esmaspäev, jaanuar 30, 2017

Kadunud olümpialootus

Käisin huvi pärast kehakoostise analüüsi tegemas. Sain teada, et olen täielikus harmoonias. Minu keha bioloogiline vanus on selle põhjal vaid aastakese maas minu passijärgsest vanusest. Seda oli meeldiv kuulda. Kuna ma pole mitte parimas füüsilises vormis, siis kahtlustasin, et masin soovitab mul koheselt pensionile minna.

Veel rohkem üllatas aga mind see, kui võimsana see näitas minu lihasmassi! Haa, suure pekikihi all on peidus tõeline kulturist! Või on minu puhul tegemist raisatud loomulikut talendiga. No kui ilma igasuguse treeninguta selline lihasmass saada, siis võib eeldada, et pisukese treenimisega võiksin juba olümpiamängudel kuuli tõugata või vasarat heita...

Kusjuures minu pekiprotsendi kohta öeldi, et see on optimaalne. Ma kardan, et see masin ei suutnud nii suure pinge all päris täie mõistuse juurde jääda :)

teisipäev, jaanuar 24, 2017

Põetaja

Suured pidustused on läbi  ja aeg on naasda argiellu. Naasemine saabus ka tagasilöökidega tervises. Eile teatati mulle lasteaiast, et olen täiesti tõbised lapsed sinna viinud ja olen üleüldiseks ohuks inimkonnale. Lapsed saadeti koju. Ma ei saa väita, et see poleks olnud õigustatud - mõõdistamised näitasid, et mõlemal oli palavik ja kui oleks detsibellomeeter käepärast olnud, siis oleks ilmselt mõõdetud tervistkahjustav müra, mida nad köhimisega tekitasid.
Kuna meie tavapärane lapsehoidja on karantiinis, siis olengi mina sunnitud põrsakestega koju jääma. Kõrge palavik ja köha ei avalda nende tavapärasele destruktiivsusele olulist mõju. Iga hetkega, mil ma üritan natuke arvutitööd teha suureneb kaos  lausa ulmelise kiirusega... Ma ei tea, kas õhtuks meie majast midagi alles on.

Aga üks ajalooline sündmus mahub veel lähiajalukku. Nimelt saabus liinile uus parvlaev ja kuna meil polnud kaugelt tulla, siis käisime ka selle ristimist vaatamas. Ega midagi ei kuulnud, mida seal räägiti, sest pidevalt pidi vaatama, et lapsed üle kai vette ei hüppaks. Millegipärast tundus mulle nagu oleks see nende ainus mõte (kuigi nad tõenäoliselt kai servale lähemale kui 2 meetrit ei läinud).
Praam ise oli ilus ja puhas. Pakuti kiluleiba ja Iff laulis. Kuigi lapsed teda kuulata ei tahtnud. Isegi torti nad ei tahtnud. Mul tekkis küll soov üks ripakil olnud tort koju veeretada. Ootas teine justkui mind...

pühapäev, jaanuar 15, 2017

Pulmad!

Nonii, aasta pole jõudnud õieti alatagi kui juba on esimene suursündmus üle elatud. Jah, eile oli see ajalooline päev, mil minu isiklik õeraas (taas) mehele läks ja selle puhul üks suur raamatuklubi kogunemine sai maha peetud. No kõigepealt tuli muidugi üldse kohale jõuda.
Kuna pidustused toimusid mandril, siis jala kohale minna ei saanud. Eks transpordiks on erinevadi võimalusi. Meie valisime leivaauto. Lappisin oma isikliku Milli silmini ahjusooja leiba täis ja asusin minekule. Ja nüüd kujutage ette kui kiiresti läheb kõht tühjaks kui tuleb paar tunnikest hurmavas leivalõhnas veeta. Ma pidin suure süljeerituse tõttu peaaegu  vedelikuvaegusesse langema.
Mingi ime kaudu jõudsime siiski kohale.
Pulmapidu ise oli imeline. Kõik need mustmiljon pisidetaili, mis niigi ilusa sündmuse eriliseks muutsid (oi ma juba ootan pilte, kahju, et neid niiiiii kaua peab ootama). Rääkimata siis ilusatest ja õnnelikest inimestest, heast muusikast, toredast õhtujuhist ja lusika-läbi-riiete-ajamise-mängu absoluutsest keelust! Ehk siis kõik oli imeline, aga üks detail oli lausa geniaalne ja selle väljamõtleja peaks minu arust eriauhinna saama!
Küsisin lastelt, mis neile peo juures kõige rohkem meeldis. Ühest suust vastati jäätis!!! Peol oli külmkapp, kust võis piiramatus koguses jäätist võtta. Kõik head käsitöö smuutijäätised. Miks pole mina lapsena saanud käia ühelgi peol, kus võib süüa jäätist nii palju kui jaksad? Ma oleks nõus isegi suurena sellisele peole minema ja ikka tunnistama see parimaks peoks üldse. No ja minu lapsed kasutasid seda võimalust ikka täiega. Tõruke sõi vähemalt 7 jäätist (kui mitte rohkem, kes neid lugeda jõudis). Tema eelistuseks oli maasikasmuuti jäätis. Täps sõi veidike vähem ja hoolitses ka vanemate eest, tuues iga natukese aja pärast poolsöödud jäätise emmele-issile maiustamiseks.
Lapsed nautisid üldse pidu sajaga. Nukker kukeke sai endale kaks andunud fänni. Kuigi Tõruke fännas rohkem nende valgusmängu. Kõvad tantsujalakesed olid nad ka. Mpsi tantsukaart oli juba peo alguses viimseni broneeritud. Kohati läks lausa kakeluseks, kumb lapsuke saab issiga tantsida. Häda korral oldi nõus isegi emmega tantsima. Lõpuks pidi Täps lava ees magama jääma ja tassisin ta väevõimuga sealt minema. Ta küll hakkas vastu, aga uni oli siiski tugevam.

Hommikul peksti meid enne kukke ja koitu koristaja poolt voodist välja. Selgus, et mingid taidlejad vajasid just seda voodit, kus Täpike põõnas. Egas midagi, haarasin lapsed kaenlasse ja asusime kodupoole. Muide, need taidlejad ei meeldinud kummalegi lapsele. Eriti nördinud oli Tõruke, kes suure "trönnifännina" lootis ka järgmisel päeval leida eest samu tennisiste, keda nad eelmisel õhtul andunult vaatasid ja valjuhäälselt kommenteerisid.

Aga kui korraks pulmade juurde tagasi tulla, siis oli väga ilus pidu ja ma soovin pruutpaarile ilusat ja harmoonilist abielu!

reede, jaanuar 06, 2017

väsinud õmblejanna

Oeh, kuidas uue aasta esimene töönädal on ära väsitanud. Nagu oleks kolm nädalat jutti tööd rabanud. Söömata-magamata. Tahaks magama minna, aga hoopis tuleb lapsed lasteaiast kokku korjata ja sõita linna õmblusvabrikusse. Kuuldavasti on ju suured pulmad tulemas. Sellega seoses mõtlesin, et tuunin natuke oma üht kostüümi ja annan teisele värskema ilme.
Kleiti selga proovides ilmnes, et see on rinnust pisut kitsas. Egas midagi. harutasin rinnaosa lahti, otsisin uue kanga, lisasin paar sentimeetrit varu juurde, pusisin terve õhtu selle kallal, õmblesin uuesti kokku. Ja tulemus? Kleit on endiselt rinnust täpselt sama kitsas. Mis toimub?
Nüüd on kaks võimalust. Kas ma võtan nädala ajaga nii palju alla, et kleit lõpuks parajaks saab või valin uue kostüümi. Sama kleiti teist korda ma enam ümber tegema ei nõustu. Ahjaa, kolmas variant on siiski ka. Ajan ikka modifitseeritud kleidi selga ja lihtsalt ei hinga terve õhtu. Iisi.



kolmapäev, jaanuar 04, 2017

HUA

Ja ongi uus aasta käes. See tuli võimsa tulevärgi saatel* meeldivas seltskonnas. Aasta 2017 on hoopis teist karva kui 2016. Palju valgem (jah, lumi tuli maha) ja paaaaaalju külmem. Kui 31. detsembril oli õues 8 kraadi sooja, siis täna oli -9 ja kui veel tuulekülm juurde arvata, siis umbes -30. Õues on kohutav tuul. Ulub teine ümber maja ja paneb minu paigaldatud soojustuse proovile. Kahju, et soojustus ikka veel poolik on... Elektriradiaator läks ka katki. Aga pole hullu. Olen külmemateski tingimusts elanud.
Lapsed ei lase end mingist burgaast häirida ja istuvad mul siin ahju ees ja mängivad legodega. Ehitavad praame. Juba on valminud praamid nimedega: Tandreas Troili, Hiiumaa, Haapsalu, Titanic ja Virtsu. Enamus praame saavad ühel või teisel õnnetul moel otsa. Vahel sõidavad jäämäele otsa, aga suurema tõenäosusega saavad välgutabamuse või lähevad lihtsalt kehvast ehituskvaliteedist tingituna põhja. Loodame, et poolakate praamid on vastupidavamad.

Mis siis veel? Alustasin uut aastat samade lubadustega, nagu ei tea mitut eelnevat. No ikka, et võtan loendamatu arvu kilosid alla. Äkki sel korral võtangi ;)



*Tõsi, see tulevärk oli kusagil kaugel, kus mind polnud.