Milline suvine ilm täna. Olles veetnud meeldiva hommikupooliku vallamajas, otsustasin pealelõunasel ajal panustada värskele õhule. Pakkisin raamatu ning küpsised kotti ja kuna tundus suhteliselt tuuline, siis tõmbasin fliisi selga. See viimane oli küll selgelt liiast. Võtsin suuna karjamaale, et mõnusas päikesepaistes paar rida lugeda. Raske oli. Hirmus palav hakkas nimelt. Fliisi olin ma ammu nurka visanud ja varbad saabaste ikkest päästnud, aga rohkemat mul midagi ära visata polnud. Nii ma siis sulasin vaikselt oma piknikutekil... Nagu oleks kesksuvi olnud. Meri, mis lähistel loksus ning värskendavat jahutust lubas, tundus peaaegu kiusatusena.
Muide, teised olid targemad olnud. Oma paigakesse suundudes hakkas kadakate vahelt silma paar pruuni peput, kes kohe kindlasti fliisi kaasa võtnud polnud.
Maailmaparandajatele meeldivad kohad, kuhu nad saavad oma maailmaparanduslikke ideid ja mõtteid kirja panna, kurta oma rasket elu ja võibolla isegi midagi asjalikku öelda... Ei seda siiski mitte. Pigem ohtralt kirjanduslikke liialdusi ja kunstilisi ilustusi
(muide, kõik kirjavead on taotluslikud)
teisipäev, mai 31, 2011
esmaspäev, mai 30, 2011
Puhata peab oskama!
Aah, minu esimene puhkusepäev. Ja tööl ei läinud ka eriti kaua aega.
Oma vaba aja kasutasin pisut peenramaal lõbutsemiseks, aga kuna ma endiselt ei suuda porgandit muust umbrohust eristada, siis polnud seal palju teha.
Seejärel tõstsin kapist välja kõik riided, mis mulle enam selga ei lähe ja mida ilmselt pole mõtet ka järgneva aasta jooksul üritada selga toppida. Kapp jäi üsna tühjaks. Kui asi nii jätkub, siis varsti ilmselt ei jää mul muud üle kui voodilina endale toogana ümber keerata ning kaubandusvõrku XXXXL suuruses riideid otsima minna.
Hea asi on see, et nüüd on kapp korras. Tõsi muidugi see, et mida vähem asju, seda kergem korda hoida.
Homseks puhkusepäevaks on mul ka suured plaanid. Kõigepaelt lähen tööle. Ja kui tööst veidi aega üle jääb, siis hakkan nimekirju koostama. No et mida kõike üksikule saarele kaasa pakkida.
Oma vaba aja kasutasin pisut peenramaal lõbutsemiseks, aga kuna ma endiselt ei suuda porgandit muust umbrohust eristada, siis polnud seal palju teha.
Seejärel tõstsin kapist välja kõik riided, mis mulle enam selga ei lähe ja mida ilmselt pole mõtet ka järgneva aasta jooksul üritada selga toppida. Kapp jäi üsna tühjaks. Kui asi nii jätkub, siis varsti ilmselt ei jää mul muud üle kui voodilina endale toogana ümber keerata ning kaubandusvõrku XXXXL suuruses riideid otsima minna.
Hea asi on see, et nüüd on kapp korras. Tõsi muidugi see, et mida vähem asju, seda kergem korda hoida.
Homseks puhkusepäevaks on mul ka suured plaanid. Kõigepaelt lähen tööle. Ja kui tööst veidi aega üle jääb, siis hakkan nimekirju koostama. No et mida kõike üksikule saarele kaasa pakkida.
Sildikesed:
meeleheitel koduperenaine,
Töö kiidab
reede, mai 27, 2011
Puhkuseplaanid
Aga minul algab esmaspäevast väike puhkus. Olen selleks igati ettevalmistunud. Käisin raamatukogus ja peale pikka valimist ja vaagimist tassisin koju terve mäetäie raamatuid. Ahneks läksin, mis teha. Vaadates raamatute kogust, siis ilmselgalt tekkis mul pettekujutelm, et minu puhkus kestab kaks aastat, mitte kaks nädalat.
See kaks nädalat on ka suht tinglik. Esmaspäeval olen ma tööl ja teisipäeval olen ka tööl... Aga see-eest teise puhkusenädala kavatsen veeta tsivilisatsioonist äralõigatuna.
See kaks nädalat on ka suht tinglik. Esmaspäeval olen ma tööl ja teisipäeval olen ka tööl... Aga see-eest teise puhkusenädala kavatsen veeta tsivilisatsioonist äralõigatuna.
teisipäev, mai 24, 2011
Kiire nädalavahetus pulmade ja muu tralliga
Kuidas see juhtub, et kõik üritused ronivad ühele nädalavahetusele? Nagu neil oleks neil seal mingi pesa. Ei, see pole õige väljend. Pesa tähendaks, et kõik üritused on kenasti koos, aga millegipärast kipuvad nad mööda ilma laiali olema. Nii ka sel nädalavahetusel. Ja kuna ühestki üritusest puududa ei ole lubatud* siis sai sel nädalavahetusel palju sõidetud ja vähe magatud.
Kõigepealt olid väikesed talgud. Väikesed, sest Mpsil õnnestus sel aastal ainult üks vabatahtlik leida. Aga suurt vahet polnud. Mustmiljon sääske jagada kolmele või kolmekümnele ei tee suurt vahet.
Kui talgud said läbi kihutasime Sõrve Karli sünnipäevala ümarlauale, mis oli pisut kandilisevõitu, kuid sellests hoolimata kaetud hea ja paremaga. Ja saun oli mõnus nagu ikka.
Hommikul enne kukke ja koitu tõstsime magava Unistaja autosse ning kihutasime Taevaskoja poole. Meil oli kogu marsruut minutipealt paika pandud. Ei mingit uimerdamist ega pissipeatusi. Mina joonistasin omale kõikuvas praamis silmad pähe (tulid sellised lainetavad) ja Mps ajas sõidu peal habet. Plaan oli Tartu piiril vahetada snäkid Unistaja vastu ja siis "jah" sõna ajaks tseremooniale jõuda.
Tänu minu imelistele seniavastamata ralligeenidele ja Milli võimsale mootorile läks meil isegi nii hästi, et ei pidanudki põõsa taga riideid vahetama ja võisime endale lubada Tartus väikese peatusegi.
Tseremooniapaika jõudsime isegi pisut vara. Kui ülejäänud külalised saabuma hakkasid tekkis meil tunne, et olime kutselt midagi lugemata jätnud. Kindlasti oli kutse all servas väikeses kirjas, et kaasa palume võtta lapsevankri või vähemalt kolm alla viieaastast last. Meil polnud ühtegi sellist kaasas ja tundsime end nagu alasti, sest ülejäänud külalistel oli kõigil pudinad juures. Aga me ei lasknud end sellest väga häirida, sest peagi saabus ka pruutpaar.
Oi mulle meeldivad pulmad! Peigmees on alati nii uhke ja pruut nii ilus ja kokku kõik nii armsad ja õnnelikud. Ja olidki. Tseremoonia oli äärmisel ilus ja südamlik. Ilusad inimesed, ilusad mõtted, ilusad soovid imekaunis kohas.
Kui pidulik osa oli läbi, kihutati peaopaika, kus pruut kõigile lahkelt putru jagas ja peig oma käega kääru kodust leiba juurde lõikas. Lisaks sai maitsta veel erinevat sorti delikatesse, mida pulmakülalised kärude kaupa kohale olid tassinud. Ja et toidule pisut ruumi teha sai vahepeal ka tantsu keerutatud (pidi ainult tähelepanelikult jälgima et mõnele pisikesele pudinale peale ei astuks. Pidu vürtsitasid mõned edukad mängud, kus ma näitasin üles oma piirituid teadmisi armastusteemaliste vanasõnade valdkonnas ning loomade poolt kaunistatud pulmatort. Tõsi on see, et üks lammas ja kolm lambakoera ikka suurt kunsti teha ei suuda, aga sellest vähesest suudetakse siiski palju välja lugeda.
Kuna aga uni võttis võimust siis lahkusime pisut enne peo lõppu ning kihutasime Tartusse öömajale. Kuna järgmisel päeval pidid parimad varakult tööle minema, siis lahkumine Tartust toimus jälle varavalges. Tõstsime teleka, magava Murdjalapsukese ja kogu tema maise vara autosse ning kihutasime hetkekski peatumata otse praamile.
Vot selline kiire nädalavahetus oli. Keda huvitavad täpsemad detailid ja pildimaterjal - tulge meile külla, ma räägin teile.
* Keeld on muidugi minu isiklikust suhtumisest tingitud. Eesmärk on võtta viimast allesjäänud vabadusest. Praegu on reisimine veel lihtne. Aasta pärast nõuab see ilmselt veel palju rohkem arvutamist ja arvestamist ja klapitamist.
Kõigepealt olid väikesed talgud. Väikesed, sest Mpsil õnnestus sel aastal ainult üks vabatahtlik leida. Aga suurt vahet polnud. Mustmiljon sääske jagada kolmele või kolmekümnele ei tee suurt vahet.
Kui talgud said läbi kihutasime Sõrve Karli sünnipäevala ümarlauale, mis oli pisut kandilisevõitu, kuid sellests hoolimata kaetud hea ja paremaga. Ja saun oli mõnus nagu ikka.
Hommikul enne kukke ja koitu tõstsime magava Unistaja autosse ning kihutasime Taevaskoja poole. Meil oli kogu marsruut minutipealt paika pandud. Ei mingit uimerdamist ega pissipeatusi. Mina joonistasin omale kõikuvas praamis silmad pähe (tulid sellised lainetavad) ja Mps ajas sõidu peal habet. Plaan oli Tartu piiril vahetada snäkid Unistaja vastu ja siis "jah" sõna ajaks tseremooniale jõuda.
Tänu minu imelistele seniavastamata ralligeenidele ja Milli võimsale mootorile läks meil isegi nii hästi, et ei pidanudki põõsa taga riideid vahetama ja võisime endale lubada Tartus väikese peatusegi.
Tseremooniapaika jõudsime isegi pisut vara. Kui ülejäänud külalised saabuma hakkasid tekkis meil tunne, et olime kutselt midagi lugemata jätnud. Kindlasti oli kutse all servas väikeses kirjas, et kaasa palume võtta lapsevankri või vähemalt kolm alla viieaastast last. Meil polnud ühtegi sellist kaasas ja tundsime end nagu alasti, sest ülejäänud külalistel oli kõigil pudinad juures. Aga me ei lasknud end sellest väga häirida, sest peagi saabus ka pruutpaar.
Oi mulle meeldivad pulmad! Peigmees on alati nii uhke ja pruut nii ilus ja kokku kõik nii armsad ja õnnelikud. Ja olidki. Tseremoonia oli äärmisel ilus ja südamlik. Ilusad inimesed, ilusad mõtted, ilusad soovid imekaunis kohas.
Kui pidulik osa oli läbi, kihutati peaopaika, kus pruut kõigile lahkelt putru jagas ja peig oma käega kääru kodust leiba juurde lõikas. Lisaks sai maitsta veel erinevat sorti delikatesse, mida pulmakülalised kärude kaupa kohale olid tassinud. Ja et toidule pisut ruumi teha sai vahepeal ka tantsu keerutatud (pidi ainult tähelepanelikult jälgima et mõnele pisikesele pudinale peale ei astuks. Pidu vürtsitasid mõned edukad mängud, kus ma näitasin üles oma piirituid teadmisi armastusteemaliste vanasõnade valdkonnas ning loomade poolt kaunistatud pulmatort. Tõsi on see, et üks lammas ja kolm lambakoera ikka suurt kunsti teha ei suuda, aga sellest vähesest suudetakse siiski palju välja lugeda.
Kuna aga uni võttis võimust siis lahkusime pisut enne peo lõppu ning kihutasime Tartusse öömajale. Kuna järgmisel päeval pidid parimad varakult tööle minema, siis lahkumine Tartust toimus jälle varavalges. Tõstsime teleka, magava Murdjalapsukese ja kogu tema maise vara autosse ning kihutasime hetkekski peatumata otse praamile.
Vot selline kiire nädalavahetus oli. Keda huvitavad täpsemad detailid ja pildimaterjal - tulge meile külla, ma räägin teile.
* Keeld on muidugi minu isiklikust suhtumisest tingitud. Eesmärk on võtta viimast allesjäänud vabadusest. Praegu on reisimine veel lihtne. Aasta pärast nõuab see ilmselt veel palju rohkem arvutamist ja arvestamist ja klapitamist.
Sildikesed:
meie väike kambake,
pidu ja bakhanaal
neljapäev, mai 19, 2011
Ratsionaalne nädalavahetus
Siuhvilksti on jälle nädalake mööda läinud.
ja mitte midagi nagu poleks kirjutada. No toomingas õitseb ja võililleväljad kolletavad ja varba peal on vill. Tegelikult peaks magama minema. Arvestades, et nädalavahetusel saab ilgelt palju sõita, aga magada eriti ei saa, siis tuleks pisut ette magada. Praegu näeb plaan välja selline, et laupäeval kihutame sõrve ja pidutseme seal poole ööni, siis magame tunnikese või paar ja seejärel kihutame Sõrvest esimese praamiga Tartusse, teeme seal snäkivahetuse ning kihutame Taevaskotta pulma. Pulmas pidutseme kuni jaksame, kihutame Tartu tagasi, magame paar tunnikest ja siis kihutame hommikul enne kukke ja koitu murdjalapsukese ja televusseriga saarele, sest esmaspäev on ju tööpäev. See teeb tunduvalt rohkem sõidutunde võrreldes unetundidega
Ei kõla eriti ratsionaalse plaanina.
Aga millal ma enne ratsionaalsusega olen hillanud...
ja mitte midagi nagu poleks kirjutada. No toomingas õitseb ja võililleväljad kolletavad ja varba peal on vill. Tegelikult peaks magama minema. Arvestades, et nädalavahetusel saab ilgelt palju sõita, aga magada eriti ei saa, siis tuleks pisut ette magada. Praegu näeb plaan välja selline, et laupäeval kihutame sõrve ja pidutseme seal poole ööni, siis magame tunnikese või paar ja seejärel kihutame Sõrvest esimese praamiga Tartusse, teeme seal snäkivahetuse ning kihutame Taevaskotta pulma. Pulmas pidutseme kuni jaksame, kihutame Tartu tagasi, magame paar tunnikest ja siis kihutame hommikul enne kukke ja koitu murdjalapsukese ja televusseriga saarele, sest esmaspäev on ju tööpäev. See teeb tunduvalt rohkem sõidutunde võrreldes unetundidega
Ei kõla eriti ratsionaalse plaanina.
Aga millal ma enne ratsionaalsusega olen hillanud...
neljapäev, mai 12, 2011
Ämbritäis und
Appi, mind tabas ootamatult üüratu uni. Nagu oleks ämbritäis uneliiva vastu nuppu lajatatud (ilma ämbrit eemaldamata). Ei tea, kuidas see juhtuda võis, aga minu nägemus juhtunust on järgmine:
Sel talvel me nälga ei jää
Talvekartuli mure on lahendatud. Mugulad on mulda topitud ja nüüd jääb vaid oodata millal esimesed taimed ninad mullast välj torkavad. Seoses oodatava perelisaga tuleb juba varakult hakata mõtlema sullele, et üks suu rohkem toita juures (teatavasti on selliste vastusündinute põhiline toit ikkagi kartul...). Seega panime sel aastal umbees kolmkümmend kartulit rohkem maha kui eelmisel aastal (ja arvestades, et eelmisel aastal ei pannud me ühtegi, siis on oodata lõpmata arv korda suuremat saaki kui eelmsiel aastal. Ei tea, kas jaksame ikka kõik need kartulid ära süüa..
Kartuleid mulda torgates ründas meid aga selle suve esimene sääseparv. Olid sellised nälginud nägudega ja ilgelt tigedad. Ilmselt talv otsa paastunud. Vanarahvas ennustab selleks suveks veel hullemata sääseuputust kui eelmiseks aastaks. Veel hullemat? On see võimalik?
Kartuleid mulda torgates ründas meid aga selle suve esimene sääseparv. Olid sellised nälginud nägudega ja ilgelt tigedad. Ilmselt talv otsa paastunud. Vanarahvas ennustab selleks suveks veel hullemata sääseuputust kui eelmiseks aastaks. Veel hullemat? On see võimalik?
Sildikesed:
meeleheitel koduperenaine,
niu niu niu
pühapäev, mai 08, 2011
Ilusat emadepäeva! Mulle!
Haa, lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, kus ka mina saan (küll väikese avansina, aga ikkagi) emadepäeva puhul nõuda lilli, torti ja ohtralt õnnesoove.
Informatsiooniks neile, kes seda veel ei tea, siis minust saab ka varsti ema. Nimelt ei ole ma lihtsalt paksuks läinud vaid kehastan endas elus üllatusmuna - tõsi küll, ilma maitsav piimašokolaadita, aga Überraschung on see eest täitsa asjakohane, mitte mingi mõttetu plastmassist vidin (ainult mul on kuri kahtlus, et kasutusjuhendit kaasas ei ole, see on selge miinus). Seega peaks kõikide arvutuste kohaselt novembri alguses üks pisike maailmaparandaja pudinake juurde tulema!
Ja et te ei arvaks et tegu on järjekordse sissekandega rubriigist "hülgemöla", siis Teile ka väike fototõendus minu kõhuelanikust:
No kas ta pole mitte äraütlemata armas!!! (Näete! Näete! Minus tõstab pead juba klassikaline ema, kelle titt on kõikse kõige armsam, ilusam, targem, andekam ja parem, isegi kui seda tõestab vaid hägune pildike kummitus Casperit meenutavast udukogust. Järgmisena riputan facebooki täis pilte titest saja erineva nurga all ja leian, et ainus õige seltskondlik jututeema on see kuidas pisikese illi-kuku-nunnukese seedesüsteem töötab). Pildil küll käsi ja jalgu näha pole, aga see-eest on näha nina. Ja nina on palju olulisem (tegelt on tal käed ja jalad ka, ise nägin, isegi varbad on!).
Seda, kas tegu on poisslapse või tütarlapsega, seda ei tea me öelda. Ja ennustada ka ei oska. Üldiselt on mul teooria, millega ma võin ilmeksimatult ennustada järgmise meie seltskonna lapse sugu, aga meie puhul on see pisut komplitseeritud. See teooria on välja kujunenud loodusvaatlusi tehes ning loogilist mõtlemist rakendades. No Meie gängis on lood nii, et kui seltskonnas oli enne ema, siis tuleb vähemalt esimene laps poiss, kui aga isa on pärit meie kursuselt, siis on esimeseks lapseks tüdruk. Meie puhul on natuke keerulisem. Me ju mõlemad gängis ja samalt kursuselt ka. Muidugi võib järeldada, et kui tuleb poiss, siis on minu osalus gängis olulisem/tähtsm/suurem, aga kui tuleb tüdruk, siis minu teooria ei tööta :P.
Üldiselt aga kuulutame välja konkursi kauneima nime valimisele. Nimevariante võib pakkuda nii siin blogis kui ka isiklikult meile öelda. Kõik märgitakse üles talletatakse ajaloo annalidesse ja kui Teie pakutud nimi peaks lõpuks valituks osutuma, siis ootab Teid ees vääriline autasu ja suur kuulsus. Pakkuda võib nii poisi kui tüdriku nimesid. Kui ükski nimi ei osutu väljavalituks, siis omistatakse parima pakutud nime eest (pisut tagasihoidlikum) auhind nii poisi- kui tüdrukunime kategoorias.
Vot nii on lood siinpool sood.
P.S Nüüd kindlasti küsite, et miks ainult üks ja kus on lubatud kolmikud? Kuum suvi, karm talv ning hiline kevad on vaeseid kurgi kõvasti kurnanud ja nad ei jaksanud kõike kolme korraga tuua. Nii et võtame kolmikud ühekaupa välja.
Informatsiooniks neile, kes seda veel ei tea, siis minust saab ka varsti ema. Nimelt ei ole ma lihtsalt paksuks läinud vaid kehastan endas elus üllatusmuna - tõsi küll, ilma maitsav piimašokolaadita, aga Überraschung on see eest täitsa asjakohane, mitte mingi mõttetu plastmassist vidin (ainult mul on kuri kahtlus, et kasutusjuhendit kaasas ei ole, see on selge miinus). Seega peaks kõikide arvutuste kohaselt novembri alguses üks pisike maailmaparandaja pudinake juurde tulema!
Ja et te ei arvaks et tegu on järjekordse sissekandega rubriigist "hülgemöla", siis Teile ka väike fototõendus minu kõhuelanikust:
No kas ta pole mitte äraütlemata armas!!! (Näete! Näete! Minus tõstab pead juba klassikaline ema, kelle titt on kõikse kõige armsam, ilusam, targem, andekam ja parem, isegi kui seda tõestab vaid hägune pildike kummitus Casperit meenutavast udukogust. Järgmisena riputan facebooki täis pilte titest saja erineva nurga all ja leian, et ainus õige seltskondlik jututeema on see kuidas pisikese illi-kuku-nunnukese seedesüsteem töötab). Pildil küll käsi ja jalgu näha pole, aga see-eest on näha nina. Ja nina on palju olulisem (tegelt on tal käed ja jalad ka, ise nägin, isegi varbad on!).
Seda, kas tegu on poisslapse või tütarlapsega, seda ei tea me öelda. Ja ennustada ka ei oska. Üldiselt on mul teooria, millega ma võin ilmeksimatult ennustada järgmise meie seltskonna lapse sugu, aga meie puhul on see pisut komplitseeritud. See teooria on välja kujunenud loodusvaatlusi tehes ning loogilist mõtlemist rakendades. No Meie gängis on lood nii, et kui seltskonnas oli enne ema, siis tuleb vähemalt esimene laps poiss, kui aga isa on pärit meie kursuselt, siis on esimeseks lapseks tüdruk. Meie puhul on natuke keerulisem. Me ju mõlemad gängis ja samalt kursuselt ka. Muidugi võib järeldada, et kui tuleb poiss, siis on minu osalus gängis olulisem/tähtsm/suurem, aga kui tuleb tüdruk, siis minu teooria ei tööta :P.
Üldiselt aga kuulutame välja konkursi kauneima nime valimisele. Nimevariante võib pakkuda nii siin blogis kui ka isiklikult meile öelda. Kõik märgitakse üles talletatakse ajaloo annalidesse ja kui Teie pakutud nimi peaks lõpuks valituks osutuma, siis ootab Teid ees vääriline autasu ja suur kuulsus. Pakkuda võib nii poisi kui tüdriku nimesid. Kui ükski nimi ei osutu väljavalituks, siis omistatakse parima pakutud nime eest (pisut tagasihoidlikum) auhind nii poisi- kui tüdrukunime kategoorias.
Vot nii on lood siinpool sood.
P.S Nüüd kindlasti küsite, et miks ainult üks ja kus on lubatud kolmikud? Kuum suvi, karm talv ning hiline kevad on vaeseid kurgi kõvasti kurnanud ja nad ei jaksanud kõike kolme korraga tuua. Nii et võtame kolmikud ühekaupa välja.
reede, mai 06, 2011
Aianduslikud katsetused ja kriminaalsed kassid
Eile üritas üks kass mu autot ärandada...
Üldiselt mu auto signalisatsioon väga kergesti tööle ei hakka (kui praamisõit välja arvata ja seal õppisin ma ka signa mahavõtmise ära), aga eile köögis kooki tehes kuulsin järsku akna alt haledat piiskumist ja olin päris üllatunud kui selgus, et see oli Milli. Auto ümbruses midagi kahtlast silma ei hakandu, ainult üks kohmetu näoga kass loivas auto alt välja, ise üritades võimalikult sundimatu välja näha. Mind igasthes ära ei petnud. Nüüd olen nende autröövlitest kasside suhtes eriti tähelepanelik.
Üldiselt on aga möödunud aeg väga ajanduslikult.
Meil on nüüd oma pisike aiamaa. Paar kuud juba mõtlesime, et mida sinna istutada võiks. Mps otsustas, et tema tahab herneid ja päevalilli. Mina jälle panustasin porganditele ja redistele. Tilli ma ei külvanud. No mina põlise linnatüdrukuna muidugi ei oma just eriti kaugeleulatuvaid aianduslikke teadmisi. Kaugest lapsepõlvest oli mul udune ettekujutis sellest, milline üks peenar peaks välja nägema. Tegin siis selle udupildi järgi peenrad valmis, puistasin seemned mulda, kraapisin mulla peale ja jäin mõtlema, et midagi läks valesti. Minu porgandid ja redised saavad nimelt hullu moodi laiutama hakata. No ikka nii, et jätkub. Sinna peenrale oleks muretult täpselt poole rohkem mahtunud kui oleks pisut optimaalsemalt paigutanud. Aga no, hea külg asja juures on see, et kui selgub, et kõik läheb hukka, siis on kaod ka poole väiksemad.
Kartulite jaoks jätsime ka väikese peenrajupikese. Pean vist laskma Mpsil kartulid maha panna, muidu on jälle nii, et ma mahutan sinna hädavaevu 5 kartuli ära...
Eile aga riisusin ma kruusa. Nii suur riisumise vajadus oli lihtsalt ja lehed olid puhta otsas. Õnneks nädalavahetus varustab mind uutega!
Üldiselt mu auto signalisatsioon väga kergesti tööle ei hakka (kui praamisõit välja arvata ja seal õppisin ma ka signa mahavõtmise ära), aga eile köögis kooki tehes kuulsin järsku akna alt haledat piiskumist ja olin päris üllatunud kui selgus, et see oli Milli. Auto ümbruses midagi kahtlast silma ei hakandu, ainult üks kohmetu näoga kass loivas auto alt välja, ise üritades võimalikult sundimatu välja näha. Mind igasthes ära ei petnud. Nüüd olen nende autröövlitest kasside suhtes eriti tähelepanelik.
Üldiselt on aga möödunud aeg väga ajanduslikult.
Meil on nüüd oma pisike aiamaa. Paar kuud juba mõtlesime, et mida sinna istutada võiks. Mps otsustas, et tema tahab herneid ja päevalilli. Mina jälle panustasin porganditele ja redistele. Tilli ma ei külvanud. No mina põlise linnatüdrukuna muidugi ei oma just eriti kaugeleulatuvaid aianduslikke teadmisi. Kaugest lapsepõlvest oli mul udune ettekujutis sellest, milline üks peenar peaks välja nägema. Tegin siis selle udupildi järgi peenrad valmis, puistasin seemned mulda, kraapisin mulla peale ja jäin mõtlema, et midagi läks valesti. Minu porgandid ja redised saavad nimelt hullu moodi laiutama hakata. No ikka nii, et jätkub. Sinna peenrale oleks muretult täpselt poole rohkem mahtunud kui oleks pisut optimaalsemalt paigutanud. Aga no, hea külg asja juures on see, et kui selgub, et kõik läheb hukka, siis on kaod ka poole väiksemad.
Kartulite jaoks jätsime ka väikese peenrajupikese. Pean vist laskma Mpsil kartulid maha panna, muidu on jälle nii, et ma mahutan sinna hädavaevu 5 kartuli ära...
Eile aga riisusin ma kruusa. Nii suur riisumise vajadus oli lihtsalt ja lehed olid puhta otsas. Õnneks nädalavahetus varustab mind uutega!
teisipäev, mai 03, 2011
Ilmast. Vinguvas kõneviisis.
Täna tuli taevast mingist jama ja ilm on pime ning külm.
Tahan kevadet tagasi...
Pealegi, nii ei kuiva minu pesu iialgi ära ja mul pole homme midagi tööle selga panna ja pean haiget teesklema ning koju jääma...
Tahan kevadet tagasi...
Pealegi, nii ei kuiva minu pesu iialgi ära ja mul pole homme midagi tööle selga panna ja pean haiget teesklema ning koju jääma...
esmaspäev, mai 02, 2011
Nädalavahetus
Nädalavahetusel käisime Põhja-Eestis. Veetsime sportliku pärastlõuna kartulimaale kaugust hüpates ning grillides ja tšillides. Lisaks sportlikele saavutustele viisime end kurssi ka väljamaa veidrate kommetega. Vaatasime kolm korda televusserist kuidas inglased musi tegid ning õppisime kuninglikku lehvitust. Lehvitus sai selgeks, nii väikese musi tegemine nõuab veel pisut harjutamist aga kübaramoodi minu tagasihoidlik eestlase hing siiski üle võtta ei kavatse. Panustan siiski suusamütsile. Aga on ju hirmus:
Meenutab natuke hullunud keerdsarvelist sokku või Flying Spaghetti Monster´it. No on ju hämmastavalt sarnane....
Aga volbriööl ma sel korral vahelduse mõttes ülejäänud nõidadega ringi ei trallinudki. Magasin hoopis õndsa und.
Meenutab natuke hullunud keerdsarvelist sokku või Flying Spaghetti Monster´it. No on ju hämmastavalt sarnane....
Aga volbriööl ma sel korral vahelduse mõttes ülejäänud nõidadega ringi ei trallinudki. Magasin hoopis õndsa und.
Tellimine:
Postitused (Atom)