Reede, juuli 01, 2022

Eputamise koht

Avastasin, et mingil kummalisel kombel ei olegi ma veel oma siiliku aiaga siia eputama jõudnud. Ja ise üritab veel käsitööblogiks pürgida. See ei kõlba küll kuidagi. Igatahes olen nüüd siin, et oma viga parandada. 
Mäletate kui ma umbes kaks aastat tagasi keksisin, et mul õnnestus Täpikese seelikule ai valmis meisterdada? No vot. Möödunud on rohkem kui kaks aastat, aga mina ei oska ikka veel tikkida. Ausõna, ühel ilusal päeval õpin selle selgeks. Või vähemalt katsetangi. Seniks aga jätkan pintsli ja värvidega.  Kui hämaras toas ilma prillideta vaadata, siis petab ju peaaegu ära.


Targemad teavad rääkida, et ka vanal ajal olla maalitud aiaga seelikuid nähtud, nii et pole see nii suur petukaup midagi. Mina jälle naeran, et juu vanal ajal oli ka inimesi, kes tikkida ei osanud. Või oli tegemist just uhkuse asjaga, et vaata mul on sellised värvid, aga sul pole. Või vastupidi oli see vaesemate pärusmaa... Mul pole õrna aimugi. 


Minu ai tuli sel korral kergelt ornitoloogilise kallakuga. No et oleks ikka multifunktsionaalne. Katab keha ja samas annab võimaluse ka linnukesi määrata. Seeliku servale said kõik olulisemad sulelised üles joonistatud. Ja oluliste all mõtlen ma värvilisi. Ma olen ennegi hädaldanud Eestimaiste lindude tagasihoidliku sulestiku teemadel. Tumedal taustal  ei kipu musträstas just eriti hästi silma torkama ja pruuni värvi mul lihtsalt polnud.
Kui linnukeste osas saaks seelikut veel kuidagi määrajana kasutada, siis taimede osas lõi taas välja minu täielik võhiklikkus. Kui kukulinnu pätid (ja ehk veel mõned eriti äratuntava välimusega taimed) kõrvale jätta, siis ülejäänud ätsed on küll pigem fantaasiamaailmast. Ja proportsioonidest ma parem ei räägi üldse.  Aga lõppude lõpuks ei olnudki minu eesmärk saavutada botaanilist korrektsust.
Kui ma  peaks mõne aasta pärast jälle sellist tööd ette võtma, siis olen juba veidi targem - mustandi joonistamine võiks tuua kasu. Eelkõige kompositsiooni mõttes. Hetkel jätab see väheke soovida. Aga eks ma pintseldasingi nii nagu just parasjagu pähe tuli.


Nüüd on vaja ai veel seelikumeistri kätte toimetada ja siis on lootust, et saan ehk endale ikka sünnipäevaks komplekti kokku. Järgmisena on plaanis põll valmis nikerdada. Põlle alas on tegelikult juba valmis tikitud, aga nüüd tuleb kõikvõimalikud muud lisandid sinna juurde tekitada. Näiteks mõni riba pitsi ja paela.  Seda, et ma võiks muhu tikandi tegemise selgeks saada, usun ma veel, aga seda, et ma heegeldama hakkaks, vot sellesse mul usku pole.
Seega kas siin leidub kedagi, kes tahaks mulle sünnipäevaks põllepitsi heegeldada? :D Jah, see on täiesti süüdimatu kingituste norimine.
Aga ma olen heegeldamises tõesti saamatu. 

Teisipäev, juuni 28, 2022

Suvel on maailm pann - me kõik küpseme...

...just nii teatas täna Täpike kui taas mere poole jahutust otsima sõitsime. 

Autoga sõita on praegu muidugi ilge piin. Isegi kui on konditsioneer. Ma tahaks küsida, miks ei ole autode standardvarustuses istmejahutust. Istmesoojendus on ju täiesti tavaline lahendus... 

Suvine ajaväänamistaktika

Suvel tuleb võtta igast hetkest võimalikult palju, sest nii jõuab palju rohkem ja suvi kestab sedamoodi justkui kauem!

Vot selliseid kuldseid tõdesid tuleb Täpsi suust.

Pildil Tõrupäike



P.S käisime ujumas ja meri oli südasuviselt soe. 
P.P.S õhutemperatuur on üle mõistuse palav. 

Pühapäev, juuni 26, 2022

Käisin siin ja seal, tegin seda ja toda.

 Nonii, ja ongi mu pisike puhkus läbi. Poleks teist nagu olnudki.
Enamuse ajast veetsin pikemaid ja lühemaid vahemaid sõites. 

No kõigepealt käisin kolm päeva tööl, aga see ei lähe arvesse.

Seejärel kihutasime kohalikku pealinna laulupeole. Mina olin sel korral tee serval hurraa-hüüdja. Täpike ja Tõruke olid lauljate rivis. Ma mõtlen, et peaks järgmisel aastal ka ikka end koorilaulu möllima. Tasakaalu mõttes. Tõruke nimelt teatas enne laulupidu, et tema vihkab muusikat ja ei kavatse kunagi enam laulda ega pilli mängida. Tal oli juba kolmas päev esinemisi ja esinemispinge võttis lõivu.

Peale laulupidu tegin kiire põike Eesti teise otsa. Oli tarvis õetütre põhikooli lõpetamist tähistada. Möödaminnes sai ka vennapoja 3. sünnipäev maha peetud. Kõige lõpuks käisime Ahhaa keskuses. Ma ei olnudki seal varem käinud. Vaatamist ja uurimist jätkus pikaks ajaks. Kõike ei jõudnudki, sest jõud lõppes enne lihtsalt otsa. 

Seejärel kihutasin koju, pakkisin asjad lahti, toppisin pesumasinasse, pakkisin uuesti kokku ja kihutasin uuesti teise Eesti otsa, et üks pisike juubelisünnipäev maha pidada. Eks mu sõprusringkonnas hakkavad enamus sel aastal ilusa ümara numbrini jõudma. Pidu oli tore ja üle 100 aasta sai ka telgis magatud. Vanasti kui ma veel noor ja ilus olin, siis armastasin ma telkimist ja matkamist väga. Nüüd olen laisaks ja mugavaks muutnud ja naljalt telk seljas enam kusagile ei tiku. Kuigi hinges tahaks. 

Järgmisel päeval kihutasime jälle koju tagasi. Või noh, kas just kihutasime. Sõitsime lubatud sõidukiirusega ja tegime ohtralt söögi ja geopeituse peatusi. Ujumas käisime ka. Ma kaotasin ca 25 aastat tagasi Riiska järve oma Lätist ostetud kaelaehte - lootsin seda leida. Sel korral jäi see siiski järve pruunidesse voogudesse varjule. Nii nagu ei olnud meile ka soodne geopeituse tähtede seis - pooled aarded jäid leidmata.

Sellest omakorda järgmisel päeval tegime kodumaakonnas jäätmejaamade tuuri. Esmalt viisime hunniku oma isikliku kola lähimasse jaama, seejärel käisime aitasime emal-isal nende jäätmete vaheladu tühjendada. Sai viidud kenake koormatäis prahti kaugemasse jäätmejaama. Pühade puhul pandi jäätmejaam varem kinni. Muidu oleks veel paar tiiru teinud. Varandust seal jätkus.

No ja täna pole ma sõitnud rohkem kui 500 meetrit mereni (jah, ei viitsinud jalutada. Häbi mulle), et päikeseloojangus veidi supelda. Päeval oli õues nii ropult palav, et ei saanud ninagi välja pista. Seega veetsin oma viimase puhkusepäeva koristades. Ütleme nii, et ca 50% majast sai täitsa viisakasse konditsiooni. Saame näha, kaua see nii püsib. Tuginedes pikaajalisele praktikale ja vaatlusandmetele võin ennustada, et heal juhul hommikuni ja kui ma õhtul töölt koju tulen, siis on mingid pisimutukad käinud ja kõik segi pööranud.


ja homme sõidan tööle... nuuks....

Neljapäev, juuni 16, 2022

Puhkus või asi

 Mul algas puhkus.

Tegelikult juba eile algas. Miskipärast olin ma eile terve päeva tööl ja homme olen terve päeva tööl ja täna istun ma ka mingil põhjusel tööl. Ja mu suvepuhkus näikse üldse väga töine tulevat. 


Pühapäev, juuni 05, 2022

Seest siiruviiruline

No täna on lõpuks selline ilm, et võiks peaaegu uskuda, et suvi siiski tuleb. Sai t-särgi väel õues oldud ja polnudki külm. Sääsed lendasid ka palja ihu peale parves kohale. Tõeline suvetunne!

Poes avastasin, et mina olen siiski veel talvises ajavööndis. Ülejäänud rahvas oli palju suvisemalt riides. Uus trend paistis olevat üldse mitte riideid panna, vaid puhta pesu väel tulla. No üks naisterahvas oli igatahes ihuvärvi bokserite ja sportrinnahoidjaga. Ma järgmisel korral lähen ka trussade väel. Teksad hakkavadki ära kuluma...

A muidu on ikka hirmus kiire. Mul peaks suvel päris palju puhkust olema, aga ma vaatan ahastades kalendrit ja mõtlen, et kuidas kõik on võimalik lühikese suve sisse ära mahutada? Ühest küljest on iga nädalavahetus mingi üritus ja teisest küljest terendab tööd nagu muda. Aga puhata ja mängida tahaks ju ka.

Mis siis veel huvitavat. Ükspäev otsustasin murda oma botaanilise needuse ja hakata ka aednikuks. Sain vallavanemalt kotitäie sibulaid maha torkamiseks. Selliseid prominentseid taimi, ei saa ju lihtsalt kõrvale heita. Pealegi kui raske see ikka olla saab. Seda, mispidi sibul maas käib, ma ju ometi tean. Aiamaal toimetab mul üldiselt ämm. Läksin ja vaatasin, et sel aastal on maasikapeenraid koomale tõmmatud ning osa põllumaast tühi. Otsustasin sinna asemele oma sibulad torgata. Tundus hea valikuna - vaba maa, midagi ei paistnud olevat ka. Hiljem selgus, et ämm oli sinna paar päeva tagasi kartulid pannud. Nii palju siis needuse murdmisest. Eks siis näeb, kummad kangemad on, kas sibulad või kartulid...

Pühapäev, mai 22, 2022

Mis on kodu, kus on kodu?

Ma olen siin juba mitu postitust ajaloo tarbeks teinud. Jätkaks siis valitud rajal. Järgnev postitus pole mitte praeguse hetke talletamine ajaloo jaoks vaid ajaloo meeldetuletus praeguseks hetkeks. Ehk siis mõtlesin, et kirjutaks üles kõik kohad, kus ma kunagi elanud olen (ajutisi peatuskohti sisse ei ervesta). Pikk heietus tuleb, olge te hoiatet.

Seda te ju teate, et kuigi ma end igatpidi saare naisena presenteerin, olen tegelikult sünnijärgselt hoopis pealinna tibi. Sellest lähtuvalt oli ka minu elukohaks  nr 1 Nõmme tänava ühikas. Minu mälestused sellest ajast on pisut hägusad.  Ei teagi, kas põhjus on minu viletsas mälus või selles, et tavaliselt inimesed oma  esimesest elukuust suurt ei mäletagi. Ühikaelu jäi napiks, sest tegelikult oli elukoht nr 2 juba sisuliselt olemas. Päev enne minu sündi, käisid vanemad uut korterit vaatamas. Trollis emale istet ei pakutut, majas lift ei töötanud ja buss ka nii kaugele ei käinud — terve kvartal tuli jala käia. Sellise trenni peale pole midagi imestada, et ma järgmisel päeval sündisin.

Umbes kuuke peale minu sündi kolisimegi Lasnamäele. Elukoht nr 2 asus 9-korruselises majas viiendal korrusel. Tuleb tunnistada, et ka sellest ajast on mul vaid üksikud mälupildid ja nendegi puhul pole ma kindel, kas tegu on päris mälestustega või juttude ja piltide põhjal kokkupandud piltidega. Üks mälupilt mul siiski on – seisin kortermajade hoovil ja igal pool minu ümber kõrgusid suured hallid majad ja mul ei olnud õrna aimugi, millises mina neist elada võiks. Teine mälestus on veel – liftist. Mina ema ja väikevennaga läksime liftiga, aga isa ja õde läksid jooksuga trepist. Juu me kõik ei mahtunud sinna külmkapisuurusesse kasti ära.

Õnneks leidsid ka minu vanemad, et pealinnas pole elu ega midagi ning mõistlik inimene ehitab oma onni merele lähemale*. Ja nii kolisimegi 86. aastal miljoni dollari vaatega korterisse. Vaade on sealt 2. korruse akendest siiani imeline. Eriti päikesetõusu aegu. Elukoht nr 3 on koht, kus olen senini kõige pikemalt paigal püsinud. Kortermaja oli tuliuus ja tehtud eriprojekti alusel. See tähendas seda, et näiteks minu toas ei olnud ühtegi täisnurka. Ja ma ei liialda, kui väidan, et isegi lae ja seina vahel polnud täisnurka. Sellise korteri möbleerimine on paras väljakutse. Minu esimene mälestus korterist ongi see, kuidas isa oli kõhuli elutoa põrandal ja kruvis sektsioonkappi kokku ja mina hüppasin üle tema edasi-tagasi. Ühesõnaga olin risti jalus.

Ma olen mõelnud, et see oli ikka ideaalse asukohaga kodu ühele lapsele kasvamiseks. Ühest küljest olime just nagu linnas kõikide linna mugavustega (mis siis, et päris linnast eraldas suur tühermaa), lisaks mitu kortermajatäit lapsi, kellega pimeduse saabumiseni mängida. Teisalt algas maja tagant kohe mets ja karjamaa ja seega oli meil ka piiramatult kohti kus mängida. Pealegi lisas põnevust fakt, et elamurajoon oli rajatud vanale indiaanlaste surnuaiale. Vähemalt naabripoisi andmetel. Alternatiivsed andmed viitavad hoopis vanale prügimäele. 

Elukoht nr 3 on see, mida olen ikka oma päriskoduks pidanud. Isegi nüüd, kui aegajalt sinna satun, siis ütlen ikka, et läheme koju. Sinna jääb kogu mu lapsepõlv ja lõputult lugusid. Kui ma hakkaks neid kirja panema, siis ma vist jääkski heietama. 

2001. aastal lõpetasin ma gümnaasiumi ja aeg oli suunduda iseseisva elu peale. Pakkisin kõik oma 6 asja kahte kotti ja sõitsin Tartusse. Aeg oli taas tulla tagasi ühikaelu juurde. Minu elukohaks nr 4 sai Narva mnt 89 ühikas. Elasin esimesel korrusel eelviimases toas, otse köögi vastas. Ühikas oli kole, venelased olid lärmakad, külmkapi taga elasid prussakad ja olmetingimused olid närused - wc oli koridori lõpus ja wc-paberit oli seal täpselt nii kaua kuni esimene inimene peale koristajat seda külastas. Prill-laudu loomulikult polnud. Duširuum asus keldris ja vesi ei kippunud just ülemäära kiirelt ära voolama. Privaatsusest võis vaid unistada. Aga eks ÜHISelamu tähendaski seda, et ka pesus tuli käia ühiselt. Vastu pidasin seal lausa kolm (õppe)aastat. Seejärel suundusin erakasse. Kuigi kui aus olla, siis oli see ka üks paras ühikas.

Elukoht nr 5 kannab koodnimetust vaksali punker. Vaksali tänava 5. korruse korter. Seda kohta jäävad meenutama akna alt mööda logisevad rongid, kahtlane gaasiboiler ja neljapäevaõhtused supiköögid. Esimesel aastal jagasin tuba ja voodit J-ga, aga teisel aastal sain endale esimest korda elus oma toa. Muidu oli päri hea tuba, aga kahjuks kippus seal õhuga kokku puutudes tükki tõmbama. Või oli see just hea? Igatahes on mul Vaksali punkri päevilt ohtralt ilusaid mälestusi.

Elukoht nr 6 oli Jõe tänava urgas. No see oli ikka tõeline urgas. Mulle kuulus seal 1. korrusel üks tuba. Esimest korda elus elasin ahiküttega majas, mida kütsin naeltega, mille küljes oli veidi lauajuppe. Ainult korra või kaks üritasin endast suitsuheeringat teha. Esimest korda elus elasin ka päris üksi. Või noh, mis üksi. Mul oli ju toakaaslane Wincent von Vorstivaras (hiir). Ja siis olid mul naabrid, kes minu eest hoolitsesid. Sellised toredad. Ainult natuke imelikud. Maja ise oli muidugi tõeline barakk. Kemps asus koridori peal ja ainus pesemisvõimalus oli külma veega kraan. Põranda vahelt puhus tuul sisse ning kõik oli pisut kiivas ja vildakas. 

Elasin seal vaid ühe õppeaasta ja seejärel tegin kiire tagasipõike elukohta nr 3. Peaaegu aasta elasin oma lapsepõlvekodus enne kui 2008. aastal oma seitse kotti (millest üks oli üüratult suur kommikott) pisikesse punasesse autosse toppisin ning Eesti pimeduse pealinna* Mpsi juurde kolisin. Elukoht nr 7 oli selline kummaline kodu. Ühest küljest oli see MEIE esimene ühine kodu, seal sündisid Tõruke ja Täpike (no tehniliselt võttes sündisid nad ikka haiglas, aga see selleks) ja seal on ohtralt hindamatuid mälestusi ja maasikamoosiga kaetud sein. Teisalt aga oli see minu jaoks alati vaid ajutine lahendus. Ja ega seda õiget kodutunnet ei tekkinudki. Eks suurt rolli mängis selles see, et päev enne seda kui mina sisse kolisin, kolisid äi ja ämm välja. Ma läksin justkui külla. Kõik oli valmis ja oma käe järgi polnud mul midagi sättida. 

Seega võite arvata, kuidas ma rõõmustasin, kui otsustasime 2013. aastal, et hakkame Elukohta nr 8 kõpitsema eesmärgiga kunagi siia kolida. Aega see võttis, sest tööd oli vana maja kallal palju ja suurema osa tegime sellest ise (eelkõige Papa abil, kuid paljud sõbrad ja sugulased on siin õla alla pannud). 2016. aasta suvel mu kannatus katkes ja kuigi maja polnud veel kaugeltki elamiskõlbulik, kolisime sauna elama. 

Esimene hommik saunikuna ei unune mul iial. Ärkasin üles, võtsin oma hommikusöögi, istusin kivile, noppisin selle kõrvalt paar maasikat, vaatasin merele ja kõik oli nagu muinasjutus. Linnud laulsid ja lilled õitsesid ja päike paitas nii soojalt. Ma tundsin, et olen jõudnud pärale. See siin ongi minu koht!  

Järgmisel hommikul sadas ladinal vihma ja mina pesin räästa all hambaid. Kui see oleks olnud esimene hommik, kas kas ma oleks olnud sama veendunud oma koha leidmises? Ajastus on oluline.  

Aga see pesa on tõesti meie endi loodud. Tõsi, see on väike ja ma kardan, et liistud ei saa kunagi pandud. Aga sellegipoolest on see kõige armsam koht ilma peal. 

Siin on kõik olemas. Meri kiviviske kaugusel (eeldusel, et sinus on veidi Kalevite verd). Mets kohe maja taga. Ajalooline talukoht koos lugude ja viljapuudega ning armas väike majakene. Ja kui ma oleks rohenäpp, siis oleks siin rohkelt võimalusi end teostada. Aga ma pole, nii et naudin teiste loodut.

Nii, kas on tulemas ka elukoht nr 9 ja 10? Kas seda teab. Elu teeb vahel kummalisi käike, aga praegu ei ole mul  küll vähimatki plaani või soovi kusagile edasi liikuda.  Kui siis lõpuks kambakese vanadekodusse.

Minu skooriks tuli 8. Mitmes kohas teie elanud olete?

*ametlik versioon on siiski see, et Taadu, kes on ikkagi maapoiss, ei nautinud liialt pealinna melu ja peale seda kui oli näinud veel seda kooli, kuhu me oleks pidanud minema, olla kolimisotsus kindel olnud. Vanaema sebis korterivahetuse ja võetigi kolimine ette. 

** Pikad elektrikatkestused olid seal tavalised. Need said lõpu alles siis kui üks rebane alajaama trügis ja seal oma otsa leidis. Alajaam põles ka maha. Uue tegid nad parema.

Reede, mai 20, 2022

Tirtsu sõnastik

 Mul on siin kusagil Tõrukese-Eesti sõnastik. Tõruke nimelt hakkas eesti keelt väga hilja rääkima. Enne oli tal mingi tore enda välja mõeldud pudikeel. Täpike hakkas varakult ja palju rääkima ja ei ole senini vait jäänud. No ja nüüd on siis Tirtsu kord. Ta on kusagil kahe vahel. Räägib palju, aga päris kõigest aru ei saa. Mõnest sõnast siiski saab. Ajaloo huvides* talletan mõned iseloomulikumad väljendid siia:

1) kopakomm - pulgakomm- mulle meenutab see sõna sellist suurt tööstuslikku masinat, mis ise kommi lapsele suhu tõstab ja kukub siis hambasse auke kaevama...

2) kummud langa - kummikud jalga - praegu on kummud lemmikjalatsiteks

3) lammis - valmis - näiteks lauses "lammis ongi kakuke". See kakuke on ilmselgelt minu tehtud. Kerkib ilusasti ja siis vajub lössi ja ongi selline "lammis".

4) kulmnokk  - kuldnokk. See kulmnokk on ilmselgelt angry birds'i linnuke. Suure noka ja puhmaskulmudega. 

Lisaks on Tirts leidnud, et tähestikus on liiga palju tähti ning on mõned omavoliliselt välja jätnud. V-tähe näiteks. Enamasti asendatakse see m-tähega.

Lemmiksõna on "nii". "See on nii ilus", "See on nii äge", aga ka näiteks "See on nii issi!"


*näete, ma olen ajaloohuvilisdks hakanud. Juba teine postitus järjest ajaloo tarbeks. 

Neljapäev, mai 19, 2022

Aias

 Ajaloo tarbeks:

*Täna ilmusid välja sääsed. Esimene üritas mind juba nahka pista.

* murelid õitsevad täid hooga, aga ühtegi tolmeldajat näha pole. Mureleid ilmselt ei saa.

* Ploom "Liisu" õitseb nagu segane, kuid õietolmudoonoril on täpselt üks õis terve puu peale. Ploome vist ka ei saa. 

*Kõik minu lootused on aidataguse ploomi peal, mis ajaloos esimest korda õitseb. Kui vaid mõni tolmeldaja putukas välja ilmuks.

Tervislikud eluviisid

Aga ma käisin eile rattaga tööl. No et ikka edendada tervislikke eluviise ja puha.

Järgmisel korral võibolla võtan ratta katuselt alla ka.

Teisipäev, mai 17, 2022

Eurovisioonist viitega

 Ma olen alati eurovisiooni fänn olnud. Mitte ilmtingimata selle muusika austaja ega ülepingutatud etteastete või õhtujuhtide ponnistatud naljade nautleja. Aga tuleb pattu tunnistada, et võistlust vaatan ikkagi huviga. Võibolla just seetõttu, et seal on mille üle muiata või lausa valju häälega naerda. No see palagan on lihtsalt kohati nii mitu korda üle võlli keeratud. Samas vahel satub sekka ka häid lugusid. 

Lisaks on mul pikaajaline ajalugu Euroviisu vaatamisega. Kauges minevikus vaatasime koos perega, tegime ennustusvõistlusi ja veetsime vahva õhtu teleri ees. Seejärel algas ööpiknike periood - kogunesime sõpradega peale kontserti õue ja pidasime keset ööd piknikku. Vahepeal hakkas võlu nagu hajuma, aga sel korral vaatasime koos (suuremate) lastega ja nalja oli nabani. Esiteks Täps oma tabavate kommentaaridega. Näiteks Albaania etteaste peale teatas ta: "Appi, mu silmad läksid katki!" Minu omad ka. Rootsi laulja istus pool laulu põrandal ja Täpike teatas: "No mis ta istub seal keset platsi, nagu oleks jala murdnud?" Ja ikka samas vaimus edasi.

Saate vaatamine läks aga väga käest ära kui soovitasin Täpikesel esinejatest eeskuju võtta ja ka oma esinemisse mõned elemendid üle kanda. Ülejäänud etteasted möödusid suure naeru saatel, sest ettekujutus väikesest armsast 8-aastasest tüdrukust, kes esitab oma haleilusat laulu emast kasutades eurovisioonilikke maneere oli lihtsalt ülikoomiline. Eriti naersid muidugi lapsed ise.

Hääletuse osaks peksin lapsed magama. Väga palju ei pidanud sundima. Endalgi kippus uni peale, aga vaatasin ikka vapralt lõpuni.


Esmaspäev, mai 09, 2022

Pildikesi

Ma ei viitsi kirjutada, nii et vaadake parem pilte. Ja et sulli ja feimi saada, siis lähen kindla peale välja ja panen pilte nunnudest loomadest, väikestest lastest ja Justin Bieberist. 

Alustuseks midagi kassiinimestele

Seejärel midagi koerainimestele


Lapsed ja kuulsused jäävad seekord ära.  Tegemist oli alatu reklaamitrikiga.

Kolmapäev, mai 04, 2022

Tahaks kaevata

Ei, mitte kraavi. Ega ka mitte lillepeenraid. Isegi labidat ei taha näha. Tahaks kaevata kõikvõimalike tegelaste peale hoopis.

Esiteks kaebaksin raadiote hommikuprogrammide koostajate peale. Mu lapsed nõuavad, et hommikul kooli/lasteaeda sõites tuleb kuulata muusikat. Täna poolel teel juhtus aga selline lugu, et mitte ühestki raadiojaamast (ja mul on neid valikus ca 10) ei tulnud muusikat. Mitte ühestki. Igal pool seletati midagi. Tirts oli väga solvunud. 15 minutit nuttis lasteaias lohutamatult. Ma proovisin ise laulda, aga see tegi asja ainult hullemaks. 

Teiseks kaebaksin prillipoe müüjate peale. Mul oli nimelt uusi prille vaja ja nii võtsingi selle raske tee ette. Ma olen pikaajaline prillikandja, aga ega minu suure ja kandilise pea juurde sobivaid prille leida pole sugugi lihtne. Eriti minul, kes ma olen täiesti otsustusvõimetu. Ma olin päris rõõmus kui müüjad tulid appi valima ja lõpuks peale kõikide prillide proovimist valisin nende abil ühed välja (samas ilma nendeta oleks ma ilmselt alla andnud ja prillituna nurgas nutnud. Müüjad kiitsid, et oi need sobivad ikka nii hästi. Täpselt parajad ja igati kenad. Ostsin ära. Nii ja milline on tutvuskonna reaktsioon? Viisakas vaikimine. Mitte üks inimene pole isegi poole sõnaga kiitnud mu uusi prille. Need kellelt olen arvamust küsinud on viisakalt kõrvale vingerdanud. Mps mainis moka otsast, eelmised meeldisid talle rohkem... Või äkki peaks hoopis kallite kaaskodanike peale kaebama. Kuhu on jäänud vana hea silmakirjalikkus? "Oi, sul on uued prillid? Nii kenad! Sobivad hästi su kandilise peaga!" Polnud ju nii raske!

Kolmandaks kaebaks puhkuseasendaja üle. Aa, jah, meelde tuli. Mul ei ole puhkuseasendajat. Ehk siis see töö, mis jäi minu puhkuse ajal tegemata kuhjus lihtsalt minu lauale ja tuleb mul ikkagi ise ära teha. Nüüd siis topeltkoormus. Mitte, et mul enne tööd vähe oleks olnud.


Kaebaks veel, aga noh, see kolmas kaeblus - tööd peaks tegema.


Kolmapäev, aprill 27, 2022

Eksootilised loomad

 "Kas see on laama?" küsis Tirts nähes metskitse pikkade hüpetega metsa poole minemas. Hiljem rääkis terve õhtu midagi metsakitsest.

Aga hiljuti nägime sebrat. Laamad kadakate vahel oleks täiesti normaalne...



Esmaspäev, aprill 25, 2022

Puhkus tuulepealsel maal

Muide, mul on sel nädalal puhkus.

Puhkuse esimene päev oli väga tegus. Olgugi, et laisk, aga ka minus on peidus tilgake tõelist eestlast, kelle nägemus puhkusest on lihtsalt teistsugune töö. Õnneks ainult tilgake. Alustuseks lõpetasin ära pikale veninud teetööd. Eriti pühendunud ja tähelepanelikud fännid (kui selliseid peaks leiduma) mäletavad, et möödunud aastal soovisin sünnipäevaks kõnniteed ja selle tarbeks kaevati septembri alguses maja ette vallikraav. Täna siis võib kõnnitee saagale punkti panna (kui garantiitööd välja jätta). Toimus pidulik lindilõikamine ja kõnnitee ongi valmis.

Kas pole ilus? Ise tegin. Need, kes hakkavad virisema, et pole just üleliia tasane ja servad pole sirged ja üldse mõistlik inimene asfalteeriks oma kõnnitee ära, või teeks vähemalt ristiinimese kombel kõnniteekividest, võtku teadmiseks, et see kõik on taotluslik. Esiteks on see valminud käsitööna - iga kivi hoolikalt valitud ja paika pandud. Teiseks on see tehtud kohalikust materjalist, mitte Hiinast tellitud kivilaadsest tootest. Meil siin kohalik ongi selline ebakorrapärane. Pealegi on meil tegemist vana taluõuega, siia ei sobikski loodi järgi seatud sirged teed. Loll on kes põhjendust ei leia. Mina olen igatahes oma väikeste valgete käte tööga väga rahul. Aga eks see üks paras pusle oli. Ainult selle vahega, et tükid polnud mitte ilusasti karbis koos, vaid neid tuli otsida. Ja et oleks keerulisem, oli keegi vähemalt 10 puslet kokku seganud ja siis üle krundi laiali puistanud. Ja mina ei tea, kes see käskis nii laia  tee teha. Kahe kivi laiusest oleks piisanud...

Kui aga teetööd said valmis ja natuke palgatöödki tehtud (Olen süüdi. Ma tean, et puhkuse ajal ei tohiks, aga ikkagi  tegin), siis mõtlesin, et puhkaks ka natuke. Tegin omale võileiva ja tassi kohvi ning mõtlesin, seda väljas sooja päikese käes nautida. Õues on praegu imeilus. Päike paistab, linnud laulavad, liblikad, mesilased ja kimalased lendavad ringi, aga sääski veel pole. Ainus häda oli selles, et tuul oli jahe. Käisin mina oma tooli ja kohvitassiga ringi ning üritasin leida tuulevaikset kohta, aga see osutus võimatuks. Kohvi jahtus suure otsimise peale ära. Taas tuleb nentida, et üks haritud inimene ehitaks oma onni merest kaugemale... 

La-la-la-laa-lau-lu-ka-rus-sell

Ma ei tea kedagi teist, kes armastaks laste lauluvõistlusi nii nagu mina seda teen. Juba kaugest lapsepõlvest mäletan kindlat veendumust, et ma võiks vabalt minna ja kõik võistlused ära võita. Kui asi oleks eneseusus olnud, siis ilmselt oleksingi üsna kõrge koha saanud. Millegipärast aga hinnati seal ka selliseid väikesi asju nagu lauluoskus ja viisipidamine ja muu säärane. Seetõttu ei lastud mind lauluvõistluste ligigi. Aga telekast vaatasin ikka laulukarusselli. 
Nüüd kus mul on kodus mõned väikesed laululinnud sirgumas, saan ma lõpuks ometi täieõiguslikult võistlustel käia ja noortele hõbekõridele kaasa elada. Nii ka möödunud reedel, kus Täps osales kohalikus eelvoorus. 
See oli nii tore! Ma tõesti nautisin seda kontserti. Eriti meeldib mulle lasteaiaealiste laste laulmist kuulata. Seal kuuleb ja näeb kõike - viisist mööda laulmist, sõnade unustamist, saatepilli järjepidevat ignoreerimist, seelikukruttimist, aga ka meeletut vaprust, eneseületust, armsust ja puhtaid ja ehedaid lapsehääli. 
Suuremaid on muidugi ka tore kuulata ja mõni laulab seal juba nagu noor artist, aga seal on minu maitse jaoks pahatihti juba liiga treenitud ja silutud. Mitte, et see oleks halb. Mulle lihtsalt meeldib see lapselik ehedus rohkem.
Minu Täpike osales esimest korda vanemate vanuserühmas. Oli seal küll peaaegu kõige noorem ja kahtlemata kõige pisem. Ta on nii lühike, et oleks vabalt võinud lasteaialastega samas pundis osaleda ja keegi poleks kahtlustanud, et ta tegelikult on vanem. Seal rühmas oleks võibolla olnud ka mingit edulootust. Oma vanuserühmas jäi ta sel korral ilma autasuta. Ma ei saa öelda, et see oleks mulle üllatusena tulnud. Esiteks ei olnud ta esinemine päris veatu. Korra-paar koperdas sõnadega ja korra pani pisut viisist mööda. Minu jaoks oli asi ka lauluvalikus. Kui ta oli oma laulu välja valinud, siis tuli koju ja teatas, et emme, ma tean küll, et sa soovitasid mul midagi särtsakat võtta, aga ma valisin ikka teistsuguse. Laul ise oli väga ilus, aga selline pisut melanhoolne ja isegi kurvameelne. Täpsi trumbiks on aga lavaline sära, mida sel korral kuidagi välja tuua ei suutnud. 
Aga ma olen ikka uhke. Minu arust on tal ilus hääl ja mulle väga meeldib, et ta ise tahab esineda.



Tõruke on mul ka väga musikaalne, aga peale ühte korda, mil ta võistlustel osales (ja isegi maakondlikule võistlusele edasi sai) ei ole ta olnud nõus enam lavale minema. Ma ei sunni ka. Kui ikka ise ei taha, siis ei saagi sellest midagi head välja tulla. Ainult hunnik stressi. 

Järgmisel aastal lubasin Tirtsu saata. Kolmeaastaste kategooriasse. Eeldusel, et ta selleks ajaks rääkimise selgeks saab. Laulda oskab ta juba küll (sellest aga mõnel järgmisel korral).

Teisipäev, aprill 19, 2022

Töövahendimäärija

Mitu korda viimase kahe nädala jooksul olen mõelnud, et vot sellest tahaks kirjutada ja sellest teisest asjast ka ja siis sellest kolmandastki. Aga näe, arvuti taha ei ole jõudnud. Või mis ma ajan. Ma veedan suurema osa oma päevast arvuti taga ja tegelen paberimäärimisega. Ametnik noh. Kuigi paberimäärimine on iganenud termin ja viitab reaalselt tööle paberiga. Mina peaaegu et ei mäletagi, mis pidi pastakas käes käib ja ametniku poolkohustuslik tööriist - tempel - on ammu unustuste hõlma vajunud. Või noh, mis  ammu. Kui ma 14 aastat tagasi värske ametnikuhakatisena tööle tulin, siis sai küll püüdlikult pabereid tembeldatud. Mul oli sahtlis vist oma 4 erinevat templit, millega sai sõnadele kaalu juurde anda. Nüüd üritan kaalu panna sõnadesse ja paberimäärimise asemel määrin... klaviatuuri?......ekraani? Ilmselt seda viimast, sest just täna vaatasin järjekordsel istungil, et läpaka ekraan on tihedalt väikesi sõrmejälgi täis. Palju väiksemaid kui minu töntssõrmed teha suudaks. Süüdistan Tirtsu, kes aegajalt nõuab, et tema peab saama arvutist "Lah-la-laad" vaadata. Kes ei tea, siis Lah-la-laa on tegelikult Molang - multikas totakast paksust jänesest ja tibust.
Ise-enesest kevadesse väga hästi sobituv teema. Munevad jänesed ja tibud olid ju paar päeva tagasi vägagi populaarsed. Ka meie värvisime mune (või õigemini tegime salvrätitehnikat) ja lapsed otsisid kingitusi, mida hull aprillijänes oli kõikjale peitnud. Mina leidsin ka ühe muna. Sellise:


Kas pole ilus?


Selle ilu juures võiks nüüd lõpetada.  Enne ööd on vaja veel veidi määrimistööd teha. 
Enne lõppu panen ikkagi kirja teemad, millest olen vahepeal tahtnud kirjutada. Siis ehk ei unune. Plaanisin kirjutada
teedeehitusest
unelauludest
koeraelust
lauluvõistlusest
jutujälitajatest

Millest ma alustada võiks?

Teisipäev, aprill 05, 2022

Traditsioone taastamas

Meil Mpsiga oli traditsioon käia igal kevadel ja sügisel Harilaiu matkarajal. Niisama hulkumas ja vaatamas, millist varandust meri kaldale uhtunud on. Peaaegu 10 aastat järjest käisime ja siis järsku enam ei käinud. Mitte, et poleks tahtnud minna, aga Tirts ei lubanud. Tänaseks on aga Tirts niivõrd suureks kasvanud ja ei ripu enam kõik see aeg emme küljes. Nii juhtuski, et ühel hetkel avastasime end taas vabade ja seiklushimulistena. Egas midagi. Pakkisime seljakoti ja kihutasime (lubatud sõidukiirusel loomulikult) kaugustesse silme ees sihiks vildakas majakas. Kihutama pidi, sest paar päeva tagasi oli kohalikus lehes tehtud Harilaiule reklaami ja matkarajale  oli oodata horde. Me jõudsime esimesena kohale. Etteruttavalt võib öelda, et kui me ära tulime, oli parklas 11-12 autot.

Egas midagi. Seljakotid selga ja teele. Esmalt suundusime otse värske vaatamisväärsuse juurde - Haagi lõugas olla sulgunud. Alates 2009. aastast oleme jälginud kuidas see kiviribakene muudkui pikemaks venib ja aina lähemale jõuab. Ükskord oli juba nii lähedal, et otsustasime läbi kevadiselt karge vee kohale sumada. Tundus, et vesi on kõige rohkem põlvini. Olekski olnud, kui su põlved oleks kusagil rindade kõrgusel... Sel korral pääses aga tõesti kuiva jalaga üle. 

Ega seal lahtiste kivide peal muidugi liiga mugav kõndida ei olnud, aga kui me oleks mugavust taga otsinud, siis oleksime spaasse läinud või lihtsalt diivanil vedelenud. Meie läksime matkama ja aardeid otsima. Midagi väga põnevat leida ei olnud. Ei ühtki pudelposti (ainult tühjad ümbrikud). 9 üksikut saabast (valdavalt töösaapad, nagu ikka, aga ka üks adidase toss). 1 kollane kiiver. 1 punane liivakühvel. Mitu hülgeskeleti puslet. Sugugi ei saa võrrelda Saarlanna kadedakstegeva haakrikusaagiga. Tema leidis vaid kaks poolsaart eemal rannast südamekujulises karbis sõrmuse. Ilmselgelt oli kellelegi abieluettepanek tehtud, kuid saadud eitav vastus ning sõrmus lendas suure kaarega merre. Või siis tõesti üritas Neptun Saarlannat kosida. 

Lisaks meenutasime kohtumist Vilsandi mudapaksukesega, kes meie esimesel retkel ornitoloogilist põnevust pakkus. Sel korral vudisid täpselt samal kohal jälle väikesed paksud linnukesed. Ristisime need Vilsandi mudavudilasteks. Hilisema määramise tulemusel osutusid need hangelindudeks.

Kokkuvõttes oli tore päev. Minu sammude norm sai nii mitmekordselt ületatud, et võin ülejäänud nädala vabalt jalad seinal vedeleda (tänast sammusaaki vaadates tundub, nagu ma olekski seda teinud).  Igatahes sügisel uuesti (kui mitte varem).



Pühapäev, aprill 03, 2022

Na-na nalja nabani

Kuidas möödus teie jaoks 1. aprill? Kas tõmmati ka haneks? Või tegite ise mõne nalja?

Ma jäin oma selle aasta naljasaagiga päris rahule. Tegin kolm nalja ja kõik läksid läbi. Tõsi, eks ma läksin ka kindla peale välja, mitte ei kasutanud traditsioonilist "Vaata, merel on suur laev!" lähenemist.

Esiteks kasutasin ära uniseid kaaskondseid, kellel äsja ärganuna polnud ilmselt kuupäevast veel halli aimugi ja väitsin, et õues on põder. Täps tormaski vaatama. Aprill!

Seejärel otsustasin töökaaslasi üllatada meiliga, kus väitsin, et presidendile on meie asutuse kohta kaebus esitatud ning süüdistatud meid nii altkäemaksu võtmises, dokumentide võltsimises kui kõigis seitsmes surmapatus. Manuses olev kaebus osutus aga visuaalseks kinnituseks (just seesama kõrval olev pilt), et tegemist on aprillinaljaga. Samas oli ka see nali kindla peale minek, sest noh, konkreetsest isikust võiks kõike oodata, sealhulgas selliseid jaburaid pöördumisi.

Kolmanda ja viimase nalja tegin aga oma enese lihase ema kulul. Tänamatu, eksole. Nimelt helistasin talle Mpsi töötelefonilt ja teatasin, et olen ettevõttest Kantor Emor ja oleme Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi viimas küsitlust põlvkondadevahelise kommunikatsiooni teemadel. Uurisin, et kas tal on täisealisi lapsi ja kui palju. Tegelikult oli mul veel palju häid küsimusi välja mõeldud, sh et kas lapsed külastavad piisavalt tihedalt ja kas nad on Teile juba hooldekodu koha reserveerinud (kõlab julmalt, aga ma tean, et mu ema saaks naljast aru), aga need kõik jäid küsimata, sest endalegi üllatuseks ei suutnud ma tõsiseks jääda ja otsustasin oma puäntküsimuse ära küsida enne kui naermisega end reedan. Viimaseks küsimuseks oli: "Kes on teie lemmiklaps?"

See oli kõige riskantsem nali, sest oli ju oht, et ema mu hääle ära tunneb. Mul on ikkagi täiesti äratuntav porgandihääl. Moonutasin oma häält nii, et jube ja see muidugi ajas kõige rohkem naerma. Aga ei tundud ära ja nali läks asja ette. :D Nojah, vastus küsimusele, et kes see lemmiklaps on, jäi küll saamata, aga ilmselt võib peale selliseid aprillinalju minu nime valikvastustest maha tõmmata...

Neljapäev, märts 31, 2022

sidrun ja sooda

 Tegin arvuti lahti ja mõtlesin, et kirjutaks midagi. Aga pea on täiesti tühi. Tühjaks pigistatud. Nagu sidrun. 


Neljapäeviti on tööpäev tavapärasest tund aega pikem ja see on nii kurnav. Niigi on tööd jõle palju. Ja niimoodi on terve see aasta olnud. Koguaeg käib võitlus, et kuidagigi graafikus püsida, aga uusi asju tuleb pidevalt peale. Õhtuks olen täitsa sooda. 

Oota. Kumb siis? Sidrun või sooda? Sidrun ja sooda! Kõlab nagu midagi, millest võiks kirjutada artikli "5 lihtsat nippi kuidas koduste vahendite abil võita tõrksaimadki plekid."

Selline väike neljapäevaõhtune hala.

Reede, märts 25, 2022

Hakkame sättima

Olete ka tähele pannud, et minu sissekanded on viimasel ajal harvad ja napid? Nii on. Ah, et millega ma siis oma tühist elu sisestan, kui isegi kirjutamiseks aega ei leia? Lihtne. Ma valmistun siin oma juubileumiks. Jaa, ma saan sügisel 40 ja juba praegu teen plaane, et mida ka pittu selga panna.

Selga tarvis siidisärki,
Ümber tarvis kuldakörti,
Vööle tarvis kirju vööda,
Jalga tarvis siidisukka,
Pähe tarvis hõbepärga.

"Kuldakördi" kangas on juba tellitud ning ootab spetsialisti kätte viimist. Hetkel tegelen "siidisärgiga". See siid on küll üsna linane ja vanapaganaga pole siin ka midagi pistmist. Kuigi kolm tilka verd olen tõenäoliselt ohverdanud küll. Võibolla isegi rohkem. Päris mitu korda on sõrme torgatud.

Lubage tutvustada minu selleaastast käsitööprojekti. 


Või noh seda, mis tänaseks valminud on. See tuleb veel särgiks kokku õmmelda. Seelik, sukad, tanu, põll, vöö ja kõik muu vajalik tuleb veel hankida. Sellega läheb muidugi keeruliseks. Mulle väga meeldiks ise teha, sest isiklik panus annab minu meelest väge ja väärtust asjale juurde, aga noh, ma ju ei oska. Traagika seisneb sellest, et kuigi ma siin pürgin käsitööblogiks, siis tegelikult on ristpiste  ainumas käsitööliik, millega ma hakkama saan. 

Edasi tuleb end kas mõnele meistrile õpipoisiks smugeldada või siis leppida tõsiasjaga, et igal alal ei saagi andekas olla ning tellida rõivatükid kohalikelt meistritelt.

Või kolmas variant - südaöösel sauna minna ja loota, et vanapaganal on veel mõni poeg, kes viitsiks puuduolevaid riidehilpe kohale tuua. Lihtsalt liiga ahneks ei tohi minna.

Pühapäev, märts 20, 2022

Siin ei ole teed




 ,,


Reede, märts 18, 2022

Äratus

 Mis te arvate, kes oleks tahtnud täna hommikul edasi magada? Mina? Oo ei, ma olin ikka värske nagu varajane porgand ja valmis voodist välja hüppama. Süüdi on hoopis minu äratuskella funktsiooni täitev telefon. Selmet viisakalt öelda, et palun ärka üles, seab ta mu juba hommikul vara kahtlase väärtusega valikute ette.  Nimelt pakub telefon äratuskella vaigistamiseks kahte varianti - "eira" ja "lükka edasi". No mis see õige valik siis on? Kas eirata äratuskella helinat ja edasi magada või lükata ärkamist edasi? Kuuleka inimesena ei olegi mul võimalust õigel ajal üles saada.


Pühapäev, märts 13, 2022

Ketikoer

Mäletate, kuidas ma mõni aeg tagasi end kuuri luku taha panin ja pidin Mpsi end päästma kutsuma. Täna juhtus sarnane asi.

Hakkasin õhtul elektrikarjuse vedruväravat sulgema, aga jäin helkuriketti pidi vedru külge kinni. Kett oli põhjalikult vedru ümber keerdunud ja teist pidi kapitaalselt jope küljes. Lahti muukida ka ei saanud, sest karjuses oli vool sees. Katse-eksituse meetodil selgus, et helkurikett juhib hästi elektrit. Olin justkui eriti lühikese keti otsas koer. Ei saanud edasi ega tagasi. Teoorias oleks ju võinud jope seljast võtta ja niimoodi vabaks pääseda, aga mitte ei tahtnud vatist loobuda ega seda mutta vedelema jätta. Egas midagi, tuli taas prints valgel hobusel appi kutsuda... Hea, et telefon taskus oli.

Kolmapäev, märts 09, 2022

Emme, ma ei leia......

Siia punktiirile võite kirjutada ükskõik millise majapidamises leiduva asja. No ja kui ma küsin vastu, et kas sa oma lauale/sahtlisse/kappi (loetelu võib jätkata) vaatasid, saan vastuseks, et tuhat korda vaatasin, aga seda pole seal.  No ja kui ma siis kõik oma toimetused pooleli jätan ja vaatama lähen, et kus see kadunud ese end peidab, siis üheksal juhul kümnest on see just sellel laual/sahtlis/kapis, mis on väidetavalt äärmise põhjalikkusega läbi kammitud. Enamasti lausa kõige peal. Vahel tõesti juhtub, et mõni paberileht või riidehilp varjab kadunud eset, kuid tavalisem on, otsitav ese on kõige nähtavamal kohal.

Täna selgus, et Mpsi auto on täpselt samasugune. 


Esmaspäev, veebruar 28, 2022

#Jutujaht. Ma jätan järgmise vahele, tehisintellekt võtab üle

Seekordne jutujahi jutuke on otse elust maha kirjutatud.


----------------------------------------------------

Maailmaparandaja vaatas oma tegemata tööde nimekirja ja otsustas raske südamega, et järgmise jutujahi peab ta vahele jätma. Ei ole midagi teha, inimvõimetel on lõppude-lõpuks piirid ja ööpäevas on ainult 24 tundi.  Kuidas peaks ma jõudma 8 tundi magada, 8 tundi palgatööd teha, pakkuda taksoteenust, koristada, kokata, lapsi kasida ja kasvatada, täita oma teetassi ja siis veel kirjanikku mängida. Eriti kui selleks viimaseks mingit annet pole ja jutukesed tuleb pastakast välja pigistada kui... kui... kui millestki, mida on väga raske pigistada. Ehk siis kuidagi ei kipu ajast välja tulema. 

Aga kas peabki kõike ise tegema? Me elame ju ometigi tehnoloogiaajastul. Las tehisintellekt võtab üle! 

Mõeldud tehtud. Maailmaparandaja toksis interneedumisse kiired otsingusõnad ja juba oligi leidnud äärmiselt usaldusväärse (või siis mitte) jutukirjutaja. "Kirjuta minu eest jutt!" klõbistas Maailmaparandaja  kärmelt. "Jah, täitsa vabal teemal! Näita, mida sa oskad! Anna mulle meistriteos!"

Enter.
Ekraanile ilmus järgmine jutuke:

Two Delightful Uncles Sleeping to the Beat

A Short Story
by  https://www.plot-generator.org.uk/

Reginald Bishop looked at the crumpled record in his hands and felt concerned.

He walked over to the window and reflected on his quiet surroundings. He had always loved quiet Liverpool with its ashamed, annoyed arches. It was a place that encouraged his tendency to feel concerned.

Then he saw something in the distance, or rather someone. It was the figure of Sally Smart. Sally was a violent lawyer with beautiful ankles and pointy fingers.

Reginald gulped. He glanced at his own reflection. He was a malicious, understanding, wine drinker with wobbly ankles and hairy fingers. His friends saw him as a petite, powerful painter. Once, he had even helped a horrible toddler cross the road.

But not even a malicious person who had once helped a horrible toddler cross the road, was prepared for what Sally had in store today.

The moon shone like jogging tortoises, making Reginald puzzled.

As Reginald stepped outside and Sally came closer, he could see the rough smile on her face.

Sally gazed with the affection of 7943 stable knowing koalas. She said, in hushed tones, "I love you and I want love."

Reginald looked back, even more puzzled and still fingering the crumpled record. "Sally, yabba Dabba Doo," he replied.

They looked at each other with cross feelings, like two gleaming, gloopy goldfish sleeping at a very charming wake, which had trance music playing in the background and two delightful uncles sleeping to the beat.

Reginald regarded Sally's beautiful ankles and pointy fingers. "I feel the same way!" revealed Reginald with a delighted grin.

Sally looked sneezy, her emotions blushing like a kindhearted, kaleidoscopic knife.

Then Sally came inside for a nice glass of wine.

THE END

Maailmaparandaja jõllitas õudusega ekraani nagu heasüdamlik kaleidoskoopiline nuga.
"Kuu paistis nagu sörkivad kilpkonnad..." Miiiida? Issver, milline rämps! Viimane kord, kui lasen tehisintellektil jutujahi üle võtta. Järgmisel korral kirjutan ise ja las tehisintellekt teeb midagi muud. Kasvatab lapsi või küpsetab kukleid.


Reede, veebruar 25, 2022

Ilm on hukas*

Milline purgaa! Selline tunne, et tuul viib kohe meie putka minema! Ja me pidime täna jõulupeo raames väikese meresõidu tegema. Jäi ära. Aga pole hullu, mul läheb juba paadisõidule mõtlemisest süda pahaks, rääkimata siis tormisel merel loksumisest.

* nii meteoroloogilises kui ka laiemas mõttes.

Neljapäev, veebruar 17, 2022

Piltmõistatused algajatele ja edasijõudnuile

Kallid blogikülastajad. Eeldan, et kõik teist on läbinud kooli kolmanda klassi ja seega oskab une pealt lahendada järgmist piltmõistatust. Mis on pildil?

Lihtne, eks ole. Kõik tundsid ära mõõkkala, kilpkonna ja metssea. Nüüd aga küsimus edasijõudnutele. Mis on pildil?

Kiireimale õigete vastuste esitajale auhinnaks igavene au ja kuulsus. 
Piltmõistatuse autor on teadagi Tõruke.

Esmaspäev, veebruar 14, 2022

Mitu halba asja sul täna juhutnud on?

Eile, hilisel pärastlõunal teatas Täpike, et ta tahab sõpradele kooli muffineid viia. Šokolaadisüdametega kaunistatuid. Loomulikult polnud meil kodus ei šokolaadi ega muid vajalikke koostisosi. Olin kuri emme ja ütlesin, et muffineid ei saa ja teinekord tulgu oma plaanidega varem välja kui viimasel sekundil ja ei, me ei hakka eraldi selle pärast poodi sõitma.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Täpike helistas aga Mammale ja valas paar suurt krokodillipisarat. Mamma, kes pole selline kivisüda nagu ema, leebus koheselt. Lõpuks sõitis ikka Mps "linna" poodi ja Täps sai oma muffinid. Aga tõesti, on alles manipulaator. Ma olen näinud, kuidas Täpike peegli ees harjutab haleda näo tegemist...

Täna kohtusin veel ühe haleda kujuga. Seekord oli see Tõruke, kes teatas, et sõbrapäev on maailma kõige hullem. Tänase päeva jooksul olla juhtunud 11 halba asja (telefonikõne ajal jõudis number juba 12-ni, ma ei taha teada, mis see õhtuks on) ja ainult 3 head asja. Ma küll lohutasin teda, et juu õhtu poole heade asjade osakaal suureneb, aga poiss oli veendunud, et siin ilmas tema jaoks enam midagi head ootel ei ole...

Ma saaks ka kindlasti päris mitu halba asja kokku, kui otsima hakkaks.

1) Äratuskell helises liiga vara (mitte, et see tavaliselt hiljem heliseks)

2) kaal näitas üüratuid numbreid (juba pikemat aega näitab, isegi uue kaalu ostmine ei aidanud)

3) märja peaga magamamineku tulemusel ei olnudki soeng ideaalne vaid erakordselt lopergune (ega kuiva peaga magama minnes olukord parem oleks)

4) Tirts oli hommikul väga kuri ja tahtis oma hommikusöögist lõuga mu kleidi sisse pühkida (soov jäi siiski realiseerimata)

5) Tõruke oli pahur ja riidles minuga, et ma sunnin teda kooli minema (oh õnnetust, kuri lapsevanem)

6) Tee oli libe kui tatt (praegusel tatisel hooajal on tatti niigi palju)

7) Jäin tööle 3 minutit hiljaks (juu peab siis vaatama, et lahkumisega hiljaks ei jää - kaks korda hilinemist oleks juba selge liig)

8) Printerist sai paber otsa (panin uue portsu printerisse, aga ikkagi, milline halb päev)

9) Üks kiri oli kaduma läinud (leidsime otsimise peale üles, aga see ei muuda päeva rõõmsamaks)

10) Kohvipiim oli eilse kuupäevaga (see, et kõlbas imeliselt, ei lähe arvesse)

11) Salatis oli liiga palju sibulat (isegi minu jaoks, kes sibulaga hästi läbi saab. Nüüd ei taha keegi minuga musitada. Mitte, et muidugi liiga suur tung oleks).

12) Tõruke helistas ja kaebas oma raske elu üle üritades tekitada minus süütunnet (õnnestus, ta on selles osav)

13) Unustasin, et pidin helistama juristile (tuli meelde, aga ikkagi...)

14) Helistasin juristile ja ebameeldivate tööasjade äng laskus mu peale (nüüd olen ängistatud). 

15)  kõik on hukas...

Ja päev on alles poole peal! Mõelda vaid kui palju halba saab veel juhtuda! Elagu negativism!

Kolmapäev, veebruar 09, 2022

Kuri tädi

Oeh, see 1. aasta lasteaias on ikka väga väsitav. Algas kõik kenasti, aga nüüd, alates jõuludest, on Tirts käinud lasteaias sisuliselt nädalase intervalliga. Nädal lasteaias, nädal nohuga kodus, nädal lasteaias, nädal kõhuhädadega kodus, nädal lasteaias, nädal nohu JA kõhuhädadega kodus.

Ausõna, ma olen sellest nii väsinud. Ja mul on sealjuures veel lihtne. Ma käin tööl koduste eemal, aga vaene Mps töötab ju kodukontoris, kus hoolimata Mamma tugevast toest lapsehoidmisel, on töötegemine ikkagi raskendatud. Aga isegi mina hakkan ära väsima. Pooled ööd laps kääksub ja vääksub, sest küll on vaja oksendada, küll on nina tatine ja õhk ei käi läbi, kord on lihtsalt vaja kontrollida, et ega emme ometi ei maga ja kui magab, siis üles äratada. 

Võite ise arvata, millist mõtteerksust minult tööl oodata võib. Ja nii võib kurjaks ära minna. Vahel tekib lausa tahtmine kellelegi halvasti öelda. Mul on tunne, et hakkan meie kollektiivi kõige kurjema tädi kohale pretendeerima juba. Ometi meeldib mulle mõelda endast kui meeldivast ja sõbralikust inimesest. 

Sellega seoses hakkas ükspäev silma gümnaasiumi aastaraamat, kus mind kirjeldati nii*:



Mis on tänaseks saanud sellest rõõmsameelsest, ülisõbralikust, abivalmis optimistist, kes on lausa heatahtlikkus ise? Oleks päris põnev lugeda, mida mu praegused töökaaslased minust arvavad. Tõenäoliselt oleks nad küll liiga viisakad, et aus vastus kirja panna. Hästikasvatatud inimene ei ütle ju teise kohta, et ta on vinguv ja hädaldav tänitaja, kes norib kirjavigade kallal (tehes sealjuures ise palju hullemaid vigu) ja ajab juuksekarva kolmeks lõhki.

Aga võibolla... ma ütlen, et võibolla, ühel ilusal päeval, mil ma olen oma ööune normaalselt täis magada saanud, toad on korras ja lapsed käituvad viisakalt, võibolla ma siis muutun jälle rõõmsameelseks, ülisõbralikuks ja abivalmis optimistiks. Kuigi kahtlane. Kahju on juba tehtud. 

*see on muidugi edasiminek võrreldes sellega, mis minu kohta põhikooli alguses kirjutati, mis nägi välja umbes nii: "Tark, tark, tark, väga tark, juuksed punased või pruunid, tark, tark"

Kolmapäev, veebruar 02, 2022

väikeste taskutega udupea

 Ma olen ikka rääkinud, et mu keskmine (Täps noh) on kohutav udupea. Ta on võimeline kooli minema ilma koolikotita ja jätma spordiriided ööseks kooli kõrvale kiviaiale vedelema kuna "need olid liiga rasked". Telefoni pole tal kunagi kaasas kui vaja oleks. Tihti juhtub ka seda, et mina ootan teda kooli parklas, aga tema unustab end sõbrannadega juttu ajama. 

Kurbadest kogemustest õppinuna (sest süüdi olen igal juhul mina),  kordan igal hommikul üle, missugune on päevaplaan, kes tuleb bussiga, kes tuleb autoga ja kes kus olema peab.

Eile rõhutasin eriti tugevalt vajadust kohe peale tunni lõppu parklasse kihutada, sest meil oli vaja kiiresti muusikakooli veebitundi jõuda. Kordasin nagu kokutav papagoi - ei uimerda, otse parklasse. Ruttu-ruttu.

No ja mis te arvate, mis juhtus?

Valesti arvasite.

Juhtus hoopis see, et üks hetk helistas mulle Laisik, et Täps istub kurva näoga koolimaja ees ja sööb lund. Lumi hakkab otsa saama, aga emmet ei ole kusagil. Muidugi polnud. Ma olin oma manitsussõnad unustanud ja istusin ise rõõmsa meelega pikale veninud koosolekul, selmet järglasi transportida. 

Egas midagi, tuleb päästa, mis päästa annab. Tõmbasin jope selga ja tormasin auto juurde. Parklas taskut kobades avastasin, et autovõtit pole taskus. Jooksin tagasi putkasse. Laua peal polnud. Jooksin vallamajja. Arvutikotis polnud. Jooksin parklasse, et ehk on võti süütes. Polnud. Tagasi putkasse, et ehk maha kukkunud. Pole. Vallamajja. Keerasin koti tagurpidi. Pole. Uuesti parklasse ja seal, poolel teel lumehanges see vedeleski. Ilmselt taskust välja kukkunud. See poleks esimene kord, kus midagi mu jope taskust välja pudeneb. Ostsin omale sünnipäevaks netist jope ja kõiges muus olen 100% rahul - mõnus, soe, paras, varrukad pole lühikesed ega midagi. Õmblus- ja materjali kvaliteet on tip-top. Ainult taskud... uskumatult ebapraktilised.

Kui õhtul koju jõudsin, siis esimese asjana õmblesin oma jope taskud sügavamaks. See oli esmane kogemus. Ma olen varasemalt teinud riideid laiemaks, kitsamaks, pikemaks, lühemaks ja taskutes olen enamasti auke parandanud, aga jah. Taskute süvendamine on esmakordne töö.

Nüüd surun käed küünarnukini taskusse ja löön rõõmsalt vilet


Laupäev, jaanuar 29, 2022

Magamatu mõtisklused

Oeh, ma siin ükspäev mõtlesin, et kumb on hullem, kas nii, et kõik halb juhtub korraga või juhtub pidevalt midagi ebameeldivat.

Ajendiks oli loomulikult meie pere lapsinimesi tabanud kõhuviirus. Kõik algas sellega, et öösel vastu kolmapäeva ärkasin selle peale, et keegi kõrvalvoodis koledal kombel oksendas. Pisitirts loomulikult. Egas midagi, krabasin lapse sülle, pesin ta puhtaks, siis vahetasin ära voodipesu ja üritasin last uuesti magama saada. Kuna ta voodisse keeldus minemast, siis võtsin lapse rahustamiseks lihtsalt sülle. See tähendab, et peale järgmist oksendamise hoogu sain lisaks lapse riietele vahetada ka enda riided ja voodipesu. Seejärel puges Tirts sõnakuulelikult voodisse ja jäi hetkega magama. Minul aga ei tulnud und. Ja kui ma korraks ehk suigatasingi, siis peatselt kostis kõrvalvoodist taas öökimist. Egas midagi, vahetasin aga voodipesu ära ja pesin lapse näo puhtaks. Selle öö jooksul ärkas ta veel 4-5 korda, et natuke kõõksuda. Oksendada polnud enam midagi. Mis te arvate, kui palju ma magada sain? 

Õhtul läksin koos Tirtsuga samal ajal magama. Eks ikka selleks, et paari tunni pärast suuremat sorti oksendamise peale ärgata. Nüüd oli menetluskäik juba selge. Poolmagades vahetasin voodipesu ja puhastasin last. Õnneks ülejäänud öö magas laps rahulikult ja rohkem pole enam oksendamise trikke teinud. Aga ega sellega siis asi lõppenud. Mul on ju veel kaks last! 

Täpike tegi oma oksendamise ära päise päeva ajal ning suutis mõlemal korral pesukaussi tabada, nii et koristamine oli suhteliselt lihtne ja väga palju vaeva ei pidanud nägema. Tõrukese ajastus oli muidugi murphylikum. Just siis kui mina, kes ma olin kaks ööd magamata, olin otsustanud unele järele anda, hakkas Tõruke hädaldama, et kõht valutab ja paha olla. Loomulikult lõppes see eeskujuliku ropsimisega, millele eelnes aga vähemalt pool tundi katkematut hala. Lõpuks saime mõlemad magama. Eks ikka selleks, et paar tundi hiljem ärgata hädaldamise ja järjekordse okseralli peale. Õnneks on Tõruke juba nii suur (ja kogenud oksendaja), et voodipesu vahetama ega põrandat küürima ei pea. Lihtsalt on vaja kätt hoida, julgustada ja lohutada.

Möödunud ööl ei oksendanud keegi, aga magada ikka ei saanud, sest Tõruke KARTIS, et ta võib oksendama hakata ja siis oli vaja, et keegi keset ööd lohutaks.

Ehk siis ma pole neli ööd korralikult magada saanud.  Ootan põnevusega, mis siis täna öösel juhtub. Mina ja Mps oleme ju veel viirusest puutumata jäänud...

Aga sellest tekkiski küsimus, et kas oleks hullem kui ma oleks pidanud korraga kolme oksendava lapsega tegelema ja oleks ülejäänud kolmel ööl magada saanud või praegune üksiti, üksiti õeke tüüpi lahendus. Esimene oleks küll tõenäoliselt hullumaja. Teine on aga sulaselge piinamine. 

Esmaspäev, jaanuar 24, 2022

#Jutujaht. Väga toores toorik

 „Inimesel ei ole hea üksi olla,“ pomises vana mees habet sügades ning keerutas mõtlikult sõrmede vahel toorikut. No see oli ikka täitsa toores toorik alles. Mitte kusagilt otsast ei andnud aimata, mis sellest tulema peaks. Meistri enda nägemus oli küll selge – ta tahtis luua väärilist abilist, mis täiustaks ja täiendaks varemloodut. Aga teate ju küll kuidas nende loomeinimestega tihti juhtub – visioon on imeline, aga kui aeg on kavandatud täiuslikkust reaalsuseks vormida, siis takerdub protsess tüütutesse pisiasjadesse.

Just nagu praegu - soovitu tegemiseks oli selgelt liiga vähe materjali. No sellest ei jätkuks mitte kuidagi täiskomplekti vormimiseks. Aga rohkem poleks ka võtta saanud. Ressurssidega tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, sellest oli Meister juba kolmandal päeval aru saanud.

Samas, ega siis materjalipuudust olnud, lihtsalt originaalosi oli vähe. Teisalt, b-varuosi oli laual kuhjaga. Need olid  kuuenda päeva ülejäägid, mis olid varasemalt kõrvale heidetud ja looja ei olnud kindel, kas moraalselt ikka kõlbab neid kasutada, aga samas õilsa eesmärgi nimel...

Vanake põrnitses veel veidi toorikut, sügas sellega mõtlikult habet ja rehmas lõpuks käega. „Ähh, kes see ikka aru saab...“ Ta sobras enda ees laual vedelevas kondikuhjas kuni näppu jäi miski, mis meenutas väga mao kolpa. „Miks ka mitte,“ muigas Meister seda Aadamalt võetud küljeluu külge sobitades „õieti on see omamoodi naljakas.“

 ____________________

Seekord sai selline jumalavallatu lühike lühijutuke toorest toorikust.

Mõte tuli ühel õhtul rampväsinuna tuntud  vanasõna* peale mõeldes. No et mitte ainult liha minu lihast vaid kõiksugu elukate anatoomi kokku. 

Teiste toorikud ja valmikud on koondatud siia.

*Kui oled päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhud tööd nagu hobune ja õhtuks oled väsinud kui koer - siis peaksid sa loomaarsti juurde minema – võib-olla oled sa eesel.

Neljapäev, jaanuar 20, 2022

vaikus keset tormi

Jõletu vaikus (või just meeldiv ja rahulik olukord?) minu blogis on tingitud üle mõistuse suurest töökoormusest. Ega ma pole kunagi tööpuuduse all kannatanud. Kaugel sellest - ikka on tegemist ootavate tööde nimekiri märkimisväärne. Samas on mul õnnestunud seda ikkagi kuidagi hallata ja enamvähem jõuan tööjärje hoida stabiilselt kollases. Praegu aga on juba jupp aega olnud nii, et peale tuleb rohkem kui ma ära teha jõuan ja tegemata tööde koorem muudkui kasvab. To do list on totaalselt punases ja varsti ilmselt plahvatab. Peagi võib suure tööhunniku alt kuulda vaid minu äginat ja hädaldamist.

Positiivsest küljest... vähemalt ei ole igav.

Tulles tagasi negatiivse poole peale, siis igav küll pole, aga üsna masendav küll.

Lisaks tööalastele väljakutsetele tuleb mul rinda pista veel botaaniliste probleemidega. Ma pole kunagi suurem asi rohenäpp olnud ja tundub, et nende elu õite kasvatamine on paras väljakutse

Tirts on nädal aega kodus nohus olnud ja on kuri-muri. On kaks ühes - ülinunnu ja samas kange kui kadaka juurikas. Täpike harrastab ainult vinguvat kõneviisi ja Tõrukesel esinevad viimasel ajal võimsad sokiraevuhood. Ükspäev oli lausa vorstikatastroof. Tõesõna, see oli hullem kui Tonga vulkaanipurse.

Ja kodu näeb meil ka välja selline, nagu oleks siit keskmist kasvu looduskatastroof üle käinud...

Kolmapäev, jaanuar 12, 2022

Puhkust!

 Issver-sussver. Mul on puhkust vaja.

Just praegu avastasin dokumendikausta nimega "ekv vähendamisest mitteteavitamine*". Kaust oli arusaadavatel põhjustel tühi. Huvitav, mida ma sinna plaanisin panna. Teateid, mida ma ei kavatse saata? 

* tegelikult pidi olema "ekv mittevähendamisest teavitamine".

Teisipäev, jaanuar 04, 2022

Kas mängime veel?

Mis te arvate, kas mul on väheke nagu süümekad, kui tulen väsinult töölt ja Nefi vaatab mind sellisel anuval pilgul ja tahab mängida. Samas kui mina tunnen, et märjas lörtsis sumpamise ja palli veeretamise asemel tahaks hoopis diivaninurgas raamatut lugeda.*




Samas jällegi tuleb tõele au anda, et Nefkast kiirgav piiritu rõõm ja entusiasm teeb endalgi tuju paremaks.

*mitte, et seda võimaldataks. Vaja on hoopis koristada ja süüa teha ja ei tea mida kõike veel korraldada.

Esmaspäev, jaanuar 03, 2022

Appi, appi, maailmalõpp on lähedal!

 Aastavahetusel valasime õnne. Mina sain tulemuseks kukemunad. No vaadake ise. Täitsa kukk (kuigi natuke vindi nägu). Ja munad on ka igati munalikud.

Aga kas te kallis rahvas ka teate, mida see mulle ennustab? Kuke muna olla maailmalõpu sümbol. Nii et on oodata maailmalõppu. Aga mune on kaks. Et kõigepealt saabub suur maailmalõpp ja et asi oleks kindel, tuleb ka alternatiivne lõpp? Ühesõnaga lõpp on kindel. Päästku end kes saab, aga pääsu pole kellelgi. Tina on rääkinud.

Samas teise nurga alt meenutas see tinaplönn kahtlaselt sõnnikumardikat, mis omakorda on ju taassünni sümbol. Ehk siis maailm saab otsa, aga sünnib taas. Tasub vaid loota, et elame transformatsiooni üle sama edukalt kui prussakad.

Alternatiivsete andmete kohaselt tähendab Muna uusi arenguid ja linnuke uudist. Ehk siis on oodata uudiseid vähemalt kahest uuest arengust. Saame näha.