Vativaimustus

 Olen nüüd juba jupp aega pusinud oma uue hobi kallal. Teinud vatist ja PVA- liimist jõuluehteid. Tõsi, valmis on vähesed saanud, aga poolikuid kujukesi on terve ilm täis.

Esimene tihane

Esimese vasika (linnukese) kinkisin juba ära. Valminud on ka üks seeneke ja paar lopergust lumememme.

Et mitte inimesi lõpmatuseni eputamispiltidega ära tüüdata otsustasin vativigurite jaoks lausa eraldi instagrami konto teha.

Nii et keda huvitab, siis saate jälgida mu vativaimustusest vaevatu vilju SIIT.

ilus elu

Mul on (tite)puhkus. 

Lõunad on ikka täitsa puhkuse moodi. Üks titt magab vankris, teine vankri all. Ja mina olen saanud isegi lugeda! Saate aru, lugeda! Juturaamatut! Mitte koristada või süüa teha või mingil veidral põhjusel arvutist tööasju teha. Lugeda! Paradiisilaadne tunne.

10 aastat hiljem

Pealkiri kõlab nagu kolme musketäri seikluste järg, aga antud juhul on tegemist vaid kahe musketäriga. Ja kui üdini aus olla, siis pole meil musketeid, ega muid tulirelvi nende 10 aasta jooksul vaja läinud. Külmrelvi ka mitte. Oleme suutnud oma erimeelsused enamvähem viisakate sõnade abil ära lahendada.

Jah, meil sai siin vahepeal täis 10 aastat abielu. See on päris veider. Ühest küljest olid pulmad justkui 100 aastat tagasi. Hirmus kauge aeg tundub. Samas tundub, et abielus pole me küll nii kaua olnud. See on ju ikkagi veidike rohkem kui veerand minu elust. Samas vaadake ise, mitte kui midagi ei ole muutunud!

Suurt pidu ja tähistamist sel korral ei olnud. Käisime hoopis pere ja sõpradega Hiiumaal suve lõpust viimast võtmas. Möödaminnes lõime tähtpäeva puhul ka klaase kokku ning sõime pulmatorti. No see polnud päris pulmatort. Kohaliku coop-i letist hoopis. Meie päris pulmatort oli Taadu tehtud. Ka see ei olnud uhkeldavalt mitmekorruseline, vaid pigem ühe madala keldrikorrusega. Samas ei mõjutanud vähene kõrgusepüüdlus kuidagi maitset, mis oli imetabane. Pulmakleiti ma isegi ei üritanud selga suruda. Olen ikkagi keskmiselt 160 grammi kuus selle ajaga kaalus juurde võtnud. Järgmiseks suureks pulma-aastapäevaks võtan nii palju alla, et kleit ka selga mahub. 160 grammi kuus kaalukaotust ei tohiks ju raske olla :D.

Lõpetuseks tahaks öelda midagi ilusat ja igavikulist elu ja armastuse kohta, aga noh, nagu ikka kuigi ma ju tean (peaaegu) kõiki sõnu, siis õiges järjekorras ritta panna ei oska. Egas midagi, kui ei oska elust ja armastusest kirjutada, siis tuleb lihtsalt elada ja armastada! 

Sünnipäevapiknik ning matkahooaja avapauk

Mul oli eile sünnipäev. Aga kuna eile oli paberite järgi ilgelt tuuline, siis lükkus traditsiooniline sünnipäevapiknik tänasesse. Paberite järgi oli täna imeilus ilm. Ilmavana ilmselt neid pabereid näinud polnud, sest kuigi oli tuulevaikne, siis tibutas mingit märga vedelikku. See aga kolme vaprat piknikulist ei takistanud. Pakkisin piknikukoti ning lapse autosse ja kihutasimegi Kübassaarde.
Traditsiooniline sünnipäevapiknik oli sombusest ilmast hoolimata traditsiooniliselt tore. Lõime mere ääres kivi peal piknikuplatsi üles. Sõime singileibu ja kooki ning vaatasime kuidas üks näljase näoga hüljes meid vaatas. Ilmselt vaatas, et mis me teda vaatame.
Selle pisukese rännakuga sai selle aasta matkahooaeg avatud. Kahtlustan, et Tõruke võtab pisut meie hoogu maha, kuid loodan siiski, et ta täielikult pidurit peale ei tõmba. See muide oli Tõrukese esimene minimatk. Ta pidas ennast väga eeskujulikult üleval, hoolimata vihmast ja raputamisest. Tagasiteel jäi kõhukotis lausa magama. Tõrukest peab ju varakult harjutama, sest arvestades tema ema rännulembust ning isa loodusarmastust, ei ole tal suure tõenäosusega matkadest ja väljasõitudest pääsu.

Ehhee, teisest toast kostub lustlikku naeru. Minu meespere mürab seal. See on ikka äraütlemata armas.

Sõbrapäevapiknik ja seitsmejalgne õudus

Mõtlesime Mpsiga eile sõbrapäeva puhul, et paneme poisi varakult magama ja siis teeme veidike romantikat jäätise ja veiniga. Kahjuks unustasime plaanid Tõrukesega kooskõlastada. Igastahes keeldus ta kategooriliselt meid sel teemal jutule võtmast ning teatas, et eii-eei-eeeeiiiiii, mina küll magama ei lähe. No kui ei lähe, siis ega vägisi ei pane. Nii ta siis istus koos meiega suuretoa vaibal (meil oli piknik) ja võttis vestlusest aktiivselt osa, laites kõik meie seisukohad maha (ei-eeei-eeeiii). Minule, kes ma olen juba rohkem kui aasta sisuliselt alkoholivaba elu elanud (paar lonksu šampust on ikka joodud), piisas poolest klaasist veinist küll, et jutupaelad lahti põimida ja hakata Mpsile intrigeerivaid küsimusi esitama. No näiteks, "Oled sa vahel mõelnud, et mis siis oleks saanud kui sa poleks minu kasuks otsustanud?" või "Kes on kõikse kaunim maa peal?" või "Mis sa arvad, kellega sa kõige paremini kokku sobiks, kui mind kõrvale jätta" või "Mis siis saab, kui sa kohtad kedagi, kes on muidu nagu Pille, aga ei jonni ega tüüta?" Ja ikka samas vaimus edasi. Mps va libe  latikas vingerdas iga küsimuse puhul end välja.

Aga eilse päeva vapustus tabas mind siis kui avastasin enda tassi seest jäleda ämblikuvolaski. Võeh, siiamaani tulevad külmavärinad peale kui seda meenutan... Kuidas ta julges... Või noh, mis temal julgeda, aga mina kartsin küll hirmsasti. No ei suuda ma kuidagi veenda end, et ämblikud on väga head loomad... nad võivad ju südamest head olla, aga siis ärgu ehmatagu niimodi süüta inimesi.

Sõpradest

Kellest teisest peaks sõbrapäeval rääkima.
Ma arvan, et mul on sõpradega vedanud. Tegelt ka. Ega ma neid ära ei vahetaks, nii et ärge isegi üritage mitte.
Ainus asi, mis mulle muret teeb on distants punkti A (kus olen mina) ja punkti B vahel (kus asuvad sõbrad). See teeb logistiliselt keerukaks selle kui oleks näiteks vaja kohe ja praegu südant puistata või kellegi õla najal nutta või juua tassike teed ilma millegita ja lusikaga või lihtsalt pisut juttu ajada või kedagi külla kutsuda koogi pakkumise eesmärgil või lihtsalt läbi põigata, et partii malet mängida.
Distants punktide A ja B vahel on süüdi ka asjaolus, et mul on täna õnnestunud vaid kaht inimest kallistada. Neid õnneks korduvalt. Seega ülejäänud peate leppima internetiseeritud kallidega. Valige endale ise sobiv:

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kui puudu jääb toodan kiirelt juurde.
Aga need kaks keda mul täna on õnnestunud kallistada on siiski mu suurimad lemmikud (kuigi üks on neist päris pisike veel) ja neid armastan ma kohutavalt (isegi kui ma seda pehmete, karvaste ja vilkuvate roosade südamekestega ei väljenda). Vot nii.

isadepäevast ja gaseeritud kakaost

Täna tähistati meie pisikesed perekonnas esmakordselt isadepäeva. Tõruke laulis hommikul oma isa üles. Ta küll valis pisut vale laulu ning äratuslaulu asemel kordas ühte tuntud fraasi karumõmmi unelaulust. No seda kus on palju täppidega tähti sees. Seejärel kinkis ta oma isale karbi šokolaadi. Tõsi on see, et siin oli pisut ka Tõrukese ema käsi mängus. Aga eks poiss sa ka saagist omajagu. Arvestades söödud šokolaadikoguseid, peaks mu rinnapiim küll juba šokolaadimaitseline olema. Kakao ühesõnaga. Aga kui arvestada neid gaasivalusid, mis vaest last piinavad, võiks arvata, et annan talle gaseeritud piima, või siis kakaod.

Jah, ikka veel

Täna aasta tagasi ütlesin ma tunnistajate juuresolekul Mpsile, et jah, tahan saada ametlikult tema abikaasaks ja ühiselt purjetada elumerel (mina ikka kaptenina ja Mps tüürimehena, nagu peab). Nüüd peale aastast abielu (pea 3,5 aastast kooselu ja pea 6 aastast koosolu) olen ma endiselt samal arvamusel. Ja kogu selle aja jooksul ei ole mul korrakski tekkinud kahtlust otsuse õigsuses. Me nimelt sobime Mpsiga üllatavalt hästi kokku ja hoolimata minu ponnistustest pole meil õnnestunud selle aja jooksul tõsiselt riidu minna. Olen üritanud Mpsilt välja pinnida, et kui ta oleks teadnud, milline elu teda ees ootab, siis kas ta oleks aasta tagasi äkki teistmoodi otsustanud, aga ta väidab, et siis oli juba niikuinii lootusetult hilja. Minul isiklikult on selle üle ainult hea meel.
Aga 1. pulmaaastapäeva peab ju tähistama. Vanarahvas teab, et vattpulmi tähistatakse tavaliselt nii, et üks abikaasadest näägutab, et peaks tähistama seda suursündmust ja teine topib kõrvad vatti täis ning keerab vatiteki alla magama. Me sel korral ei võtnud vanarahvast kuulda vaid kihutasime mandrile tähistama.
Laupäeval promeneerisime pitsilises Haapsalus ja nautisime romantilist õhtut šampuse ja päikeseloojanguga Suurupi tuletornis (mille me ausalt välja teenisime tänu oma imetabasele tuletornimääramise oskusele). Ööseks kihutasime Läike tn SPA-sse, kus meil on juba peaaegu et omanimeline sviit (erinevalt ülejäänud spa-dest ei suutnud me internetist selle kohta ühtki halba sõna leida ja hinnaklass on ka palju taskukohasem). Täna aga käisime kohvikus ja loomaaias. Sest nii on ainuõige. Õhtul ootas meid Muhus aga kaetud laud ploomide ja mitut sorti koogiga (vähemalt 85% ploomidest maabus minu kõhus.)
Päris lõpuks sai veel süüdatud tuli meie endi majaka laternas (loe pulmaküünal) ning kitarri saatel mõned armastuslaulud lauldud. Mmm, ilus.
See oli, nagu te aru saate, kiirkokkuvõte meie nädalavahetusest aga tegelikult oli väga armas ja romantiline ja tore pulmaaastapäev.
Igastahes praeguse seisuga ei saa Lumeuss oma tahtmist, nii et lahutama me veel ei hakka.

P.S Tänud kõiki õnnesoovide eest!

Piknik päikeses ja vihmas

Nii uskumatu kui see ka pole, sain ma eile kõik triigitud ja isegi lubatud maasikatordi valmis. Ma olen ikka uskumatult võimekas. Siiski tuleb tõele au anda, et päeva lõpuks olin ma nii väsinud, et ei jaksanud õieti varvastki liigutada (mitte, et ma tavaliselt õhtuti eriti aktiivselt varbagümnastikat teeks).
Tänane õhtu on aga olnud täielik vastand eilsele orjamisele. Täna läksime Mpsiga ilusa ilma puhul randa. Käisime ujumas - vesi oli üllatavalt soe. Mõnus oli veepinnal ulpida. Nägin välja küll nagu ilgelt paks hüljes (aint ilma vuntsideta), aga õnneks seal rannas palju vaatajaid pole. Hiljem kuivasime päikesepaistel, sõime maasikaid ja grillisime. Tõeline rannaromantika. Mis puudutab grillimist, siis võin kinnitada oma varasemat arvamust - põdrapabulaid meenutavate sütega kiirgrillid on kurjast ja nendel võib heal juhul leiba röstida - liha seal grillida ei saa. Kui teile just ei meeldi sellised kergelt leiged ja toorepoosed lihatükid. Õnneks olime end varustanud ka tagavara grilliga, mis suutis pisut rohekm kuumust välja anda, nii et saime oma kanatükikesed ikka kenasti küpseks.
Juba keset pikniku lauspäikesepaistes hakkas mere poolt kostma veidrat kõminat ja võis märgata valgussähvatusi. Ei olnud ufod, hoopis äike lähenes merelt. Hetkel, mil viimane lihatükk sai ära ampsatud ning piknik kokku kraamitud, jõudis sadu ka meieni. Taevaluugid avanesid ja terve ookeanitäis vett kukkus meile kaela. Õnneks sooja vett. Igastahes võite teha pakkumisi kui mitu kuiva kohta minu rõivastuses oli hetkel, mil rannast koju jõudsime. Vihjeks võin öelda, et ainuüksi oma kleidikesest väänasin ma pool pangetäit vett välja!
Aga mõnus piknik oli. Selline hubane ja armas ja noh, nagu päris!

Kas ma näen tõesti NII vana välja?

Täna käisid Mardid ja ära minnes soovisid viljaõnne ja rahaõnne seas ka lapse-lasteõnne. Kas ma tõesti näen välja nii vana, et mul võiks juba lapse-lasteõnne vaja minna? No tõesti. Ja mina andsin neile veel kommi.

Lisaks lugesid nad veel ühe jõululuuletuse, vihtusid oma mudaste saabastega mu esikuvaibal Kaera-Jaani tantsida ning küsisid mõistatusi. Mõistatuste äraarvamisel olin ma tubli. Kõiki vanu häid mõistatusi ma teadsin. Aga üks oli mulle täitsa uus. Kas teie teate: Mõista mõista mis see on - tiivad on, aga ei lenda? (minu esimene mõte oli hügieeniside, aga vihjeks kõigile mõistatusemeistritele - see on vale vastus).

Lisaks kommidele said Mardid ilmselt ka vesise suu. Nimelt sel hetkel kui nad ukse taga helistama, koputama ja laulma hakkasid, olin ma just ahjust prae välja võtnud. Tegin tänase tähtpäeva puhul väheke pidulikuma õhtusöögi. Viis aastat on päris pikk aeg. Võibolla peaks tõesti hakkama lapse-laste peale mõtlema.

Potipuudulikkus

Mul on kodus 4 potti: Pisike, väike, keskmine ja veidi suurem. Kahele inimesele söögi tegemiseks on seda küll ja rohkem. Ploomikompottide keetmiseks on aga nimekirjast puudu pott nimega "üüratu". Oleks vähemalt pott nimega "suur", siis saaks ka kuidagi hakkama, aga praegune olukord on küll nigelavõitu. No ei saa ju kompotti teha kui kõige suuremasse potti mahub korraga vaid üks purk. Ikaldus.

Aga üldiselt olin täna tubli. Koristasin peaegu terve korteri ära ja keetsin kolmes potis kompotte. Aegajalt jooksin teise tuppa Mpsi põetama. Tundub, et tema põeb seda sama asja, mis minagi, ainult poole hullemini. Igatahes nõudis ta kellukest ja poputamist. Seda peab ta saama.
Aga võibolla hoopis pipraplaastrit ja koledamaitselist teed... Vaatame veel.

Kõlinat kuulete?

Kõlisevad jah. Pulmakellad. Ilmselt on enamus selle siit juba välja lugenud. Ja suuremale jaole peaks olema kutsegi juba postkasti potsatanud. Kui veel pole, siis oodake, küll ta tuleb või kontrollige ka oma teisi aadresse. Kuna kõik on niikuinii avalik, siis edasi vaikida ja läbi lillede rääkida ei ole mõtet. Pealegi jääks mu blogi niimoodi täitsa kuivale. Ma ei saa ju kirjutada, et midagi põnevat pole juhtunud, kuigi sõrmed kibelevad üle kõige kirjutama ettevalmistutstest ja ootusest ja kõigest muust põnevast. Niikuinii ma muule suurt enam ei mõtle.

Nii et olgu see nüüd avalikult välja öeldud:
Maailmaparandaja läheb mehele!

Alates augusti viimasest veerandikust võite mind kutsuda proua Maailmaparandajaks. Seniks aga muutub minu blogi suure tõenäosusega pulma-blogiks, kus millestki muust niisama lihtsalt juttu ei tule!

Üritan siia tagantjärele kirja panna ka pisut möödanikku.

Linnatuur

Käisime eile Mpsiga linnas pabereid määrimas. Ja kui juba linnas olime, siis otsustasime ka pisut šopata. Haa. Minu puhul täiesti tulemusteta. Kas on siis tõesti palju tahetud ilusaid madala kontsaga heledaid kingi jalanubrile sada? Kusjuures ma ma ei toonud seekord isegi hinnafaktorit mängu. Aga ikka mitte kui midagi. Mis siis minusugused tuhkatriinu võõrasõed tegema peavad (ning ei, varvaste ja kandade lõikumine ei ole lahendus)?
Õhtul smugeldasime end Laisiku juurde ja nõudsime süüa juua ja pehmet patja. Kõike sai. Mis nii viga elada (kui ainult nii vara ärkama ei peaks)!

tegus tigu

Olen kehvasõnaliseks ja kängu jäänud. Ei suuda enam korralikult blogida. Aega ei kipu olema. päeval teen tööd ja õhtuti tikin nagu segane. Seekord mitte oma kardinaid. Need jäävad minu pensionipõlve ootama ilmselt. No kuidagi ei teki tahtmist jätkata. Kärsitu hing, ei saa endale nii pikaajalist projekti ette võtta. Nüüd on lühiajalisem. Tuba on kaetud ühtlaselt paberiribadega - lõikan, rebin, liimin.
Möödunud reedel sai korraks linnas käidud ja saare eripaikade uudiseid ühtlustatud. Kaasa tõin sealt ka ühe uudise. See on suur ja vikerkaarevärviline. Nimelt õnnestus mul kättpidi pagasiluugi vahele jääda. Hea veel, et peadpidi ei jäänud. Et vaatepilt oleks põnevam sai ülejäänud nädalavahetuse kenaste sääksusid toidetud. Nüüd olen punasetäpiline ja vikerkaarevärvilise laiguga.
Täna tabas mind jälle usin perenaisendus ning keetsin selle aasta esimesed moosid - maasika-rabarberimoosi ja apelsini-rabarberi moosi. Kuna rabarberit sai vähe kaasa võetud, siis ülejäänud xxxx*-rabarberi moosid peavad varude täiendamist ootama jääma.

* xxxx- võid asendada vabalt valitud aiasaadusega.

Pakkumine, millest ei saa keelduda

Jah. Päikeseloojangu vaatamine tuletorni laternakambrist. Veidike kõlisevat šampust ning kõikse kallim kohe käe ulatuses.

Üks kummik kummitas kummutis

Tänase ilusa ilma puhul otsustasime Mpsiga grüünesse minna. Valisime välja, et läheme rappa. Meie plaan olekski omadega rappa läinud, sest selgus, et kõik minu kummikud on auklikud. Mäletate, alles hiljuti avastasin viimastest augud. Mps soovitas lahkelt, et mingu ma ostku kohalikust kaubandusvõrgustikust endale uued. Pika jonnimise peale (põhiline jonnipõhjus on see, et ma tahtsin omale ilusaid kummikuid, mitte mingeid suvalisi) nõustusin siiski pakutava kaubavalikuga tutvuda. Alati ja Otsas pood pakkus üllatavalt suurt kummikuvalikut. Seal oli nii lillelisi kui ka tagasihoidlikumaid. Ainus viga oli see, et mõistlikus hinnaklassis olevate kummikute numbrivalik oli äärmiselt kesine. Seal olid pakkuda kummikuid nr 41, mis tegelikult olid vähemalt 46 nr. Kuidas muidu on võimalik, et minul, kes ma tavaliselt nr 42 saapaid kannan (lumeinimese geenid, mis teha) kukkusid need kummikud lups ja lups jalast ära. Teine number, mida lettidelt võis leida, oli 36. Mõeldud Tuhkatriinudele. Siiski õnnestus mul riiuli tagumisest servast leida ka sellised kummikud, mis jalast ära ei kukkunud, aga kus ei pidanud ka varbaid ja kandu maha lõikama hakkama. Nende kummikute ainsaks puuduseks on nende värvivalik. Kui sellistega metsa minna, siis pagevad linnud hirmuga ja päike kaob pimestatult pilve taha peitu. Jõletult kirjud. Sobivad vabalt kahjurite tõrjeks. Aga mul oli valida kas märjad varbad või kirkad kummikud. Ja kuna ma ikkagi tahtsin sinna sohu minna, siis tuli need ära võtta.
Soos oli muidugi imetabane. Esitaks oli täiesti suvine ilm. Soe, et mitte öelda palav. Teiseks on seal ikka äraütlemata ilus. Ja mõnus oli Mpsiga mööda vetruvat teerada käia, silla peal kõhuli lesida ning veel uitavaid putukaid jälgida, hullunud kägu kuulata ja poollagunenud vaatetornist ümbrust imetleda. Eriti võimas oli aga see, kui jõudsime ringiga tagasi raba serva ja järsku kuulsime eemalt müsteerilist kahinat, mis järjest valjenes ja marutuulena meie poole tormas. Üllatuslikult oligi tegu marutuulega. Teate küll, see võimas tuuleiil, mis enne äikest tuleb. Meil õnnestus siiski tuul tiibadesse saada ja enne äikest koju jõuda.

Õnne mulle

Täna on minu kevadine sünnipäev. Selle puhul on ilm ka imetabane. Kuna aga tegu on ikkagi tööpäevaga (tänud kõikidele minu "suurtele sõpradele", kes vaevusid mind tänase päeva puhul pisut sõimama), siis otsustasime traditsioonilise sünnipäevapikniku pidada hoopis eile.
Kui te arvasite, et me ka grillisime (nagu iga eeskujulik inimene sellisel kevadkaunil päeval oleks teinud), siis te eksite. Meie piknik koosnes valdavalt vorstivõileibadest ja konservvirsikutest ohtras kasmes nimega "Imetabane vaade".
Jah, käisime Mpsiga Üügu pangal piknikutamas. Ja vaade oli lihtsalt suurepärane. Seal on sellised mõnusad looduslikud istumiskohad ka. Väga tore päikeseline piknik oli. Näe, selline lepatriinu tuli ka mulle õnne soovima (või tuias niisama seal ringi, kes neid putukaid mõistab)

Ei kahetse

Täna kaks aastat tagasi võtsin ma oma draakonipuu ja ülejäänud maise vara, toppisin need väikesesse punasesse autosse (arvestades, et mul on vähe maist vara, siis polnudki see nii raske ülesanne) ning kihutasin ärevus hinges Ida-Saaremaad ja Muhut parandama.

Kui mul kalendrit poleks, siis ma küll ei usuks, et olen juba kaks aastat siin elanud. Kuidagi palju lühem tundub see aeg. Palju lühem. Aga väga huvitav see-eest.

Ja tervelt kaks aastat on Mps mu ahistavat lähedust pidanud kannatama ja minu jonnimist ja minu perioodilisi enesehaletsusitkuhooge. Ma siiski loodan, et tal vahest ikka natuke rõõmu ka minust on olnud (vahel küpsetan talle pirukaid). Minul küll on. Mitte endast ega pirukatest, vaid ikka temast ja sellest, et ei pea koguaeg igatsema nagu segane (kuigi ka sel igatsemisel oli oma võlu, pisut kibe, aga siiski). Võibki kohe kallistada kui tahtmine tuleb - see vabadus mulle meeldib. Ja võib kellegi külje alla pugeda ja nõuda kaissuvõtmist. Mõnus!
Ja ei, see kaks aastat pole küll mind ära tüüdanud! Nõuan veel vähemalt 30 korda samapalju!Muide, kes veel pole jõudnud, võib mulle nimepäevaks šokolaadi või pomelot kinkida!
Lihtsalt tervitused ja õnnesoovid on ka väga teretulnud.

Täna viis aastat edasi-tagasi

Unistaja leidis vanas pahnas sorides küsitluse, et kuidas end viie aasta pärast ette kujutad. Kuna tollaal olin mina see, kes oli teadmisjanust vaevatud ja kõiksugu isiklikke asju inimestelt päris, siis leidsin ka oma arhiivis selle küsitluse tulemused üles.

Viis aastat tagasi kujutasin mina oma tänast elu nii ette:
Ma ei usu, et 5 aastat mind just väga palju muudaks. Arvestades minu sünnipäevade tihedust, olen ma 5 aasta pärast 38 aastat vana, aga ikka selline nagu praegu – püsimatu tuulepea. Jah, ma usun, et mul on miski töö, mis mulle ei meeldi, kuid mida ma visa kohusetundega teen, et maksta tagasi oma õppelaenu. Mul on väike segamini korter, mis on nii tihedalt igasugu mutukaid täis, et hingamiseks pole enam ruumi, kuid kuhu on kõik mu sõbrad alati teretulnud. Suure tõenäosusega kirjutan ma ikka veel oma surematut romaani (selle valmimine on plaanitud 50 aasta tagusesse tulevikku) ja joonistan draakoneid ning kui rumal rahutus hinge poeb, hulgun tänavatel kuni ma enam sammugi astuda ei jaksa. Ja kui sellest ei piisa, vinnan oma kulunud Gotfriedi selga ja lähen vaatama mis algab seal kus lõpeb tee ja kas üldse seal midagi on veel (Selleks ajaks on mul juba vett pidav telk, priimus ja kompass ka olemas). Loomulikult oleks tore, kui ma ei peaks üksi minema. Et oleks üks inimene, kes tuleks koos minuga kasvõi maailmalõppu, kui tuul sinna poole peaks olema. Ja loomulikult kolmikud Nif-Nif, Naf-Naf ja Nuf-Nuf (ma olen neist juba nii kaua rääkinud, oleks tõesti imelik, kui need tulemata jääks) või äärmisel juhul kaksikud Kopi ja Peist.

Selleks ajaks olen ehk žongleerimise kah selgeks saanud :D

Muidugi on alati võimalus, et nad saavad selle masina lõpuks ometi korda ja sellisel juhul ei oska ma aimata kus ma olen, aga kindel see, et võimalikult kaugel siit. Pean Marsil pikniku või nii :D

Hmm, väga palju mööda ei pannudki. Need kolmikud ja kaksikud oli küll väike liialdus, eriti kui arvestada, et üksikutki pole. Aga telk kompass ja priimus on mul olemas. Korter on ka pidevalt segamini. Surematu romaan valmib kiirusega 5 lehekülge aastas ja aegajalt joonistan ikka mõne lohemao kah. Hulkumas käin endiselt ja alati mitteüksinda :) Ühesõnaga minu 5 aasta tagune ennustus oli piisavalt hägune, et tänasesse päeva sobituda.

Mis aga puutub teise varianti, siis mul hakkab tekkima kahtlus, et nad ei tahagi seda masinat valmis saada. Need väntvõllid ja sädekiirendid on neil ainult ettekääneteks...