Reede, september 29, 2006

call me

Ehhee, kujutage ette, eile lausa kaks noormeest andsid mulle oma telefoninumbrid ja kontaktandmed... Ehh, ettevaatamatud nagu nad on. A vot kui ma hakkan neile nüüd purjuspeaga südaöösiti helistama. Vot siis kahetsevad!
Nii et mõelge enne eks!

Neljapäev, september 28, 2006

Leidke vähemalt 1 erinevus

Esimene pilt on tehtud täna ommikul, teine õhtul.


Jah, te nägite õigesti. Nad viisid mu laua ära. Häbematud! Kuidas nad julgesid?
No olgu olgu, kui hakata tähekesi närima, siis polnud ta tõesti minu laud. Aga ma oidsin ja armastasin teda nagu oma lauda. Koos kõikide tema vigade, veidruste ja logiseva jalaga. Ja niimoodi laud minu käest ära võtta! Nagu kisuks lapse ema käte vahelt!

P.S kas märkasite, isegi ilma lauata näeb minu urgas juba suht soliidne välja :D Kui ma peaks kusagilt veel pappi leidma, siis tuleb sinna diivani kohale ka maal rändlendkalade igasügisesest migaratsioonist!

Või ongi elu põhjendamatult ilus?

Ahh, ma surfan praegu mingil elurõõmu hiidlainel. Lihtsalt uskumatu, millised õnnehood mind aegajalt tabavad. Ei saa ju normaalne olla see?
Täna öösel üle sõpruse silla kodu poole jalutades ei tekkinud kuidagi tahtmist koju jõuda. See sild oleks võinud venida umbes 5 korda pikemaks. See oleks mulle meeldinud. Öö ja tähed ja udu ja peegeldused veepinnal ja linna punakas kuma ja ahh....silmades on tango tango tango!

Mind hakkas huvitama selline asi, et kas tegu on mingi anomaalse ja ajutise õnnemullikesega, kuhu ma kogemata olen sisse sattunud või ongi elu põhjendamatult ilus????

Ah, olgu mull kui tahab, praegu aga käin ringi õnnis nägu peas, tantsin ja laulan tänavail ja oma saatust ootama jään naerulsui...

Kuid silmades on tango, tango, tango
See imeline viis mu ainus mõte on
Kuid kõrvades on tango, tango, tango
See kõikevõitev viis mu ainus mõte on...

P.S Öine Eedeni parkla on nagu kõlakoda!
P.P.S Kui üldse mõtteid on
P.P.P.S Ära lõhu minu seebimulli eks

Kolmapäev, september 27, 2006

Bäkk to riäliti

Nii, suured pidustused on läbi.
Elu peaks vaikselt normaalsesse rütmi tagasi loksuma. Hakkan vaikselt juba selle vanusega ära harjuma. Ilma muutuse ajal kondid küll valutavad, aga ongi hea, ei pea ilmateadet kuulama raadiost, vaid võin Gazebot kuulata.
A päris ilus on see tavaline elukas ka. No päike paistab ja lehed langevad ja kõht on täis ja... ehh, peaaegu et võiks nautida elu.
Kõrvaloleval pildil on näha Pillet ja Vincenti puhkamas välja sünnipäevast. Ja ei kumbki meist pole surnud, nagu võib ekslikult arvata. Lihtsalt väsinud. Üks korralik uni kuluks ära küll! Lähengi, keeran voodisse kerra, tõmban tekikese peale ja....aaah.... uni...ei... jaks... trü... po..kaiss p... j...k.....nrrrrr... z... zzzZZzzz..... k.... nrrrrrrr....
zzzzZZZZzzz
zzzZZZZzzzz
zzzZZZZzzzzzz
zzzZZZZZzzzz
zzzZZZZzzzz
zzzZZZZzzzz
zzzzZZZZzzzz
zzzZZZZzzzz
zzzZZZZzz
zzzZZZZzzzz

Teisipäev, september 26, 2006

Sünnipäeva puhul ju võib!

Ja nüüd on õige aeg kõik need kallistused ja õnnesoovid ja lilled üle anda. Sest täna on minu ametlik sünnipäev (ma passist kontrollisin). Tulge andke need isiklikult üle, sest mulle meeldivad sellised kõige rohkem. Astuge läbi Jõe tänava residentsist ja võib juhtuda, et pakun pisikese tüki tortigi (või õigemini vahetan kallistuse vastu). A kui te näiteks ei tea, kus ma elan, siis võite mulle helistada. Ja kui te ei tea minu telefoni numbrit, siis võite mulle alati kirjutada ning joonistada. Mõelge vähemalt minu peale!
Sünnipäeva puhul võib ju olla natuke egoistlikum kui tavaliselt (e. ego tõusis veel 0,5 palli võrra - arvake kuhu ta jõudis?)
Ja ma tahan, et keegi mind hommikul üles laulaks nagu eelnevatel 23. aastal ikka on olnud.
Ja ma tahan küünalt, mida puhuda, et saaks ikka soovida (ma mõtlesin just soovi välja ka).
Ja ma tahan, et küsitaks kaastundliku häälega, et noh kuidas siis on olla aasta vanem.
Ja...ja...ja... oi ma tahan palju!
Nii palju!
Pildil näete kuidas ma teid uksel vastu võtan kallistusi oodates.


P.S need vingerdused pildil, mis pole minu pea küljes on serpentiinid ja need täpid pole mitte kärbsed ega selle must vaid konfetid

Esmaspäev, september 25, 2006

Mul on huvitavad naabrid!

Mul on huvitavad naabrid.
Kahtlemata.
Kõiki ma kahjuks veel ei tunne, aga ma arvan, et see on vaid aja küsimus, et ka nende veidrused välja uurida.
Kõige märkimisväärsem on muidugi minu kõige otsesem naaber - see ehitaja. No see, kes mulle aknad ette pani ja kardinapuu üles riputas (ja see, et puu on viltu on omaniku süü minu meelest).
Üleeile, kui oli suur pidu ja pillerkaar said minu sõbradki teda näha (või kuulda, sest ega me neid uksest sisse ei lase, neid naabreid, hakkavad end liiga koduselt tundma muidu). No koputas teine uksele, et tere naabrinaine. Ta nimelt tõi mulle ühe plaadi kuulata. Ise polevat ta seda veel kuulanud, alles oli ostnud, aga ilgelt hea pidi olema. Lubas mul selle kohe mängima panna. Ütles, et ma võin selle kohe valjusti mängima panna, siis kuuleb ta ka seda läbi seina. Andis mulle plaadi ja ütles, et aga ta tahab seda tagasi saada! Enne ära minekut lisas veel no et ikka väga hea plaat on!
Tema on nendest uksele koputajatest kõige veidramate põhjendustega. No ükskord tuli vastu ööd ja küsis, et ega ma ei tea, kui palju elektrikaabli meeter maksta võiks...
Minu naabrimehel on siin majas ka sõber Uuno 15.-ndast (või Uugo või Hugo või midagi sellist). Tema on see, tänu kellele on mul uus lukk (5 varuvõtmega). Sõber Uunoga peavad nad aegajalt pidusid. Kuulavad valjult muusikat ja võtavad viinuškat. Mind see lärm eriti ei häiri - vähemalt ei laula nad varajase ommikutunnini karaoket nagu vaksali punkri parimatel öödel. Aga see häiris oopis minu teist märkimisväärselt huvitavat naabrit Kalevit (no see noormees 16.-ndast).
Ühel ilusal hilisõhtul, mil mina olin just voodisse roninud, kuulsin uksel koputust. Kell oli 11 läbi. Mõtlesin, et no mida kuradit. Läksin tigeda unise näoga uksele ja vastu vaatas mulle herr Kuueteistkümnenda sõbralik nägu. Kes vabandas ja ütles, et ta tuli mulle ütlema, et ta läheb minu naabrite juurde ja palub neil muusika vaiksemaks keerata, kuna mina ei saa nii moodi äkki magada. Ja läkski. Näete. Nad siin hoolitsevad minu eest.
Ülejäänud naabritest tean vähe. Noormees 1.-sest sõidab jalgrattaga ja võttis endale sügise alguses kutsika, aga kuna omanik ei lubanud seda pidada, siis ilmselt on ta sellest lahti saanud. Kutsu oli armas.
5. elavad minu arust üks noormees ja neiu, näen neid harva.
6. elab üks mutike
siis kusagil elab veel mingi müstiline rahvas, kes oma kassi nööri otsas akna kaudu jalutavad.
Minu üleval on kaks neiut. Ilmselt peavad nemad ka kodulooma - elevanti näiteks...
11.-ndas elasid need, kes mulle neti panid ja siis hirmuga minema kolisid. Kes nüüd, ei tea, mingi neiu vist...
ja ülejäänud korterid? Ei tea veel. Peaks koogi küpsetama ja hakkama käima ukse tagant ukse taha, et tere, mina olen see plika 4.-ndast, saame tuttavaks, hakkame sõpradeks!
A mul pole ahju. Ei saa kooki küpsetada

Pühapäev, september 24, 2006

Ja enne kõike soovime ikka tervist...

Järgmisel korral kui tulevad presidendivalimised, siis kandideerin ise. Nüüd olen piisavalt vana, et kandideerida ja ausalt, see on olnud ainus takistus, miks ma seda varem juba pole teinud. Minu äärmises intelligentsuses, piiritus tarkuses ja erudeerituse ülimas astmes ei kahtle ilmselt keegi.*




Aga jah. Kuuskümmend kukkus siis ära. Ja oli pidu ja puha. Tulemused:

  • Ja nii palu lilli ja nii palju kingitusi ja nii palju kallistusi. Oi mulle meeldivad sünnipäevad.
  • Ja Triin pidas kõnet...meeliliigutav. Nii ilus, pisara võttis kohe silmanurka!
  • Võileivatort oli peaaegu et söödav. Minu esimene! Küpsisetort samuti. Minu miljonesimene.
  • Naabrimees käis ukse taga, aga talle kavatsen ma pühendada eraldi sissekande ja puha!
  • Surematu Romaan sai esitletud ja seda täpselt nii nagu raamatuesitluse etikett ette näeb (No mina seisin klaveri kõrval šampanjaklaas käes ja naeratasin kohtlaselt. Külalised/kriitikud naeratasid ka. Mina rääkisin lühidalt oma romaanist, sel ajal kui külalised ümber laua kõndisid ja tikuvõileibu mugisid. No siis naeratasin mina veel veidike ning külalised küsisid küsimusi, teemadel, millest ma olin eelnevalt just rääkinud, kuid mida nad polnud kuulnud kuna olid tikuvõileibadega ametis. Seejärel signeerisin teoseid ja jagasin neid oma truudele ja andunud fännidele (õigemini oma ainsamale truimale fännile Maarišile).
  • Näitasin kõigile oma tondipildiga juhiluba.
  • Wincent von Worstivaras jäi ilmselt purju kui vana suslik. Nii palju alkoholi valati põrandaprakku (ja mina ausalt ajasin ainult 1 klaasi ümber).
  • Minu juurde kolisid elama kaks uut elukat:
    Tirilumps - selline imearmas pugejalik põrsas (praegu põõnutab oma uues roosas pesas...talle näikse seal meeldivat)
    Taaniel - noor, elukogenematu draakon (praegu vaatab mind mureliku näoga. huvtav, mida ta oma pisikeses vatti täis peakeses mõelda võib...)

  • Mul on nüüd jälle baarikapp (a iial varem pole selles nii palju ohtrate oodega jooke olnud).
  • Uskumatu. Minu äsjaavatud padjaklubi ja miljon patja ei tekitanud kellelgi läbitungimatut soovi padjasõda alustada... minul küll tekitas... siin toas on nii raske olla....kõik need padjad...aaah...tahaks visata... padi...kohe...viskan...appi... ap.

Vot selline tagasioidlik pidu oli.

P.S Just tuli radiost ilmselt minu üle aegade kõige armastatuim lugu - Lambada - ooo, milline nostalgia....mälestused nooruspõlvest...mmmm....aaah, minu nostalgialugu nr 1!

*poliitiline sissekanne nr üks. Kuidas mul välja tuleb siis? Kahtleb keegi veel minu võimekuses poliitilistel teemadel kaasa rääkida? Olen juba popp?

Laupäev, september 23, 2006

Poliitika on popp

Viimasel ajal blogosfääris sihitult ringi hulkudes on silma hakanud (peaaegu et silma välja torkand, ma ütleks) poliitiliste sissekannete ebaterve ülekaal. Ilmselt on see popp ja noortepärane. Mina tahan ka popp olla. Edaspidi kirjutan ainult poliitikast.
Püsige lainel :D

Reede, september 22, 2006

Veider dialoog

Täna tuli poes, üks võhivõõras naine minu juurde, vaatas mu täiskuhjatud kärusse ja hakkas valju häälega naerma.
Arenes järgmine dialoog:
- Tuleb pidu?
- Jah. (vastasin kõhklevalt ja mõtlesin, et kas ma peaks teda tundma)
- Mis puhul?
- Sünnipäev.
- Kelle?
- Minu (pole sinu asi)
- Palju õnne (naine kallistas mind, nagu oleks ma talle miski hea sõber või vähemalt tütar) Kui vanaks saad?
- 24
- Nii vana! Mul vanemad lapsed sama vanad.
- Nojah. (mis ta nüüd nii vana, mõtlesin)
- Ma loen sulle ühe luuletuse sünnipäeva puhul (järgnes luuletus elu suurte ja pisiasjade väärtustamisest)
- Väga kena (mis ma oskasin vastata?)
- Kas sa kohvi jood?
- Ei.
- Üldse mitte?
- Ei.
- Piima?
- Ei
- Jogurtit sööd?
- Söön.
- Kohupiima?
- Mhmh.
- Ma olen põdenud nii anoreksiat kui buliimiat. Nägemist.

Ja mina jäin hämmeldunult oma käru kõrvale seisma. Mis see nüüd veel oli?

Neljapäev, september 21, 2006

Ja ärge te seal saare peal siis ehmatage kui ma mõnest pistikust ootamatult välja ronin eks. Varem või hiljem teen seda niikuinii! Pildil väib näha praegu vaid pistikupesast välja roniva Pille varju, aga uskuge mind, kui Leedo oma supperprojekti ellu viib, siis olen mina esimene, kes kasutab otseühendust Tartu Kuressaare vahel (kuigi 6,5 tunnist bussisõidust on raske loobuda...)
Mmmmm....
Trükisoe. Tahmalõhnane. Ilus. Armas. Päris minu.
Surematu romaan.

A lahti teha ei julge. Lihtsalt vaatan eemalt.

Kolmapäev, september 20, 2006

Kes võtab süü omaks?

Kes oli see tark inimene, kes pani minu pähe mõtte, et üks õige Surematu Romaan on illustreeritud? Ah? Ah? Ah? Terve tänase õhtu olen markeriga jooni vendanud (teate, sellest (st markeriaurudest) võib saada kaifi täitsa. Homme, kui pea on taas selge, eks siis näeb, mis ma tegelikult valmis kritseldasin... Praegu on küll kuidagi kerge ja tore tunne). Seda polnud minu päevaplaanis üldse ette nähtud.
Aga Surematu Romaan on nüüd ametlikult valmis. Punkt. Hüüumärk! Või mõni teine kirjavahemärk, mis lõplikult lõpetab selle. Enam ma ei piilu, et kus midagi valesti on. Ei kirjuta rohkem kirjavigu juurde. Ei aja asju veel segasemaks. Hoopis viin omme ladumisele ja siis trükki!
Laupäeval on esitlus ja siis lugege kui teil oma ajaga midagi targemat peale hakata pole. No tõesti!

(a praegu markeriaurusena mulle 1 pilt 3-st lausa meeldib - minu enesekriitilise kunstisuhtumise juures päris hea saavutus)

Teisipäev, september 19, 2006

Mina tarzan, Sina õun (vol 2)*
(ehk kuidas ma Saarel käisin ja mida nägin)

Milleks ma üldse koju läksin? Ahjaa, meelde tuli, neil seal oli vaja inimest, kelle õnnetu surma puhul kõige vähem nutjaid oleks. Ehk siis inimest, kes roniks saja aasta vanuste õunapuude otsa, millede ükski oks pole usaldusväärne ja tooks alla ilusaid ladvaõunu. Teate, seal maa ja taeva vahel ausõna peal kõlkudes ja kõige ilusama ja punasema ladvaõunani küünitades (milleni ma loomulikult ei ulatunud) tundus elu täiesti ilus olevat. Asi läks koledamaks alles siis kui tuli alla ronima hakata. Minus on ikka veel liiga palju kaugete esivanemate verd (no nende, kes puu otsas elasid ja valdavalt UUK ütlesid) ja liiga vähe nende verd, kes puu otsast alla tulid ja otsustasid inimesteks hakata.


* Maailmaparanduslik vestlus õunaga (tõestisündinud)
...................................................................

Kuidagi tuttav sissekanne?
Kõik kordub. Täna hakkasin blogi sissekannet kirjutama teemal kuidas ma õunu korjasin ja kusagil poole teksti peal avastasin, et kuidagi tuttav tuleb ette. Justkui oleks seda varem kusagilt lugenud. Uurisin siis oma blogi ja selgus, et täpselt aasta tagasi olingi kirjutanud just samast asjast. Hoidsin kirjavaeva kokku ja kopisin siia. Ilmselt ei tule mul tulevikus enam midagi kirjutada, võite lugeda aasta taguseid poste.

Kuid siiski. Seekordne koduskäik erines eelmise aasta omast nii mõneski mõttes. Esiteks oli bussisõit koju uskumatult meeldiv. Ja mis veel üllatavam, isegi tagasisõit oli meeldiv. Teiseks õnnestus mul nädala lõpuks ise täieliku ladvaõuna moodi välja näha. No sellise ilusa punapõskse (kui õuntel oleks ninad, siis ka punaninalise (ok lambaninad ei lähe arvesse, need pole punased)) ümara õuna kuju. No nina punaseks saamine pole minu juhul eriline kunst ja ma juba tean, kuidas saavutada seda kõige ergemat tooni. Rõhutatud ümarus tuli aga sellest, et kodus sai hästi süüa - torti ja praadi ja puha. Mmmmmm.
Ja murueide sünnipäeva sai ka käidud.
Ja ma sõitsin esimest korda peale lubade saamist autoga. Skeeri.
Ja GO SPA mullivannis sai mõnuletud ja aurusaunas ja pärissaunas ja vigurbasseinis ja nii edasi.
Siiamaani ei suuda uskuda, et nii palju asju sinna väikesesse ülimalt lühikesse imetoredasse nädalavahetusse mahtus.

Ja selle kõige eest pean tänama Kalevit! Jään tänuvõlglaseks!

P.S Kas minu õunu korjava tarzani pilt pole lihtsalt imearmas?

Esmaspäev, september 18, 2006

Lubaduse ori!

Oeh, ei tasu kergekäeliselt anda lubadusi, mida täita ei suudeta. Ei, see pole mingi lihtne targutamine. Minus räägib praegu kogemus! Laupäevaks peab "Surematu Romaan" valmis olema. Nüüd trükin palehigis ööd ja päevad läbi ning kirun ennast, et oh miks ma küll lubasin selle 60. juubeliks valmis saada. Oleks pidanud ikka veidike aega varuks jätma ning tärminiks näiteks ilusa ümara 100 valima! Mul oleks veel 40 ilusat pikka loomingulist aastat ees ootamas, et meistriteos viimistleda ja lihvida peensusteni...
Nüüd aga.... Kolme ööga kokku kirjutatud... See ei saa tulla parem kui minu lõputöö oli - käkk ühesõnaga...

Neljapäev, september 14, 2006

Vorstivargast toanaaber!

Räägiks teile veel veidi oma toakaaslasest. Ma polnud temast tükk aega midagi kuulnud ja kartsin, et äkki on teine hoopis välja kolinud ilma mind ette hoiatamata. Aga seda on lihtne kontrollida. Võtsin ühe väikese küpsise ja panin selle diivani ja ahju vahele ootele. Teate küll neid näljaseid korterikaalasi, kes sinu külmkapi süüdimatult tühjaks söövad. No minu sõber on samasugune. Tõsi, terve päeva seisis küpsis nukralt, kuid järgmiseks õhtuks oli ta juba kadunud. Põrandki küpsikese alt puhtaks limpsitud. Jah, minu sõber ja seltsiline Vincent von Vorstivaras pole kuhugi läinud!
Te nüüd imestate, et miks ma talle sellise veidra nime panin, et ta pole ju kunagi ühtegi vorsti varastanud. A ma arvan, et see on tingitud võimaluse puudumisest, mul lihtsalt pole vorsti, aga ta raudselt varastaks viilu või paar, kui oleks mida varastada.
A nüüd lippan poodi ja ostan oma sõbrale veel küpsikut!
(nupsik hiirepilt pärit siit: TemperanceLupin)

Kolmapäev, september 13, 2006

Ja me pappi ei saagi ja me pappi ei saagi

Ja me pappi ei saagi ja me pappi ei saagi.
Me pappi ei saagi, pole mõtet kartagi.
Ja me pappi ei saagi, a kas on vajagi?

Jah on küll! Saate aru, et minu urkast saaks kunagi armas uberik, on siia seinale hädasti vaja ühte maali. Mul on isegi kavand välja mõeldud ja puha. Värvid ka olemas. Ainus mis puudub on lõuend. Kuna minu rahakott põgeneb pärislõuendite hindu kuuldes voodijala taha peitu, siis olen siiani kasutanud sellist head tugevat kartongi. A kunstipood, kust ma seda senini otsinud olen väidab, et pappi ei ole ega tule ega ilmselt saa kunagi ka olema.
Mis ma nüüd siis teen?
Kellelgi pole pappi üle?
Niu niu niu...
:(

Teisipäev, september 12, 2006

Täielik tirilumpsi põud

A tete, millest ma preagu puudust tunnen?
Tirilumpsist!
Teate küll, see on see heli, mida teeb MSN siis kui keegi sinuga räägib. See südantsoojendav rõõmustav egotkõditav heli, mis teatab sulle reipalt, et kusagil keegi tahab sinuga vestelda, huvitub sinu käekäigust või lihtsalt mõtleb su peale.
Milles siis asi? Kas keegi ei räägi minuga? Eip, vahel ikka üks või teine sõnakese poetab, aga minul pole kõlareid....
Ei mingit tirilumpsi...
vaikus...
vaikus...
nuuks...

Esmaspäev, september 11, 2006

Kas Tartu haiseb?

Eile oma katset tegema minnes tundsin järsku mingit kummalist lõhna. Vaatasin siis otsivalt ringi ja nägin kuidas üks väike poiss raekoja platsil õhuvärskendajapurgikest õhku tühjendas. Esimene mõte oli tõesti, et kas Tartu haiseb siis nii hullusti. Teine mõte oli, et kui kaugel see keemiahoone raekojaplatsist ongi (ja noh, minu katse haiseb...)

Palun tule minu sünnipäevale!

Jah, nagu aru saate hakkab Pilleke jälle vanemaks saama ja sellega seoses toimuvad järgmisel laupäeval Jõe tänaval suured pidustused, kuhu olete oodatud kõik mu kallid sõbrad, tuttavad ja muidu toredad inimesed (sissepääs kutsete alusel või piisavalt suures vääringus kingituse ettenäitamisel!).
Seoses mitmete tähtpäevade kokkulangemisega leiavat aset järgmised sündmused:
  • Minu 60.-nda juubeli suurejooneline tähistamine (oi kudias aeg lendab...)
  • Jõe tänava ametliku peopaiga avapidustused ning lindi pidulik läbilõikamine (soola pole vaja, aitähh, aga leivast ei ütle ma küll ära)
  • Minu B-kategooria sõiduki juhtimiskõlbulikuks tunnistamise tähistamine (mis see lubade viimane number nüüd oligi...)
  • minu Surematu Romaani esmaesitlus (kohal kuulsaimad kirjanduskriitikud)
  • Veel mõni suursündmus, mis mul kahe silma vahele jäi?

Nüüd vangutate te muidugi muremõtteis pead ning ohkate, et mida küll Pillekesele kinkida, tal on ju kõik olemas.
Ärge muretsege, ka siin on mul teile lahendus välja pakkuda, lausa nimekiri, kust valida.
Siin on nimekiri "Kümme asja, mida Pillele sünnipäevaks kinkida."
  1. Ahjuroobike - Äärmiselt vajalik. Kunagi pean ma seda ahju ju kütma hakkama. Ja Margus, kui soovi on, siis saab sinna peale ka graveerida midagi! (Vihjeks. Espakis on müüa täitsa normaalse hinnaga korralikke ahjuroope)
  2. Pannike - Et mul oleks millegi peal endale kartulit praadida (muidu ähvardab oht muutuda vanaema ettekuulutuse järgi nii kõhnaks, et nägu nagu kitsejälg ja seda ei taha me ju ometi)
  3. Vannike - Koos sooja vee ja seebiga.
  4. Kannuke - No et saaks vett keeta millegagi, kui vannikesega ei kaasne sooja vett (a minu vanaema broneeris juba selle varjandi ära, nii et kannukest enam pole)
  5. Kirstuke, kastike, karbike, korvike või mõni muu panipaigake - kuna ma ei taha endale mööblit muretseda, siis oleks jah vaja mingit kohta kus oma asju hoida (selliseid kastikesi kirstukesi ja neid muidkesi leidub igal pool. Eriti meeldivad mulle igatsugu punutud ja puidust muidkesed, aga need on kallid, nii et papist kõlab ka päris easte juba)
  6. Sussike või parem juba kaks - soojasid, et oleks kus oma väikesi külmast siniseid varbakesi soojendada (no juhul kui mul ei õnnestu ahjukütmist ikkagi ära õppida)
  7. hehh, veider. Ükskõik mis nimekirja ma koostan, siis seitsmenda juures tuleb alati mingi tagasilöök. Ideed saavad otsa. Aga kuulge, ma olen teile ajaloo jooksul lugenud ette ju hirmus palju asju, mida ma saada tahaks, tuletage nüüd meelde.
  8. Mälupulgake - no lihtsalt ei mäleta enam, mida mul vaja läks - A selle lubas emme kinkida, kui ta enda mälu alt ei vea, tal oleks ka mälupulgakest vaja!
  9. Albumike - et mul oleks kuhugi panna pilte sellest suurejoonelisest peost, mis hakkab aset leidma (Selle kingituse variandi broneeriks ma oma vennaraasule, kes juba teab millised albumid mulle meeldivad)
  10. Üllatuseke - no et oleks põnevam (ja et te teaksite, siis ma arrrrmastan üllatusi üle kõige).

P.S Kui keegi peaks mingil veidral põhjusel tahtma lillekest või nii tuua, siis arvestage sellega, et vaasi mul nende jaoks küll pole. A lillede asemel võite alati tuua mõne kasehalu, nende jaoks on mul küll koht olemas!

Laupäev, september 09, 2006

Pesunäitus!

Viimast päeva Jõe tänava näitustesaalis avatud pesunäitus. Kiirustage. Homseks on juba kuivanud.
Jah, nagu ehk aru saite, pesin pesu. See polegi nii keeruline. Mul on ikkagi vesi majas - olgugi, et külm. Palju suurem probleem oli pesu kuivama panemine. Keegi oli selle koleda pesunööri mis minu suurepärast vadet varjas, ära koristanud ja naabrimuti nöörile ei tahtnud mitte oma pesu riputada (no teistel naabritel võib vanamutist veidike veider arusaam tekkida ja nad võivad valesti aru saada või mis veel hullem - seda vihjena võtta). Nii harutasingi oma mitmeotstarbeliselt telgilt paar nööri ja tõmbasin risti üle toa uksest ahjuni mõnusa nööri, kuhu oma pesu riputada. Ma mõtlen siin, et ehk jätangi selle nii. Sellise huvitava ja omapärase vahekardina abil saan "köögi" "elutoast" eraldada!

Reede, september 08, 2006

Mõista mõista mis see on - silmaga ei näe, kõrvaga ei kuule ja nina muretseb endale nohu, et mitte tunda!

Täna võisid valitud silmad näha kuidas valgete tenkadega Pille väikese ämbri ja labidakesega mudamägedel turnis. Vähesed ehk nägid kuidas ta kaks ämbritäit haisvat komposti keemaihoonesse smugeldas. Mõni tähelepanelikum kuulis kuidas Pilleke gaasianalüsaatori peale urises (või oli see vastupidi). Mudakoogikeste ahju panek jäi ilmselt samuti enamustel märkamata. Kuid üks on kindel - ükski inimene, kes lähipäevil keemiahoone kanti satub ei saa jätta TUNDMATA seda mudakoogi küpsemise hurmavat hõngu.

(Ahju uksele jätsin sildi: herr Habichtile! Armastusega Pille)

Nagu aru saite, läksid minu kauaoodatud katsed lõpuks ometi töösse!

P.S mäletate, ma 2 a tagasi kasvatasin tomateid mudas... Täna reoveepuhasti kompostiauna otsas nägin päris korralikku tomatikasvandust :D

P.S Ma tahaks näha kedagi, kes julgeb viriseda illustreeriva materjali kvaliteedi üle....

Kolmapäev, september 06, 2006

Ratsionaalne Inimene/Tõeline Tuulepea

Mida teeb üks Ratsionaalselt mõtlev inimene igasuguste hullude ideedega mis talle pähe torkavad? No kõige hullemad heidab ta kohe kõrvale kui täielikud absurdsused. Veidike vähem hullude puhul hakkab mõtlema ja kalkuleerima, planeerima, arvestama mõjusid ja tagajärgi, ning lõpuks lükkab kõrvale kui ebaratsionaalsed. Keskmiselt hullud ideed läbivad vähemalt sama kui isegi mitte tugevama turvakontrolli ja endiselt heidetakse kõrvale, kuna leitakse, et aja, raha ja muu säärasega on targematki teha. Lõpuks kui sõelale on jäänud veel vaid kõge pisemad ainult kergelt segased ideed, siis kord aastas mõtleb Ratsionaalne inimene, et olgu, ma teen selle hulluse ära (ja sõidab ühistranspordiga parki parte söötma) sellest adrenaliinisüstist jätkub talle pikaks ajaks ning on mida oma pöörasest noorusest lapselastele rääkida.

Aga kuidas käitub Tõeline Tuulepea igasuguste hullude ideedega? No mida hullem idee, seda kiiremini viib ta selle täide, et ei jõuaks ometi mõelda, kalkuleerida, planeerida ning arvestada mõjusid ja tagajärgi. Pärast kui tegu tehtud jõuab mõelda küll ja rohkem! Aga kindlasti mitte kahetseda! Ja vaesed lapselapsed... Kes jõuaks neid seniilse vanaema pajatusi ära kuulata...

Mis tea arvate, kas ma olen Ratsionaalne inimene või Tõeline Tuulepea?
Ma ise kaldun arvama, et Ratsionaalne Tuulepea.

Aga vähemalt on mul nüüd nii konserviavaja kui korgitser ja see on väärt ju ükskõik kui hullu tempu.

Pühapäev, september 03, 2006

Kaks naist paadis, õuntest rääkimata.

Kanuumatkale minnes tuleb alati võtta kaasa palju õunu. Miks, imestate te kindlasti. A vot selleks, et kui käänulise jõe peal peaks ära eksima, siis saab Hansu ja Gretekese kombel vette poetatud õunakeste abil kergelt tagasitee leida. Aga härrased roosas paatkonnas sõid ära meie tähismärgid, nii et tagasi mineke ei tulnud enam kõne allagi! Aga edasi ka nagu hästi ei saanud. Vesi oli madal ja kanuutamine meenutas vahepeal rohkem kelguga kruusateel sõitmist. Paadipõhi kulus igal juhul vähemalt poole õhemaks!

Karepa on aga veider koht. See ongi see koht kuhu kõik langevad tähed kukuvad. Taevas oli neid miljon. Aga vaatasid maa poole ja oh üllatust seal oli neid ka terve trobikond (kusjuures ma ise nägin kuidas üks kukkus, ning jah, ma soovisin küll, ning ei, ma ei ütle mida). Esialgu arvasin muidugi, et olen liiga suures koguses alkohoolseid jooke tarbinud ning näen juba avasilmi luulusid ja tähekesi silme ees hüplemas, aga mul siiski õnnestus see alatu kahtlus ümber lükata ja paljastada jaaniussikeste kuri plaan mind halvas valguses näidata! Aga nii palju jaaniussikesi pole ma kunagi näinud. Õnnestus üks mobiilivalguses üle ka vaadata, et milline ta päriselt välja näeb. Kohutav pettumus - tal polnudki väikest laternakest käes! A rahvapärimuse kohaselt tabab jaanimardika leidjat suur õnn. Aga neid oli seal sadu... Oh seda üüratut õnne, mis mind nüüd ootab!!!

P.S Miks mehed ei kuula ja naised kaarti lugeda ei oska?

P.P.S Oravad on hullud! Hea et piisonid veidike rahulikuma loomuga on.

Laupäev, september 02, 2006

Allüürnikud ja üllüürnikud

Jep. Mul on nüüd allüürnik. All selle pärast, et ta elab põranda all ja ma loodan, et ta maksab ikka üüri ka natuke. Ma isiklikult pole teda veel kohanud. Aga kuulnud olen juba küll. Ta on varakult hakanud talvele mõtlema ja juba kahel hommikul on kosta kuidas ta ahju ääres ühte minu kilekotti vooderduseks rebestab - no sellist kõige krõbisevamat kilekotti. Käisin vaatamas ka aga ta on natuke häbelik. A küll me kohtume ja ehk saan siis tema nime ka teada. Loodan, et meist saavad head sõbrad ja et ta pakub mulle seltsi külmadel pimedatel ja üksikutel talveõhtutel.

Aga Te mõtlete nüüd kindlasti et allüürnikuna hiirt pidada pole just ehk kõige meeldivam. Eksite. See on täitsa tore võrreldes näiteks sellega kui üleval korrusel on elevantide diskosaal. Ja ärge mitte üritugegi üllatuda, kui ma teile ütlen, et just nii siin on. Mida muud need aknaid klirisema panevad mütsud valju muusika taustal eile öösel tähendada said!

Reede, september 01, 2006

Tere Kool!

Täna hommikul jalutasin ARKi ja tõin oma barbieload ära. Nii nunnud roosad. Ega kelelgi pole juhuslikult üle mõnda komplekti sobivat autot? Ma hea meelega laenaks, kuigi neid lube võib ka lihtsalt iluasjana rahakoti vahel hoida.
Load käes, läksin linna peale väikeste õnnetute kooliaste üle naerma. Nii südantsoojendav oli vaadata kuidas nad kui väikesed nööbid reas lilled käes kooli poole astusid.

A esimesel septembril tuleb süüa torti. See on kindlam kui aamen kirikus ja ummik tipptunnil. Lähen teen kohe ühe valmis ja proovigu siis keegi öelda, et ma täna parem ei söö...