Pühapäev, mai 22, 2022

Mis on kodu, kus on kodu?

Ma olen siin juba mitu postitust ajaloo tarbeks teinud. Jätkaks siis valitud rajal. Järgnev postitus pole mitte praeguse hetke talletamine ajaloo jaoks vaid ajaloo meeldetuletus praeguseks hetkeks. Ehk siis mõtlesin, et kirjutaks üles kõik kohad, kus ma kunagi elanud olen (ajutisi peatuskohti sisse ei ervesta). Pikk heietus tuleb, olge te hoiatet.

Seda te ju teate, et kuigi ma end igatpidi saare naisena presenteerin, olen tegelikult sünnijärgselt hoopis pealinna tibi. Sellest lähtuvalt oli ka minu elukohaks  nr 1 Nõmme tänava ühikas. Minu mälestused sellest ajast on pisut hägusad.  Ei teagi, kas põhjus on minu viletsas mälus või selles, et tavaliselt inimesed oma  esimesest elukuust suurt ei mäletagi. Ühikaelu jäi napiks, sest tegelikult oli elukoht nr 2 juba sisuliselt olemas. Päev enne minu sündi, käisid vanemad uut korterit vaatamas. Trollis emale istet ei pakutut, majas lift ei töötanud ja buss ka nii kaugele ei käinud — terve kvartal tuli jala käia. Sellise trenni peale pole midagi imestada, et ma järgmisel päeval sündisin.

Umbes kuuke peale minu sündi kolisimegi Lasnamäele. Elukoht nr 2 asus 9-korruselises majas viiendal korrusel. Tuleb tunnistada, et ka sellest ajast on mul vaid üksikud mälupildid ja nendegi puhul pole ma kindel, kas tegu on päris mälestustega või juttude ja piltide põhjal kokkupandud piltidega. Üks mälupilt mul siiski on – seisin kortermajade hoovil ja igal pool minu ümber kõrgusid suured hallid majad ja mul ei olnud õrna aimugi, millises mina neist elada võiks. Teine mälestus on veel – liftist. Mina ema ja väikevennaga läksime liftiga, aga isa ja õde läksid jooksuga trepist. Juu me kõik ei mahtunud sinna külmkapisuurusesse kasti ära.

Õnneks leidsid ka minu vanemad, et pealinnas pole elu ega midagi ning mõistlik inimene ehitab oma onni merele lähemale*. Ja nii kolisimegi 86. aastal miljoni dollari vaatega korterisse. Vaade on sealt 2. korruse akendest siiani imeline. Eriti päikesetõusu aegu. Elukoht nr 3 on koht, kus olen senini kõige pikemalt paigal püsinud. Kortermaja oli tuliuus ja tehtud eriprojekti alusel. See tähendas seda, et näiteks minu toas ei olnud ühtegi täisnurka. Ja ma ei liialda, kui väidan, et isegi lae ja seina vahel polnud täisnurka. Sellise korteri möbleerimine on paras väljakutse. Minu esimene mälestus korterist ongi see, kuidas isa oli kõhuli elutoa põrandal ja kruvis sektsioonkappi kokku ja mina hüppasin üle tema edasi-tagasi. Ühesõnaga olin risti jalus.

Ma olen mõelnud, et see oli ikka ideaalse asukohaga kodu ühele lapsele kasvamiseks. Ühest küljest olime just nagu linnas kõikide linna mugavustega (mis siis, et päris linnast eraldas suur tühermaa), lisaks mitu kortermajatäit lapsi, kellega pimeduse saabumiseni mängida. Teisalt algas maja tagant kohe mets ja karjamaa ja seega oli meil ka piiramatult kohti kus mängida. Pealegi lisas põnevust fakt, et elamurajoon oli rajatud vanale indiaanlaste surnuaiale. Vähemalt naabripoisi andmetel. Alternatiivsed andmed viitavad hoopis vanale prügimäele. 

Elukoht nr 3 on see, mida olen ikka oma päriskoduks pidanud. Isegi nüüd, kui aegajalt sinna satun, siis ütlen ikka, et läheme koju. Sinna jääb kogu mu lapsepõlv ja lõputult lugusid. Kui ma hakkaks neid kirja panema, siis ma vist jääkski heietama. 

2001. aastal lõpetasin ma gümnaasiumi ja aeg oli suunduda iseseisva elu peale. Pakkisin kõik oma 6 asja kahte kotti ja sõitsin Tartusse. Aeg oli taas tulla tagasi ühikaelu juurde. Minu elukohaks nr 4 sai Narva mnt 89 ühikas. Elasin esimesel korrusel eelviimases toas, otse köögi vastas. Ühikas oli kole, venelased olid lärmakad, külmkapi taga elasid prussakad ja olmetingimused olid närused - wc oli koridori lõpus ja wc-paberit oli seal täpselt nii kaua kuni esimene inimene peale koristajat seda külastas. Prill-laudu loomulikult polnud. Duširuum asus keldris ja vesi ei kippunud just ülemäära kiirelt ära voolama. Privaatsusest võis vaid unistada. Aga eks ÜHISelamu tähendaski seda, et ka pesus tuli käia ühiselt. Vastu pidasin seal lausa kolm (õppe)aastat. Seejärel suundusin erakasse. Kuigi kui aus olla, siis oli see ka üks paras ühikas.

Elukoht nr 5 kannab koodnimetust vaksali punker. Vaksali tänava 5. korruse korter. Seda kohta jäävad meenutama akna alt mööda logisevad rongid, kahtlane gaasiboiler ja neljapäevaõhtused supiköögid. Esimesel aastal jagasin tuba ja voodit J-ga, aga teisel aastal sain endale esimest korda elus oma toa. Muidu oli päri hea tuba, aga kahjuks kippus seal õhuga kokku puutudes tükki tõmbama. Või oli see just hea? Igatahes on mul Vaksali punkri päevilt ohtralt ilusaid mälestusi.

Elukoht nr 6 oli Jõe tänava urgas. No see oli ikka tõeline urgas. Mulle kuulus seal 1. korrusel üks tuba. Esimest korda elus elasin ahiküttega majas, mida kütsin naeltega, mille küljes oli veidi lauajuppe. Ainult korra või kaks üritasin endast suitsuheeringat teha. Esimest korda elus elasin ka päris üksi. Või noh, mis üksi. Mul oli ju toakaaslane Wincent von Vorstivaras (hiir). Ja siis olid mul naabrid, kes minu eest hoolitsesid. Sellised toredad. Ainult natuke imelikud. Maja ise oli muidugi tõeline barakk. Kemps asus koridori peal ja ainus pesemisvõimalus oli külma veega kraan. Põranda vahelt puhus tuul sisse ning kõik oli pisut kiivas ja vildakas. 

Elasin seal vaid ühe õppeaasta ja seejärel tegin kiire tagasipõike elukohta nr 3. Peaaegu aasta elasin oma lapsepõlvekodus enne kui 2008. aastal oma seitse kotti (millest üks oli üüratult suur kommikott) pisikesse punasesse autosse toppisin ning Eesti pimeduse pealinna* Mpsi juurde kolisin. Elukoht nr 7 oli selline kummaline kodu. Ühest küljest oli see MEIE esimene ühine kodu, seal sündisid Tõruke ja Täpike (no tehniliselt võttes sündisid nad ikka haiglas, aga see selleks) ja seal on ohtralt hindamatuid mälestusi ja maasikamoosiga kaetud sein. Teisalt aga oli see minu jaoks alati vaid ajutine lahendus. Ja ega seda õiget kodutunnet ei tekkinudki. Eks suurt rolli mängis selles see, et päev enne seda kui mina sisse kolisin, kolisid äi ja ämm välja. Ma läksin justkui külla. Kõik oli valmis ja oma käe järgi polnud mul midagi sättida. 

Seega võite arvata, kuidas ma rõõmustasin, kui otsustasime 2013. aastal, et hakkame Elukohta nr 8 kõpitsema eesmärgiga kunagi siia kolida. Aega see võttis, sest tööd oli vana maja kallal palju ja suurema osa tegime sellest ise (eelkõige Papa abil, kuid paljud sõbrad ja sugulased on siin õla alla pannud). 2016. aasta suvel mu kannatus katkes ja kuigi maja polnud veel kaugeltki elamiskõlbulik, kolisime sauna elama. 

Esimene hommik saunikuna ei unune mul iial. Ärkasin üles, võtsin oma hommikusöögi, istusin kivile, noppisin selle kõrvalt paar maasikat, vaatasin merele ja kõik oli nagu muinasjutus. Linnud laulsid ja lilled õitsesid ja päike paitas nii soojalt. Ma tundsin, et olen jõudnud pärale. See siin ongi minu koht!  

Järgmisel hommikul sadas ladinal vihma ja mina pesin räästa all hambaid. Kui see oleks olnud esimene hommik, kas kas ma oleks olnud sama veendunud oma koha leidmises? Ajastus on oluline.  

Aga see pesa on tõesti meie endi loodud. Tõsi, see on väike ja ma kardan, et liistud ei saa kunagi pandud. Aga sellegipoolest on see kõige armsam koht ilma peal. 

Siin on kõik olemas. Meri kiviviske kaugusel (eeldusel, et sinus on veidi Kalevite verd). Mets kohe maja taga. Ajalooline talukoht koos lugude ja viljapuudega ning armas väike majakene. Ja kui ma oleks rohenäpp, siis oleks siin rohkelt võimalusi end teostada. Aga ma pole, nii et naudin teiste loodut.

Nii, kas on tulemas ka elukoht nr 9 ja 10? Kas seda teab. Elu teeb vahel kummalisi käike, aga praegu ei ole mul  küll vähimatki plaani või soovi kusagile edasi liikuda.  Kui siis lõpuks kambakese vanadekodusse.

Minu skooriks tuli 8. Mitmes kohas teie elanud olete?

*ametlik versioon on siiski see, et Taadu, kes on ikkagi maapoiss, ei nautinud liialt pealinna melu ja peale seda kui oli näinud veel seda kooli, kuhu me oleks pidanud minema, olla kolimisotsus kindel olnud. Vanaema sebis korterivahetuse ja võetigi kolimine ette. 

** Pikad elektrikatkestused olid seal tavalised. Need said lõpu alles siis kui üks rebane alajaama trügis ja seal oma otsa leidis. Alajaam põles ka maha. Uue tegid nad parema.

Reede, mai 20, 2022

Tirtsu sõnastik

 Mul on siin kusagil Tõrukese-Eesti sõnastik. Tõruke nimelt hakkas eesti keelt väga hilja rääkima. Enne oli tal mingi tore enda välja mõeldud pudikeel. Täpike hakkas varakult ja palju rääkima ja ei ole senini vait jäänud. No ja nüüd on siis Tirtsu kord. Ta on kusagil kahe vahel. Räägib palju, aga päris kõigest aru ei saa. Mõnest sõnast siiski saab. Ajaloo huvides* talletan mõned iseloomulikumad väljendid siia:

1) kopakomm - pulgakomm- mulle meenutab see sõna sellist suurt tööstuslikku masinat, mis ise kommi lapsele suhu tõstab ja kukub siis hambasse auke kaevama...

2) kummud langa - kummikud jalga - praegu on kummud lemmikjalatsiteks

3) lammis - valmis - näiteks lauses "lammis ongi kakuke". See kakuke on ilmselgelt minu tehtud. Kerkib ilusasti ja siis vajub lössi ja ongi selline "lammis".

4) kulmnokk  - kuldnokk. See kulmnokk on ilmselgelt angry birds'i linnuke. Suure noka ja puhmaskulmudega. 

Lisaks on Tirts leidnud, et tähestikus on liiga palju tähti ning on mõned omavoliliselt välja jätnud. V-tähe näiteks. Enamasti asendatakse see m-tähega.

Lemmiksõna on "nii". "See on nii ilus", "See on nii äge", aga ka näiteks "See on nii issi!"


*näete, ma olen ajaloohuviliseks hakanud. Juba teine postitus järjest ajaloo tarbeks. 


15.08 lisandus.

Tänaseks räägib Tirts juba üsna soravalt, aga lisaks juurde mõned erisõnad:

ikakaam - vikerkaar

ükssannik - ükssarvik

kotikinn - krokodill


Neljapäev, mai 19, 2022

Aias

 Ajaloo tarbeks:

*Täna ilmusid välja sääsed. Esimene üritas mind juba nahka pista.

* murelid õitsevad täid hooga, aga ühtegi tolmeldajat näha pole. Mureleid ilmselt ei saa.

* Ploom "Liisu" õitseb nagu segane, kuid õietolmudoonoril on täpselt üks õis terve puu peale. Ploome vist ka ei saa. 

*Kõik minu lootused on aidataguse ploomi peal, mis ajaloos esimest korda õitseb. Kui vaid mõni tolmeldaja putukas välja ilmuks.

Tervislikud eluviisid

Aga ma käisin eile rattaga tööl. No et ikka edendada tervislikke eluviise ja puha.

Järgmisel korral võibolla võtan ratta katuselt alla ka.

Teisipäev, mai 17, 2022

Eurovisioonist viitega

 Ma olen alati eurovisiooni fänn olnud. Mitte ilmtingimata selle muusika austaja ega ülepingutatud etteastete või õhtujuhtide ponnistatud naljade nautleja. Aga tuleb pattu tunnistada, et võistlust vaatan ikkagi huviga. Võibolla just seetõttu, et seal on mille üle muiata või lausa valju häälega naerda. No see palagan on lihtsalt kohati nii mitu korda üle võlli keeratud. Samas vahel satub sekka ka häid lugusid. 

Lisaks on mul pikaajaline ajalugu Euroviisu vaatamisega. Kauges minevikus vaatasime koos perega, tegime ennustusvõistlusi ja veetsime vahva õhtu teleri ees. Seejärel algas ööpiknike periood - kogunesime sõpradega peale kontserti õue ja pidasime keset ööd piknikku. Vahepeal hakkas võlu nagu hajuma, aga sel korral vaatasime koos (suuremate) lastega ja nalja oli nabani. Esiteks Täps oma tabavate kommentaaridega. Näiteks Albaania etteaste peale teatas ta: "Appi, mu silmad läksid katki!" Minu omad ka. Rootsi laulja istus pool laulu põrandal ja Täpike teatas: "No mis ta istub seal keset platsi, nagu oleks jala murdnud?" Ja ikka samas vaimus edasi.

Saate vaatamine läks aga väga käest ära kui soovitasin Täpikesel esinejatest eeskuju võtta ja ka oma esinemisse mõned elemendid üle kanda. Ülejäänud etteasted möödusid suure naeru saatel, sest ettekujutus väikesest armsast 8-aastasest tüdrukust, kes esitab oma haleilusat laulu emast kasutades eurovisioonilikke maneere oli lihtsalt ülikoomiline. Eriti naersid muidugi lapsed ise.

Hääletuse osaks peksin lapsed magama. Väga palju ei pidanud sundima. Endalgi kippus uni peale, aga vaatasin ikka vapralt lõpuni.


Esmaspäev, mai 09, 2022

Pildikesi

Ma ei viitsi kirjutada, nii et vaadake parem pilte. Ja et sulli ja feimi saada, siis lähen kindla peale välja ja panen pilte nunnudest loomadest, väikestest lastest ja Justin Bieberist. 

Alustuseks midagi kassiinimestele

Seejärel midagi koerainimestele


Lapsed ja kuulsused jäävad seekord ära.  Tegemist oli alatu reklaamitrikiga.

Kolmapäev, mai 04, 2022

Tahaks kaevata

Ei, mitte kraavi. Ega ka mitte lillepeenraid. Isegi labidat ei taha näha. Tahaks kaevata kõikvõimalike tegelaste peale hoopis.

Esiteks kaebaksin raadiote hommikuprogrammide koostajate peale. Mu lapsed nõuavad, et hommikul kooli/lasteaeda sõites tuleb kuulata muusikat. Täna poolel teel juhtus aga selline lugu, et mitte ühestki raadiojaamast (ja mul on neid valikus ca 10) ei tulnud muusikat. Mitte ühestki. Igal pool seletati midagi. Tirts oli väga solvunud. 15 minutit nuttis lasteaias lohutamatult. Ma proovisin ise laulda, aga see tegi asja ainult hullemaks. 

Teiseks kaebaksin prillipoe müüjate peale. Mul oli nimelt uusi prille vaja ja nii võtsingi selle raske tee ette. Ma olen pikaajaline prillikandja, aga ega minu suure ja kandilise pea juurde sobivaid prille leida pole sugugi lihtne. Eriti minul, kes ma olen täiesti otsustusvõimetu. Ma olin päris rõõmus kui müüjad tulid appi valima ja lõpuks peale kõikide prillide proovimist valisin nende abil ühed välja (samas ilma nendeta oleks ma ilmselt alla andnud ja prillituna nurgas nutnud. Müüjad kiitsid, et oi need sobivad ikka nii hästi. Täpselt parajad ja igati kenad. Ostsin ära. Nii ja milline on tutvuskonna reaktsioon? Viisakas vaikimine. Mitte üks inimene pole isegi poole sõnaga kiitnud mu uusi prille. Need kellelt olen arvamust küsinud on viisakalt kõrvale vingerdanud. Mps mainis moka otsast, eelmised meeldisid talle rohkem... Või äkki peaks hoopis kallite kaaskodanike peale kaebama. Kuhu on jäänud vana hea silmakirjalikkus? "Oi, sul on uued prillid? Nii kenad! Sobivad hästi su kandilise peaga!" Polnud ju nii raske!

Kolmandaks kaebaks puhkuseasendaja üle. Aa, jah, meelde tuli. Mul ei ole puhkuseasendajat. Ehk siis see töö, mis jäi minu puhkuse ajal tegemata kuhjus lihtsalt minu lauale ja tuleb mul ikkagi ise ära teha. Nüüd siis topeltkoormus. Mitte, et mul enne tööd vähe oleks olnud.


Kaebaks veel, aga noh, see kolmas kaeblus - tööd peaks tegema.