Linnalood

Aga täna on ilus ilm. Käisin linnas. Hüppasin mööda minnes ema juurest ka läbi, et talle pisut näputööd viia. Tema oli aga hommikul niimoodi kukkunud, et sõrmed nägid välja nagu väikesed sinised vorstikesed. Nende sõrmedega küll heegelnõela ei hoia. Aga noh. Ilmselt on ta ka vasaku käega heegeldades osavam kui mina paremaga. Vähemalt ta ise väidab, et olla nooruses meeletutes kogustes pitsi heegeldanud. Mina ei tea. Pole teda kunagi heegeldamas näinud (olgu, tõe huvides, ükskord nägin kuidas ta ühe kanakese heegeldas).
 Mina olen heegeldamist vihanud alates sellest ajast kui ma esimest korda käsitööringis heegelnõela kätte võtsin ja keti heegeldamisega hätta jäin.

Ohatise tarbeks ostsin ka uue ja edeva plaastri, mis osutus täielikuks saastaks. Pidavat olema selline, et paned peale ja siis lahustub ise ära. Hähh, minul igastahes ei õnnestunud seda ohatise pealegi saada nii, et kõik ääred poleks laperdanud. Ei olnud väga hea ost.

Muidu on aga imetabane ilm. Jalutasin natuke. Päike oli väga soe... nagu kevad

Kaua võib!

Ehh, õues sajab jälle laia lund. Aitab juba.

Umbrohi ei hävine

Hähh, lumi pole jõudnud veel erilist sulamise märki näitama hakatagi kui juba trügib umbrohi välja. Ohakas. Või noh, ohatis. Vanasti oli mul väga tihti ohatised. Siis järsku jäi enam kui aasta vahele ja polnud ühtegi näha. Kui siis välja lõi, siis muidugi suur ja uhke. Peale seda saabus veelgi pikem vaikus. Eilseks oli tiksunud kokku peaaegu kaks aastat ohatisevaba elu. See oli ilus elu. Eile said tikkeri taas ära nullida. Hommikul hakkas huul pungitama ja nüüd särabki seal suur ja võimas ohatis. Võeh.
Ohatisel on see viga, et ta teeb automaatselt kurvaks. Olen sellest vist varemgi kirjutanud. Minul nimelt tuleb ohatis pea alati ühe koha peale alumisele huulele. Alumine huul läheb paiste ja venib automaatselt töllakile. Sellise näoga ei saa lihtsalt rõõmus olla.

Umbrohi teadupärast ei hävine.

Tartu kiirvisiit

Aga mina käisin nädalavahetusel Tartus lauamänge mängimas. Mps sel korral kaasa ei tulnud, sest tema arvas, et lauamängud on kurjast. Minu suguvõsa seda arvamust ei jaganu ja nii sai päris palju mängitud. Oleks rohkemgi mänginud, aga kõht sai täis ja uni tuli peale.
Kinos käisin ka. Üle miljoni-triljoni aasta. Täitsa tore oli, ainult ekraan oli liiga lähedal. Ja filmil polnud ka viga. Olen seda filmi vist oma 4-5 erinevas versioonis näinud ja olin pisut skeptiline, kuidas nad selle mahuka raamatu kahe tunni sisse ära mahutavad, aga ülatavalt hästi said hakkama, ainult lõpp oli veidi kahtlane.
Aga nüüd peaks magama minema. Kell on küll alles pool kaheksa, aga uni on suurem kui elu.

Linnas

Käisin eile linnas ja veetsin arhiivis meeldivalt aega. Minu töö on viimasel ajal muutunud selliseks detektiivitööks - tuhni vanades paberites ning aja ammu kadunud inimeste jälgi. Ise-enesest isegi huvitav, aga võtab hirmsama aja ja kahjuks ei kao tavapärased tööülesanded selle pärast siis kuhugi.
Käisin ka vanaema juures nostalgia mõttes kärutädi putru söömas. Lapsepõlves oli see mu suur lemmik. Maitseb praegugi. Sõin kohe mitu portsu, nii et pidin endale pärast uued teksad ostma, sest vanadel ei lähe sellise "dieedi" jätkudes varsti enam nööp kinni.

Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema...

Hmm, täna paistab olevat ilus ilm, klotsikese aku on laetud, kõht on kommi täis pugitud - nüüd ei tohiks küll miski takistada väikese jalutuskäigu tegemise osas. Läheks vaataks kuis kraavides voolavad veed.
Samasisuline plaan oli juba pühapäeval, aga siis vedas klotsike alt. Kes oleks võinud arvata, et kui pool aastat mp3 mängijat ei kasuta, et siis selle aku võib tühi olla...
Nii et ei mingeid takistusi....
Kui just väsimus jalapealt ei niida. Viimasel ajal on seda tihti juhtunud, et peale tööd jaksan hädavaevu veel diivanil vedeleda....

Aga mina tellisin endale postiga telliskivi. Vähemalt postiljon võis küll nii arvata, kui ta seda pisikest kirjakest üritas edutult postkasti toppida. Tegelikult tellisin kahe aasta fotod ära. Nüüd tuleb need kõik albumisse ka panna. See saab tore olema.... Pean blogi kõrvale võtma, meenutamaks, millal mis toimus.

Eile aga käisime linnas Jääääääre kontserdil. Väga mõnus oli  üle pika aja.

olen vist kassi alla neelanud

Ma ei saa seda jagamata jätta. Istun siin töölaua taga ja kõht teeb süstemaatiliselt imelikku häält. Selline hale mjäu ja mjäu iga natukese aja tagant - nagu oleks kassi alla neelanud.
Niipalju siis tänastest füsioloogilistest hädadest.

Kevadekuulutaja

Täna algas ametlikult kevad. Esimeseks kevadekuulutajaks on Milli! Nimelt piiksatab ta kui temperatuur langeb pluss nelja kraadini. Enamasti teeb ta seda sügisel, aga kevadel vahel ka. Ja see piiksatus on minu jaoks esimene kevade märk!
Kevade alguse puhul tegin kartuliputru lihakuubikutega. Sellist nagu vanaema ikka pakkus. Imemaitsev. Isegi Mps sõi ja ütles, et ma võin talle vahel veel sellist toitu pakkuda. Enamasti ütleb, et ära sellist parem enam tee...
Selle imeroa puuduseks on see, et ma pugisin end nii täis, et ei jaksa püsti tõusta ja pesu kuivama riputama minna.

klassiõhtu

Käisime nädalavahetusel klassiõhtul. No nii vanade heade aegade meenutamiseks. Esmalt sõitsime nagu jeesukesed üle vee (vett tundus jääteel olevat rohkem kui jääd, aga hea usk hoidis meid pinnal), seejärel tegime Pärnus klassikalise pissi- ja poepeatuse ning kihutasime edasi Tartusse. Linna piiril sai veelt Tättelt krõpsikupurgile garantii saadud ja võiski juba hakata tegema klassiõhtuks ettevalmistusi - st juustu saiasid.
Klassiõhtu ise oli nagu ennemuiste. Tehti viktoriini ja mängiti pikka nina ja kuulati selliseid klassikuid nagu Best B4, Must Q ja Tiiu. Kui oleks pisut rohkem ruumi ja toole olnud, oleks ilmselt ka silmapilgutamist ja tooli äravõtmise mängu mängitud. Aga polnud. Lõbus oli sellegipoolest.
Klassiõhtutel küll ööbimist tavaliselt ei olnud, aga me ei tahtnud politsei eskordiga koju ka minna  (teate ju küll, peale kella 23 ei tohi alaealised ringi hulkuda), nii et jäime klassijuhataja juurde ööseks.
Järgmisel päeval kihutasime jälle kodu poole, aga sel korral meid enam jää peale ei lubatud. Öeldi et  teie autol pole jäälõhkuja klassi. No mis siis ikka - läksime praamiga.
Kodus aga ootas meid 3 liitrit vahtramahla :D

ilmast

Iga vähegi ettenägelik inimene oleks täna kodust välja astudes pannud jalga kummikud. Kahju, et mina ettenägelike inimeste hulka ei kvalifitseeru.
A muidu olen tubli olnud. Käisin ükspäev vesiaeroobikas ja eile käisin Zumba trennis. Arvan nüüd, et esimeseks poolaastaks on sporti küllalt. Võibolla teisel poolaastal hüppan mõned hüpped hüppenööriga.

Jänese sünnipäev

Siin kohal tahaks edastada Soodale soojad sünnpäevaõnnitlused! Ma küll ei tea kus ta parasjagu hulgub, aga kus iganes ta ka pole, kindlasti on ta õnnelik! Minu armas, natuke nähtamatu, jänes.

Nii nagu paljud teisedki, panin täna pühapäevariided selga, võtsin mehe ja lapsed käekõrvale ning läksin valima!
Tegelikult mul ei olnud kavas valima minna, aga Mps ütles, et häbi sulle kui sa ei lähe!!! No ma siis läksin.

Aga praegu ootan, et vastlakuklitaigen kerkiks!

Ja kus olid hoiatussildid???

Käisime täna Mpsiga jää peal jalutamas. No et pikast toas istumisest jalad kõveraks ja kängu ei jääks. Jalad said sirutatud ja jää peal oli päris hea käia. Natuke oli lund ja mõnes kohas vett ja tuul oli tugev, aga muidu OK. Üks hetk hakkas Mps rääkima, et veel parem oleks kui saabastel oleks väikesed naelakesed all. Justkui tema sõnade kinnituseks libastusin selle peale ning lendasi kauni kaarega siruli jääle. Maandusin mõnusalt sabakondile. Taaskord olen tänulik oma pehme vooderduse eest, aga sinisest tagumikust see ilmselt ei päästa....

Lumivalgeke

Jah, mina olengi Lumivalgeke (kas just see kõikse kaunim ilma peal, aga no ehk ka mitte kõikse hirmsam).

Käisin nimelt eile juuksuriõpilaste käe all (teate küll, see on see koht, kus peab palju aega ja palju juukseid olema). Nüüd on mul hästi tumedad ja sirged juuksed...Täitsa harjumatu pilt vaatab peeglist vastu, aga minu arust päris huvitav...