Esmaspäev, juuli 30, 2012

Kõik on huku äärel

Ma pole täna kalendrisse vaadanud, aga äkki ongi täna mingi rahvusvaheline väikelaste jonnipäev. See seletaks, miks Tõruke juba poolest ööst saati end täiesti kohutavalt üleval peab. Mis te arvate, kas ma olen väsinud või ma olen väsinud. Ja siis võite uuesti arvata, et kas olukord hakkab lähenema "kõik on hukas" staadiumisse või mitte.
Väikesed vihjed:
  • korter on kui lahingutanner - puhtust ja kõrda pole kusagil
  • aiamaa on endiselt džunglistunud ja ma kardan, et ma ei jõua rohima sinna enne kui lumi maha tuleb.
  • joonistamisega olen kõvasti graafikust maas. Kui kõvasti, seda täppselt ei tea, sest graafik on kadunud.
  • Sirkel on ka kadunud. 
  • Ma ei oska hanesid joonistada. 
  • Rahakott pole ka välja ilmunud, seega ei saa poest isegi salaja paanikašokolaadi osta.
  • Aga raha niikuinii pole
  • Mis kõige hullem - pole aega et uusi lohutavaid õhulosse ehitada. 
Vot nii on lood siin pool suurt ja haisvat sääski täis sood.

Üks hea asi siiski on ka. Hoolimata Tõrukese püüetest minu ponnistusi nurjata, sai esimene laar mustikamoosi täna valmis vaaritatud ja purki pandud. 

Pühapäev, juuli 29, 2012

Mustikal

Täna oli taas päev, kus joonistamiseks suuremat aega ei leidnud. Käisime nimelt Laisiku ja Laisikubeebiga mustikal. Mina teatasin kohe alguses, et mina ei kavatse marju korjata ja nii saatsimegi Mpsi ämbriga metsa. Ise aga Tõrukesega läksime seenele. Või noh midagi sinna kanti. Eesmärk oli kaunis männimetsas jalutada. Arvestades, et tegu polnud mitte seenemetsaga, oli meie saak üllatavalt suur. Suur au tuleb siin Tõrukesele anda, kes oma lutti aegajalt strateegilistel hetkedel maha pillas. Lutt kukkus enamasti mõne minu töntsile silmale seni märkamatuks jäänud seene kõrvale. Ja see, et ta eile poes mu rahakoti kusagile poetas oli ka ilmselt selleks, et juhtida tähelepanu millelegi olulisele. Kahjuks ei märganud ma aga ka rahakotipoetumist, jäädes ilma nii rahakotist kui ka võimalikust väärtuslikust leiust. Nuuks.
Aga tagsi mustikate juurde. Hirmus palav oli seal metsas. Lõpuks kui mul õnnestus Mps ka metsast välja lohistada, otsustasime end pisut järvevees jahutada. Vesi oli soe. Isegi Tõruke sai varba märjaks.

Kolmapäev, juuli 25, 2012

Matkapäev

Igatsugu matku on olemas. On kanuumatkad ja jalgsimatkad ja rattamatkad ja paadimatkad ja automatkad jne. Seoses Ida-Saaremaad ja Muhut tabanud plahvatusliku titebuumiga on siinkandis eriti moodi läinud kärumatkad. Eile näiteks korraldasime ühe säärase ninase poolsaarele. Seal oli kõik mis üheks kenaks matkaks tarvis. Ilus päike, kaunis loodus, imetabased vaated, mõnus tuulevaikne piknikuplats, küllaltki lapsevankrisõbralikud teerajad. No mis sa hing veel ihaldad. Tõruke vaeseke oli taas sunnitud veetma päeva värske õhu käes.
Ja kuna matkasihtkoha ja kalli kodu vahele jäi Põhja-Saaremaa kauneim liivarand, siis sai ka seda väisatud. Sel korral olid seal lained! Suured mõnusad vahutavad lained. Mmmõnus.
Ja pärast mõnusat matka ning imelist supelust võimaldati end veel soojas saunas puhtaks küürida  (vahelduseks muidugi karastavasse jõkke sulpsates). Koogist ja värskest tuhlisest rääkimata.

Joonistamine muidugi programmi ei mahtunud...

Pühapäev, juuli 22, 2012

tagantjärele

Olen oma kirjutamisega täiesti lootusetult ajast maha jäänud. Näiteks on kajastamata see kuidas me üritame jätkuvalt Tõrukesest matkaselli teha ning kuidas möödus tema esimene öö telgis. Samuti pole ma rääkinud ooperikülastusest ega ka sellest kuidas ma ei taha enam pliiatsite poole vaadatagi. Kallitest külalistest pole rääkinud. Samuti on talletamata lugu sellest kuidas ma õhulosse ehitan ning vanu õhuhurtsikuid renoveerin. Üleüldist nuttu ja hala pole ka kirja pannud.
Ühesõnaga kirjanduslik ikaldus.

Ajaloo huvides olgu siiski öeldud, et Tõruke ööbis esimest korda telgis kanuumatkal 14-15 juulil. Kanuusse poissi ei lastud. Isegi kui oleks nii väikese päästevesti leidnud, siis ega ta poleks ju kanuus paigal püsinud vaid oleks üle serva vette piilunud/pudenenud. Ja noh aerutada ta ka veel ei oska. See-eest oskab puristada. Väärt oskus seegi.
Telgi ülespanekul oli noor matkasell muidugi igati abiks. Sel ajal kui meie telgile tugikaari installisime, ronis ta telgi alla ja jäi ootama, et telk tema ümber paigalduks. Õhkmadratsi pumpamisest võttis ta ka aktiivselt osa - ronis madratsi peale ja hüples seal. Ta meil nüüd kõnnib ilusasti käpuli, mitte ei rooma enam haavatud partisani kombel. See tähendab aga seda, et ta liigub eduliselt edasi ka murul ja miski teda ei peata.

Ooperisse me last kaasa ei võtnud. Kuigi võibolla oleks nad märganud noort talenti ja võtnud ta mõnda aariat esitama. Hääl on ju lapsel võimas - kostab koduküla teise otsa ära.

Pahaaimamatud külalised juhatasime sohu ja kastsime külma vette. Enne karastust sai neid küll pisut nuumatud, et nad endale natukenegi pekki naha alla saaks (see on hea isolatsioon ja aitab külmas vees vastu pidada), aga see ei läinud läbi. Aga pole hullu, jäätis jäi söömata, nii et järgmisel korral viin oma salaplaani täide.

Pliiatsite nägemine tekitab minus allergiat. hakkan üle kere sügelema. Kustutuskummi allergia on mul ka. Minu NoBirds t-särk on ära kulunud. Peaks vist sünnipäevaks uue tellima.

Õhulossid ja -hurtsikud on kõik põrmuks varisenud. Aga pole hullu, küll ehitan varsti uued ja uhkemad.

Neljapäev, juuli 12, 2012

Hukas

Mõnel päeval tunnen end küll täielikult läbikukkununa. Toad on segamini nagu oleks keeristorm korterist üle käinud.  Aiamaa on umbrohtu kasvanud ning näeb välja nagu Amazonase džungel kust maasikate toomiseks tuleb korraldada tõeline ekspeditsioon. Süüa midagi ei saa, sest kõik nõud on kraanikausis ja ootavad pesemist. Hoolimata sellest, et pesumasin ööd ja päevad huugab, ootab nurgas meeletu virn musta pesu. Laps näeb välja nagu murjam muhkel ja joonistamine edeneb ka kiirusega pool pilti päevas. Suuremate projektide elluviimisest ei tasu unistadagi. Ühesõnaga mitte midagi ei saa tehtud ja kõik on hukas. Nutma ajab lausa.

Kolmapäev, juuli 11, 2012

Varbad vees

Eile oli siis see ajalooline päev, kus ka Tõruke sai oma varba esimest korda merevette pistetud. Ta ise oleks võibolla rohkem sulistanud, kuid tema vanemad arvasid, et ehk on vesi tite jaoks siiski pisut külm. Tite jaoks võibolla oligi, aga minusuguse hülgerahva esindaja jaoks oli temperatuur ideaalilähedane. Olemegi nüüd viimaseid palavaid ilmasid sihtotstarbepäraselt kasutanud ning iga päev ujumas käinud. Seda kõike talvise tervise nimel (mäletate ju vanarahvatarkust, et kes suvel vähemalt 16 korda meres ujumas käib, seda talvel külmetushaigused ei kimbuta). Kahju, et meil siin kodu lähedal mõnda head ujumiskohta pole...
Aga ega mul üldiselt sulistamiseks ja rannas peesitamiseks väga palju aega ole. Iga vähegi vaba hetke kasutan joonistamiseks ja vihun rebaseid vorpida nii et pliiatsid suitsevad. Vabu hetki muidugi napib, sest poiss ei paista olevat just ülemäära kunstilembene. Iga kord kui ma laua taha joonistama istun, roomab ta ligi ja hakkab mööda mu jalga üles ronima. Eesmärgiks on laualt minu joonistus kätte saada ja see ära süüa. Või siis lihtsalt mind pisut närida. Tal on endiselt väga teravad hambad!

P.S Maasikad on endiselt aktuaalsed. Tegin torti!

Neljapäev, juuli 05, 2012

Maasikate kahjulikust mõjust

Nädal aega möödas ja ma pole ikka veel midagi kirjutanud. Millest see küll tuleb? Las ma ütlen teile! See on maasikakooma. Kui süüa nii palju maasikaid kui mina viimasel ajal mugistanud olen, siis hakkab see lõpuks ajudele ja need muutuvad pehmeks kui üleküpsenud maasikas.
Aga pidama ka kuidagi ei saa. Ma lihtsalt armastan maasikaid. Ja tundub, et minu poeg, kelle kohta 90% inimestest väidavad, et on justkui Mpsi suust kukkunud (loodetavasti mitte pea peale), on vähemalt maasikasöömises ilmselgelt minusse. Maasikamoosi vitsutab kahe suupoolega ja kui hää kraam otsa saab, siis on draama majas. Loodame et sulatatud juustu osas on poiss samuti emasse.