Teisipäev, detsember 31, 2019

aastalõpu kohustuslik postitus

Aasta lõpus on ikka kombeks midagi ilusat öelda. Ma siis ütlen:

"Kullakallis sõnajalaõis öös!"

No kas polnud ilus? Rahvusringhääling valis aasta alguses kõige eestilikumaid sõnu ja need kolm moodustasid esikolmiku.

Lisaks tehakse aasta lõpus kokkuvõtteid möödunud aastast ja antakse katteta lubadusi uueks.

No möödunud aasta on olnud täis muudatusi. Kõige suurem neist kisab hetkel Mpsi süles ja üritab mulle selgeks teha, et blogimine on iganenud ja ebavajalik tegevus ning tõeline tulevik peitub tissitamises. Eks seal vist tõetera sees ole. Seega liigun kiiresti edasi lubaduste juurde.

Luban alla võtta 10 kilo. Nagu igal aastal.*

*  olgu täpsustuseks öeldud, et igal aastal luban alla võtta, mitte ei tee seda, muidu oleks juba miinuses

Teisipäev, detsember 24, 2019

Jõulusoovid, soojad ja kohevad

Kallis blogilugeja. Nii see, kes on läbi aastate hoidnud mu kirjutistel silma peal, (isegi siis kui neid tuli kiirusega 4 postitust aastas), kui ka see, kes alles hiljuti on liitunud minu lugejaskonnaga (mis pole küll suur, kuid see-eest koosneb eranditult toredatest inimestest), kui ka see kes täiesti juhuslikult siia sattus ja enam kunagi tagasi ei tule. Tahan teile kõigile soovida meie pesakonna poolt kaunist jõuluaega!
Ma pole küll mingi suunamudija-influentser* (mis kõlab nagu influentsa aka gripp), aga kui saaks, siis mudiks teile kõigile ühe tubli toatäie esmaklassilist jõulutunnet. No sellist nagu mäletate lapsepõlvest. Ja paar lumehange akna taha!

P.S Jõulukaardi võite välja printida ja ära värvida!

*ja mul pole ka mingit püüdlust selleks saada.

Esmaspäev, detsember 23, 2019

Lõpuks ometi

Eile saabus lõpuks see ajalooline päev, mil ka meie majja jõudis jõulupuu. Ma juba kartsin, et see päev ei tulegi. Või kui tuleb, siis kusagil kolmekuningapäeva paiku, mil teised oma kuused välja viskavad (mõni ikka jäätmejaama toodaks, siis saaks nagu taaskasutust teha või nii). Võiks ju arvata, et inimesel, kes elab keset metsa on jõulukuusk juba jaanipäeval välja valitud ja hiljemalt detsembri alguses toas. Arvata ju võiks, aga reaalsus on see, et koguaeg on kas liiga pime, et kuuske otsima minna või mõni muu asjatoimetus ees.


Eile saabus lõpuks päev, mil tekkis võimalus metsa minna. Läksimegi kogu perega. Ütleme nii, et metssead olid andnud endast parima, et vankriga liiklemise võimalikult keerukaks teha. Aga õnneks olen ma tugev ja osav ning sain hakkama. Ühiste jõududega toodi metsast ka kuuseke ära. Üldiselt on meie metsa kuused õrnad ja hõredad (teadagi suurte puude all kasvanud metsakuused), aga see konkreetne eksemplar osutus täitsa asiseks! Ja mets oli imeline nagu muinasjutus. Mitte küll päris talvevõlumaa, aga ilmselt mõnest teisest muinasloost. Selline udune ja salapärane.

Tõime kuuse koju ja ehitisime ära (tõsi tänaseks on kass juba pooled ehted maha võtnud). Võite nüüd nuputada, kuhu me oma pisikeses majakeses küll kuuse panime. Vihjeks võin öelda, et kuni kolmekuningapäevani ma ilmselt puhtaid sokke jalga ei saa, kuna sokisahtel on blokeeritud ning vaene Tirts koliti rõdule magama.

Aga nüüd polegi enam muud teha kui lapsed ümber kuuse reastada ja "oo tannenbaum" lauda.

Teisipäev, detsember 17, 2019

Töökoda

Kasutasin juhust, et üks laps magas, teine oli tormakal sünnipäeval* ja kolmas oli nutimaailmas lõksus** ning avasin päkapikutöökoja. Pooled kingitused said pakitud, pooled ootavad veel oma järge. Mulle nii meeldib kingitusi pakkida. See tekitab sellise mõnusa sooja tunde. Nagu piimavahuna kakao või kassipojad korvis. ☺

*no see pidi olema tormakas kui koju tuldi verise kleidiga. Aga noh laste sünnipäev, kus verd ei valata, polegi mingi õige sünnipäev.

** ja see on palju kindlam viis lapsi eemal hoida kui ükskõik mis muu (sh kümne km kaugusel peol olemine).

Teisipäev, detsember 10, 2019

Halb luule

Otsisin netist lapsele luuletust, mida sobiks jõulupeol kingi vastu vahetada. See on ikka jõletu kui palju halba jõululuulet olemas on. Mitte ainult sisult magedaid või isegi labaseid, aga elementaarsest rütmist ja riimist on ka vähesed kuulnud.
Mõtlesin, et kirjutan siis ise. Üks halb jõululuuletus ees või taga. Aga sain vaid ühe salmi valmis ja siis jooksis muusa karjudes metsa ning tuul viis inspiratsiooni merele. Lapsel pole ikka midagi lugeda.

Killukesi

Tõruke tõi koju oma esimese tunnistuse. Tore oli vaadata, et  enamuses oli hindeks ilusasti "väga tubli". See meenutas mulle valusalt mu enda esimest tunnistust, kus sammuti olid valdavalt hindeks "väga tubli", ainult üks tõrvatilk oli mesises potis. Nimelt oli mul müramise hindeks pandud "rahuldav". Läbi elu on mind painanud küsimus, et mis siis valesti oli. Kas ma mürasin liiga palju, liiga vähe või oli müramise kvaliteet vilets? Mis arvate?

Täps hakkas haldjaks. Nikerdas endale haldja võlukepi, mis kasutamisel puistab üle ilma tõelist haldjatolmu. Tänu sellele sädeleb meie elamine nagu jõuluehe juudi jõulupuul. Eriti sätendav on aga meie kass. Ei teagi kelleks Täpike Jussikest võluda tahtis. Võibolla printsiks. Või siis konnaks. Kass jäi kassiks aga on nüüd küll üle küla kõige säravam tegelane.

Tirts sai aga vahepeal kahekuuseks. Sel puhul kinkis ta mulle ühe öö, kus ta magas sisuliselt hommikuni. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua magada sain. Tavaliselt nõutakse süüa 4-5-6 või "parimatel" öödel mustmiljon korda.

Eile käisid meil ideaalsed külalised. Üks hoidis Tirtsu ja kussutas teda ja masseeris ja suigutas unele. Teine aga tegi meile süüa. Mul ei jäänud muud teha kui ainult istuda, kohvi juua ja juttu ajada. Kohviga seoses. Ma ostsin endale varajase jõulukingi  - kohvimasina. Ajaloo annaalidest (blogist) saab teada, et kohvi hakkasin ma jooma alles 2016.a. juunis. Ja 3,5 aastat hiljem ostsin juba kohvimasina! Kuhu ma jõudnud olen?!?

Veel üks killuke tänasest päevast. Täpike käis duši all ja selle käigus kulus mingil veidral kombel ära vähemalt kaks pudelitäit dušigeeli. Võibolla ka rohkem. Igatahes kui oli Tõrukese kord pessu minna, siis oli ta väga nördinud ja teatas, et tema ei saagi nüüd pead pesta, kuna üks PROUA on kõik ära kulutanud...

Pühapäev, detsember 01, 2019

Üksildaselt kodus

Ükspäev tuli Täpike lasteaiast ja teatas, et täna peab telekat vaatama, sest sealt tulevat äraütlemata naljakas film nimega "Üksildaselt kodus". Loomulikult tundsin ma selles ära kultusliku jõulufilmi (kuulsaim jõulufilm, kohe Visa hinge kõrval) mida mäletan juba enda varasest noorusest.
Ma mäletan küll kuidas seda aaaastaid tagasi vaatasin ja naersin kõht kõveras. Iga aastaga aga läksid naljad järjest magedamaks ja juba aastaid ei ole mul mingit probleemi kalanäoga kanalit vahetada kui kusagil jälle Culkinit karjumas näen. Kuna aga lapsed hirmsasti vaadata soovisid, siis no kes olen mina, et neile seda keelata.
Esialgu oli Täpike pisut pettunud, et see polnudki eesti keeles. Kuigi ta on verbaalselt väga andekas, on tema lugemiskiirus veel madalavõitu. Sellegipoolest jäi ta seda koos vennaga vaatama. Mina ei kannatanud välja ja läksin kööki toimetama.
Natukese aja pärast kostus teisest toast juba kilkeid ja homeerilist naeru. Silmad säramas elasid nad sellele jubedale loole kaasa. See oli nii ehe ja nakkav, et ajas mindki naerma. See on üle pikkade aastate esimene kord, kus ma "Üksinda kodus" filmi tõttu naersin.