Eelmise sissekande illustratsiooniks! Valetsin ka natuke, öeldes, et päike loojub siin alati merre. Eile vajus pilve sisse.

Kiirgav maailmaparandaja

Kui nüüd peaks midagi juhtuma ja ilmast peaks elekter ära kaduma, siis pimedusse me ei jääks. Piisaks sellest kui ma särgi seljast võtan ja mõnus soe punakas kuma täidaks kogu ruumi. See on see kui päikesekreemi ainult ninale määrida.
Jaa. Suvi jõudis lõpuks ka Keri saarele ningvillastest sokkidest tüdinuna nautisin pool päeva raamatu seltsis kivide vahel päikest. Vahepeal näitasin isegi oma küllaltki ümarale kõhule veidi valgust, aga kõht on nii valge, et sealt peegeldas päike tagasi ja kippus pimestama. Kuna hakkas hirmus palav, siis hüppasin korra isegi vette. Vesi on siin Põhja-jäämeres muidugi äärmiselt karstav, nii et sama kiiresti kui vette sain, kargasin sealt ka välja. Mõnus jahutus oli sellegipoolest.
Aga nüüd lähen vaatan päikeseloojangut. Päike loojub siin alati merre ja majaka laternakambrist on seda mõnus jägida... Iga päev olen vaadanud, et kas sel korral saab päike mõnele tankerile pihta või mitte. Enamasti on laevadel siiski õnnestunud läbi lipsata.

Piidlevad kivid

Näete, kuidas üks kivi siin pildil sind piidleb? Siin on pooled kivid sellised. Luuravad sind vaikselt oma vaatluspositsioonilt ja hauvad oma varjatud salaplaane või siis lihtsalt võtavad kätte, lükkavad kaks koiba välja ja vudivad minema.

Aga täna on isegi siin harukordselt soe. Tuulevarjus võis lausa jope pealt ära visata ning lühikese varrukaga särgiga olla. Ma korra isegi näitasin oma kõhtu päikesele, aga ainult korra.

Üldiselt oleme tegelenud laisklemise ja logelemisega. Pisut on siiski asjalik ka oldud - sai varandus maha maetud. No mis üksik saar see on, kuhu varandust maetud pole. Ja vihje aarde leidmiseks kirjutasime ka. Nii et tulge aga ja otsige üles.

Kajakas versus majakas

Lubasin pilte. Siin on kõige märkimisväärsemad objektid Keri saarelt: Majakas ja Kajakas. Kumb on kumb, eks selles saa tähelepanelikum vaataja ise aru.

Muide, kuidas on see võimalik, et ükskõik kus ma ka ei oleks, on tuuline. Ümber maja jalutades peaks ju ometi olema koht mis jääb tuulevarju ja kus saaks raamatut lugeda, ilma, et tuul pidevalt lehti pööraks...

Rapuntsel

Eile pani Mps mind majakasse luku taha. Ise ta väidab, et kogemata. Mina seda juttu muidugi ei usu. Aga ausõna, asi pole sugugi nii hull, et mind peaks luku taga hoidma, et ma esimeste külastajate paadiga ära ei põgeneks. Nüüd on juba soojem ja päike paistab ja elul pole viga midagi.
Aga no eks ma siis istusin seal lossitornis nagu Rapuntsel ja ootasin et mu päästja avastaks, et ma olen kaotsi läinud....
Muide Keri saar on nii suur küll, et mul juba esimesel päeval õnnestus Mps siin ära kaotada...

Keri(se) saarel

Rahvas räägib, et Eestis pidi ilge kuumalaine olema ja ainus võimalus ellu jääda on end jahedasse merre visata. Keri saar ilmselgelt Eestis ei asu. Eile oli hirmus tuuline ja jahe nii et kõik riided olid üksteise otsas seljas ja nägime välja nagu kaks kubujussi. Kuuma-Laine istus kusagil eemal kivi otsas ja irvitas meie üle kajaka kombel. Või oligi see kajakas.
Täna on olukord juba tunduvalt kaunim. Päike särab taevas ja võib isegi lühikese varrukaga särgiga õue minna. Tegelikult peaks Keril just hästi soe olema. Saar on ise ju nagu suur keris - hunnik päikese käes kuumenevaid kive. 
Peaks fotoka ka õue jalutama viima ja teile illustratsiooniks siia mõne kajakapildi tegema.

Saarevahid taas ametis!

Aasta ja viis päeva tagasi lehvitasime Keri tuletornile lahkudes ja täna siis tervitasime tuttavat kujutist jälle.
Ühesõnaga oleme õnnelikult Keri saarele jõudnud, et veeta siis nädalake tõelist puhkust. Plaan oli tegelikult alles homme saabuda, aga soodsate ilmastikuolude ning võimaluste kokkulangemisel kuhjasime juba täna oma kompsud paati ja kihutasime siia.
Pakkimisega läks sel korral väheke lihtsamalt kui eelmisel - teadsime juba mida oodata ning mida kaasa võtta ning mida maha jätta. Eelmise aasta kogemustest lähtudes panustasime soojadele riietele ning küttepuudele. Türmoopeegli jätsime sel korral maha. Tundus mõistlik valik. Paadis selle jaoks ilmselt kohta poleks olnud.
Mis siis aastaga muutunud on? Põhiline muutus näikse olevat kajakate arvus. Kui eelmisel aastal oli neid miljon-triljon, siis sel aastal on ainult pool miljon-triljonit. Seega poole vaiksem ja poole väiksem oht pihta saada. Samas võibolla on tänased kajakad kuidagi täpsemad... Saame näha. Kavatseme siin veeta terve nädala. Selle ajaga on kajakatel aega täpsuslaskmist harjutada küll!

Pühendatud vennale!

Sügisöösel venna ukse taga
Öö nii pime veel ei laula kukk
Vend seal magab aga me ei maga
Venna uksel ees on snepperlukk

Läbi seinte venna paksu naha
pole kuulda meie kaebehäält
Meil on külm ja kurb ja väga paha
aga vend ei lükka tekki päält

Vend ei tule vend on uhkeks läinud
talle maja tähtsam kui kõik muu
Sellist siga pole me veel näinud
Öelda vend ta kohta tõrgub suu

Just sellised lauluviisid kummitasid eile peas, kui me vastu ööd külmunult ja märgadena suurele mandrile jõudsime ja keegi meile öömaja pakkuda ei tahtnud. Lõpuks tädi siiski halastas me peale ja lubas meil paar tunnikest nurgas tukkuda. Aga juba enne kukke ja koitu (nii ööbikute ajal) põgenesime pealinnast, et esimese praamiga koju jõuda. Ja seda kõike selleks, et tööle minna. Oh õnne ja rõõmu.

Tööl oli muidugi hirmus. Esiteks oli kohutav uni kallal (ma ei mõista, kust see küll tuli, tervelt kolm tundi sai ju magatud) ja teiseks oli külm. Brrrr... Ma ei mäletagi millal mul viimati soe oli. Keril oli koguaeg külm (no saunas ja kaisus oli temperatuur peaaegu et inimlik, muidu aga jäine). kõik need suvekleidid ja bikiinid, mis sai kaasa veetud - tühi vaev. Minu kõige hinnalisemaks riietusesemeks osutus kampsun, millest ma ei lahkunud ööl ega päeval (öösel oli see mul padjaks). Ja koju jõudes ilmnes kurb tõsiasi - siin on ka külm. Ja tööl on ka külm ja huhh, jääaeg on saabunud.

Tervitusi toome Keri saarelt

Ja hakkabki meie Keri seiklus läbi saama. Pakime viimased asjad kokku ja varsti üritame mandrile tagasi saada. Tea kas selliseid metsistunud inimesi üldse lastaksegi suurele maale. Kammisin täna igaks juhuks pea ära. No et äkki petab ära. Tükk aega pusisin enne kui kõik tuulepsad peast lahti harutatud said.
Kuidas siis oli? Imetabane. Külm, tuuline aga muidu imetabane. Selline mõnus ajatu olemine on siin. Kuhugi kiirustama ei pea, kell tiksub ainult nalja pärast seinal. Midagi pole vaja teha, aga samas kordagi igav ka ei hakanud... Kas ma tuleks siia veel? Tuleks küll! Parandus, ei mingit tingivat kõneviisi - tulen küll!

Polegi nii üksik saar

Kuna eile oli üle pika aja jälle ilus ilm, nautisime õhtul väikese veini saatel majakast päikeseloojangut. Peale seda kui päike oli merre kukkunud läks aga tornis külmaks ja otsustasime veiniga keskkütte ahju kõrvale kolida. Suur oli meie üllatus kui kesköö paiku akna taha tumedad varjud ilmusid. Esimesed inimesed alates teisipäevast! Täiesti uskumatu. Tsivilisatsioon on siiski olemas!
Täna on päikesepaiste vaheldunud ägedate vihmahoogudega. Ka külalisi tuli juurde. Praeguseks on kõik juba läinud. Nüüd istume jälle kahekesi. Kui muidugi kajakate ja muude tiivuliste hordid välja arvata. Tiivulisi on nüüd üks liik juures; kuna ta näitas end ainult vilksamisi, siis pole kindel kas tegemist oli hänilase või jõgivästrikuga, aga tõenäoliselt ikkagi esimene.
Pildil hõbekajakas.

Uudiseid Kerilt

Pealkiri on loomulikult eksitav. Milliseid uudiseid siin ikka olla saaks. Üle mitme päeva paistis päike ja oli pisutki soojem. Võis lausa kasuka pealt ära võtta. Kui end sobivasse kohta tuulevarju sokutasid. Aegajalt ilmuvad mingid müstilised udulahmakad. Majakas paistab läbi udu. Hommikul äratab lainete müha, mis õhtul magama äiutab. Meir on majale nii lähedal, et kui aknast välja vaatad, siis tundub, et järgmine murdlanie paiskab oma vahused veed aknast sisse.
Olen teinud umbes miljon pilti kajakatest... Täna lisandus Keril kohatud linnuliikide hulka aed-lepalind

Pannkoogid moosiga

Täna hommikul olid kõik linnud vait. Nagu oleks eilne tuul nad minema puhunud. Praeguseks on nad jälle tagasi ja kaagutavad nii mis jaksavad. Homikusöögiks küpsetasin pannkooke. Imetabased tulid. Ma polegi nii häid pannkooke varem teinud. Eriti meeldivaks tegi need kohalikest Keri saare krissidest tehtud moos. Tänud saarevahtidele, kes selle eelmisel aastal keetsid!
Keri majakas on tore. Tõsi, ta on ühest küljest pisut lagunenud, aga muidu võimas. Seal on trepp nagu lossis. Lai ja uhke. Mitte nagu näiteks Kõpu majakas, kus tuleb justkui mööda hiire urgu roomata. Aga nii palju kui viimaste päevade jooksul, pole ma ammu trepist käinud. Ikka majaka tippu ja alla tagasi, siis jälle üles ja alla tagasi. Ja vaade laternakambrist on võrratu. Eriti tore on öösiti vaadata kaugete laevade tulesid.

Tänased näitajad:
tuul: 6,3 m/s, lääne-edelast
temperatuur: 7°C

Ornitoloogilised katsetused

Täna hommikul äratasid meid hahad. Need tegid otse akna all väga veidrat häält ja paterdasid rongkäigus majast mööda. Ka hahkadel on juba pojad väljas. Need küll ei tuterda ringi nagu kajakate omad.Orintoloogilistest vaatlustest veel niipalju, et oleme tänase seisuga näinud järgmisi linde:
hõbekajakas
kalakajakas
meri- või tõmmukajakas
tiir
merisk
hahk
hallvares
linavästrik
tuttvart
rohukoskel
kormoran
tundmatu väike linnuke
EDIT: lisandusid järgmised linnud:
valgepõsk-lagle
kadakatäks
pääsuke
ja veel üks lind, keda ei jõudnud tuvastada kuna binokkel oli kaugel
Eilse päevaga õnnestus mul nina, põsed ja lõug ära põletada. Ülejäänud keha päikest ei näe, sest tegelt on õues ikkagi suhteliselt jahe. Üritasin natuke majakat joonistada, aga külm hakkas ja üks kajakas näitas oma põlgust minu kunstiande suhtes ning lasi valju mõnitamise saatel läraka otse mu joonistusplokile. No nii vilets see pilt nüüd ka polnud...

Pakkumine, millest ei saa keelduda

Jah. Päikeseloojangu vaatamine tuletorni laternakambrist. Veidike kõlisevat šampust ning kõikse kallim kohe käe ulatuses.

Keri-eri

Oleme Mpsiga jõudnudki üksikule saarele!
Start saarele viibis ilmastikuolude tõttu terve päeva. Seega kiusasime Päälinnas viibivaid sõpru-sugulasi ning surusime neile oma meeldivat seltskonda peale.
Täna õnneks näitas ilm väheke suvisemat palet. Meri oli peaaegu sile, kui me pisikese kaatrikesega avamere poole tüürisime. Pardal oli siis kapten-tüürimees Peep ja last, millest suurema osa moodustasime mina, Mps, Gotfried ning tonnide kaupa küttepuid.
Keri siluett merelt vaadates on imeline. Mida lähemale kutsuv majakas jõudis seda rõõmsamaks läks meel.
Kohale jõudes tehti meile saarele ekskursioon ning tutvustati keerulist raadio- ning veel keerulisemat elektrisüsteemi. Mps on õnneks pisut tehnilisema taibuga kui mina. (ma ei suuda sedagi otsustada, kas lõigata läbi punane või sinine juhe). Mps ei lõiganud midagi ja tõi elektri majja. Nagu näha juuresolevalt pildilt. Kuigi tõele au andes tuleb tõdeda, et taastuvenergeetika on ilmastikuoludelele alla vandunud ja virel ei tööta. Seega on meil väiksemat sorti energiakriis, nii et ainult paari tunni jagu elektrit on päevas ette nähtud. Aga muretsemiseks pole põhjust - mobiilid töötavad ja raadioside toimib....

Mis see Keri saar endast siis kujutab? No see on pisuke hunnik kive, kuhu keegi on tuletorni ja paar majauberikku peale ehitanud. Lisaks meile, kahele priitahtlikule saarevahile, elab siin veel üks hull merisk, paar linavästrikku, mõned pisikesed veel tuvastamata linnukesed, paras ports hahkasid ning keskeltläbi miljon kajakat. Kuna praegu on pesitsemisaeg, siis on siin muidugi eriline hooaeg. Kui kasvõi väikese sammukese teerajalt kõrvale teed, lendab keegi pesalt minema või näed kohmakal taaruval jooksul kajakapoegi eemale paterdamas. Me oleme küll üritanud neid võimalikult vähe segada ning ühe kajaka, kes on oma pesa teinud otse ukse ette, heaolu huvides käisime vahepeal isegi akna kaudu grillimas, aga loobusime sellest tsirkusest peagi. Kisa on muidugi kõrvulukustav. Kõige suurem oht ähvardab siiski ülalt. Ilma mütsita on ohtlik käia. Kajakad nimelt pommitavad meid. Meil siin on Mpsiga väike võistlus, et kes saab õnnelikumaks. No mõnedes kultuurides tähendavat see suurt õnne, kui lind pihta laseb. Praegusel hetkel Mps juhib minu ees!
Pakid panime vööri