Kolmapäev, detsember 31, 2008

Ma teile teen uut ja vana!

Kallid blogilugejad -külastajad ja eksikülalised. Soovin teile kõigile head vana aasta lõppu ja veel paremat uut aastat! Kuigi kõik ennustused uueks aastaks on tumedad ja sünged, siis ärge uskuge neid. Kuulake parem mind. 2009. aasta tuleb hea aasta!

Minu aasta 2008

Siit tuleb üks ilgelt pikk sissekanne, sest on olnud üks kohutavalt pikk aasta. 365 päeva! ega see pole naljaasi. Aga teen siis kiire kokkuvõtte olulisematest sündmustest, mis on aset leidnud.

Jaanuar

Aasta alguse kõikse olulisemaks märksõnaks oli ilmselt prügi. Mi ühtäkki polnudki enam lihtsalt prügi vaid seal olid pakendijäätmed ja paberijäätmed ja biolagunevad jäätmed ja ohtlikud jäätmed ja olmejäätmed. Ja need tuli kõik eraldi prügikastidesse panna. Loomulikult tekitas see inimestes hämmingut. Ja et asjas selgust saada helistasid nad Prügi-Pillele. Pille aga ei tahntud nendega üldse rääkida vaid soovis hoopistükis Potterit lugeda ja joonistada.

Veebruar

Veebruari kohta võib öelda ametlikult, et tegu oli ühe raske kuuga. Tuli langetada the Otsus. Oma otsustusvõimetuse olen ma tavaliselt oma tähemärgi süüks ajanud, aga selles, et ma üldse otsustama pidin on süüdi hoopis Laisik. Ja pea terve kuu aega ma muudkui kaalusin, et kas minna või mitte minna. Lõpuks tegin õige otsuse. Selles olen kindel. Lisaks kolisin ma vanaema juurde elama ja muutsin oma blogikujunduse ära nii, et see ei töötaks.

Märts

Märts oli suurte muutuste aeg. Jätsin oma endise eluga hüvasti, tõmbasin keskkonnateenistuse ukse pauguga enda järel kinni, koduukse samamoodi, toppisin vanaisa auto kraami täis ja kihutasin vastu helgele tulevikule. Kolisin Ida-Saaremaale või Muhku, asusin uuel töökohal ametisse ja hakkasin pereelu elama. Seda kõike kahe viimase märtsikuu päeva jooksul. Kogu eelneva kuu tegin autoostuplaane. Valisin, et kas osta sinist või punast autot. Valisin pigem sinise.

Aprill

Kui kool ja töö kõrvale jätta, siis möödus aprill suurepäraselt. Kuigi kui töö ja kool kõrvale jätta, siis palju üle ei jäänud sest. Tööjuures valitses kaos ja korralagedus ja ma ei saanud mitte kui midagi aru. Kooli puhul oli lugu veel hullem. Mul oli illusioon, et mul õnnestub see siiski ära lõpetada. Närvide rahustamiseks loopisin Kiva

Mai

Tegime ära. Nagu väga paljud teisedki eestlased. Ja rattaretkel sai kah käidud. ja kunam a olen loomult laisk ja vändata ei viitsi, siis olin päris rõõmus kui sain oma uuele pereliikmele Millile tere öelda. Milli ütles selle peale vrõnn-vrõnnn! Üldiselt harjutasin aga koduperenaiseks olemist ja küpsetasin nii mis kole. Eesmärk oli Mps paksuks sööta, aga ta häbematune ei lähe ju.

Juuni

Esimesed mõistlikud inimesed läksid puhkusele, aga mina rabasin tööd teha. Saatsin aga inimestele maksuteateid ja üritasin selle arvelt rikastuda. Lisaks tegin Eestile mitu tiiru peale, valdavalt autoga, aga pisut ka jala ja veidike kanuuga. Põletasin ennast sebraks ja võtsin esimest korda kitarri valetpidi kätte.

Juuli

Mõistlikud inimesed puhkasid, mina rabasin tööd. Peale tööpäeva kihutasin maale ja sõin ära kõik maasikad ja tikrid ja mõned varajased kirsid. Sain ametikõrgendust - minu ametinimetusele lisandus auväärne tiitel - koristaja. Maalilaagris sai kah käidud ja kukkede iludusvõistlus korraldatud.

August

Mõni ikka veel puhkas, aga mina rabasin tööd teha. Lõunapausi ajal tegin jalgrattaga tiiru Eesti põhjarannikul (traditsioonilise rattamatka raames). Muidu aga pesin pesu, triikisin, kasisin lapsi ja vaatasin olümpiamänge. Tundsin, et olen kodustatud ja rahul sellega. Kuigi mul oli tunne, et olin sattunud valesse tolmuimejasse.

September

Keetsin esimest korda elus keedist ja džemmi ja marmelaadi - kokku tuli ikka üks moos. Ja kõikse aeg oli hirmus külm (lugedes blogisissekandeid, siis näis, et algas uus jääaeg). Ja oi oi kui vanaks ma sain. Vend smugeldas mu arvutisse civ-i ja sellest tulenevalt langes mu blogisissekannete arv drastiliselt.

Oktoober

Oktoobris sündis meie kambakesse pronksibeebi. Selle sündmuse toimumise au ei saa ma kuidagi endale võtta, aga suurt muud oktoobris ei juhtunudki. Sai ohtralt kiva loobitud ja pisut traktoriga sõidetud (agraarromantika)

November

November oli üks pime kuu. Ühe hetkega sadas taevast alla miljon tonni lund ja mattis kõik pimedusse. Elektrit polnud meil mitu päeva. Siis sulas lumi ära ja rohkem pole teda näha olnud. Novembrikuusse langeb ka minu esimene ooperiprimadonna-debüüt.

Detsember

Ja juba saigi aasta läbi (või noh, kui tähte närida, siism õned tunnid on veel jäänud). Viimane kuu läks nigu niuhti. Valdavalt pidutsemise tähe all.


Vot selline ta oligi. Aasta algul sai ohtralt ka katteta lubadusi antud. Vaatame kuidas siis nende täitmine on läinud. Lubasin:

  • Olen parem Pille. (Tehtud, olin väga hea Pille)
  • Olen palju usinam ja kohusetundelisem. Annan endast kõik, et see neetud kool ära lõpetada. (olin väga usin ja kohusetundeline ja andsin endast tõesti kõik, et kool ära lõpetada, aga väljatuli nii nagu ikka)
  • Olen palju korralikum. Ei söö end paksuks vaid täidan edukalt programmi Porgandi-Pille alapealkirjaga: "Mingisuguseks suveks saledaks." (Olin edukas, vähemalt esimesel aastapoolel. Aga siis sai suvi läbi ja hakkasin jälle pugima. Järgmiseks suveks jälle)
  • Ei unusta ära oma sõpru ja käin neil ikka külas kui satun kusagile nende lähistele hulkuma (Tehtud).
  • Käin vähemalt korra nädalas ujumas (puudumine on lubatud tervislikel põhjustel ja põuaperioodil) ja liigun pikematel distantsidel kui voodi ja külmkapi vaheline vahemaa. (seoses kolimisega algas suur põuaperiood)
  • Üritan vähem jonnida, vinguda ja viriseda. Ja püüan vähem tühiste asjade peale solvuda. Selle asemel katsun olla hea, armas ning hoolitsev. (kindlasti oleks saanud ka rohkem jonnida, nii et ma ei ole täiesti lootusetu olnud)
  • Vähemalt ühe mõnusa seljakotimatka tahaks ette võtta. Ja üldsegi leian, et minu matkavarustus vajab täiendamist ja katsetamist. (seoses puhkuse puudumisega väga pikku matku ette ei võtnud, aga natuke sai ikka tiirutatud)
  • Joonistan ühe pisikese pildiraamatukese (totaalselt läbikukkunud, raamatust on valmis 1 lehekülg).

Olekski kõik. Lisaks luban, et ostan endale uued teksad. Nagu igal aastal. (tehtud. 2 paari teksasid sel aastal)

Muide, läkski nii nagu vanarahvas ütles - nii nagu oli esimene päev oli terve aasta!

Teisipäev, detsember 30, 2008

jõulupidustused

Suures jõuluaegses saginas on aeg lennanud siuhvilks. Valdavalt pidutsemise tähe all.

Kõigepealt oli meil kambakese jõulupidu, sellest ma juba kirjutasin

Järgmiseks tuli kohe töökoha jõulupidu. Selleks sai kõvasti ettevalmistusi tehtud. Tegu oli nimelt stiilipeoga. Teemaks oli elu metsas. Oi kui kaua ma mõtlesin, et mis loomaks hakata. Aga ükski valik ei tundunud turvalisena. Niikuinii hakkab keegi jahimeheks või hirmsaks kiskjaloomaks ja mind süüakse ära. Hakkasin siis hoopis kuusekeseks. Tundus kena ohutu lahendus. Aga oh õudu. Jõuluvana tuli sel aastal mootorsaega. Ja koguaeg lauldi selliseid hirmsaid laule nagu "meil metsas sirgus kuuseke" ja muu säärane, kus lõpus kuusk jalapealt maha lõigatakse ja koju lohistatakse. Aga kõikidest repressioonidest hoolimata valiti minu kostüüm kõige ägedamaks :D Ma ei tahaks küll kiidelda, aga kiitlemata jääta ka ei saa. Tore pidu oli.
Järgmine pidu oligi juba jõululaupäev. See toimus minu jaoks ebatraditsiooniliselt - Mpsi juures. Äärmiselt armsad, vaiksed ja hubased jõulud olid. Järgmisel päeval aga kihutasime pealinna, et ka minu perega jõule tähistada. Vaiksed ja rahulikud ei saa nende kohta küll kuidagi öelda. Ohtralt siginat-saginat kisa ja kära. Aga toredad ikka. Nagu päris. Ja nii tore oli jälle oma Itaalia perekonnaga koos olla. Nende kahe peo kohta võis öelda, et kui esimene oli nagu "Püha öö", siis teine oli nagu "Tiliseb tiliseb aisakell".

Esmaspäev, detsember 29, 2008

Valts - minu uus töökaaslane

Wincent von Worstivarast mäletate?
Lubage ma tutvustan teile tema Saaremaa onupoega Waldorfi!Waldorf on üks igavene rasvane kontorirott. Istub minu riiulis ja ajab komme kahe suupoolega näost sisse. Tööd üldse ei tee ja nuumab end vaese maksumaksja rahast. No mis neil riigiametnikel muud teha tõesti. Vahelduseks näksib natuke planeerimisseadust ja siis jälle kommikarbi kallale.

Aga ma ei valeta praegu mitte üks põrm. Istun mina laua taga ja murran pead, et kuidas küll head ja ilusat kirja kirjutada. Järsku kuulen riiuli poolt krõbinat. Mõtlen, et juu see Indrek on kes teiselpool riiulit küpsiseid süüa jahvatab või niisama krabistab. Indrek läks ära, aga krabistamine ei lõppend. Uurin siis asja lähemalt, ja mida mina näen. Riiulis on minu kommikarp ja kommikarba kallal näkitseb hiir. Ise paks kui mauk, aga tahaks veel!!!

Mina, kade nagu ma olen, võtsin talt kommikarbi ära. Hiir jäi mind suurte silmadega vaatama. ära ka ei läinud häbematune.

Esmaspäev, detsember 22, 2008

Jõulud inglise moodi

Kirjutaks ka selle aasta esimesest jõulupeost, aga kõik oleks justkui Jupijumala ja Unistaja poolt öeldud. Aga kordamine olevat tarkuse ema ja kes meist ei sooviks targemaks saada? Seega siis minu nägemus suurtest pidustustest. Kaootilises järjekorras.

Pidu oli juba iseenesest hariv. Selgus, et meis, keskkonnatehnoloogides, on kaotsi läinud säästuaja arhitektid. Nii vähese materjalikuluga nii kauneid torne igaüks just ei püstita. Ma pean tunnistama (ja seda mitte just ülevoolava tagasihoidlikkusega), et ma olin ikkap agana osav. Tegelikult on kõik lihtne. Torni ehitamise saladus on vastutuse oma õlult ära nihutamine. Vaadake, kui teil on hirmus vastutuskoorem kanda, siis on palju raskem keskenduda füüsikale ja gravitatsioonianomaaliatele. Võtab ikka käe värisema küll, kui mõelda, et üks vale liigutus, väike käevääratus ja mitmed kümned pered jäävad oma kodust ja varast ilma. Võibolla see ongi kogu nende vähene maine vara ja sina vastutad kõige selle eest. Raske. Minul aga oli lihtne. Mina ei vastutanud. Ükskõik, mida ma ka tegin, Mps vastutas. Ja minu käsi ei värisenud, isegi kui torn kõikus nii mis jaksas (seda kas Mpsi käed värisesid, ma ei tea). Ma olen enda üle nii uhke.

Samasugust uhkust ei saa ma kahjuks tunda jõululaulude laulmise üle. Ma küll laulsin, kuid valjusti ja äärmiselt valesti. No tõesti, aga kas te teate ka, mis sõnad nendes lauludes on??? Esiteks pole need väljahääldatavad ega midagist. Ja teiseks... no proovi sa laulda, kui keset inglikeelset jõululaulu tuleb saksakeelne sõna verdammt (võibolla oli minu pilk ka pisut-pisut jõulupudingust ähmastunud). Ma loodan, et keegi ei saanud tänu minule läbi kõrvade pöördumatut ajukahjustust.

Ja kui saigi, siis võib poole sellest pudingu arvele panna. No tõesti. See oli kange! Seal oli Rummi rohkem kui rosinaid, kirsse ja muid puuvilju kokku. Aga põles vähemalt ilusa leegiga. Ja süüa anti taas väga hästi. Kiitused kokkadele! Millise rahvusköögi me siis järgmisel aastal võtame?

Kingitusi traditsioonilises mõttes ei jagatud. Ebatraditsioonilises mõttes aga siiski. Ja see kingitus on minu tagasihoidliku arvamuse alusel parim. Mul on kõikide meie väikese kambakese liikmete kohta väga palju häid mõtteid, sest tõesti, olete mulle kallid! Aga igapäevaselt ei tule ma selle pealegi, et võiks neid välja öelda. Ja kuigi ma enamuse ajast rääkisin valel ajal kellegi teise eest, siis loodan, et mulle seda pahaks ei pandud. Aga ma sain palju öeldud. Palju jäi muidugi ka ütlemata. Midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma. Ma siin tagantjärele mõtlesin, et kui oleks olnud selline ring, kus oleks pidanud hoopis midagi halba ütlema, siis kindlasti oleks mul igaühe kohta ka midagi sellist öelda, kes otsib see leiab, aga ma olen üsna kindel, et seda oleks kordades vähem kui head.

Head oli aga palju.
Palju häid sõpru lihtsalt!

P.S Kui aega saan joonistan pildi ka juurde, aga ma ei saa midagi lubada

veider meditsiiniline loogika

Aru ma ei saa.

Ostsin mina imetabase kurguravumi. Loen mina kasutusjuhendit ja no ei saa aru. Aidake.
Pakendi peal on kirjas:
Kasutamine: Kasutada mitu korda päevas
Hoiatus: Mitte ületada päevast kogust.

Kuidas sellest aru saada? Mitte kuidagi pole võimalik päevast kogust ületada. Mitu korda päevas plus veel natuke on ikkagi mitu korda päevas. Igastahes olen ma hämmingus.

Neljapäev, detsember 18, 2008

Päkapikud jõllitavad

Näikse, et ka päkapikud kannatavad majandussurutise käes. Ma ei tea millega nad varem liikusid, aga nüüd tundub, et on jäänud teised täitsa jalameesteks. Kuidas muidu seletada seda, et lausa kolm tükki minu tagaaknal parasiitidena ringi sõitsid. Tundsin end peaaegu nagu Kapoti-Kalev.
Aga lugu ise juhtus nii:
Hakkan mina pimedas kodu poole sõitma ja järsku märkan vilksamisi tahavaatepeeglist midagi veidrat. Kolm väikest kogu liduvad mu auto taga. Vaatan veelkord peeglisse. Jah, seal nad on. kolmekesi minu tagaaknal reas. Päkapikud mis päkapikud. Olid end päris lapikuks surunud. No et ikka paremini klaasi küljes püsida. Koju jõudes olid kõik ilusasti alles. Ei olnud maha pudenenud ega midagist.
Järgmisel hommikul kui ma tööle hakkasin tulema olid kaks tükki jalga lasknud, üks aga tahtis ilmselt veel sõita. Või ongi tema see, kes mind piilumas käib, et ma korralikult käituks (ka auto roolis. Liikluspolitseile on neist ilmselt palju abi. Kui korralikult ei sõida, siis kommi ei saa).
No ma ei tea... Igatahes pilumises on ta üsna hale - minu arusta ta lausjõllitab.

Teisipäev, detsember 16, 2008

Pime kana on sinine kana

Nii. Raske ja pikk tööpäev on lõpuks läbi saamas. Loomulikult on lasteaed juba ammu tühjaks valgunud ja mina olengi jäänud viimaseks tulede kustutajaks ja maja valve alla panijaks. Kõnnin siis mööda pikka ja pimedat koridori valveaparatuuri poole ja ise mõlgutan mõtteid. "Pimedavõitu on. Mitte midagi ei näe. Nii võiks ju vabalt millelegi otsa joosta. Ei tea kas peaks sammu aeglustama? Ähh. koridor on sirge ja tühi. Mul pole mitte mingisugust võimalust millelegi otsa joosta," jõuan ma järeldusele ning kiirendan sammu veelgi. Ja kõmm!Klassika. Loomulikult olin ma unustanud, et eelmisel nädalal olid koridori toodud vanad garderoobikapikesed, kes nüüd salakavalalt pimeduses varitsesid, et õnnetule pahaaimamatule ohvrile kallale karata. Nüüd on mul käsi paistes ja jalg sinine. Aga selliseid asju juhtub minuga iga päev. Ma olen enesevigastamises tugev. Tõsi, näiteks sõrme lõikan ma haruharva (noaga ma mõtlen, viimati lõikasin vist liivapaberiga sõrme) aga uusi värskeid värvilisi sinikaid saan ma üle päeva.

Esmaspäev, detsember 15, 2008

Kättemaks on mage

Mps on minu arvuti hõivanud ja mängib CIV-i. Ma siis vallutasin kättemaksuks tema oma. Ainult ma ei tea, mida selle suure vallutusega küll peale hakata. Mängiks solitairet?

Ja kus, ma küsin, kus on kõik inimesed, kes muidu päevad ja ööd läbi MSN-is kükitavad? Ah?

Pühapäev, detsember 14, 2008

Oo, kas polnud täna võrratult kaunis ilm? Mina igastahes kasutasin seda sihtotstarbe kohaselt - hulkusin mere ääres ringi korjasin käbisid ning kiva. Teine variant oleks olnud kodus koristada. Aga nii ilusa ilmaga on koristamine kuritegu.

Nüüd aga hakkab vaikselt pimedaks minema ja mõte koristamisest polegi enam nii hirmus. III advendi õhtuks võiks ju ometi korra majja saada :) Või vähemalt midagi sinna poolegi.

Laupäev, detsember 13, 2008

Värvi(li)ne maailm

Maailm on tänu minule jälle palju värvilisemaks muutunud. Eestimaa hallis talves on see lausa hädavajalik. Varem oli nii, et vaatad akanst välja ja näed halli taeva taustal halle maju, halle puid, halle inimesi ja halle kasse. Üks hall ja tolmune auto paistab ka. Minu oma.
Nüüd aga hakkavad halli taeva taustal silma üksikud ebakorrapärased värvikirevad laigukesed. See tuleb sellest, et ma pole kunagi olnud eriti osav värvija. Juba väiksena ei suutnud ma värviraamatut värvida nii, et üle joone ei läheks. Nüüd aga (oh häda) pole mul mingeid piire ega jooni ees ja ma värvin nii, et pool elamist ja mina ise kaasaarvatud saame uue värvikireva kuue.

Värvilisema maailma nimel!

Nüüd tuleb ainult oodata, et värv ära kuivaks ja siis võivad jõulud peaaegu et tulla :)

Reede, detsember 12, 2008

Töönädala lõpu tardumus

Jälle üks päev kihutab lõpule, et kaduda siis unustuste hõlma. Viuh ja ongi ta läinud. Võiks ju rõõmustada, et töönädal on läbi ja algab puhkenädal (ehk maakeeli nädalavahetus). Aga jama on selles, et nädalavahetuse saabudes ei võta päevad aega maha ega puhka sellest kiirustamisest ja rabelemisest, vaid annavad aga gaasi juurde, lükkavad sisse kiireima käigu ja vuhhh.....

Ja mina jõuan selle aja jooksul kõigest paar korda silmi pilgutada ja ongi jälle esmaspäev...

Kusjuures selline veider variant on, et hetk enne tööpäeva lõppu võtab aeg aja maha ja jääb peaaegu et seisma. Venib nagu härja ila ja ei liigu ega liigu edasi. Aga punkt kell viis pääseb justkui paisu tagant valla ja ei peatu enne kui esmaspäeva hommikul. Siis hakkab jälle venima.

Praegu nagu aru saate on see hetk, kus aeg on täielikult tardunud....

Teisipäev, detsember 09, 2008

Allergia

Mul on ilmselgelt töö vastu allergia. Kohe kui siia jõudsin hakkasid silmad vett jooksma ja silmalaud on nii rasked, et vajuvad vägisi kinni. Nii ma siis piidlen ümbritsevat häguse ja uduse viduspilguga. Nagu pildilt näha jätan endast äärmiselt kompetentse ja asjaliku mulje. Tahan koju voodisse magama!

Suure suuga jaanalind

Täna hommikul mängisin jaanalindu. Peitsin pea padja alla ja tegin näo nagu mind ei oleks kohal. No kui mind ei ole, siis ma ei saa kuulda seda hirmsat äratustelefoni piiksumist. Ja kui ma seda ei kuule, siis ma ei pea üles tõusma ja sooja teki alt välja pugema ja tööle minema. Ja oleks saanud rahulikult edasi magada.
Aga mul on väga visa ärataja. Poeb kah padja alla ja hakkab päris minu kõrva ääres piiksuma ja enne ära ei lõpeta kuni ma alla annan. Sest targem annab järele ja mul on kahjuks üpriski rumal telefon.

Nüüd haigutan siin nii et lõualuud paigast ära. Iseenesest hea treening. Niikuinii tuleb peatselt hambaarsti juurde minna, siis on hea minna ja lõuad klõps lahti visata. Ja arstitädi siis kiidab, et oi küll sul on alles suur suu...

Aga uni on küll kohutav

Esmaspäev, detsember 08, 2008

Piparkoogi-Pille

Sai siin ükspäev terve hunnik piparkooke küpsetatud ja loomulikult ka ära kaunistatud. Kuna meil on üsna vähe piparkoogivorme, siis oli kujundite arv väga piiratud. Meil on üks piparkoogipoiss ja piparkoogitüdrik ja siis traditsiooniline komplekt kus on süda/poti, täht/kolmnurk ja ring/kuu. Aga sellest hoolimata kahte ühesugust piparkooki ei tulnud. Ma võtsin selle oma südameasjaks et iga piparkoogimehike saaks oma näo pähe. Ja nii juhtuski, et meile tekkis terve piparkoogiaramaada erinevaid tegelinskeid. Praeguseks on need küll valdavalt laiali jagatud. Peab vist uusi tegema hakkama.Muide, illustratsioonil põleb küünal, kuna meile antakse elektrit ainult jaopärast. Eile näiteks jälle ei antud. täna jälle antakse. Aga homme? Seda teab vaid Tallinnakilupäeva pühak

Reede, detsember 05, 2008

Pintsli-Pille

Paar päeva tagasi haarasin üle pika aja taas pintsli ja värvid, et oma loomingulist tungi rahuldada (ja maksta üks vana võlg). Loomulikult tuli mul taas oma oskustes pettuda ja pintsel ja värvid rändasid üsna kiiresti voodi alla tagasi (On väga harv juhus kui ma oma joonistustega rahule jään ja musta masendusse ei lange).
Aga kui ma panin pintsli käest, siis ainult selleks, et võtta kätte suurem pintsel. Kuna ma maalikunsis ebaõnnestusin, siis proovisin õnne hoopis maalrikunstiga. Värvisin ära vannitoa kapi. Tulemus oli...ebaühtlane...ja värv sai otsa.
Ja siis ma otsustasin et hakkan hoopis jõuludeks valmistuma. Õmmelesin siuhvilks uued kardinad ja uue laudlina ja puha.

Mul on käsil kodu kaunistamise hooaeg.
See eeldab muidugi kodukristamise hooaja saabumist.
Oh õnnetust

Kolmapäev, detsember 03, 2008

Hea laps

Aga mul käisid eile päkapikud!

Esmaspäev, detsember 01, 2008

Staar-kokk ja muud loomad

Nädalavahetusel toimusid saarel suured rahvaüritused. Igasuguste elukutsete esindajad olid kokku tulnud (alates maalähedasest aednikust, kes meid kõiki oma kosutava toitelahusega virgutas ja lõpetades vaimsetes kaugustes viibiva erakuga. Kohal oli ka peakokk ise. See seletab, miks oli nii palju head ja paremat laua peal. Jätkus järgmisekski päevaks. Ja ilmselt ülejärgmisekski.
Aga nalja ja naeru oli palju. Ja kisa. Aegajalt oli tunne, et olin sattunud kesk suurt ja lärmakat lasteaiarühma (kuigi tegelikult oli ainult kolm last, kellest üks on nii pisikene, et tema kohe kindlasti ei lärmanud ega jooksnud ringi nagu tuhat väikest elevantsi). ja ometigi oli meil nii lasteaiakasvataja kui õpetaja lapsi ohjeldamas.

Veelkord palju õnne sünnipäevalistele ja suured tänud mõnusa peo eest
P.S kas te eile ikka AK-d vaatasite? Telestaar Maailmaparandaja võttis jälle sõna.
P.P.S Aga kas te seda teadsite, et hea õnne jaoks ei piisa vaid korstnapühkija nöpsi katsumisest. Kõige paremat õnne toob see, kui korstnapühkijat lisaks veel suudelda. Korstnapühkija ise küll väitis, et meesterahvaste puhul see ei tööta. Mina igastahes ootan nüüd suurt õnne.
P.P.P.S Keegi ilusat tätoveeringut tahab? Suurte silmadega merineitsit nt? Ma õele tegin, ta jäi rahule :D