Teisipäev, jaanuar 31, 2006

Põhjendus, miks ma ei kirjuta nüüd jälle tükk aega...

Praegu võite veel näha mind arvuti taga istumas ja kiirelt kirjavigu trükkimas, kuid üsna pea on see vaid hämar ja tolmune mälestus. Õige varsti võite mind leida hoopis kodusel heinamaal lillepärg peas päikest püüdmas.
Sest kodus on alati lilled, päike ja heinamaa!

Esmaspäev, jaanuar 30, 2006

Ehk leidub teil klaasike FUNi janusele?

Minu kurk on kuivnud praguliseks ja keel on kare nagu oleks üritanud sellega kaktusele pai teha. Silmi ei sa pilgutada, liivaterad krigisevad kuivanud laugude all... Nahk on muutunud hapraks kui paber...Pea käib ringi, käed värisevad, silme ees virvendab ning kahtlustan, et näen viirastusi. Kui ma siit praegu vaatan, siis näen ukse juures palmi...ilmselt on seal oaas... Või miraaž...
See on vaid miraaž... Iga kõrb varjab kaevu, miks oh miks on selle kõrbe kaev nii kaugel. Ma jooksen, ma kõnnin, ma vaarun, ma kukun, ma rooman ja rooman ja rooman... kuid kaev on nii kaugel... nii kaugel...

...ja liiv...kõikjal on vaid liiv...

Ma ei pea enam kaua vastu...Veel veidike ja ma kuivan kokku, pragunen, murenen ja pudenen tolmuks, mille kõrbetuul hooletult voodi alla luitesse puhub...

(j)uua...

(j)uuua...

(j)uuuua....

oo halastust.....

(Nagu aru võite saada on minu FUNi kannuke tühjaks saanud ja mul on kohutav janu, aga ma ei viitsi kööki uut FUNi tooma minna.)

Laupäev, jaanuar 28, 2006

Puhta paberi nimel!

Palun, olge nii head ja võtke mult värvid ära ja igaks juhuks pliiatsid ka. Sellega teete te heateo kogu ühiskonnale ja eriti selle ühele liikmele - minule.*

*Võite isegi aru saada - kunstilisest kriisist tekitatud muserdatud meeleolu. Lõpetan ära selle nalja. Enam ei sodi.

Kallis päevik...

Nii, täna panin punkti oma pärispäevikusse. Mitte, et kirjavahemärkide kasutamine minu puhul nüüd miski eriline näitaja oleks - ma neid ikka aegajalt kasutan (kuigi õigeltel kohtadel harva), aga antud juhul oli lihtsalt tegu viimase punktiga. Päevik sai täis. Ilmselt panen sellega punkti ka kogu minu päevikumajandusele. Hakkab teine end vaikselt ammendama.

Miks ma üldse kirjutasin?
Loomulikult selle pärast, et näidata, et mul on olnud huvitav elu. Vaadake, inimene, kes on suutnud tihedas kirjas kaheksa päevikut täis kritseldada, sellel peab ikka olema millest kirjutada. Aga ainult teile ja ainult praegu võin ma suure saladuskatte all öelda, et tegelikult on see kõik üks suur pettus. Ma olen osav pettur ja seda suuresti tänu oma kohutavale käekirjale. Sel ajal kui teised üritavad dešifreerida minu hieroglüüfset käekirja, itsitan mina vaikselt nurga taga teades, et tegelikult sisu kui sellist polegi, on vaid katkendlik sikksakiline joon, mis silme eest kirjuks võtab... Minu väike sõjakavalus.

Ja nüüd siis lõpetan? Mitte, et mul enam millestki kirjutada poleks, ma võiks seda sikksakkjoont edasi tõmmata. A noh, kirjanduslikus mõttes pole minu päeviku mittekirjutamine miski kaotus. Pealegi pole need niikuinii laiemale avalikkusele mõeldud (pigem kitsamale ringile ja uudishimulikemaile eluloouurijatele). Loomulikult need, kes on huvitatud ja tugevama tervisega, võivad minu päevikuid lugeda, näiteks, peale üht traagilist õnnetust, kuhu on segatud tiibklaver...

Aga kui nüüd aus olla, ega ma tegelikult pead saa anda, et see minu viimseks paberpäevikuks jääb. Ma olen juba aastaid kirjutanud, mitte järjepidevalt, kuid siiski. Kirjutamisest võõrutamise periood saab keeruline olema. Kujutan juba ette, kuidas ma alul värisevail kätel otsin kohta kuhu oma mõtteid kirja panna ja hiljem lihtsalt nurgas värisen, pea kirja panemata mõtetest huugamas...



P.S Kui aga keegi mingil müsteerilisel põhjusel leiab, et maailma langeb tasakaalust välja kui Pille kirjutamise lõpetab, siis palun, on olemas üks lihtne abinõu - minge poodi, ostke päevik, kinkige see Pillele, vaevalt et ta siis suudaks kiusatusele vastu panna.
P.P.S Ma ei armasta pehmete kaantega lõhnastatud tabalukustatud ja hobusepildiga päevikuid...

Reede, jaanuar 27, 2006

Aju purki!*

Nii, nüüd võib taas selle rosina sealt kolju seest välja monteerida ja riiulile tolmu koguma panna. Sess on läbi ja kuni järgmise sessini ma oma aju kasutada ei kavatse. Jah, ma tean, et kevadel olen oma sellise teguviisi peale vihane, sest kaua riiulil kuivanud ajuke ei taha kunagi kohe tööle hakata. A sellest hoolimata panen ta kõrvale - lihtsalt häirib, kui see rosin kõndides vastu koljut põrkab....




A viimaseid uudiseid minu hullumajanädlast, mis lõppes just täpselt 24 minutit tagasi.

Hullumajanädal kulmineerus minu ettekandega, mis kajastas minu magistritööd, millest mul tegelikult teematki polnud, kuid mille ma eile õhtul tugeva FUN-i laksu all valmis kirjutasin** (tegin tavapärasest kangema kontsentratsiooniga lahuse, jõin seda liitrite viisi, mis resulteerus prostomol uno reklamis näitlikustatava ebaproportsionaalselt aktiviseerunud öise sanitaarsõlme külastatavusega). Mul oli küll hirm, et ma pean suuremas koguses seda joovastavat jooki ka kuulajaskonnale jagama, et nad üldse midagi aru saaks, millest ma räägin.
A kahju hakkas väärt kraamist....
A ettekanne läks ise imeliselt. selles suhtes, et ma olen siin ülikoolis ikka midagi õppinud - häda korral võin rääkida tunde asjast, millest mul õrna aimugi pole ja tulemustest, mida ma saanud pole ning artiklitest, mida ma lugenud pole...

* Ei, see sissekanne pole siiski kokandusnurga kategooriast
**valmis kirjutasin ma loomulikult aint ettekande, magistritööst pole mul ikka veel teematki, pealkirjast rääkimata

Neljapäev, jaanuar 26, 2006

nõrk oled Pille...

Olen juba mõnda aega jälginud ahelblogimist, aga näe, ei suutnud vastu panna ja aheldasin ennastki:

1. Avalda kogu nimekiri oma blogis (koos nende nelja punktiga).
2. Tee rasvaseks väited, mis kehtivad Sinu kohta.
3. Lisa üks väide, mis kehtib Sinu kohta.
4. Järgmise nimekirja avaldaja leiad sissekande kommentaaridest.


1. Olen eestlane.
2. Tegelen aktiivselt blogimisega.
3. Olen kunagi murdnud ninaluu.
4. Jumaldan tumedat sokolaadi.
5. Ma tahan Teda kallistada.
6. Mul on kaks last.
7. Minu jalanr on 39. -
8. Kirjutan luuletusi.
9. Mõtlen väga-väga ühe kalli inimese peale ja soovin, et ta terveks saaks.
10. Ootan kevadet.
11. Elan Soomes.
12. Armastan merekohinat ja tuuli.
13. Jumaldan mootorrattaga sõitmist.
14. Mulle meeldib kududa.
15. Mul on kodus kaks vallatut kassi.
16. Pean lugu Viljandi Folgist.
17. Naudin lumesajus jalutamist.
18. Olen ülekaaluline.
19. Ma armastan bossanovat.
20. Olen segaduses kuigi ei tahaks olla.
21. Mul on sinised silmad.
22. Ma elan maal.
23. Mulle meeldivad mittesuitsetavad tüdrukud! (ja poisid-tüdrukute puhul.)
24. Armastan kaua magamist.
25. Jagan kodu väikes(t)e ja karvas(t)ega.
26. Eelistan brünetti blondile.
27. Eesti folk/punk/rock on ülekõige.
28. Ma ei oska eriti hästi süüa teha.
29. Minu tuba on pidevalt segamini.

Algust tegi Margo, jätkasid Otto, Daki, Ieska, NjaH, Kajakas, Maret, Liana, Triibik, Aet, Elviina, Oravake, Jutupaun, Ing., Lapiliisu, Greet, Eva-Liisa, Duhh, Terje, Mikk, Elsa, Tiiu, Mait, Kaku, Thredahlia, Liisu, Eva-Lota, PiziPatu, Piret. Kes võtab üle?

Post-post-post, traat-traat-traat... Elekter!

P.S Mind on juba päevi (et mitte öelda aastaid) vaevanud küsimus: Miks mu varbad nii külmad on? Täna võtsin siis kätte ning kontrollisin järgi. Võtsin sokid jalast ja minu kahtlused leidsid kinnitust - ka minu varvaste vahel olid jääkuubikud!

P.P.S Täna leidsin oma postkasti tühjendades minule suunatud kirja, mis algas sõnadega: hei valguse hoidja!
Tehke sellest omad põhjalikud ja kaugeleulatuvad järeldused!*

P.P.P.S Sattusin kogemata kinno Casanovat vaatama. Seal oli üks lause, mille järgi peaks minu puhul olema tegu tõelise naisega...**

P.P.P.P.S Nagu näha, pole mul midagi teile öelda, mis vääriks postitust, on ainult post scriptumid

P.P.P.P.P.S Perhaps the most common postscript found in love letters is "P.S. I love you!"***

* Kusjuures, minul endal võttis tükk aega enne kui ma taipasin, kust selline nimi ja kes mulle nii kirjutab. Oi juhtmeid-juhtmekesi küll.
** uskuge või mitte
*** wikipedia andmetel

Esmaspäev, jaanuar 23, 2006

Pöördumine kõikide maailma ornitoloogide poole

Kui sind huvitab meie* laste tulevik, kui sa tahad jätta jälge meie rahva hariduslukku, kui sa tahad mind aidata või kui sul lihtsalt juhtub kapinurgas või riiulil vedelema mõni lindude välimääraja, loomade elu lindude osa, mõni muu ohtralt linnupilte täis topitud raamat, siis palun, ärge kõhkle, vaid laena see mulle**.

Vaadake, asi on selles, et mina hakkan jälle tööle!
Siin kohal võite mind ette kujutada ümisemas viisijuppi (igaks juhuks võite kõrvad kinni katta):
"Tööd ei karda me juhhei, ametid on kõigil meil, seame sammud ühte rikka, hakkame kõik homme pihta. Tervitan sind jälle töö, kes ei tööta, see ei söö..."
Nii, enam ei laula, võite jälle kuulata.

Kuna ma midagi muud ei oska peale joonistamise***, siis on minu tööjupiks taas töövihikute illustreerimine. Seekord ma (tallinnakilupäevapühak tänatud) ei pea hokimängijaid joonistama (kuigi need said kuidagi hingelähedasteks). Seekord on teemaks linnud. A ma ei oska linde joonistada nii, et lapsed nende järgi õppides pärast varesel ja tihasel vahet teeks - üks punapääsuke kõik. Ilma teie abita lahked ornitoloogid/linnuteadlased/asjaarmastajad pole neil lootuskti

* meie all pean silmas Eesti noori algklassijuntsusid laiemas mõttes, mitte konkreetselt Minu ja Sinu lapsi.
** tegelt ka
***ühte asja pidavat ma tegelikult veel oskama, räägivad kurjad keeled, aga sellega ei teenivat eriti, nii et töövihikud siis....

Nagu ma oleks alasti olnud...

Olukord järgmine: On algams meie esimene seminar, Hell@ vaatab tuima näoga klassi poole ning seletab monotoonsel häälel meie edasist elukäiku:

"...ja siis koostab igaüks küsimused, mis seostuvad tema tööga ning saadab...ISSAND JUMAL, PILLE, SA KÜLMUD JU SURNUKS!!!"
Ja terve klassitäis kampsuneid, jopesid ning mütse pöördusid vaatama varrukateta pluusikesega Pillet*.

Üle pika aja tundsin end taas tõeliselt imelikuna.

Hullumajanädala countdown

Neli
Kolm
Kaks
Üks
Start!

Pühapäev, jaanuar 22, 2006

Siin tuleb Vaksali uisumeister!

See, et ma siin praegust kirjutan, on tegelikult puhas ime. Käisin jälle uisutamas. Loogiliselt võttes peaks ma praegu olema kas:

A - ilma ühegi terve kondita haiglas (mina kui maksimalist ütlen ikka, et kui juba kukkuda, siis ikka korralikult)
B - olümpial - sest kui mõni uisuäss peaks mind jääl nägema, siis oleks kuld iluuisutamises praktiliselt juba minu kaelas
C - Seisma kuubikuks külmununa ikka veel Tamme staadionil (nagu see punane puudel seal raekojaplatsil).

Aga näe, olen siin (ilmselt vajab minu kolmekordne axel veel pisut lihvimist)

Kaugushüpped aegruuumis

Kui mul oleks ajamasin, mis ma siis teeks.

variant A - ajahüppaks teisipäeva õhtusse.
Ja leiaks eest masendunud Pille, kes püüab oma häbi ja ebaõnnestumist alkoholi uputada.
variant B - ajahüppaks neljapäeva õhtusse
Ja leiaks eest veel masendunuma ja vihase pille, kes ülla ülla üritab taas uputada neid samasid tegelasi (kes suure treeningu tõttu on ammu ilma juba mitte aint ujuma vaid ka vee (loe: veini) all hingama õppinud.)
variant C - ajahüppaks mõne teise päeva õhtusse.
Ja leiaks eest harjumuspärase pildi, kuna lõpuks saab see ju harjumuseks (siit moraal, meie nooruse tervise huvides ei tohi kõiki vastikuid ettekandeid, eksameid ja muud jama koondada ühte nädalasse).

Aga tegelikult vahetaks hea meelega nädalaks ajaks keelegagi elud ära. Pakkumisi? Või lihtsalt keeraks täna õhtul magama ja ärkaks üles reede õhtul avastades, et mingil imelikul moel on kõik kuidagi laabunud.
(a kui nüüd päris aus olla, siis ma ikkagi neid variante ei poolda, sest hoolimata sellest, et lähitulevik tundub olevat must kui muti auk, on minu optimistlikus hinges siiski väike lootusetuluke põlemas. Ehk mahub selle nädala koleduste vahele ka midagi ilusat. Kasvõi natu-natuke. Ja sellest ilusast ei tahaks ma ilma jääda.)

Laupäev, jaanuar 21, 2006

Võtke mult kruvikeeraja ära...

Minus lõi juba varakult välja äge akuutne teadmishimu*.
Kui ma väike olin, siis leidsin sahtlist vana äratuskella. Kruvikeerajate asukoha peilisin ma välja umbes sel ajal kui lutipudelite vastu huvi kaduma hakkas. Igatahes lammutasin ma kella lahti viimse vedru/hammasratta/mutrikeseni. See oli huvitav. Ainult et, nagu tavaliselt - kõik need vedrud/rattad/mutrid, ei mahtunud enam kella sisse tagasi.

Nüüd, mil ma olen tunduvalt vanem (aga mitte just märgatavalt targem) pole minu raugematu teadmisjanu mind jätnud.
Täna hommikul, kui ma tahtsin oma pükse parandada, avastasin, et õmblusmasin ei startinud enam (ilmselt oli mingi mutukas kuhugi vahele jäänud). Loomulikult haarasin ma instinktiivselt kruvikeeraja** järele. Lammutasin oma masina viimse poldini lahti ja panin uuesti kokku tagasi. Kas masin hakkas tööle? Loomulikult mitte! Ega ma mingi mehhaanik pole (see seletab ka ülejäänud mutrite ja poltide ikka veel hämmastavalt suurt osakaalu). Aga vähemalt oli mul hommikupoolik sisustatud (masina pean ma ikkagi remonti viima, kui ma mingil müsteerilisel*** põhjusel peaks kusagilt raha saama)
A nüüd on probleem. Õhtu on ka vaja sisustada. Kui te mult kohe kruvikeerajat ära ei võta, siis uurin igavusest välja ka külmkapi, gaasiboileri ning elektrilise hambaarja hingeelu. Ülejäänud jubinatest panen kokku aga mingisuguse asjaliku mehhanismi. Nt mag.töö kirjutaja roboti. jah, seda oleks mul vaja..

*st üldiselt on mul suht suva kuidas asjad töötavad, aga aegajalt tekib hirmus soov avastada, milline näeb seestpoolt välja üks või teine mehhanism (kellad, raadiod, kõlarid, telefonid - miski pole minu eest kaitstud)

**Mulle on alati kruvikeerajad meeldinud. Tegelikult meeldivad mulle haamrid ka (tänu tallinnakilupäevapühakule ei ole mul pähe tulnud haamri abil esemete tööpõhimõtet ja hingeelu uurida).

*** Oi, ma lihtsalt armastan seda sõnavärdi.

Reede, jaanuar 20, 2006

Külm on kuum teema

Oi, mulle meeldib see tants ümber külma ilma. Muust enam ei räägita. Kõik blogid/lehed/raadiod/inimesed pasundavad meeletutest miinuskraadidest (muidugi tore vaheldus poliitilisele jamale, mis mind vastupidiselt ilmale absoluutselt külmaks jätab).
A külm on tore. Miks*?
  • Mulle meeldivad läkiläkidega inimesed (täna nägin vähemalt 12 sellist)
  • Mulle meeldivad uduste prillidega inimesed, nad on nii naljakad (a kahjuks olen ma neist kõige naljakam ise. Sooja ruumi ei saa minna. Automaatselt lööb pildi valgeks)
  • Mulle meeldivad härmas vuntsidega vanamehed, nad on nii naljakad (mitte et ma parem oleks, mingil imelikul põhjusel mul vuntsid küll härmas pole, aga juuksed on küll valged, armas minu arust :D )
  • Olen täheldanud araablaste hulgalist ilmumist linnapilti (no kes need teised on, kes käivad ringi nii, et ainult silmad mütsi ja salli vahelt paistavad)
  • korstende suits külmas ja karges õhus on ilus. eriti ommikuti.

P.S tänud Margusele, kes termomeetrit mängib. Meil on küll ka Vaksalis akna taga termomeeter, aga selle nägemiseks peab pea aknast välja pistma, mis aga tähendab akna lahti tegemist (no nüüd üllatasin teid küll) ja mis omakorda resulteerub kuubikuks külmumisega.

*lisaks üleeelmises postis toodud põhjendused

Kauakadunud kaksikõde

Roman satis mulle veel ühe kauakadunud kuid taasleitud sugulase pildi. Ma arvan, et ta võib olla minu hea kaksikõde, igatahes sarnasus on hämmastav, kas te ei leia?

Aga ma olen natuke kade oma hea kaksikõe peale. Kui minul oleks selline vann... Mina muidugi kasutaks seda väheke ratsionalsemalt. laseks sinna nt kuuma vee sisse, paneks nalja pärast igatsugu vahtu ja värki ka ja mõnuleks. Mmmmm... Soe ja mõnus.
Üldse on mul viimasel ajal miskid hügieeniteemalised mõtted. Alles eile unistasin kuumast saunast (väikese jääauguga, kuhu sisse hüptata), täna näen vaimusilmas vanni, ja homme? Homme ilmselt hakkan seepi sööma.

(nagu aru saate on see postitus taas valdkonnast: ästi olulised ja targad mõtted, või lihtsalt toredad, või jah...)

Neljapäev, jaanuar 19, 2006

Ärge uskuge termomeetrit, uskuge mind!!!

Õhus on kevadet!!!
Nüüd te mõtlete küll, et Pille on suurest külmast peast segi läinud. Väljas on miljon kraadi külma ja tema väidab, et kevad on kohe kohe käes. Aga nii see ju on. Päike käib juba nii kõrgelt, et eile esimest korda sel aastal paistis ta mu arvuti ekraanile, nii et ma mitte referaadipojakestki ei näinud! See on selge märk peatselt saabuvast kevadest. Ärge uskuge termomeetrit, uskuge mind!!! Kevad tuleb!!!

Ma olen ilmselt imelik, aga mulle see külm meeldib.
Kõik on nii selge ja puhas ja karge.
Esimese asjana kui õue lähed, lööb külm hinge kinni ja mõistuse lahti. Mul on vist miski sarnasus Pratchetti trollidega kellel mõttetöö vaid külmas toimub (lisaks silmapaistvale juhmusele ning välisele sarnasusele). Täna linna minnes, mõtlesin peaaegu et oma magistritöö sisu välja (kahjuks tuppa sooja tagasi jõudes ununes see sama kiirelt nagu sulab jäätükike radiaatoril). Ja kõik on nii ilus ja päike paistab!!!

Eile käisin uisutamas. Nii, nüüd võib minu poolest talve kordaläinuks lugeda (ja kevade juurde asuda). Nüüd te muidugi ootate ohtrate kirjanduslike liialdustega jutustust sellest, kuidas ma miljon korda kukkusin ja möödaminnes kõik oma kondid murdsin. Lakkuge panni! Ma olen nii osav uisutaja küll, et ei kukkunud kordagi. Tõsi, tuleb küll mainida, et suures külmast kukkusid küljest kõigepealt mõlemad minu kõrvad, seejärel nina, millele kiirelt järgnesid ükshaaval kõik mu sõrmed (varbad oleks ka kukkunud, aga nad olid uiskude sees ja neil polnud kuhugile kukkuda). Ja nii ma siis uisutasin üksinda jääväljakul oma külmast siniste kehaosade vahel (üksinda, kuna normaalsed inimesed sellise külmaga ei uisuta ja ülejäänud ebanormaalsed tegelesid ilmselgelt millegi muu huvitavaga).

Aga ikkagi mulle meeldib see külm. Juba sellepärast, et pärast saab sooja. Kujutage ette, kui mõnus tunne see on, kui sa oled peaaegu üdini külmunud, värske ja õnnelik, ning poed siis sooja teki alla, surud end vastu radikat, ning jood kuuma kakaod/teed/hõõgveini...mmm...

A nüüd suure ringi küsimus:
Mis te arvate, kas ma olen külmavereline või kuumavereline?
Külmaverelisust seletaks ma sellega, et kui mul on veri külm, siis on ka minu kehatemperatuur selle võrra madalam ja erinevus välistemperatuuriga on seda väiksem ja seega on väiksem ka külmatunnetus (sest inimene tunneb külma ju selle pärast, et keha annab soojust ära, mida suurem on temperatuuride vahe, seda aktiivsem soojusvahetus).
Kuumaverelisust aga sellega, et kui mul on kuum veri, siis see kütab pidevalt seest poolt justkui mul oleks radikas sisse ehitatud ja kompenseerib soojuse kadu ning seega ma pean külmas paremini vastu.
Või on teil mõni parem seletus sellele, miks ma külma ei karda, vaid olen alati selline külmalembene olnud (sest minu seletused ei põhine just eriti märkimisväärsetel füüsikalis-anatoomilistel teadmistel ja sisaldavad ilmselt äärmiselt vähe loogikat kui sellist)?

Teisipäev, jaanuar 17, 2006

Blogi õhk teeb vabaks

Mäletate ajaloost, et olid sellised ajad, mil oma isanda juurest linna põgenenud talupoeg võis saada vabaks inimeseks kui tal õnnestus end linnas üks aasta ja üks päev varjata. Sealt pärineb keskaegne vanasõna: "Linna õhk teeb vabaks"

No mina olen nüüd täpselt aasta ja ühe päeva blogi kirjutanud. Kas see tähendab, et ma võin nüüd end vabaks blogeerijaks lugeda?

Aga ei, ma olen täna juba kolm sissekannet teinud. Luban, et võtan hoo maha ja järgmise 3 päeva jooksul ei kirjuta iga oma mõtet üles*. Puhake.

*ainult need, mis on ästi olulised ja targad mõtted, või lihtsalt toredad, või jah...

Inimkatsed kaubamajas

Tegin täna katse.
Ostsin hästi palju ümmargusi mandarine. Võimalikult ümaraid et paremini veereks. Ning siis kassa juurest lahkudes "purunes" koti sang ja kõik mandarinid veeresid laiali.
Katse ise seisnes selles, et kas nägusad ja toredad noormehed, tõttavad õnnetut neiut aitama? No nagu igas vähegi romantilises vilmis.

...ja siis sirutusid nende käed ühe mandarini poole ja puudutasid õrnalt üksteist, nende pilgud kohtusid ja nad mõistsid, et on teineteise jaoks loodud...

Ehh, ei tulnud ükski rüütel appi. Korjasin ise oma mandarinid kokku ja lugesin katse ebaõnnestunuks. Äkki oli asi mandarinides? Järgmisel korral proovin õuntega õnne!*

* näete ise, lootusetu optimist

Kummitav nina



Sina, sul on väga ilus nina
ja mul on pudel viina,
hõlma all,
sügaval
ja meil on täna õhtul pidu,
minu pool,
teki all,
koos sinuga...

Kummitab lihtsalt kohutavalt selline tore lauluke.

Esmaspäev, jaanuar 16, 2006

Leiubüroo

Viimasest üritusest jäi siia üks roosa huuleläige, kes enda omaks tunnistab, palun võtku minuga ühenust.

P.S muide, mul siiski õnnestus tuju heaks saada. Kuidas? Kindalsti mitte pesupesemise ega kartulikoorimisega. Kasutasin vana head lätlaste nippi, mis alati on aidanud. Liku bedu zem akmena, pari gaju dziedadam... (pooled e-d ja a-d on selle kriipsukesega, aga blogger ei toeta neid...sry lätakad)

Keegi ei taha neegrimusi...

Jaa, elu ohatisega on põnev. Ma näen välja nagu negriidsete rassitunnustega (paksud huuled (eriti alahuul), krussis juuksed, valged peopesad) õnnetusehunnik. Õhtul magama minnes lootsin küll, et see kõik on üks vastik unenägu, aga ommikul vaatas peeglist ikka selline mooramaalane vastu. Mõtlesin, et peaks end saapaviksiga kokku määrima, siis ei suudaks mind küll keegi europiidiks pidada.

See neegriplika käis täna eksamil. Kui minu arvutused ei peta mind, siis on lootust läbi saada. A ega seal midagi rõõmustavat polnud.

Ohatis, eksam, libe ja pime ilm, kurb tuju... ega see eriti tore just pole. Aga hingelt optimist nagu ma olen, üritasin selle vastu mässu tõsta. Mõtlesin, et kasutan vana head, naisteajakirjades kasutatud nippi ja teen midagi enda heaks. No otsustasin, et lähen juuksurisse. Ja nii tegingi.
Esimese asjana kammitit mul kõik juuksed näo ette, nii et ma ei näinud midagi. See mulle meeldis. Naiseteajakirjad teavad, mida kirjutavad. Aga siis oh õudu, lõigati juuksed silme eest ära.

Ei saa öelda, et päev oleks palju paremaks läinud. Võtan kavva järgmised asjad, ehk mõni neist toob valguskiire minu päeva:
  • pesu pesemine (jaa, tõotab tulla lõbus üritus)
  • toa koristamine (see rahustab alati närve ja teeeb tuju rõõmsaks, seetõttu ma nii tihti koristangi)
  • söögi tegemine (mõtlesin kartuleid koorida, see on alati tore tegevus)
  • nõude pesemine (jeee)
  • raamatu lugemine (tänasesse päeva peaks sobima hästi telefoniraamat nt)
  • lakke sülitamine (aitab alati)
  • magistritööle mõtlemine (aga mitte midagi reaalselt tegemine)
  • mõtlemine (palju ilusaid mõtteid)
  • peeglite vältimine (ainus tõeliselt mõistlik otsus)
  • muusika kuulamine (kui mu pleier päriselt otsi ei andnud, praegu on küll selline lootus)
  • samas vaimus jätkamine (go go Pille!!!)

või oleks targem kohe päev lõppenuks tunnistada ja magama keerata.*

*Saate aru, ohatisega ei saa olla tavaliselt positiivne. Ma vihkan, vihakn, vihkan (võite ise jätkata) seda krdima ohatist.

Pühapäev, jaanuar 15, 2006

Suppersoodus pakkumine!!!

Täna selline pakkumine, et kõigest ühe musi eest on võimalik endale muretseda esmaklassiline ohatis. Kõik huvilised pöördugu minu poole. Sellist pakkumist ei saa ju kasutamata jätta.

A tegelt ka, ärge ehmatage, kui teile avaneb Tartu linna peal rahulikult ringi kõndides selline hirmuäratav vaatepilt:
Kõigepealt märkate huult - meeletu suurt, paistes ja villilist. Siis tähelepanelikumal silmitsemisel võite näha huule tagant piilumas välja ka üht õnnetut nägu. Ärge kartke, see peletis, see olen kõigest mina Maailmaparandaja ning minu suur sõber Ohatis

Laupäev, jaanuar 14, 2006

Ebaminulik käitumine...

Koristasin
Mitte sellepärast, et õppimisest kõrvale hoida, vaid sellepärast, et tuba oli segamini.
Uskumatu

Reede, jaanuar 13, 2006

Põhjendus, miks ma loobun õppimisest ja hakkan taas lustielu elama!

Keegi on kunagi öelnud minu sessiaegse juhtmõtte. Naelutage see endale seinale kõik, kes te minuga samas paadis haridusmerel purjetate:

Inimene omandab 80% õpitavast materjalist 20% õppimisega. Ülejäänud 20% omandamiseks kulub 80% õppimiseks kuluvast ajast!

Eksamist läbisaamiseks piisab enamasti 50% materjali teadmisest, seega umbes 8 % kogu õppimisest (vt sinine joon graafikul). Nõudlikumad meist ehk ei lepi E-ga, aga vaadake, juba 20% pealt algab B piir, aga et A-d saada, peaks õppima vähemalt 40%, mis on kaks korda rohkem kui B saamiseks vajalik. Poole rohkem tööd!!!



Mina pole miski maksimalist, mulle piisaks nt C-st päris hästi (antud aine puhul oleks sellega isegi õnnelik), minu imetäpne graafik näitab, et selleks peaks ma õppima vähemalt 15 % kogu õppimisest. Kui arvestada, et õppeaine, milles mul tuleb eksam ja mille nime ma pole suutnud ikka veel ära õppida annab 3 AP, mis tähendab 120 tundi õppetööd. Kuna loengute alla läks 12 * 1,5= 18 tundi, siis iseseisvalt aine omandamiseks peaks minema 120-18 = 102 tundi. Et C-d saada, siis tuli õppida 15%, mis teeb 0,15*102 = 15,3 tundi.
Arvestades, et ma hakkasin juba esmaspäeva asjalikuks, siis oli mul õppimiseks kuni tänaseni 5 päeva. ehk iga päev oleks ma pidanud õppima pisut üle 3 tunni. Ja seda olen ma ka teinud (ja kui veel lisada passiivne õppimine konspektiga padja all), siis võib järeldada, et vähemalt C peaks ma kätte saama küll.

Lõpp õppimisele!!!!

P.S äkki peaks siiski välja uurima, mis selle aine nimi on...
P.S kui keegi leidis mõne loogikavea sellest arvutusest, siis hoidke see enese teada ja ärge rikkuge minu ilusat illusiooni. See on senini töötanud...

Neljapäev, jaanuar 12, 2006

Vaksali loomaaed on lõbus ja kirju!

Nii olukord riigis on selline:

Lähipäevil on võimalus kõigil loodushuvilistel näha Vaksali tänava loomaaias haruldasi eksemplare. Eriti hästi võib neid näha Laupäeva õhtul (kellaaeg täpsustamisel)

Näha võib järgmisi loomi:

Laisk Loom (Choloepus didactylus) - Kõigile tuntud ja armas loomake - väärt tervet loomaaeda. Varajasematel perioodidel oli ka meie kohalikus loomaaias üks eksemplar, kuid kahjuks suundus ta parematele rippumispuudele. Nüüd saate teda taas näha

Priit Loom (Priitus priitus) - siinsetel laiuskraadidel harvaesinev, kuid kõrgelt hinnatud loom (kes on juba pikemat aega avaldanud soovi koos Tartu poistega juua).

(ja võib juhtuda, et meil on teile isegi üllatusloom ette näidata)
Seega olete oodatud kõik meie loomaaeda

kes aru ei saanud, siis:

Laupeval toimub Vaksali punkeris väike istumine ja alkoholi tinistamine koos kaugete külalistega.

Kohalolek Kohustuslik

P.S Loomaaia piletit teilt ma ei nõuagi
P.P.S Loomade söötmine/jootmine rangelt mittekeelatud.

Kolmapäev, jaanuar 11, 2006

Ma ei pea sulle ütlema – näed, kuhu mõtted mul plagasid...

Ohh, mind naiivitari küll. Millegipärast olin ma pähe võtnud, et kui mul need 2 asja kaelast ära saavad, siis elu pärast eksamit on lust ja lillepidu. Õnneks tuletasid mu kallid õppejõud mulle meelde, et see on alles algus. Õige lõbu alles peale seda eksamit algabki. Ootan põnevusega. Järgmised 2 nädalat saavad olema põrgu ja Hell@ on raudselt esikohal selles meeldivas hullumajas.

Aga mina ei suuda õppida. Tõsised keskendumise probleemid. See pole ju normaalne, kui ma keset kõige sügavamat süvenemist avastan, et ma pole süvenenud mitte redokspotensiaalidesse vaid hoopis aknast välja vahtimisse. Ja mõtted lendavad elektroniaktseptoritest ikka kaarega mööda...

Suure ringi küsimus: Kas sa usud elusse pärast sessi?
(minu praegune isiklik arvamus on, et see sess on igavene. Elu peale sessi pole olemas, sest see sess ei saa iial läbi. Midagi ei saa eksisteerida ajas, mida pole...)

Muide, tegelesin taas inimkatsetega. Vaadake, inimestel on kombeks magada ühte pidi. No mina keerasin vahelduse mõttes pea vales suunas. Et näha, kas on halvem või parem ja teha selgeks, miks see esmane suund oli see õige. No ei märganud ma mingit erilist vahet. Ainus järeldus, mis ma teha saan on see, et mõlemad suunad on võrdselt valed. Täna öösel magan eksperimendikäigus risti voodiga, ehk annab see tulemusi ja homme öösel...no küll ma siis ka miski uue nipi leiutan.

EDIT: järgmisel hommikul. Eksperiment voodiga andis tulemusi. Eilne variant oli igati "õigem".
EDIT vol 2: järgmisel ööl magasin jälle pea tavapärases suunas ja kui üks õudusunenägu välja arvata oli ka hirmus hea.

Teisipäev, jaanuar 10, 2006

Edusammud haridusteel?

Kop kop.
Kes on?
Muri Murka.
Kasi nurka!
Mitu sammu?
Kolm tibusammu...

Nagu näha hakkab liigne õppimine mõistusele...
A teate, see on lausa fenomenaalne, kuidas aju selle asemel, et õpitavat materjali endasse säilitada, tegeleb aktiivselt mingi asendustegevuse otsimisega.
Nt mina, tuntud kaosegeneraator, märkan segadust enda ümber ainult keset kõige suuremat õppimist ja hirmus tahtmine tuleb koristada. Normaalsetel päevadel seda ei juhtu. Keset õppimist tuleb mul idee, mida kirjutada, mida joonistada - pea on tihedalt inspiratsiooni täis ja loomulikult tuleb nende kõikide mõttejuppidega koheselt tegeleda.
Täna leidsin voodi tagant uisud (see on ju loogiline, et õppimise ajal tuleb aegajalt kontrollida, kas sul on voodi all uisud või mitte), see leid võib resulteeruda lähitulevikus mitmete kergemate või raskemate traumadega, aga sellest kuulete edaspidi.

Utoopilised viispäevaku plaanid

Ütlused, et alates homsest/esmaspäevast/uuest aastast hakkan asjalikuks ei kanna kunagi vilja, seega ütlen mina:
HAKKAN EILSEST ASJALIKUKS (kui selline revolutsiooniline lähenemine ka tulemusi ei anna, siis ei tee seda miski (äärmisel juhul see, kui sa mitte ei ütle, vaid hakkadki asjalikuks)).
Igatahes minu ekstreemne asjalikkus seisneb järgmistes punktides:
  • Magan konspekt padja all (vana rahvas rääkivat, et paremat õppimise meetodit polegi)
  • Panen ommikul äratuskella 9-st helisema (see annab lootust, et ma kümnest üles tõusen ja tervet päeva maha ei maga)
  • Esimese asjana ei pane arvutit tööle, vaid võtan padja alt (kortsus) konspekti välja
  • MSN-is panen end busy-ks (siis vähemalt teised arvavad, et ma olen asjalik ja kui mul õnnestub teised ära petta, mis kunst see endapetminegi siis enam on)
  • Ei nuhi liiga palju teiste eludes (st ei loe iga poole tunni tagant kõiki maailma blogisid läbi)
  • Käin raamatukogus (toon endale uue juturaamatu - juba fakt, et ma raamatukokku lähen jätab minust asjaliku mulje, iseasi, kas see õppimist soodustab)
  • õpin?
  • puhkan ja lõõgastun korralikult (siis on õppimine palju lihtsam - teoorias)
  • ei raiska oma aega blogi kirjutamisele (ai, sellega ma vist hakkama ei saa, andke andeks)

Esmaspäev, jaanuar 09, 2006

Seksikad buldooserid

Pidin oma värskeima kurvaloomapildi seinalt maha tõstma, et teha ruumi minu uuele kalendrile.
Tõsi, selles kalendris on sel aastal häbematult vähe mehi, kuid see-eest see lausa kubiseb peaaegu, et erootilistest piltidest, milledel kaljunukil, merevees, rannaliival jne poseerivad erinevates seksikates asendites buldooserid, ekskavaatorid, kallurid ja muud sedasorti masinad.
Mmmmm

*Sry, aga ma lihtsalt ei saanud seda teavet enda teada jätta. Lugege ja kadestage

Kuulsushullustus ja inimkatsed

Mul on äriidee!
Hakkan kuulsaks kunstnikuks. Kuidas? See on imelihtne!
Kõigepealt tuleb joonistada paar pilti, mille väärtust keegi hinnata ei oska (sest nad on oma ajast lihtsalt ees), veidikene vireleda vaesuses ja võlgades ja siis piisavalt kiiresti ära surra (kuulsaks saadakse ju peale surma).
Ja oledki kuulus kunstnik valma!

Mul on paar pilti valmis (ja see, et neid ei hinnata, ei tule mitte sellest, et tegelikult on nad saast vaid hoopis sellest, et nad on oma ajast ees...irw), pangakontol on äärmiselt väike kogus raha (nii et virelemine võiks vabalt alata) ja ega mul muud üle jäägi kui surma oodata (mis saabub peatselt kas värvimürgituse või kopsupõletiku tõttu).

Nii et ma olen juba ühe jalaga kuulus :D Ma olen alati hirmsal moel kuulsaks saada tahtnud, mõtle, ma võiks (küll surnuna, aga siiski) pääseda kroonikasse nt :D oo seda õnne ja rõõmu!

P.S Tegin öösel katse (sest lisaks kuulsale kunstnikule peitub minus ka noor teadushuviline). Minu magamiskotile on peale kirjutatud, et selle comfort zone on -5 kuni -15 kraadi. Mina ei tea, kas see magamiskott on mammutitele mõeldud? Mina ei suuda kuidagi uskuda, et võiks olla eriti mugav selles imeõhukeses kotis -15 kraadi juures. No tegin siis katse. Jätsin ööseks akna irvakile (taas tuulutuse eesmärgil), pugesin magamiskotti ja oh seda imet, põõnasin hommikuni (tõsi, kuigig temperatuur minu toas langes märgatavalt jäi see siiski pluss kraadidesse). Kuigi minu arust ei olnud see küll teab mis suurem asi komfort. Magamiskott on liiga kitsas. Võibolla -5 kuni -15 kraadi juures ta mingil tavainimesele mittemõistetavatel füüsikaliselt põhjustel avarduks... krt seda teab...

Pühapäev, jaanuar 08, 2006

Külmetav Kunztnik

Nii, ei mingit pagaritöökoja meeldivat aroomi. Lahusti hais on tagasi! Toa tuulutamise eesmärgil avasin akna. Nüüd on tuba külm nagu jääkamber, aga seeeest haiseb siin endiselt meeldivalt lahusti järele... brrr

peaks vist õlivärvid taas värvipliiatsite vastu vahetama (võrreldes õlivärvidega on need lõhnatud, maitsetud aga samas ka suhteliselt värvitud...)

Laupäev, jaanuar 07, 2006

Post poole tunni tagant

Eile suurel sünnipäevaprallel jõudis minu kõrvu nurinat, et ma olevat oma blogi kirjutamise unarusse jätnud. Andke andeks see meeletu kohutav pooleteistpäevane paus... Annan edast parima, et tulevikus enam nii ei juhtuks. Edaspidi hakkan lajatama postitusi tihedusega post poole tunni tagant.
Samas nt margus kurtis, et liiga palju kirjutatakse, ei jõudvat kuidagi lugeda (sellepärast jäi ta ilma suurest osast olulisest informatsioonist nagu see pulmakutse nt). Mis ma siis tegema pean? Pooletunnitaguseid postitusi ja aeglasemate lugejate jaoks, nagu Margus, kes alles õpib, teha eraldi blogi, kus olulised asjad on lühidalt lihtlausete ja trükitähtedega kirja pandud?

Aga et muuta blogi uvitavamaks lisasin siia kokandusnurga. See on selline peaaegu täisnurk...

Meie kokandusnurgas pöörame täna tähelepanu pirukatele
Eilsel peol oli mitut erinevat sorti pirukaid.
Kõige popimad olid loomulikult porgandipirukad, kuigi nagu Man ütles - jahu oli natuke vähe pandud.
Aga turbonuudlipirukad läksid ka suht hästi peale. Margus vist ei saanud ühtegi, kuigi ekstra just temale ma neid küpsetasin...
Üldse oli seal eile hirmus palju süüa, üks delikatess maitsvam kui teine (silme ette kerkis just rongiliste kalduvustega võisaiatort). Mmmm, peaks ka endale inimesi söögiga külla kutsuma.

Lisaks söögile oli seal ka juua palju. Harjumatutes kogustes erineva kanguse/värvusega alkohoolseid jooke resulteerus sellega, et pillet tabas äge akuutne mölapidamatus. Ma vist ei pannud hetkekski suud kinni. PläkupläkuPille. Kohutav.

Aga alates homsest, (toimus väike arutelu iseendaga ja kauplesin veidike lisaaega juurde) ehk siis alates esmaspäevast hakkan ma hirmus asjalikuks ja tubliks ja kirjutan valmis selle igitobeda referaadi ja õpin selleks eksamiks, mis mul eile oli ja mis on aines, mille nime ma pole siiamaani suutnud meelde jätta (isegi kui ma käisin 80% loengutes - kasuteguriga 0)

P.S minu haistmismeel ütleb, et naabritel on täna menüüs kapsas, kala ja veel midagi, mis haiseb eriti koledalt. Kööki sisenemine ainult gaasimaskiga...

Reede, jaanuar 06, 2006

Minu korter lõhnab täna mitte tavapäraselt lahusti järgi vaid pigem nagu pagaritöökoda ja minu telefon on kaetud tolmja valge pulbriga...kahtlane...

Teisipäev, jaanuar 03, 2006

Päevad kõik kalendris on kinni...

... ja kalender on kusagil ilusas kohas, kus mind pole. See seletab, miks ma veetsin terve tänase päeva õndsas teadmises, et täna on kolmapäev. Milline pettumus, kui selgeks sain, et kõigest teisipäev...

Esmaspäev, jaanuar 02, 2006

Xi xi xi

Veristajapäkapikud on tagasi. Tänu neile on mu väike sõrm väga valus ja seetõttu ma a tähte hea meelega ei vajutaks. Edaspidi: A=X

Tänxne päev on möödunud suurelt jxolt mittemidxgi tehes. Minu päevxplxxn nägi ette poodide külxstust (minu külmkxpist poleks isegi CSI mingeid jälgi söögist leidnud). Läksingi siis poodi, xgx sexl selgus, et minu söögiisu polegi veel txgxsi tulnud omx puhkusreisilt jx nii mx jxlutxsingi riiulite vxhel nxgu kuutõbine. Ülejäänud poed, kus mx käix txhtsin olid kinni.
Selgus, et keegi on vxhepexl pxxr korrust mxjxle juurde ehitxnud. Õhk siin ülevxl kipub hõredxks jäämx, rxske on hingxtx jx külmxvõitu on kxh.
Jx siis need veristxjxpäkxpikud. No xsi on tegelikult küünlxjxlxs, mis oli küünlx lõpuni põledes kxtki prxksxtxnud jx xknxlxux külge sulxndunud, ning kxtsed sedx eemxldxdx tingisidki selle iksiuputuse.

Pühapäev, jaanuar 01, 2006

Ütle mulle makrell ja prae mind ära!

Esimene jaanuaar. uus aasta.
Mida siis öelda möödunud aasta kohta? Korda läks!
Mida siis öelda saabunud aasta kohta? Läheb korda! Ja tundes ennast võin ma suure tõenäosusega seda ka väita. Miks ma selles nii kindel olen? A vaadake, ma olen parandamatu optimist. Siin pole midagi teha, no lihtsalt pole. Ja ausalt, kuidas saaks aasta, mille numbriks on kakstuhat kuus kuhugi mujale minna kui korda. Samas tundes mind, mitte eriti korrapidajat inimest, kaose generaatorit jne... eks me näe.
Mida siis öelda aastavahetuse kohta?
No võtsime selle raske töö enda kanda ja vahetasime ära. Ega see lihtne polnud, selles suhtes, et parimad meist (saate aru küll, et ma räägin endast - lisaks lokkavale optimismile on mul ka väga hästiarenenud ego) oli küljes viirus. Esiteks oli mul süda kohtuavalt paha. Söök kui selline oleks minu poolest võinud ka täiesti olemata olla. Ja siis oli veel see asi, et mingi 96% minu kehamassist näis olevat koondunud minu pähe. pea oli raske kui Gotfried ja mul oli pidevalt tegu selle püsti hoidmisega. Ilmselt oli ka palavik, aga selle kohta mul termomeetrilised tõestusmaterjalid puuduvad. (Kõik, kellel peaks lähitulevikus ilmnema sarnaseid sümptomeid, süüdistagu iseennast, teinekord oidke must eemale)
A minu tervislikust ebastabiilsusest hoolimata oli täitsa lahe. Maariš kippus küll pisut alkoholiga liialdama, Sandrast rääkimata. Aga las noored pidutsevad. A valasime veel tina ja võtsime õnneloose, isegi presidendi kõnet kuulasime :D ja šampuse ning paukudega vahetasime aasta välja. Sauna sai ka öösel (alkohol, palavik, kõrge kuumus - ei ole just parim kooslus).
Tänasest päevast pole meeles aga suurt muud kui väike kaardipõrgu ja umbes miljon aastat rongis loksumist. Ilma Gotfriedita oleks ma täitsa hätta jäänud...

P.S Head uut ja paremat teile kõigile!
P.S Ega keegi tea, kust leida väärilist asendajat oma imelisele kalendrile, mis varem minu seinal rippus, kuid mis just täna aegus?