esmaspäev, jaanuar 25, 2021

Sina ei tohi mitte kohvi juua

Lubage ma kaeban oma pesamuna peale. Hakkas teine mul siin silmi hõõruma ja virisema, et on nii väsinud, nii väsinud ja miks lugupeetud ema ometi juba last magama ei pane. Egas midagi. Toppisin lapse riidesse, suskasin kärusse ja sõit läks lahti. Pool tundi kärutasin paksus raskes sulalumes nii et nahk seljas märg ja musklid hakkasid jope varrukaid rebestama. Lõpuks laps uinus. Parkisin ta ära, panin raadiosaatja juurde ning läksin tuppa. Istusin laua taha ja mõtlesin rõõmuga, et lõpuks ometi õnnestub hommikune kohvi ära juua. See oli küll külmaks läinud, aga külma kohvi joomine ongi üks emaduse tunnusmärk ju. Ma arvan, et jääkohvi leiutasid ka emad, kes lihtsalt ei jõudnud oma kohvi õigel ajal ära juua ja teesklesid siis, et neile meeldibki külm jook.

Igatahes. Jõudsin mina võtta lonksu oma hommikukohvist kui juba Tirts helistas mulle ja teatas, et talle tundub, et proua ema logeleb ja see ei kõlbavat kusagile. Ta oli lausa nõus oma väärtusliku iluune ohverdama, et päästa ema füüsilisest ja vaimsest mandumisest. Egas midagi, panin aga kohvi jälle kõrvale - juu ma siis öösel joon...

Kusjuures olen täheldanud, et iga kord kui ma kohvimasina tööle panen, ärkab laps kohe üles. Tõsi, see masin uriseb päris valjult, aga no mite nii valjult, et õues aida all magav laps peaks selle peale ärkama... Ma kahtlustasin, et äkki töötavad kohvimasin ja beebimonitor samal lainepikkusel ja niimoodi kandub mürin beebini. Tänane juhtum aga annab kinnituse, et asi pole masinas vaid kohvis endas. See on ju vana tõde, et kohvi omab ergutavat toimet. Ma isiklikult arvasin, et selleks tuleb kohvi manustada, aga oma last vaadates tundub, et piisab ka sellest, et mõni lähisugulane seda teeb.

Tirts, kui sa mu blogi loed, siis sellise kruusi võid mulle emadepäevaks kinkida!

Viimasel ajal räägitakse pidevalt, et hea vanemluse märksõnaks on enda tass täis hoida. Kui tassi sisuks sobib külm kohv, siis olen igatahes õigel teel!

reede, jaanuar 22, 2021

Põhjamaine safari

Tirts magab kaks korda päevas. Magama jääb ta vankris. See tähendab minu jaoks ohtralt jalutamist. Tõsi, viimastel päevadel näeb see välja pigem vankri najal ukerdamine. Tee on nii libe, et ilma vankrikujulise käimisraamita oleksin ammu üle kere kipsis. 
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis rikkalikust kodumaisest faunast. Ei möödu ühtegi päeva, mil ma mõnd metslooma ei kohtaks. Enamasti on need kitsed, aga alles paar päeva tagasi järas merikotkas keset teed varest. Eile aga jalutas mulle metssiga vastu. Ilusasti tee servas kõndis (ilmselt oli lahtilükatud teed mööda mõnusam astuda kui lumes sumbata). Ma esialgu (ilma prillideta) vaatasin, et mingi suur must koer tuleb naljakalt tippides, aga oli hoopis siga. Ma mõtlesin, et ei keeragi teine ümber, tuleb vastu, kergitab kaabut ja teretab. Aga ei. Oli vist lihtsalt mõttes ja ei märganud mind enne kui päris lähedale jõudis. Siis märkas ja põgenes põõsastikku. Võibolla oli minu moodi lühinägelik. Veidi hiljem nägin jänest. Kui nüüd veel karu ja elevant ka vastu jalutaks, oleks safari missugune. Teisalt, võibolla ongi nad mulle vastu jalutanud, aga mul pole prille peas ja longin oma mõtetes nagu metssiga. Mis kõik nii nägemata võib jääda.


kolmapäev, jaanuar 20, 2021

Uisuässad

 Kõiki* on tabanud talispordihullus. Ma tahaks ka ikka trendikas olla ja seega otsisin üle kümne aasta jälle oma vanad uisud välja. Pakiautomaadiga saabusid teised, hulga väiksemad, uisud. Korjasin kõik oma tüdrukud kokku ja läksime kooli juurde jääle. Täps tahtis näidata kui osav ta uiskudel on (nad olid eelmisel päeval koolis uisutanud). Selgus, et uued** uisud on kogu maailma hädades süüdi ja nendega lihtsalt ei saa uisutada. Ainus, milleks need kõlbasid, oli jääplatsi kõrval hanges hädaldamine. Ma saan aru, et see iluuiskude sakiline ots võib olla takistuseks kui oled sileda otsaga uiskudega varem liuelnud). Tirts seevastu nautis uisutamist täiega. Esialgu vaatas ta jää servalt pealt, aga üsna pea liitus meiega. Tuhises koos suuremate poistega mööda jääd ringi, kilkas ja kõkutas naerda. Vahepeal rääkis midagi suurtele lastele. See, et tal uiske jalas polnud ei paistnud teda sugugi takistavat uisutamist nautimast.



No ja lõpuks siis mina. Viimati uisutasin vist 2009. aastal. Täpselt ei mäleta, aga igatahes oli see ammu. Esialgu jääle saades ehmatasin päris ära - kas ma tõesti enam ei oska. Õnneks tuli ikka meelde. Vaevalt, et  just ülisuurt graatsiat ma liigutustes näha oli, aga vähemalt ma ei kukkunud. See on ju päris hea saavutus.

Homme lubas vihma. Tea kas oli viimane uisutamine sel aastal?

*jäme üldistus loomulikult

** Tegelikult vägagi vanad. Ka mina olen nendega uisutama õppinud.

pühapäev, jaanuar 17, 2021

Tulevikumõtted

"Mina ei usu, et Tõruke läheks ametikooli," teatab Täps. "Jah, ta ilmselt tahab, et elu talle ise näitaks, mis tast saab."

Mõtteavaldus oli ilmselgelt tingitud arutelust, et millised võimalused on noortel peale põhikooli lõpetamist. Eks esimeses klassis tulebki juba generaalplaan valmis meisterdada. Mitte nii nagu mina, kes sisuliselt ülikooli ukse taga viskas kulli ja kirja, et millisele erialale kandideerida.

kolmapäev, jaanuar 13, 2021

Labidamurdja

Täna hommikul aknast välja vaadates mõistsin kohe, et vankriga jalutamine saab olema paras väljakutse. Egas midagi, haarasin lumelabida pihku ja kukkusin kühveldama. Kõigepealt vankrilaiune tee saunani ja siis väravani. Parkla viskasin ka tühjaks. No oli see alles trenn. Märg lumi oli raske  Higi voolas lahinal ja muskel kasvas silmnähtavalt. See võibolla selgitab, miks ma ma veidi hiljem hakkliha praadides pannilabida ära murdsin... Hiljem kuklitainast sõtkudes õnnestus mul ka taignakaussi mõra sisse lüüa. Ilmselgelt ei tunneta ma peale hommikust rassimist enam oma jõudu ja olen ohuks meie kodusele inventarile. Ainus võimalus kaitsta mind mu enda toore jõu eest, on minna voodisse pikutama. Loeks raamatut ja ei liigutaks lillegi. Lehekülje keeramiseks kutsuks mõne lapse teisest toast. Mingi kasu peab neist ju olema.

Aga proovige teie ka veidi lund rookida. Siis näete ise, millised murdjaloomad teist tulevad. Asi pole sugugi ainult minus. Tõestuseks see, et Mps käis õhtupoole õues lumelabidaga vehkimas ja tuppa tulles murdis esimese asjana riidepuu pooleks...


teisipäev, jaanuar 12, 2021

Loherünnak

Seitsme maa ja mere taga ühes uhkes lossis elas kuningas ja printsess. Printsess oli kuulus oma kauni lauluhääle poolest. Ühel päeval kuulis üks möödalendav draakon printsessi laulmas ja tahtis ta ära varastada. Õnneks kaitses kuningas oskuslikult lossi ning tegi suure kahurikuuliga lohele tuule alla.

Aga see kõik on ajalugu ja toimus ammu-ammu. Kolm aastat tagasi lausa.

Vahepeal pole nii palju lund olnud, et oleks saanud korraliku lumekindlust ehitada. Samas lapsed ei ole seda unustanud ja kui ka meile lõpuks lumi saabus, nõuti kohe kindluse ehitamist. Saigi siin pimeduse varjus üks kokku klopsitud. Nüüd aga põrkusime uue probleemiga. Ajad on edasi läinud ja hädalisest abitust printsessist on sirgunud iseseisev ja hakkaja neiu, kes ei tahtnud kuidagi olla ohvri rollis. Kõik tahtsid olla hoopis kas lohed või lossi kaitsjad. Lõpuks tuligi printsessiks võtta üks lumememmeke.
Sel korral kehastas lohet Tõruke. See elajas oli kohe eriti visa ja ta rünnak raevukas. Hoolimata sellest, et ta sai lossikaitsjate kahurikuulide poolt rängalt vigastada, õnnestus tal lossi sisse murda. Lossivalvurid (eriti Täps) kaitsesid lumeprintsessi ennastsalgavalt, kuid lohel õnnestus siiski printsess kaasa haarata. Või noh, suurem osa sellest. Printsessi pea jäi lossivalvurite....
Selline ootamatu pöördega lugu siis...

esmaspäev, jaanuar 11, 2021

Innukas kuid lauatu

Praegu tundub olevat vanade projektide lõpetamise hooaeg. Alles ma tõmbasin joone alla nähtamatu jänese jutukesele, mis ootas 15 aastat lauasahtlis oma aega. Nüüd kaevasin üles ühe teise projekti, mille tegemisele ma 13 aastat tagasi vihjasin (kuigi juba siis oli see mõned aastad lauasahtlis* vedelenud). Lubasin selle valmis saada ajaks, mil mu kolmikud lugema õpivad. Kuna ma mõistliku inimesena võtsin oma kolmikud ükshaaval välja (kõik korraga oleks ilmselt tähendanud kiiret sõitu hullumajja), siis andis see mulle pisut kummivenitusaega. Nüüd enam pikka pidu pole. Tirts sai jõuluvanalt täheklotsid ja kordab nüüd püüdlikult minu järgi. Khhh, prrrr, ssssh. Kaugel see lugemaõppimine enam on. Koolilastest pole mõtet rääkidagi. Tõruke loeb juba aastaid ladusalt ning Täpsigi lugemisoskus on juba üsna arvestataval tasemel. Seega, et oma lubadusest kinni pidada tuleb hakata usinalt tööle. 

Hetkel olen täis indu ja entusiasmi. Näis kauaks jätkub.

*Hehh, mida ma räägin. Mul pole laudagi. Sahtlist rääkimata. Ma tegelikult tahaks endale oma isiklikku lauda, aga kahjuks pole mul seda mitte kusagile panna. Hetkel toimetan köögilaua ääres ja mu vaesed pliiatsid laiutavad kohvimasina peal.