Tere kool!!!

Hmm, tundub, et mind pole veel koolist välja visatud. Järelikult on täna minu jaoks tähtis päev. Lähen nikerdan selle puhul väikese tordikese või midagi sellist.

Kingitused ja õnnesoovid algava kooliaasta puhul võite saata endisel aadressil.

Kuna meie tagasihoidlikust perest on 50% õpilased ja 50% õpetajad, siis kavatsen 1. septembrit tähistada suurejooneliselt. Just lõpetasin "Tere kool!" tordi meisterdamise. Pooled tubadest olen ka ära koristanud ja varsti lähen lükkan liha ja kardulad ahju. Las pidusöök alata!

P.S Nii kiire on, et ei jõua õieti blogidagi. Suudate seda uskuda. Mina poleks varem suutnud.

Mäda pulk akadeemilise karjääri redelil

Oh õnne ja rõõmu, minu akadeemiline karjäär sai toreda põntsu. Lõpetamine nihkus edasi teadmata kaugsesse.

Panin pausi

Andke mulle andeks et kirjutan harvemini kui minusuguse puhul oodata võiks. Ei ma pole rattaretkel surnuks külmunud ega muul õnnetul kombel otsa saanud, lihtsalt keegi on ööpäevast umbes poole ära varastanud. Kuidas muidu saaks seletada seda, et mul mitte grammigi aega pole.

Muide, mäletate, kolm aastat tagasi kui ma ma bakatööd kirjutasin, siis praalisin ma, et lõputöö on käkitegu. No nüüd on mul uus lause. Lõputöö on tühi asi. Et mitte öelda sisutühi.

Elu on ilus

Rahu taevas, inglid maa peal ning juhendaja võttis minuga ühendust ning saatis the Artikli tagasi. ja taustaks kõlab Mpsi esimene klaverikontsert. Mida võiks hing veel enamat ihata???

(puhata ja mängida näiteks????)

Tere tulemast taas Mudamaailma

Mul hakkab vaikselt lõputöö paanika tekkima. Tänane PHD koomusk kirjeldab imeliselt minu suhtulst oma juhendajaga. Ja täna ujus mu postkasti teade minu enda juhendatavaga seoses, kelle ma olin muuseas täiesti ära unustanud. Ma nõustusin tema juhendajaks hakkama üldse ainult tingimusel, et ma teda reaalselt juhendama ei pea. Ja tema kiituseks võib öelda ka, et ta pole mind rohkem tülitanud. Nüüd siis ilmus teade, et millal on töö esitamise tähtaeg (enda oma ma ei tea), ning seal juures peab olema ka lõputöö juhendaja arvamus. Nojaa. Jama on selles, et ma pole oma juhendatavat rohkem näinud kui see üks kord. Ja ma ei tea ta kontaktandmeid. Kirjast sain vähemalt nime teada. Nüüd lähen vaatan, kas selline tegelane Orkutis on ja äkki ta ei varja oma kontaktandmeid. Vastasel juhul....

Link koomuskile

P.S Orkutis on ta olemas, aga juhuslikult ei avalda kontakte... Kirjutan skräpi?

Luuslankur

Võeh, ilgem uni on.
Vihastasin muda peale. kuna mingil müsteerilisel põhjusel on kõik minu tabelid läinud peast segi ja mul ei õnnestu neid ei meiliga saata ega avada ega midagist. Oi kui tigedaks teeb.
Kuna vihastasin, siis pole enam asjalik vaid löön luuslanki. Alates teisipäevast olen jälle nii asjalik, et ise ka ei usu.

Raske päev...

Täna käisin siis üle pika aja oma juhendajaga vestlemas teemal "The MUDA". Minu artiklit oli retsenseerinud minu kõige suurem lemmik sellest laborist üleüldse. Neli lehekülge oli ta arvustust kirjutanud, mille lühikokkuvõte kõlaks nii:

See ei kõlba kusagile!!! Pange see põlema!! Hävitage ära!!!! Kaevake maa sisse!!!! Uputage ära!!!

Sul pole iial lootust lõpteada ja seda artiklit ei võta isegi siis ükski ajakiri vastu kui sa selle ka 100 koda täiesti ümber teed. Sest sina vilets ussike oled määratud igavesti põrmus vingerdama ja iial ei kasvata sa endale tiibu, et koos meie, üllaste, imetlusväärseta, ilmeksimatute geeniustega, teadusajakirjanduse kaunil maastikul ringi lennelda...

Kuigi kui aus olla, siis rääkis ta üpriski palju asjalikku ja õpetlikku juttu ka. Aga selleks ajaks olin ma nii väsinud ja jõuetu, et enam ei jaksanud kuulatagi.

Pärast ulkusin mööda Tartu linna. Seebipanga tüübid jagasid rohelisi roose. Ma käisin vähemalt 8 kui mitte enam korda neist mööda ja no ei antud mulle lillekest. Ma olen pettunud ja muserdatud.

Ära pahanda ema, lähen joon ennast täis, palun laena veel sada, eks hiljem siis näis.....

dai dai dai da di da di dai dai dai ti di ta di taiii..

Minna või mitte minna?

Jah? ei? Ei? Jah? Miks? Miks mitte? Kuidas? Kas? Jah? Ei? Jah?

Ma olen täna päev otsa mõelnud ja ümber mõelnud ja üle mõelnud ja otsutanud ja hakanud otsuses kahtlema ja jälle otsustanud ja loobunud ja jälle ümber mõelnud.

Mul on homme hommikuni veel võimalust mõelda ja ümbermõelda. Deem, oleks rohkem aega, oleks küsitluse korraldanud :P Olulisi otsusi elus tuleb ikka teha kõrvaliste isikute arvamuse või kulli ja kirja viskamise abil.

Aga ausalt, ma ei taha enam mõelda. Pea isegi mitte ei huuga enam otsas. Mul on kuri kahtlus, et see on vahepeal mulle märkamatult õhku lennanud ja nüü toobki iga tuul uue suuna. Jah! Ei? Ei! Jah?

Olgem ausad, ei ole lihtne võtta vastu otsust, mis mõjutab kardinaalselt kogu su elukorraldust (ja mitte ainult sinu).

Täna lausa hakkasin lõputööd kirjutama, et mitte rohkem mõelda. Aga ma polnud selles ka eriti edukas. Kuigi ma andsin endale utoopilise lubaduse Unistaja sünnipäevaks teooriaosa enamvähem valmis saada... Naiivitar.

Ehh, Laisik ilmselt teab imeliselt, mida ma olen läbi elanud viimase paari päeva jooksul. Aga ma arvan, et olen lõpuks otsusele jõudnud. Üritasin siin kuulata oma sisetunnet ja jätta kõrvale mõlemad nii mõistuse kui tunded, mis millegipärast ei taha toetada ühte ja sama valikut... Häbematud. Mingi koostöö võiks ju tulemusrikkuse eesmärgil toimuda. Need neetud mõistus ja tunded võiks kusagil nurgataga oma vaidlused maha pidada ja siis kooskõlastatud ja valmis lahendusega välja tulla. Mina ei nutaks.

Koomusk on pärit siit! Mulle meeldivad!

Kiirustage seltsimehed unetud

Võeh kui igava hobi mõni endale valinud on...
Vaevalt jõudsin lõputöö lahti teha kui silm vajus kinni. Eks see ilmselt selline nokk kinni-saba lahti paratamatus ole. A kui kellelgi on uinumisega probleeme, siis pöörduge minu poole, ma villin teile natuke oma lõputööst pudelisse. Kuid sellisel juhul kiirustage seltsimehed unetud. Mul on vaid väga natuke lõputööst valmis, nii et unerohtu jagub vaid kiireimatele.

Uus hobi...

Tänane postimehe horoskoop väidab minu kohta tõeselt:

Päev venib nagu närimiskumm. Soovid töö asemel tegeleda hoopis hiljuti leitud uue hobiga. Kaalud sellega seoses puhkuse võtmist.

Hmm, kaalun tõesti puhkuse võtmist. Kuidas see minu uue hobi nimetus nüüd kõlaski... lõputöö?

Ja mis puutub päeva nätsustumisse. Õigust räägid kulla postimehe tähetark, õigust räägid.

Pilt pärit siit

Vot nii

Minu kõrvu jõudis nurin, et ma olevat oma blogi väheke unarusse jäänud. Anna andeks kallis blogi, aga sa oled nüüd juba piisavalt vana, et aru saada - maailm ei keerle ümber sinu! Ümber minu keerleb hoopis. Mul pole praegu aega blogi kirjutada, aga kui soovite, võin teile iga kell mõne graafiku joonistada. Või isegi kaks.

Ja see graafik kusjuures on suhteliselt tõepärane. Nüüd arvake kui lootusrikkalt ma usun oma lõputöö õnnestumist?

Toetav ema!

Hea, et mul on nii toetav ja abistav perekond. Ma ei tea kuidas ma selle neetud artikli ilma nende abita valmis saaks. Näide tänasest innustavast ja motiveerivast kihutuskõnest, mille pidas maha minu enda armas ema:

"Pille! Ega sa ometi ei taha ju mingit tobedat artiklit kirjutada. Tule mängi parem meiega!!! Sa võid ju öösel ka kirjutada!"

Loll nagu labidavars.

No nii juhm ei saa ikka olla ju. Lubasin juhendajale, et kirjutan talle järgmiseks nädalaks artikli valmis. Ja kui ma nüüd arvutama hakkan, siis sellel nädalal pole mul hetkegi aega ja ma tõesti ei tea millal ma seda artiklit kirjutan oma targa peaga. Ja küsimus meie tähelepanelikule lugejale: Mis on erinevust kahel pildil esitatud objektil?Labidas paistab päris intelligentne minu kõrval jah?

Ja kas see tarkpea ei peaks blogimise asemel hoopis artiklit kirjutama?

ajajaotusest

Mina olen ka tore tegelane. Lõunapausi ajal teen tööasju. Tööajal teen kooliasju. Ahjaa, ja seoses sellega, et ma täna terve kärutäie pirne tööle kaasa võtsin, on mul pidevalt lõunapaus...

Ja kõikide asjade kõrvalt kirjutan ma blogi, et te saaks teada kui usin ja nutikas ma tegelikult olen :P

ahjaa:
vQnpgkvOUJ

Eelmisel pühapäeval helisati, et olgu mu poster kolmapäevaks valmis. Võtsin siis end kokku ja pingutasin nii et saba rõngas ja sain selle valmis. Järgmisel päeaval helistas juhendaja ja ütles, et nädalaga paluks ka teadusartiklit. No aitähh. See tähendab veel ühta töönädalat kus ma töö jurest alles öö saabudes minema hiilin. Ja ma võin kihla vedada, et kui ma olen end kaheksajalgseks pungestanud ja imekombel selle siiski valmis saanud teatatakse mulle, et noh, kaua see sul ikka võtab, kirjuta siis oma magistritöö ka ära. No Septembri lõpuks näiteks!

Miks ma seda siin kirjutan?

No üldiselt selleks, et kurta oma kurba saatust ja leida lohutust. Ja siis natuke ka ütlemaks, et nädalavahetus on puhkamiseks ja mul pole mingit kavatsust seda õppetööle raisata.

Selle asemel käisin isaga metsas seenel. Nii üle miljoni aasta. Ja sain värskeõhumürgituse ja lähen ilmselt varsti magama. Aga metsas oli näha küll selle Blaz Porenta poolt jäädustatud punase tigudesse sõbralikult suhtuva pahareti tegusid...

Ja ma tahtsin öelda, et olen jäle rõõmus ja õnnelik ning luban, et ei jonni väga palju.

ületöötanud

Ja koju me ei läe ei läe ei läe
ja papa-mamma meid ei näe ei näe....

Muide, õhtuvalgus langeb nii ilusasti minu kabinetti. St langes enne kui pimedaks läks.

Vastureaktsioon koolile!

Vaevalt jõudis 1. september saabuda, kui terve ports kooliasju mind terava julmusega tabasid. Justkui oleks kogu oma 18 aastase koolistaaži toppinud silma alt ära kõige ülemisele riiulile ja nüüd kogemata ust paotanud. Kogu see jama kukkus mulle kolinal pähe.
Aga mis kõige hullem - minu koolialane jama, mida ma suvekuudeks üritasin sinna riiulile ladustada, on valdavalt muda. Ja nüüd kujutage ette kuidas ma pahaaimamatult kapiust paotasin ja mulle sealt miljon-triljon tonni muda pähe kukkus. Võeh!
Veel enam. See "riiulitega kapp" on ju tegelikult minu aju, mille tahanurka ma üritasin neid kooliasju kui häirivaid tegureid peita. Järelikult on mu aju muda täis... (siia peaks tulema nüüd illustratsioon, aga see oleks liialt võigas minu meelest).

Oh laula ja hõiska!

Ja ma olen tööjuures olnud juba 3 tundi kauem kui ette nähtud... Minu aju on kõvasti kahjustunud... Ei tea kas ma enam iialgi normaalseks saan.

Tahaksin tänada oma sõpru ja tuttavaid ja kõiki kes mind ära tundsid

Veetsin kaks päeva ihuüksinda maal. Täitsa mõnus oli vahelduseks olla nii et keegi ei seganud mind pidevalt, ei toginud, ei toksinud, ei ajanud minu pabereid segamini, ei näpistanud, ei üritanud mind midagi muud tegema sundida, ega lihtsalt häirinud oma kohalaolekuga. Natuke üksildane, kohati pisut kõhe - te ikka teate, et tühi maja teeb igasuguseid veidraid hääli. Aga üldiselt kohutavalt mõnus. Mulle meeldib maal. Nii uskumatu kui see ka pole, mul pole seal igav. Eriti kuna mul oli kaasaas isa läpakas ja ma otsustasin seda aega kasutada ära akadeemiliselt asjalik olemise peale. Olin seda nii kaua planeerinud, südametunnistus oli mind juba täiesti piinapinki aheldanud. Ja nii uskumatuna kui see ei kõla - hakkasin artiklit kirjtuama.Ja uskuge või mitte, täpselt nii oligi. Istusin mina arvuti taha, mõtlesin, et millest küll alustada. Kusagilt ei osanud nagu. Ja siisk irjutasin tänuavaldused ära. :D Vähemalt üks osa artiklist on nüüd valmis. Ülejäänud peaks olema käkitegu ju.

P.S Kirjutasin kaks lehekülge ka surematu romaani teisest osast. Oo, ma olen kirjanduslikult viljakas
Koomusk pärit siit: PHD

Uus konkurss!

Kuulutan välja konkursi leidmaks sobivat pealkirja oma magistritööle. Kõik head mõtted on teretulnud. Siis oleks mul vähemalt millestki joonduda ja ma ei peaks väänlema kohutaivamate süümepiinade käes. Tingimused pealkirjale:

• Peaks sisaldama vähemalt ühte sõna valikust: kompost/muda/reoveesete/eralduvad gaasid/anaeroobsed protsessid/aeroobsed protsessid/järelvalmismisaun/vms
• Võiks vähemalt kõlada teaduslikult (see oleks ainumas teaduslik osa sellest tööst sel juhul)
• Võiks olla piisavalt informatiivne, et ma ise ka teaks, millest ma kirjutama hakkan
• Samas võiks olla piisavalt igav, et mitte keegi seda vabatahtlikult lugeda ei tahaks ja seega ei saaks teada millise saastaga hakkab kunagi kauges tulevikus tegu olema.

Parima pealkirja väljapakkumisele (juhul kui see kasutusse läheb) hinnaline auhind!

Tippu

Everest, K2, Cho Oyu, kah asi! Kes pole roninud mudamäe tippu, see pole elus midagi näinud! Jep, täna sai jälle üks mudamägi vallutatud. Tõendusmaterjaliks võtsin mäelt kaasa ämbritäie väärtuslikku saasta. Ja Unistaja kinnitab kõike, eks!