reede, august 07, 2020

Fotojaht: koduloomad

Aasta või kaks tagasi juhtus selline lugu. Käisime ujumas ja rannas olid ka lambad. Tõruke hakkas manguma, et tal oleks hädasti talulooma vaja. Lammast või hobust. Nuias nii mis jaksas. Mingi hetk teatas, et kui lammast ei saa, siis tahab koera. Ülejäänud pool päeva käis selle jutuga pinda. Seejärel taheti kassi ja kui seda ka ei saanud, siis teatati, et tahaks tahvelarvutit. Ei tea, kas see oligi esialgne plaan? No hirmutada taluloomadega, et saaks tehnikavidina? 
Igatahes ühtegi tahvelarvutit me kodustanud ei ole.
Minu lapsepõlv möödus ilma isiklike koduloomadeta. Alles paar aastat tagasi jõudis meie juurde minu esimene koduloom - Juhan Tuhk - väike valge kassipoeg. 
Esiti mõtlesime, et paneme ta nimeks Valge Klaar või Lumehelbeke või midagi muud sellist valget. Hea, et ei pannud, sest valge pole ta enam ammu. Esmalt tuli hall tondinägu.
Seejärel kiskus päris siiamitooniks.
Antud pildil pakkis ta end pulmaminekuks kotti. 
Tema lemmiktegevus on aga surnu mängimine - vedeleb kusagil põrandal liikumatult ebaloomulikus asendis, silmad pärani ja keel ripakil. Mitu korda olen varbaga toginud, et näha kas on ikka elus või mitte.



neljapäev, august 06, 2020

Kassi sammud

Oleme nüüd õhtuti Tõrukesega jalutamas käinud. Samme tegemas, nagu ta ütleb. Eesmärgiks ongi sõna otseses mõttes sammude tegemine. No et ikka 10000 täis tuleks. Arvestades, et ma enamuse ajast veedan koos imearmsa kuid piiratud vestlusteemadega Tirtsuga, on üksühele aeg Tõrukesega meeldiv vaheldus. Ta on ikkagi juba suur ja tark poiss, kes maailmaasjadest nii mõndagi teab ja kellega saab juba täitsa asjalikult vestelda. Tõsi, tema eelistaks rääkida Minecraftist, aga minu teadmised sellest on jällegi äärmiselt limiteeritud. Siiski leiame ka ühiseid teemasid.
Täna Tuli Tuha-Juhan ka meiega kaasa jalutama. Tõruke vaatas teda veidi aega mõtlikult ja teatas siis: "Emme kui sa saaksid end mingiks ajaks kassiks muuta, siis saaksid sa sammud poole kiiremini tehtud!"
Nojah. Kassil ju neli jalga, mitte kõigest kaks nagu meil... Nutikas lutikas.

Tegelikult tahaks kirjutada pulmadest ja pudelpostist ja veel pulmadest, aga millegipärast on tekkinud ajadefitsiit ja üldse pole mahti. Ehk siis kui ajad veidi rahulikumad.

reede, juuli 31, 2020

Fotojaht: numbrid

Üks argpüks
kaks vana paks
kolm tuhk ja tolm
neli väike veli
viis mis siis
kuus varbad suus
seitse – roosi õitse
kaheksa – riided vaheta
üheksa, kümme täis.

Nii lugesime meie kauges nooruses numbreid.

Nüüd tuli siis numbrid pildile jäädvustada. Tegin mitu tiiru ümber aida, aga ühtegi numbrit ei leidnud. Isegi sisse kiikasin. Ikka nulliring (ja null polevat mõningastel andmetel number). Siis aga nägin aidavõtmeid. Ei ole vaja just ülemäära palju kujutlusvõimet, et seal numbrit näha. Otsustasin siis, et otsin ülejäänud numbrid ka üles. Siin nad on.

Nulli diskrimineerimise kompenseerimiseks toon ta sel korral eraldi välja. Esiti mõtlesin, et panen (nunnumeetri tarbeks) pildi tirtsu 0-hambulisest naeratusest, aga ta saboteeris mu head plaani ja kasvatas endale eile esimese hamba. Nii et tuleb lihtsalt üks suur, aga mitte sugugi tühi null.

esmaspäev, juuli 27, 2020

Onn

Täna oli täiesti veider päev. Mul ei olnudki põrgulikult kiire nagu viimastel nädalatel. Varem oli ikka nii, et kohe kui laps magama jäi, haarasin pintsli pihku ja suundusin järjekordsele maalritööle. Ei, ma ei tegelenud suure kunstiga vaid lihtlabase võõpamisega. Ehitasime Täpsile onni ja eile oli selle üleandmise tähtaeg. Tõsi, me ei jõudnud sellega küll päris valmis, pintseldamist oleks veel ohtralt (liistudest, teise korruse viimistlusest ja rõduuksest rääkimata), aga kuna pidulik avamine ja lindilõikamine sai tehtud, siis kadus igasugune motivatsioon edasi pingutada. Seega istusin täna peaaegu et jõude. Eks homme rabelen edasi.

Lubage ma tutvustan teile meie selle suve suurprojekti: Täpsi onn!

Tegemist on 90% taaskasutusprojektiga. Mõned prussid tuli ikkagi osta ka, aga valdavalt kraabiti materjal kokku aida alt ja kuuri pealt ja igalt poolt mujalt, kust  midagi üle oli jäänud. Ehitasid peamiselt Mps ja Papa. Mina käisin neil pintsliga sabas ja võõpasin üle iga lauajupi, mis nad paika said. Lisaks üritasin neile aegajalt meelde tuletada, mida nad ehitavad. No et onn ei pea olema päris maja kvaliteediga. Aga nad kohe ei oska ülejala tööd teha.
Mina küll üritasin. Tahtsin panna seina äraneetud tapeeti, aga see jäi isegi minu standardite järgi liiga koledaks. Servad tulid lahti ja ise lainetas kui hull. Täps arvas küll, et sest pole ju midagi - konarused saab ju välja lihvida, aga ma rebisin selle ikka seinast ja värvisin seinae hoopis sädeleva värviga üle
Ma ise olin eriti uhke oma põranda üle. Selle tehnika nimi on värvijääkide kasutamine. No mis teha kui ühtegi värvi polnud nii palju, et oleks terve põranda tehtud saanud. Enamus efektist läks muidugi mööbli sisse tassimisega kaotsi.

Mööbel on ka üle saare kokku tassitud. Maalid seintel on minu looming (pildile pole küll peaaege et ükski jäänud). Maailmaparandaja minigalerii. Paar pilti ununesid panna ja süngemad viidi pööningule.

Pööning, nagu juba mainitud sai, on veel täitsa poolik. Mis aga ei olnud takistuseks selle kasutuselevõtuks sünnipäevapeol.

Onn osutus populaarseks ja lapsi oli sealt raske välja saada. Sõna otseses mõttes, kuna taaskasutuslink andis järele ja lukustas lapsed majja. Õnneks tuli Mps trelliga ja päästis lapsed majast välja. Kuigi ilmselt lisas see nüanss peole värvi ja jäi hästi meelde.

Igatahes kui mina oleks laps ja mul oleks selline onn, siis hüppaks ma rõõmust lakke ja koliks onni magama ning enne talvekülmasid tagasi ei tuleks

reede, juuli 24, 2020

Fotojaht. Kaared

Kas teate, mis on minu lemmikmäng? See on "Ütle mulle üks sõna ja ma laulan sellega laulu." Laulusõnade teadmine on üks minu eriomadusi. Tõsi, ma ei tea kõiki sõnu, aga iga kolmandat ikka. See võimaldab edukalt lõkke ääres kaasa joriseda isegi siis kui laulikut pole. Seega olen nimetatud mängus päris hea. Loomulikult ei suuda ma leida laule, kus oleks sees väga spetsiifilised sõnad nagu akupunktuurisessioon või veksellüliti või maasika-toorjuustukook. Vahel läheb mõne lihtsamagi sõnaga kaua aega.

Fotojahi teemat nähes hakkasid peas kohe keerlema järgmised lauluread:
Suur päiksesõõr, all taevakaar, nii näeme joonistust poisil...
Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust...

See oli sissejuhatus, mil puudub küll  igasuguse seos kütitud piltidega.

Aga siit tulevad minu kaared.

Esiteks ait. Aida küljes ripub meil suures koguses kaareks väänatud õnne.
26-raudne
Teiseks jäi kaamerasilma ett üks plindris parm. Tundub, et liiga palju kaari. Sisse sai. Välja enam ei saa. Muidu poleks võibolla väga vigagi, aga paari tunni pärast lülitub elekter sisse.
Kuda sa, lilleke, seie sattusid?







esmaspäev, juuli 20, 2020

Sellest kuidas asjad tegelikult käivad

Kas teie teate, miks on taevas tähed ja kust tuleb päike? Kes vormib pilved kohevateks ning kust tulevad unenäod? Arvasite, et teate? Eksite. Täps seevastu teab ja rääkis mulle ka kui päikese loojudes ujumas käisime.

Alustame algusest. See loojuva päikese peegeldus veepinnal on sätendav tee, mis viib otse kuldsesse paleesse, kuhu võivad minna nii noored kui vanad. Sealjuures tasub silmas pidada, et piletiraha ei küsitagi.
Kui päikeseloojangu ajal läheb taevas roosaks, siis tulevad ükssarvikud. Ükssarvikud toovad inimestele unenägusid! Hommikul aga saabuvad hommikupingviinid. Nende ülssandeks on päike taevasse tuua. Õhtul viivad nad selle jälle ära. Vahel piiluvad hommikupingviinid ka inimeste akendest sisse ning vaatavad, kas kõik on ärkvel. Täpsi juures käivad nad pidevalt ja vahivad ta pingviinipildiga pidžaamat. Täpike kuuleb kuidas nende väikesed varbad klõbisevad kui nad voodi alt välja tulevad.
Pilvede eest hoolitsevad pilvebaleriinid. Oma kohevate valgete baleriiniseelikutega  õhukestel pilvedel tantsides vormivad nad pilved igasugusteks huvitavateks kujunditeks.
Siis on veel olemas kuutüdruk. Tal on ilus särav kuukroon ja tal on 100 last (kes tegelikult on ta nooremad õed). Need on tähetüdrukud kes oma tähtedel tantsivad ja oma kingadega tähti liigutavad. Neil on võluvägi.
"Täps, see ei ole üldse nii," segab Tõruke siinkohal pahaselt vahele. "Tähed on koguaeg olemas. Lihtsalt päike on nii ere, et päeval tähti ei paista. Kuu ise ei sära vaid päike paistab selle peale ja see annab valgust."*

Lisaks on tähtis roll veel ka öö mustkunstnikul. Tema on nimelt see, kes oma võlupintsliga öö mustaks värvib (saate aru? Must ja kunstnik!). Taevas värvitakse mustaks ja pilved.... ei pilved siiski mitte, sest need on aurust ja auru ei saa värvida.

Seda kõike rääkis Täpsile ühe tüdruku ema, kes elab mere ääres paatmajas ja nägi neid tegelasi oma silmaga. See tüdruk ise on avastaja ja lubas homme Täpsile Magusamaast kirjutada. Jääme põnevusega ootama.
Igatahes lubas Täpike selle loo kõik üles kirjutada (kohe kui veidike paremini kirjutama õpib). Jään põnevusega ootama tema esimest raamatut (ma võin selle illustreerida).

*Siinkohal tuleb eriti teravalt esile kuivõrd erinevad mu lapsed oma loomuselt on!

Kiire

Möödunud nädala fotojahi teemaks oli "kiire". See sõna iseloomustab imeliselt praegusi aegu. Kogu aeg on meeletult kiire. Eriti lapse uneaegadel, sest selle üürikese ajaga on nii palju vaja jõuda. Lisaks tavapärasele koristamisele, kokkamisele ja kantseldamisele on pea iga päev käinud külalised. No ja siis oli veel Täpikese lasteaia lõpetamine ning suured ettevalmistused järgmiseks nädalavahetuseks, mil saabub meie suvise ehitusprojekti valmimistähtaeg.
Vaene Mps peaks tööl haiget teesklema ja terve järgmise nädala hommikust õhtuni palehigis ehitama, siis oleks lootus see "onn" õigeaegselt valmis saada. No ja mina peaks ilmselt lisaks beebi päevastele unesutsakatele kasutama ära ka neiu ööuned, et siis pimeduse varjus värvida, pahteldada, tapetseerida.
Kuna aga pettusega töölt puudumisele ei vaadata just hea pilguga ja mina vajan ka ikkagi mõned tunnid und (hoolimata minu 9 kuud kestnud vähese une treeningust), siis tuleb meil ilmselt leppida kurva tõsiasjaga, et sünnipäevakingitus õigeks ajaks päris valmis ei saa.
Eks me siis kuuleme Täpsilt, mis ta maailmaasjadest arvab. Juu oleks pidanud juba kevadel kuulama kui Täps töömehi ergutas: "Eluga poisid, suvi ei ole enam kaugel!"
Lohutuseks võib öelda, et ega ta meie selgitusi niikuinii ei oota, alles paar päeva tagasi teatas ta mulle: "Emme, mulle ei meeldi vestelda. Ma tahan ise rääkida, mulle ei meeldi teisi kuulata!" Mis te arvate, kas koolis saab temaga raske olema või saab temaga koolis raske olema?
Aga kooli mu nööbike sügisel läheb. Ta on küll endiselt nii pisike, et ei paista tõenäoliselt koolikoti tagant väljagi. Lasteaia lõpetamisel nõudis ta igatahes kontsakingi ja ei lasknud end sugugi häirida pisiasjast, et need olid talle kaks numbrit suured. Ei midagi, mida ei saaks natukese vatiga kinganinas  parandada. Nii oli ta peaaegu (lühemate) rühmakaaslaste pikkune.
Selle lõpetamisega kaasnes muidugi palju draamat. Esmalt juba see, et pidu koroonahirmus üldse nii kaugele lükati. Siis kui hakkas saabuma peopäev, hakkas iga päev tulema uusi ja põnevaid juhiseid. Esmalt öeldi, et ilusa ilmaga toimub pidu õues ja külaliste arv on vaba (vihmase ilmaga on pidu rühmas ja ainult vanemad on lubatud). Siis selgus, et ka ilusa ilmaga vanavanemaid ikkagi ei lubata - riskirühm. Seejärel aga tulid Terviseametist juhised, mis ütlesid, et tordi pakkumine lasteaia lõpupeol on liiga riskantne...
Vot ja siin jooksis minu mõistus kokku. Ma olen igati ettevaatuse poolt, aga päris hulluks minna ju ka ei saa. Niigi oli meil õuepidu, minimaalse külaliste arvuga, aga see üks torditükk tõstab riskitaset nii palju, et üritus on võrdne kurikuulsa võrkpallivõistlusega. Ma ei tea, kas nad arvasid, et ühe lusikaga süüakse seda torti või?
Pidu toimus demonstratiivselt koroonaennetuse vaimus. Igale poole oli pandud des.vahendeid ja maske (mida keegi ei kasutanud). Lapsed (kes polnud kolm kuud lasteaias käinud ja ühtegi laulu eriti hästi ei mäletanud) seisid laval hajutatult vähemalt meetriste vahedega (kuigi lavale tulid ilusasti käest kinni). Pealtvaatajad olid jaotatud istuma perede kaupa 2-meetriste vahedega ja direktor keeldus kallistamast õpetajaid, kellele see aasta jäi lasteaias viimaseks.
Eriti jabur tundus see kõik arvestades, mis igal pool mujal toimub. Võtame kasvõi meie kaubanduskeskuse reedesel päeval. See on puupüsti kõikvõimalikke sulelisi ja karvaseid täis, kes elavad üksteise kukil ja köhivad vastastikku.

Aga noh, lapsed olid ilusad ja armsad ning ilm suurepärane, nii et lõppkokkuvõttes polnud peol suurt vigagi. Torti anti lõpuks ikkagi ka. Kuigi me pidime allkirjastama paberi, et oleme lahkesti nõus vastutust jagama, kui torditüki pakkumine ikkagi uue koroona laine vallandab.
Nakkusohtlik torditükk

Oh, sattusin heietama. tegelikult pidin ikka virisema teemal, et kiire on ja ei jõudnud sellest kiirest piltigi teha.
Aga et päris ilma poleks, siis siin hoopis üks video sellest kui on kiire ja tuleb sireenid tööle panna.