Kolmapäev, november 29, 2006

Mis siis saab?

Aga mis siis saab kui ma tahan, et keegi tuleks ja mulle unejuttu räägiks? Elevandist portselanipoes. Või siis Kellestki ja Kellestki teisest. Või seitsme maa ja mere taga elavast printsessist, kellel on suur loss ja väike aed. Või siis tuld purskavast lohest, kes külmetas. Või siis jääkuningannast ja tema õnnelikust lõpust. Või pisikesest merihobust, kes tahtis olla jõehobu. Või sellest, kuidas oopis keskmine õde sai õnnelikuks. Või... või ükskõik millest. Peaasi et oleks ilus lõpp.
Ja mis siis veel saab, kui ma tahan headöödmusi nagu muiste? Ja et keegi tuleks ja teki peale paneks? Ah?
Mis siis saab?Ehh, ma tean küll. Nagu igal õhtul. Poen oma külma voodisse ja räägin iseendale destruktiivsest elevandist ja Kellestki ja Kellestki teisest ja hobiaednikust printsessist ja külmetanud lendsisalikest ja jääkuningannast, kes oma lossi torni tipust pikksilmaga taevast uurib, lootes näha mõnd komeeti või langevat tähte ja vesihobude keerukast elust ja lõputult õnnelikest keskmistest õdedest ja edukatest keskmistest vendadest. Ja täna võibolla räägin veidi valjemini kui tavaliselt, et ka Ufolapsuke kuuleks.

Teisipäev, november 28, 2006

Tänane gastronoomiline tähelepanek. Gaseeritud vesi rohelise FUN-iga maitseb peaaegu nagu Kellukese limonaad!!!

Ufolapsuke


Eile tuli mulle külla ufolapsuke. Selline väike näota, kiilakas ja alasti. See oli päris hirmutav, kuidas ta mind diiavanilt oma olematute silmadega jõllitas. Ma ei julenud tema poole vaadatagi, sest hirmust oleks veri tarretunud ja kuigi jõuluootel on igatsugu vereroad taas moodi läinud, siis ei tundunud veretarretis eriti atraktiivse pakkumisena. Hommikul oli ta endiselt alles... Laborist tulles samuti. Kuidagi hale oli see väike külmetav kogu. Mul hakkas tast kahju - õmmelesin talle ilusa punase kleidikese. Tegin ahju tule. Hellust ja soojust ufolapsukesele.
A mul on mure. Tal pole nime. Ma ei saa teda ju ufolapsukeseks kutsuda. Andke nõu. Mis nime võiks kanda selline punapeast ufoke. (jaah, ta pole enam nii kiilakas kui eile...näotu endiselt, kuid näha on tärkamas punakaid juuksekesi... ehk mõjub talle minusuguse eeskujuliku inimese nägemine heaste ja ta kasvatab endale näo ka)

Esmaspäev, november 27, 2006

Ihtüoloogiline ime!


Minu kaualubatud pilt ihtüoloogilisest imest - lendrändkaladest, kes veel näinud pole. Kaks pilti siin selle pärast, et ülemiselt näete kuidas kalakesed lendavad päikeseloojangus lõunasse. Alumisel vähemõhtul, aga ikka lõunasse.

Tegelikult panin kaks pilti, et te näeksite, tegelikult see latern ikkagi pole nii viltu joonistatud kui ülemiselt aimata võiks. Ja et katused on ikkagi punased.

Ja juhtkala on kuri sellepärast, et ta lõi pea vastu jääd ära. See nüüd valutab. Ja üldse on ta selline pessimistlik toriseja. Aga tal on sellest hoolimata hea süda.

Ja keda huvitab Maariši akt. siis pean teid kurvastama. Ta oli seal lahtise akna vahel, aga just sel hetkel, kui ma joonsitamisega sinnamaale jõudsin helises telefon ja ta läks rääkima teise tuppa.

Pühapäev, november 26, 2006

Mudakoogid ja muud suupärased road.

Täna oli selline kulinaarse kallakuga päev. Istusin pool päeva keemiahoones ja küpsetasin kooke. Retseptis, mille ma juhendaja käest saanud olin (ta ka selline kokandushuviline), oli öeldud, et kooke tuleb küpsetada 4 h kõrgel temperatuuril (550 *C). Kui ahjust hakkas hõrku koogihõngu minu ninna kanduma, meenus mulle, millal ma viimati sõin. Olgugi, et mälestus kaugetest aegadest oli udune võin kindlalt öelda, et pitsa oli ülimaitsev (tähh Kallased). Ja siis meenus mulle veel see kana ja riis, mida Maariši/Vivi juures pakuti... Siis kerkisid silme ette mahlakas seapraad... maitsev panniroog... pikantsed suupisted... pirukad... küpsetised... ahjupraed... lasanje... ahjukartulid... jne... mmm...
Ja nii ma istusingi seal keemiahoones uhkes üksinduses, kõht korisemas, sülg nirisemas mööda lõuga ja unistasin erinevatest toitudest, mida ma ei saanud endale lubada, sest no tõesti, keemiahoone on seapraadide koha pealt ikka häbematult viletsasti varustatud.

P.S pilt on mu enda joonistatud ja kujutab mind mudakooke küpsetamas. Tegu on väljavõttega minu illustreeritud postpäevikust...mis hakkab vaikselt täis saama. Eitea kas peaks jõuluvanale kirjutama sellel teemal...a mul on postpäevikute suhtes kindlad nõudmised... ei taha tabalukku ega pehmeid ja karvaseid kaasi. Ei taha, et see oleks lõhnastatud. Ja kohe kindlasti ei taha hobuse pilti. Kui peab mõni koduloom olema, siis ükskõik kes, kasvõi siga, peaasi et mitte obune!

Laupäev, november 25, 2006

Milleks mulle päkapikud, mul on naaber!

Keegi koputab. Tunnen juba koputuse järgi ära, et ilmselt on tegu minu kalli naabrimehega. Vahelduse mõttes avan ukse. Ongi naabrimees. Sirutab teine käe ja poetab mulle sõnatult pihku 3 mandariini ning lahkub. Mina jään meeldivalt üllatununa ja väikeste tsitruseliste õnneliku omanikuna elu põhiküsimuste üle järele mõtlema. Ja välja mõtlesin! Milleks mulle päkapikud, mul on naaber!


P.S Natuke tsitruselistest - KAK õpilaste andmeil olevat suurim tsitruseline arbuus. Ja banaan olevat nende arvates ka küllaltki tsitruseline... tjahh.

Neljapäev, november 23, 2006

Olen tagasi Tartus ja mis mina eest leian? Minu pisikesest korterist on tehtud külmhoone, pingviinid söövad minu diivanil toorest räime, jääkaru istub laua taga ning surfab internetis, hiir on omale koheva valge kasuka selga kasvatanud ja kaevanud tunneli liustiku alla, mis minu tuppa uusi pinnavorme tekitab. Termomeeter soovitab õue magama minna - seal olevat soojem. Aga ega ma ei kurda. Ma kavatsen kaua säilida. Söön sisse säilitusaineid ja hoian bakterite tegevuseks liiga madalat temperatuuri. Üldse elutegevuseks liiga madalat ma kahtlustan...

Buss, millega ma tulin, ei sõitnud harilikku Kuressaare-Tartu maanteed vaid ilmselt lõikas. Ma küll ei näinud, kust kaudu ta tuli (pime oli), aga ilmselt ta üle mingite põldude sõitis. Mingil muul moel poleks ta saanud nii palju raputada. Ja Pärnus lõikas kah julmalt üle kõnnitee serva.

Kuid kolmest põhjusest, miks ma koju läksin jäid kaks täitmata. Kuhu see kõlbab ma küsin.

Esmaspäev, november 20, 2006

Järjekordne musikaalne trauma

Vaevalt hakkasid minu eelmisest kooriproovist saadud haavad (no ma laulsin nii valesti, et lausa lõikas läbi liha ja luu...valus noh) paranema, kui seekordne proov need uuesti lahti rebis, soola peale raputas, pipart ja hakklihamaitseainet ka ja veel midagi eriti kibedat maitseaine riiulilt. Saate aru, mina - esimöödalaulja - ma olin ainus oma häälerühma esindaja (Viv ei lähe arvesse, ta on ju tenor) ja vist ainsana polnud neid laule kunagi varem näinud. Oh laula ja hõiska!


P.S Need hobused laulavad ka paremini kui mina (a nad on minu lemmikud aegade algusest saati)
P.P.S aga nüüd lähen kooooojuuuuuuuuuu ja laulan nii valjusti ja valesti kui tahan! Ja eriti valesti! Mõnuga!

Pühapäev, november 19, 2006

Emme vaata ämblik!!!

Kui ma kunagi kauges minevikus Tartusse tulin, siis mõtlesin, et peaks ikka ka zooloogiamuuseumit külastama. Ma olen üldiselt seline kiire mõtlemisega inimene, e noh kui asi otsustatud, siis ka kiiremas korras see täide viiakse. Nt selle otsuse teoks saamine võttis aega vaid silmapilgu (mis vätas küll 5 aastat, aga kas sellele pisiasjale peab siis tähelepanu juhtima niiväga). Aga see-eest jäin oma käiguga tohutult rahule. Need surnud täistopitud loomad, kes sind tardunud klaassilmadega jõllitasid! Nad olid nii armsad. Eriti see eriti uhkete puhmaskõrvadega kahtlane oravalaadne loomake. Kahjuks küll surnud.... Mõni loom oli ilmselt juba sajandeid koide toidulauaks olnud (sellised koitand ja tolmused nägid välja). Seal oleks hea jõllitamisvõistlusteks harjutada. Nad ei kipu just ülemäära tihti oma punnsilmi pilgutama.
Aga põhjuseks, miks ma sinna tegelikult läksin, olid loomulikult imelised elusad ämblikud. Saate aru, ma kardan ämmelgaid. Peaaegu sama palju kui vihmavarjusid. Aga kuna vihmavarjude näitust tartus pole ja oma vaenlast peab ju tundma, siis läksin ja viskasin pilgu peale (käed peitsin igaks juhuks selja taha, muidu äkki veel pakuvad, et võid mõne linnutapiku kätte võtta - ei aitähh). Imelised Elusad Ämmelgad... Kui elus nad olid, selle kohta mul andmed puudusid, sest mitte üks ka neist ei liigutanud, aga ilusad ja armsad olid nad küll. Nägid sellised pehmed karvased ja natuke mürgised välja... aga muidu imearmsad. Kõige koledam oli see must lesk... Aga üldiselt mina leian, et Eesti ämmelgad (no sellised pikkade koibadega ja paksu tagumikuga (ma ei pea silmas koibikuid, need on peaaegu talutavad)) on kõike koledamad ja ohtlikumad ja vastikumad. Ja salakavalad on nad ka... Te olete hoiatatud.

Pilt pealkirjaga Everybody´s scared o´something on tehtud Imreyin´i poolt

Neljapäev, november 16, 2006

Veel üks ilu ohver.

Maris rääkis täna Tirilumpsile, et kõik moodsad persoonid on punapead. Siga võttis seda tõsiselt. Kuna ta aga ilumaailmast suurt ei tea (ta on selline "natural beauty") siis proovis ta oma pead õlivärvidega punaseks värvida.... rumaluke. Kulus jupp aega ja hulgaliselt lahustit, et ta jälle minu kaisulooma moodi välja näeks... A nüüd on tal uus parfüüm, mistõttu ma teda vähemalt täna öösel kaissu ei võta. No minule see lahusti lõhn väga peale ei lähe, võibolla mõnele teisele... Selle asemel räägin talle aga muinasjuttu jääkuningannast (no et ta ennast üksildasena ja hüljatuna ei tunneks niimoodi)
Kõrvaloleval pildil on näha Tirilumpsi tehnikamaailmas - skaibib va siga!

Kolmapäev, november 15, 2006

Ei, ma vaatan siin ringi - tegelikult ikka pole kohe mitte midagist, millega ma hakkama ei saaks.

(see pildiraam kaugelt petab ära küll)

Ikka veel ei saa hakkama...

Ma olen lootusetu. Kunagi ma otsustasin, et ma saan hakkama millega iganes, et aga asja mitte ulmeliseks ajada, otsustasin, et on olemas ka midagi, millega ma kohe üldse hakkama ei saa. Selleks kirstunaelaks valisin siis piltide raamimise. Sellega ei saa ma tõesti hakkama. A näikse, et ma olen selle ära unustanud. Täna olen saaginud haamerdand ja kirunud, nagu segane. Ma endiselt ei saa pildi raamimisega hakkama. A tead ei uvita ka. See pilt peab saama seinale mu diivani kohale, isegi kui ma pean ta sinna liimima!!!
Ja nagu pildilt näha - ma sain imeliselt hakkama!
näete, pankrotihaldurid ka kohal...irvitavad mu üle

Teisipäev, november 14, 2006

Ornito-ihtüologistikast

Valmis!
Minu suurim kunzditeos läbi aegade. Sõnaotseses mõttes suurim. Meeter korda natuke vähem! Igatahes papp läks asja ette! Jah, ei teinud siiski Maariši aktimaali, nagu vahepealne mõte ette nägi. Ma lihtsalt leidsin, et minu tuppa diivani kohale pole see ehk sobivaim. Saate aru, minu tuba on sellistes soojades toonides, valdavalt. See on selleks, et petta ära noh. A kui mul oleks külmast sinise Maariši akt siin, siis see lihtsalt ei sobiks kohalikku värvigammasse kuidagi. Ja seetõttu tuligi teha vastavalt esialgsetele plaanidele pilt Ränd-Lendkalade migratsioonist. (kunagi kui mul mingi ime läbi õnnestub sellest mingi digivaraint saada, siis näitan teilegi. Skännerisse seda juba ei topi...)

Nüüd te küsite, kes on Ränd-Lendkalad.
Need on sellised väikesed tiivulised magevee kalad, kes asustavad meie laiuskraadi järvesid. Nad armastavad vaid väga puhta ja selge veega veekogusid (ja nüüd arvake, miks neid nii vähe näha on). Lend-Rändkaladele meeldib toiduotsingul vette ja veest välja hüpata, sillerdavad veepiisad ümberringi pritsimas. Ja nüüd kujutage ette, kui tuleb talv, siis lööks nad ju oma pea vastu jääd ära ning saaks hirmsa peavalu. Nii juhtubki, et sügise saabudes kogunevad nad suurtesse parvedesse ning asuvad ohtlikule rännakule kaugesse lõunasse, kus nad päikest võtavad, et kevadel naasta ning kohalike siigade ees oma päevitusega edvistada (vähemus kalu, kes lendamist kardavad varustavad end suuremate aspiriini).

Igathes just neid edevkalasid ma joonistasin. Tahtsin pilti seinale ka naelutada, aga näe, ei saanud akkama (no tegelt saaksin küll, sest ma olen ikkagi osav, aga see vajab veidike ettevalmistusi). Igatahes õnnestus mul selle tegevuse käigus naelakarp põrandale kummuli keerata. Mis te arvate, mitu naela mahub kilosesse karpi. Õige vastus - umbestäpseltmiljon. Nagu riisiterad maeivõi. Kusjuures neid tuli ka korjata - Wincent va paharett oli riisi kotti augu närinud. Igatahes tänane õhtu oli sisustatud :D

P.S Illustreeriv materjal pole mitte minu tehtud. See o n kellegi Nathan Smithi looming.

Esmaspäev, november 13, 2006

Niu niu niu

Pealkiri ütles kõik. Ja seda ka viisist mööda.

Pühapäev, november 12, 2006

:D

"Sulle on toonust vaja!" ütles mu naaber ja tõi mulle küpsist!

Laupäev, november 11, 2006

Täis nagu templielevandid...*

Gin Piim ja kruvikeeraja** olid meil täna menüüs... Tänu Maarišile on säilinud tulevastele põlvedele järgnevad vestluskatked....e lood mida te ei kuulnud ja millest te aru ei saa, kuid mille peale valitud seltskond ohjeldamatult naerma kukub...

... Täna oleme romantilised - no mis sa teed kui armastus peale tuleb (vestlusaineks koerad)
... Nikolai Babbage´il on linnuaju! (teemaks ilmselt midagi ornitoloogilist)
... Kaks kõige olulisemat figuuri ajaloost on Pakri Hansu Jüri Ja Ignatsi Jaak. Kui te neid ei tea, siis ei tea te midagi!
... Keskmise arvutiga saab selle ära teha küll kui võileib kõrvale võtta.
... Kapten teatab (nii muuseas): "aga laev läks põhja ju..."
On kuulda kuidas meeskonnalikmed hinge kinni oiavad.
"Forseliuse oma noh!"
On kuulda kuidas kergendustundega väljahingatud õhk tormituulena üle maa voogab.
... Kass püüdis hiire kinni! Kass on muideks: Metslane.zip (palun ärge ainult unzippige)
... Kurb lugu sellest kuidas minu hiir haledalt öösiti "Mjau" ütleb.
... Veel kurvem lugu sellest kuidas ma lasteaias oma elu parima kustiteose lõin, mida ma pole suutnud iial ületada (a kui nüüüd järele mõelda, siis meenutas see mäestik hirmsasti Mauna Loa CO2 graafikut).
...oh ja siis olid veel voodijutud. Ehk kes kellega maganud on.
Mina isiklikult leidsin, et ma pole Margusega maganud ja Viviani üritasin ma ka maha salata, aga see ei õnnestunud mitte, ses taas tuletati mulle valusalt meelde, minu eksimusi. Vivian isegi olevat Jaanika kõrval maganud (oi hukka läinud noorust). Aga Jaanika Tambeti kõrval polevat maganud, sest risti põrandal ei loe!
Sandra on üldse masendavalt vähe maganud, kuigi Jaanikaga on neil peaaegu suhe juba (mis te arvate, miks ma jaanika maha jätsin - ma ei nõustu jagama nimelt). Kusjuures, mis siin veel Sandrast rääkida! Tema tunnistas üles, et ta ei ärka mitte alati selle kõrval, kelle kõrvale ta magama läheb.

... ja kui lõpuks lauldi Eesti mulda ja südant, jõudis Sandra järeldusele, et ilmselt on ta ikka juba piisavalt purjus.

...ja oi te oleks pidanud nägema jõu ja ilu numbreid veinipudeliga... fantastiline...
... No...pigista see viimane tükk ka minu klaasi!....


* pealkiri on eksitav, tegelikult olime me korralikud, aga need templielevandid on lihtsalt moesõnaks muutunud
** tegelt kuulus selle kokteili koostisesse ka naaskel ja korgitser ja Maariš soovitas isegi haamrit, aga hea, et me teda kuulda ei võtnud....ei tea kuidas kõik siiis veel oleks lõppenud.

Kolmapäev, november 08, 2006

Täna ma ei blogi. Pole aega. Värvin katust. Punaseks!

Kui teid huvitab, miks mina sellel pildil olen mustvalge kui kõik muu on värviline, siis see on sellest, et ma olengi selline kahvatu kuju, kui ehk nina välja arvata...

kautasin vot seda: katuse pilti

Esmaspäev, november 06, 2006

No brain no problem!

Omanik käis. Ta on mul intelligent. Arendas vestlust teemal inimvõimete erinevused. Nimelt olevat tema andmeil inimese suurim ajumaht olnud pisut üle 2 liitri ja väikseima olevat teadlased leidnud umbes 1 kilo ringis.
Huvitav, mitu meetrit omaniku ajumaht on? Ma iga kord imestan.

Aga ta on ka tore, sobib siia komplekti imeliselt...

P.S Illustreeriv materjal meenutab kahtlaselt omanikku, ta ongi sellist nägu....sürr...

Kõik katsed olla usin õppur luhtusid...oh häda!

Täna oli siis minu selle aasta esimene loeng - kadestage luuserit usinad õppurid!!! Mina jalutasin ilusasti vanemuisesse kohale ja üllatus oli suur kui loenguruum 119 osutus hoopis mingiks luuakapiks või majahaldajate pelgupaigaks. Kratsisin veidi üllatunult kukalt ning otsustasin targematelt nõu küsida. Selgus, et loeng hoopis teises linna otsas. Otsustasin mitte kohale ilmuda. Hetk hiljem selgus, et pidu Laial tänaval on ka ära jäänud ja toimub hoopis mujal. Läksin siis sinna mujale ja selgus, et tegelikult seal ka ikka loengut pole. Pakuti välja, et on veel võimalus, et õppejõud on kusagil neljandas hoones, taas teises linna otsas. Seda me enam kontrollima ei läinud, vaid otsustasime ühehäälselt, et kõige suurem tõenäosus õppejõudu leida oleks välja uurida, kus ta elab. Õnneks ei õnnestunud meil kõikidest katsetest hoolimata tema aadressi välja selgitada ja ma sain minna koju ja uuesti voodisse pugeda. Ainult ühest asjast ei saanud ma aru. Miks, oh miks pidi see kõik toimuma südaöösel kell 8?

Pühapäev, november 05, 2006

Vestlus Naabriga. Hariv.

Kohtusin täna jälle oma põneva naabrimehega. Käis teine, tõi šokolaadi, kirus natuke omanikku, vandus pühalikult, et tema ju ometi öösiti ei kolista, kirus veel natuke omanikku, ütles, et kui on mingi mure, mingi probleem, siis võin ma alati temalt abi paluda nagu sõber sõbralt. Tuleb teeb ükskõik mida. Ta on ikka ehitaja. Rääkis, et teeb oma korteris remonti, kutsus mind vaatama (tal on muide päris põnev korter, oopis teise ülesehitusega. Ütles, et ukse võin lahti jätta, et meil majas polevat pätte, ühed olevat olnud, aga need elasid minu korteris. Süüdistas mind, et ma naervat tema üle. Vabandas, et ta soeng sassis oli. Küsis, et kas põrandavaip hoiab sooja. Rääkis, et 3 aastat epas käinud ja kuidas ta saaremaal ühe sõbra pulmas käis. Lubas homme mu aknad väljast poolt ära värvida. Huvitav mis värvi? Mõnes mõttes ongi hea, siis ei näe keegi enam sisse.

Gazebot ei pakkunud kuulata seekord.

Kusjuures me leidsima ka ühe ühise jututeema. Nimelt ei suuda me kumbki mõista, mida need elevandikasvatajatest ülemised naabrid küll teevad, et selline mütsumine pidevalt (ka praegu muide) aset leiab.

Polnudki ühtegi oma naabrit ammu näinud.
Igavaks kippus elu siin urkas.
Omme tuleb omanik...Ei tea, kas ta ka küsib mult, et kas ma talle sisemise ukse võtma ka annan. Eelmisel neljal korral, mis ta siin käinud on, ta just seda küsimust esitanud on (kuigi võtme andsin ma talle juba ammuilma).

Neljapäev, november 02, 2006

Keskkonnatehnoloogid tulid kapist välja

KKT peol tekkis täielik dejavu tunne. Nägin aluspükstega poissi taas kord aluspükste väel...Milline nostalgia...Ahh Meenusid vanad head ühikaajad, kui ma ise veel selline noor ja ilus ja hakkamist täis tehnoloog olin. Nüüd, kui vanadus konte rõhub...oi oi oi. Aga no tõesti, ma pole kunagi enne peolt nagu kell 11 (õhtul!!!) koju tulnud. Aga ma eelistan pidusid, kus muusika on muusika mitte lärm.

Kolmapäev, november 01, 2006

Minu luulud ja kolm lõtva tulpi!

Tagasivaade üksildasele oktoobriööle