esmaspäev, oktoober 02, 2017

Lapselaste nimed

Laste nimede valimine on keeruline ja vastutusrikas ülesanne. Pahatihti on noored vanemad sellega puhta hädas. Õnneks on Täps ettenägelik ja tegi selle raske töö jub täna ära. Kuna selle ajani mil ma vanaemaks saan, on loodetavasti ikka veel ohtralt aega ja mälu on teadupärast ju kehvake, siis talletan nad siia ajaloo annaalide tarbeks.
Täps pidi saama 6 last (matemaatikas pole ta liiga tugev)
Kõigepealt 4 tüdrukut:
Anna
Rora
Tuuli
Roos

Ja siis 4 poissi:
Monster Tšak
(lihtsalt) Monster
Ken
Kõu

Täpsi eeskujul otsustas ka Tõruke, et ta tahab üht tüdrukut nimega Rinne ja kaht poissi nimedega Massik ja Ron. Hiljem mõtles ta ümber ja otsustas ainult Roni kasuks. Massiku ja Rinne nimed käskis ta maha sodida, et nad ei teaks tulla ja lõpuks teatati armuliselt, et kui mõni laps peaks rohkem tulema, siis võin ise neile nimed panna. Võtan seda kui lubadust...

Üldse on siin toredad filosoofilised teemad nagu kumb oli enne kas muna või kana...

teisipäev, september 26, 2017

Õnne soovime mul!

Opaa ja ongi minu sünnipäev käes. 35 aastat! Aga kuidagi hea tunne on sees. Vananemisest pole juttugi!
Tänane päev on olnud täis kallistusi ja õnnesoove ja kui see päev läbi saab, pole ka karta et asi kipuks nukraks, sest sain paar uut raamatut kingituseks, mida kibelen juba lugema.

Ühesõnaga mul on praeguse vanuse ja eeloleva aasta osas hea sisetunne!

kolmapäev, september 20, 2017

Pisarakiskuja

Mis mänge teie lapsed mängivad?

Minu omad mängivad näiteks sellist mängu, et mina olen keegi võõras naine ja nemad on koolilapsed, kellel pole kodu ja kes hiilivad salaja minu kööki sooja. Sest nad on nii väikesed, et ei oska ise maja ehitada. Nende pärsivanemad on kas surnud või siis suurema tõenäosusega sõitnud kaugele põhja kopraid vaatama....

No kas ei hakka siis hale väikestest vaestest kodututest lastest?

teisipäev, september 05, 2017

· · · / — — — / · · ·

Aga alates eilsest töötab minu kõrvaltoas Laisik. Nüüd on päeva keerulisimaks ülesandeks otsustada, et kas vajadusel hõigata teda või kirjutada läbi skype. Nojah, alati on võimalus veel meil saata või helistada, aga see viimane on pisut kahtlase väärtusega, kuna minu telefon on tema kabinetis (kui suure saali kohta saab kabinet öelda). Põhimõtteliselt võiks kaaluda ka seinale morse toksimist, aga minu teadmised morse osas on kidurad. SOS ehk oskaks toksida. Aga võibolla pole rohkem vajagi.

Kui juba jutt laisikule läks, siis võik rääkida teistestki loomadest. Juba mõni aeg tagasi vaatasin, et ümber maja hulkuv metskass on kahtlaselt ümar. Ühel päeval selguski, et ta on pojad teinud meie varemete sisse. Jah, sõna otseses mõttes müüri sisse. Seal on üks sein laotud mingitest veidratest seest tühjadest plokkidest. No igatahes oli seal mingi hetk näha nelja kassipoega. Kolme valget ja üht oranžide kõrvade ja oranži sabaga (muidu valge). Mis ülejäänud kolmest sai, me ei tea, aga tõenäoliselt ei saanud neist midagi. Ühe kräunuja tõin aga müüri pealt ära. Lumivalge, sinisilm, supernunnu. Ainus häda on see, et meil on juba supernunnu kass.

Katsetasin ka siis sotsiaalmeedia maagiat ja oh seda üllatust. Juba samal õhtul oli kassihuviline olemas. Täna läks meie Lumehelbeke (kes on üks ütlemata hea isuga kass ja sõi end nende kahe päevaga lumepallikeseks) juba oma uude koju. Ta oli küll ülimalt armas ja oleks hea meelega ta endale jätnud, aga tegelikult on mul väga hea meel, et ta endale kodu leidis.

Juhan, meie päriskass, oli ju ka beebina valge. Nüüd on valgest asi kaugel. Varsti on must nagu öö. hetkel on üsna siiami välimuse endale hankinud. Usun siiski, et helbeke jääb värvitruuks (äärmisel juhul läheb oranžiks).

Kui aga kellelegi hirmsasti meeldivad valged kassipojad, siis andke teada. Panen teid järjekorda. Arvestades, et naabriperes elab üks väga tegus isane valge kõuts ja metsas on neid hulkurkasse jalaga segada, siis on aiult aja küsimus, mil järgmine pesakond meie õuele ilmub...

neljapäev, august 31, 2017

Vanakooli minecraft

Täna hommikul teatas Täps, et lasteaias pisikeste rühmas on minecrafti pilt seinal. Ma olin väga üllatunud, sest minecrafti  sihtgrupp päris sõimerühmas ju ei käi. Täps aga kinnitab veendunult, et on-on minecrafti pilt seinal. Tulgu ma aga vaatama, seal on minecrafti vikerkaar. Oligi... Peaaegu. Selline vanakooli minecraft. No vaadake ise. Sarnasus on ju täiesti olemas...

kolmapäev, august 30, 2017

Targad lapsed

"Kui sa näed ühte lindu ja sa ei tea, mis selle nimi on, siis ei juhtu midagi kui sa ta kohta lihtsalt "lind" ütled..."

Vot sellised hommikused tarkuseterad meie preililt. Aga ega ka Tõruke alla jää. Näiteks teatas ta ükspäev kui tal keelati nina nokkida, et kõik inimesd nokivad nina! Vallavanem nokib ka!

Ilmselt otsiti argumentide kinnituseks kõige tähtsam tegelane. Hea veel, et ei öeldud, et proua president nina nokib.

esmaspäev, august 28, 2017

Selle aasta esimene sünnipäevapidu

Nädalavahetusel kaaperdasime äsjaavatud Vidrike külamaja, et pidada seal maha minu ja minu ekstoanaabri ühine sünnipäevapidu (Ei, te pole midagi maha maganud ega õnnitlustega hiljaks jäänud. Lihtsalt kordki elus tahtsime pidada suvist sünnipäeva!)
Juba peole minek oli meeleolukas. Autos kõlas uus kuuldemäng "Litsid", mida vürtsitasid hiidlased oma poolkohtlaste naljadega. Kahjuks oli reis liiga lühike ja järjejutt jäi üsna põneva koha pealt pooleli. No tõesti. See on tavaline kuuldemängude ja järjejuttude häda. Nii tore on kui satud neile peale, aga nad jäävad kõige põnevama koha pealt katki ja siis järgmise osa magad raudselt maha. Peab vist veel koos Laisiku ja Mpsiga kusagile sõitma. Võibolla tiirutaks niisama mööda kodusaart ringi. No et saaks järjejutu lõpuni kuulata.
Kohale jõudes algasid kibekiired ettevalmistused ja küpsetamine. Tundus nagu oleks hirmus palju süüa olnud. Seda tundus muidugi ainult seni kuni 5 esimest inimest laua taha istusid ja ülejäänud 15 pidid näljaste nägudega suud vesistama. Järjekordne valearvestus (millele aitas kaasa see, et me osa sööki lihtsalt unustasime lauale tuua). Õnneks tõid kohalikud imemaitsavad pitsad kastanid tulest välja. Muidu oleks vaestele külalistele jäänud meelde ainult nälg. Ja isegi kui süüa oli kesiselt, siis vähemalt veini voolas seal piiramatus koguses. Teate ju küll neid veetünne, kust saad nii sooja kui külma vett. Paned aga topsi alla ja vesi voolab. Vot seal oli samal põhimõttel külmik, kust tuli veini. Valget, punast ja roosat. Järgmiseks juubeliks tahan endale ka sellist!
Pidu ise oli muhe. Sai sõpradega juttu ajada ja niisama mõnusalt aega veeta.

Ja hommik oli ka mõnus. No mitte see, et telefon kukkus poole öö pealt (nii pool kümnest) minu peale karjuma, aga see, et kui ma olin telefoni maha vaigistanud, siis silkasin mööda paadisilda otse karastavasse järvevette ja tegin paar kiiremat kroolimise liigutus. Igasugune mälestus veinikapist kadus kui imeväel. Milline värskus. Ma olen küll mereinimene, aga selline hommikusupluse võimalus tegi ikka kadedaks küll.

No ja kui me nii kaugele juba sõitnud olime, siis pidasime tagantjärele oma pulmaaastapäeva ka ära. Ikka selles samuses uues külamajas. Tõesti mõnus ja hubase olemisega koht. Mina igatahes julgen soovitada! Mina igatahes kavatsen sinna uuesti minna. Reserveerisin endale seal juba laua.