esmaspäev, august 31, 2009

Auto-ratta-jalgsimatk

Selleaastane kambakese rattamatk viis meid Jõgevamaale. Kohe alguses oli tunda, et asi kisub kuidagi kiiva. Meie plaan oli laupäeval esimese praamiga mandrile sõita ja siis Tartust läbipõikega jõgevale kihutada. Ootamatult selgus aga, et esimene praam väljub pisut liiga hilja. Nii olime sunnitud reede õhtul kiirstardi tegema. Tublimad ratturid olid selleks ajaks juba startinud.
Meie võtsime Tartust oma auto peale veel kolmanda reisiseltsilise, kelle ratta me pooleks murdisme ja autosse toppisime. Meie oma velod püüdsid katusel putukaid. Minu rattal oli selleks spetsiaalne liblikavõrkki installitud.
Jõgeval ratast autost välja meelitades selgus, et olime pisut liigset ihurammu üles näidanud ja ratas oligi katki. Näis, et mõnele jääb rattaretk üsnagi lühikeseks. Tõsi, ma olin täiesti nõus saateautoga reisima ja üldse mitte väntama. Seda tunnet tugevdas veel minu olematu füüsiline vorm ja asjaolu, et ma olin enne matka rumala peaga ilmateadet vaadanud ja kujutasin elavalt ette neid sadu kilomeetreid lausvihmas.
Siis aga saabusid meie entusiastlikud reisikaaslased ja rikkusid kõik mu kaunid lootused. Unistaja tegi paar telefonikõnet ja tõmbas mõningaid niidikesi ning selguski, et kohe meie kohtumispaiga kõrval asus rattaparandus, kus suudeti pooleksmurtud ratas soodsa hinnaga kokku keevitada. Nii tuli meil ohates asjad rattale tagasi lappida ja oma kondiaurule loota.
Enne starti üritasime veel küüslaugufestivalile sisse murda, aga see katse ebaõnnestus meil finantspõhjustel. Meil polnud mingit tahtmist võimaluse eest küüslaugu lõhna nuusutada eraldi piletit osta.
Nii tuiskasimegi Jõgevalt välja. Milline mõnus tunne oli tuul kõrvus vilisemas laugest voorest alla kihutada. Sellele järgnevast laugest voorest (nimega aeglane surm) üles sõites võttis kah kõrvus vilisema ja kohisema. Polnud sugugi nii mõnus enam.
Esimene suurem peatus toimus Laiuse lossivaremete vahel. Seal ka einestati ning lasti leiba luusse. Läänetaevas võis näha süngeid pilvi kogunemas. Aga kas me kartsime? Ei. Me lasime neil aina lähemale tulla ja kui nad olid peaaegu kohal, siis kihutasime minema. Me olime küll kiired kui tuul, aga pilved liikusid ikka kiiremini ja peagi sai vihm meid kätte ja saatis truult kuni laagriplatsini, mille me õhtu saabudes Saare järve äärest leidsime. Laagriplatsil oli õnneks väike varjualune, kus istuda ja putru keeta.
Öösel sadu jätkus tuues kaasa palju põnevaid vihmaunenägusid. Hommikuks õnneks pisut vaibus, nii et kui puder söödud sai edasi kihutada.
Ja peatselt hakkas toimuma hargnemine. Kõigepealt lahkus Crex meie ridadest. Arvestades seda, et eelmisel päeval oli tema liidrirolli enda õlule võtnud, oli see ainult aus, et tal nüüd puhata lasti.
Veidike peale seda tundsin aga mina, et mu ratas käitub kummaliselt ja teeb veidrat häält. Lähemal uurimisel selgus, et väliskumm oli rebenenud ja sisemine punnitas välimise vahelt välja. Siililegi oli selge, et sellise rattaga ma edasi sõita ei saa. Kuna Palamuse polnud enam kaugel (ca 5 km), siis kihutasid teised edasi ja mina hakkasin vaikselt astuma. Ratas tegi kiuks-kiuks, kuks-kiuks, kiuks-kiuks. Üsna hulluksajav heli.
Kui palamusele jõudsin, siis läksid kiuksud ainult hullemaks. Kiuks-kiuks, kuks-kiuks, kiuks-kiuks. Kuni ühtäkki: Pauk! Kohalikud varjusid põõsaste taha ja kahtlustasid, et terrorism on ka nende väikesesse nurgakesse jõudnud, aga ei, see olin kõigest mina. Isegi pommivööd mul polnud. Ainult katkise kummiga jalgratas (Pauguga lõhkes siis sisekumm, mis oli kõik see aeg vastu ratta raami käinud - sealt ka need kiuksud).
Veetsin Palamusel poolteist tundi kukki ja parte pildistades ja juba jõudiski Mps autoga mulle järele. Ilmselt olid kiiret sõitu teinud. Seekord oli pakiruumi topitud Unistaja ratas. Eks ta ise teadis, millega riskib - meil saarlastel on palju rammu, suudame nii mõnegi ratta pooleks murda. Aga seekord ta vist pääses.
Selleks aastaks on rattasõiduga kõik, aga järgmisel aastal jälle!

reede, august 28, 2009

Rahakotis on tuul, aga külmikus on veini...

Vaatasin oma pangaarvet. Seal on 21 krooni ja 88 senti. Hoiusel on 1 kroon ja 25 senti. Vanad head vaese üliõpilase ajad tulevad meelde. Ajad, mil raha oli koguaeg otsas, aga ühe veini jaoks jätkus ikkagi.
Pakin asju. Jälle.
Mõistlik oleks kotti mitte lahti pakkida, niikuinii lähevad samad asjad sisse tagasi. Õhtul tõstan ratta auto katusele ja homme sõidan juba mööda Eestit ringi. Lubas vihma ja äikest ja veel vihma. Tea kas peaks ratta vesirattaks ümber monteerima?
Nüüd tuleb veel poest paanikašokolaadi osta.

neljapäev, august 27, 2009

Käisin kinos Potterit vaatamas. Kujutage ette, film oli udune. Pühkisin küll mitu korda prille, aga paremaks ei läinud. Rahvas räägib, et ollagi udune olnud. Veider.

Eile sai aga väikelaidude programmi raames Pihlalaiul käidud. Seal kasvas tõesti paar pihlakat. Sauaõhtul sai aga teada, miks meesterahvad jõkke ujuma minna ei taha.

esmaspäev, august 24, 2009

Maalilaager

Nädalavahetusel toimus maalilaager. Nüüd on mul üle ilma kauneimad kummikud. Kõik lähevad näost kadedusest roheliseks ja tahavad endale ka selliseid. Multifilmi tegemist proovisin ka. Multikas tuli lühem kui kavatsetud, sest peategelane Seen lendas tuulega minema. Aga siin on minu esimene surematu teos!

Karujärves sai ujumas ka käidud. Ja seda maalimas. Viimase tegevuse käigus avastati ka uudne vähipüügimeetod. Nimelt kukkus mu emal vesivärvi karbike vette. Selleks ajaks kui värvi välja õngitsema mindi oli kusagilt vähk kohale roomanud, karbi sõrgade vahele haaranud ja keeldus seda loovutamast. Kunstilembese vähi jätsime siiski järve edasi. Ühest vähist ju kogu seltskong söönuks ei saa...

reede, august 21, 2009

Salateenistus

Mäletate, ma kunagi kirjutasin avaliku teenistuse tõeslisest musternäitest. Nüüd peaaegu aasta hiljem on olukord viimaks omaeti muutunud. Ei tea, kas see on tingitud MASUst või TÄPEst või ei tea millest veel, aga meie avalik teenistus on kaotanud oma avatuse ja muutunud salateenistuseks. Suletud uste taga sahkerdamine pole nüüd ka meile võõras...

Meie wc sai lõpuks ometi kabiinid!

esmaspäev, august 17, 2009

Juhtub ka parimatega

Täna hommikul sõitsin ma tööle kindla teadmisega, et mu ridikül ja läpakas on pagasiruumis. Teie juba ilmselt aimate, aga mina ei osanud kahtlustadagi, et see oli puhas pettekujutelm. Suur oli minu üllatus kohale jõudes kui ka mind pagasiruumis valitseva tühjuse osas reaalsus tabas*. Egas midagi. Tuli ots ümber keerata, tuldud teed tagasi sõita, käekotike autosse tõsta ja uuesti tööle kihutada. Juhtub ka parimatega... Siin kohal jääb vaid õnnelikult ohata ja tänada Tallinna-kilu-päeva-pühakuid, et ma rattaga tööle ei kihutanud.


*pagasiruum muidugi pole tühi, see on tihkelt juustuhaisu täis - note to myself: Kõik jalanõud ja märjad sokid pagasiruumist välja tõsta!

Kellel vealb kaardimängus, selle arvutil läheb eraelus heaste?

Aga kujutage ette, mul õnnestus ükspäev 9 korda järjest võita spider solitaire kõikse raskem aste!!! Kas ma pole mitte äraütlemata osav?

Ei tea, kas pasjanssi puhul ka töötab see ütlemine, et kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses??? Ja kui kehtib, siis juhul kui mina võidan, kas sellevõrra paraneb minu arvuti eraelu? Või tähendab minu kaardimängu edu ainult minule ebaõnne armastuses ja keegi selle pealt romantilises mõttes kasu ei saa?

reede, august 14, 2009

Jahutusvedeliku jant e naised ja autod

Vaatasin mina ükspäev Millile klaasipesuvedelikku lisades, et näe jahutusvedelikku on na väheks jäänud. Võtsin siis suuna bensiinijaama:
Maailmaparandaja: mina paluksin jahutusvedelikku.
Noormees leti tagant: Sinist või rohelist?
Mina (teadmisjanuselt): Mis neil vahet on?
Müüja: Värvivahe (daa).
Mina (intrigeerivalt): Aga mul on roosa jahutusvedelik!
Müüja (kahtlustavalt): Oled sa kindel?
Mina: (daa) Ma vaatasin.
Müüja: Aaa.
Mina: Bee!

Igastahes jäi mul jahutusvedelik ostmata. Ei roheline ega sinine sobi roosaga ülemäära hästi kokku. Pealegi tuleb peatselt teenindusse minna. Niikuinii täidavad jahutusvedeliku paaki...

neljapäev, august 13, 2009

Prof. Maailmaparandaja

Eile tabas mind tõeline professorlik hajameelsus. Igasuguste asjade kõikvõimalikesse kohtadesse korduv mahaunustamine, neile järele minemine ning avastamine, et ma ikka ei unustanud neid maha, päädis lõpuks sellega, et hambaid pesema hakates tabasin ma end ootamatult seismas ühes käes hambahari ja teises šampoonipudel, ilmselge eesmärgiga neid kombineeritult kasutada suuhügieeni edendamiseks.
Mida järgmiseks?

P.S Lause nr 2 selles postituses on hirmuäratavalt pikk ja ilmselt u 70 komaveaga. Professorliku käitumisega harmoneeruv, ütleks ma.

kolmapäev, august 12, 2009

Perseiidide rünnak

Ei ropenda ma siin midagi. Hoopis räägin eilsest tähesajust, mida ma öösel rõdult kiikamas käisin. Sadas, just nagu lubati. Tõsi, vihma, mitte tähti, aga ega see ei takistanud mind vaatepilti nautimast. Ja soovitud sai ikkagi, nagu langevate tähtede puhul tavaks. Teispool pilvi langesid nad ju ikkagi

esmaspäev, august 10, 2009

Tegevust terveks aastaks

Täna tuli mulle postkasti teade, et mind ootavat postkontoris pisike pakike. Läksin siis vaatama ja oh seda üllatust - keegi näikse mulle telliskivi saatnud olevat. Lähemal uurimisel selgus, et polnud siiski telliskivi, hoopis need miljon triljon fotot, mis ma ükspäev segadushetkes tellisin. Nüüd on mul nende katalogiseerimise, albumiseerimise ja kommenteerimisega nii palju tegemist, et võin vabalt sellega kõik tulevased pimedad talveõhtud sisustada. Nii, et kui ma peaks jälle vinguma, et mul on nii igav, nii igav, siis kamandage mind albumi kallale.

reede, august 07, 2009

Borrelatiivne Maailmaparandaja

Jah, täna sain siis kinnitust sellele, et tõesti-tõesti, mingi põdura tervisega puuk on minu peale köhinud. Väga ei üllata. Siin Muhus ongi raske ringi liikuda ilma et mõned haiglased puugid silmad punnis sind põõsast ei varitseks ise köhahoogude vahel vaiselt pomisedes verrrrd, verrrrd, verrrrrrd!

Muide puugi originaalpilto n pärit siit

teisipäev, august 04, 2009

2. tööpeäv

Suvi on ikka mõnus. Päike paistab, linnud laulavad, liblikad lendavad ja mina istun tööl. Tegalt polegi nii hull tööl käia, aga hommikune varajane ärkamine on jõletu. Loomulikult eelistaks ma end praegu kusagil õunapuu all raamatuga kerra tõmmata ja lugeda, selle asemel, et arvuti taga kössitada ja pabereid määrida. Tädi laenas mulle kilode kaupa raamatuid. Nüüd oleks veel pisut aega ka vaja...

P.S Mul on kuri kahtlus, et mul õnnestub täna lasanjele lõpp peale teha... nämm!
P.P.S Pildil on kujutet Koigi raba liblakat. Seal käivadki kõik liblikad peaalaspidi ja lendavad kõht taeva poole

esmaspäev, august 03, 2009

Tööl tagasi

Nutt ja hala, puhkus on selleks korraks läbi. Kolme nädala jagu tegemata tööd kuhjub laual ja õues paistab esimest korda kolme nädala jooksul päike.
Tegelikult on ka häid asju. Nimelt oli siin minu puhkuse ajal möllanud äikesetorm töötelefoni rivist välja viinud ja ma sain kuni praeguse hetkeni segamatult tööd teha. Nüüd käis muidugi elionimees ja parandas telefoni ära.See oli ränk viga. Telefon ei vaiki enam hetkekski.