Laupäev, jaanuar 29, 2022

Magamatu mõtisklused

Oeh, ma siin ükspäev mõtlesin, et kumb on hullem, kas nii, et kõik halb juhtub korraga või juhtub pidevalt midagi ebameeldivat.

Ajendiks oli loomulikult meie pere lapsinimesi tabanud kõhuviirus. Kõik algas sellega, et öösel vastu kolmapäeva ärkasin selle peale, et keegi kõrvalvoodis koledal kombel oksendas. Pisitirts loomulikult. Egas midagi, krabasin lapse sülle, pesin ta puhtaks, siis vahetasin ära voodipesu ja üritasin last uuesti magama saada. Kuna ta voodisse keeldus minemast, siis võtsin lapse rahustamiseks lihtsalt sülle. See tähendab, et peale järgmist oksendamise hoogu sain lisaks lapse riietele vahetada ka enda riided ja voodipesu. Seejärel puges Tirts sõnakuulelikult voodisse ja jäi hetkega magama. Minul aga ei tulnud und. Ja kui ma korraks ehk suigatasingi, siis peatselt kostis kõrvalvoodist taas öökimist. Egas midagi, vahetasin aga voodipesu ära ja pesin lapse näo puhtaks. Selle öö jooksul ärkas ta veel 4-5 korda, et natuke kõõksuda. Oksendada polnud enam midagi. Mis te arvate, kui palju ma magada sain? 

Õhtul läksin koos Tirtsuga samal ajal magama. Eks ikka selleks, et paari tunni pärast suuremat sorti oksendamise peale ärgata. Nüüd oli menetluskäik juba selge. Poolmagades vahetasin voodipesu ja puhastasin last. Õnneks ülejäänud öö magas laps rahulikult ja rohkem pole enam oksendamise trikke teinud. Aga ega sellega siis asi lõppenud. Mul on ju veel kaks last! 

Täpike tegi oma oksendamise ära päise päeva ajal ning suutis mõlemal korral pesukaussi tabada, nii et koristamine oli suhteliselt lihtne ja väga palju vaeva ei pidanud nägema. Tõrukese ajastus oli muidugi murphylikum. Just siis kui mina, kes ma olin kaks ööd magamata, olin otsustanud unele järele anda, hakkas Tõruke hädaldama, et kõht valutab ja paha olla. Loomulikult lõppes see eeskujuliku ropsimisega, millele eelnes aga vähemalt pool tundi katkematut hala. Lõpuks saime mõlemad magama. Eks ikka selleks, et paar tundi hiljem ärgata hädaldamise ja järjekordse okseralli peale. Õnneks on Tõruke juba nii suur (ja kogenud oksendaja), et voodipesu vahetama ega põrandat küürima ei pea. Lihtsalt on vaja kätt hoida, julgustada ja lohutada.

Möödunud ööl ei oksendanud keegi, aga magada ikka ei saanud, sest Tõruke KARTIS, et ta võib oksendama hakata ja siis oli vaja, et keegi keset ööd lohutaks.

Ehk siis ma pole neli ööd korralikult magada saanud.  Ootan põnevusega, mis siis täna öösel juhtub. Mina ja Mps oleme ju veel viirusest puutumata jäänud...

Aga sellest tekkiski küsimus, et kas oleks hullem kui ma oleks pidanud korraga kolme oksendava lapsega tegelema ja oleks ülejäänud kolmel ööl magada saanud või praegune üksiti, üksiti õeke tüüpi lahendus. Esimene oleks küll tõenäoliselt hullumaja. Teine on aga sulaselge piinamine. 

Esmaspäev, jaanuar 24, 2022

#Jutujaht. Väga toores toorik

 „Inimesel ei ole hea üksi olla,“ pomises vana mees habet sügades ning keerutas mõtlikult sõrmede vahel toorikut. No see oli ikka täitsa toores toorik alles. Mitte kusagilt otsast ei andnud aimata, mis sellest tulema peaks. Meistri enda nägemus oli küll selge – ta tahtis luua väärilist abilist, mis täiustaks ja täiendaks varemloodut. Aga teate ju küll kuidas nende loomeinimestega tihti juhtub – visioon on imeline, aga kui aeg on kavandatud täiuslikkust reaalsuseks vormida, siis takerdub protsess tüütutesse pisiasjadesse.

Just nagu praegu - soovitu tegemiseks oli selgelt liiga vähe materjali. No sellest ei jätkuks mitte kuidagi täiskomplekti vormimiseks. Aga rohkem poleks ka võtta saanud. Ressurssidega tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, sellest oli Meister juba kolmandal päeval aru saanud.

Samas, ega siis materjalipuudust olnud, lihtsalt originaalosi oli vähe. Teisalt, b-varuosi oli laual kuhjaga. Need olid  kuuenda päeva ülejäägid, mis olid varasemalt kõrvale heidetud ja looja ei olnud kindel, kas moraalselt ikka kõlbab neid kasutada, aga samas õilsa eesmärgi nimel...

Vanake põrnitses veel veidi toorikut, sügas sellega mõtlikult habet ja rehmas lõpuks käega. „Ähh, kes see ikka aru saab...“ Ta sobras enda ees laual vedelevas kondikuhjas kuni näppu jäi miski, mis meenutas väga mao kolpa. „Miks ka mitte,“ muigas Meister seda Aadamalt võetud küljeluu külge sobitades „õieti on see omamoodi naljakas.“

 ____________________

Seekord sai selline jumalavallatu lühike lühijutuke toorest toorikust.

Mõte tuli ühel õhtul rampväsinuna tuntud  vanasõna* peale mõeldes. No et mitte ainult liha minu lihast vaid kõiksugu elukate anatoomi kokku. 

Teiste toorikud ja valmikud on koondatud siia.

*Kui oled päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhud tööd nagu hobune ja õhtuks oled väsinud kui koer - siis peaksid sa loomaarsti juurde minema – võib-olla oled sa eesel.

Neljapäev, jaanuar 20, 2022

vaikus keset tormi

Jõletu vaikus (või just meeldiv ja rahulik olukord?) minu blogis on tingitud üle mõistuse suurest töökoormusest. Ega ma pole kunagi tööpuuduse all kannatanud. Kaugel sellest - ikka on tegemist ootavate tööde nimekiri märkimisväärne. Samas on mul õnnestunud seda ikkagi kuidagi hallata ja enamvähem jõuan tööjärje hoida stabiilselt kollases. Praegu aga on juba jupp aega olnud nii, et peale tuleb rohkem kui ma ära teha jõuan ja tegemata tööde koorem muudkui kasvab. To do list on totaalselt punases ja varsti ilmselt plahvatab. Peagi võib suure tööhunniku alt kuulda vaid minu äginat ja hädaldamist.

Positiivsest küljest... vähemalt ei ole igav.

Tulles tagasi negatiivse poole peale, siis igav küll pole, aga üsna masendav küll.

Lisaks tööalastele väljakutsetele tuleb mul rinda pista veel botaaniliste probleemidega. Ma pole kunagi suurem asi rohenäpp olnud ja tundub, et nende elu õite kasvatamine on paras väljakutse

Tirts on nädal aega kodus nohus olnud ja on kuri-muri. On kaks ühes - ülinunnu ja samas kange kui kadaka juurikas. Täpike harrastab ainult vinguvat kõneviisi ja Tõrukesel esinevad viimasel ajal võimsad sokiraevuhood. Ükspäev oli lausa vorstikatastroof. Tõesõna, see oli hullem kui Tonga vulkaanipurse.

Ja kodu näeb meil ka välja selline, nagu oleks siit keskmist kasvu looduskatastroof üle käinud...

Kolmapäev, jaanuar 12, 2022

Puhkust!

 Issver-sussver. Mul on puhkust vaja.

Just praegu avastasin dokumendikausta nimega "ekv vähendamisest mitteteavitamine*". Kaust oli arusaadavatel põhjustel tühi. Huvitav, mida ma sinna plaanisin panna. Teateid, mida ma ei kavatse saata? 

* tegelikult pidi olema "ekv mittevähendamisest teavitamine".

Teisipäev, jaanuar 04, 2022

Kas mängime veel?

Mis te arvate, kas mul on väheke nagu süümekad, kui tulen väsinult töölt ja Nefi vaatab mind sellisel anuval pilgul ja tahab mängida. Samas kui mina tunnen, et märjas lörtsis sumpamise ja palli veeretamise asemel tahaks hoopis diivaninurgas raamatut lugeda.*




Samas jällegi tuleb tõele au anda, et Nefkast kiirgav piiritu rõõm ja entusiasm teeb endalgi tuju paremaks.

*mitte, et seda võimaldataks. Vaja on hoopis koristada ja süüa teha ja ei tea mida kõike veel korraldada.

Esmaspäev, jaanuar 03, 2022

Appi, appi, maailmalõpp on lähedal!

 Aastavahetusel valasime õnne. Mina sain tulemuseks kukemunad. No vaadake ise. Täitsa kukk (kuigi natuke vindi nägu). Ja munad on ka igati munalikud.

Aga kas te kallis rahvas ka teate, mida see mulle ennustab? Kuke muna olla maailmalõpu sümbol. Nii et on oodata maailmalõppu. Aga mune on kaks. Et kõigepealt saabub suur maailmalõpp ja et asi oleks kindel, tuleb ka alternatiivne lõpp? Ühesõnaga lõpp on kindel. Päästku end kes saab, aga pääsu pole kellelgi. Tina on rääkinud.

Samas teise nurga alt meenutas see tinaplönn kahtlaselt sõnnikumardikat, mis omakorda on ju taassünni sümbol. Ehk siis maailm saab otsa, aga sünnib taas. Tasub vaid loota, et elame transformatsiooni üle sama edukalt kui prussakad.

Alternatiivsete andmete kohaselt tähendab Muna uusi arenguid ja linnuke uudist. Ehk siis on oodata uudiseid vähemalt kahest uuest arengust. Saame näha.