laupäev, aprill 14, 2018

laululinnupojakesed

Täna oli siis see päev, mil sai täiel rinnal läbi laste oma lapsepõlveunistusi täita. Mõlemad võsukesed osalesid kohalikul lauluvõistlusel ja mina olin kohutavalt uhke emme. Ma mäletan kui ma väike olin, siis meeldis mulle laulukaruselli vaadata. Eriti kadedaks tegid mind seal jagatavad auhinnad. Barbied! Ma olin täiesti kindel, et ma suudaks laulda vähemalt sama hästi kui saates osalenud, kui mitte paremini.  Isegi kui lasteaia muusikaõpetaja ütles, et sina ära laula, sul on karu hääl! Enesekindlusega mul toona probleeme polnud.

Aga kui rääkida laste esinemisest, siis Täpike tegi imelise etteaste ja mis jäi puudu musikaalsuses, tegi ta tasa oma säraga. Tõruke seevastu näitas taset ja sai oma vanuserühmas kolme parima hulka. No see pole päris laulukarusell, aga  minu jaoks võiks vabalt ka eurovisiooni konkurss olla. Uhke olen ikka!

P.S Pilt on aastast 1987. Olen umbestäpselt sama vana kui Täpike praegu. Loen luuletust, mitte ei laula. Mingil põhjusel mind laulma ei saadetud. Ei tea kas asi võis olla karu hääles....

reede, aprill 13, 2018

nii võib nooreks jääda

Vanadel headel aegadel keksisin ma umbes sel ajal looduses ringi ja tähistasin oma kevadist sünnipäeva. Nüüd istun paberipahna alla mattunult oma kontoris ja ei tea kevadest midagi... Aga ma ostsin endale eilse sünnipäeva puhul lõunasöögiks topsi jäätist ja sõin kõik üksi ära. Vot sellised lood.

esmaspäev, aprill 09, 2018

Liblikatest

Eile nägin selle aasta esimest liblikat - kollast. Nii et kuldne suvi olgu olla!
Kusjuures esimese liblika värv on läbi ajaloo olnud ikka see, mille ma olen siia blogisse üles märkinud. Mitte küll päris igal aastal, aga tänavune on 9. liblikas, mille siit blogiveergudelt leida võib.
See on juba peaaegu et piisav statistika tegemiseks.
Üheksast esimesest liblikast on üks olnud valge, kolm olnud kollased ja viis olnud kirjud!
Järeldused võite ise teha.

neljapäev, aprill 05, 2018

retoorilised küsimused

Rohkem ma karu näinud pole, nii et ega mul muud kirjutada polegi.
Valdava osa mu igapäevaelust moodustab endiselt kolmainsus- töö, lapsed ja pahtlilabidas. Esimese puuduse üle kurta ei saa. Teised nõuavad oma osa igal juhul, sõltumata sellest, kas sul on jaksu või mitte ja kolmas.... vot sellest kolmandast hakkab küll juba villand saama.  Ja mitte ainult labidast vaid kogu sellest remondivärgist üldse. Ka see maja kunagi üldse valmis saab?

No teatavad edusammud ju on. Põrandad on igal pool all.
Lagi on pooltes tubaedes olemas.
Seintega on endiselt kitsas käes.

laupäev, märts 17, 2018

Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias

Aga kujutage ette, mina nägin eile karu. Päris elus karu! Ja mitte sugugi loomaaias vaid Saaremaal.
Sõitsin mina lastega Kuressaare poole, lõime laulu ja tundsime end muidu hästi. Järsku vaatan mina, et tee ääres seisab karu. Vaatan teda ja mõtlen, et mismõttes karu! Karu vaatas mind ja mõtles ilmselt, et mismõttes Maailmaparandaja. Esimese hooga sõitsin karust mööda, siis jäin seisma, et lastele ka ilmaimet näidata. Tõruke isegi nägi. Täps nagu ikka vaatas sootuks valele poole (hiljem ta muidugi väitis, et nägi ka. Kohe Muhus lasteaia juures, olla teine minema jooksnud. Teadagi). Karu vaatas veel ontlikult vasakule ja paremale ja veel kord vasakule ja siis kalpsas üle tee metsa oma karuasju ajama.
Ma olen igatahes siiani väga elevil. Saaremaa karust on nüüd pea aaasta aega räägitud, aga näinud on seda vähesed, ja siis ka on skeptikuid, kes väidavad, et tegu on metssea, kasuka või veisega. Mina  aga nägin mõmmikut päise päeva ajal paari meetri kauguselt ja no niipalju tunnen ma loomi ikka, et teda mitte kasukaga segamini ajada. Aga täiesti uskumatu tundus see ikka. Samahästi oleks võinud näha tee ääres  elevanti või ninasarvikut.

reede, märts 02, 2018

Kui suur on Eesti?

Tõrukese rühmas küsis üks poiss täna, et kui suur on Eesti mõõdulintides. Enne kui ma jõudsin mälu sügavustest Eesti pindala otsimagi hakata vastas ta ise - 50 tonni!  Mina omas rumaluses mõtlesin, muidugi, et noormehel pole mõõtühikud päris selged.  Aga tema järgmine täpsustus tõi koheselt selguse majja ja näitas, et mina ise polnud piisavalt tähelepanelikult küsimust kuulanud.  50 tonni mõõdulinte!

Lapsed on terased!

pühapäev, veebruar 18, 2018

Rikkis

Mõni siin on ikka täitsa rikkis. Temperatuuri reguleerimise nupp on kinni kiilunud paar kraadi tavapärasest kõrgemale. Ventilatsioonilõõrid on umbes. Starter jumpsib ja turtsub. Valgustundlikkus ületab taluvuse piiri ja üldse on kõik kohad haiged. Kõige hullem on seljavalu. Pea on nii raske, et seda ei saa padjalt tõsta, aga selja jaoks pole ühtegi mugavat pikaliolemise asendit...

Nii hale on endast, et nutt tuleb lausa peale. Eriti haledaks teeb asjaolu see, et mul oli plaan terve nädalavahetuse ehitada ja ma pole jaksanud isegi pahtlilabidat tõsta, tõsisest tööst rääkimata.

Lisaks on Täpike ka haige. Kuigi meil sama temperatuur, siis tema on seal juures palju erksam. Vahepeal hüppas hooga ringi, aga iga natukese aja tagant ronis siiki mulle kaissu. Pea tahtis padjal olla.