Jõulupidustused

Jõulud selleks korraks üle elatud. Sel aastal oli jälle pisut teistmoodi kui eelmistel.

Nimelt ei olnud 24. mitte ühtegi jõulupidu. Selle asemel läksime Mpsiga hoopis matkama. Meie igasügisene Harilaiuretk oli ju veel tegemata. Õnneks oli ilm piisavalt sügisene, nii et käras küll. Tänu mereliselt pehmele talvele võis lumevalgetest jõuludest vaid unistada. Meie saime hoopis vahuvalged jõulud!

Vesi vahutab ja keeb, kalda poole otsib teed; 
tulvab randa taandub samas - soomussärgid sätendamas, 
väljub vahutavast veest nelikümmend vägimeest

Oh seda lainete möllu. Tahes tahtmata piilusin silmanurgast, ega Tšernomori näha pole. Ei olnud. Aga meeldivalt värskendav oli see jalutuskäik küll. Hea vaheldus hapukapsalehale ning verivorstivingule.

Ega verivorst ja hapukapsas ka olemata jäänud, kuigi need saabusid alles 2. jõulupühal.
Esimesed jõulupühad veetsime minu perekonnaringis. See perekonnaring on juba päris suureks paisunud ja lapsepõlvekodu hakkab pisut väikeseks jääma. Õnneks mahub häid lambaid ühte lauta päris palju ja meie lustlik "itaalia perekond" sai oma jõulud kenasti ära peetud. Olgugi, et istekohad oli defitsiit ja söömine toimus püstijalabaaris.
2. jõulupühad olime Mpsi perekonnaga, mis on pisut pisem, aga kordades vaiksem.

Nüüd tuleb aga püksirihmal kaks auku järgi anda ja 1. jaanuarist jälle dieeti pidama!

Uus põlvkond

Ma olen ikka mõelnud, et peaks blogimise edasi andma noorematele ja entusiastlikumatele. Õnneks on järelkasvu peale tulemas. Tõruke näitab üles suurt huvi kirjutamise vastu. Näiteks kirjutas ta mulle arvutisse ühe toreda lookese. Lugege ja nautige paljulubava kirjaniku esimest teost. Milline teemapüstitus! Milline väljapeetud sõnakasutus! Milline püänt!

ÜHEL PÄEVAL KUI OLI VÄGA KÜLM OTSUSTAS ÜKS

ONU JA LAPSED ÕUVE MINA AGA NAD UNUSTASID

JÕULU LAMPID IGAVESEKS PANA ONU ÜTLES

KÜLL ON TORE VARSTI TULI KEVAD’

AGA LAPSED ÜTLESID ONU SA VIST UNUSDASIT

 JÕULU LAMPID MAJA KÜLGE PANA

Mitte eriti alusetu süüdistus

Mulle tehti ükspäev märkus, et ma pole juba enam kui kuu aega blogi kirjutanud. Nii kurb kui see ka pole, siis on tegu õigustatud kriitikaga. Minu ainus vabandus on see, et niiiiiiii kiire on. Ja kui parasjagu polegi nii kiire, siis millegipärast ei teki tahtmist arvutit lahti teha ja trükkima hakata. Pigemini leban apaatse näoga nurgas ja ei tee mitte midagi. Mis mind siis niimoodi kurnab? Siin on teile väike, kuid kinlasti mitte lõplik loetelu:
1) Töö. Jah töö on see, miks ma ei taha enam arvutit lahti teha. Seda saab seal niigi üle mõistuse palju vahtida. Ja mitte lihtsalt vahtida, vaid koguaeg tuleb midagi teha ka. Tegemata tööde nimkiri on pikem kui kunagi varem ja iga tehtud töö tekitab kolm uut ülesannet juurde.

2) Ehitamine. Kui ma parasjagu ei lihvi, laki või pahtelda, siis ma mõtlen sellele, mida tegema peaks. Igasugune meelelahutuslik tegevus on saadetud alati väikese süümeka lisandiga – tegelikult peaks ju ehitama. Kui jutt ehitusele läks, siis meil on väikesed edasiminekud. Meil on nüüd mõnes toas põrand. Mõnes toas veel ei ole.

3) Igasugused eriprojektid. No näiteks ehitasin ma lasteaia jõulumaale kamina. Jah, just kamina. Varsti taotlen omale pottsepa paberid ja hakkan raha eest ahjusid tegema. Head ahjumeistrit on ju raske leida. Minu ahjud on ilusad ja annavad palju sooja. Vähemalt seni kuni nad põlevad. Papist kaminad muidugi väga pikalt ei põle… Tegelikult on veel palju mõtteid, mida tuleks ja tahaks  teha, aga lisaks sellele, et ei jõua blogida, ei jõua ka neid eriprojekte ellu viia.

4) Lapsed. Nad on küll elu õied, aga nagu päris lilledega, on ka nendega päris palju sehkendamist. Teadupärast pole ma suurem asi botaanik ja potililled minu juures kaua vastu ei pea. Lastega on õnneks veidi paremini läinud. Lilli unustan ma kasta, aga lastele ikka süüa annan. Kuigi nad tahavad häbematult palju süüa – Iga päev lausa. Ja siis nad on super kaosameistrid. See on lihtsalt hämmastav kui palju kaks nii väikest last korda viia jõuavad!

No ja seda nimekirja võib veel pikalt jätkata.

Aga eks vahel jääb mõni hetk üle ka. Näiteks praegu. Kuigi Tõruke juba viriseb kõrval, et ta tahab ka kirjutada ja Täpike seletab midagi väga nõudlikult. Peab kuulama, kui ei kuula, siis pannakse kuulama.

Jussike, meie kass, on ka risti jalus kui vähegi saab. Eile näiteks panime koos majale jõulutulesid. Kevadel avastasin et akende pesemine on selle maja puhul äärmiselt lihtne. Ei pea üldsegi turnima. No vot. Ka jõulutulede räästasse kinnitamine oli ütlemata mugav (kui varukast sisse nirisev vesi kõrvale jätta). Minusugune, keskmisest pisut pikem daam (!?), ulatas ilusasti ilma redelite ja toolideta räästani. Ainult otsaviilude puhul oli redelit vaja ja vot siin see kass mulle appi tuligi. Mitte, et ta oleks aidanud redelit tassida. Ei, selle raske töö pidin ma üksi tegema, aga ronimises oli ta küll abiks. Ronis koos minuga redelist üles ja oli moraalseks toeks. 

Pärast kadus ta ära. Tavaliselt jookseb ta mu jalust maha kohe kui nina ukse vahelt õue pistan. Aga eile õhtul polnud teda kusagil. Käisin isegi otsimas, aga ei leidnud. Hommikul ka ei olnud. Alles siis kui hakkasin autosse minema, nägin kuidas Tõrukese turvatoolis üks karvakera magas. Lapsed olid ta kogemata autosse lukustanud. Õnneks oli Jussike end viisakalt ülal pidanud ja ei olnud autot ära reostanud. Ainult kassikarvu on nüüd palju…

Vot nii see minu eluke veerebki siin...