Esmaspäev, oktoober 31, 2011

Kodune loomaaed

Minu naabrid, ilmselt arvavad, et me peame siin korteris loomaaeda. Ja ma ei süüdista neid sellise eksiarvamuse tekkimises sugugi, sest kõik need häälitsused, mida üks 10-päevane teha oskab võivad vabalt sellise mulje jätta.

Kui Tõrukesel on paanika ja on vaja oma nördimust välja näidata (näiteks juhul kui tema lihane ema (st mina) üritab midagi sellist jõledat nagu mähkmevahetus või riidessepanek), siis teeb ta väga edukalt lambahäält.
Kui Tõruke on näljane ja ei jõua tissi ära oodata (ning üritab läbi pluusi piima kätte saada) siis teeb ta täiesti eeskujulikku põrssahäält.
Kui tiss on lõpuks hambus ja läheb ahnitsemiseks, siis võiks hääle järgi vabalt arvata, et mul on sel hoopis eesel.
No ja aegajalt kui laps on voodisse pandud ning ise teise tuppa/oma voodisse hiilitud lootuses, et ta jäigi magama, mitte ainult ei teeselnud seda, siis võib üsna kindel olla, et peatselt kostub voodist karu urinat. Ja kui sellele ei järgne oodatud reaktsiooni, siis üsna varsti jõutakse lamba hääleni tagasi ning kogu ring algab otsast peale.
Ahjaa, miimika poolest võiks ta vabalt muidugi šimpansidega mõõtu võtta, aga seda naabrid ei tea. Siia peaks nüüd heade kommete kohaselt järgnema pildiseeria tite sajast erinevast näoilmest (mis erinevad teineteisest esmapilgul vaid grammikese võrra, aga on emme arvates lihtsalt vapustavad), aga ei järgne, kuna mul on pilte vaid magavast lapsest ja magades ta eriti nägusid ei tee. Ja siis kui ta nägusid teeb, siis ma olen oma lapse andekuse imetlemisega (ning mis siis salata, tema üle naermisega*) nii ametis, et ei saa kaamerat kätte võtta.

* naeran sellepärast, et enamus tema grimasse ei jäta temast just ülemäära intelligentse inimolevuse muljet (mida ta kahtlemata muidugi on, ikkagi oma ema laps :P).

Reede, oktoober 28, 2011

Registreeritud poiss, reageerib nimele Tõruke

Täna võtsime siis ette pisikese reisi vallamajja, et uue ilmakodaniku sünd ära registreerida. No tõesti, kaua me teda siin ikka illegaalina peame. Sellega seoses sai Tõrukesele ka nimi ära kinnitatud. No et teaks kuidas teda kutsuda. Nii et nüüd on meil paberitega poiss.

Siin kohapeal tahaks avaldada suure tänu kõigile kes nimekonkursist osa võtsid. Olite meile suureks abiks. Kahjuks tuleb tunnistada, et ükski pakutud nimedest kasutusse ei läinud, aga nii mõnigi pääses teise vooru edasi. Nimekonkursi reeglites oli kirjas: "Kui ükski nimi ei osutu väljavalituks, siis omistatakse parima pakutud nime eest (pisut tagasihoidlikum) auhind nii poisi- kui tüdrukunime kategoorias." Ja nii ongi.
Nime valimisel läbisid kõik nimed tiheda sõela ning peale esimest vooru jäi sõelale vaid 13 nime miljonist-triljonist läbitöötatust. Nende hulgas oli ka paar sellist, mis minu kallid blogikülastajad välja pakkusid. Läbi veelgi karmimate kriteeriumite pääses finaalvooru edasi vaid neli nime, mille vahelt sai siis lõpuks Tõrukesele ta pärisnimi valitud. No ikka selle järgi, kelle nägu ta kõikse enam paistis.
Siia vooru kahjuks ühtki konkursinime ei sattunud, seega otsustas žürii valida võitja välja eelmisesse vooru edasipääsenute seast.
Kuna fortuuna on aga sünnitusjärgses helges meeleolus, siis otsustati auhind anda kõigile edasipääsenutele. Võitjatega võetakse ühendust ning lepitakse kokku autasu kättesaamise osas.
Ahjaa, mis puudutab tüdrukunime kategooria võitjat, siis see kuulutatakse välja kui tüdruk ka kunagi sündinud on. Nii et pisut kannatust.

Kolmapäev, oktoober 26, 2011

Globaalsed muutused

Hehh, peale sünnitust ei oskagi nagu kohe enam millestki kirjutada - kõik tundub nii väike selle kõrval. Kuigi muutused on suured. Lausa globaalsed. Maailma keskpaik on nimelt paigast ära nihkunud. Varasemalt on see mõtteline punktike, ümber mille kogu elu keerles peidetud selle isiku sisse, kes siin praegu klahve klõbistab, aga nüüd on see nihkunud paar meetrit edela poole ning kattub üsna täpselt ühe voodis nohiseva väikese inimolevusega. Ülejäänud maailm ei pruugi arugi saada, et selline muutus on toimunud, kuid tegelikult on tegu üüratu ja etteennustamatute tagajärgedega sündmusega.

Esmaspäev, oktoober 24, 2011

Põhjusega puudumine

Enamus juba teavad, et põhjus, miks ma pole juba mitu päeva blogisse ühtegi sissekannet teinud ei seisne mitte selles, et ma oleks laisk (mida ma ka muidugi olen) vaid hoopis selles, et minu pisipoeg on virk*. Ilma igasuguse eelhoiatuseta otsustas ta reedel, et tema ei viitsi enam kõhus loksuda ning tahab värsket õhku hingata. Ja no kuidas sa keelad last kui ta ikka tulla tahab.
Kui ma öösel poole nelja paiku ärkasin, siis ma küll ei uskunud, et tal tõsi taga on, aga poiss oli järjekindel ja kui seitsmeks ikka polnud valud üle läinud, sai Mpsile ka äratus tehtud. Võiks öelda, et oli ka viimane aeg (eeldusel, et me ei soovinud, et lapse sünnitunnistusele märgitaks sünnikohaks Valjala või Tagavere). Haiglas saadeti meid kohe sünnitustuppa ja öeldi, et lõunaks on beebi käes. Oligi. Kell 11.09, peale sünnituse mitte just ülemäära meeldivat, kuid üllatavalt talutavat protsessi** (mille veristest detailidest ma teid targu säästan***), lendas poisike kui šampusepudelikork vabadusse. Hea on, et ämmakas kiirelt reageeris ja ta kinni püüdis. Mps lõikas nabanööri läbi ja ei minestanudki ära. Üldse käitus ta terve sünnituse (millest poole ta kodus magas) väga eeskujulikult ja mul ei tulnud kordagi tahtmist talle peksa anda (nagu ma olin varasemalt korduvalt ähvardanud).

Kõigile teadmiseks ka uue ilmakodaniku strateegilised mõõdud (sest ilma nendeta pole mõtet üldse sünnitusest rääkidagi):
pikkus – pool meetrit
kaal – 3 kilo ja 290 grammi
pea ümbermõõt öeldi ka, aga kas mul oli siis aega seda meelde jätta, hea, et see meeles püsis, et ikka poiss (aga seda saab kahtluse korral ka lihtsate meetmetega järele kontrollida).
Juuksed – pruunid
nimi – Tõruke

Igastahes on meid nüüd kolm. Tehke järgi või makske kinni. Ja andke siis andeks kui ma edaspidi lapsest ja endast ühe isikuna räägin ning ebatervelt palju beebikese seedesüsteemi produktidest pajatan.

*aga kellelt ta selle pärinud on, seda ma küll ei tea – mina olen loomult laisk nagu lohe ja Mps on tuntud uimerdaja
** Ausõna, ma olin arvamusel, et sünnitamine on umbes 10 korda valusam – üks kolmest, kas ma olen lihtsalt see õnnelik, kellel oli suhteliselt kerge sünnitus, või on mu valulävi väga kõrge ja ma lihtsalt ei saanud aru, et see peakski väga valus olema või on mul lihtsalt liiga hästi arenenud ettekujutlusvõime.
***Kuid kellel huvi, olen alati nõus jagama lahkelt kirjeldusi, mulle meeldib endast ja kangelastegudest rääkida.

Teisipäev, oktoober 18, 2011

Moi moi, kes see paks on?

Tegime ükspäev väikese fotosessiooni, näitamaks tulevastele põlvedele kui ümmarguseks üks inimeseloom muutuda võib...

Vorstivarvbad pealinnas

Nädalavahetusel sai siis mandril sünnipäeva tähistamas käidud.
Äärmiselt tore oli minu arust. Uskumatult palju rahvast oli kohal ja kuidagi üllatavalt hoogne üritus tuli. Mina kes ma viimasel ajal pidudel ülemäära kaua vastu ei pea (kaine pea sunnib kainelt mõtlema ja ratsionaalseid otsuseid langetama), pidasin sel korral isegi üllatavalt kaua vastu. Ja mis kõikse parem - mitte lihtsalt ei pidanud vastu, vaid ka nautisin seda.
Ainus, mis olukorda ei nautinud, olid mu jalad. Ma nimelt otsustasin võtta kolmnurga kuju. No kui ümbermõõtudest rääkida, siis kõige väiksema ümbermõõduga on pea, sellele järgneb rinnaümbermõõt, kõhuümbermõõt, puusade ümbermõõt ja kõige jämmemaks osutusid üllatuslikult pahkluud*. Jalad otsustasid hirmsasti üles paistetada ja õhtu lõpuks olid varbad kui vorstikesed ja pahkluud nagu elevantsil. See ei olnud teab mis meeldiv. Eriti meeldiv polnud ka see, et mul tuli need vorstikesed järgmisel õhtul toppida teatrikingadesse, kuhu nad millegipärast mahtuda ei tahtnud. Aga piisava veenmise tulemusel sain sellega siiski hakkama. Ja üle saja aasta sai jälle teatrit külastatud. Nüüd võin end kultuurseks lugeda.
Enne teatrit käisime aga Virlupine elamist kontrollimas. Kontroll ei tuvastanud olulisi puudusi, küll aga kiitis heaks sõbraliku õhkkonna, meeldiva miljöö ning maitsva toidu. Samuti imetabase vaate naabermaja akendesse. Nii et kõik kes kavatsevad sinna kolida, mõelgu ikka tõsiselt järele. Ehk oleks targem ikka jääda oma ema juurde elama, kes elab strateegiliselt soodsa koha peal ning kus on Mpsi ja Maailmaparandaja nimeline sviit, mida eelmainitud tegelased tavatsevad regulaarselt külastada.


* olgu-olgu, tegu on pisukese kirjandusliku liialdusega, aga mitte sugugi suurimaga siin blogis.

Neljapäev, oktoober 13, 2011

Koristusloos

Eile koristasin kõik toad (va Mpsi urgas, mida ma targu ei puutu) ära. Mul on korisatamiseks oma nipp. Nimelt on alati äärmiselt keeruline selle koristamisega pihta hakata. Kuna kõik on segamini, siis ei teagi kohe kust peale hakata. No ma olen selle enda jaoks lahendanud nii, et kirjutan paberilipikutele üles kõik koristamist vajavad kohad ja siis tõmban loosi. Ja siis vastavalt loosi tulemustele käitungi. Ja nii sai eile kõik läikima löödud.

Aga teate mis tänaseks juhtunud on? Mingi pisimutukate läbu vist. Pooled toad on jälle lootusetult sassis. Ja seda poole päevaga! Ootame veel pool päeva ja siis ilmselt on eilne koristuseelne olukord taastatud. Igastahes ei näe ma küll seda hirmu, et kui mul koristatud saab, siis võiks igav hakata või midagi...

Ja nüüd mõtlen hirmuga, et mis juhtub siis kui väike kõhuelanik saab nii suureks mittekõhuelanikuks, et suudab segaduse tekitamisse oma panuse anda...

Teisipäev, oktoober 11, 2011

Ma võiks kurta

Isegi mu oma enese abikaasa kurdab, et ma kirjutan liiga harva blogi. Või noh kas just kurdab, aga ta tõi selle õigustuseks kui alles nüüd minu nädalatagust sissekannet luges. Aga mis saan mina sinna teha, et mul pole internetiseeruvat arvutit, mille taga keegi pidevalt ei istuks. Mul oleks kirjutada küll.
Näiteks võiks ma kurta, et aega on kuidagi vähe. Kui ma koju jäin, siis ütlesid kõik, et oi, sul hakkab varsti igav. Kaua sa neid tube ja kappe ikka koristad. Ja kui koristatud, siis hakkabki igav. No võibolla ongi nii, aga ma kuidagi ei jõua selle koristamiseni. Nii palju muud on teha.
No ja siis võiks ma kurta, etmul keelati õunte söömine ära. Ja soola ka ei lubata süüa. Karjuv ülekohus, kuidas ma ilma õunteta elan? Praegu üritan õunu kuidagi porgandiga kompenseerida... Aga soola kompenseerimisega läheb kohe eriti raskeks...
Alati võiksin ma kurta teemal, et mul pole endiselt jalutamiskõlblikke jalanõusid. Üldse pole eriti midagi jalga panna. Mõtlengi siin, et kas pähapäeval teatrisse minnes peaks kleidi juurde kummikud või tenkad panema... Jopet või mantlit, mis kõhu pealt ka kokku ulatuks, mul kleidi peale mul niikuinii panna pole.
No ja kõige lõpuks, kui mul tõesti midagi muud kirjutada poleks, siis võiks ma alati Mpsi peale kaevata.

Laupäev, oktoober 08, 2011

Hooaja viimane vol2

Kirjutasin siin veidike aega tagasi matkahooaja lõpetamisest. Selgub, et ennatlikult. Üritasime täna teha uut katset hooaega lõpetada ja korraldasime ilusa ilma puhul väikese paadiretke Kesselaiule. Aga ma usun, et sel korral õnnestus ning tegu oli tõesti viimase matkakesega sel aastal.

Kolmapäev, oktoober 05, 2011

Ma kaeban Mpsi peale nüüd

Avastasin üllatusega, et mul ei olegi sildikest nimega "Ma kaeban Mpsi peale nüüd..." täiesti uskumatu, kuidas selline asi juhtunud on. Arvestades minu kaeblikku loomust peaks see olema üks enimkasutatud sildikesi. Umbes nagu "juhuslikke juhtumusi" või "hülgemöla".

Igastahes kaeban ma Mpsi peale. Kujutage ette, ta ütles minu haamri kohta nukuhaamer! Minu imetabase haamrikese kohta! Kuidas ta julges? No ja kui ma julgesin ta tähelepanu sellele räigele solvangule juhtida, siis ütles ta, et olgu olgu, nukukuvalda... Häbematu. Ja mu väikeste armsate naelakeste kohta (mäletate, ma ostsin kunagi kilo naelu, neid jätkub mul küll elu lõpuni) ei olnud tal ka ühtegi head sõna öelda.

Nagu võib aru saada, siis õnnestus mul nii kaua Mpsi torkida, kuni ta alla andis ja nõustus wc tagaseinas haigutav suur auk kinni klopsida. Dekoratiivse poole jätan ma targu enda kanda...

elumärk

Veider. Reedest saati pole kirjutanud ja midagi nagu polekski öelda. Naudin siin kodust elu ja üldse ei nuta, et tööl käima ei pea. Igav igastahes küll pole hakanud. Mul on mitu paksu raamatut ja hunnik poolikuid projekte. Tubade koristamiseni pole ikka veel jõudnud...

Aga kas teadsite, et viinamarjamahla tegemisest saadud plekid tulevad pesus palju paremini välja kui õunamahla tegemisest saadud plekid. Ma oleks millegipärast teistpidist tulemust oodanud.