teisipäev, mai 31, 2005

Hommik on kaugel joogem ja laulgem.

Nii.
Läbi on see jama.
Loomulikult olen ma uhke oma suurepärase tulemuse üle ja õnnelik, et olen nüüd kradeeritud ja kõrgharidusega ja puha.
Ainult see jama, et tulevik paistab äärmiselt tume. Ei ühtegi pidepunkti enam. Ainult tume ja ohte täis tulevik. ja juust on otsas. Ja ööd on meil mustad. Ja Sooda pole veel tagasi tulnud.


Aga õnneks pole mul enne homset plaanis sellistele asjadele nagu tulevik pikemalt mõelda. Täna tähistame!!! ma arvan, et olen selle ära teeninud :D

esmaspäev, mai 30, 2005

Kiired kiirkõne kiirkursused

Kes õpetaks mu paluks homseks 2 korda kiiremini rääkima. Või kas see on üldse võimalik? Ma räägin oma arvates niigi kiiresti (minu ainus mitte enda pandud hüüdnimi - Beckenbauer - on pandud just selle tõttu). Igatahes kui ma veel natuke harjutan, siis võin vabalt tööle minna ravumi reklaamidesse:
Zu Risiken und Nebenwirkungen lesen Sie die Packungsbeilage und fragen Sie Ihren Arzt oder Apotheker.

Klapplõugadega maailmaparandaja

Muide, mul on ilmselt kõige suurem haigutus ka. Igatahes ei püsi lõuad koos. Äkki peaks selle pisikese helerohelise pesulõksu (enamus pulmalisi peaks seda hästi mäletama) üles otsima ja oma suu kinni lõksutama.

pühapäev, mai 29, 2005

Hoiatus

Nagu enamus juba teavad, siis teisipäeval on mul lõputöö kaitsmine. Jah, ka seekord kehtib sama keeld. Ma ei soovi ühtegi oma sõpra kaitsmisel näha. Need kes tulevad, lihtsalt ei kuulu enam minu sõprade ringkonda (kaotus küll missugune, aga ikkagi). Seeeest aga olete kõik oodatud teisipäeva õhtul minu koduklubisse Illegaard, kus toimub rõõmurohke eduka kaitsmise tähistamine või mitte nii rõõmurohke mitte nii eduka kaitsmise olematuks joomine :D

Ahjaa, keda uvitab, siis minu esimene avasta Eestimaad matk algab põlvamaalt ja kohe peale lõpupidu (esialgsete plaanide kohaselt). Veel on vabu kohti.

Colgate maailma suurim naeratus

8,5 cm tehke järgi.


(Aga muidu võiks muidugi veel pulmadest sõna või paar rääkida. Tõsi ta ju on, et minu suure naeratuse kõrval tuhmub nii mõnigi sündmus, aga paar eredamat hetke on siiski nagu meelde ka jäänud või nii. Näiteks see unustamatu laulatus ses looduskaunis kohas ja Taneli naturaalalternatiivsed sõrmused (no päris sõrmused ju nagu korralikus seebiloos tulid hilinemisega). Igatahes mafiosniku bossi tütar ja tema rivaalitseva narkomaffia perekonna poeg said ilusti paari pandud (ilma suurema verevalamiseta).
Pulmapidu ülitore, viina viiskümmend vaati. Ja oh neid nalju ja mänge ja puusaringe ja vett, palju sooja vett. Ja loomulikult võitsid paremad ja tugevamad ja ilusamad e siis peigmehe võistkond. Looomulikult ei saa mainimata jätta ka aktiivse pitsati aktiivset tegevust. Siiamaani võib strateegilistest kohtadest huulepulgajälgi leida ;).
Ja laulda sai ka. Ma ei mäletagi, millal viimati korralikult lauldud sai. (Ja see on iseenesest ärmiselt halb näitaja. Üks kahest, kas väga vilets mälu või lauldakse ilmselgelt liiga vähe).
Ommikul oli päris tore vaadata kuidas inimesed endale magamiskohti olid valinud. Minu kõrvalt madratsihunnikust ei tahtnud keegi midagi, juu ma siis mõjusin nii hirmutavalt, urisesin läbi une või midagi sellist.
Hommikul ärgates kuulsin jälle vana tuttavat heli - rongid. Aga tuli välja, et hoopis äike. Mõnus hommikusöök terrassil, taustaks paduvihm, välgusähvatused ja kõuekõmin!!! Ahh, miski ei saaks olla toredam (no tegelikult saaks küll, aga see pole antud hetkel oluline). Ja ommikune kaardipõrgu... Ilmselgelt mul arrrrmastuses ei vea :D))*

* Selle kui ebaolulise ja kõrvalise osa võite ka lugemata jätta.

laupäev, mai 28, 2005

Parem kaks tooli kui üks taburet

Eile Illegaardis tabas mind tõeline mölapidamatus. Ma ei mäleta kas ma mõne hetke vait ka olin. Võibolla iga minuti tagant pool sekundit (no et hingata). Igatahes sry Mps, kui su kõrvad virtsavett jooksma hakkasid. Teinekord vaata, kellega sa koos baari satud. Ja kui see on sellises imelikus tujus Pille, siis varu endale varakult vabandus lahkumiseks või vähemalt kõrvatropidki.
Ahjaa, üks asi veel Mps, eile ma võibolla unustasin sulle öelda, aga ma ei oska enam luikesid joonistada ja retsensendi käest sain kah vastu päid ja jalgu :D

Aga nüüd: pulmad jah pulmad, viina viiskümmend vaati
Pulmad jah pulmad, nõnda palju kui saadi.
pulmad jah pulmad, üle tuhande ära
pulmad jah pulmad, pulma auks teeb kära.

reede, mai 27, 2005

Kärss on kärnas ja maa on külmand...

...Ja oh... krt...siga jäi kah aia vahele

Hea, et kaitsmisel on ajapiirang. Siis peab ka retsensent oma tunniajalise peedistamise koondama 10 minutiliseks. No ta võib alati öelda, et huvitav oli lugeda, aga muidu on täielik saast. Aga ok, sellel teemal ma pole enam nõus vestlema. Igatahes jooma ajab.

Täna ei tundu miski laabuvat. Isegi joonistamise olen ma ära unustanud :(
Vanasti ma oskasin luike joonistada. Enam ilmselgelt mitte. Ja pisimutukad ei tule välja.

Ja Sooda on juba mitmendat päeva kadunud. Ega keegi teda kohanud pole?

kolmapäev, mai 25, 2005

Haraka terviseks!

Käime katuseid mööda
lähme kolame pööningute peal
Nad ei tea mida mõelda
need kes pole iial käinud seal
Näitab meile suunda vana tuulelipp
Siia ülesse kuulda ei ole midagi
Käime katuseid mööda
tule lähme turnime tornides
Lähme katsume pilvi
lähme värvime taeva siniseks
Ühed tahavad palju teised rohkem veel
mõned tahavad kõike Nad ei kõnni katustel
Nii üks plaan täide viidud. Mida siis järgmiseks? Minu piknikukott on alati valmis uute kohtade katsetamiseks.
Ahjaa, kui keegi pirukaid soovib, siis neid jäi üle, tulge ja sööge :D ¤

¤ Pakkumine kehtib kuni 5. juunini või kuni kaupa jätkub

Error, error, juust otsas.

Ausalt, ärge kunagi peale esitamist oma tööd lugege. See lihtsalt ei tasu ära. Eriti kui juba teisel leheküljel on suurelt ERROR kirjutatud :D. Lisaks tõstis see arrrrmas arrrrvuti, kus mu töö välja prinditi kogu mu kauni paigutuse ümber. No suur tänu.

Aga teate, selle avastamine oli päris naljakas. Istusin ja naersin päris tükk aega. Mitte, et seal midagi naljakat oleks olnud, aga teine variant oli nutta ja mina otsustasin ju positiivne olla. Pealegi, kah asi. Hullemaidki asju juhtunud.

teisipäev, mai 24, 2005

Välgulilli õitses, pilved kallasid vett, paljajalu asfaltil...

Ma ikka arrrmastan äikesevihma.
Siin pole tegelikult midagi enamat öelda, aga ma ütlen ikkagi. Ma lihtsalt ei suuda vaiki olla, jutuvada lõpeta, vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema.
Enne äikest olin ma hulluks minemas. Mul oli nii igav, et ma kaalusin igasugu erinevaid ja äärmiselt destruktiivseid ajaviitmis meetodeid. Õnneks aga hakkas sadama. Nojah, kohe ei hakanud. Kui aus olla, siis vihma tuli lausa välja petta (õnneks olen ma osav), aga lõpuks see mul õnnestus.
Tormasin siis õue ja tõesti: Välgulilli õitses, pilved kallasid vett, paljajalu asfaltil. Kingi ei viitsinud jalga panna. Lippasin niisama mööda tänavaid ringi. Kuni hurda pargini, kus aaaahhhh, see oli vägev. Kõik muremõtted peast pühitud, positiivse energiaga laetud, üdini märg võisin tagasi tulla.

Muide ma mõtlesin välja, miks äike mulle nii hästi mõjub. Asi on elektris. Pikk teooria, kui kedagi uvitab, võin kunagi seletada.

Wild were the winds that came
In the thunder and the rain
Nothing ever could contain
The rising of the storm…
In the wings of ebony
Darkened waves fill the trees
Wild winds of warning
Echo through the air…
Follow the storm I've got to get out of here…
Follow the storm as you take to the sky…
Follow the storm now it's all so crystal clear,
Follow the storm as the storm begins to rise…

(Blackmore´s night)

Igatahes üks on kindel, ma armastan äikest :D

Mida kõike inimesed igavusest tegema hakkavad...

Mul pidi ikka tõsiselt igav olema. Mis muu oleks mind koristama ajendanud??? Ei miski.
Aga just seda ma tegin. Haruldane minu puhul. Jaanika tule nüüd ruttu koju, seni kuni veel korras on.
ma pesin isegi köögiakna ää. See oli naljakas. Õue kogunes väike ergutajate ja kaasaelajate seltskond isegi. Need kes teavad, milline aken meil on mõistavad ja kes ei tea, need kujutagu ette.
Aga ei see oli huvitav küll. Terve pisimutukate hord nakatus koristamismaaniasse. Tõsi, neist eriti kasu pole, (no v.a. nõudepesupäkapikud) nad on nimelt kas liiga pealiskaudsed (lendavad kiiresti korterist üle, aga pärast nagu ei märkagi, et midagi oleks rohkem korda saanu, aint asjad on ümber tõstetud) või on nad liiga põhjalikud (nühivad ühte pisikest kohta nii, et see saab perfektselt puhtaks, aga muu ümberringi karjub mustusest), vaid mõnest üksikust oli tõsiselt abi. Nt Soodast, kes hoidis mind jalgadest kinni, et ma köögiaknast välja ei pudeneks...

Aga miks mul igav oli? Andsin oma lõputöö ära. See oli selge viga. Ma oleks võinud seda ikka viimase minutini käes hoida. Oleks vähemalt lugeda saanud, aga nüüd on igav. Mul pole isegi head raamatut, mida lugeda :( (nagu tavaliselt, vein on, raamatut pole) Andke nõu, millega oma elu sisustada?

esmaspäev, mai 23, 2005

Seljakotid selga...

Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema, et näha kas toomingad õitsevad veel, mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed, läheks vaataks kuis kraavides voolavad veed...


Haa, nüüd ei saa mind enam miski takistada!
(Para-pamm-pamm-pamm-pamm-paa)
Ostsin endale suure ja uhke matkakoti!
(Para-pamm-pamm-pamm-pamm-paa)
Kaitsen oma töö ära ja siis kuni lõpuni matkan mööda Eestimaad ringi.
(Para-pamm-pamm-pamm-pamm-paa)
Kui kellegil on huvi, siis olen matkaseltsilistest äärmiselt huvitatud.
(aa-haa)
Mul on isegi telgis üks vaba koht.
(aa-haa)
Kuhu ma lähen ja millal ja kauaks, see pole veel kindel.
(Para-pamm-pamm-pamm-pamm-paa)
Kindel on vaid see, et ma lähen.
(Para-pamm-pamm-pamm-pamm-paa)

Ahjaa, nagu te teate, siis kõik Pillele olulised asjad on nimelised. See matkakott saab mulle oluliseks, nii et ma kuulutan välja nimekonkursi. Aidake valida mu matkakotile sobivat nime!!!

pühapäev, mai 22, 2005

Karud Anne kanalis

Kiirustan mina linna poole juhendajaga kohtuma ja otsustan Anne kanali äärest läbi minna. Ei ole mina sellest päevitamise ideest veel eriti hästi aru saanud, aga need seal kanali ääres on ilmselgelt minust teadlikumad. Risti rästi lebab seal erinevas vormis ja värvis kehasid. Tekib tunne, nagu oleks lihaturule sattunud - igas küpsusastmes on seal tegelasi. Ma vaatan huviga. Mulle on alati meeldinud inimesi jälgida. Järsku köidab minu pilku üks ääretult karvane selg. Esmalt mõtlen, et karu on päevitama tulnud, lähemalt silmitsemisel vaatan, et vist ikka inimene. Ja siis, oh üllatust, ütleb see karulane mulle tere. Ma ei usu oma silmi, see on PRUKS!!! (Ausalt, kunagi ei või teada, mis peitub valge kitli all) Mul on äärmiselt piinlik enda pärast, aga ma lihtsalt ei suuda viisakalt vastu teretada, kuna mul on tõsiselt tegemist, et naeru tagasi hoida.

See lustakas vahejuhtum saab saab vaieldamatult tiitli päeva nali omanikuks!
hehh, ilmselgelt kuulub ka tuul minu blogi püsilugejaskonda. Igatahes võttis ta mu palvet kuulda.

laupäev, mai 21, 2005

Tule tuul ja puhu ära meie Pille valu
tule vihm ja uhu ära meie Pille valu...

Head teed R. T. R

Täna oli siis see kurb päev, mil mul tuli Richardiga hüvasti jätta. See ei olnud lihtne. Richardi puhul oli tegu ikkagi üle prahi rattaga. Täna temaga viimast sõitu tehes oli ta nii leplik ja sõbralik, et mul tekkis tuegv kiusatus Sandra teeotsast mööda sõita ja muudkui edasi kihutada, aga ma tegin südame kõvaks ja andsin Richardi siiski tema õigele omanikule tagasi.

Muide lõputööst rääkides, ma mõtlesin välja oi oi kui kavala plaani aja juurde võitmiseks. Te ju kõik teate tõsiasja, et kuupäev ei vahetu mitte sellega kui kell saab kaksteist vaid hoopis magamisega. aga kui ma ei lähegi magama, siis kuupäev ei vahetu ja see kurikuulus ja hirmuäratav 26. lükkub edasi. Nii võib seda edasi lükata nii kaua kui vaid suudad üleval olla. Haa, mul ON ikkagi aega maa ja ilm! Kaval tuleb olla.

neljapäev, mai 19, 2005

Kas see on lõpp?**

Teate, ma pole veel päris mõistust kaotanud. Aga palju puudu pole.
Võite isegi arvata, mis on selle põhjuseks. Aga ma olen veel optimistlik. Ma lihtsalt ei tohi ühtki mure/masenduse/nukrusemõtet endale pähe lasta, sest selle optimismilainel võin ma vabalt lõpuni purjetada, aga kui see tuul otsa saab ja ma polegi veel sadamas, siis...no siis on hobulaiused käes. Aga miks ma ometi nii viimase hetke peale kõik oma töö olen jätnud? Aga loomulikult selle pärast, et mis oleks ülikool ilma viimasel päeaval/öösel üliinimlike pingutuste najal valmiskirjutatud lõputööta? See oleks umbes sama mis õhtul välja mõelda, mis järgmisel päeval selga panna või visata kulli kirja teadmisega, et tuleb kiri. Väike hasart, pisike üllatus, tilluke riskimoment peab ka ikka mängus olema. Nii on huvitavam.

Mitte, et mul siin muidu vähe huvitavaid asju juhtuks. Eile näiteks oli huvitav püha löputöömaaeg koos kirjutajatega. See oli tõsiselt positiivne üritus.
Need mittelõputöötajad ei saa aru, miks me kogu aeg ainult lõputööst räägime. Nagu maailmas muud enam polekski. Uskuge mind, ei ole jah. Kas sa usud elusse peale lõputööd?

Aga no need lebotajad on õnneks sellised mõistvad ja abivalmis tegelased. Nad mõistavad, kui sa ütled, et sul pole lõputamisega seoses aega isegi koristada ja pakuvad end lahkelt appi. Nii juhtuski, et ms Muscle ja mr Propper tulid ja koristasid me korteri ära. Tõesti, siin pole ammu nii puhas ja korras olnud - kõik kirsišokolaadiveinikastmeplekid on kadunud. Aitäh! Tänu teie lahkele abile olen jälle hoidnud kokku hunniku väärtuslikku aega.

Teate, mida kõike märkab lõputöö kirjutamise käigus? nt seda, et puud on lehte läinud. Raudtee peaaegu, et enam ei paistagi välja. Meie pisikesed naabrid - Morrigan ja Corbie - ei paista lehtede vahelt peaaegu et enam väljagi. Aga seeeest avastasin ma Ülikooli peahoone keemiahoonepoolsema tiiva tagant poolt kaheksanda korstna kõrvalt veel ühe linnu, kes istub pesal. See on kajakas! Teate, ma pole iial näinud, et kajakas pesa katusele teeks. Aga juhendaja seletas ära, et eelmisel aastal oli seal varese pesa olnud. Ilmselt on kajakas hõivanud selle. Aga ikkagi on harjumatu näha kajakapesa katusel, korstna kõrval. Muide selle kajaka nimi on Mendelejev. Arvake ise ära, millise Tallinna kilupäevapühaku pärast.

Mida siis veel? Ahjaa, ma sain teada, et kui maailm oleks hele, siis oleksin mina tumedam pool, kui maailm oleks tume, oleksin heledam pool, kui maailm oleks kirju, oleks ta teatud kaugusest vaadatuna ühevärviline ja mina oleksid see ühevärviline laik, mis eemalt paistaks teist värvi täpina muidu ühevärvilisel kangal.
Hmm, mida sellest järeldada? Minu puzzleteooria kohaselt olen lihtsalt puzzle tükk, mis on valesse puzzle karpi sattunud ja ei sobi kuidagi üldpilti. Ma kunagi, kui lõputöö on tehtud, mõtlen sel teemal veidike edasi. Aga jah, tõsi ta on, hirmus raske on sobida siia maailma. Aga ma annan endast parima :D

Mina ei pruugi sobida siia, aga minu juurde ei sobi kuidagi see müsteeriline (nii armas sõna) haigus, mis mind piinab*. Proovi sa lõputöötada, kui ainus asi, mida sa tegelikult teha tahaks on end kerra tõmmata ja hästi vaikselt voodis lebada ja unustada kõik. Aga ma olen tegelikult tugev ja näitan igatsugu müsteerilistele nähtustele, kellega neli tegelikult tegu on! Haa, närigu muru või lakkugu panni, kumba aga ise soovivad! Haa!


* jah olen konsulteerinud arstiga, see ei osanud muud midagi öelda, kui et veel ma ei sure ja kui ka suren, siis mingil müsteerilisel põhjusel.
**See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle jama pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid jumal!

teisipäev, mai 17, 2005

Lõputöö kirjutamine? See on käkitegu!*

Hehh, istun mina siin ja üritan lõputööd kirjutada. No ei edene. Aga ma ei lase end sellel eriti morjendada. Aega ju on. Õnneks on aeg suhteline mõiste, seega ma suhtun asjasse nii, et aega on maa ja ilm. Ja kui tõesti peaks aeg otsa saama, siis võtan lihtsalt aja maha ja töötan väljaspool aega. Mulle hirmsasti meeldib see ütlus, et kui on kohutavalt kiire, siis istu maha ja oota kuni suur kiire möödas on.
Ma ikka imestan kuidas on võimalik selle lõputöö kirjutamise juures positiivsesse meeleollu jääda. Võibolla on see juba ületöötamisest see hulluseeufooria :D kes seda teab. Millegipärast ei suuda ma oma lõputööd kuidagi tõsiselt võtta. Aga ma arvan, et see on hea. Kui ma seda tõsiselt ka veel võtaks, siis ma sellest jamast küll terve mõistusega ei väljuks (kui nüüd hästi järele mõelda, siis ei välju ma sellest mingil juhul terve mõistusega, sest see eeldaks seda, et ma oleks sisenenud terve mõistusega).

Aga natuke halada tahaks küll. Olgu ma nii positiivse lõppusuhtumisega kui tahes, väike hala ei tee paha. Nii et siit ta tuleb: Juhendaja helistas just ja ütles, et ma võiks talle ära saata selle töö, millega ma väitsin end terve päev tegelenud olevat. Hehh, no olgem ausad, mul pole talle veel midagi saata. Mul on tunne, et just praegu tekkis see hetk, mil mul tuleks korraks ajast välja astuda. Piret, ma loodan, et sa ei pahanda, aga ma võtan su arvuti teisele poole ajaarvamist kaasa.

P.S Mis puutub eilsesse äikesetormi, siis see oli ikka üle prahi. Käisin õues seda nautimas. MmmMMMmmMMmmm. Vihm oli natuke külm, aga just seda oligi mu kärssavatele ajudele vaja. Ja äike! Imeilus. Korrata korrata korrata. Ainult hiljem Sooda blogist lugesin, et tema kartvat äikest. Sellest on küll kahju. Ma ei teadnudki. Ta polnud mulle sellest kunagi rääkinud. Nüüd tagantjärgi mõeldes oleks ma pidanud muidugi taipama. Teinekord tean.
Kuulsin, et loodusjõud vihkavat mind. Ma ütleks, et pigem armastavad.

* Sest ega sellest muud tulegi kui üks suur käkk.

pühapäev, mai 15, 2005

Grapefruit or Grape fruit?

Olukord on ikka äärmiselt ebanormaalne. Mul on miski müstiline haigus. Palavik on. Süda paha on. Aga sellega ka piirdub. Ei köha ei nohu ei valu kusagil.
Täna mõtlesin, et loogiliselt võttes peaks inimene ikka kord nädalas midagi sööma ja läksin selle eesmärgiga poodi. Kõndisin siis riiulite vahel ja no mitte kui midagi ei taha.
Aga lõputööd ei saa ka ju nii kirjutada. Ma siiski üritasin. Kirjutasin natuke, kui väsisin, siis mängisin malet, kui tüdinesin, siis lugesin, kui südametunnistus hakkas piinama, siis kirjutasin jälle natuke tööd. ja nii see ommik möödus.
Möödaminnes küsisin Mpsilt meditsiinilist nõu, mida halva enesetunde puhul teha võiks. dr Mps soovitas kas võtta sisse horisontaalasend, või hingata värsket õhku või süüa midagi (nt greipi). Kuna mina ju teen kõike, mida Mps mul teha soovitatab aga kõike kolme korraga ei saanud teha, siis tuli valida. Viskasin siis kulli kirja. Kull - poodi, kiri - voodi, jääb otsa peale seisma - kirjutan oma lõputöö kiiresti valmis. Tükk aega seisis otsa peal, aga otsustas lõpuks ikka poe kasuks. Läksingi siis Annelinna Tirsisse greipi ostma (muide äärmiselt maitsvad greibid* olid. tähh hea nõu eest). Kuna ma juba sealkandis olin, siis tegin ka pisikese Ihaste tiiru. See oli täna äärmiselt huvitav. Mida ma siis nägin/kuulsin: Kõigepealt nägin Prügitiimi Tambetit (Tundis teine mind isegi ära), siis nägin meeletutes kogustes õhuhaldjaid (neil oli vist miski kogunemine. Vahel harva on neid näha, aga täna oli kohe nii palju, et hakkas väljavaadet varjama. Virvendasid teised silme ees). Siis ma nägin, ei nüüd ma valetan, siis ma kuulsin ööbikuid. neid oli raske mitte kuulda. Lõõritasid teised nagu oleks miski laulupeo ettelaulmine või veel hullem võidulaulmine käsil. Ja teate, Ihaste on ikkagi ilus koht. Selline väikese aedlinna tunne. Mõnus kevadene, lapsed mängivad tänavatel indiaanlasi ja kauboisid (palavik on langenud, just kraadisin 37,4) keegi lõhub kusagil puid, eemal haugub koer, kusagil põletatakse midagi aias. Mõnus. ja kõige selle peale paistab mõnus õhtupäike. Imeilus.
Tagasiteel põikasin Viviani juurest läbi ja tagastasin talle raske südamega matkakoti. Ma armastan matkavarustust (k.a. matkakotid).
Edasi läks asi imelikuks. Kõnnin mina rahulikult kodu poole. Tuleb vastu miski noormees ja kingib mulle lille. No aitähh. Seda ei osanud ma oodatagi. Kõnnin siis edasi ja järgmine noormees, kes mulle vastu tuleb peatub ja küsib, et kas ta tohib minuga tutvuda. Sellele ei osanud kohe kuidagi regeerida. Mõtlesin aint, et järgmine noormees, kes vastu tuleb, palub suure tõenäosusega mu kätt. Aga koduteel ei kohanud ma enam kedagi. Nii et seekord siis pulmasid ei tule :D

*Greipidest niipalju. Esimesed greibid ostsin tegelikult eedenist. Seal müüdui need mulle apelsini hinnaga, aga kuan apelsin oli odavam, ei hakanud ma kisa tõstma. Teise greibi ostsin Tirsist, seal müüdi see mulle alguses Puust paadi hinnaga, aga kuan ma polnud ühe õnnetu greibi eest nõus nii suurt summat välja käima, siis sain ikkagi punase greibi hinnaga (kuigi mul oli valge greip, mis oli miskipärast kallim kui punane), ma ei julgenud rohkem häält tõsta, võibolla järgmisena oleks see näiteks aialabidaks nimetatud...

laupäev, mai 14, 2005

Bljääh :(

Keegi on haige.
Pole end ammu nii halvasti tundnud.
Ja niimoodi peab siis lõputööd kirjutama. No aitähh.

reede, mai 13, 2005

Tempo magnifico*

Appi.
Juhe koos.
Ületöötand.
jõud lõppeb.
ei jaksa enam.


Võrreldav ralliteoga limipulgal

neljapäev, mai 12, 2005

Külmkapiarheoloog

Kiitke mind ometi. Ma olen täna ommikul kella 9-st kuni kella 5-ni peaaegu ainult asjalik olnud. Teate ka palju see teeb? See on 8 h. see on 2 2/3 korda rohkem kui ma tegelikult üldse võimeline olen. Nüüdseks on mu ajud juba lootusetult kärssand kah. Lähevad jälle mahakandmisele.
Muidu pole siin aga elul viga. Tõsi küll süüa siin ei anta. Olen päev otsa tarbinud aint head ja paremat. No vähemalt kunagi kindlasti oli see hea ja parem. Olen söönud küpsisetorti, mille koht peaks olema muuseumis ja kringlit, mille on keegi kunagi kiviajal valmistanud ja ilmselgelt mitte söömise eesmägil vaid rohkem nagu relv-tööriistana (pihukringel) või nii (vähemalt kõvaduse aste on küll selline). Nüüd ma istun siin ja kaalutlen, et kas minna ja võtta seda külmkapimaitselist jäätist või mitte. See on kindlasti ainus jääajajäänukjäätis kogu universumis. Üldse on selle külmkapi kallale minek kui arheoloogiline avastusretk.

kolmapäev, mai 11, 2005

Oh, veel ühed matused üle elatud. Ilmselgelt on minu suguvõsa otsustanud välja surra. Grrr. Mäletate, mis ma kunagi matustest kirjutasin? No see kehtib ka praegu. Minu matused (eeldusel loomulikult, et ma ikka suren kunagi) peavad olema lõbusad, vastasel juhul ma ei suregi ära vaid hiilin vaikselt minema, nii et kellelegi ei ütle. Ma arvan, et need kes mind vähegi tunnevad teavad, et olen selleks võimeline küll.

Aga muide, kas te teate, kuidas elektrit tehakse???

esmaspäev, mai 09, 2005

Mis on roheline ja veereb?*

Nii, läbi on see roheliste rattaretk. Ei, lahe oli, pole midagi öelda. Või tähendab, öelda on palju. Nii palju, et seda ei jõua kuidagi teha ja nii ma võtangi vaatluse alla vaid paar olulisemat punkti.

Punkt 1 RATAS
No Richard Theodor Rull oli ikka üle platsi ratas. Sellist andis alles otsida. Ei uskunud mina (ja ma arvan, et teised ka mitte), et ma sellega siisiki nii kaugele jõuan. Ei, Richard oli selline tore vanakooli mees (või õigemini vanakooli ratas). Ei temal olnud kiiret kuskile. Ainus puudus oli selles, et ta oli selline äärmiselt valiv. Mäest üles ta küll kuidagi minna ei tahtnud. Aga alla tuli seeeest liigagi hoogsalt. Kui tal oleks pidurid olnud, siis oleks ehk lihtsam olnud. Nüüd ma muidugi teen Richardile liiga. loomulikult olid tal pidurid, aga tagumiste pidurite kasutamiseks tuli lihtsalt kasutada üleloomulikku jõudu ja esipidurid olid ühenduses signaaliga. Aga kõigest hoolimata oli ta väga armas ratas. Muidugi kolmandaks päevaks oli ka tema omadega täiesti läbi, kriuksus ja ägises nagu tõeline pensionäär. Tõsi, teise matkapäeva sõitsin ma Merikese reattaga, mille sõiduomadused pole Richardi omadega isegi mitte võrreldavad ja tänu millele ma arvatavasti ka kolmandal päeval sõita sain. Aga Richardi on mu südames rataste nimekirjas ikkagi esimesel kohal.


Punkt 2 PRÜGI
See aeg, mis ma ei istunud ratta seljas olin ma pead pidi prügikastis või seisin selle kõrval või korjasin kusagilt prahti üles või üritasin inimestele selgeks teha miks banaanikoor või kohvitops pole pakend. Äärmiselt keeruline ülesanne. Kusjuures kolmanda päeva lõpuks oli mõni inimene isegi selgeks saanud kuhu mida panna. Aga üldiselt oli olukord lootusetu. Paar huvitavat asja hakkas silma. Osa inimesi, kes prügi ära viskasid, ütlesid prügikasti taga seisvale Pillele aitähh. Mille eest??? Võimaluse eest prügi ära visata? Mõni jobu aga isegi ei pööranud tähelepanu sellele, kui ma neid teavitasin, et nad on jobud ja viskasid oma jobuprahi valesse prügikasti. Kõige rohkem ajasid vihale muidugi need üksikud, kes pärast seda kui ma olin öelnud, mida teha demonstratiivselt viskasid prügi valesse kasti. grrrr.
Muidu aga oli päris tore. Mõtlesin hakata elukutseliseks. No vähemalt CV-sse võiks selle küll kirjutada. Rohkem erialast praktikat minu suuna juures lihtsalt polegi. Muidugi nüüd on see vastupandamatu soov kõike pakendiks ja olmeks ja ei tea milleks veel jagada küljes ja sellest enam nii lihtsalt lahti ei saa. Eile nägin ühte prükkarit prügikastis sobramas - milline äratundmisrõõm :D Südamealt läks kohe soojaks.

Punkt 3 ÖÖD
Ööd on meil mustad. Ja lisaks sellele veel külmad. Esimese öö jagasin Piretiga telki ja see oleks äärepealt jäänud minu viimaseks ööks kah. Kringliks külmumisest oli puudu täpselt 1,3 cm. Piret võib öelda, milline näeb välja üks külmunud punapääsuke**. Kuigi ma siiamaani ei mõista, kuidas oli mul õnnestunud end öö jooksul niimoodi hullusärki keerata, et piret pidi mind magamiskotist välja lõikama. Tunne oli küll selline, et ma ei saa enam iial sooja. Aga prügikasti kõrval seistes soojendas päike nii intensiivselt, et varsti oli külm unustatud.
Teine öö oli palju leebem. Telgis oli kah rohkem rahvast. Ma ei teagi, kes mind rohkem soojendas, kas Mati või Merike. Aga hommikul oli kringliks külmumisest puudu tubli 4,63 km nii et polnud asi üldsegi ull.


Punkt 4 SÖÖK
eile lammaliha, täna lammaliha, omme kuramus paistab jälle lammas olevat... Ainult lammaliha võite asendada supi ja pudruga.

Punkt 5 TEEOLUD
Sile tee, asfalttee, sile tee, asfalttee, künkad mättad, künkad mättad, künkad mättad auk.

Punkt 6 ILMASTIKUOLUD
Ütleme nii, et kartsin ullemat. Ja seda, et ma oma nina ära põletan, seda ei osanud oodatagi. Aga just nii juhtus. Eile veel oli olukord nii, et ma ei saanud õhtul magamagi jääda, sest tule ära kustutades hõõgus nina edasi ja kuidagi häbematult valge oli.
Aga ega aint päike paistnud. Ikka vihma tuli ka. Nt siis kui ma Koorastes prügikasti kõrval seisin ja kirusin neid, kes väitsid, et ma ei pea jopet kaasa võtma, kuna niikuinii ei hakka sadama enne kui ma laagrisse jõuan. Loomulikult hakkas. Ja termika kontserdi ajal sadas ka mõnusat vihma. Tõesti mõnusat. Ma oleks seda 25,3 korda rohkem nautinud, kui ma oleks saanud pärast kuivaks. Aga ei saanud, nii sai ma hoopis märjaks ja lisaks veel suitsututud ka. Lõkkesuitsul oli nimelt konkreetselt minu vastu midagi. Ma vist meeldisin talle ;). Ahjaa, tänu sellele lõkkesuitsule võin ma nüüd olla täiesti kindel, et võin Mpsiga rääkida (enne oli väike kahtlus).

Punkt 7 TUJU
Kui ma hakkasin asju pakkima, siis oli hea tuju esimene asi, mille ma kotti panin. Ja ma võtsin seda kaasa tõesti piisavas koguses. Kõigi nende kolme päeva jooksul langes mu moraal vaid 3 korda allapoole arvestust ja need olid kõik haruldaselt lühikesed võnked minu muidu äärmiselt kõrgel hea tuju tasemel. Ja lõputööle mõtlemisele ei kulutanud ma päevas rohkem kui heal juhul 12 minutit.

P.S Aga kuna rattamatk on läbi, siis räägiks kiirelt ka mõnest teisest sündmusest. nt Merikese sünnipäevast, mille õigeks toimimiseks pidin ma lahendama 15 tundmatuga võrrandi. See võttis mul aega igaviku ja tuleb tõdeda, et mõni tundamatu jäi ikkagi tundmatuks. Lisaks sai taas tunnistust see, et jõllitamisvõistlusel teen ma Mpsile iga kell ära :D ja et krogipuurimine on populaarne ja pinget pakkuv tegevus ja et väike prrrrrrr-prrrrr-prrrrrr-plõks ei takista Pillel ilusaid unenägusid nägemast.***

Aga nüüd pean kahjuks lõpetama - > lõputöötähtaeg hingab kuklasse ja uskuge mind, tal on väga vilets hingeõhk.

* õige vastus: hernes loomulikult
** Kas te teate O. Ehala laulu, mille pealkirja ka mina ei tea, kuid mis räägib laululinnust, kes tuli liiga vara lõunast tagasi ja külmus surnuks?
*** loomulikult on üks neist väidetest sulaselge vale. ma vist ei pea ütlema milline.

pühapäev, mai 08, 2005

Ma tahaksin pehmetel patjadel puhata...

Miski imelik punanina on rattaretkelt koju jõudnud. Aga enam ei jõua midagi. ISEGI blogi ei jõua kirjutada. Täiesti jõuetu on. Võibolla omme, või siis üleomme....
Aga seda sorti istet ei soovi minu tagumine pool isegi mitte oma hirmsamates õudusunenägudes veel tükk aega näha:

neljapäev, mai 05, 2005

Iga matka põnevaim osa - pakkimine

Taas sai kinnitust vana tõde, et reisil/matkal läheb vaja täpselt nii palju asju, kui palju kotti mahub. Olukorra muutis keeruliseks see, et mul pole nii palju asju, kui sellesse kotti mahub (tavaliselt reisin ma kerge pagasiga, aga seekord laenasin endale Vivianilt suure ja põneva ja imetoreda koti*). Aga kus häda kõige suurem, seal vanarahva jutu järgi olevat ka abi kõige lähem. Seda vanarahvast ei saa küll alati usaldada - üks ropp ja otsese ütlemisega kamp - aga no ma siiski võtsin nende nõu kuulda. Teate ju küll, ka halb plaan on parem kui plaani puudumine**. Küsisingi Vivianilt, et kuidas temal ometi õnnestub nii suur kott asju täis panna. Vivian, arukas ja arusaaja tüdruk, andis kohe asjalikku nõu: Pane telk kotti ja kui ikka ei saa kotti täis, siis pane telk kõigepealt üles ja siis lahtisena kotti. Võtsin hea nõu kuulda ja näe imet, minu probleemide lõputuna näivast nimekirjast haihtus kotitäitmiseprobleem nii nagu seda poleks kunagi olnudki.
Selle asemele ilmus probleem: mida Pille järgneva kolme päeva jookskul küll süüa kavatseb? Sellest meeletust toidukogusest, mille ma täna hamstrina kokku kogusin ja koju vedasin on pool juba otsas (eriti otsas on šokolaad***).
Aga Richard T. Rull seisab jonnakalt koridoris ja ei julge tuppa tulla. Ta on selline vana kooli ratas. Aga soliidne. Ma usun (loe: loodan), et me saame sõpradeks. Aga kui omme mäest üles sõites miski poltergeist peaks pähe istuma ja täiega plokkima hakkab, siis saab keegi kurjaks. Ma ei ütle kes (et oleks põnevam), aga võite ise arvata, et selle kellegi viha on kohtuav.
Siin on pilt pillest pakkimas: Kui keegi tahab teada, mis on kirjutatud pisikeste punaste ringikeste sisse, siis klõpsake korraks pildil ja vaadake, kas juhtub midagi.


Vihjed:
* Vihje neile, kes peaks kunagi ilgelt rikkaks saama, siis matkavarustust võiks mulle alati kinkida. Alustades kompassist ja lõpetades kopmassiga (sest nii saab ringi peale - aga ma tahan ka kõike, mis sinna vahele jääb).
** Vihje vihje vihje!!!
*** Vihje - see aitab südamepahaduse vastu. Vähemalt esialgu. Kui kõik on otsas, siis läheb asi muidugi veel ullemaks. See süvenev südamepahadus hakkab mulle juba tõsiselt närvidele käima.

kolmapäev, mai 04, 2005

bljääh

Võite kolm korda arvata, kelle süda on JÄLLE paha!

teisipäev, mai 03, 2005

Seal ühel naisel oli saladus üks kanda, mis vahel kurvaks vahel rõõmsaks teda teeb...

Minu kõrvu kostus nurinat, et ma olevat oma rubriigi nii ära lõpetanud, et polevat viimasele küsimusele õiget vastust andnud. No olgu, ma parandan seda viga natuke. Ma ei ütle küll õiget vastust, aga ma üritan seletada, miks ma õiget vastust ei ütle.

Tõsi ta on, et miski närib mu hinge, piinab südant ja ajab mind väikest viisi hulluks. Need vastusevariandid, mis te pakkusite, olid muidugi ka õiged, selles suhtes et vahelduva eduga piinavad mind igasugu imelikud mõtted. Üks imelikum kui teine. Mind võiks lausa nimetada imelike mõtete generaatoriks. Aga on üks, mis on kõige imelikum neist ja ükski tuulehoog pole veel suutnud seda sindrinahka mu peast viia. Teised mõtted on enamasti nagu võililleseemned, natuke tuult ja nad lendavad juba teadmata suunas laiali. See üks on aga kangekaelne. Tema oiab kinni kümne küüne ja 32 hambaga ning tema lahtikangutamiseksjääb kergest tuulehoost väheks - oleks tormi vaja vist. Aga ma kardan, et sellisel juhul murduks võilill koos oma seemnega ja seda me ju ei taha. Samahästi võiks võtta muruniiduki (tuntud destruktiivsuse sümbol) ja asjale lõpp teha.

Miks ma sellest kangekaelsest võililleseemnest siis lähemalt ei räägi? Esiteks on mul alati olnud probleeme sõnastamisega ja teiseks ma ei saa. Pole seda võimalust lihtsalt. Tahaks küll, aga lihtsalt ei saa. Aga vaikida ei saa kah. Siia sobiks ästi üks Kareva luuletus, mis kirjeldab olukorda suht hästi (kuigi ehk natuke liig dramaatiliselt):

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?

Sellisel juhul tekib muidugi küsimus, et millise tallinnakilupäeva pühaku nimel ma üldse panin siia selle küsimuse, kui mul ei olnud plaaniski õiget vastust anda. Vastus on lihtne, ma lootsin, et keegi oleks juhuslikult õige vastuse pakkunud ja mina oleks saanud öelda, et säh Triin/Maariš/Mps/Laisik/Kesiganes siin on sulle krõpsik õige vastuse eest. Ja näe poleks pidanud ei rääkima ega vaikima. Vot selline kurikaval plaan oli mul :D

Aga ma loodan, et andestate mulle, et ma aegajalt väga imelik olen, käitun nii nagu ei peaks ja vahel lambist/toolist/paberikorvist kurvaks muutun. See läheb üle. Kunagi ikka saan ma jagu sellest, mis mind piinab (hoolimata kõigest olen ma ikka optimist) ja siis olen ma jälle vaba ning läbinisti rõõmus :D Praegu aga tuleb lihtsalt ulkuda veidi ringi, otsida tugevaid tuuli ja võibolla keskenduda lõputöö kirjutamisele...

Sellega paneks ma selle teema lukku. Ja räägiks muudest asjadest. Nagu näiteks sellest, et Võru linn on nüüd lai ja lapik (peale seda kui ma seal laiamas käisin). Või sellest, et eile oli jälle päikest näha (väike ilmateade igasse bloggeeringusse), täna aga nutavad pilved küll millegi äärmiselt kurva pärast. Läheks lohutaks neid, kuid ma pole kunagi lohutada osanud. Või siis näiteks sellest, et lugesin eile taas oma lemmikraamatut lapsepõlvest (kes veel ei tea, siis see on Meisterdetektiiv Blomkvist) -> ja musttuhat hinge peab surema ning hauapimedusse vajuma. Või siis sellest kuidas ma Maarišiga malet mängisin (mis lõppes sellega, et Maris võttis tartusse maleõpiku kaasa - siit algab mu langus). Või sellest, et keski on mu voodisse küpsisepuru puistanud :( (Ma kahtlustan Soodat). Või siis sellest, et nõudepesupäkapikud tuleks nõudepesuprintsi vastu vahetada :D

esmaspäev, mai 02, 2005

Ja päike pole ikka veel välja tulnud...

Nii, tudengite kevadpäevad on sellega siis läbi. Kahju. Aga vähemalt viimsepäevaüritused olid lahedad. Eriti karsumm ja loomulikult veemõnusid nautinud unustamatud 3 tenorit!!!


Volber möödus sel aastal kuidagi ebavolbrilikult :( Sellest on iseenesest kahju.
Ahjaa, eile nägin jälle Mpsi häält linna peal ringi hulkumas. Ilmselgelt tulevad Maariši põgenenud väljamõeldised lõpuks jälle tema juurde tagasi. Vähemalt ulguvad lähistel ringi. kas pole kohutav. Kui see tendents peaks jätkuma, siis ulgub varsti lisaks Mpsile veel tosin temasugust siin ringi ja see, kallid kodanikud, on juba selge liig.

Ahjaa, siinkohal ma lõpetaks ära ka kuulsusrikka rubriigi tunne Maailmaparandajat (keda sa armastad, vihkad või kes sind külmaks jätab)*. Suur tänu kõigile, kes oma pead vaevasid ja vastuseid pakkusid. Te olete kõik selle eest krõpsiku auga välja teeninud (ma loodan, et te juba teate, kus saab krõpsikuid realiseerida).
* Mitte, et mul küsimused otsas oleks või nii. Kaugel sellest. mul on küsimusi järgmiseks 64 aastaks ette mõeldud. Aga igal asjal peab kord lõpp tulema. Ja ma arvan, et selleks on praegune hetk sama hea kui iga teinegi...