Ma olen ennegi rääkinud meie põnevast wc-st.
Kõigepealt oli kõik avalik ja läbipaistev. Nagu ikka korralikus avalikus teenistuses.
Seejärel püstitati putkad ja meie avalik teenistus muutus salateenistuseks, kus suletud uste taga hämaraid tegusid sooritatakse.
Nüüd on siin aga hoopistükkis müstilised asjad juhtuma hakanud. Nimelt on ühe wc kabiini okupeerinud mingid maavälised helendavad olendid. Kahtlustan vaime ja muid paranormaalseid. Tegin fotosüüdistuse. Veenduge ise:
Minuga ikka juhtub. Igasuguseid asju. Ja kõik minu hirmud saavad teoks. Näiteks mina kui saareelanik olen oma elus miljon korda praamiga sõitnud. Päris tihti bussi ja praami kombinatsioonis. Alati on mul hirm, et ma jään praami peal bussist maha – no ei taipa õigel ajal bussi tagasi minna ja see kihutab ilma minuta minema. Seda polnud aga kunagi juhtunud. Kuni eilseni...
Lugu siis järgmine: Praam nihkub sadama poole ja mina hakkan kärsituks muutuma. Panen oma asjad kokku ja hakkan vaikselt liigutama. Ootamatult tabab mind vana vaenlane ja hakkab tööalaseid küsimusi küsima. Mina korraliku ametnikuna vastan viisakalt. Järsku kostub raadiost kapteni hääl, kes teatab, et oleme jõudnud Virtsu sadamasse ja olgu tee teil mõnus minna. Mina kui kogenud praamireisija tean, et kapten ütleb oma kuulsad viimased sõnad siis kui juba esimesed autod on praamilt maha sõitnud. Minu buss oli esimene. Torman mina siis alla ja mida ma näen – kiiresti eemalduvaid bussi tagatulesid öhe kadumas. Minu mantel ja sall olid loomulikult ka bussis. Bussile järele jooksmine eriti ei aita. Võimsuses on mul võrreldas bussiga mõningasi puudujääke.
Mis siis teha. Kiire kalkulatsioon ja otsus – tuleb hääletada, ehk saab ikka pealinna.
Sirutangi siis käe välja üritades mitte kirvemõrvarina välja näha, et mind ikka peale võetaks, aga noh, ilmselt minus ikka midagi kirvemõrvarlikku on. Üks vapper autojuht viimaks siiski peatus ja korjas mu peale. Tema häbematu aga ei tahtnud Tallinna sõita, see-eest lubas mu lahkelt Ristile viia, et ma saaks seal edasi hääletada. Seda muidugi juhul, kui meil ei õnnestu bussi kätte saada ja teda peatuma sundida.
Kiirete telefonikõnede abil sai selgeks tehtud, et buss peaks ka Lihulas peatuma. Lihulasse jõudes teda seal polnud ja kuigi me olime päris mitmest autost ja bussist mööda sõitnud, siis minu oma nende hulgas polnud. Ainus loogiline järeldus – buss oli juba edasi kihutanud.
See oli nöök. Aga autojuht lubas siiski mu Ristile ära visata – seal on valgustus ja hea hääletada. Lubas isegi mulle oma jope anda, et ma ei peaks külmetama. Kas pole mitte armas.
Mis siis ikka pöörasime ümber, et Lihula tanklast bensiini võtta (auto sõitis minu arust juba aurudel). Poolel teel aga tuleb meile müsteerilisel kombel vastu ei midagi muud kui minu buss! Auto tegi jälle 180 kraadise turistika ja kihutas bussile järele. Kätte saime. Bussi sisenedes selgus ka kuidas buss, kes oli enne meid sadamast lahkunud ja kellest me mööda ei sõitnud, ikka peale meid Lihulasse jõudis. Nad olid nimelt mind otsimas käinud. Bussijuht oli juba väiksemat sorti päästeoperatsiooni korraldanud. Keegi ilmselt oli märganud, et mind bussis pole (andke andeks, aga mina küll ei märkaks kui mingi suvaline puudu on) ja bussijuht oli helistanud juba Tartu bussi juhile ja sadamasse ja nagu öeldud, olid mind isegi otsimas käinud. Uskumatu. Kuna mind kusagilt ei leitud, siis jõuti lõpuks järeldusele, et juu ma olin praami peale magama jäänud...
Ja mis kõige müsteerilisem – ma ei saanud bussijuhi käest riielda ega midagi (tavaliselt hammustab bussijuht sul pea juba selle eest maha, kui sul täpset piletiraha pole või sa tahad maha minna mõnes mittetavapärases kohas). Inimesed võivad ikka olla hämmastavalt abivalmid :D
Vot sellised olid minu seekordsed seiklused suurel mandril.
Ah, et mis ma seal päälinnas üldse tegin? Tete, mul sai kohalikust omavalitsusest kõrini ja otsustasin riigikoku minna. No et ikka riiki valitseda. Ja kui see tehtud, siis hakkan maailmavalitsejaks. Juhul kui ma bussist maha ei jää...
Täna üritasin taas teha midagi uut. Kulinaarses plaanis siis. Võtsin ette teise Mpsi lemmiktoote - pontšikud. Või on need sõõrikud? Või kas pontšikutel ja sõõrikutel üldse on mingi erinevus. Ja kui, kas siis see erinevus seisneb augu olemasolus või selle puudumises.
Loogiliselt peaks sõõrik ju olema sõõri kujuline küpsetis. Sellisel juhul tegin mina sirbikuid. Millegipärast ei tahtnud need rõngad kuidagi rõngastena püsida (pildil see ei kajastu, ma peitsin sirbikud nende üksikute rõngikute alla (rõngik aga on ju paranka hoopis?). Illustreeriva materjali kvaliteedi osas paluks ka mitte vinguda.
Kui kedagi huvitab, siis tegemist on pärmitaigna sõõrikute (või pontšikute või sirbikute või rõngikute või ......kutega*). Retsept on pärit toidutarest.
Ah, et kuidas maitses? Küsige pontšikuekspert Mpsilt. Mulle näkku ei julgenud ta igastahes suurt kriitikat teha.
*täida lünk meelepärase sõnaga
See on täielik diskrimineerimine. Enamus selle asutuse elanikke magab õndsat lõunauinakut, aga minul näe pole ette nähtud. Tahan ka! Mingi rõõm peab ju lasteaias töötamisest olema.
Õudne uni on küll.
Ja väsimus.
Ei jaksa lillegi liigutada, vaarikate istutamisest rääkimata.
pilt
Täna seoses vahvlitaigna retsepti väljaprintimisega tuli selle maja geniaalsetel ajudel mõte, et printerist võiks kohe vahvleid tulla. Mõtlesin pisut ja välja mõtlesin.
Vahvliprinter on imelihtne.
Kõigepealt tuloeb toonerikasset välja vahetada ja asemele panna anum vahvlitaignaga. Seejärel tuleb tavaline paber asendada küpsetuspaberiga. Ja seejärelt tuleb printida pilte a la kümme musta neegrit pimedas toas (ehk siis ühtlaselt musti, siis kattub kogu küpsetuspaber õhukese taignakihiga. Kuna meie printer kaldub siin ülekuumenemisele, siis pole kahtlustki, et see küpsetaks kiiresti ära ka meie printvahvlid.
Printeri juures tuleb need kiiresti rulli või koonuseks keerata ja voila, valmis ongi.
Et asi rohkem vahvlit meenutaks võib printida ka pilti, millel on kujutatud musta ruudustikku tumehallil taustal näiteks...
Pännasin Sesamy blogist väikese meemikese.
1. Kui sa oleksid koer, siis mis tõugu ja miks? ->mina oleks Newfoundlandi koer (suur karvane ja armastab vett, või kuidas nad nüüd nende koerte kohta ütlesidki - õrnahingeline ja usaldav hiiglane?) No kas pole siis minu nägu?
2. Kui sa oleksid lõng, siis mis värvi ja mida sinust kududa saaks? - > mina oleks selline triibuline sokilõng. Aga selline, et ükskõik kuidas sa ka ei pingutaks, kahte ühesugust sokki sa sealt ei saaks
3. Kui sa oleksid raamatukangelane, siis kes ja miks? - > Muhv naksitrallidest. Tunne on selline. Sonks kah.
4. Kui sa oleksid toit, siis mis ja miks? Kuna inimene on see, mis ta sööb, siis mina olen suure tõenäosusega õun. Aga selline punaste põskedega (ninaga).
5. Kui sa oleksid maal (maal nagu kunstiteos) või mistahes kunstiteos siis milline ja miks? Hmm, ma pakuks, et mõni van Goghi pilt. Selline rahutu, kergelt kaootiline, pidevas liikumises.
