Raamatud

Jõulu 2. pühad veetsime raamatuid sorteerides. Kuna meie uus vana maja on imepisike, siis lõputute raamaturiiulite jaoks seal kohta pole. Natuke isegi kahju.  Mulle kohutavalt meeldib lugeda (kuigi viimasel ajal on lugemus drastiliselt langenud kuna õhtul voodis enam lugeda ei saa) ja mulle väga meeldivad raamatud. Igatsugu e-lugerite libedale teele pole ma veel astunud. Ma tõesti armastan just paberraamatuid.
Aga nagu öeldud, siis meil nende jaoks kodus ruumi pole.  Ja olgem ausad, meie vanas kodus olnud raamatumägedest 4/5 olid sellised, mis mind sugugi ei kõnetanud ka. Nii sorteerisimegi raamatud nelja hunnikusse:
1) Olulised säilitatavad teosed- ehk siis raamatud, mis peavad kindlasti leidma koha meie koduses raamaturiiulis. Tegemist minu ja Mpsi isiklike raamatutega. No mis ise ostetud või kingiks saadud. Neid sai suurte pingutuste kiuste ikkagi kolm suurt kastitäit.
2) Mitte nii olulised säilitatavad teosed- raamatud, mida me omaks  ei tunnistanud, kuid mida siiski soovitati alles hoida. Need kolisid Mamma raamaturiiulisse.
3)  Võibolla kellelegi siiski huvipakkuvad teosed- need lappisin ilusasti raamatuvahetusse üles. No äkki keegi on huvitatud. 50-st raamatust 4 võeti kohe ära. Aga arvan, et umbes 2/3 ei leia ka sealt omale omanikku ja võivad aja möödudes langeda 4. kategooriasse.
4) Makulatuur - väike osa raamatutest tunnistati ka vanapaberiks.

Igatahes soovitan kõikidel raamatuhuvilistel   raamatuv ahe tusse piiluda. Sealt võib leida kadunud pärleid :)

Pilt on pärit minu lapsepõlve ühest lemmikraamatust nimega Väike raamatutuba. See raamat ei võistelnud küll selliste lemmikutega nagu Kalle Blomkvist näituseks, aga pani mind ikkagi mõtlema ja  aegajalt meenutan seda hea sõnaga.

Jõulud Maailmaparandaja pesas

Kurtsin siin, et töönädal väsitavat ära. Hähh, ega see puhkamine kergem ole. Eriti pühade aegu. Nädal aega järjest iga päev mingi pidu või koosistumine. See võib tugevaimagi murda, rääkimata siis minusugustest.
Sel aastal toimusid minu pere jõulud esimest korda meie uues vanas majas.  Tore oli armsaid inimesi oma katuse all näha. Kahju ainult, et vennaraas oma perega tulla ei saanud. Tõsi, nad ilmselt oleks pidanud läbi akna vaatama kuidas pidu keeb, sest tuppa  poleks mahtunud... maja on pisike, aga minu pere suur. Nibin-nabin mahtusid kõik uksest sisse. Jõuluvana jaoks enam ruumi ei olnud. Kuuse paigaldamiseks tuli trepp demonteerida, aga vähemalt ei saanud keegi seega ka teiselt korruselt alla kukkuda.
Ettevalmistused olid vaevalised. Ma olin juba pikemat aega kannatanud ebatraditsioonilise parempoolse kangekaelsuse all. Jõulupeo hommikul aga vahetas kangekaelsus suunda ja olin taas tuttavlikult vasakpidiselt kangekaelne. See oli küll mulle armas ja omane tunne, aga ettevalmistuste tegemist sugugi lihtsamaks ei teinud. Eriti hulluks tegi asjaolu ka lähenev nohu, mis väljendus suuremat sorti turtusumises ja aevastamises. Kujutage ette kui tore on aevastada kui iga liigutus toob endaga kaasa põrguvalu. Ai-tsihh. Aga kuidagi (suuresti tänu minu isale, kes suurema osa kokkamisest enda peale oli võtnud ja valuvaigistitele) sain siiski enamvähem hakkama.
Kinkide jagamine läks ludinal. Tõruke esitas pikad poeemid ja laulud ning ei teinud mingit hinnaalandust (samas loendas kõik pakid üle  ja pidas arvestust, et ega ometi liiga väheks jää ja kui tundus, et jääb, siis  avaldas selle üle suurt muret). Täpike seevastu  üritas ainult hinnaalandust saada. Tal on vähemalt sama palju luuletusi ja laule lasteaias selgeks õpitud, aga ikkagi üritas kükkidega läbi saada.
No kui ta väitis, et ta midagi ei oska, siis pakuti välja, et tehku 5 kükki. "Hähh, ma teen kümme!" teatas ta suurustavalt ja kukkus kükke tegema. Tõsi on see, et ta loendas numbreid jupp maad kiiremini kui kükke tegi, nii et heal juhul 6-7 kükki sai tehtud.
Taadu esitas jõulumõminaräppi ja vanaema üritas traditsiooniliselt kedagi teist enda eest salmi lugema saada. Ika ja Murdjalapsuke* lugesid salme mitmes eri  võõrkeeles ja Mps esitas taas poeet Toomase helindatud loomingut. Vennapere osales moodsalt läbi netiühenduse. Kuulda sai nii vanu klassikuid kui uusi üllatusi.
Ainult mina olin isegi oma vana hea 30 aastat vana ja igal aastal esitatud luuletuse  peaaegu et ära unustanud. Järgmiseks aastaks õpin uue salmi. Midagi kirjandusklassikast!


*Murdjalapsuke on küll nii suureks juba kasvanud, et peaks talle uue hüüdnime valima. Kuidagi kohatu on nii suure neiu kohta lapsuke öelda. Ta ei kipu enam ammugi ninast hammustama. On kellelgil ettepanekuid kuidas teda kutsuma peaks?

Ära

Töönädala lõpuks väsib ära.
No ikka täitsa ära.