Neljapäev, detsember 31, 2020

Ennustus aastaks 2021

Mida toob aasta 2021? See küsimus on paljude meeltes. Ärge muretsege. Ma kohe ütlen.

Meie peres on alati vana-aasta õhtul õnneloose tehtud. No et ikka teaks, mis sind ees ootab. Tavaliselt lubati rikkust ja puhkust palmisaarel, aga mida pole seda pole. Sel aastal koostas õnneloosid Tõruke. Tahate ka teada, mis teid ees ootab. No mõelge välja üks arv ühest kümneni.

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

Olete otsustanud?

Olete oma valikus kindlad?

Pidage meeles, see määrab teie tuleviku.

Nii. Nüüd visualiseerige se arv oma peas.

Veel parem, kirjutage see paberile.

Tehtud?

Tore. Tulemused leiate veidi alt poolt.

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

Siin need on. Illustreeritud ja puha, et iga loll ikka aru saaks, mis ees ootab.



Nagu näete, oleks võinud veel hullemini minna.

Igatahes imelist uut aastat teile. Tulgu see eelmisest palju parem!


P.S. Andke teada, millise loosi tõmbasite. Ma isiklikult sain esimese. Päris hirmutav. Pole enne sellist tuju tekkinud ja nüüd siis.... See saab olla vaid koroona kõrvalmõju.

Aasta kokkuvõte 2020

 No see 2020 on olnud üks eriskummaline aasta. Mõtlesin siin, et mil moel see kokku võtta. Ühtegi vaimukat mõtet ei tulnud. Küsige midagi! Udutan siis niisama natuke.

Eks see 2020 jääb meelde eelkõige koroonaaastana. Märtsis läks asi suure hooga käima. Kõik saarlased sõltumata sellest, kas nad olid võrkpallifännid või mitte kuulutati ohtlikeks ja neist tuli vähemalt kahe kilomeetri kaugusele hoida. Igaks juhuks (saarlaste kaitseks) pandi saared lukku. Sügisel kui Koroona hakkas möllama suuremates linnades ei pidanud keegi enam vajalikuks saarlasi kaitsta. Hoopis tulid siia heasse ja rahulikku koroonavabasse kohta juubeleid ja muid pidusid pidama.

Kevad oli raske. Ma ei mäleta, et ma oleks enne nii palju vingunud. Mu vaesed blogilugejad said ilmselt lausa vingumürgituse. Ometigi oli ju hariv ja mitmekülgne aeg. Sai proovitud nii õpetaja, koka kui koristaja ametit. Ma pole ju kunagi ühekski neist saada tahtnud, aga näe, nüüd andis elu võimaluse ameteid katsetada. Tõsi, ma endiselt ei taha ühekski neist saada. Kui ma oma frustratsiooni ühele sõbrale kurtsin teatas ta, et aga lapsi sa ju ometi tahtsid saada? Siis oleks pidanud  sellele varem mõtlema - mis see lapsevanema töö muud on kui õpetaja, kokk, koristaja. Lisaks veel psühholoog, autojuht, sekretär-asjaajaja. 

Suurim koroonapauk tuli muidugi nüüd aasta lõpus. Täna helistas mulle terviseameti robot ja soovitas lahkesti kaks nädalat kodus istuda. Mps sai 4 kõnet ja oma 12 sõnumit. Iga lapse kohta eraldi ja mitmes keeles. Nagu oligi karta, toimus jõulude ajal suur aktsioon - kanname koroona üle eesti laiali. No et see positiivsuse säde jõuaks viimsessegi metsatalusse. Meieni jõudis. Eks me näe, kas käis vaid korra külas või oli mahti ka kanda kinnitada.

Aga kuulge, selles aastas pidi olema ju veel midagi peale koroona. Oligi. Tooksin välja näiteks oma vana armastuse - kirjavahetuse pidamise - elule puhumise. Tänu koroonale muidugi jälle. Nii tore oli kirju saada ja ise kirjutada. Kirjavahetus oli lausa nii tihe, et postiljon ei viitsinud enam postkasti kaant pidevalt kergitada, vaid väänas selle küljest. Selle aasta projekt  - teha uus postkast.

Joonistanud ja maalinud olen palju. See sai kõik alguse koroonast - no kunstimuuseum kutsus üles koroona ajal kodust vaikelu maalima, millest kujunes välja meie suur projekt. Selle käigus sai lausa Sooda raamat valmis nikerdatud. Loendamatutest linnukestest rääkimata.

Üks maja sai ehitatud. Hetkel on seal näha kõik minu maalid, mis koduseintel kohta pole leidnud. Päkapikud tahtsid majja sisse kolida, ütlesid, et see sobiks neile hästi.

Väga palju muusikat on olnud. Ise laulan ää-ää, aga lapsed... Lapsed on mul andekad. Täps esines tulemuslikult kohalikul laste lauluvõistlusel. Tõruke mängib akordionit juba nagu vana mees (kes on küll alles hiljuti hakanud pilli mängima) ja Tirts esitab klaveril avangardistlikke teoseid.

Kõige suurema muutuse ongi teinud tirts. Väikesest vääksuvast nöpsist on saanud paras ahvipärdik, kes ronib igale poole ja tänitab emmega. Vahel viskab nalja ka.

Reisimist sel aastal eriti polnud. Korra käisime Hiiumaal, see oli väga tore puhkus koos sõpradega. kordaks iga kell! Muidu olen aga tiirutanud kahe kilomeetri raadiuses oma kodust. Väga palju on kärutatud. Mu sammulugeja läks selle peale isegi lolliks. Täna näiteks tegin oma 2 km pikkuse ringi peale väidetavalt ainult ligi 1000 sammu. Ma ei teadnudki, et mul niiiii pikad jalad on...

Tööl ma pole käinud ja õppinud pole ma ka midagi uut! 

Hehh, tuli nüüd selline kaootiline postitus. Aga hakkan lõpetama. Aasta saab ka varsti läbi.

Soovin teile, et aasta vahetuks tõrgeteta ja uus aasta tuleks lihtsalt imeline!


Kolmapäev, detsember 30, 2020

Tänamatus

Millisele lapsele ei meeldiks kiikumine? Kõigile meeldib. Isegi minule meeldis, kui ma olin väike. Nüüd muidugi läheb süda pahaks juba ainuüksi sellele mõeldes. Isegi kiiku vaadates hakkab sees keerama. Aga omal ajal läksin naaberhoovi plikadega kiigu pärast peaaegu kaklema. Või vähemalt sai suurt sõnasõda peetud sel teemal.

Igatahes nüüd olen ma üht tõelist kiigupõlgurit kohanud. Ja seda omaenese laste hulgas! Mina nägin vaeva, värvisin, õmblesin, tikkisin ja tegin isegi natuke puutööd, et Tirts saaks endale mõnusa ja ilusa kiige, kus päevade kaupa loksuda, aga mida teeb see tänamatu plika? Ta keeldub kiiges olemast! Hakkab kisama, nagu ma oleks teda kõrvupidi kiigutanud. 

Muide, tal on kõige eeskujulikum kõversuu nuttes...


Laupäev, detsember 26, 2020

Eputamise aeg

Mulle meeldivad jõulud. On alati meeldinud. Ja mulle meeldib kingitusi teha. Just nimelt teha, mitte poest osta. Kuigi ka sellel on oma võlu. Juhul kui on nägemus, mis kingisaajat rõõmustada võiks. Päris kõike ma ju ise teha ei oska. Tegelikult ei oska ma päris paljusid asju, aga ma pole sellest end kunagi häirida lasknud.

Nüüd on jõulud läbi ja saab lõpuks rääkida käsitööprojektidest, kartmata mõnd üllatust rikkuda.

Esiteks maalisin ma lastele linnusöögimajakesed. Nendega juhtus küll selline lugu, et need ei kuivanud õigeks päevaks ära, nii et jätsin need veel kuuse alla tahenema. Nii leidsidki lapsed need 1. jõulupüha õhtul. Isegi salmi ei pidanud nende eest lugema. Kuigi salmid olid sel aastal ka erakordselt tugevad. Oli väga palju omaloomingut. Nii Täps kui Tõruke esitasid oma luuletused. Mpsil oli lausa mitu luuletust Tirtsu eest ja korralik poeem enda kingi lunastamiseks. Väga ajakohane sealjuures. Tõruke esitas ka omaloomingut akordionil. Ainult mina ei saanud esimeseks jõulupeoks oma laenatud salmi pähe ja pidin pisut piinlikust tundma. Paki sain ikka.

Emale kinkisin ma pintslimapi. Ikka selleks, et pintslid poleks pilla-palla vaid kenasti koos. Ise tegin. Minu arust tuli päris äge. 

Tirtsu tarbeks tuunisin ühe vana pulkadega kiige. Miu ettekujutustes oli see muidugi oluliselt ilusam, aga ehk ei mõjuta visuaalne külg kiikumisomadusi.

Pooltele sugulastele kinkisin viimase aja moeartikli - korduvkasutatavad maskid. Ise "tikkisin" pildid peale ja puha. Need ju tänapäeva popimad aksessuaarid.


Ja valdav osa minu sõpradest ja sugulastest sai kingituseks ühe jõulukuulikese. Arvamusliidrid jõulukaunistuste vallas väitsid, et linnumotiiv on tänavuaastal eriti trendikas. No egas midagi, tõmbasin selga aga oma vana hea "no birds" särgi ja  üritasin seda trendi järgida. Koostasin väikese lindude välimääraja. Valisin määrajasse linnud, keda võib talvel Eestis kohata. Paar tükki on küll sellised, kellest võib kohata vaid üksikuid eksemplare soojemal talvel. 

Tahtsin parimat, aga jah...Välja tuli pisike linnueksitaja. See tähendab, et kui sa selle järgi kedagi määrama hakkad, siis võid kindel olla, et satud kiiresti rappa. Selgus, et kera peale maalimine on kunst omaette.

Siit ka väike üleskutse, kes suudab ära määrata, mis linde ma üritasin maalida? Parimale ornitoloogiahuvilisele auhinnaks krõpsik. Ülesanne on raske. Linnukeste hulka on eksinud ka üks laanenirk, nagu Mps kommenteeris vihjeks võin öelda, et ei pingviine ega kanaarilinde seal pole. Isegi kui juuresolevalt pildilt võib vastupidine mulje jääda.

1. siisike

2. puukoristaja, 

3. mingi kakk (aga milline)

4. pekitihane (vähemtuntud ka rasvatihase nime all

5.  ohakalind

6. pöialpoiss

7. metsvint

8. tuvi

9. leevike

10. siidisaba

11. X

12. Porr

13. mingi kull (aga milline?)

14. roherähn

15. X

16. pasknäär

17. varblane, (aga milline?) 

18. sinitihane, 

19. X

20. tuttpütt

21. X

22. X

23. rähn (aga milline?)

24. jäälind

25. X

26. harakas

27. tutt-tihane

Kolmapäev, detsember 23, 2020

Jõulutervitused

Näe, ongi jõudnud kätte kaunis jõuluaeg. Puud on härmas, taevas on täis keerlevaid ja langevaid lumehelbeid. Kelgumäelt kostub laste kilkeid ja koer tõstab lumememme peale käppa. Aknast imbub õue verivorstide ja piparkookide hõngu ning kusagilt kostuvad jõululaulude härdad helid. Milline idüll.
Noh. Peaaegu. Kui jätta kõrvale see osa, mis puudutas lund. See oli väike kirjanduslik ilustus.
Ei ole olemas halba jõuluilma, on vaid vähe pealehakkamist. Mina igatahes otsin oma suusad välja ja kavatsen jõululaupäeval metsa all ühe tiiru teha!
Teile aga kallid sõbrad ja blogi kükastajad tahan soovida mõnusaid ja helgeid jõule.

 

Teisipäev, detsember 22, 2020

Salakaval tarkvarauuendus

 Just nii olen ma juba mitu korda lugenud telefoni ekraanilt. Loomulikult on seal tegelikult kirjas saadaval, mitte salakaval. Aga äkki on salakaval ka. Igatahes pole seal sõnagi uuenduse iseloomust, mis on iseenesest taunimisväärne. Oleks ju tore teada, millise karakteriga uuendust pakutakse. Salakavalat ma ei võtaks, aga lahke ja sõbraliku ning hea huumorisoonega võtaks küll.

Esmaspäev, detsember 21, 2020

Koroonapakike. Puudustega.

 Täna saime koolist koroonapakikesed - no need toidupakid, mis lastele ettenähtud koolilõunate eest jagatakse. No seal oli head ja paremat küll. Vorsti, juustu, makarone, mannat, kaerahelbeid, jogurtit, krõbinaid, piparkooke ja glögi. Mõnedel olla isegi hapukoort olnud. Aga ühe asja olid nad ikkagi unustanud panna - veinipudeli lapsevanematele. Ometi ma rääkisin ju sellest puudujäägist korduvalt vallamajas. Ilmselgelt oleks pidanud hoopis toiduabipaki peakomplekteerijaga rääkima.

Täna tundsin küll, et läheks parema meelega vabatahtlikuna toidupakkide koostajaks kui keegi ainult tuleks ja lapsed tööle (loe koduseid ülesandeid tegema) paneks. Täps oli isegi koostööaldis, aga Tõruke - oma õueülesandeid jõudis ta tegema alles siis kui väljas oli kottpime. Ja sellele eelnes tundide kaupa minupoolset utsitamist. Proovisin küll keelitamise-meelitamise kui riidlemise ja ähvardamisega. No mitte miski ei toiminud. Ja mitte, et ühegi ülesande tegemine oleks tema jaoks raske. Ta lihtsalt ei viitsinud pihta hakata. 

Homme veel vastu pidada ja siis algab koolivaheaeg...

Muide, kahtlustan, et eelmisel aastal sokutas keegi meile Tahma-Toomase ukse taha ja seal see passib senini. Kuidas on võimalik, et  üks inimene peab kogu aeg nii palju koristama!

Laupäev, detsember 19, 2020

Lõpuks on olemas lahendus sügistalvisele kaalutõusule!

Teate, ma nuputasin lõpuks välja, miks paljud inimesed sügistalvisel perioodil kaalus juurde võtavad ja mul on pakkuda välja ka lahendus selle vastu! 

Tavaliselt räägitakse ikka naha alla talvevarude kogumisest. No et see külm ja kõle talv üle elada. Rasvakiht varustab ju rasketel aegadel nii hädavajaliku energiaga kui pakub kaitset külma eest. 

Jah, ennemuistsetel korilusaegadel oli tõesti võibolla talvel raskem toitu leida ja oli varusid vaja, aga tänapäeval on supermarketid aastaringselt head paremat täis. Alustades kohalikust toorainest ja lõpetades eksootiliste hõrgutistega. Eriti külm pole viimasel ajal samuti olnud. Lisaks pole vaja enam mammutit kätte saada, et endale soe aluspesu hankida.

Seega, mis siis ikkagi on sügisese liigsöömise põhjuseks? Õige vastus on valgus. Või õigemini selle puudumine. No kui päevas on vaid mõned tunnid valget aega, kusjuures valge pole ka eriti valge, vaid pigem sellise kevadise linnatänava lumehunniku karva, siis pole ime, et inimloomus üritab leida asendusi. Kas teate kohta kus on alati valge?

Õige vastus on loomulikult külmkapp! Teed ukse lahti ja juba tulvabki sinu poole mõnus valguspahvak kui sõõm suve (mis siis, et temperatuur jahe, aga eks ole meil külmasid suveilmasid ka. Näiteks jaanipäeviti).

No aga kui külmkapi uks juba lahti, siis hakkab ikka silma üht-teist söödavat, mille rõõmuga nahka pistaks. Ja kõik kordub veidikese aja pärast. Asi pole näljas vaid valguseigatsuses.

Ja mis oleks lahenduseks? Keerake külmikust pirn välja!


Neljapäev, detsember 17, 2020

Kassikombed

Iga natukese aja tagant tuleb jutuks, et kusagil Eestimaa otsas on lapsed hakanud massiliselt mängima üht rumalat mängu ajaloos – jookse üle sõidutee, nii et jõuaks viimasel hetkel auto eest läbi. Kes napikamalt pääseb, on võitja. Ühel õhtul mööda õue kärutades hakkasin sellele rohkem mõtlema ja jõudsin järeldusele, et see ei ole mingi kaasaja leiutis, vaid ilmselt peituvad selle mängu juured sügaval meie geneetilises koodis ja pärinevad ajast, mil esimene ürgelukas ookeanisügavusest maa peale loivas. Ma võin kihla vedada, et meie pisikesed närilistelaadsed esivanemad mängisid toredat mängu, et kes jõuab viimasel hetkel brontosauruse jala alt läbi lipsata, enne kui see ta laiaks litsub. Ma kahtlustan, et see geen pole säilinud mitte ainult meis, vaid ka teistes loomades. Näiteks, ega me tegelikult ju ei tea, kui palju kitsi õhutades ja ässitades põõsas passib, kui see üks viimasel hetkel autotulede vihus üle tee kihutab.

Miks ma oma väikest peakest aga üldse selliste probleemidega vaevan? Asi on meie kassis. Tal löövad need geenid eriti tugevalt välja. See pole harv juhus kui ma lapsevankriga jalutades tal nibin nabin üle saba sõidan. No passib teine tee ääres rohus ja kui näeb mind lähenemas, siis viimasel hetkel tormab vankri eest läbi ja seejärel kribinal-krabinal puu otsa. Ja nii üle päeviti.

Teisipäev, detsember 15, 2020

Distantsrähkleja

Nonii, täna oli siis see päev, mil mul tuli lahendada võrrand, mis sisaldas üheaegselt esimese- ja teise klassi õpilaste videotunde, ainult üht töötava mikrofoniga arvutit ja beebit, kellel oli samal ajal uneaeg (ja kes teadupärast uinub ainult liikuvas vankris). 

No ütleme, et lahendasin ülesande hindele 3+ ja seda ainult tänu sellele, et Mps taipas endale puhkuse võtta (isegi kui ta pole puhkuse mõttest hästi aru saanud - on teine terve hommiku tööasju teinud) ja ma sain ta titega õue saata.

Lapsed on tublid olnud. Tõruke, kes kevadel veebitundide peale rikki läks, on usinalt kaasa töötanud ja ainult korra tuli väike meeleheitehetkeke. No ja Täps ei lasknud end tehnilistest probleemidest üldse eksitada ja oli sama muretu kui linnuke oksal.

Linnukestest rääkides.  Maalisin siin ükspäev tite uneajal üht linnukest oksal, aga jäi pooleli. Ma panin oma peenikese pintsli kindlasse kohta, et see hiljem kerge vaevaga kätte saada, aga kindel koht läks kaduma. Nüüd pean täppistööd tegema hulga jämedama pintsliga. See on nagu maalrirulliga Mona Lisat teha...

Jõuluvana palun too mulle pintsel nr 1. Või siis piilurpäkapikud. Niikuinii luurasite. Öelge, kus see kindel koht asub!

Esmaspäev, detsember 14, 2020

Ahjusoojad

Täna ootas mind pakiautomaadis kobakas pakk - saabusid trükisoojad raamatud. Olin päris põnevil, et kuidas siis välja kukkus. Kui nüüd aus olla, siis olen pettunud. Ma juba viimati kartsin, et piltide arvutisse saamise käigus läksid pooled värvid kaduma. Noh. Väljatrüki käigus kadusid ülejäänud ka nii et järgi jäi vaid pruun. Või peaaegu. Igatahes näevad pildid välja nagu oleks need jõupaberile joonistatud. Teisest küljest. Kogu raamat on selline, nii et võib jääda mulje nagu olekski kunstnik sellise sünge ja sügiseselt masendava stiiliga (mis siis et tegelikult on originaalpildid värvikirkad ja helged). 

Samas on see ikka päris raamatu moodi. Mis siis et tegelikult puhas petukaup. Pelgalt raamatu imitatsioon. Aga äkki, ühel ilusal päeval, saab mõni minu pildiraamat ka päriselt raamatuks.  

Lapsed olid muidugi rahul. Täps, kes pole suurem asi raamatusõber, lubas seda kohe lugema hakata. Siis kui koolis on vaja mõnd loetud raamatut tutvustada, saab ta selle võtta ja öelda, et autor on Pille, kes on muuhulgas tema ema.

Tõruke luges raamatu ühe hingetõmbega (ja väga ilmekalt) ette ja leidis kohe ka kirjavea. Oleks pidanud toimetamise hoopis talle usaldama. 

Und Moral der Geschichte? No kui ikka midagi põlve otsas õhinapõhiselt nokitseda, siis näebki tulemus välja nagu oleks see põlve otsas õhinapõhiselt nokitsetud.

Reede, detsember 11, 2020

Kuidas teie pool ka kapsad kasvavad?

Teate seda iidset sõnamängu lopsakatest kapsastest ja tööõnnetusest saunaehitusel?

No seda*:

-Kuidas teie pool ka  kapsad kasvavad?
-Nagu noored kuused.
-Siis on ju hästi!
-Kus siis hästi, kits käis ja sõi kõik ära.
-No siis on ju halvasti.
-Kus ta siis halvasti, lasin kitse maha, sain palju liha!
-No siis on ju hästi.
-Kus ta siis hästi, panin liha suitsema, saun põles maha.
-Oi, siis on ju halvasti.
-Kus siis halvasti, ehitasin uue sauna!
-No siis on ju hästi!
-Kuis hästi, läksin viimast palki peale panema, naine jäi nabapidi** vahele.
-No siis on ju halvasti!
-Mis seal siis halvasti, võtsin uue naise jälle.
-No siis on ju hästi.
-Kus ta siis hästi? Papp ei tahtnud paari panna.
-No siis on ju halvasti.
-Kus ta siis halvasti, andsin papile pajatäie raha, papp pani paari mis partsatas.

Vot selle distantsõppe saagaga on lood olnud natuke samamoodi. Info on tilkunud minuni jupi kaupa erinevatest allikatest ja sellega on kaasnenud palju emotsioone!

Kõigepealt tuleb uudis, et koolid lähevad esmaspäevast kinni!

Eeeeeeeiiiiii, mitte ometi jälle koduõpe. Visake mind või kibuvitsapõõsasse, aga mitte koduõpe. Kevadine piin on liigagi selgelt veel silme ees. Ma pean kiiresti veinitagavarasid täiendama... 

Seejärel täpsustus, et koolid lähevadki sõna otseses mõttes kinni, mitte distantsõppele.

Huhh, no hea seegi, kuigi ma ei tea, kuidas ma jõuluettevalmistustega niimoodi salaja ühele poole saan, aga vähemalt ei pea pedagoogi mängima. Lapsed rõõmustavad kahtlemata. No mõelge ise, mis näo te oma kooliajal oleks teinud, kui keset kooliaastat oleks lihtsalt kool kinni pandud. Rõõmupidu! 

Järgmine täiendus. Seda, kas kool läheb lihtsalt kinni või rakendatakse distantsõpet, otsustab iga kool ise.

Teadagi. Siis võib ainult unistada, et meie kool distantsõpet ei vali. Veel veini?

Stenbocki maja andmetel võivad õppeasutused ERANDKORRAS kasutada distantsõppe vormi.

Erandkorras tähendab ju, et üldjuhul pigem mitte? No kui seda nähakse pigem erandina, siis vast ikka ei tehta kaugõpet. Lihtsalt jõulud algavad varem. Midagigi ilusat sel kummalisel aastal.

Haridusminister ütleb, et distantsõpe on siiski kõigile koolidele soovituslik.

Ah, et mitte enam erandkorras võimalik, vaid lausa soovituslik. Järgmiseks rangelt soovituslik, seejärel kohustuslik. Teame-teame. Kui palju seda veini vaja lähebki...

Täpsustus - soovituslik eelkõige gümnaasiumiastmele ja põhikoolide lõpuklassidele.

Kas tõesti läheb see karikas minust seekord mööda?

Lapsed tulevad koolist ja räägivad midagi zoomi-tundidest ja e-koolist. Koolist veel ametlikku teadet pole. Ilmselt hoiavad põnevust viimse hetkeni üleval.

Näikse, et see karikas ei läinud sugugi mööda. Kas valan selle karika kohe veini täis?

Liikvel on kõlakad, et vallavanemad tegid ühispöördumise palvega lubada meie üliväikese nakatumisnäitajaga maakonnas ikkagi koolidel normaalselt jätkata.

Juhhuu! Ei siiski mitte. (Isegi mina pole nii naiivne, et usuks, et valitsus tunnistaks jah, see oli küll pisut ülereageerimine. Las vähemalt väikesedki, kes ei tohi üksi kodus ka olla ja iseseisvalt veel õppida ei oska, lähevad kooli tagasi piirkondades kus kõige suurem nakatumise oht on reede õhtul Liiva poes kus on praamide kaupa maskideta mandrikaid ja kohalikud on kevadisest kogemusest väga ettevaatlikud***.)

E-kooli tuleb ametlik teadaanne, et esmaspäevast on kõigil distantsõpe.

Eeeeeiiiiiiii! Nüüd on asi ametlik. Tõstan klaasikese oma viimaste närvirakkude mälestuseks.

Nüüd jääb üle jääda lootma vaid jõuluimele.

Olgu-olgu. Võibolla jõuludeni suudan ma ulaõppega**** hakkama saada. Millegi pärast kahtlustan ma aga, et jaanuaris see nali ära ei lõppe. Selleks ennustuseks pole seapõrna vajagi. Tuleb lihtsalt faktidele otsa vaadata. Ma muidugi oleksin väga õnnelik, kui mu hiromandivõimed mind siinkohal alt veaks. 

Põnev saab igatahes olema. Tegelt võiks ka pikalt veel halada, miks mulle ulaõpe ei meeldi ja milliseid raskusi mul tõenäoliselt ületada tuleb, aga hei, sellest kõigest jõuan ma veel korduvalt kirjutada. Seega aitab selleks korraks.

* Kirjutatud mälu järgi, võib sisaldada kõrgest vanusest ja mäluaukudest tingitud kõrvalekaldeid originaalist.
** Ma olen alati imestanud, et kuidas saab nabapidi kusagile vahele jääda. Ma väiksena üritasin seda üht ja teistpidi ette kujutada. Ükski keerukatest joogapoosidest ei tundunud usutavana.

*** Ja selliste jõledate lausete kirjutaja peaks teie arvates oma lastele eesti keelt õpetama?

**** Ulaõpe oli sõnausel väljapakutud vaste distantsõppele. Minu meelest kirjeldab see imeliselt seda, mis kevadel toimus. Lapsed olid ula peal, õppimine toimus kuidas juhtus ja kas midagi külge ka jäi, seda ei tea keegi. 

Pildi näppasin siit. Seal oli teisigi, mis kõnetasid.

Teisipäev, detsember 08, 2020

Valmis! Või midagi sinna kanti

Ma pole nüüd jälle sada aastat kirjutanud. Just nagu lubasin (ja ma olen ometigi ju sõnapidaja). 
Millega ma siis oma tühiseid päevi olen sisustanud? No nagu ikka, siis valdava osa päevast ma koristan, taksotan, kokkan ja kamandan. Kui juhtub, et kõik kolm last kas magavad või on valdav osa neist koolis (ja loodetavalt ei maga), siis olen üritanud päkapikutseda. Olen oma jõulueelsest ajakavast rämedalt maas. Sellega seoses, kas keegi ei tahaks mu lapsi kolmeks-neljaks päevaks enda juurde võtta, et ma jõuaks enam vähem joone peale oma projektidega?

Täna saabus lõpuks (tubli hilinemisega) see päev, kus ma kuulutasin oma selle hooaja suurprojekti lõppenuks. Loomulikult annaks seda lihvida ja siluda ja lakkida ja veel lihvida, aga kusagile peab ju piiri tõmbama. Ehk siis valmis minu esimene päris oma lasteraamat (sellega seoses tõmbasin joone alla ka ammu möödunud illustratsioonidekuule). Seda tehes tõdesin taas, et ega ma suurem asi kirjanik pole. Samuti avastasin, et isegi kui ma paberil oma piltidega rahule jäin, siis arvutisse ei õnnestunud mul seda saada nii, et kõik selle värvid ja varjundid alles jääks. Päris palju läks kusagile pikslite vahele kaduma ja no ei oska mina neid pilte nii töödelda, et suudaks normaalse värvigamma taastada. Lisaks jätsid mu küljendamisoskused tõsiselt soovida. Siin mängis rolli ka muidugi minu algeline lähenemine nimetatud tegevusele. 

Aga valmis ta sai - minu pildiraamat Sooda eluloo ainetel. Loomulikult ei räägi see täpselt minu vanast sõbrast. See on ikkagi lasteraamat. Põhirõhk on piltidel. Aga siinkohal tervitused minu armsale maailmarändurist sõbrale. Kui kunagi koju jõuad, ootab sind ees autogrammiga eksemplar. 

P.S Kui keegi soovib veel omale koopiat saada, andke tellimus sisse. Tiraaž on piiratud.

pildike raamatust

Teisipäev, detsember 01, 2020

Korraarmastaja


Kaeban Tirtsu peale. Ta ajas kõik mu ilusasti värvi järgi sorteeritud pliiatsid sassi. Egas midagi. Tuleb uuesti sorteerima hakata. Seekord pikkuse järgi? No et oleks põnevam. Ega siis värv pole ainumas omadus mida väärtustada. Legod mul on juba värvide alusel karpidesse pandud.

Nagu aru saate, siis olen üks korda armastav inimene. Näiteks ei suutnud ma taluda seda, et üle õue vedeles kõikjal maas lund. Korralagedus. Korjasin selle kõik kenasti kokku.


Oleks võinud vankril rattad alt võtta, üksteise peale laduda ja olekski lumememm valmis olnud.