pühapäev, juuli 25, 2021

Koera elu

 Lubasin, et kirjutan sellest, kuidas kulgeb meie elu kutsikaga. Ega siin midagi väga põnevat kirjutada polegi. Nefi on meie juures elanud pisut kauem kui kuu aega ja selle aja jooksul pole ta märkimisväärseid sigadusi korraldanud. Käitub nagu kutsikas ikka. Või vähemalt ma arvan, et kutsikad nii käituvad - mul pole ju kunagi varem koera olnud. 


Nefi on ametlikult Tõrukese koer, aga tegelikult ikkagi minu. Eks ma arvestasin sellega, et varem või hiljem läheb see suur koeravaimustus üle ja hoolitsemine jääb minu ülesandeks. Ma olin siiski üllatunud, et see nii kiiresti juhtus. Eks mängib siin rolli ka see, et mõlemad minu suuremad lapsed on väikesest saati loomi peljanud. No ja kutsikas oma tormakuses ja mängulustis kipub ikka peale hüppama ja näksama (ma küll üritan seda kommet välja juurida ja tundub, et on pisut paremaks läinud, aga lõpuks on kutsikas ikkagi kutsikas ja kui ta tõeliselt mänguhoogu satub, siis kaob kõik seniõpitu). Tõruke saab Nefiga enamvähem hakkama, aga ega see tal liiga loomulikult välja ei tule. Täpike kardab Nefit ja oma käitumisega (jookseb kiljudes eest ära) ärgitab ta elukat veelgi rohkem mängima.

Ainus kes koeraga hästi hakkama saab on Tirts. Tema on sünnist saati loomadega koos olnud ja suhtub neisse hoopis teistmoodi. Tal pole mingi mure koos loomadega ühest kausist süüa või nende seljas elada. Kassi toidu on ta nüüd vahetanud koerakrõbinate vastu. Alles täna oli vahva vaatepilt, kus Tirts istus aediku värava ees, mugis koeraküpsiseid ja ulatas neid võre vahelt ka Nefile, ise korrutades: "Nämm-nämm!". Ainus häda on selles, et nad on Nefiga üsna ühesuured. Nii et kui koer rõõmustades sõbra poole tormab, siis jookseb ta vaese lapse lihtsalt pikali.

Nefi on tõu poolest puhast verd Lääne-Saaremaa tukstaks. Krants noh. Vanemate hulgas pidi olema laika, dobermanni ja hagija verd, aga mulle tundub, et mõni hunt on ka ikka sekka sattunud, sest välimuselt ei sarnane ta ühegi eelnimetatud tõuga. Ema oli tal keskmist ja isa suurt kasvu, seega ootame ja vaatame, milliseks ta meil kujuneb. Selle kuuga on ta poole suuremaks kasvanud. Vanaema ütles eile, et koer on kõhnavõitu. Tegelikult on tal lihtsalt jalad pikaks kasvanud ja proportsioonid on seetõttu kummalised. Sööb kõike ja palju. Antagu ainult kätte.

Nefi on meil õuekoer. Mps ja Papa ehitasid talle uhke kahekambrilise kuudi. Minu panus seisnes taas pintseldamises ja nimesildi maalimises. Hetkel on tal kuudi ümber aedik, aga pikemas perspektiivis on plaanis paigaldada raadiopiire. Meie õue ümbritsev madal kiviaed ei pea ühtki looma kinni. Suure osa ajast saab ta vabalt joosta, aga ööseks (ja siis kui läheb liiga ülemeelikuks kätte) peab oma aedikusse minema. Ega see teda eriti kinni pea. Kui ta oli väiksem, siis ta voolas (nagu Täpike ütles) aia alt läbi. Suuremaks ja osavamaks muutudes on ta õppinud väravat avama. Ärge küsige kuidas. Mitte, et sellest väga hullu oleks, ta ei lähe niikuinii üksinda õuest välja. Ka rihma otsas ei taha ta kodust kaugele minna. Äärmisel juhul 50 meetrit ja siis jääb seisma jalad kui pulgad all ja keeldub sammugi edasi astumast. Samas ilma rihmata võib ta koos minuga päris kaugele tulla (püsides koguaeg ligiduses).

Õuekoerastaatuse tõttu pole meil olnud probleeme tuppa pissimise ja mööbli närimisega, seega väga lustlikke lugusid mul rääkida pole. Midagi olulist ta katki närinud ka pole. Mõned augud Tõrukese pükstes ei lähe arvesse. Tema lemmikmänguasi on ruigav  põrsas. Ühe suutis ta juba maha murda. Ostsin talle uue. Seda võib ta päris pikalt piiksutada ja rappida. Kassiga seevastu saavad nad hästi läbi. Või noh, kass talub koera rahulikult ja koer on aru saanud, et kass ei alandu temaga mängima. Samas hoiab kass pidevalt kutsika lähedusse.

Vot sellised lood.

laupäev, juuli 24, 2021

Särav ja sädelev

Täna, 8 aastat tagasi, sündis Täpike. Väikesest vääksust on kasvanud (endiselt üsna pisike) suur inimene. 7 oli veel kuidagi hoomatav, aga 8! Siinkohal tahaks jälle rääkida sellest kuidas aeg lendab. Aga mis sest heietada, ega aeg sellepärast siis tormamist lõpeta. Vastupidi. Kihutab tagasi vaatamata edasi.
Mina tahaks siiski aja korraks külmutada ja rääkida teile, milline tegelane on täpselt 8-aastane Täpike.
Minu arust iseloomustab teda kõige paremini tema enda poolt valitud sünnipäevapeo teema  - "särav ja sädelev". Seda ta on. Temas on ohtralt elurõõmu ja pulbitsevat sära.
Täps on kasvult väike - klassikaaslased on kõik jupp maad pikemad, aga tema isiksus on suur. Lisaks on tal veel väle keel ja lakkamatu vajadus midagi seletada. Ma ei teagi ühtegi inimest, kes nii palju rääkida armastaks. Mulle endale meeldib ka rääkida, aga no Täpike on hoopis eraldi liigast. Siinkohal tuleb rõhutada, et jutt pole ainult kvantiteedis vaid ka kvaliteedis. Tema jutt on terane ja kohati isegi peenutsev. Ta armastab keerulisi sõnu ja ilulevat kõneviisi. 
Täps on tõeline inimeste inimene. Talle meeldib suhelda, ta suudab võhivõõrastega hetkeliselt sideme luua ja kiiresti sõprust sobitada.
Täpike võib olla hajameelne ja tõeline udupea. Lisaks saadab teda igal sammul Kaos. Samas mõtleb ta alati suurelt. Ta teeb ulmelisi plaane ja korraldab üritusi. Juba jaanuaris pani ta terve selle aasta tähtpäevade plaanid paika (sh menüü ja kultuuriprogrammi). 
Ka oma sünnipäevapeo jaoks mõtles ta välja sada kaunistust. Terve meie õu on täis riputatud sädelevaid lindikesi ja siin seal rippusid puude otsast alla läikivad kommid. Täpselt oli teada, kuhu peavad tulema õhupallid ja kuhu muud kaunistused.
Täps on edev. Ta armastab end uhkelt riidesse panna ja ehtida. Olen tihti leidnud ta peegli ees poosetamas ja eputamas. Teisalt olen näinud ka kuidas ta peegli ees haleda näo tegemist harjutab - ka seda ilmet läheb tal aegajalt vaja.
Lühidalt - ta on üks ütlemata särav väike tegelane ja meile väga kallis!

teisipäev, juuli 20, 2021

Pildike


Laadisin just arvutisse miljon pilti möödunud lõunamaareisist. Jagan teiega parimat. Kes ülejäänud 999999-t näha soovib, peab külla tulema.


P.S Klõpsu tegi tegelikult Mps. Ma olin mitu korrust all pool, kuna Tirts tahtis ise trepist üles minna, aga tema väikeste jalakestega võtab see veidi rohkem aega. Ongi hea, jaksan tempos püsida.

esmaspäev, juuli 19, 2021

Puhkusereis (lastega)

Käisime perepuhkusel Lõuna-Eestis. Siit tuleb lühikokkuvõte, et endal meeles püsiks - reisipäevikut ju ei kirjutanud.

1. päev

Me ei olnud veel Pärnussegi jõudnud kui juba tuli paaril korral auto kinni pidada ja ähvardada, et keerame kohe otsa ringi kui tagumise istme rahvas omavahelist nääklemist ei lõpeta. Pärnus toimus boksipeatus (jahutusvedelikupaagikorgirike) ja osteti Tõrukesele tema kauaigatsetud nuudlid, mis sattusid küll kapsatükikeste tõttu põlu alla. Koheselt meenus laul: 

"Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
kuid kapsatükid nuudlites,
ta võivad jätta nälga.

Tõrvas tegime ujumispeatuse, mis tundus väga hea mõttena, sest ilm oli jõletult palav. Lähemal vaatlemisel selgusid aga mitmed probleemid. Minu lapsed on teadupärast veelembesed, kuid harjunud toimetama meres, kus võid pikalt ringi lipata enne kui sügavaks läheb. Suurematele lastele sai seda veel kuidagi selgitada, aga Tirts, see tormas pea ees järve ja üritas end iga hinna eest ära uputada. Iga kord kui katsusin teda kalda poole suunata, kriisati üle kogu linna. Ja et väikelaste päästmist veelgi põnevamaks teha, oli seal mustmiljon parmu, kes üritasid mind elusalt nahka panna. Erilist värskendust see suplus ei pakkunud. Lõpuks vedasin kriiskava ja hammustava lapse jõuga veest välja. Toimus kiire piknik ja naasmine saunaks muutunud autosse. 

Edasi viis tee otse ööbimiskohta - Sangaste Rukkimajja - mille kohta on mul öelda vaid üht - KONDITSIONEER! Panime asjad tuppa ning suundusime Sangaste lossi ringtalli. Seal oli tore näitus, kus lapsed said enamusi asju näppida ja katsetada. Isegi proovisin näiteks lehma lüpsmist. Tuli välja küll (ma pole päris lehma kunagi lüpsta proovinud), kuigi selle lehma piim oli ikka väga lahja.

Õhtusöök oli Rukkimajas ja enne pimedat käisime veel sugulasi vaatamas.

2. päev

Teate, et minu lapsed on 50% Võru verd muhulased? Aga ise polnud veel Munamäe torniski käinud. 2. päeva ülesandeks oligi see viga likvideerida. Kõige esimese asjana vaatasime siiski üle minu nao värsked maavaldused. Koht vajab ohtrasti kõpitsemist, kuid on suure potentsiaaliga. Seejärel aga kihutasimegi otse Munamäele. Veeretasin oma koguka kere ka selle muna otsa. Torni viis õnneks lift. Pettumus oli suur. Mitte, et vaatel midagi viga oleks olnud. See oli sama kena kui vanasti, aga värskendav tuuleke, mida lootsin sealt leida, oli täiesti kadunud. Seda kadunud tuult ei leidnud me ka Ööbikuoru vaatetornist. Tõruke narris, et kes viimasena tornist alla saab, on praemuna. Just sellena ma end tundsingi. Leevendust palavusele otsisime Eesti sügavaimast järvest. Leevendust ei saanud. Kordus Tõrva järve stsenaarium parmude ja Tirtsuga, kes oli võtnud eesmärgiks välja selgitada kui sügav see järv ikka on.

Lõunasöök järve kõrval asuvas söögikohas ja aeg oli taas külastada lapsepõlveradasid. Lapsepõlves käisime igal suvel Võrumaal vanaema ja vanaisa juures ja mul on sealt palju toredaid mälestusi alustades piimapukkidest ja heintes magamistest ning lõpetades iiveldamaajavalt looklevate kruusateedega. Ma polnud seal käinud alates vanaisa surmast (seega 16 aastat). Piimapukki pole seal ammu enam, heinaküünist on tehtud suvila. Kõik on kuidagi väikeseks jäänud - õu, suur mägi maja kõrval, maja ise, toad (üks tuba, mis mu mälestustes on kindlas kohas, on tegelikkuses sootuks puudu, mis kõige hullem, seda pole kunagi olemas olnudki).  Eks ma olen ise pisut suuremaks saanud. Tore on muidugi näha, et majapidamine pole laokile jäänud vaid seda ikka kõpitsetakse edasi.

Järgmisena võtsime suuna Seedri puhkemajja, mis oli meie öömaja number 2. Neil ei olnud konditsioneeri. Tänu avatud aknale, oli öö siiski täiesti talutav. Enne ööd käisime ja külastasime veel sugulasi.

3. päev

Kiire poodlemine Võrus (kus kohtasime juhuslikult tuttavaid nägusid) ja võtsimegi suuna Vastseliinale. Kui mina seal viimati käisin, olid seal lihtsalt varemed. Nüüd aga on seal uhke elamuskeskus, kus oli uudistamist küll ja rohkem, kui ainult kuumus ei oleks viimsetki jõuraasu välja pigistanud. Ma ausalt tundsin, et olen kuumarabanduse ääre peal. Ujumine Obinitsa järves ei aidanud samuti, sest kordus sama, mis eelmiste järvede juures - parmud ja võitlus mudilasega, kes ei tahtnud uskuda, et ta ujuda ei oska.

Lõunasöök Taarka Tarõs oli kosutav. Eriti tore oli täis kõhuga maja taga varjus tekil lebotada ja leiba luusse lasta. Liiga kauaks siiski pikutama ei saanud jääda - oli vaja vaadata kas Piusalt saab savikausse. Sellist nagu mul vaja oleks, sealt ei saanud. Seejärel võtsime suuna Värska Seto talumuuseumisse. Sellest on mul ainult head mälestused - siis sai meid kätte äikesevihm. See puhus elu sisse ka kõige roidunumale rändurile. Tirts mängis ennastunustavalt porilompides ja suuremad lapsed tormasid vihmasajus ringi.

Ööbisime koduses Männi puhketalus, kus meie päralt oli terve maja. 

4. päev

Asjad pakitud, algas pikk tagasisõit. Esimese peatuse tegime Maanteemuuseumis. Veetsime seal päris pikalt aega. Laste vaieldamatuks lemmikuks oli liikluslinnas elektriautoga sõitmine. Tõruke sõitis ja Täps targutas kõrvalistmel. Esimese hooga teatas ta, et Tõrukesel on lubade saamiseni veel pikk maa minna, aga teise sõidukorra lõpuks oli Tõruke juba päris osav (ja talle omaselt väga korrektne liikleja, kes järgis liiklusmärke ja sõitis õigel sõidurajal) ja sai Täpsilt kiidusõnu: "Ma arvasin, et tuleb romuralli, aga näe, jäime ellu." Seal müüdi ka väga maitsvat kalja, mis oli hädavajalik kosutus, sest ilm oli endiselt kõrvetavkuum.
Järgmine peatus oli Rõngu pagarites ja seejärel suundusime (hoolikalt kõikidest järvedest mööda kihutades) Helme varemete ja koobaste poole. Kuna Tirts jäi selleks ajaks magama, siis passisin temaga autos seni kuni ülejäänud pere kohaga tutvumas käis. Tõruke tahtis seiklusi ja seda ta ka sai. Liigagi palju, nagu ta ise ütles. Kusagilt võsast ronis lõpuks välja paar üsna mudast ja kriimustatud last.
Edasi kihutasime otse kodu poole. Viskasime kodinad uksest sisse ja põrutasime edasi mere äärde.
Kõikide nende järvekannatuste kõrval oli see lihtsalt superluks - Tirts sai vees piiramatult joosta, ühtegi parmu näha polnud ja lisaks kõigele puhus ka meeldiv jahe tuuleke. Superluks 

teisipäev, juuli 06, 2021

Vanaldane

Täna hommikul tööle sõites kuulsin kuidas raadios kirjeldati üht meest* kui vana ja väärikas eas olevat. Veidikese aja pärast täpsustati, et ta saab peatselt 40. Ma saan ka tuleval aastal 40. Seega kui 40 on vana ja väärikas eas, mis siis 38 on? Vanaldane? Noor pensionär? 

Ma ei mõista mis värk sellega on, et igal pool justkui hõõrutakse nina alla, et sa ei ole enam esimeses nooruses. Alles see oli kui ajakirjanik mulle otse ütles, et see on puhas enesepett kui end nooreks pean. Nüüd siis riiklikus meedias. Mis järgmiseks, hakatakse pensionäri piletit bussis pakkuma?

Tegelikult tunnen end veel täitsa noore ja rohelisena. Loen lasteraamatuid ja puha. Näiteks eile lõpetasin Maria Parri Vahvlist südamed - Tõrukese kolmanda klassi soovitusliku kirjanduse loetelust. Mulle väga meeldis. Sai naerda ja nutta**, oli kerge ja ladus lugemine ning üldse ei tahtnud raamatut käest panna. Minu viimase aja lemmik. Kuna ma pole mingi raamatuekspert ega kirjandusguru, siis pikemat retsensiooni ei tule. Lugege ise. Soovitada julgen küll.

*Olgu-olgu - tõe huvides olgu öeldud, et tegu oli tennisistiga ja tippsportlase kohta võib ta ju vana olla, aga ikkagi... 

**Sellest olen varemgi kirjutanud, et ma hakkan nutma isegi kõige läbinähtavamate pisarakiskujate peale, heast ja kaasahaaravast loost rääkimata.

esmaspäev, juuli 05, 2021

Tulge külla!

Jah, praegu on õige aega mulle külla tulla. Mul on toad enamvähem korras ja tõenäosus, et see nii ka püsib, on tavapärasest oluliselt kõrgem. 

Jah, saatsin oma  esikaosed viieks päevaks laagrisse. Oleks ka pisikaose saatnud, aga alla kaheaastaseid nad ei võtnud.

Ma olin isegi natuke kade. Oleks tahtnud ka laagrisse. Mulle on alati laagerdamine meeldinud, aga väiksena sain vaid paari pühapäevakooli laagrisse, mis kestsid vaid ca 2 päeva. Aga mina olin toona selline aktiivne suhtleja ja kartmatu aktivist, kes oleks laagerdamist täiel rinnal nautinud. See aktiivsuse periood ja suhtlemisvabadus kadusid mul mingi aeg ära ja põhikoolis ning gümnaasiumis olin vaikne ja tagasihoidlik. Õnneks sain ma sellest ülikooli ajal taas enamvähem üle. Enne ülikooli, käisin siiski veel ühes laagris - Lions Club´i noortelaagris Norras. Mul on sellest kustumatud mälestused. Loodan, et minu pujäänid võtavad laagrist kõik hea, mis võtta annab.

Minu lapsed on täielikud vastandid. See paistis silma kohe kui laagrisse jõudsime. Tirts lohistas oma kohvrit järel ja enne kui jõudis oma toani oli juba mitmele inimesele jõudnud rääkida, kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas ta on kogu elamise kohvrisse pakkinud. Ta loopis oma jalanõud laiali ja sädistas kõik see aeg. Lõpuks teatas suure elevusega, et ta lihtsalt armastab rääkida! Õhtul kui talle helistasin (neil on tunnike nutiaega õhtul, mil nad võivad telefoni näppida ja kõnesid pidada) teatas ta, et ma ei kujutavat ette kui äge koht see on ja et ta on leidnud endale sealt uue sõbra (sõbra nime ta ainult ei mäletanud) ja et tema polevat ainus, kes reeglitesse vabalt suhtub. See viimane oli küll murettekitav, aga pisut selgitamist ja sain teada, et tegelikult ikka erilist reeglite rikkumist ei toimunud.

Tõruke, kes on analüütilise meelega, teatas seevastu juba eelmisel õhtul, et ta on 4% hirmul, 6% ärevil ja 90% põnevil. Tema vaatas ka põnevusega koha üle, aga kui oli välja valinud voodi oma kahe sõbra aseme vahel, siis selle asemel, et lihtsalt ringi tormata, pani ta asjad ilusasti kappi ja sahtlisse ning tutvus päevakavaga. Kui ma talle õhtul helistasin, siis ta väga jutukas polnud ja võis kuulda isegi pahameelt, et ma tema väärtuslikku nutiaega raiskan. Aga ta vähemalt kinnitas, et seal on tore.

Ma loodan, et see on neil üks tore ja meeldejääv laager!

Ja nüüd palun endale ka väikest laagrit. Ma oleks täitsa nõus paar päeva koos toredate inimestega mõnes looduskaunis kohas veetma, neli korda päevas maitsvaid (kellegi teise valmistatud) toite süüa ja lasta end vahvatesse ettevõtmistesse kaasa kiskuda. Võiksin isegi teatud määral reegleid järgida....

neljapäev, juuli 01, 2021

ei ole tore

Kas ma kirjutasin mingis meeltesegaduse hetkel, et tööl on tore?
Ma olin vist purjus.

Hetkel on tööpäeva lõpuni veel kaks tundi ja ma olen täiesti tühjaks pigistatud. Tegemata tööde nimekiri aga aina kasvab. Ja asi pole selles, et ma midagi ära ei teeks. Vastupidi, raban nagu segane, aga igasugust jama tulvab muudkui peale.