Täna viis aastat edasi-tagasi

Unistaja leidis vanas pahnas sorides küsitluse, et kuidas end viie aasta pärast ette kujutad. Kuna tollaal olin mina see, kes oli teadmisjanust vaevatud ja kõiksugu isiklikke asju inimestelt päris, siis leidsin ka oma arhiivis selle küsitluse tulemused üles.

Viis aastat tagasi kujutasin mina oma tänast elu nii ette:
Ma ei usu, et 5 aastat mind just väga palju muudaks. Arvestades minu sünnipäevade tihedust, olen ma 5 aasta pärast 38 aastat vana, aga ikka selline nagu praegu – püsimatu tuulepea. Jah, ma usun, et mul on miski töö, mis mulle ei meeldi, kuid mida ma visa kohusetundega teen, et maksta tagasi oma õppelaenu. Mul on väike segamini korter, mis on nii tihedalt igasugu mutukaid täis, et hingamiseks pole enam ruumi, kuid kuhu on kõik mu sõbrad alati teretulnud. Suure tõenäosusega kirjutan ma ikka veel oma surematut romaani (selle valmimine on plaanitud 50 aasta tagusesse tulevikku) ja joonistan draakoneid ning kui rumal rahutus hinge poeb, hulgun tänavatel kuni ma enam sammugi astuda ei jaksa. Ja kui sellest ei piisa, vinnan oma kulunud Gotfriedi selga ja lähen vaatama mis algab seal kus lõpeb tee ja kas üldse seal midagi on veel (Selleks ajaks on mul juba vett pidav telk, priimus ja kompass ka olemas). Loomulikult oleks tore, kui ma ei peaks üksi minema. Et oleks üks inimene, kes tuleks koos minuga kasvõi maailmalõppu, kui tuul sinna poole peaks olema. Ja loomulikult kolmikud Nif-Nif, Naf-Naf ja Nuf-Nuf (ma olen neist juba nii kaua rääkinud, oleks tõesti imelik, kui need tulemata jääks) või äärmisel juhul kaksikud Kopi ja Peist.

Selleks ajaks olen ehk žongleerimise kah selgeks saanud :D

Muidugi on alati võimalus, et nad saavad selle masina lõpuks ometi korda ja sellisel juhul ei oska ma aimata kus ma olen, aga kindel see, et võimalikult kaugel siit. Pean Marsil pikniku või nii :D

Hmm, väga palju mööda ei pannudki. Need kolmikud ja kaksikud oli küll väike liialdus, eriti kui arvestada, et üksikutki pole. Aga telk kompass ja priimus on mul olemas. Korter on ka pidevalt segamini. Surematu romaan valmib kiirusega 5 lehekülge aastas ja aegajalt joonistan ikka mõne lohemao kah. Hulkumas käin endiselt ja alati mitteüksinda :) Ühesõnaga minu 5 aasta tagune ennustus oli piisavalt hägune, et tänasesse päeva sobituda.

Mis aga puutub teise varianti, siis mul hakkab tekkima kahtlus, et nad ei tahagi seda masinat valmis saada. Need väntvõllid ja sädekiirendid on neil ainult ettekääneteks...

Puhtast igavusest

Tal muide seal on ka igav. Vaatan vastu ja lehvitan. Huvitav kas ta märkab ja kui ma marsile õunapuid istutama sõidan, kas ta tunneb mu ära?

Koperdasin muinasjutu otsa!

Täna käisin taas üle pika aja Ihaste kandis jalutamas (veendumaks, et minu sõbrad kosmoserändurid jäävad siia veel pikaks pikaks ajaks). Sattusin aga ootamatult Hansu ja Gretekese radadele. Keegi oli saiaviilukesi puistanud nii u iga 30 meetri tagant. Üks hetk keerasid need saiaviilakad metsa vahele. Ma ei julenud vaatama minna, et mis täpselt seal on. Puude vahelt tuli igatahes piparkoogilõhna.

P.S Pilt Hansust ja Gretekesest metsas on tehtud TinyPiloti poolt.

MÕV

Käisin metsas kevadet otsimas (ja et aega ära kasutada üritasin end samaaegselt ka ära eksitada). Metsas pole kevade lõhnagi, seal on alles padutalv. Lumi on nabani ja põõsaste taga varitsevad jääkarud. Kevadet ma ei leidnud ja ära end eksitada ei suutnud, võiks järeldada, et täiesti luhta läinud retk. Kuid ei, miskit ma sellest retkest ikka sain. Nt villi iga varba otsa (te ei kujuta ette kui keeruline on tänapäeval väärt ville saada). Vastutasuks kaotasin hääle (juba vanarahvas teadis rääkida, et metsas käies tuleb ikka laulu lõõritada (peletavat ohtlikud metsloomad nagu urunugised ja murdjajänesed eemale) Ja mina käisingi mööda metsa ringi, ikka alleaa, alleaa).

Kuna ma juba ihaste kanti sattusin, siis mõtlesin, et lähen vaatan kuidas minu sõpradel ka õhulaeva ehitamine edeneb. Ehitusplatsil polnud kedagi näha, kuid kõik märgid näitasid, et töö oli vaid hetkeks pooleli jäetud. Märkasin, et laev oli jälle juppideks lahti võetud. Ilmselt taas mingi tagasilöök. Ei viitsinud mina neid noormehi tagasi ootama hakata, jätsin neile sädekiirendile (mina, kes ma olen mehhaanika alaste teadmiste poolest võrdne molluskiga, tunnen selle jublaka ära vaid selle tõttu, et just selle tüki süüks on nad vähemalt pooled oma ebaõnnestumised kirjutanud) väikese kirjakese tervitustega ja paar kommi, mis mul juhuslikult kotis vedelesid, ning lasin jälle jalga. Mul on kuri kahtlus, et sellest masinast ei saa iial MÕVi, heal juhul MMM (st maa-maa-maa tüüpi sõiduk).
Seoses MÕViga, viimasel ajal jääb see mulle pidevalt risti põiki jalgu. Kodus tegin mina raamatukapi lahti ja sõnaotseses mõttes kukkus mulle sülle nostalgilisi mälestusi esile toov lapsepõlvekoomusk - "Proovisõit" (Mul on kodus olemas ka "3 lugu" ja "Seiklus Sekontias", aga need hoidsid madalamat profiili ja ei kukkunud kapist välja). Seejärel komistasin ma internetis kolades nende samade koomuskite peale ja siis tsiteeris Mps ka veel Ulmikut. Mis toimub?
A see MÕV ja tänane metsaretk kokku näitasid taas selgelt, kuidas mul iga päevaga tekib järjest suureneb soov võtta reisikott selga, hüpata MÕVi ja põrutada kuhugi...

P.S ega kellegi giljotiini laenata pole???

ufonautikapäev?

Mis toimub kas meil on miski ufonautikapäev täna või? Jõudis keegi lõpuks marsile õunapuuistandust rajama? Mida see google pasundab? Valgustage mind!

Kord lendan Marsile õunaraksu :D

Kuulge, kas keegi teist teab, kas inimesel on kõrvas mingi suuremat sorti veresoon või mis? See seletaks, miks see hull sääsk mind öösel kõrvalestalt näris.

Päeval käisin Ihastetuuril. Uskumatu. Kogu meie pagulaste käng oli kohal. See tuli mulle üllatusena. Ses suhtes, et Arturit näeb Tartus külaltki tihti aga ülajäänud satuvad siia suht harva ja veel harvemini kõik korraga. Seekord oli erand. Ja erandlik oli ka see juhus, et jubin, mis juba pea pool aastat neile peavalu oli valmistanud hakkas tööle. Uskumatu. Käivitamisel tegi masin isegi häält. Mitte küll sellist vaikset surinat, nagu ma mäletan vanast ajast vaid pigem sellist, mida võiks minu arvates teha astmahaige siil. Asi oli selles, et nüüd, mil põhiviga sai parandatud lõid välja kõik sada uut pisiprobleemi. Aga igatahes oli see lootust andev katsetus (vähemalt võrreldes kõikide eelnevatega). Pärast käisime veel kõik koos Panges tähistamas. Hehh, vanad head ajad tulid meelde.

Ja Liinaga käisime õunaraksus :D Hiilisime mööda kõrvaltänavaid, ronisime aedadesse ja kui keegi meid ära ajama tuli põgenesime nii kiiresti, et isegi tuul kadestas meid.

I'm one of these chosen oneswho are flyin' around in theircold metal-bird

Täna vaatasin 2 tundi järjest kuidas päike uuesti ja uuesti õhku lendas. Vägevad arvutiefektid. Meeletu tule ja valguse ja eriefektide mäng, aga muidu ei midagi uut. Liiga ameerikalik. Kõik tambiti sada korda läbi. Nikerdati puust välja, värviti punaseks, pandi juurde nooled ja vilkuvad sildikesed, et nii ongi ja et oleks ikka meeldejäävam, siis näidati seda uuesti ja uuesti iga nurga alt.
Aga sellest hoolimata inspireeriv. Suurte ja väikeste paukude vahepeal läks mõte uitama, lipsas sisse ühest ussiaugust ja tormas sadade miljonite tähesüsteemide vahelt põigeldes edasi kuni jõudis pärale. Kuhu? Vot ei ütle.
Muuseas tekkis tahtmine heita see Surematu kõrvale ja naasta tagasi tõelise ulme - ci-fi juurde. Uskumatu, aga ka selles žanris olen ma kirjutanud, aga sellest tuli veel saastam saast kui käesolev surematu saast.
Muide, Artur ja Ender olid ka saalis (mõnele võibolla tulevad nimed tuttavad ette, vot nende järgi ma kõngeva romaani tegelased nimetasingi). Istusid seal ja itsitasid omaette. Ma olin suht üllatunud neid seal nähes. Ma isegi ei teadnud, et nad Tartus on, veel vähem oskasin neid oodata miskit kosmose dokseepi vaatama. Hiljem selgus, et nad olid juba mitu päeva siinkandis viibinud, miskit uut jublakat testinud. Olevat päris lootustandev. Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis probleem neil on. Praegu näib asi seisvat ühe "jublaka" taga, mida nendesugused tüübid kusagilt kätte ei saa ja üritavad nüüd mingeid asendusi leida. Mind nad tavaliselt tehnilistesse üksikasjadesse ei pühenda. Ükskord Ender üritas seletada, aga mul tuli tõdeda, et ega ma ikka suurt midagi aru ei saanud.
Täna polnud meil aega kaua lobiseda, aga homme saame kokku ja läheme väikesele matkale Ihaste kanti. Eks siis kuuleb täpsemalt kuidas olukord on. Seni aga:
I'm an astronaut
Ai-ai-ai-ai-ai
I'm lfyin' around
I've been always here,
there's nobody
bringing me home

Ükskord lendan ma niikuinii

hehh, see sõit lükkus jälle määramata ajaks edasi. Mingi jubin ei ühildunud mingi teise jubinaga ja energiaülekande mehhanismiga oli ka mingi jama. Ei mina seda mehhaanika ja elektroonika ja ei tea mis värki veel jaga. Ühest ma sain aga aru - lennuks veel ei lähe.
See oli muidugi löök missugune. Igal meie kohtumisel ma loodan, et nüüd... Aga ei alati tuleb mingi jubin vahele.
Mina küsin: "Lendame?"
nemad vastavad: "Toitejaoti..."
Mina küsin: "Lendame?"
Nemad vastavad: "Väntvõll..."
Mina küsin: "Lendame?"
nemad vastavad: "Sädekiirendi..."
Ja krt küll, ma isegi ei tea, mida see sädekiirendi endast kujutab.Oh, nüüd ei jää muud üle, kui oodata pilvitut ööd ja veidike tähti uurida. Need lohutavad natuke.

Aga kuna lend jäi ära, siis otsustasin natuke maailma vaadata ja ühe pisikese tiiru teha.
AH!!!
Tuju läks kohe palju paremaks. Juu mul olid siis patareid jälle tühjad. Enamasti kipub nii olema, et kui Pille hakkab mossitama ja läheb tujust ära, siis on viimane aeg patareisid laadima minna. tundub, et ma töötan päikesepatareidega. Laen need mõne jalutuskäigu jooksul täis ja siis olen jälle natuke aega tavaline ja tore ja rõõmus Pille. Loomulikult pole ma mindi Duracelli jänku, kes lõpmatuseni vastu peab. kaugel sellest. Duracelli jänkud ongi igavad. Mina olen see tavaliste patareidega aga see eest leidlik jänes. ja nüüd olen laetud. Täis energiat.

Aga väljas on kevad. Seda on õhus tunda. Kui nädal aega tagasi tuli kevade tunde kätte saamiseks oma kõige tundlikumad sensorid tööle lülitada, siis nüüd on õhk nii paksult kevadet täis, et lausa raske on hingata. Ja päike soojendab ja linnukesed laulavad ja kraavid täis on vett ja ah. Imeline. Mulle meeldib kevad. Eriti siis kui teda veel eriti pole ja järsku on kõik kohad kevadlõhnu täis.
Igatahes tänase päeva tulemusel on mul nina punaseks põlenud ja teise astme värskeõhumürgitus.

P.S See kes mõtles välja ihaste tänavanimed oli üks paratamatu romantik