kolmapäev, juuni 13, 2018

Üle pika aja

Huvitavb kuidas ma kavatsen oma lihtsaimat uusaastalubadust pidada? Mäletate, ma lubasin, et kirjutan sellel aastal rohkem blogi kui eelmisel aastal. Arvestades, et ma pole poolteist kuud ridagi kirjutanud, siis jah.... Läheb raskeks.
Tegelikult olen tahtnud väga paljust kirjutada, sest päris palju on toimunud, aga mida ei ole, on aeg. Ja mälu ka ei ole, et tagantjärele kirjutada. Aga ma üritan meenutada säravaimaid hetki:

* Harilaiu dessant - Mai alguses oli mul ehituspuhkus. Ehituspuhkusest puhkuse saamiseks korraldasime 7. mail tavapärase kevadmatka Harilaiule. Seal on üks tore kitsas maasäär, mis iga aastaga rannale järjest lähemale nihkub. Sel korral tundus see juba nii lähedal olevat, et pükste üles käärimisest oleks võinud piisata, et kohale jõuda. Nojah. Algus oli paljulubav. Ja äärepealt olekski nii läbi saanud. Kui põlved oleks pisut kõrgemale ulatunud. Nii rinnuni umbes... Seega esimene suplus  meres sel aastal oli üpris varakult.

* Suur sääse suvi - Selle aasta suur suvi oli juba mai kuus ära. Nii et see ujumine Harilaiul oli hästi ajastatud. Aga nii palavat juunit pole ma enne näinud. Ja nii palju sääski pole ma ka näinud. Mul oli tuliselt hea meel, et meil parasjagu sisetööd käsil olid. Sääsed ja palavus poleks lasknud õues midagi teha.

* Kui juba jutt ehitamisele läks, siis olen taas nõrkemiseni pahteldanud ja värvinud. Sel korral on põhirõhk isegi värvimisel, mitte pahteldamisel. Viimasega hakkab ühele poole saama. Magamistuba näeb juba peaaegu toa moodi välja. Hetkel oleme otsapidi köögis. Sahver ja esik on täitsa ootejärjekoras. 20 aasta pärast saame ehk valmis.

*Aeglaselt läheb ehitamine eelkõige selle tõttu, et ilgelt palju üritusi on pidevalt. Näiteks ühel nädalavahetusel käisime talgukorras vana külatänavat puhastamas. Teisel nädalavahetusel võitsime möödaminnes ära autodega orienteerumise võistluse. Lisaks saime parima kostüümi auhinna. Aga me olime ka eranditult kõige koledamad Muhu konnad, keda eales nähtud. Võit tuli meile tegelikult suure üllatusena. Olime ikkagi võidelnud mitmete tehniliste probleemidega ja füüsiline vorm osutus ka täiesti olematuks. Aga juu siis teised olid veel haledamad.

* Võitudest rääkides. Tõruke käis suurel Kevadümina lauluvõistlusel. Mida ta ei võitnud, millest tuli suur draama. Ta oli küll kinnitanud, et Laulukarussellile ta mingil juhul minna ei taha (võitja pidi seal osalema). Ja igaks juhuks täpsustas ta ka seda, et ei taha osaleda ei superstaari saates ega eurovisioonil. Aga nördinud oli ta ikka kui võitu ei tulnud. Nuttis lahinal ja puha. Olime varem kokku leppinud, et ostame talle auhinnaks lego. Mänguasja poes oli teisigi, kes lauluvõistlusel auhinnalist kohta ei saanud. Hiljem Tõruke teatas, et tegelikult on võitjatest ka kahju, sest nad ei saanud nii uhket lego. Olgu ära öeldud see, et mina igatahes olen oma laulualste üle väga uhke, võidavad nad või mitte. Nii Täpike kui Tõruke on pidanud oma võistluslaule esitama igal lasteaia üritusel ja ma iga kord imetlen neid. Tõrukese ilusat laulu ja Täpikese säravat esinemist.

*Kui juba andekate laste juurde jutt läks, siis Täpike käis 9. juunil oma elu esimesel tantsupeol. Ma kahtlustan, et ta oli seal platsil kõige pisem tantsija. Oma rühmas on ta kahtlemata kõige noorem ja kõige väiksem, aga üks elavamaid ja säravaimaid. Mis jääb puudu tehnilises pooles kompenseeritakse sära ja ilmekusega. Ja rahvariietes lapsed on lihtsalt nii armsad.

* Mis aga sugugi armas pole, on töö. See on hakanud mulle hirmsasti närvidele käima. Õhtuks olen nii väsinud, et ei jaksa õieti midagi teha ja no ei ole enam seda entusiasmi, mida vaja on et sellise hulga lolluste, väikluse ja bürokraatiaga hakkama saada.  Aeg on pikemaks puhkuseks enam kui soodne. Puhkuseni on aga pisut rohkem kui kuu aega veel... Nuuks.

Sellise kurva sõnumiga lõpetame. Kohtume taas paari kuu pärast.


teisipäev, mai 01, 2018

Pannkoogipäev

Meil olid täna hommikusöögiks pannkoogid. Õhtusöögiks ka. Hommikul tegin mina. Ilmselt ei sobinud Tõrukesele minu tehtud pannkoogid (kuigi need olid imelised) ja ta tegi õhtul uued. Või noh, tema tegi taigna ja mina vaeseke pidin küpsetama. Täps tahtis ka küpsetada ja tegi taina. Enda arvates muffitaina. Eks me näe, mis sealt ahjust välja tuleb. Kas on muffinilaadesd asjad või mingi uudistoode.

Mina aga sain tubli söögitegemise eest diplomi!

reede, aprill 27, 2018

Hüljatud

Ma pole oma poega juba paaegu nädal aega kodus näinud.  Ta lihtsalt keeldub koju tulemast ja eelistab onulaste seltsi lihasele emale. Ma ei saa öelda, et ma väga kurdaks. Päris mõnus lahe elu on. Aga ma pelgan, et kui ta lõpuks koju tuleb, siis ei pruugi seda suur täishabemega meest enam ära tunda . Ainus, mille järgi aru saan, et ikka minu poeg, on siis kui  lausub bassihäälel: "Emme anna telefoni!"

laupäev, aprill 14, 2018

laululinnupojakesed

Täna oli siis see päev, mil sai täiel rinnal läbi laste oma lapsepõlveunistusi täita. Mõlemad võsukesed osalesid kohalikul lauluvõistlusel ja mina olin kohutavalt uhke emme. Ma mäletan kui ma väike olin, siis meeldis mulle laulukaruselli vaadata. Eriti kadedaks tegid mind seal jagatavad auhinnad. Barbied! Ma olin täiesti kindel, et ma suudaks laulda vähemalt sama hästi kui saates osalenud, kui mitte paremini.  Isegi kui lasteaia muusikaõpetaja ütles, et sina ära laula, sul on karu hääl! Enesekindlusega mul toona probleeme polnud.

Aga kui rääkida laste esinemisest, siis Täpike tegi imelise etteaste ja mis jäi puudu musikaalsuses, tegi ta tasa oma säraga. Tõruke seevastu näitas taset ja sai oma vanuserühmas kolme parima hulka. No see pole päris laulukarusell, aga  minu jaoks võiks vabalt ka eurovisiooni konkurss olla. Uhke olen ikka!

P.S Pilt on aastast 1987. Olen umbestäpselt sama vana kui Täpike praegu. Loen luuletust, mitte ei laula. Mingil põhjusel mind laulma ei saadetud. Ei tea kas asi võis olla karu hääles....

reede, aprill 13, 2018

nii võib nooreks jääda

Vanadel headel aegadel keksisin ma umbes sel ajal looduses ringi ja tähistasin oma kevadist sünnipäeva. Nüüd istun paberipahna alla mattunult oma kontoris ja ei tea kevadest midagi... Aga ma ostsin endale eilse sünnipäeva puhul lõunasöögiks topsi jäätist ja sõin kõik üksi ära. Vot sellised lood.

esmaspäev, aprill 09, 2018

Liblikatest

Eile nägin selle aasta esimest liblikat - kollast. Nii et kuldne suvi olgu olla!
Kusjuures esimese liblika värv on läbi ajaloo olnud ikka see, mille ma olen siia blogisse üles märkinud. Mitte küll päris igal aastal, aga tänavune on 9. liblikas, mille siit blogiveergudelt leida võib.
See on juba peaaegu et piisav statistika tegemiseks.
Üheksast esimesest liblikast on üks olnud valge, kolm olnud kollased ja viis olnud kirjud!
Järeldused võite ise teha.

neljapäev, aprill 05, 2018

retoorilised küsimused

Rohkem ma karu näinud pole, nii et ega mul muud kirjutada polegi.
Valdava osa mu igapäevaelust moodustab endiselt kolmainsus- töö, lapsed ja pahtlilabidas. Esimese puuduse üle kurta ei saa. Teised nõuavad oma osa igal juhul, sõltumata sellest, kas sul on jaksu või mitte ja kolmas.... vot sellest kolmandast hakkab küll juba villand saama.  Ja mitte ainult labidast vaid kogu sellest remondivärgist üldse. Ka see maja kunagi üldse valmis saab?

No teatavad edusammud ju on. Põrandad on igal pool all.
Lagi on pooltes tubaedes olemas.
Seintega on endiselt kitsas käes.