Laupäev, august 30, 2014

Prillipapa(mamma?)

Murdsin ükspäev prille puhastades neilt sanga küljest ära. No mis teha kui ihurammu ikka nii paljuüle on. Eile sain siis lõpuks oma uued prillid kätte, aga ikka unustan neid ette panna. Kuu aega sain ilma prillideta  muretult hakkama. Nüüd nagu ei tule meeldegi neid ette panna.
Aga tõsi on see, et eks mu silmad on miskil meeldival kombel aina paremaks läinud. Esimesed prillid, mis ma kusagil seitsmendas klassis sain, olid tugevusega -2,5. Praegu on vasak silm -0,75 (ja väike silinder) ja parem -1,25. Varsti võin lihtsalt klaasid ette panna. No et targem välja näeks.

Aga pole hullu, varsti saan raudselt lugemisprillid, siis võin nendega ka intelligenti mängida :P

Neljapäev, august 28, 2014

matemaatikast

See on veider. Siis kui sündis teine laps, siis ei läinud koormus kahekordseks. Ehk 1+1 ei olnud mitte 2 ,vaid umbes 1,7. Nüüd mil Tõruke lasteaias käib tundub aga, et elu on kohe oluliselt kergemaks  läinud. Kergemaks sellest ajast kui Tõruke oli mu ainumas laps. Ehk siis 1,7-1 näikse kõikide matemaatikareeglite kohaselt olema 0,7.
Seda näitab juba seegi, et mul on korter peaaegu korras.

Teisipäev, august 26, 2014

Teravad elamused kanuumatkalt

Käisime nädalavahetusel kanuutamas. Kui vaadata milliseks mu parem käsi on paisunud, võiks arvata, et oli kõva sport ja katkematu andmine, aga kahjuks pole siiski tegemist sportlikest saavutustest tingitud lihasmassi suurenemisega, vaid hoopis ebasõbralikust kohtumisest kimalasega. Meie laitmatu tiimitöö viis meid nimelt põõsasse, kus passis üks mumm, keda selline ebaviisakas lähenemiskatse häiris ja kes sellest teravat märku andis. Nüüd on pool kätt paistes ja tulitab.
Kui aga see pisike vahejuhtum kõrvale jätta, läks kanuutamine päris toredalt. Ilm oli meie poolt ja kuigi loodus üritas pidevalt kanuusse trügida (kimalased, ämblikud, kaan Peep jne), siis nii mudaseks me ikka ei saanud kui kanuuonu lubas. Tõsi aegajalt tuli kanuud küll järel lohistada, sest vett oli vähe. Kopratammide loendamine läks mul varakult segamini. Aga ümber me ei käinud ja ainult ühe korra jäi kanuu puu otsa kinni :P (siinkohal pean silmas kasvavat puud, mitte vees vedelevaid ronte, nende otsas istusime ikka tihedamini)

Ja üle saja aasta sain jälle telgis magada. Ainus viga oli see, et selle saja aasta jooksul oli mu kroonlühtri toide otsa saanud. Aga öösel polegi vaja, et tuli põleks. Ja õhtul valgustas meie olemist mõnus lõkketuli, mille ääres Triinu tennised aurasid. Romantika missugune.

Neljapäev, august 21, 2014

aastapäev

Täna 4 aastat tagasi sain ühe kuldse sõrmuse sõrme. Hetkel on see küll vannitoa kapis, aga mitte staatusemuutusest tingituna, vaid kehakaalu liigsest vohamisest.  Käisime sel puhul peenes restoranis söömas. Muidu poleks väga viga olnduki, aga ilge rahamaitse oli toidul juures :P
Järgmisel aastal enam peende restorani ei lähe vaid hoopis korraldame romantilise pikniku mõnes looduskaunis kohas. Päikeseloojangu ja linnulauluga.
Mis aga puutub möödunud nelja abieluaastasse (ja 6,5 aastatkooselu ja peaaegu 9 aastat koosolu), siis ma ütleks, et kärab küll. Oleks ma toona teadnud, kuidas olukord praegu on, siis ilmselt poleks ikkagi altari ees ülemäära kokutama hakanud.
Nii et palju õnne meile keraamika(?)pulmadeks.

Esmaspäev, august 18, 2014

Suured ja väikesed küsimused

Täna jagati mulle taas lahkelt väike bukletike, mis juhendas kodulehele, kus olevat kirjas vastused suurtele küsimustele nagu mis on elu mõte ja mis juhtub peale surma. No aitäh, aga kui aus olla, siis ega need küsimused pole sugugi aktuaalsed. Palju rohkem rõõmustaksin voldiku üle, kus oleks vastused väikestele küsimustle, nagu mida küll täna õhtusöögiks teha või kas panna lapsele jalga kummikud või botased.

Laupäev, august 16, 2014

Maailmaparandaja on vanaduses sportima hakanud

Ma olen niiiii vana. Ma ise ei teadnudki seda, aga täna Muhu jooksule registreerides selgus, et ma olen seenior. Ma ise oleks end ehk nibin-nabin noorte kategooriast välja arvanud, aga kõhklusteta täiskasvanute gruppi pannud. Aga mitte seenioriks. Oleks ma seda teadnud, oleks oma käimisraami kaasa võtnud. See suur vanus muidugi seletab, miks mul kõik kohad valutavad ja kanged on.
Hoolimata mind tabanud kohutavast tõest oma vanuse kohta, vedasin siiski oma vana kere starti. Teada on see, et ma vabatahtlikult ei jookse kui just keegi taga ei aja. Seega registreerisin end käimisretkele. Aga teate kui me seal tee servas sammusime, siis koguaeg oli tunne, et keegi ajab meid taga. Nii juhtuski, et päris suure osa teest hoopis lidusime. 6,2 kilomeetrit läks lennates. Isegi kui me seda punases särgis vanameest kätte ei saanudki. Vot tema oli seenior ilma kõhklusteta.
Aga väga tore jooks oli. Ainus etteheide, mis mul teha, on see, et jalgratta loosimisel läks midagi valesti ja ma ei saanudki seda endale. Milline nöök. Ma olin ju ometigi arvestanud sellega. Aga ratast ma ei saanud ja seega tuli jala koju lonkida. Õnneks korjas üks tume ford mind pisut enne väinatammi peale ja vähendas mu vanade kontide vaeva.

Esmaspäev, august 11, 2014

Peaks lotopileteid ostma?

Oi ma saan rikkaks. Ma saan kohe hullupööra rikkaks. Käisin nädalavahetusel pulmas ja isegi mu oma ema ei tundnud mind ära, kaugematest külalistest rääkimata. Vend oleks äärepealt pulmast kontvõõrana minema saatnud.
No aga mis sa tahad kui ma oma tavapäraselt lehvivad lokid peadligi tõmbasin ja tuka ette kasvatasin. Lisaks veel uus kleit ja ongi võõras valmis.

Aga pulmad olid imeilusad. Ma olen seda korduvalt öeldnud, et ma hullupööra armastan pulmi. Ja no need olid ühed eriti toredad. Pruut oli ilus kui koiduvalgus ja peigmees pidas kah end viisakalt üleval. Süüa sai hästi ja meelelahutus oli meelt lahutav. Ja kõik oli niiiiii ilus.
Loodan, et sain ka oma seekordse ametiga hästi hakkama. Olin nimelt maalihoidja. See on meeldiv lisandus minu senisele ametipagasile musimasina ja krooniku rollides.
Oksjonilt tõime parima asja koju. Poole olen juba ära söönud. Nämma-nämma.

Ainus puudujääk kogu peo juures oli see, et ma õnneloosi ei võitnud...

Väikesed ekstreemsused pealinnas

Nii, jätkaks vanade võlgade likvideerimist.
Kuna lastega kodus istumine erilist pinget ei paku (v.a. närvidele, need on äärmiselt pinges), siis otsustasime pealinnast pisut adrenaliinivürtsi tuua. Võtsime vaevaks ronida laululava katusele ja siis hüppasime sealt alla. Või noh, Mps teatas, et olla meeldiv olnud ja hüppas siis. Mina seisin ikka pisut aega seal kruvi peal ja võitlesin iseendaga. Vanadus ja lapsed on minust hunniku hulljulgust välja kihutanud ja no kuidagi ei tahtnud seda loomuvastast tegu teha ja tühjusesse hüpata. Aga noh, ega mul valikut polnud. Mps ju hüppas, kuidas mina siis seda ei tee. Hüppasingi. See oli vahva. No need, kes on langevarjuga hüpanud, muidugi naeravad praegu, et mis see pisike kiikumine seal trossi otsas ära pole, aga noh, hetkeks sai ikka paraja adrenaliinilaksu kätte. Pisut  hiljem mulle meenus, et mulle kiikumine tegelikult ei meeldi. Hilisem õhupallisõit oli selle kõrval muidugi jalutuskäik pargis.

Kui kiikumised kiigutud, ihusime sarved teravaks ja sai asutud testima, kas venna pruut on valmis vallaliseelust loobuma ning selleks viisime läbi mitmeid teste. Kontrolliti nii sportlikku taset kui teadmisi. Pandi proovile pruudi kulinaarsed oskused ja perenaisevõimekus. Kombati piire nii kiiruse kõrguse kui kauguse taluvuse osas. Pruut sai kõigega imeliselt hakkama. Abiks oli ämbritäis muffineid. Ahjaa, autode võidukihutamise panin muidugi mina oma punase iludusega pikalt kinni. Mis ma sinna teha saan kui pruut ja pruudi tulevase mehe vanem õde ei oska niidirulli käsitseda.
Ma pole vist kunagi laupäevaõhtul Tallinna vanalinnas olnud, seega tuli lausa üllatusena, kui palju seal tüdrukute- ja poissmeesteõhtuid peeti. No loendmatu arv. Sel hetkel kui meie olime oma vaikse sarvilise seltskonnaga raekojaplatsil, liikus sealt läbi veel vähemalt 4 seltskonda ja linna peal kohati neid veel.
Aga minu arvates oli väga tore õhtu. Mõnusalt mitmekesine ja täitsa hea maitse piirides :D



Järgmisel päeval käisin kõik pealinna poed läbi, et leida endale eesootavateks pulmadeks sobilik kleit ja ei leidnud. Loobusin. No ja siis kogemata koperdasin selle õige otsa. Selles muidugi oli süüdi müüja. No ajasin mina huvipakkunud kleidi selga ja kus kukkus müüja siis käed rinnal kiitma: "Oooo, kakaaja krassiivaja, kakaaja krassiivaja." Mina, lihtne maainimene jäin uskuma :) Nii võib mulle ju teab mida pähe määrida.

Kolmapäev, august 06, 2014

Külalistest

Me ise ei ole sel suvel eriti palju külas käinud. Need vähesed korrad, mil end kellelegi külla oleme pressinud, siis oleme enamasti valinud sellise aja kus kedagi kodus pole. See-eest on meil päris mitu toredat külalist käinud. Ja uskuge, mul on selle üle ainult hea meel.
Näiteks käisid Anna-Liisa ja Holger meil külas. Me igal aastal lubame neile, et viime nad Harilaiule või Kesselaiule või mõnda muusse toredasse paika. See on selleks, et nad ikka tagasi tuleks. Selle asemel aga juhatame nad enamasti kusagile sohu või võsasse. Sel korral siis valisime võsa ja nabani nõgesed. Kuristike ja järsakutega ähvardasime ka, aga ähvarduseks need jäidki. Aga vähemalt merre ujuma suutsime nad meelitada.
Siis käis Unistaja Iffiga külas. Nemad juhatasin ma sohu veel enne kui nad üldse meieni jõudsid. Paar tiiru pisikesele saarekesele peale ja leidsid meid üles küll. Neid peibutasime suurte kalavarudega ja juttudega hiiglaslikest mereelkatest, keda paati sikutatud. Sel korral püüti siiski peamiselt sülti ja salatit. Paar kalapojukest  oli vast ka ikka. Aga vähemalt merre ujuma suutsime nad meelitada.
Jupijumal astus ka möödaminnes meie juurest läbi. Tegelikult tahtis ta naabri juurde minna, aga lõi viimasel hetkel kartma ja tuli ikka meie juurde. Tema meelitasime kah merre ujuma (nagu näha on see meie peamine atraktsioon. Ja oleks siis miskine liivarand või asi).
Triinud käisid külas. Aga nad tulid suurema saare peale ja siin me kalleid külalisi ei leota. Õpetasime hoopis kaasas olnud noormehele halbu kombeid.
Ja ega külaliste hooaeg pole veel läbi. Seega tulge-tulge. Meri on soe ja õunapuu all on mõnus juttu puhuda. Ainult herilased on tüütud. Samas sääski ei ole :D

Teisipäev, august 05, 2014

Näpuharjutustest

Kuna suured sünnipäevad olid tulemas, siis sai kõvasti näputööd tehtud.
Nikerdasin Annile ja ühele teisele pisikesele piigale sünnipäevaks nukud. Need on siis minu järjekorras kuues ja seitsmes selline nukk teha.
Võiks arvata, et nii suure koguse nukkude tootmise peale on tekkinud teatav vilumus, aga no ei ole. Ikka tulid sellised kiibakad. Pildil vasakpoolne on eriti äbarik. Loodan, et Anni teda sellest hoolimata armsaks pidama hakkab. Ainult nime tal veel pole. Efrosiine? Eulaalie? Petronella?

Lisaks sai ka kõvasti joonistatud. Seoses samade sünnipäevadega joonustasin ühe portreekese beebist.
Õnneks teisi liivaskulptuure eriti ei lõhutud ja veel järgmiselgi päeval said Kabli ranna külastajad nautida meie töid. Päris tore oli kuulata kuidas inimesed käisid ja kommenteerisid. Isegi Mpsi tehtud hiigel-lätlase jalajäljenaljast saadi aru :)
Ja siis tuli Maalilaager. Sel aastal tehti liivaskulptuure. Me tükk aega mõtlesime, et mida teha. Kuna kõik käisid ringi ja laulsid muudkui: "Siin ei ole pangaautomaati," siis otsustasime neile vastu tulla ja tegime pangaautomaadi. See tuli päris kena, ainult kahjuks üritas keegi sealt raha välja võtta ja kui ei saanud, siis vandaalitses natuke meie masina kallal. Eks see oli pisut rumal ka. Ega sealt ei saanudki raha välja võtta - see oli sularaha sissemakseautomaat.
Tõruke maalis ka suure hooga. Ta ei panustanud küll niivõrd pildi detailsusele kui värvikihi paksusele paberil...

Aga nüüd näikse, et võib õmblusmasina ja pliiatsid kappi tagasi panna.


Aitab tänaseks meenutustest. Oma järge ootavad veel paljude toredate inimeste külaskäikude kõrghetkede mainimine ning väike kirjatükk ekstreemsusi täis nädalavahetusest pealinnas.

lastest ja loomadest

oi-lii oi-laa oi-lall-lall-laa.

Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüdseks kiire üle läinud, aga kui ma kohe ei hakka vahepealset kirja panema, siis võib juhtuda, et ma ei tee seda kunagi. Teate ju küll. Vana inimene juba, mälu nagu sõel ja mitte midagi ei pea kinni.

Aga hakkan vaikselt otsast kirjutama, näis kaugele jõuan.
Alustan siis ehk tähtsaimast - meie pesamuna Nonnu (nagu Tõruke Täpsi kutsub) sai aastaseks. Oi kui kiiresti on see aeg ikka lennanud. Alles see oli kui Täpike sündis ja oli pisike äbarik beebi, kes ei teinud suurt muud kui magas, sõi ja mustas mähkmeid. Nüüd on juba selline asjalik piiga, et oioioi. Mürab Tõrukesega ja viskab nalja ja on ääretumalt edev ja armas. Isegi Tõruke käib ringi ja muudkui teatab, et "Nunnu amma, Nunnu amma". Ja teeb "kaija-kaija" Täpsile. Aga ega Täps alla jää. Ta üritab igal võimalikul hetkel Tõrukesele sülle istuda või niisama varbaid ninna toppida.
Mida kõike meie aastane preili teha oskab, ei hakka üles lugema. Andekusel pole piire ja oskab sadat asja, mida teised tited ei oska :P. Paar päeva tagasi tegi ka oma esimesed sammud. Ise muidugi vaimustus sellest arutul moel.
Täpsi vananemise puhul peeti maha ka suur sünnipäevapidu, kuhu kutsuti rahvast igast ilmaotsast. Tuli nii karvaseid kui sulelisi. Eriti armas oli üks karvane kassipojake. Vooster oli tõesti supernunnu kassipoeg. Peaaegu sama armas kui Getter Jaani. Anni küll pisut kartis oma kingitust, aga Tõruke see-eest hoolitses kassi eest kogu südamest. Andis süüa ja ajas kiisukesega juttu. Kahju on ainult sellest, et pidime kassikese tagasi andma. Kolm päeva kaalusime ja arutasime erinevaid võimalusi ja lõpuks jõudsime järeldusele, et praegu pole lihtsalt õige aeg kassi võtmiseks. Leppisime kokku, et ühel ilusal päeval kui oleme täielikult pisemale saarele ära kolinud ja ei ole enam sellised kahepaiksed nagu praegu, siis võtame Annile kassikese.

Kuigi peale seda kui paar päeva meie juures jänesed elasid, siis kaalun hoopis jänku võtmist. No Tõrukesel oli justkui lapsehoidja olemas. Poiss istus jänese puuri juures ja muudkui söötis neile nurmenukulehti ja rohtu ning kui vaesed jänkud olid juba ümmarguseks toidetud ega jaksanud enam ninaotsagi liigutada, siis riidles valjult pikakõrvalistega, et nad nii närbid sööjad on. Mina aga teadsin koguaeg kust last otsida.
Niipalju uudiseid veel lasterindelt, et lõpuks ometi hakkas Tõruke ka potil käima. Ma kartsin, et ta läheb kooli ka mähkmetega. Aga ühel päeval käis klõps ära ja hakkas eeskujulikult potile küsima ja justkui poleks probleemi olnudki. Mina muidugi überuhke emme. Nüüd ootame seda klõpsu, mis paneks poisi rääkima.

Muide, Täps sai täna kaks korda herilaselt nõelata.  Vastikud tigedikud. Õnneks on Täps vapper tüdruk ja ei võtnud seda väga hinge.