neljapäev, september 19, 2019

Hirmus inimene see hambaarst

Käisin eile mõlema oma lapsega hambaarstil. No oli see vast katsumus! Algus läks hästi. Tundus, et lapsed lausa ootasid seda külastkäiku. Tulid ilma mingite probleemideta kaasa ja kepsutasid lustlikult kuni arsti kabinetini ja siis ukse vahel järsku tekkis mingi tõrge. Kumbki polnud nõus sisse minema. Aga minemata jätta ka ei saanud - mõlemal laiutasid hammastes augud.

Olime kokku leppinud, et esimesena läheb Tõruke. Ta tükk aega puikles, aga lõpuks võttis julguse kokku ja ikkagi nõustus arsti tooli istuma (tubli!). Edasi ei läinud muidugi kergemaks. Ta väitis, et kardab kõike, alates õhu puhumisest ja lõpetades plommi kõvastamiseni valgusega. Siinkohal tuleb kiita meie kohalikku hambaarsti - no nii rahulikku ja kannatlikku inimest ikka annab otsida. Ta seletas Tõrukesele kõik rahulikult ära, näitas, mida ja millega teeb, lubas katsuda ja proovida ja oli muidu väga tore. Erakordne kannatlikkus. Ma oleks selle aja peale kolm korda juba kannatuse kaotanud ja tõenäoliselt loobunud. No ja Tõruke muidugi lasi endale kogu protsessi viimse detailini selgeks teha. Seejärel krabas selle õhu ja vee pritsimise tarviku ja lasi endale ise õhku suhu. Tundus, nagu tahaks ise hambaid parandama hakata. Järgmisel korral ilmselt võtabki juhtimise üle.
Paratamatult meenub siin Mr Beani kuulsusrikas hambaarstilkäik:

Lõpuks pika veenmise peale teatas trotslikult: "No olgu, teeme selle ära! Aga hästi kiiresti." Ja imekombel saidki tal mõlemad hambaaugud parandatud ja lõpuks tunnistati rõõmsalt, et üldse polnud hull! Kahju, et see väike kuid väärtuslik fakt järgmiseks korraks ära ununeb.
Seejärel saabus Täpikese kord. No ta oli vahepeal kõvasti mängu jälginud ja oskas nüüd väga hästi Tõrukest imiteerida. Väitis, et kardab ja poetas isegi mõne pisara (et draamat lisada). Lõpuks sai siiski ka tema üks auguke parandatud. Teine hiiglaslik auk, kust plomm oli ära tulnud, jäi järgmiseks korraks. Nii et see lõbu ei lõppe veel niipea.
Aga ühest asjast ma aru ei saa, kust see hirm hambaarsti ees üldse alguse saab. Ma ei usu, et neil oleks varasemast hammaste parandamisest mingeid hirmsaid kogemusi ja kohe kindlasti ei räägi me kodus sellest kui jube inimene  hambaarst on ja kuidas ta elab selle nimel, et väikestele kommimaiastele haiget teha. Ei ähvarda, et kui liiga palju komme sööte, siis tuleb hambaarsti juurde minna. Ei midagi sellist. Aga näe, ikka kardavad.

Millised olid minu õppetunnid?

  • Hirmul on suuuuuured silmad, aga hea ja kannatlik selgitustöö võib teha imesid.
  • Hambaarsti juures tuleks käia lastega ükshaaval
  • Eriti hea kui lapsed viiks arsti juurde mõni autoriteetsem inimene kui emme!
Selle viimase punkti osas kavatsen jälle eksida. Panin endale ka koos Täpsiga hambaarstiaja. Nüüd tulebki lahendada dilemma, kumb enne peaks minema. Kui esimesena läheks Täpike, siis saaks see "kole" osa kiiresti läbi ja ta ei jõuaks end üldse paanikasse mõeldagi. Kui aga mina esimesena läheks, siis saaks ta vaadata kui vapper emme on ja üldse ei karda (sest ma tõesti ei karda hambaarstilkäiku) ja saaks positiivset julgustust? Eks me näe. Veidike on aega veel mõelda ja selle aja sees tuleb hoopis üks teine asi ära teha - Täpikese hammas välja kangutada. Kangutamine on muidugi selge kirjanduslik liialdus. Mul on tunne, et see ainult ausaõna peal seal suus kinni ongi...




esmaspäev, september 16, 2019

Telefon ei ole kala

Arvake ära, mis ma täna tegin?
Õige vastus on, et korraldasin oma telefonile ekstreemsed sukeldumiskursused. Loomulikult wc-potti.  Sulps! Selgus kurb tõsiasi, et ega telefon ikka eriline veeelukas ei ole. Isegi kahepaikse mõõtu ei andnud välja. Kerge suplus ja juba ujubki kõht taeva poole.

Teisalt on see hea meetod tagamaks, et peale töölt tulemist keegi enam tööasjadega ei tülitaks.

Igatahes on mul nüüd uut telefoni vaja. See peaks olema odav (sest ma lõhun ja uputan neid üsna regulaarselt), võimaldama sihtotstarbelist kasutamist (helistamine), tegema mõistliku teravusega beebipilte ja internetiseeruma viisakal kombel. Üle ühe rakenduse võiks ka mahutada. Telefonide valik on aga üüratu. Võite kindlad olla, et ma ei viitsi iial ülemäära põhjalikku taustauuringut teha ja tervet internetti läbi kammida. Nii tegingi kiire valiku. Valisin sinise. Suht üki-kaki-kommi-nommi meetodil.

Teine tagasilöök oli veel.
Mõtlesin siin, et oleks viimane aeg titevoodi kokku panna. Hea plaan. Tassisin kõik jupid ilusasti aida alt välja. Või peaaegu kõik jupid. Need kõige pisemad (loe kruvid) on ilmselt kusagile misjonäritööd tegema läinud. Voodi lahtivõtmisest on möödas päris mitu head aastat ja vähemalt üks kolimine. Mis te arvate kui suur tõenäosus on kruvid üles leida?
No ise-enesest poleks see ju maailmalõpp. Meil on tõenäoliselt peres veel mõned nõukaaegsed voodid ootel, aga mulle meeldis just see - valget värvi. Nüüd siis mõtlen, et mida teha. Korraldada, klaperjaht kadunud kruvidele? Otsida uued? Leppida mõne vana näritud pulkvoodiga? Osta mõni hirmkallis disainivoodi?  Igatahes tuleks see küsimus nüüd kiiremas korras ära lahendada.

Või samas, kes üldse ütles, et laps peab voodis magama...

reede, september 13, 2019

Vot nii ma lähengi!

Viimane tööpäev sai läbi!

neljapäev, september 12, 2019

Füüsiliselt ja vaimselt kurnatud

Kas teate, mul on homme viimane tööpäev!
Ma olen juba kuid päevi lugenud, nüüd on jäänud vaid tundide lugemised.
Kas mul on kahju ka? Arvestades, et tänase tööpäeva lõpuks kõik kohad pikast istumisest valutavad, kõhuelanik üritab kusagilt vasaku roide alt varbaid läbi torgata ja pea on paks otsas, siis hetkel tõesti ei ole. Ainus, mida sooviks, on koju voodisse magama saada. Tunnike und ja ma võiks peaaegu jälle inimese moodi funktsioneerida. Tõsi küll sellise uimase ja taaruva inimese moodi, aga ikkagi parem kui see zombi, kes ma praegu olen. Lõpurasedana tööl käia pole ikka naljaasi.

Täna veetsin pool päeva ka oma asendajat (Mpsi noh) välja õpetades. Ma kahtlustan, et ma ei ole sugugi parim õpetaja ja arvestades kui laialivalguv ja mitmetahuline see ametikoht on, siis kahtlustan, et ta ei saanud suurt midagi aru, mida ma seletasin. Aga ma usun temasse! Pealegi olin ju ise ligi 12 aastat tagasi peaaegu et samas seisus (ehk ei teadnud ööd ega mütsi sellest, mida ma tegelikult tegema pean). Mäletate? Hüppasin pea ees tundmatus kohas vette ja kui mõningased rängad ajukahjustused kõrvale jätta, siis polegi ju ära uppunud....

Aga homme on viimane tööpäev!

Halleluuja!

esmaspäev, september 09, 2019

Kelleks sina lapsena saada tahtsid?*

Küll on hea, kui inimestel on varakult siht silme ees. Mina ei teadnud veel gümnaasiumi lõpuski mida oma eluga peale hakata (olgem ausad, isegi ülikooli lõpus ei osanud ma kindlalt öelda, mis must saab või kus ma olla tahaks). Täpike seevastu on juba lausa kaks ametit enda jaoks reserveerinud. Nagu ta ise ütles: "Iluuisutajaks olen ma alati tahtnud saada, aga hooneid projekteerin ma juba neljandast eluaastast!"
Tõsi, tema viimase aja lemmiktegevus on erinevate hoonete kavandamine. Meie õue peale on planeeritud juba nii palju hooneid, et nende ehitamisega võime vabalt kogu oma ülejäänud elu sisustada. Järgmine hoone on "Suvemaja", mis iga päevaga järjest suuremaks kavandatakse. Viimati lisati üldalale ja lastealale ka beebide osakond.
Nüüd on ta aga hakanud ka väljapoole meie krundi ahtaid piire mõtlema ja ühiskondlikke hooneid kavandama. Viimati pandi paberile "Muusa Maja" kavand. Selle kõige silmatorkavamad elemendid olid  lõbustuspark katusel, sfinksi kuju fassaadil ning kaks gloobust ja hiigelpingid, kust kogu seda ilu vaadata.
Lisaks kadutab ta oma projektides uudseid keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Näiteks ühe basseiniga hoone juurde (mis ka kusagile meie õuele tulema pidi) nähti ette "päikesekiire painutaja" installeerimist. Ikka selleks, et basseini juures oleks mõnusalt soe ka kargemate kraadide juures.
Nii, et kui otsite noort, uljast, uudsete ideede ja unikaalse käekirjaga arhitekti, siis julgen vabalt Täpikest soovitada.

Ja ega projekteerijate töö siis iluuisutamisega vastuollu lähe...


Aga tõesti. Kelleks sina lapsena saada tahtsid?

* mina tahtsin salapolitseinikuks.

pühapäev, september 08, 2019

Tiliseb-tiliseb aisakell

Nonii, nüüd arvate, et täitsa segi läinud - keset suve laulab jõululaule.
Ma ütleks, et viimane aeg. Täpike näiteks kirjutas jõuluvanale juba kirja valmis. Ma arvan, et see on temast väga hooliv ja ettemõtlev tegevus. No ega jõuluvana elu pole ka lihtne. Viimase hetke tellimused... pikad tarneajad... meeleheitlik šoppamine viimastel tundidel.

reede, september 06, 2019

Oh neid raseda emotsioone ja hormoone

Oijah, ei ole lihtne olla rase (ma vist olen niimoodi juba alustanud üht lähimineviku postitust). Lisaks kõikidele füüsilistele hädadele tuleb võrrandisse lisada veel hormoonide möllust tingitud emotsioonide virrvarr. No võtame näiteks tänase hommiku. Kell polnud veel kümmegi (et oleks saanud poest närvide rahustuseks kangeid alkohoolseid jooke osta*) kui mul oli juba närv must ja silmad punased.
No kõigepealt kool, kus on sada pisiasja, mida justkui peaks loomulikust intelligentsist teadma (või siis omama mingeid sensitiivseid võimeid nende tunnetamiseks), aga mida minusugune algaja koolilapsevanem sugugi ei tea. No võtame kasvõi mingid kirjutamata sisekorrareeglid, mille puuduseks on see, et neid pole kusagil kirjas ega pole ka lastele (ja nende murelikele vanematele) tutvustatud. Aga täitmist ikkagi oodatakse. Ja siis on laps segaduses, kuna ta ei saa aru mis toimub ja tunneb, et on hirmus valesti käitunud ja mina omakorda häiritud, kuna tean kui raskelt Tõruke selliseid asju võtab.
Ja siis lasteaaed... Ohjah. Mul ei ole midagi selle vastu kui lastega suheldakse konkreetselt ilma suurema ninnunännutamiseta. Aga selline prauhti pealelendamine ja kärkima hakkamine, nagu täna  Täpikese osaks sai, seda ei leia minu silmis küll heakskiitu. Jah, laps virises, aga enne selle eest pea otsast hammustamist oleks õpetaja siiski võinud selgeks teha, kas tal oli mingi tõsiseltvõetav mure. Täna hommikuse näite põhjal oleks piisanud kahest sõnast ja asi oleks lahenenud rahumeelselt. Selle asemel pidin ma aga kümme minutit nutvat last lohutama. Mis te arvate, kas ma suutsin ise rahulikuks jääda? Kaugel sellest. Need on need rasedahormoonid, mis kõiki tundeid võimendavad. Ja sel hetkel tundsin end abitu ja kurva ja vihasena. Minu esmane reaktsioon  kõikidele neile tunnetele on teadupärast pillima hakamine. Mul on silmad alati liigniiske koha peal olnud, aga nüüd rasedana näikse olevat saabunud suuremat sorti üleujutus. Varasemalt hakkasin kergesti raamatut lugedes või filmi vaadates nutma. No kui ikka vähegi kurvem koht oli. Nüüd nutan lahinal isegi valimisreklaami peale...

Igatahes on see hirmus tüütu. No kuidas sa tuled punaste silmadega tööle. Ja siis tuleb kolleeg ja küsib, kas kõik on korras ja mina nutan jälle lahinal ja siis tuleb järgmine ja uurib, kas kõik korras ja mina jälle nutan. Isegi praegu seda kirjutades tunnen kuidas kurk kibedaks läheb. Silmad on niikuinii punased kui küülikul. Ometigi ei juhtunud ju midagi katastroofilist või suures plaanis  võttes isegi märkimisväärset.



*See on muidugimõista nali. Kange alkohol ei aita kuidagi muresid leevendada. Kuigi ma olen kuulnud, et ega ka alkoholivabad joogid selles osas erilist abikätt paku.