teisipäev, aprill 13, 2021

Must lagi on me toal ja mustad põrandad ka

Ja kui juba jutt põrandatele läks.
Kui mitu korda päevas peab üks inimene põrandaid pesema? 

Meie põrandad on lihtsalt jubedad. Mulle näib, et Augeiase tallide kasimine oli ka lihtsam töö. Peamiseks süüdlaseks on meie pere pisimad. 

Esiteks muidugi kass va räpakäpp. Enamasti õnnestub mul ta käpad siiski ära puhastada enne kui ta igale poole väikesi räpajälgi jätab.

Teiseks, ja viimasel ajal eriti silmapaistvaks, põrandamäärijaks on saanud Tirts. Tal on nimelt kombeks käia esikust endale saapaid valima. Ma kahtlustan, et ta valib selle järgi, mis on kõige porisemad. Enamasti võidavad Täpsi kummikud. No ja siis meie väike patsik tulebki nagu seitsmepenikoormasaabastega ja lööb nendega mu köögipõrandal tantsu nii et mudatükke lendab kõikjale. Kui aga juhtub selline koletu lugu, et saapad esikus pole piisavalt porised, otsustab ta katselisel teel välja selgitada, millised joogid ja söögid jätavad põrandale kõige kleepuvamaid ja kangekaelsemaid plekke.

Mul on täiesti siiber sellest pidevast põrandate küürimisest. Peaks vist ka Heraklese meetodit kasutama ja mõne jõekese köögist läbi juhtima. Hmm, lähim vooluveekogu on Värava oja, tuleb kõvasti kaevamistööd teha...

Ahjaa, olgu öeldud, et lagi meil tegelikult must ei ole. Tirts sinna VEEL ei ole jõudnud. 

esmaspäev, aprill 12, 2021

Ja villaste sokkide lõhna...

Tänane sissekanne räägib maaka glamuursest elust. 

Ukumatu, aga minust on saanud villaste sokkide inimene.

Kauges nooruses käisin ma kodus koguaeg paljajalu. Olgugi, et meil oli vahel päris külm. Magasin ka jalad teki alt väljas, sest varbad tahtsid hingata. Minu jaoks oli füüsiliselt võimatu sokkidega magada. Lihtsalt nii ebamugav.  Praegu on ka. Sokkidega ma magada ei saa. Aga vaadates tendentse, pole üldse vaja imestada kui varsti lausa kalossidega magama lähen.

Kalossid on siin mudases maaelus äärmiselt praktilised ja mugavad jalavarjud. Minu eelmised mõnusad (kuigi ürgkoledad) voodriga kalossid kulusid läbi ja seega lasin Mpsil endale sügisel uued osta. Juhtus aga selline lugu, et kogemata said number suuremad ning ilma villaste sokkideta loksusid teised jalas koledal kombel. Seega olen sügisest saati peaaegu igapäevaselt villasokke kandnud. Ja kujutage ette, mu jalad on seetõttu külmetama hakanud. Ei, mitte sokkidega. Siis kui mul villaseid sokke jalas pole. Varem ei tundud ma kunagi, et põrandad oleks külmad. Isegi kui olid, siis ei häirinud see mind. Nüüd aga häirib. Kas pole paradoksaalne, et seoses jalgade soojas hoidmisega on jalad hoopis külmetama hakanud.

Igatahes oli elu palju mugavam kui külmetavaid varbaid tähele ei pannud. Nüüd, kus soojad ajad on ukse ees ja voodriga kalosse varsti enam vaja pole, saan taas üle minna oma suvistele kalossidele. See aga tähendab, et mul on võimalus end villastest sokkidest võõrutada.

Huvitav, millised on villasoki võõrutusnähud...

pühapäev, aprill 04, 2021

Teine noorus või ikkagi esimene vanadus

 Kui vaktsineerimisel arvestataks tunnetuslikku vanust, mitte seda, mida sünniaasta näitab, oleksin juba ammu oma süsti kätte saanud. Tegelt ka. Tunnen end viimasel ajal vana ja väsinuna. Põlv juba mitmendat päeva valutab ja täna ärgates oli ka selg haige. Iga liigutust saadab ägin ja kägin. Suunurk on ka katki, kuigi see vast pole eriline vanuse tundemärk. Mul kauges nooruses juhtus seda tihti. Kindel oli see, et kui oli vaja hambaarsti juurde minna, oli vähemalt üks suunurk katki (kui mitte mõlemad). No ja siis käristas hambaarst mu suus toimetades naeratuse kõrvuni. Nüüd polnud juba vähemalt 10 aastat seda probleemi olnud. Aga näe. Lisaks vanaduse hädadele naasevad ka nooruse hädad. Tujukus ja vinnipunnid on ka kohal Ilmselt lööb puberteet välja. See on see teine noorus.

reede, aprill 02, 2021

Suur reede

 Täna oli suur reede. See on see päev, kus tööd ei tohi teha. Meie alustasime kevadise lehtede riisumisega. Aga teate, see pole mingi töö. Puhas lõbu. Eriti see esimene kord. Hiljem võib muutuda tüütuks, aga esimene kord... Minu lemmikaeg kevadel. See lehtedes sahistamine on meeldiv stressimaandamise allikas. Ja seda stressi on viimasel ajal ohtralt (märksõna - ulaõpe ja üle käte läinud järeltulev põlvkond.

Ja mingi hull jänes oli ilmselt II sambast kogu oma raha välja võtnud ja igasuguse pudi-padi peale kulutanud ning selle mööda õue laiali loopinud. Lapsed korjasid suure korvitäie head ja paremat ja olid õhinas justkui jõulude ajal.

Eile oli esimene aprill, aga me ei teinud ühtegi nalja. No kes oleks uskuma jäänud minu tavalist nalja (vaata aknast välja, merel on suur laev) kui kõik teavad, et valdav osa maailma suurtest laevadest on Panama* kanali juures pundis koos.


*või noh tegelikult Suessi. Hea, et 1. Ja 2 klass veel geograafiat ei õpi. Jääksin ilmselt koledal kombel häbisse ajades maad ja ilmad segamini.

teisipäev, märts 30, 2021

Loomad elutoas

Meil oli nädalavahetusel kostüümipidu. Üle 100 aasta esimene. Teate, ma olen alati kostüümikaid armastanud. Minu suur eesmärk on parima kostüümi auhind võita. Ajaloos on see paar korda ikka õnnestunud ka.
Sel korral aga polnud üldse tuju. Esiteks polnud ühtki säravat ideed ja teiseks kangapoed ja kõik muu säärane on liiga kaugel. Aega nagu ka polnud. Lisaks oli minu vastutusel terve perekonna maskeerimine. Kuidagiviisi juhtus nii, et kõik said siiski kostümeeritud.

Teemaks oli konna sünnipäev ehk siis oodatud olid kõikvõimalikud loomariigi esindajad. Minu esimene mõte oleks olnud toonekureks maskeeruda. Sest noh - konn ja kurg. Lihtne. Vaja oleks olnud vaid punaseid sukkpükse (mis mul isegi olemas on) ja valget hõlsti peale (selle oleks ka leidnud) ning loomulikult pikka nokka (mille meisterdamine poleks teab mis raske). Ainsaks takistuseks sai tõsiasi, et kured on tuntud oma pikkade ja penikeste jalgade poolest. Ja isegi kui mu jalgade pikkuse osas polekski ehk vaja viriseda, siis peenikesed... Nojah. Ütleme nii, et see oleks tulnud üks eriti töntsakas kurg. Seega loobusin ja otsustasin vana rasva peal liugu lasta. Mul on vartasematest stiilipidudest väike kostüümiladu tekkinud. Esimene mõte oli taas mütoloogilise loomana üles astuda. Siin sai takistuseks sama probleem, mis toonekuregi puhul - olen nii paksuks läinud, et ei mahtunud oma kostüümi enam sisse.
Seejärel mõtlesin taaskasutada ninja kilpkonna kostüümi jättes ära selle ninja osa. See oli piisavalt avar kostüüm, et ma suudaks end sinna sisse suruda. Häda aga selles, et nimetatud komplekt ei baseeru minu kostüümilaos. Nii jäigi üle vaid taaskasutada ämblikukostüümi. 

Täpikesega oli kõige lihtsam. Ta ütles kohe, et paneb oma lepatriinukostüümi. See tuli ainult kapist üles leida. Jõudsin poole kapist ära koristada enne kui see välja ilmus.

Tõruke teatas, et ta tahab olla rebane. Tore küll, aga tal pole mitte ühtegi oranži, punast ega pruuni riideeset, millele oleks sanud kostüümi üles ehitada. Õnneks pakkus ta järgmiseks välja hundi. Halle riideid on tal küll. Minu teha jäi mask. Ma jäin tulemusega üpris rahule. Isegi Tirtsule meeldis. Ta muudkui viis maski ühele ja teisele ning tegi peenikese häälega tasaselt: "Uuuuuuuu" viidates, et mask tuleb ette panna ja hunti mängida.

Tirtsu enda puhul mõtlesin pikalt, et kummaks ta teha, kas pärdikuks või põrsaks. No ta ju pidevalt turnib kusagil ja on samal ajal laulu "Põrsapõli" elav kehastus. Otsustasime lõpuks notsu kasuks. Puhtalt seetõttu, et roosasid riideid on jalaga segada (tüdruk noh) ja asi siis ühele kõrvad külge õmmelda. Roosale lutile sai täpikesed ka peale tehtud, no et oleks nagu päris kärss. Töötas küll.

Mps sai endale täielikult ehitusmaterjalidepoe kostüümi - Valge kaitseülikond ja respiraator. Väga ajakohane ja vastutustundlik kostüüm praeguses koroonaolukorras. Jääkaru noh. Ainult kõrvad jäid külge õmblemata. 

Peole oli tulnud igatsugu karvaseid ja sulelisi. Sõna otseses mõttes.
Kõige parema kostüümi auhinna oleks ma ikkagi andnud sünnipäevalapsele. See oli tõeliselt stiilne tervik. Lisapunktid veel tubaste dekoratsioonide eest!

Pilti ma ei teinud. Õde tegi, aga kas talt õnnestub need välja meelitada... Võibolla kunagi näitan.

laupäev, märts 27, 2021

 Selle aasta esimene liblikas oli kollane. Tõsi, hästi hele, peaaegu et valge, aga ikkagi kollane.

pühapäev, märts 21, 2021

Ulaõppe kahjust kodusele varale

Seoses distants-, või nagu mulle meeldib öelda, ulaõppega, on tekkinud tõsised puudujäägid minu koduses väikeelektroonikas. Näikse nagu oleks siin mingi elektroonikavidinate bermuda kolmnurk. Sellest, et mu läpakas on õhkulendamise äärel, olen ma vist juba kirjutanud. Igal juhul teeb see häält nagu mingi mini samurai vehiks rüperaali sees oma mõõgaga. Lisaks on tal kombeks ülekuumeneda ja iga natukese aja eest viskab pildile sinise kurva näo väites, et midagi läks valesti ja kohe kui on andmete kogumise lõpetanud, teeb restardi. See on muidugi katteta lubadus. Ikka tuleb jõuga arvuti taaskäivitada. Lisaks ei tööta sellel mikrofon, mis teeb veebitundide pidamise raskeks. Õnneks on häid inimesi, kes hoolivad mu laste haridusteest ja eile saabuski pakiga laenuarvuti. See on imeline. Kordagi pole veel kurba nägu teinud.

Teine kaotus tabas mind 1. klassi kehalise tunnis. Nimelt palus Täps ükspäev mult telefoni, et kehalise tunni jaoks oma liikumine salvestada. Andsin talle selle pahaaimamatult kaasa. Täps jalutas mere äärde. See peaks olema piisav vihje minu telefoni kurvale saatusele. Ma ei teagi, kas Täps üritas mu telefoniga lutsu visata või seda ujuma õpetada, aga  fakt on see, et vees see käis. Nüüd on lood nii, et telefon arvab pidevalt, et tal on vaja mingit nähtamatut seadet energiaga varustada. Muidu poleks ehk hullugi, aga kui ma panen juhtme taha, et telefoni laadida, siis näikse see arvavat, et peab kogu Eesti elektrivõrku üleval pidama ja laadimise asemel tühjeneb topeltkiirusel. Seega saab telefoni laadida vaid siis kui see on väljalülitatud. Muidu kena küll, aga kui ma panen laadimisjuhtme taha, siis lülitab telefon end millegipärast automaatselt sisse... Nokk kinni saba lahti.