teisipäev, november 30, 2021

kuldne potu

 Nonii, nüüd sai siis asi ametlikust. Alatest tänasest olen ilgelt tähtis nina. Lähen õhku täis ja alama rahvaga enam ei räägi. Nõuan endale nurgakabinetti ning oma enda kuldset potut. Vot  nii.

Ma pole muidugi kindel, kas see otsus oli redelist üles ronimine või pigem redeli alt läbi lonkimine. Eks aeg näitab. 

reede, november 26, 2021

Musta augu reede

Täna on must reede. Üleilmne poodlemispüha. Postkast on tulvil reklaami, kus üks müüja pakub teist üle. No kõik on hullumoodi soodne. Usinamad saadavad isegi sõnumeid. Osta-osta! Nii head pakkumist enam ei tule (või noh, kui must reede läbi saab, siis ilmuvad punaste siltide alt välja kollased ja hind ikka ei muutu). Pakkumiste virr-varri kasvab üle pea ja oht kärestikus pankrotti kihutada on suur. 

Aga teate kui mõnus on minul olla. Kogu see määrdunud reede trall läheb minust mööda ja ei tekita mingit elevust. Ma isegi ei piilu mitte, milliseid imelisi pakkumisi liikvel on. Mul on arvel ca 7 eurot ja noh, see on selgelt liiga väike annetus  kaubandusjumalanna altarile. Ei tasu mitte vaeva nähagi. 

Aga ei, muretsemiseks pole põhjust. Külmkapp on toitu täis ja palgapäev pole enam mägede taga.

neljapäev, november 25, 2021

Mis lill ei õitse?

Eile oli kadrilaupäev. Meie maailmalõpu metsatallu nad loomulikult ei jõudnud (ega väljunud sellest talust ka kohalikku kadriekipaaži), aga töö juures käisid küll. Tantsisid ja laulsid ja küsisid mõistatusi. See on alati tore väljakutse. Sel korral olid küsimused järgmised:

Mis silm sööb?*

Mis vits õitseb?**

Mis nukk magab?***

Ja ikka nii edasi. Mõnele suutsime kohe vastata, teine vajas veidi nuputamist. Üks väike Kadri esireas kibeles ka hirmsasti küsimust esitama, aga ei pääsenud löögile. Lõpuks siiski sai küsitud.

Mis lill ei õitse?

No küll me nuputasime ja mõtlesime ja ei suutnud välja mõelda, et mis see on. Lõpuks andsime alla ja palusime tüdrukukesel avaldada mõistatuse vastuse. Tema lausus siiralt: "Ei, mina küll ei tea, mis see on."

Saame aru, lapsel oli mure, tahtis suurtelt ja tarkadelt inimestelt pakilisele küsimusele vastust, aga need juhmakad ei osanud midagi kosta.

Piinlik.

Muidu oli eile igati pidulik päev. Algas tordi ja laulmisega ja lõppes ka tordiga. Kusagil vahepeal sai aga Mpsike aasta vanemaks. Palju õnne kallis Mps! 

Vananemise väärikaks tähistamiseks oli esialgu kavandatud suur nädalavahetuse-juubelikontsert. Mps  on mitu kuud kõvasti harjutanud ja pilli piinanud. Kuna aga huvi ürituse vastu oli äärmiselt leige ja eelmüügist ühtegi piletit ei ostetud (ei teagi nüüd, kas põhjuseks hirm koroona ees või lihtsalt ei osata kõrget kunsti hinnata), siis asendati kultuurne üritus koduse saunakaga. 

Teate, mis see tähendab? Peab koristama hakkama...


*Selgus, et see oli kriimsilm. Väikeste vihjete abil jõudsime õige vastuseni

** See oli lihtne - kibuvits muidugi, kuigi osavamad vaidlustasid ja pakkusid kuldvitsa.

*** Tegelikult tahtis ta küsida, et milline nukk ei maga, aga vahe ei ole. Nurmenukk oli õige vastus.

laupäev, november 20, 2021

Vesine värk

Käisin ükspäev välitöödel. Kas teile ka tundub, et tegemist on imelise majaehituskohaga?

See on siinakandis levinud probleem. Minu kodusaar on hetkel populaarne piirkond ja iga päev pean vastama küsimustele, kas ühele või teisele maatükile on võimalik ehitada. Need kes küsivad, on igati mõistlikud tegelased, aga on ka selliseid, kes ostavad maatüki ilma igasuguse eeltööta ära ja siis pärast riidlevad, et ametnik on kuri ja ei luba ehitada. Mõned käivad suvel maatükki vaatamas ja kõik on nii ilus ja päike paistab ja liblikad lendlevad ja just selle koha peal asubki tõenäoliselt maapealne paradiis. Ja siis saabub vihmane sügis ning õige pea ka  kevadine suurvesi ning selgub, et poole aastast asub maatükk vee all ja sinna pääseb vaid paadiga. No ja siis pöördutakse valda ja nõutakse, et tehtagu midagi.
Tegelikult tahtsin aga seda öelda, et kui kellelgi on mõte siiakanti maad soetada, siis just praegu on õige aeg tulla ja vaadata  ega unelmate maatükil väiksemat sorti veekogu ei laineta.

kolmapäev, november 17, 2021

suletud uste päev

Mitu päeva ei olnud midagi kirjutada ja siis eile tuli üks seiklus teise otsa. Tõsi. mulle oleks piisanud sellest ühest - sebraseiklusest. Aga universumil oli veel midagi tagataskus varuks.

Hakkasin mina tööpäeva lõpetama ja panin asju kokku kui avastasin, et auto võtit pole. Otsisin kõik taskud ja kotid läbi. Ei ole. Käisin auto juures kontrollimas, ega võtit seal ei ole (meie piirkonnas on tavaline, et auto uksed jäetakse lahti. Lapsed kipuvad lausa pärani lahti jätma), aga uksed olid ilusasti lukus. Tegin veel mitu otsingutiiru kui lõpuks taipasin taskulambiga autosse sisse kiigata. Ja seal see võti oligi - ilusasti süütelukus ootel. 

Kui te nüüd imestate, et mis Houdini trikiga ma auto seestpoolt lukku panin ja ise välja sain, siis tegelikult on väga proosaline selgitus. Mpsi kord oli Täpikest muusikakooli sõidutada ja ta käis päeval minu juurest läbi, võttis autost lapse tooli ja korraliku inimesena lukustas oma võtmega enda järel uksed.

Egas midagi. Mps pidi aga uuesti kohale sõitma. Seekord läks isegi lihtsalt, aga väga eredalt tuli meelde kui mina autoga jäin pealinna, aga Mps võtmetega Saaremaale põrutas (seda lugu saab meenutada siin). 


teisipäev, november 16, 2021

Sõõm eksootikat sügisesse

Mäletate ma mõni aasta tagasi kiitlesin, et nägin tee ääres karu? See tundus toona sama uskumatu kui oleks näinud elevanti või ninasarvikut. Aga ajad muutuvad ja kunagine ulme on tänane reaalsus. Nimelt täna see juhtuski. Ei, ma ei kohanud tee ääres elevanti, aga peaaegu, vähemalt sama kandi tegelane oli. Nimelt silkas auto eest üle tee sebra (tõsi, valest kohast. Seda sebra tuleks õpetada sebra kasutama). 

Sebrad teel on täiesti tavalised, aga enamasti lebavad nad vaikselt paigal, mitte ei torma ringi. See oli aga üsnagi mobiilne sebra. Vaadates liikumis suunda, siis võis kindlalt väita, et ta tuli seikluspargist. Seda oleks muidugi tahtnud näha, kuidas sebra puu otsas mööda ronimisrada turnib. Laisik kohtas hiljem teda väikest talisuplust tegemas. 

Laisik jäädvustas supluse. Mul oli ka telefon käes, aga ei taibanud, et võiks pildistada või filmida.

On see märk kliimavöötmete nihkumisest ja üleüldisest kliimasoojenemisest? Sebrad peavad nüüd kiiresti ümber kohanema hakkama. Eesti loomad on kõik hallikad või pruunid, nii et sulanduvad meie halli argipäeva imeliselt, aga see sebra oli nii kaunilt kontrastne selles sombuses sügises. Silm kohe puhkas. 

Väga eksootilises paigas elan. Nii et see on ikkagi vaid aja küsimus, millal elevanti või roosat ükssarvikut näen.

üks vana pilt siia:



neljapäev, november 11, 2021

Ämblik, hiir või madu?

Jumal tänatud, et ma hiiri ei karda. Muidu vist ei saaks magama minnagi. Üks  selline (või tegelikult ma ei tea, palju neid on) elab nimelt seinapaneelide taga ja krõbistab seal õhtuti. Vahel jookseb krabinal ühest toanurgast teise.  Kass on ärevil, aga minu und nad ei sega.

Hea, et ämblikud krabinal ringi ei jookse. Neid on toas tõenäoliselt kordades rohkem, aga kui ma neid ei näe ega kuule (ega tunne, võeh) , siis nad ka minu uinumist ei pidurda. Kui ämblikud krabistaks või trambiks ringi ja piiksuks või annaks mingil muul moel oma eksistentsist teada, siis ei saaks ma ilmselt sõba ka silmale. Nende eest ei ole lihtsalt võimalik end kaitsta. Sa võid ju panna voodi keset tuba ja voodijalad veekaussidesse, aga ämblik võib sellest hoolimata ninja kombel köit mööda laest alla laskuda. Ilmselt peaks magama mulli sees.

Siit aga laia ringi küsimus. Kes on kõige hirmsam elukas? Kas ämblik, hiir või madu?


pühapäev, november 07, 2021

# Jutujaht. Kuidas suhelda keeruliste inimestega

"Vabandage, kas tohib teid tülitada ühe küsimusega?" 
Hallipäine meesterahvas seisis Tixi laua ees ja keerutas käes pisut võidunud soni.
Naine tõstis pilgu arvutiekraanilt ja vaatas, kes teda seganud oli. Ta hindas meest pikalt, vedas isegi ninaga õhku ja krimpsutas seda kui kerge higilõhn sõõrmeisse tungis.
"Mille eest MINA vabandama pean?" turtsatas naine. "Kas te siis ei näe, et mul on kiire? Minge oodake seal eemal!"
Mees vabandas, ning läks istus seina ääres olevale pingile.
"No käib siin ka ikka igasuguseid," pobises Tixi just nii valjult, et see kindlasti ka meheni jõudma pidi. 
Ta tõstis veripunaseks võõbatud huultele kohvitassi  kirjaga "Please feel free to shut up!" ning pööras pilgu jälle arvutiekraanile. Ekraanilt naeratas talle vastu endine klassiõde, kes näis viibivat kusagil järjekordsel lõunamaareisil.
"Eputaja," mõtles Tixi. Huvitav, kust ta selle raha kokku ajas? Kindlasti ujus mingi abielumehe külje alla. Kuigi, kes teda tahaks. Ta on ju kole nagu öö. Pigem on maksupettusega raha kokku ajanud. Ta oli juba kooli ajal selline salalik. Ei lubanud enda pealt maha kirjutada ega midagi. Peaks Maksu- ja Tolliametile väikese vihje andma.
Tixi keris edasi ja järgmisena ilmus ette Aadu pilt, aga sellel naine isegi ei peatunud, sest nii matslike inimestega ei olnud tal midagi ühist. Nad olid kunagi ammu koos lõunatanud, aga Aadul polnud olnud plaaniski naise eest maksta. Mats, mis mats. Ja Tixi oli veel ekstra suure koogitüki magustoiduks võtnud. Sellise, mida ise osta ei raatsiks. Üks korralik mees ikkagi maksab naisega kohtingule minnes.
No võibolla polnud see traditsiooniline kohting. Nad olid sattunud ühe konverentsi  ajal koos lõunatama, aga see ei loe. Ikkagi labane käitumine.
Tixi keris aga edasi. Oh, näe, töökaaslane Paul, va šovinistlik siga, oli ka uue pildi üles pannud. Näe, neil on hõbepulmad olnud. Huvitav, kas ta naine siis ka nii õnnelikult naerataks kui teaks kuidas ta mees teistele ligi ajab... 
"Vabandust. Kas te leiaksite hetke aega. Mu buss läheb 20 minuti pärast, see on täna viimane. Ja mul oleks väga vaja..."
"Issver küll! Kas mina koostan teie arvates bussigraafikuid või?" katkestas Tixi turtsakalt meesterahvast, kes oli taas arglikult lähemale nihkunud. "No mis siis nii tähtsat on?" 
"Mulle öeldi, et see taotlus tuleb siia tuua," lausus mees ning ulatas Tixile üle laua  hallika paberi.
"Isikut tõendav dokument!" nähvas naine.
"Vabandust?"
"Esitage isikut tõendav dokument. Või peate end nii kuulsaks, et peaksin teid nägupidi tundma?
"Jah, ei, kohe otsin," hakkas mees põuetaskust rahakotti kobama. Läks veidi aega enne kui ta id-kaardi kõikvõimalike panga- ja kliendikaartide vahelt üles leidis.
Tixi võttis pakutud kaardi vastu ja lausus ise demonstratiivselt silmi pööritades: "Teil pidi ju kiire olema..."
Heitmata pilkugi lehele (ega ka id-kaardile), lõi Tixi paberile rasvase templi, tõstis selle laual teise hunnikusse ning lausus masinliku häälega: "Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Kui esineb puudusi,  tuleb teil esitada uus taotlus."
"Ehk saaksite kiirelt pilgu peale visata, ega mõni viga silma ei hakka. Saaksin kohe ära parandada. Vaadake, mul on väga raske linna tulla ja selle asjaga on tiba kiire," selgitas mees närviliselt.
"Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Millest te aru ei saanud? Erakonsultatsioonide eest mulle lisatasu ei maksta. Head aega!" 
Tixi pööras pilgu taas kuvarile. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, Paul. Ma vist peaks ta naisele rääkima, millega ta kallis abikaasa väljaspool kodu tegeleb. Mõni päev tagasi, kui ühel ajal tööle jõudsime, avas ta mulle ukse ja teatas, et daamid ees. Mitmes sajand meil on? Ma olen kindel, et tegelikult tahtis ta vaid minu tagumikku inspekteerida. Sellist käitumist ei saa üks endast lugupidav naine küll taluda. Eks ma ütlesin talle ka seda hommikul kohvinurgas. Ja ikka nii, et kõik kuuleks, millise nilbe selliga koos tuleb töötada.
Telefon helises. Tixi ootas veidi, et ehk lõpetab ära, kuid helistaja oli visa.
"Jah?" kähvas naine torusse.
"Tere Tiina," kostis pisut summutatud hääl. See oli Marje personaliosakonnast. "Ma loodan, et saad rääkida."
"Kiire ju on, aga kui sa käbedalt teed..." venitas Tixi, kellele sugugi ei meeldinud kui tema pärisnime kasutati. See oli nii igav.
"Vaata, me siin paneme kokku järgmise kvartali koolitusprogrammi ja uurime, milliste koolituste järgi vajadust tuntakse."
Tixi elavnes. Talle meeldisid väga koolitused. Eriti mõnes pealinna SPAs või konverentsikeskuses toimuvad mitmepäevased üritused. Seal sai alati hästi süüa ja tööd ka ei pidanud tegema. Tihti õnnestus poole koolituse pealt juba jalga lasta ning poodides päevaraha laiaks lüüa. 
"Jaa, koolitust oleks hädasti vaja. Näiteks sellist, kus õpetatakse kuidas suhelda keeruliste inimestega. Sa ei kujuta ette kui palju selliseid siin käib. Alles käis üks haisev vanamees ja nõudis, et ma tema taotlust kiirkorras menetleks, kuna muidu jääb bussist maha. Ostku endale auto, jumal küll."
"Kummaline, et sa seda mainisid," lausus Marje teisel pool toru. "Meil siin on just üks huvitav pakkumine laual, kus praktiliste näidete põhjal õpetatakse kuidas keeruliste inimestega hakkama saada. Meid paluti tungivalt, et saadaksime vähemalt ühe rikkaliku pagasiga inimese. Me mõtlesime kohe sinu peale. Aga see on mitmepäevane, tuleb ilmselt töölähetusena vormistada... Samas oled just õige inimene, nii et kui sa väga vastu ei ole..."
"Pange mind kirja!" 
"Oled sa kindel, et..." alustas Marje.
"Loomulikult!" turtsatas Tixi ning viskas toru hargile.
 "...oled nõus praktiline näide olema?" lõpetas Marje lause juba piiksuvale telefonile.


---------

Sel korral ei ole autobiograafiliste sugemetega. Vist. Ma vähemalt väga loodan. Ma üritan olla igati hea ja abivalmis ametnik, aga ikkagi tunnen vahel puudust koolitusest, et kuidas suhelda keeruliste inimestega.

Aga ajujaht keerulistele inimestele on avatud ning kütiliini saak on leitav siit.

neljapäev, november 04, 2021

Üritan ka päevakajaline olla

Ma olen jõle igav inimene. Üldse ei kirjuta intrigeerivatel ega päevakajalistel teemadel. Ma siis parandan end. Räägin testimisest! Ma ükspäev sattusin kuulma raadiosaadet, kus kuulajatelt küsiti, et mida te arvate kooliõpilaste masstestimisest. Vastused olid väga värvikad:

- vaktsiin tuleks leiva sisse panna ja siis saaks kõik vaktsineeritud!

- ma ei saa aru, miks trepikoda remontivad ehitajad ei pae maski kandma!

- kõigepealt koroona ja nüüd veel mingi suu- ja sõrataud ka. Kõik korraga. Tahestahtmata jääb mulje, et keegi on tahtlikult haigused lahti päästnud.

Ja nii samas vaimus edasi. Neid, kes suutsid esitatud küsimusele vastata, oli ikka häbematult vähe. Kui koolis oleks tunnikontrollis mõnele küsimusele nii mööda vastatud, siis head hinnet küll saanud poleks. 

Aga mis ma sellest koolilaste testimisest arvan?

Olles kahe esimese koroonalaine ajal ulaõppe käigus koduõpetajat mänginud, siis olen nõus üsna palju ebameeldivusi taluma selleks, et see ei korduks. Leian, et kui kolm korda nädalas pulgaga nina sügamine aitab koole lahti hoida, olen selleks igati valmis. 

Lapsed   (2. ja 3. klass) ei kurda ka sugugi. Täps lausa kibeleb end testima, õhates, et need testid on nii ilusad ja isegi Tõruke, kes titest saati igatsugu protseduuridesse umbusuga suhtub, on lahkesti nõus teste tegema. 

Mõned kommentaarid antud teemal mul siiski on. 

Esiteks - meie koolis otsustati, et testid antakse lastele koju kaasa ja seal saab igaüks rahus ja vaikuses end testida. Mulle see lahendus täitsa meeldib. Alustuseks võtame delikaatsed terviseandmed. Tänapäeval ei tohi isegi last avalikult kiita kui lapsevanem nõusolekut ei anna, rääkimata siis sellest, et õpetaja võiks teada, kes mis tulemuse sai. See esialgne plaan, et kõigil esimese tunni ajal talgu korras pulgad ninna torgatakse ning seejärel positiivse testi saajad ilusasti üles rivistatakse ning sõrmeviibutuse saatel koju saadetakse, tunduski kuidagi iganenud. Meenusid ajad oma lapsepõlvest, kus kooliõde käis kohustuslikku täikontrolli tegemas ja  siis need, kelle peast tingud või täid leiti, kutsuti klassist välja. Saladuseks ei jäänud midagi. Suuremates asulates pole see ehk probleem, aga meil siin väikeses konnatiigis jõuaks info lapse nakatumisest veel enne lapse koolist koju jõudmist saarele paar ringi peale teha. Seega kodus testimine mulle meeldib. 

Teiseks - testid. Nende testide tegemine pole sugugi keeruline. Ei, vatipulgaga ei pea aju  kõditama, piisab ninaõõnes mõnede tuuride tegemisest. Või noh, vähemalt nii ma arvan. Testidega tulid kaasa ka kasutusjuhendid. Täpike sai prantsuse- ja itaaliakeelse juhendi ning Tõrukesel läks hästi, sai saksakeelse. Ma ei saa üldse eriti keeleoskusega kiidelda, aga kauges lapsepõlves vaatasin ma palju RTL ja Pro7 kanaleid, nii et fraas: "Zu Risiken und Nebenwirkungen lesen Sie die Packungsbeilage und fragen Sie Ihren Arzt oder Apotheker" on mulle täitsa tuttav. Samas on kasutusjuhendis väga selged piktogrammid, nii et väga puusse vast ei pannud. Igal juhul on kumbki laps suutnud kaks negatiivset testi anda. "Negatiivsed koroona, positiivsed meie jaoks," nagu Täps elutargalt tõdes.

Kolmandaks tahaks natuke viriseda ka. Nende testide tegemisega kaasneb kohutaval kombel prügi. Mingid pakendid ja  topsikud ja pulgakesed ja testid ise jne. Mis rohepööret me nii teeme (näete, üritan veel päevakajalisi teemasid sisse tuua). Ma teen ettepaneku, et keegi võiks välja töötada koroonatesti, mis töötaks nagu alkomeetergi. Puhud aga peale ja saadki teada, kes sa selline oled. Kuigi jah. Praegu ilmselt tuleks peale sülitada. Või nuusata. Võeh. Ei kipu korduvkasutama.

Niipalju siis päevakajalistest teemadest. Järgmisel korral räägin poliitikast. Või siis ka mitte. Ehk jään ikka nunnude beebide ja kassipoegade juurde.

teisipäev, november 02, 2021

Probleemid tehnoloogia valdkonnas

Täna läksin tööle ja selgus, et ei saagi tööd teha. Aga hirmsasti tahtsin. Proovisin nii ja naapidi, aga arvuti tööle ei läinud. Ütles, et parool on vale. Ometi kontrollisin seitse korda üle, et ikka õige sai. Kuna mu arvuti tuli just garantiiremondist tagasi ja itimees selle kallal eile toimetas, siis olin üsna kindel, et juu ta mingil põhjusel parooli ära vahetas. Egas midagi. Helistasin itimehele ja kaebasin talle oma muret. Ta eitas igasugust paroolide näppimist. Aga oh imede ime. Samal ajal kui itimehega vestlesin, sisestasin uuesti parooli ja arvuti avanes. Vot selline võimas itimees on meil. Piisab vaid talle helistamisest ja kõik mured lahenevad. Mis siis veel saaks, kui ta päriselt ka käed arvuti külge peaks panema.

Muide, helistada saab vaid lauatelefoniga. Selgus, et telekommunikatsioonifirmas nii võimekaid tüüpe kui meie itivõlur ei leidu ja valla keskuses kõlbavad mobiilid vaid selfitamiseks või lutsu viskamiseks. Isegi suitsuga saadetud sõnumid on selgemad kui need vähesed kõned, mis võtta õnnestub.