kolmapäev, september 19, 2018

Kingloom

Täna ootas mind ees kauaoodatud ja kardetud avalik esinemine. Ma olen küll loomult edev aga suurele auditooriumile esinemine ei kuulu siiski mu lemmiktegevuste hulka. Aga noh elus tuleb nii mõndgi teha, mis ei meeldi.
Egas midagi. Ärkasin poole öö pealt üles, kammisin pea, panin selga oma viisakaima kleidi, tõmbasin jalga kingad ning tormasin minema. Alles praami peal avastasin, et oma viisakate kleidi-kingade asemel olin jalga pannud lohvakad, kulunud, mudased ja irvitava tallaga käimad. Äärmiselt sobimatud. See on see kui pimedas riietuda. Aga tegelikult läks veel hästi. Ma oleks võinud meeltesegaduses ka crocsid jalga panna...

pühapäev, september 16, 2018

Gaasirünnak

Täps lasi täna pool minu deodorandi pudelist tuppa tühjaks. Täna öösel magan gaasimaskiga.

laupäev, september 15, 2018

Külmkapi peal klaaskuuli sees...

Täna oli üleilmne suur maailmakoristuspäev. Mina koristasin seda pisikest nurgakest maailmast, mida võin koduks kutsuda. Koristasin, mis ma koristasin, aga korda ei saanud midagi. Mõtlen nüüd, et oleks pidanud oma kodu ka maailmakoristuspäevale kirja panema, siis oleks terve vald kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud ja ühiste jõududega oleks selle seapesa ehk ära klaarinud.
Järgmisel korral targem.

reede, september 14, 2018

Plaanid

Ei tea, kas see on vanadus või mis, aga töönädala lõpuks olen ikka täitsa väsinud ja jõuetu. Täna oli kindel plaan, et kui koju jõuan, siis ei tee kohe mitte midagi. Isegi süüa mitte (siinkohal suured tänud S-le, kes mind ja mu lapsi toitis. Ainult vaene abikaasa pidi koorukesi närima). Unistasin, et võibolla keeran raamatu ja klaasikese veiniga diivani nurka ja loen kuni silm kinni vajub.
Plaan oli hea, aga millegipärast leidis õhtuhämarus mind ikkagi labidaga liiva kühveldamas... 

Nüüd aga keeran küll magama. See koristamine võib jääda ka mõnda järgmisesse päeva... või aastasse...

teisipäev, september 11, 2018

Menüü

Tõruke väitis (ja Täps kiitis takka), et neil olla täna lasteaias igataugu põnevaid sööke pakutud. Menüü oli järgmine:
Hommikusöök - leib kartuli ja tomatipastaga
Lõunasöök - kanaveiseliha koeralihaga ja magustoiduks viie hapukapsahautis marineeritud kõrvitsa ja hapukoorega
Õhtuoode - makaronid ketšupi ja hambapastaga.
Ütleks, et üsna eksootiline toiduvalik. Kui mina lasteaias käisin, siis pakuti ikka hernesuppi ja karamellkisselli. Hambapastalisandist võis vaid unistada...

esmaspäev, september 10, 2018

Klooster põleb. Kas see on lõpp?

Ma olen juba pikka aega  hoogu võtnud, et kirjutada oma blogi viimane postitus, kus tunnistan ammuteada fakti, et tegelikult on see blogi ennast ammendanud. Aga kuidagi ei tõuse käsi seda tegema. Eks siin on nii poolt kui vastuargumente.

Blogi lõpetamise poolt räägivad järgmised asjaolud:
*igal asjal on oma aeg ja selle blogi aeg on läbi
*sissekanne iga 2-3 kuu tagant kipub muutuma tehtud tööde loeteluks, mitte hetkeemotsiooniks
*Aega blogi sissekannete tegemiseks on aina vähem
*Midagi sisulist pole niikuinii lisada

Blogi lõpetamise vastu räägivad järgmised asjaolud:
*Blogi töötab justkui vahemäluna. Ilma selleta oleks ma pooled pikantsed pisiasjad ammu unustanud ja kuna mul hetkel ühtegi teist talletamise vahendit pole, siis võib tekkida mälestustesse auk
*Vahel kohe tahaks midagi kõigi ja mitte kellegagi jagada ja kui blogi pole, siis millisesse musta auku ma oma rõõmud ja mured suunan?

Rohkem vastu- ega pooltargumente ei meenugi. Nii lihtne ja labane see ongi.
Aga äkki on minu lugejatel (kui selle pika vaikimise peale veel mõni jäänud on) mõni hea põhjus siia listi lisada? Andke siis teada.
Tegelikult tahtsin teha küsitluse, et kas lõpetada või mitte, aga noh, ma olen nii võõrdunud blogimisest, et ei suutnud meenutada sedagi, kuidas küsitlust selles keskkonnas tehti. Aga nutika inimesena ei lasknud ma end sellest häirida. Tegin ise küsitluse.  Nii et palun märgistada sobiv lahter linnukesega (soovitatavalt pardiga). Võib ka risti teha. Ristpart oleks eriti
hea valik.


kolmapäev, juuni 13, 2018

Üle pika aja

Huvitavb kuidas ma kavatsen oma lihtsaimat uusaastalubadust pidada? Mäletate, ma lubasin, et kirjutan sellel aastal rohkem blogi kui eelmisel aastal. Arvestades, et ma pole poolteist kuud ridagi kirjutanud, siis jah.... Läheb raskeks.
Tegelikult olen tahtnud väga paljust kirjutada, sest päris palju on toimunud, aga mida ei ole, on aeg. Ja mälu ka ei ole, et tagantjärele kirjutada. Aga ma üritan meenutada säravaimaid hetki:

* Harilaiu dessant - Mai alguses oli mul ehituspuhkus. Ehituspuhkusest puhkuse saamiseks korraldasime 7. mail tavapärase kevadmatka Harilaiule. Seal on üks tore kitsas maasäär, mis iga aastaga rannale järjest lähemale nihkub. Sel korral tundus see juba nii lähedal olevat, et pükste üles käärimisest oleks võinud piisata, et kohale jõuda. Nojah. Algus oli paljulubav. Ja äärepealt olekski nii läbi saanud. Kui põlved oleks pisut kõrgemale ulatunud. Nii rinnuni umbes... Seega esimene suplus  meres sel aastal oli üpris varakult.

* Suur sääse suvi - Selle aasta suur suvi oli juba mai kuus ära. Nii et see ujumine Harilaiul oli hästi ajastatud. Aga nii palavat juunit pole ma enne näinud. Ja nii palju sääski pole ma ka näinud. Mul oli tuliselt hea meel, et meil parasjagu sisetööd käsil olid. Sääsed ja palavus poleks lasknud õues midagi teha.

* Kui juba jutt ehitamisele läks, siis olen taas nõrkemiseni pahteldanud ja värvinud. Sel korral on põhirõhk isegi värvimisel, mitte pahteldamisel. Viimasega hakkab ühele poole saama. Magamistuba näeb juba peaaegu toa moodi välja. Hetkel oleme otsapidi köögis. Sahver ja esik on täitsa ootejärjekoras. 20 aasta pärast saame ehk valmis.

*Aeglaselt läheb ehitamine eelkõige selle tõttu, et ilgelt palju üritusi on pidevalt. Näiteks ühel nädalavahetusel käisime talgukorras vana külatänavat puhastamas. Teisel nädalavahetusel võitsime möödaminnes ära autodega orienteerumise võistluse. Lisaks saime parima kostüümi auhinna. Aga me olime ka eranditult kõige koledamad Muhu konnad, keda eales nähtud. Võit tuli meile tegelikult suure üllatusena. Olime ikkagi võidelnud mitmete tehniliste probleemidega ja füüsiline vorm osutus ka täiesti olematuks. Aga juu siis teised olid veel haledamad.

* Võitudest rääkides. Tõruke käis suurel Kevadümina lauluvõistlusel. Mida ta ei võitnud, millest tuli suur draama. Ta oli küll kinnitanud, et Laulukarussellile ta mingil juhul minna ei taha (võitja pidi seal osalema). Ja igaks juhuks täpsustas ta ka seda, et ei taha osaleda ei superstaari saates ega eurovisioonil. Aga nördinud oli ta ikka kui võitu ei tulnud. Nuttis lahinal ja puha. Olime varem kokku leppinud, et ostame talle auhinnaks lego. Mänguasja poes oli teisigi, kes lauluvõistlusel auhinnalist kohta ei saanud. Hiljem Tõruke teatas, et tegelikult on võitjatest ka kahju, sest nad ei saanud nii uhket lego. Olgu ära öeldud see, et mina igatahes olen oma laulualste üle väga uhke, võidavad nad või mitte. Nii Täpike kui Tõruke on pidanud oma võistluslaule esitama igal lasteaia üritusel ja ma iga kord imetlen neid. Tõrukese ilusat laulu ja Täpikese säravat esinemist.

*Kui juba andekate laste juurde jutt läks, siis Täpike käis 9. juunil oma elu esimesel tantsupeol. Ma kahtlustan, et ta oli seal platsil kõige pisem tantsija. Oma rühmas on ta kahtlemata kõige noorem ja kõige väiksem, aga üks elavamaid ja säravaimaid. Mis jääb puudu tehnilises pooles kompenseeritakse sära ja ilmekusega. Ja rahvariietes lapsed on lihtsalt nii armsad.

* Mis aga sugugi armas pole, on töö. See on hakanud mulle hirmsasti närvidele käima. Õhtuks olen nii väsinud, et ei jaksa õieti midagi teha ja no ei ole enam seda entusiasmi, mida vaja on et sellise hulga lolluste, väikluse ja bürokraatiaga hakkama saada.  Aeg on pikemaks puhkuseks enam kui soodne. Puhkuseni on aga pisut rohkem kui kuu aega veel... Nuuks.

Sellise kurva sõnumiga lõpetame. Kohtume taas paari kuu pärast.