neljapäev, november 15, 2018

Igast värki

Tere õhtust kallid sõbrad.
Vahepeal on olnud kiired ajad. Võin öelda, et need ajad ei lähe kuidagi aeglasemaks ka lähitulevikus.

Aga mida põnevat olen teinud:

Esiteks sain ma tähtsa ja suure tunnustuse. Kuldraamiga ja puha. Mind tunnustati oma valdkonnas teemade mõistuspärase  käsitlemise eest! Uhke ja hea - ikkagi esimene erialane tunnustus ja kohe üleriigilisel tasandil jne. Teisalt teeb natuke  nukraks kui  teemade mõistuspärane käsitlemine on midangi erakorralist, mille eest tasub esile tõsta. Millise mulje see jätab siis valdkonnast üleüldiselt? Üks teine sai tunnustuse temaatika maakeelde panemise eest. Seega võib järeldada, et valdavalt käsitletakse valdkonda arusaamatult ja mõistusevastaselt! Hip Hip Hurraa!

Seejärel käisime taas Mpsiga iga-aastasel Harilaiu retkel. Sel korral  läbisime teekonna peaaegu et peatuseta ja rekordajaga. Ilm oli lihtsalt niiske ja rõske ja sugugi ei kutsunud maha istuma ja merevaadet nautima. Järgmised kaks päeva olid jalad nii kanged, nagu oleks maratoni jooksnud. Vanaks ja viletsaks olen jäänud.

Siis sai veel Päikesepüüdja värsket beebit vaatamas käidud. Sel ajal kui teised saunas käisid chillisime meie pisipreiliga niisama. Ta pidas end eeskujulikult üleval ja kõik erimeelsused lahendasime kiiresti.

No ja siis kui ma olen mõnel päeval juhtunud samal ajal kodus olema, kui parajasti on valge (seda juhtub viimasel ajal väga harva), siis olen kivisid riisunud. Kivisid? Justnimelt! Sügisene lehtede riisumine om mömmidele. Tõeline saare naine riisub kivid õue pealt kokku ja põletab lõkkes. Tuha raputab tikripõõsaste alla.

teisipäev, oktoober 30, 2018

Aafrika kuningas!

Vaatasime pühapäeval televusserist populaarset kogupere saadet "Su nägu kõlab tuttavalt". Telekas mainiti Donald Trumpi. Arenes järgmine dialoog:

Tõruke: "Kas ta ütles Donald Trump?"
mina: "Jah!"
Tõruke: "Kas sa tead, kes on Donald Trump?"
mina (täiesti ebapedagoogiliselt): "Jah, see on üks kollaste juustega paks onu"
Tõruke (kõiketeadva ilmega ): "..kes on ka Aafrika kuningas!"

Millele järgnes minu ja Mpsi veelgi ebapedagoogilisem talitsematu naerupahvakas.  No peaaegu!


reede, oktoober 26, 2018

Motivatsioonipuudus

Üldjuhul mulle meeldib mu töö. See on huvitav ja mitmekülgne. Mul on toredad kolleegid ja vahel mulle tundub, et minust on isegi natuke kasu. 
Mõnikord jälle ei meeldi ka. Näiteks viimasel ajal on mind tabanud tõeline motivatsioonipuudus. Aegajalt on mul on tunne, et ma annan rohkem kui vastu saan. Seda nii materiaalses kui vaimses mõttes. Üldlevinud ettekujutlus ametnikust on ju teada - hingetu rahaahne bürokraat, kes joob ööd ja päevad kohvi, istub maksumaksja raha eest oma tagumikku laiaks ja ainus mõttetöö, mis teeb on mõelda välja erinevaid viise kuidas inimesi kiusata.  
Jaa, see on tõsi, et kohvi olen ma siin tõesti jooma õppinud. Tagumik on ka kõvasti üle keskmise lai. Aga viimase võib olla tinginud ka asjaolu, et sellisel ametikohal tuleb endale paks nahk selga (või siis mõnda musse strateegilisse kohta) kasvatada, sest pool töötasust on sõimus. Ja see ülejäänud pool pole ka sugugi nii suur kui arvatakse. Keskmine palk on ammu ilma läinud mööda minu palga numbrist. Kohaliku lehe horoskoop ütles, et täna võib tulla palgatõus. Läksin kohe suurelt ülemuselt küsima, et kus siis on. Öeldi, et horoskoop ütles ju sõnaselgelt, et võib tulla. Aga võib ka mitte tulla. Ei tulnud. 
Ma ei saa  kuidagi öelda, et ma ei oleks südamega asja juures olnud ja üritanud parimat. Aga küsimus on selles, kas mul on siit kusagile edasi minna? Arendada? Või istun pensionini siin ja jagan Dryopteristega maid ja puid?  Hetkel tundub see väljavaade masendav ja mannetu.


Kas see on sügiskaamos või peakski mõne kannapöörde tegema?

neljapäev, oktoober 18, 2018

alternatiivne lahendus

Käisin eile mööda  poode ja otsisin endale mõnd viisakat sügist jopet või mantlit. Ühetgi sobivat polnud. Olid kas liiga väikesed numbrid riidepuul või liiga suured numbrid hinnasildil. Jäi ostmata. Otsustasin  hoopis veel rohkem sööma hakata. Siis lähen veel paksemaks ja kasvatan naha alla mõnusa polstri ja olen ise kui tepitud jope. Siis pole vajagi ilmade külmenedes midagi peale visata.

teisipäev, oktoober 09, 2018

Laulupeole?

Teate, ma hakkasin rumala peaga taas koorilaulus käima. Ma pole mingi 15 aastat vist kooris käinud. Nooti ei tunne ja viisi ei pea. Aga no kui vaja minna, siis tuleb minna. Ja et asi oleks põnevam, siis ei läinud ma sellisesse koori, kus on sada lauljat ja keegi ei saa aru, kui sa ainult suud liigutad või vaikselt omaette jorised. Ma läksin ikka sellisesse, kus igas häälerühmas on umbestäpselt 2 inimest. Nüüd ma siis harjutan ja huilgan kodus hirmutades kasse ja lapsi.

kolmapäev, oktoober 03, 2018

Puupeade hirm

Näete seda tüüpi:

Jajah, just seda sama ilget pätti ja kaabakat, kes ühe ööga meie värskelt pandud räästalaua sisse omale jõletu augu toksis.


Jätke see nägu endale meelde ja olge hoiatet! Sest ega tema teiste inimeste tööd ei austa. Eile lõhkus räästalaua ära. Homme tuleb raudselt ja kirjutab värskeltvärvitud seinale: "Tihane on loll" ja hoidku selle eest, mis ta veel ülehomme teha võib...



neljapäev, september 27, 2018

3 tosinat

Kujutage ette, ma sain jälle aasta vanemaks. Kes oleks seda oodata osanud? Isegi kui möödunud 6x6 aastal just selline sündmus igal sügisel aset on leidnud.

P.s sõnajalad on taas moes.