat randa toonud. Selgi korral oli nii mõndagi Mpsi mereteemalisse kogusse.


Lisaks veel erinevaid korke ja üks päästerõnga valguspoi.

Üks leid oli aga eriti huvitav.
Jalutasime mööda rannikut ja järsku torkas ninna jõletu hais. Kahtlustasin Mpsi kõhutuuli, aga tema eiteas kõike. Sel hetkel aga silmasime liiva seest mingeid jalatsitetaolisi asju välja turritamas. Uudishimu oli muidugi suur, et mis kaunid oranžid papud need siis on. Hakkasime sikutama ja selgus, et saabaste küljes olid ka püksid ja edasisel sikutamisel selgus, et ka terve kombekas. Hirmus raske oli ja andis välja sikutada. Korraks tekkis juba hirm, et äkki on selle omanik seal veel sees (see oleks seletanud ka haisu). Õnneks oli Robert* ikkagi lahkunud ja kostüüm oli lihtsalt liiva täis. Aga tegemist oli uhke ellujäämisülikonnaga. Seda me kaasa ei vedanud (kuigi tegemist on väärt asjaga. Üle 400 dollari maksab üks selline. Nojah, meie leitud oli pisukeste kandmisjälgedega (nt suur haiammustusauk paremal küljel), et oleks pidanud hinna pisut alla laskma.
Aga kui Harilaiul märkate kedagi rannikul pikutamas, siis see võib vabalt olla Roberti nahk.
Sel ajal kui meie vaimustunult rannikult prahti otsisime oli aga Mamma enamuse ajast peadpidi põõsastes ja tegi botaanilisi avastusi.

Majakas oli ka endiselt alles ja endiselt vildakas, aga kaugeltki enam mitte mahajäetud. Vastupidi. See oli tihedalt asustatud kormoranidega, kes seal ülbelt istusid ja alla alama rahva peale vaatasid kui meie liivadüüni taga tuulevarjus piknikku pidasime.
Tore matk oli. Täna on muidugi kõik kondid ja liikmed kanged, aga see kõik ei paista muude tervisehädade vahelt väljagi.

* Nagu Mps ta ristis

Esmaspäev, veebruar 23, 2015

Köök kõige pisematele

Ma olen ammu vaadanud ja imetlenud vanadest riiulitest isetehtud kööginurkasid. Käed ammu sügelesid, et tahaks ka teha. Puuduseks sai aga see, et meil ei ole kodus ruumi järjekordsele kolakale mänguasjale. Nii tiksuski see mõte mul kusagil kaugemas ajusopis kuni ükspäev tuli Katu ideega, et tuleks lasteaiast üks vana riiul ära hiivata ja sellest mänguköök teha. See oli ideaalne lahendus. Ma sain teha köögikese, millega mu lapsed mängida saavad, aga minu kodune ruumipuudus sellest ei süvene.

Mõeldud tehtud. Võtsime kätte ja nikerdasimegi valmis. Täna viisime lasteaeda ära. Tegemist on igati loodus/rahakotisäästliku tootega. Ma ütleks, et 95% materjalidest olid taaskasutatud või siis kodustest jääkidest leitud. Patarei oli uus. Ja kardinakangas ka (mul küll on kangajääke lademetes, aga see mummuline tundus kuidagi õige). Mps aitas kõvasti kaasa, tuues jäätmejaamast vajalikke jubinaid (kraan, nupud, termomeeter, vinüülplaadid) ja pika torkimise peale tegi isegi pliidile elektrisüsteemi. Pliidirauad küll soojaks ei lähe, aga nupule vajutades hakkab ikkagi tuli põlema. Nagu päris.
Katu tegi peamised ehituslikud ja mina kaunistuslikud tööd. Näiteks joonistasin köögikassi. Ühes korralikus köögis on ju kiisu, kes käib süüa nurumas.

Me jäime ise tulemusega rahule. Ja tundub, et lastele ka meeldib. Täps käis kassi paitamas (päris kasse ta pisut pelgab, aga joonistatute juures on julgust küll)  ja üritas kraanikausis kõikvõimalikke asju pesta. Tõruke aga saab lõpuks ometi oma kulinaarseid katsetusi teha lapsesõbralikumal viisil.

Reede, veebruar 20, 2015

Kakaam

Järgmine kord kui tuleb mõni uus sõnaus, siis kavatsen poliitreklaami kohta esitada Tõrukese sõna KAKAAM*. See on üsna viisakas väljend selle s**aloopimise ja tühju lubadusi täis puhutud eneseupitamise kohta. Hea on asja juures, et varsti saab see jama läbi.

*Tõruke kasutab sõna kakaam muidugi kõikide tüütute reklaamide kohta.

Kolmapäev, veebruar 18, 2015

Küsimused edasijõudnutele

Teate ju küll, et väikestel lastel esineb kurikuulus "miks-periood", kus iga asja peale küsitakse miks. Meie peres seda veel ei ole. Aga meil on teine huvitav ajastu, kus küsitakse iga asja kohta, et mis häält see küll teha võiks. Oleme jõudnud edasijõudnute tasemele. Selgituseks:

algtase:
See on lihtne. Tuleb vaid teada, mis häält üks või teine üldtuntud loom teeb. Sellega saavad hakkama kõik lapsevanemad ilma suuremate pingutusteta (kuigi ma endiselt ei tea, mis häält kaamel teeb).
näiteks: Mis häält teeb kutsu? Auh-auh! Mis häält teeb kiisu? Mjäu-mjäu (võimalikult haledalt)! Mis häält teeb jänes? Hops?

kesktase:
Nimetatud tase eeldab suuremaid teadmisi erinevate mootorite ja jõuallikate töömehhanismidest ning sellega kaasnevatest helidest. Kasuks tuleks motorist-masinisti teadmistepagas. No kas te suudate eristada autode, busside, trammide, trollide, laevade, traktorite, kombainide, mootor- ja jalgrataste ning muude liikumisvahendite mürinaid ja need usutavalt ka taasesitada? Mina jään pisut hätta. Põristamised ja paristamised pole kunagi minu tugevaim külg olnud.

edasijõudnute tase:
Sellel tasemel peab lapsevanem näitama üles juba sügavaimaid teadmisi  loodusteadustest. No täna näiteks pidin ma vastama sellistele Tõrukese esitatud küsimustele nagu "Mis häält teeb vikerkaar? Mis häält teeb päike?" Ja ikka samas vaimus edasi. Kas teie teate? Kui jah, siis paluks mulle ka öelda.

eksperttase:
Selleni me õnneks jõudnud pole. Aga arvan, et aeg pole kaugel, mil Tõruke hakkab tundma huvi ka selle vastu, et mis häält teeb metsas langev puu kui kedagi seda kuulmas pole...


Aga tulles tagasi selle juurde, mis häält keegi teeb. Täna lasteaias (me käime nüüd jälle perekondlikult seal. Sel korral siis harjutame pisitäpikest) muusikatunnis mängisid lapsed erinevaid loomi. Kõigepealt haukusid nagu koerad ja ukerdasid käpuli põrandal. Seejärel hüppasid nagu jänesed ja siis pidid linnukesteks kehastuma. Lehvitasid tiibu ja "lendasid" ringi. Enamus lapsi tegi juurde siuts-siuts-siuts, aga meie Tõruke lehvitas oma vägevaid tiibu ja tegi esindusliku laululinnu kombel: "Kraaks, kraaks".

Laupäev, veebruar 14, 2015

hospitaliseeritud

Näe, jälle pole jupp aega kirjutanud. Osaliselt saan vabanduseks tuua asjaolu, et mind polnud kodus. Olime esipujääniga pealinnas haiglas uuringutel. Uuriti siis pujääni, kes pole teadupärast just riigi suurim sõnameister kuid seeeest näitab üles meisterlikke oskusi jonnimises. Eriti suurt rõhku paneb ta detsibellidele. Mida rohkem, seda uhkem. Tallinna rahvas võib-olla imestsas, mis veider kisa see nädala esimeses pooles kostus. See oli Tõruke.
Haiglas oli ääretult igav. Kõik protseduurid (nii toredad kui traumeerivad) tehti ära enne lõunat ja ülejäänud aja vahtisime igavusest lakke. Või noh, poole ajast veetsime mööda koridori edasi tagasi kõndides, kus mõlemas koridori otsas oli pildid kaladest, mida siis kordamööda tuli vaatamas käia ja siis iga kord imestunult hõisata: "Oi, näe! Vaata! Kala sööb!" või "Emme, vaata! Kala ujub! Mulla-bulla!" Ma näen varsti neid kalu unes ka juba.
Kolm päeva olime seal. Hea, et kauem polnud. Muidu oleks Tõruke ilmselt täitsa kokku kuivanud. Ta nimelt keeldus söömast haigla toitu. Juu oli kuulnud linnalegende selle väärtuse osas ja igaks juhuks isegi ei maitsenud midagi. Mina sõin küll ja polnud häda midagi.
Siiski-siiski. Natuke ta ikka sõi ka. Esimesel õhtul toodi enne magamaminekut rosinakisselli, kust ta väga püüdlikult kogu vedeliku ära sõi ja siis rosinad mulle sisse toppis.

Kolmapäev, veebruar 04, 2015

jälle ta toksib me aknaplekil, küllap on meeles, mis maitse on pekil

Tihastele akna taha peki riputamine on ajast ja arust. Meie pere noorem põlvkond teab täpselt, mida tihased tahavad. Täna nõudis Tõruke köögis rõduukse ees: "Linnukestele kaadi*! Amps-amps!"

*kaad on siis Tõrukese keeles šokolaad. Ja ta pakkus tihastele minu parimat tumedat šokolaadi.

Minu lemmiksõnad Tõrukese repertuaarist on kakaam (reklaam) ja kakatol (traktor). Viimane sõna tekitab tihti segadust. Poiss räägib traktorist, aga millegipärast hakatakse teda selle pale potile suunama...

Teisipäev, veebruar 03, 2015

Retooriline küsimus

Millal saabub aeg, mil ma saan täiesti segamatult näiteks raamatut lugeda...