Eksootilised loomad

 "Kas see on laama?" küsis Tirts nähes metskitse pikkade hüpetega metsa poole minemas. Hiljem rääkis terve õhtu midagi metsakitsest.

Aga hiljuti nägime sebrat. Laamad kadakate vahel oleks täiesti normaalne...

Puhkus tuulepealsel maal

Muide, mul on sel nädalal puhkus.

Puhkuse esimene päev oli väga tegus. Olgugi, et laisk, aga ka minus on peidus tilgake tõelist eestlast, kelle nägemus puhkusest on lihtsalt teistsugune töö. Õnneks ainult tilgake. Alustuseks lõpetasin ära pikale veninud teetööd. Eriti pühendunud ja tähelepanelikud fännid (kui selliseid peaks leiduma) mäletavad, et möödunud aastal soovisin sünnipäevaks kõnniteed ja selle tarbeks kaevati septembri alguses maja ette vallikraav. Täna siis võib kõnnitee saagale punkti panna (kui garantiitööd välja jätta). Toimus pidulik lindilõikamine ja kõnnitee ongi valmis.

Kas pole ilus? Ise tegin. Need, kes hakkavad virisema, et pole just üleliia tasane ja servad pole sirged ja üldse mõistlik inimene asfalteeriks oma kõnnitee ära, või teeks vähemalt ristiinimese kombel kõnniteekividest, võtku teadmiseks, et see kõik on taotluslik. Esiteks on see valminud käsitööna - iga kivi hoolikalt valitud ja paika pandud. Teiseks on see tehtud kohalikust materjalist, mitte Hiinast tellitud kivilaadsest tootest. Meil siin kohalik ongi selline ebakorrapärane. Pealegi on meil tegemist vana taluõuega, siia ei sobikski loodi järgi seatud sirged teed. Loll on kes põhjendust ei leia. Mina olen igatahes oma väikeste valgete käte tööga väga rahul. Aga eks see üks paras pusle oli. Ainult selle vahega, et tükid polnud mitte ilusasti karbis koos, vaid neid tuli otsida. Ja et oleks keerulisem, oli keegi vähemalt 10 puslet kokku seganud ja siis üle krundi laiali puistanud. Ja mina ei tea, kes see käskis nii laia  tee teha. Kahe kivi laiusest oleks piisanud...

Kui aga teetööd said valmis ja natuke palgatöödki tehtud (Olen süüdi. Ma tean, et puhkuse ajal ei tohiks, aga ikkagi  tegin), siis mõtlesin, et puhkaks ka natuke. Tegin omale võileiva ja tassi kohvi ning mõtlesin, seda väljas sooja päikese käes nautida. Õues on praegu imeilus. Päike paistab, linnud laulavad, liblikad, mesilased ja kimalased lendavad ringi, aga sääski veel pole. Ainus häda oli selles, et tuul oli jahe. Käisin mina oma tooli ja kohvitassiga ringi ning üritasin leida tuulevaikset kohta, aga see osutus võimatuks. Kohvi jahtus suure otsimise peale ära. Taas tuleb nentida, et üks haritud inimene ehitaks oma onni merest kaugemale... 

La-la-la-laa-lau-lu-ka-rus-sell

Ma ei tea kedagi teist, kes armastaks laste lauluvõistlusi nii nagu mina seda teen. Juba kaugest lapsepõlvest mäletan kindlat veendumust, et ma võiks vabalt minna ja kõik võistlused ära võita. Kui asi oleks eneseusus olnud, siis ilmselt oleksingi üsna kõrge koha saanud. Millegipärast aga hinnati seal ka selliseid väikesi asju nagu lauluoskus ja viisipidamine ja muu säärane. Seetõttu ei lastud mind lauluvõistluste ligigi. Aga telekast vaatasin ikka laulukarusselli. 

Nüüd kus mul on kodus mõned väikesed laululinnud sirgumas, saan ma lõpuks ometi täieõiguslikult võistlustel käia ja noortele hõbekõridele kaasa elada. Nii ka möödunud reedel, kus Täps osales kohalikus eelvoorus. 

See oli nii tore! Ma tõesti nautisin seda kontserti. Eriti meeldib mulle lasteaiaealiste laste laulmist kuulata. Seal kuuleb ja näeb kõike - viisist mööda laulmist, sõnade unustamist, saatepilli järjepidevat ignoreerimist, seelikukruttimist, aga ka meeletut vaprust, eneseületust, armsust ja puhtaid ja ehedaid lapsehääli. 

Suuremaid on muidugi ka tore kuulata ja mõni laulab seal juba nagu noor artist, aga seal on minu maitse jaoks pahatihti juba liiga treenitud ja silutud. Mitte, et see oleks halb. Mulle lihtsalt meeldib see lapselik ehedus rohkem.

Minu Täpike osales esimest korda vanemate vanuserühmas. Oli seal küll peaaegu kõige noorem ja kahtlemata kõige pisem. Ta on nii lühike, et oleks vabalt võinud lasteaialastega samas pundis osaleda ja keegi poleks kahtlustanud, et ta tegelikult on vanem. Seal rühmas oleks võibolla olnud ka mingit edulootust. Oma vanuserühmas jäi ta sel korral ilma autasuta. Ma ei saa öelda, et see oleks mulle üllatusena tulnud. Esiteks ei olnud ta esinemine päris veatu. Korra-paar koperdas sõnadega ja korra pani pisut viisist mööda. Minu jaoks oli asi ka lauluvalikus. Kui ta oli oma laulu välja valinud, siis tuli koju ja teatas, et emme, ma tean küll, et sa soovitasid mul midagi särtsakat võtta, aga ma valisin ikka teistsuguse. Laul ise oli väga ilus, aga selline pisut melanhoolne ja isegi kurvameelne. Täpsi trumbiks on aga lavaline sära, mida sel korral kuidagi välja tuua ei suutnud. 

Aga ma olen ikka uhke. Minu arust on tal ilus hääl ja mulle väga meeldib, et ta ise tahab esineda.

Tõruke on mul ka väga musikaalne, aga peale ühte korda, mil ta võistlustel osales (ja isegi maakondlikule võistlusele edasi sai) ei ole ta olnud nõus enam lavale minema. Ma ei sunni ka. Kui ikka ise ei taha, siis ei saagi sellest midagi head välja tulla. Ainult hunnik stressi. 

Järgmisel aastal lubasin Tirtsu saata. Kolmeaastaste kategooriasse. Eeldusel, et ta selleks ajaks rääkimise selgeks saab. Laulda oskab ta juba küll (sellest aga mõnel järgmisel korral).

Töövahendimäärija

Mitu korda viimase kahe nädala jooksul olen mõelnud, et vot sellest tahaks kirjutada ja sellest teisest asjast ka ja siis sellest kolmandastki. Aga näe, arvuti taha ei ole jõudnud. Või mis ma ajan. Ma veedan suurema osa oma päevast arvuti taga ja tegelen paberimäärimisega. Ametnik noh. Kuigi paberimäärimine on iganenud termin ja viitab reaalselt tööle paberiga. Mina peaaegu et ei mäletagi, mis pidi pastakas käes käib ja ametniku poolkohustuslik tööriist - tempel - on ammu unustuste hõlma vajunud. Või noh, mis  ammu. Kui ma 14 aastat tagasi värske ametnikuhakatisena tööle tulin, siis sai küll püüdlikult pabereid tembeldatud. Mul oli sahtlis vist oma 4 erinevat templit, millega sai sõnadele kaalu juurde anda. Nüüd üritan kaalu panna sõnadesse ja paberimäärimise asemel määrin... klaviatuuri?......ekraani? Ilmselt seda viimast, sest just täna vaatasin järjekordsel istungil, et läpaka ekraan on tihedalt väikesi sõrmejälgi täis. Palju väiksemaid kui minu töntssõrmed teha suudaks. Süüdistan Tirtsu, kes aegajalt nõuab, et tema peab saama arvutist "Lah-la-laad" vaadata. Kes ei tea, siis Lah-la-laa on tegelikult Molang - multikas totakast paksust jänesest ja tibust.

Ise-enesest kevadesse väga hästi sobituv teema. Munevad jänesed ja tibud olid ju paar päeva tagasi vägagi populaarsed. Ka meie värvisime mune (või õigemini tegime salvrätitehnikat) ja lapsed otsisid kingitusi, mida hull aprillijänes oli kõikjale peitnud. Mina leidsin ka ühe muna. Sellise:

Kas pole ilus?

Selle ilu juures võiks nüüd lõpetada.  Enne ööd on vaja veel veidi määrimistööd teha. 

Enne lõppu panen ikkagi kirja teemad, millest olen vahepeal tahtnud kirjutada. Siis ehk ei unune. Plaanisin kirjutada

teedeehitusest

unelauludest

koeraelust

lauluvõistlusest

jutujälitajatest

Millest ma alustada võiks?

Traditsioone taastamas

Meil Mpsiga oli traditsioon käia igal kevadel ja sügisel Harilaiu matkarajal. Niisama hulkumas ja vaatamas, millist varandust meri kaldale uhtunud on. Peaaegu 10 aastat järjest käisime ja siis järsku enam ei käinud. Mitte, et poleks tahtnud minna, aga Tirts ei lubanud. Tänaseks on aga Tirts niivõrd suureks kasvanud ja ei ripu enam kõik see aeg emme küljes. Nii juhtuski, et ühel hetkel avastasime end taas vabade ja seiklushimulistena. Egas midagi. Pakkisime seljakoti ja kihutasime (lubatud sõidukiirusel loomulikult) kaugustesse silme ees sihiks vildakas majakas. Kihutama pidi, sest paar päeva tagasi oli kohalikus lehes tehtud Harilaiule reklaami ja matkarajale  oli oodata horde. Me jõudsime esimesena kohale. Etteruttavalt võib öelda, et kui me ära tulime, oli parklas 11-12 autot.

Egas midagi. Seljakotid selga ja teele. Esmalt suundusime otse värske vaatamisväärsuse juurde - Haagi lõugas olla sulgunud. Alates 2009. aastast oleme jälginud kuidas see kiviribakene muudkui pikemaks venib ja aina lähemale jõuab. Ükskord oli juba nii lähedal, et otsustasime läbi kevadiselt karge vee kohale sumada. Tundus, et vesi on kõige rohkem põlvini. Olekski olnud, kui su põlved oleks kusagil rindade kõrgusel... Sel korral pääses aga tõesti kuiva jalaga üle. 

Ega seal lahtiste kivide peal muidugi liiga mugav kõndida ei olnud, aga kui me oleks mugavust taga otsinud, siis oleksime spaasse läinud või lihtsalt diivanil vedelenud. Meie läksime matkama ja aardeid otsima. Midagi väga põnevat leida ei olnud. Ei ühtki pudelposti (ainult tühjad ümbrikud). 9 üksikut saabast (valdavalt töösaapad, nagu ikka, aga ka üks adidase toss). 1 kollane kiiver. 1 punane liivakühvel. Mitu hülgeskeleti puslet. Sugugi ei saa võrrelda Saarlanna kadedakstegeva haakrikusaagiga. Tema leidis vaid kaks poolsaart eemal rannast südamekujulises karbis sõrmuse. Ilmselgelt oli kellelegi abieluettepanek tehtud, kuid saadud eitav vastus ning sõrmus lendas suure kaarega merre. Või siis tõesti üritas Neptun Saarlannat kosida. 

Lisaks meenutasime kohtumist Vilsandi mudapaksukesega, kes meie esimesel retkel ornitoloogilist põnevust pakkus. Sel korral vudisid täpselt samal kohal jälle väikesed paksud linnukesed. Ristisime need Vilsandi mudavudilasteks. Hilisema määramise tulemusel osutusid need hangelindudeks.

Kokkuvõttes oli tore päev. Minu sammude norm sai nii mitmekordselt ületatud, et võin ülejäänud nädala vabalt jalad seinal vedeleda (tänast sammusaaki vaadates tundub, nagu ma olekski seda teinud).  Igatahes sügisel uuesti (kui mitte varem).

Na-na nalja nabani

Kuidas möödus teie jaoks 1. aprill? Kas tõmmati ka haneks? Või tegite ise mõne nalja?

Ma jäin oma selle aasta naljasaagiga päris rahule. Tegin kolm nalja ja kõik läksid läbi. Tõsi, eks ma läksin ka kindla peale välja, mitte ei kasutanud traditsioonilist "Vaata, merel on suur laev!" lähenemist.

Esiteks kasutasin ära uniseid kaaskondseid, kellel äsja ärganuna polnud ilmselt kuupäevast veel halli aimugi ja väitsin, et õues on põder. Täps tormaski vaatama. Aprill!

Seejärel otsustasin töökaaslasi üllatada meiliga, kus väitsin, et presidendile on meie asutuse kohta kaebus esitatud ning süüdistatud meid nii altkäemaksu võtmises, dokumentide võltsimises kui kõigis seitsmes surmapatus. Manuses olev kaebus osutus aga visuaalseks kinnituseks (just seesama kõrval olev pilt), et tegemist on aprillinaljaga. Samas oli ka see nali kindla peale minek, sest noh, konkreetsest isikust võiks kõike oodata, sealhulgas selliseid jaburaid pöördumisi.

Kolmanda ja viimase nalja tegin aga oma enese lihase ema kulul. Tänamatu, eksole. Nimelt helistasin talle Mpsi töötelefonilt ja teatasin, et olen ettevõttest Kantor Emor ja oleme Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi viimas küsitlust põlvkondadevahelise kommunikatsiooni teemadel. Uurisin, et kas tal on täisealisi lapsi ja kui palju. Tegelikult oli mul veel palju häid küsimusi välja mõeldud, sh et kas lapsed külastavad piisavalt tihedalt ja kas nad on Teile juba hooldekodu koha reserveerinud (kõlab julmalt, aga ma tean, et mu ema saaks naljast aru), aga need kõik jäid küsimata, sest endalegi üllatuseks ei suutnud ma tõsiseks jääda ja otsustasin oma puäntküsimuse ära küsida enne kui naermisega end reedan. Viimaseks küsimuseks oli: "Kes on teie lemmiklaps?"

See oli kõige riskantsem nali, sest oli ju oht, et ema mu hääle ära tunneb. Mul on ikkagi täiesti äratuntav porgandihääl. Moonutasin oma häält nii, et jube ja see muidugi ajas kõige rohkem naerma. Aga ei tundud ära ja nali läks asja ette. :D Nojah, vastus küsimusele, et kes see lemmiklaps on, jäi küll saamata, aga ilmselt võib peale selliseid aprillinalju minu nime valikvastustest maha tõmmata...