esmaspäev, jaanuar 21, 2019

Elu on ilus!


Arvake ära, mida ma viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju  teinud olen!
Ehitanud?  Kahjuks ei.
Koristanud? Seda teen ma tõesti palju, aga arvestades, et minuga koos elavad ka pisikaos ja esiakaos, siis pole siin ebaproportsionaalset midagi.
Söönud? Ei. Proportsioonid on paigas ja hoolimata pingutustest ei muutu kuidagi ilusamaks
Looderdanud? Jaa! Selle asemel, et ehitada või koristada või kasvõi magada ma hoopis  loen raamatuid ja eile hakkasin lausa puslet kokku panema.  Üle ei tea kui pika aja. Soojenduseks võtsin väikese 1000 tükise. No et kohe ära ei ehmataks. Eile pool päeva nikerdasin selle kallal.  Õhtuks kogunes sammude arvuks kõigest 2500. Ma ei imesta.
Ja lugenud olen viimasel ajal ikka oluliselt rohkem kui viimase, ütleme 7 aasta jooksul. Ja ma ei pea silmas seaduste või strateegiliste dokumentide või aruannete lugemist. Kaugel (ja ikka väga kaugel) sellest. Võtsin hoopis Pratchetti kettamaailma ette ja hakkasin end sellest vaikselt läbi närima.  Ma olen tegelikult kõik need raamatud kunagi juba läbi lugenud, aga sellest on nüüdseks päris pikk aeg möödas ja ega ma enam liiga hästi mäletanud millises raamatus mida tehti.
Ahh! Nii mõnus on lugeda!

esmaspäev, jaanuar 07, 2019

kangekaelne vana kits


Jah, mina see olengi, kes end sellistel viisidel vigastab. Minu jaoks pole mingi probleem neelatades kaela nikastada või joonistades rannet väänata. Rääkimata siis maalritöödest, mis lõppevad villidega sõrmedel. Hommikuti olen kange nagu kaalikas (värske kaalikas, mitte selline kevadine ja tohlatanud). See viimane on tingitud asjaolust, et viimasel ajal on pujäänikutel kombeks poole öö pealt meie voodisse ronida. Läbi une ei viitsi ma hakata ka oma  põhiseaduslikku õigust privaatsele voodipinnale nõudma ja tõmban end koomale, mis päädib sellega, et pool ööd veedan sundasendis voodiserval balansseerides, et mitte väljatrügitud saada.

Täna öösel ei olnud mul kaisus ühtegi last. Lihtsalt sirutasin end pisut ja AIH… Ilge valu käis kaelast läbi ja nüüd olengi kangekaelne. Totaalselt. Nagu vana kits.  Pead raputada ei saa, noogutada ei saa, tegelikult ei saa suurt midagi teha. Hoian kramplikult pead liigutamast. Sellest tulenevalt on juba ka selg ja õlad kanged ning tulitavad…
Mis kõige hullem, haigutada ka ei saa, kuigi kätte on jõudnud just see osa päevast, mil hirmsasti haigutama ajab.
Töölt koju  pean ilmselt jala minema. Proovige te sõita nii, et vasakule ega paremale ei vaata, ühestki august läbi ei sõida ja tegelikult isegi autosse sisse ei saa…
Põhimõtteliselt suudaks ma selle tee ära jalutada küll. Aga kohe kindlast mitte koos kahe pujäänikuga…  Tõenäoliselt leiaksite mu paari kilomeetri pärast kraavis jonnimas ja  valjuhäälselt protestimas.

neljapäev, jaanuar 03, 2019

muinasjutuline uus aasta

Head uut ja vana!
Ja näe, ongi 2018 pidulikult minema saadetud ja uus aasta käes nagu naksti.  Üsna tormiliselt on teine alanud. Sõna otseses mõttes. Eile putkas istudes meenus paratamatult kolme põrsakese muinasjutt. Tuul puhus hooti nii kõvasti vastu seina, nagu oleks kuri hunt minu onni ümber puhumas. Ja ma olin ainumas põrsake oma majakeses...
Õnneks siiski võrdlemisis hästi toidetud põrsas, nii et onn päris ära ei lennanudki. Täna on juba hulga vaiksem ja ilusam. Peaks mõne teise muinasjutu valima. Huvitav millise. Hansu ja Grete muinasjutt ei sobi, sest alles jõulude ajal sai seda mängitud. Pugisin nii palu maiustusi ja piparkooke, et nõid oleks pikaks ajaks kõhu täis saanud. Kuigi tõenäoliselt poleks ma tervenisti ahju mahtunud... Osa oleks pidanud sügavkülmakirstu ootele jätma. Võibolla peaks lumivalgekest katsetama. Tal olid tervislikumad eluviisid - palju puuvilju ja värsket õhku. Aga no 7 pöialpoissi jalus tolknemas... mulle piisab kahest väikesest ja ühest suurest. Ja niigi tuleb nii palju koristada nagu oleks tuhkatriinu või midagi.  Mõtle kui neid oleks veel seitse...

Praegu võtaks ilmselt okasroosikese muinasjutu. Saaks natuke aega rahus magada... 100 aastast vast piisaks. Ja no eks siis vaataks mis selle musitava printsiga peale hakata. Võibolla ütleks, et tule viie minuti pärast tagasi. No täpselt nagu ma oma äratuskellale ütlen. Oma 6-7 korda.

reede, detsember 28, 2018

Raamatud

Jõulu 2. pühad veetsime raamatuid sorteerides. Kuna meie uus vana maja on imepisike, siis lõputute raamaturiiulite jaoks seal kohta pole. Natuke isegi kahju.  Mulle kohutavalt meeldib lugeda (kuigi viimasel ajal on lugemus drastiliselt langenud kuna õhtul voodis enam lugeda ei saa) ja mulle väga meeldivad raamatud. Igatsugu e-lugerite libedale teele pole ma veel astunud. Ma tõesti armastan just paberraamatuid.
Aga nagu öeldud, siis meil nende jaoks kodus ruumi pole.  Ja olgem ausad, meie vanas kodus olnud raamatumägedest 4/5 olid sellised, mis mind sugugi ei kõnetanud ka. Nii sorteerisimegi raamatud nelja hunnikusse:
1) Olulised säilitatavad teosed- ehk siis raamatud, mis peavad kindlasti leidma koha meie koduses raamaturiiulis. Tegemist minu ja Mpsi isiklike raamatutega. No mis ise ostetud või kingiks saadud. Neid sai suurte pingutuste kiuste ikkagi kolm suurt kastitäit.
2) Mitte nii olulised säilitatavad teosed- raamatud, mida me omaks  ei tunnistanud, kuid mida siiski soovitati alles hoida. Need kolisid Mamma raamaturiiulisse.
3)  Võibolla kellelegi siiski huvipakkuvad teosed- need lappisin ilusasti raamatuvahetusse üles. No äkki keegi on huvitatud. 50-st raamatust 4 võeti kohe ära. Aga arvan, et umbes 2/3 ei leia ka sealt omale omanikku ja võivad aja möödudes langeda 4. kategooriasse.
4) Makulatuur - väike osa raamatutest tunnistati ka vanapaberiks.

Igatahes soovitan kõikidel raamatuhuvilistel   raamatuv ahe tusse piiluda. Sealt võib leida kadunud pärleid :)

Pilt on pärit minu lapsepõlve ühest lemmikraamatust nimega Väike raamatutuba. See raamat ei võistelnud küll selliste lemmikutega nagu Kalle Blomkvist näituseks, aga pani mind ikkagi mõtlema ja  aegajalt meenutan seda hea sõnaga.

neljapäev, detsember 27, 2018

Jõulud Maailmaparandaja pesas

Kurtsin siin, et töönädal väsitavat ära. Hähh, ega see puhkamine kergem ole. Eriti pühade aegu. Nädal aega järjest iga päev mingi pidu või koosistumine. See võib tugevaimagi murda, rääkimata siis minusugustest.
Sel aastal toimusid minu pere jõulud esimest korda meie uues vanas majas.  Tore oli armsaid inimesi oma katuse all näha. Kahju ainult, et vennaraas oma perega tulla ei saanud. Tõsi, nad ilmselt oleks pidanud läbi akna vaatama kuidas pidu keeb, sest tuppa  poleks mahtunud... maja on pisike, aga minu pere suur. Nibin-nabin mahtusid kõik uksest sisse. Jõuluvana jaoks enam ruumi ei olnud. Kuuse paigaldamiseks tuli trepp demonteerida, aga vähemalt ei saanud keegi seega ka teiselt korruselt alla kukkuda.
Ettevalmistused olid vaevalised. Ma olin juba pikemat aega kannatanud ebatraditsioonilise parempoolse kangekaelsuse all. Jõulupeo hommikul aga vahetas kangekaelsus suunda ja olin taas tuttavlikult vasakpidiselt kangekaelne. See oli küll mulle armas ja omane tunne, aga ettevalmistuste tegemist sugugi lihtsamaks ei teinud. Eriti hulluks tegi asjaolu ka lähenev nohu, mis väljendus suuremat sorti turtusumises ja aevastamises. Kujutage ette kui tore on aevastada kui iga liigutus toob endaga kaasa põrguvalu. Ai-tsihh. Aga kuidagi (suuresti tänu minu isale, kes suurema osa kokkamisest enda peale oli võtnud ja valuvaigistitele) sain siiski enamvähem hakkama.
Kinkide jagamine läks ludinal. Tõruke esitas pikad poeemid ja laulud ning ei teinud mingit hinnaalandust (samas loendas kõik pakid üle  ja pidas arvestust, et ega ometi liiga väheks jää ja kui tundus, et jääb, siis  avaldas selle üle suurt muret). Täpike seevastu  üritas ainult hinnaalandust saada. Tal on vähemalt sama palju luuletusi ja laule lasteaias selgeks õpitud, aga ikkagi üritas kükkidega läbi saada.
No kui ta väitis, et ta midagi ei oska, siis pakuti välja, et tehku 5 kükki. "Hähh, ma teen kümme!" teatas ta suurustavalt ja kukkus kükke tegema. Tõsi on see, et ta loendas numbreid jupp maad kiiremini kui kükke tegi, nii et heal juhul 6-7 kükki sai tehtud.
Taadu esitas jõulumõminaräppi ja vanaema üritas traditsiooniliselt kedagi teist enda eest salmi lugema saada. Ika ja Murdjalapsuke* lugesid salme mitmes eri  võõrkeeles ja Mps esitas taas poeet Toomase helindatud loomingut. Vennapere osales moodsalt läbi netiühenduse. Kuulda sai nii vanu klassikuid kui uusi üllatusi.
Ainult mina olin isegi oma vana hea 30 aastat vana ja igal aastal esitatud luuletuse  peaaegu et ära unustanud. Järgmiseks aastaks õpin uue salmi. Midagi kirjandusklassikast!


*Murdjalapsuke on küll nii suureks juba kasvanud, et peaks talle uue hüüdnime valima. Kuidagi kohatu on nii suure neiu kohta lapsuke öelda. Ta ei kipu enam ammugi ninast hammustama. On kellelgil ettepanekuid kuidas teda kutsuma peaks?

reede, detsember 07, 2018

Ära

Töönädala lõpuks väsib ära.
No ikka täitsa ära.

neljapäev, november 15, 2018

Igast värki

Tere õhtust kallid sõbrad.
Vahepeal on olnud kiired ajad. Võin öelda, et need ajad ei lähe kuidagi aeglasemaks ka lähitulevikus.

Aga mida põnevat olen teinud:

Esiteks sain ma tähtsa ja suure tunnustuse. Kuldraamiga ja puha. Mind tunnustati oma valdkonnas teemade mõistuspärase  käsitlemise eest! Uhke ja hea - ikkagi esimene erialane tunnustus ja kohe üleriigilisel tasandil jne. Teisalt teeb natuke  nukraks kui  teemade mõistuspärane käsitlemine on midangi erakorralist, mille eest tasub esile tõsta. Millise mulje see jätab siis valdkonnast üleüldiselt? Üks teine sai tunnustuse temaatika maakeelde panemise eest. Seega võib järeldada, et valdavalt käsitletakse valdkonda arusaamatult ja mõistusevastaselt! Hip Hip Hurraa!

Seejärel käisime taas Mpsiga iga-aastasel Harilaiu retkel. Sel korral  läbisime teekonna peaaegu et peatuseta ja rekordajaga. Ilm oli lihtsalt niiske ja rõske ja sugugi ei kutsunud maha istuma ja merevaadet nautima. Järgmised kaks päeva olid jalad nii kanged, nagu oleks maratoni jooksnud. Vanaks ja viletsaks olen jäänud.

Siis sai veel Päikesepüüdja värsket beebit vaatamas käidud. Sel ajal kui teised saunas käisid chillisime meie pisipreiliga niisama. Ta pidas end eeskujulikult üleval ja kõik erimeelsused lahendasime kiiresti.

No ja siis kui ma olen mõnel päeval juhtunud samal ajal kodus olema, kui parajasti on valge (seda juhtub viimasel ajal väga harva), siis olen kivisid riisunud. Kivisid? Justnimelt! Sügisene lehtede riisumine om mömmidele. Tõeline saare naine riisub kivid õue pealt kokku ja põletab lõkkes. Tuha raputab tikripõõsaste alla.