Pealekaebaja

 Kas asi on minus, või on see mingi kirjutamata reegel, et viimane pannitäis piparkooke läheb alati kõrbema. Alati! Nii ka eile. Kuna see on nii tavaline, siis ma ei näe põhjust, miks üldse tühjast kära teha. Aga ei, Nublu pidi kogu majarahvale kuulutama, et Maailmaparandaja on jälle midagi põhja kõrvetanud. Tundus, et sellest jäi Nublule veel väheks. Helistas teine ka abikaasale ja kaebas mu peale... häbematu.

Tainas

No on alles lugu. Sünnipäevani on veel tervelt nädal, aga juba hiilib vanadus ligi. Mis muu saab põhjuseks olla, et üks jalg juba kolmandat päeva valutab. 
Ma hakkasin pidustusteks varakult ettevalmistusi tegema. Teadupärast pole ma suurem asi kokk, aga töö juures tahaks ju kolleegidele midagi head pakkuda. Mõtlesin, et teen katsetuseks kringli. No et kui välja tuleb, siis pakun teistele ka ja kui välja ei tule, siis mõtlen midagi muud välja.

Kringel tuli välja imeline.  Senini, kuni ma ta ahjust välja jahtuma tõstsin. Seejärel vajus ta lössi. Maitse oli küll täitsa hea, aga visuaalne külg ei kannatanud kriitikat. Nii küpsetusgurud, mis ma valesti tegin? Liiga vähe jahu? Liiga vähe ahjus? Liiga palju täidist? 
Mitte ülemäära apetiitne välimus ei takistanud mul muidugi kõike üksi (peaaegu) nahka pistmast. Järgmisel korral proovin ehk stritslit. Ainus häda on selles, et nende katsetamiste tulemusel paisun enne pidustusi ilmselt topeltsuureks ja siis valutavad jalad kohe kindlasti liigsest kehakaalust. 

Võibolla peaks tegema nii, nagu ma tavaliselt teen. Mitte midagi katsetama ja siis kui vaja külalistele midagi pakkuda, siis valida interneedumist täiesti võõras retsept. Tavaliselt kasutan tehnikat toksides otsingusse "meie pere lemmik .....kook" või siis "maailma parim .....kook". Vahel on õnneks ka läinud.

Kohvi ja kaaviar

Täna hommikul näitas Tõruke üles erilist hoolitsust. Tõusis varakult, et mulle kohvi valmistada ja selle siis mulle voodisse tuua. Väga armas temast. Kuigi kui üdini aus olla, siis poleks ta pidanud just NII vara ärkama.

Kuigi minust on saanud kohvijooja, siis ei ole mul kohvi vaja, et end hommikul käima tõmmata. Mina joon kohvi umbes kella kümne-üheteist paiku. Kui vähegi võimalik, siis eelistan käimatõmbamisele magamist. Aga täna polnud valikut. Poolmagades lürpisin kohvi.

Tõruke oli täna üldse kokanduslainel. Ta nimelt koostas uue retsepti nimega kaaviarisalat. Ise ta seda ei söönud loomulikult, aga kiitis sellegipoolest taevani, et milline külluslik eine. Röstsaia peal maitses päris hea!

Ahjusoe ambivalent

 Eile sai ootamatult sai otsa. Ainult selle pärast ei hakka ju raskel koroonaajal poodi tormama. Egas midagi. Kapist tükike pärmi ja mis see saiategu siis ära pole. Üks-kaks-kolm ja oligi pehme, lõhnav sai valmis. Kolm-kaks-üks ja jälle ei olnud mul kodus saia. Täiesti mõttetu ettevõtmine.

Aga maailmas ei ole palju asju, mis ahjusooja saia vastu saaks. Ahjusoe leib võibolla.

Üldiselt on muidugi ikaldus. Täna oli plaan minna ja veidike parastada kiirelt vananeva õe üle, aga terve pere on tatine ja kuidas sa vastutustundliku inimesena nii ikka lähed. Ei läinudki. Ootame aga paremaid aegu.

Praegu näikse kogu maailm olevat pandud mingile ooterežiimile. Kõikjal rõhutatakse pidevalt, et ainus võimalus vana maailma juurde tagasi naasda on lasta end kiiremas korras vaktsineerida. Ma tunnen end peaaegu süüdi, et ma veel süsti saanud pole. Samas minusugustel riskirühmatutel varases keskeas olevatel tagalas tegutsejatel pole lootustki niipea süsti saada. 

Praegused ajad peaks eriti hästi sobima introvertidele. Oli aeg, mil minagi pidasin end selle inimrühma eeskujulikuks esindajaks. Mingi hetk aga avastasin, et tegelikult on mul ka palju ekstraverdile iseloomulikke jooni. Ma siin tükk aega nuputasin, et kumb ma siis olen intro- või ekstravert. Tegin testi ja sain tulemuseks, et olen suhteliselt ambivalentne. Testi oli muidugi raske teha, päris mitme küsimuse vastuseks tahtsin panna, et oleneb olukorrast, nii ja naa või a kust mina tean. Mis seda isolatsiooniaega puudutab, siis üldiselt saan ma sellega hakkama (eriti hästi saaks kui lapsed võiks koolis käia), aga sõprade ja perega tahaks ikka silmast silma kohtuda. Kuigi ka veebi teel oli tore tuttavaid nägusid näha.

Ühed võõrsõnad kõik

Emme, mis meil täna söögiks on?

Guljašš.

Või oli see ikkagi guašš?

(Ajaloolise tõe huvides. Tirts limpsis üht Täpikese kunstiinstallatsiooni. Eemalt vaadates tundus see täiesti ohutu pallina, millest ei eraldu väikseid tükke ega midagi, aga selgus, et selle teine külg oli guaššidega maitsekalt üle võõbatud.)

Võtaks lehma? Või siiski jänese?

Ma küpsetasin eile saia (halleluuja, uus pliit!) ja kujutage ette, see tuli täitsa saia maitsega. Tõsi küll, kerge sepiku kõrvalmekiga, aga see oli tingitud asjaolust, et mul sai nisujahu otsa. Aga muidu ilus krõbeda koorikuga ja seest mõnusalt õhuline. Leivajuuretise panin ka hapnema, nii et kui kõik hästi läheb, siis on peatselt leiva-saia vajadus rahuldatud. Jääbki üle ainult lehm võtta ja saaks ilusasti kord kuus poeskäimisega hakkama.

Lehma ma siiski ei võta. Mulle piisab täiesti kassistki. Tema piimaand on küll kasin (eriti kui arvestada, et tegu on isasepoolse kassiga), aga kolm last, kass ja mees on maksimum, kelle eest hoolitsemisega ma (parematel päevadel) hakkama saan.

Kui juba loomade peale jutt läks, siis meie õuel oli täna näha jäneseid (nad pidid küll homme tulema, aga siis pidi ka vihm saabuma). Üks jänku peitis mune ja teine joonistas kaarti, et neid mune lihtsam leida oleks. See esimene jänes küll kahtles, kas lapsed kaardist aru saavad. Võibolla seetõttu, et ta ise pole suurem asi kaardilugeja. Lapsed näikse olevat pärinud oma ema imetabase orienteerumisoskuse. Igatahes piisas poolest pilgust kaardile kui juba nad tormasid esimese aarde poole. Kaart (mis sai mälu järgi kiirkorras ja salaja valmis kritseldatud) näeb välja selline:

Täpselt nii me siin elamegi. Ärge laske end häirida sellest, et iga maja isepidi ja puud kah suvalise suunaga. See on täiesti normaalne. Tartumaal olla üks maja lausa tagurpidi.

Kes on süüdi?

Üleeile sai Tirts pooleaastaseks. Uskumatu. Aeg tormab isegi isolatsioonis meeletu kiirusega edasi. Alles see kääks sündis ja juba on teadlik ilmakodanik.
Mõtlesin, et pool aastat on väärt tähistamist küll ning otsustasin sellel puhul koogi küpsetada. Valisin välja kräsupea koogi. Nagu ikka läks kõik nässu ja välja tuli nässupea kook. Süüa ta ju hädapärast kõlbas (eriti kui ohtra šokolaadiga üle valatud sai), aga gurmeekokkade sekka see mind ei tõstnud. Süüdistan ahju, mis on katki. Pikemat aega tegelikult juba, aga senini olin frustratsiooniga edukalt võitlust pidanud. Nässupea aga oli viimane piisk mu kannatuste karikasse. Egas midagi, võtsin kätte ja tellisin uue pliidi.
Juba täna oli maskis mees värava taga ja tõstis paki õuele. Isegi id-kaarti ei tahtnud kaugelt näha. Kust ta üldse teadis, et mina olen ikka mina?
Tegelikult ma selle üle väga pead ei murra, sest pliit on käes, paigaldatud ja pirukataigen juba kerkib. No et saaks lõpuks ometi korraliku ahjuga küpsetada.

Ainus mure on selles, et kui pirukad peaks jälle nässu minema, mida või keda ma siis süüdistan?

Kriisivarud

Seoses koroonapaanikaga on alustatud suuremahulist kaupluste tühjaksostmist. No kõik need, kes pole senini tõsiselt võtnud soovitusi tagada kodus kriisivarude olemasolu on nüüd hakanud mõtlema, aga mis siis saab kui wc-paber otsa saab... Mõned isegi mõtlevad, et veidike süüa võiks ka varuda. No järelkärutäie või kaks.
Meiega on kõik hästi ja nälg ei ähvarda. Ma tegin ükspäev sellise pajatäie frikadellisuppi, et 14 päeva peaks ilmselt vabalt vastu ja alles seejärel peaks hakkama portsude suurust piirama. (pildil minu supipott)

Tegelikult siin metsa vahel suurt paanikat ei ole. Aga mul on tõsine hirm selle ees, et kui lapsed peaks tõesti kaheks nädalaks koju jääma. Siis pean küll tellima meedikud endale järele. Ei, mitte koroonatesti tegema, vaid varustama mind eriti pikkade varrukatega valge riidehilbuga.

nämm-nämm

Tegin eile suuuuure potitäie piparkoogitaigent. Ja kujutage ette, ma ei unustanud ühtegi koostisosa sisse panemata ja ühegi kogusega ka liialt hoogu ei läinud, nagu tavaliselt (no nagu pulmadeks trühvleid tehes, kus retsept nägi ette 1,5 dl koort, mina panin 1.5 liitrit... ei tulnud trühvlid. Kakao tuli).
Tundub, et minust võib hakata asja saama.
Täna andsin kummalegi lapsele pakikese taigent kaasa ja saatsin nad ämma juurde küpsetama. Näis, kas mulle ka mõni koogike jäetakse. Hea meelega prooviks. Mul hakkab juba lasanjest üle viskama nimelt.
Juhtus selline lugu, et mul tuli ühel päeval kohutav lasanje isu. No ma siis tegin suure vormitäie. Ja keegi teine seda ei taha. Mps niikuinii ei söö, aga minu lootused olid Täpikese peal. Täps aga vaatas minu toitu umbusklikult ja ütles: "Väka, kas see on velikäkk?" Tõruke aga nõudis kukesuppi ja ei tahtnud mõistlikest hõrgutistest (nagu seda on lasanje) midagi kuulda.
Tänamatu publik. Eks ma siis söön üksinda.

Vürtsikad pähklid

Minu lapsed on ka jõulumeeleolus.

Ükspäev tegid nad jõulupäraseid vürtsikaid pähkleid. Nad võtsid pähklid, lisasid sinna ohtralt suhkrut, kaneeli, pisut pipart ja muid vürtse, segasid kenasti ära. Kindlasti oleks ka natuke kuumutanud, et saada imelist jõulumaiust, aga pliidiga mängimine on neil rangelt ära keelatud.

Mõte ju suurepärane. Ainus puudus kokakunsti juures oli see, et pähklid jäid neil koorimata...

Ühel teisel päeval, mitte ülemäära kauges minevikus, teatas Tõruke, et ta tahab teha magusat sibulat. Mina valmistusin sel hetkel jõulupeoks (keerasin lokke ja triikisin sokke) ja mul polnud aega neid väga korrale kutsuda, nii et nad said küllaltki vabalt köögis tegutseda.  Nii nad Täpsiga kahekesi meisterdasid "magusat sibulat". See oli tore söök. Kõik toiduained, mis nad kätte said läksid kaussi. Sealjuures tuleb märkida, et Tõruke ulatub tooli ja pisukese turnimise abil peaaegu kõikjale. Ainult sibulat "magusas sibulas" ei olnud....

Mida teha keefirist?

Ma olen ikka nii andekas retseptilugeja. Eile avastasin, et mul on terve pakitäis keefiri, mille aegumistähtaeg hakkab saabuma ja mis tuleks kiiremas korras ära tarvitada. Otsisin siis internetist kiiresti keefirikoogi retsepti, mis oleks lahendanud mu probleemi. Tõrukesega kahe peale segasime taigna valmis ja alles siis kui kõik komponendid olid kokku segatud avastasin, et millegipärast seisab keefiri pakk ikka veel avamatult külmkapis. Ehk siis ahju läks keefirikook ilma keefirita. Olulise komponendi puudumisest hoolimata tuli väga maitsev ja mahlane kook. Aga keefiriprobleem on endiselt aktuaalne.

Onu Fjodor, sa sööd võileiba valesti

Kuidas meeldib sulle kõige enam võileiba süüa. Vorstiga? Juustuga?  Musta kalamarjaga?
Tõruke näiteks eelistab süüa leiba sepiku ja juustuga.

Endiselt on tegu kulinaarselt andeka lapsukesega. Eile näiteks tegi Mammale küpsisetorti. Sai kiiresti nipi kätte ja tort kasvas mühinal. Eriti meeldis talle vaarikaid kaunistuseks panna. Tort sai valmis ja külmkappi Mammat ootama.
Kui Mamma lõpuks saabus, oli Tõruke üliuhke ja kutsus Mammat vaatama. Külmikust vaatas vastu õnnetu näksitud tordike, millel polnud enam ühtegi vaarikat peal. See seletab ilmselt seda, mida Tõruke seal kapis "nuusutamas " käis (nagu ta ise ütles).

Lisaks on tegu meil suure laululinnuga (nagu juba eelmises postituses märkisin). Eile poes oodates kuidas kinder-muna kassast läbi läks üürgas ta kõigest hingest "Põdral maja metsa sees". Peale igat ringi alustas jälle astmekese kõrgemalt. Ükski järjekorras seisev isik ei suutnud muiet tagasi hoida.  Ja kui Täps ka veel kaasa ümisema hakkas ja kõikidele möödujatele viisakalt head aega soovis, siis sai nii mõnegi külastaja poeskäik veidike rõõmsamad värvingud.

Siin ka väike näida Viire takka laulust. Tõruke laulab küll midagi hiirtest hoopis. Tänaseks on ka sõnad pisut arusaadavamaks saanud kui video tegemise ajal. Aga mis see ainu-üinu tähendab, seda ma ei tea siiani.

uus Jamie Oliver

Jah, mina võin nüüd kulbi nurka visata ja söögitegemisest loobuda, sest meie noorperemees on kulinaarsed katsetused enda hooleks võtnud. Ei tea, kas tahab tulevikus gurmeekokaks hakata või lihtsalt soovib saada paremat toitu kui minu valmistatud, aga juba mitmendat päeva leian ta kahtlasel vaikusehetkel köögist vaaritamas.
Näiteks eile praadis ta küüslauke võis. Vanamoodsama retseptivaramuga kokad oleks ehk küüslaugud enne ära koorinud, aga noh meie Jamie teab paremini

Seejärel üritas ta teha böff a la tartari süldiga. Taas uudne maitsekombinatsioon.

Hetkel on pannil särisemas* praetud sült fetajuustuga.
Mida järgmiseks? Tundub, et tema fantaasiale seab piire vaid külmkapi kehv varustatuse tase. Kohe kindlasti ei piira teda väljakujunenud traditsioonid maitsete sobivuse osas ning klassikalised kokkamise võtted.


*Särisemine on õnneks kirjanduslik liialdus, pliiti ta veel sisse ei lülita küpsetamise eesmärgil.

Šokolaadine põrsapõli

Kuna Mps oli reedel-laupäeval Tallinnas, siis kasutasin juhust ja valmistasin talle tagasitulekuüllatuseks väikese temaatilise tordi (teate ju küll, mehed on sead). Tordi idee sain Virlupinelt, kes mulle selle lingi edastas. Ja ma kohe mitte ei saanud jätta seda järelekatsetamata.

Nagu pildilt näha, on põrsaste kümblustünni lauad pisut pehkinud. Aga noh, kes see põrsaid siis tutikasse tünni laseks. Aga tõeline põhjus muidugi selles, et ma ei raatsinud niiiiii palju šokolaadi osta kui originaalis (kuigi originaalis vist väiksem tort) ja mõtlesin, et vahvlid näevadki rohkem tünnilaudade moodi välja, aga võta näpust. Esiteks oleks ma pidanud neid poole rohkem ostma, aga kui ma seda avastasin, siis oli juba öö ja liiga hilja ning tuli asjale loominguliselt läheneda, mis hiljem kätte maksis ja teiseks kippusid nad niiskudes painduma (eriti need loomingulised lauad).
Aga keda need pisiasjad huvitavad. Tort oli vähemalt maitsev. 

Miks on juustus augud?

Täna on pool päeva kummitanud mul lugu: "Sind ainult kaupluses näen, juustu kui müüd,
seepärast käin iga päev, leti ees nüüd."
Arvestades kui palju meil peres juustu kulub, võiks arvata, et ka mina olen selle laulu minategelase kombel juustuleti Juuliasse armunud. Tegelt pole. Mu süda tuksub ikka veel Mpsi poole, kes vastupidiselt üldlevinud arvamusele armastab juustu väga. Ka Tõruke on suur juustusõber ja mina teatavasti leian, et juust teeb kõik toidud paremaks (tõsi, ma päris kõiki toite pole proovinud sellega tuunida. Mannavahtu näiteks).
Jutuga tahtsin jõuda sinnamaani, et sellise juustulembuse juures tuli kutse juustutegemise koolitusele justkui kingitusena. Koolitus oli tore ja arusaadav - kõik näis imelihtne. Kohe kui koju jõudsin ja kõige suurema kokaabilise magama sain pandud, panin ka oma juustupaja podisema. Mina ei tea, minu juustumass ei näinud millegipärast sugugi välja selline, nagu koolitusel... Aga eks me näe, mis sellest välja tuleb (kui midagi tuleb). Igatahes on kaks pisijuustukest tahkuma pandud ja saab näha, kas tulevikus hakkan ise juustu tegema või jään siiski juustuleti piigadesse kahtlasi tundeid tekitama...

Vahuline

Aga mina tegin eile elus esimest korda mannavahtu. Kujutage ette, ise nii vanaks elanud ja polegi mannavahtu varem teinud. Mind üllatas kui lihtne see on :P Järgmisks võiks proovida pubertit või lumepallisuppi :P
Tgelikult peaks ma muidugi söömist oluliselt piirama. Kui samas vaimus jätkub, siis ületab laius varsti pikkuse...

Kõik on hukas ja ära püüagi seda paranada...

Et hukkaläinud päeva veidigi ilusamaks muuta, otsustasin küpsiseid küpsetada. No hing ihkas midagi head ja esimene asi mis heaga seoses pähe tuleb on hea toit.
Probleem on aga selles, et päeval mil kõik hukka läheb, ei ole teab mis tark tegu kokkama hakata. Tõenäoliselt läheb see ka hukka. Seda on ajaloos korduvalt juhtunud, aga näib, et ma keeldun oma vigadest õppimast. Minu imetabastest küpsistest kõrbes kolmest pannitäiest kaks totaalselt ära... Aga vähemalt see üks oli väga maitsev. Ja süsi teeb kõhule ainult head.
Ja Tom kha supp oli ka minu arvates tavapärases headuses.

trepijooks

Eile tähistati ühiselt ämma ja Tõrukese (selle aasta viimast) sünnipäeva. Sel puhul sai tehtud veel üks tort. Nüüd võiks tortide tegemisse väike vahe sisse tulla.

Nädalavahetuse veetis laps trepist üle-alla turnides. Mina ei tea kuidas ta jaksas. Mina väsisin juba puhtalt turvamisest ära. Aga tema, kellele astmed ulatuvad kõrgelt üle põlve, ei pilgutanud silmagi... Kui aga nägi, aet uks paokil on, pistis trepi poole ajama.

Aasta Mutsakaga

Täna aasta tagasi kohtusin oma pojakesega. See on olnud üks võimas aasta. Nii palju rõõmu ja sekka pisut muresid ka. Ohtralt magamata öid, aga kordades enam rõõmustamist selle üle kui laps lõpuks magama jääb. Ja nii palju kordi õhkamist, et küll ta ikka on mul armas (ja natuke ka oigamist, et kuidas küll ühe nii väikese inimese sisse nii palju jonni mahub). Ühesõnaga emotsioonidele on volüümi juurde keeratud ja elu on olulisemalt rikkamaks muutunud.

Palju õnne mu kallis Tõruke!

Ajaloo huvides:
Poiss on 10,2 kilo ja 77 cm.
Hambaid on 5.
Ei kõnni ega seisa iseseisvalt, aga see-eest ronib nagu noor ahv ja tugede najal liigub kiirelt kui tuul.
Sõnadeks on emme ja mämm-mämm. Enamasti läheb üks teiseks üle, sest noh, eks see ole suht üks ja sama.
Ja sünnipäevatordid lihtsalt edvistamise mõttes:

Toidust

Küpsetasin täna jälle leiba. Minu meelest hakkab see mul juba natuke paremini välja tulema. Enam ei saagi leiba naela seina löömiseks kasutada. Täitsa hea ja pehme tuleb välja. Mitte ehk veel nii hea kui Saaremaa teises otsas tehakse, aga vähemalt ei pea enam häbenedes leiba ära peitma. Nämm.
Üks halb asi on selle juures siiski - ma pistan leiva ülehelikiirusel pintslisse ja mu imetabane bikiinivorm nihkub taas jupp maad kaugemale. Kehvapoolne leib seisis palju kauem.
Täna hommikul tegin aga uue gastronoomilise katsetuse - leivapannkoogid. Minu meelest oli päris hea ja huvitav, aga Mps arvas, et tema lemmikut sellest ei saa. Oleks seal veel singitükid sees olnud, siis oleks minu lemmik küll saanud.
Tõruke kindlasti kiidaks minu kokakunsti taivani. Keegi peres ju võiks mu ponnistusi vääriliselt hinnata. Senini on ta saanud maitsta vaid minu enda keedetud lillkapsapüreed, mis maitses noh... nagu lillkapsapüree. Üldiselt on ta mul hea sööja - emasse. Kui püreed annan, siis teeb suu ilusasti lahti ja nõuab veel. Kui lusikas ära pannakse hakkab nutma. Palju-palju-palju.