laupäev, juuli 24, 2021

Särav ja sädelev

Täna, 8 aastat tagasi, sündis Täpike. Väikesest vääksust on kasvanud (endiselt üsna pisike) suur inimene. 7 oli veel kuidagi hoomatav, aga 8! Siinkohal tahaks jälle rääkida sellest kuidas aeg lendab. Aga mis sest heietada, ega aeg sellepärast siis tormamist lõpeta. Vastupidi. Kihutab tagasi vaatamata edasi.
Mina tahaks siiski aja korraks külmutada ja rääkida teile, milline tegelane on täpselt 8-aastane Täpike.
Minu arust iseloomustab teda kõige paremini tema enda poolt valitud sünnipäevapeo teema  - "särav ja sädelev". Seda ta on. Temas on ohtralt elurõõmu ja pulbitsevat sära.
Täps on kasvult väike - klassikaaslased on kõik jupp maad pikemad, aga tema isiksus on suur. Lisaks on tal veel väle keel ja lakkamatu vajadus midagi seletada. Ma ei teagi ühtegi inimest, kes nii palju rääkida armastaks. Mulle endale meeldib ka rääkida, aga no Täpike on hoopis eraldi liigast. Siinkohal tuleb rõhutada, et jutt pole ainult kvantiteedis vaid ka kvaliteedis. Tema jutt on terane ja kohati isegi peenutsev. Ta armastab keerulisi sõnu ja ilulevat kõneviisi. 
Täps on tõeline inimeste inimene. Talle meeldib suhelda, ta suudab võhivõõrastega hetkeliselt sideme luua ja kiiresti sõprust sobitada.
Täpike võib olla hajameelne ja tõeline udupea. Lisaks saadab teda igal sammul Kaos. Samas mõtleb ta alati suurelt. Ta teeb ulmelisi plaane ja korraldab üritusi. Juba jaanuaris pani ta terve selle aasta tähtpäevade plaanid paika (sh menüü ja kultuuriprogrammi). 
Ka oma sünnipäevapeo jaoks mõtles ta välja sada kaunistust. Terve meie õu on täis riputatud sädelevaid lindikesi ja siin seal rippusid puude otsast alla läikivad kommid. Täpselt oli teada, kuhu peavad tulema õhupallid ja kuhu muud kaunistused.
Täps on edev. Ta armastab end uhkelt riidesse panna ja ehtida. Olen tihti leidnud ta peegli ees poosetamas ja eputamas. Teisalt olen näinud ka kuidas ta peegli ees haleda näo tegemist harjutab - ka seda ilmet läheb tal aegajalt vaja.
Lühidalt - ta on üks ütlemata särav väike tegelane ja meile väga kallis!

teisipäev, juuli 20, 2021

Pildike


Laadisin just arvutisse miljon pilti möödunud lõunamaareisist. Jagan teiega parimat. Kes ülejäänud 999999-t näha soovib, peab külla tulema.


P.S Klõpsu tegi tegelikult Mps. Ma olin mitu korrust all pool, kuna Tirts tahtis ise trepist üles minna, aga tema väikeste jalakestega võtab see veidi rohkem aega. Ongi hea, jaksan tempos püsida.

esmaspäev, juuli 19, 2021

Puhkusereis (lastega)

Käisime perepuhkusel Lõuna-Eestis. Siit tuleb lühikokkuvõte, et endal meeles püsiks - reisipäevikut ju ei kirjutanud.

1. päev

Me ei olnud veel Pärnussegi jõudnud kui juba tuli paaril korral auto kinni pidada ja ähvardada, et keerame kohe otsa ringi kui tagumise istme rahvas omavahelist nääklemist ei lõpeta. Pärnus toimus boksipeatus (jahutusvedelikupaagikorgirike) ja osteti Tõrukesele tema kauaigatsetud nuudlid, mis sattusid küll kapsatükikeste tõttu põlu alla. Koheselt meenus laul: 

"Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
kuid kapsatükid nuudlites,
ta võivad jätta nälga.

Tõrvas tegime ujumispeatuse, mis tundus väga hea mõttena, sest ilm oli jõletult palav. Lähemal vaatlemisel selgusid aga mitmed probleemid. Minu lapsed on teadupärast veelembesed, kuid harjunud toimetama meres, kus võid pikalt ringi lipata enne kui sügavaks läheb. Suurematele lastele sai seda veel kuidagi selgitada, aga Tirts, see tormas pea ees järve ja üritas end iga hinna eest ära uputada. Iga kord kui katsusin teda kalda poole suunata, kriisati üle kogu linna. Ja et väikelaste päästmist veelgi põnevamaks teha, oli seal mustmiljon parmu, kes üritasid mind elusalt nahka panna. Erilist värskendust see suplus ei pakkunud. Lõpuks vedasin kriiskava ja hammustava lapse jõuga veest välja. Toimus kiire piknik ja naasmine saunaks muutunud autosse. 

Edasi viis tee otse ööbimiskohta - Sangaste Rukkimajja - mille kohta on mul öelda vaid üht - KONDITSIONEER! Panime asjad tuppa ning suundusime Sangaste lossi ringtalli. Seal oli tore näitus, kus lapsed said enamusi asju näppida ja katsetada. Isegi proovisin näiteks lehma lüpsmist. Tuli välja küll (ma pole päris lehma kunagi lüpsta proovinud), kuigi selle lehma piim oli ikka väga lahja.

Õhtusöök oli Rukkimajas ja enne pimedat käisime veel sugulasi vaatamas.

2. päev

Teate, et minu lapsed on 50% Võru verd muhulased? Aga ise polnud veel Munamäe torniski käinud. 2. päeva ülesandeks oligi see viga likvideerida. Kõige esimese asjana vaatasime siiski üle minu nao värsked maavaldused. Koht vajab ohtrasti kõpitsemist, kuid on suure potentsiaaliga. Seejärel aga kihutasimegi otse Munamäele. Veeretasin oma koguka kere ka selle muna otsa. Torni viis õnneks lift. Pettumus oli suur. Mitte, et vaatel midagi viga oleks olnud. See oli sama kena kui vanasti, aga värskendav tuuleke, mida lootsin sealt leida, oli täiesti kadunud. Seda kadunud tuult ei leidnud me ka Ööbikuoru vaatetornist. Tõruke narris, et kes viimasena tornist alla saab, on praemuna. Just sellena ma end tundsingi. Leevendust palavusele otsisime Eesti sügavaimast järvest. Leevendust ei saanud. Kordus Tõrva järve stsenaarium parmude ja Tirtsuga, kes oli võtnud eesmärgiks välja selgitada kui sügav see järv ikka on.

Lõunasöök järve kõrval asuvas söögikohas ja aeg oli taas külastada lapsepõlveradasid. Lapsepõlves käisime igal suvel Võrumaal vanaema ja vanaisa juures ja mul on sealt palju toredaid mälestusi alustades piimapukkidest ja heintes magamistest ning lõpetades iiveldamaajavalt looklevate kruusateedega. Ma polnud seal käinud alates vanaisa surmast (seega 16 aastat). Piimapukki pole seal ammu enam, heinaküünist on tehtud suvila. Kõik on kuidagi väikeseks jäänud - õu, suur mägi maja kõrval, maja ise, toad (üks tuba, mis mu mälestustes on kindlas kohas, on tegelikkuses sootuks puudu, mis kõige hullem, seda pole kunagi olemas olnudki).  Eks ma olen ise pisut suuremaks saanud. Tore on muidugi näha, et majapidamine pole laokile jäänud vaid seda ikka kõpitsetakse edasi.

Järgmisena võtsime suuna Seedri puhkemajja, mis oli meie öömaja number 2. Neil ei olnud konditsioneeri. Tänu avatud aknale, oli öö siiski täiesti talutav. Enne ööd käisime ja külastasime veel sugulasi.

3. päev

Kiire poodlemine Võrus (kus kohtasime juhuslikult tuttavaid nägusid) ja võtsimegi suuna Vastseliinale. Kui mina seal viimati käisin, olid seal lihtsalt varemed. Nüüd aga on seal uhke elamuskeskus, kus oli uudistamist küll ja rohkem, kui ainult kuumus ei oleks viimsetki jõuraasu välja pigistanud. Ma ausalt tundsin, et olen kuumarabanduse ääre peal. Ujumine Obinitsa järves ei aidanud samuti, sest kordus sama, mis eelmiste järvede juures - parmud ja võitlus mudilasega, kes ei tahtnud uskuda, et ta ujuda ei oska.

Lõunasöök Taarka Tarõs oli kosutav. Eriti tore oli täis kõhuga maja taga varjus tekil lebotada ja leiba luusse lasta. Liiga kauaks siiski pikutama ei saanud jääda - oli vaja vaadata kas Piusalt saab savikausse. Sellist nagu mul vaja oleks, sealt ei saanud. Seejärel võtsime suuna Värska Seto talumuuseumisse. Sellest on mul ainult head mälestused - siis sai meid kätte äikesevihm. See puhus elu sisse ka kõige roidunumale rändurile. Tirts mängis ennastunustavalt porilompides ja suuremad lapsed tormasid vihmasajus ringi.

Ööbisime koduses Männi puhketalus, kus meie päralt oli terve maja. 

4. päev

Asjad pakitud, algas pikk tagasisõit. Esimese peatuse tegime Maanteemuuseumis. Veetsime seal päris pikalt aega. Laste vaieldamatuks lemmikuks oli liikluslinnas elektriautoga sõitmine. Tõruke sõitis ja Täps targutas kõrvalistmel. Esimese hooga teatas ta, et Tõrukesel on lubade saamiseni veel pikk maa minna, aga teise sõidukorra lõpuks oli Tõruke juba päris osav (ja talle omaselt väga korrektne liikleja, kes järgis liiklusmärke ja sõitis õigel sõidurajal) ja sai Täpsilt kiidusõnu: "Ma arvasin, et tuleb romuralli, aga näe, jäime ellu." Seal müüdi ka väga maitsvat kalja, mis oli hädavajalik kosutus, sest ilm oli endiselt kõrvetavkuum.
Järgmine peatus oli Rõngu pagarites ja seejärel suundusime (hoolikalt kõikidest järvedest mööda kihutades) Helme varemete ja koobaste poole. Kuna Tirts jäi selleks ajaks magama, siis passisin temaga autos seni kuni ülejäänud pere kohaga tutvumas käis. Tõruke tahtis seiklusi ja seda ta ka sai. Liigagi palju, nagu ta ise ütles. Kusagilt võsast ronis lõpuks välja paar üsna mudast ja kriimustatud last.
Edasi kihutasime otse kodu poole. Viskasime kodinad uksest sisse ja põrutasime edasi mere äärde.
Kõikide nende järvekannatuste kõrval oli see lihtsalt superluks - Tirts sai vees piiramatult joosta, ühtegi parmu näha polnud ja lisaks kõigele puhus ka meeldiv jahe tuuleke. Superluks 

teisipäev, juuli 06, 2021

Vanaldane

Täna hommikul tööle sõites kuulsin kuidas raadios kirjeldati üht meest* kui vana ja väärikas eas olevat. Veidikese aja pärast täpsustati, et ta saab peatselt 40. Ma saan ka tuleval aastal 40. Seega kui 40 on vana ja väärikas eas, mis siis 38 on? Vanaldane? Noor pensionär? 

Ma ei mõista mis värk sellega on, et igal pool justkui hõõrutakse nina alla, et sa ei ole enam esimeses nooruses. Alles see oli kui ajakirjanik mulle otse ütles, et see on puhas enesepett kui end nooreks pean. Nüüd siis riiklikus meedias. Mis järgmiseks, hakatakse pensionäri piletit bussis pakkuma?

Tegelikult tunnen end veel täitsa noore ja rohelisena. Loen lasteraamatuid ja puha. Näiteks eile lõpetasin Maria Parri Vahvlist südamed - Tõrukese kolmanda klassi soovitusliku kirjanduse loetelust. Mulle väga meeldis. Sai naerda ja nutta**, oli kerge ja ladus lugemine ning üldse ei tahtnud raamatut käest panna. Minu viimase aja lemmik. Kuna ma pole mingi raamatuekspert ega kirjandusguru, siis pikemat retsensiooni ei tule. Lugege ise. Soovitada julgen küll.

*Olgu-olgu - tõe huvides olgu öeldud, et tegu oli tennisistiga ja tippsportlase kohta võib ta ju vana olla, aga ikkagi... 

**Sellest olen varemgi kirjutanud, et ma hakkan nutma isegi kõige läbinähtavamate pisarakiskujate peale, heast ja kaasahaaravast loost rääkimata.

esmaspäev, juuli 05, 2021

Tulge külla!

Jah, praegu on õige aega mulle külla tulla. Mul on toad enamvähem korras ja tõenäosus, et see nii ka püsib, on tavapärasest oluliselt kõrgem. 

Jah, saatsin oma  esikaosed viieks päevaks laagrisse. Oleks ka pisikaose saatnud, aga alla kaheaastaseid nad ei võtnud.

Ma olin isegi natuke kade. Oleks tahtnud ka laagrisse. Mulle on alati laagerdamine meeldinud, aga väiksena sain vaid paari pühapäevakooli laagrisse, mis kestsid vaid ca 2 päeva. Aga mina olin toona selline aktiivne suhtleja ja kartmatu aktivist, kes oleks laagerdamist täiel rinnal nautinud. See aktiivsuse periood ja suhtlemisvabadus kadusid mul mingi aeg ära ja põhikoolis ning gümnaasiumis olin vaikne ja tagasihoidlik. Õnneks sain ma sellest ülikooli ajal taas enamvähem üle. Enne ülikooli, käisin siiski veel ühes laagris - Lions Club´i noortelaagris Norras. Mul on sellest kustumatud mälestused. Loodan, et minu pujäänid võtavad laagrist kõik hea, mis võtta annab.

Minu lapsed on täielikud vastandid. See paistis silma kohe kui laagrisse jõudsime. Tirts lohistas oma kohvrit järel ja enne kui jõudis oma toani oli juba mitmele inimesele jõudnud rääkida, kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas ta on kogu elamise kohvrisse pakkinud. Ta loopis oma jalanõud laiali ja sädistas kõik see aeg. Lõpuks teatas suure elevusega, et ta lihtsalt armastab rääkida! Õhtul kui talle helistasin (neil on tunnike nutiaega õhtul, mil nad võivad telefoni näppida ja kõnesid pidada) teatas ta, et ma ei kujutavat ette kui äge koht see on ja et ta on leidnud endale sealt uue sõbra (sõbra nime ta ainult ei mäletanud) ja et tema polevat ainus, kes reeglitesse vabalt suhtub. See viimane oli küll murettekitav, aga pisut selgitamist ja sain teada, et tegelikult ikka erilist reeglite rikkumist ei toimunud.

Tõruke, kes on analüütilise meelega, teatas seevastu juba eelmisel õhtul, et ta on 4% hirmul, 6% ärevil ja 90% põnevil. Tema vaatas ka põnevusega koha üle, aga kui oli välja valinud voodi oma kahe sõbra aseme vahel, siis selle asemel, et lihtsalt ringi tormata, pani ta asjad ilusasti kappi ja sahtlisse ning tutvus päevakavaga. Kui ma talle õhtul helistasin, siis ta väga jutukas polnud ja võis kuulda isegi pahameelt, et ma tema väärtuslikku nutiaega raiskan. Aga ta vähemalt kinnitas, et seal on tore.

Ma loodan, et see on neil üks tore ja meeldejääv laager!

Ja nüüd palun endale ka väikest laagrit. Ma oleks täitsa nõus paar päeva koos toredate inimestega mõnes looduskaunis kohas veetma, neli korda päevas maitsvaid (kellegi teise valmistatud) toite süüa ja lasta end vahvatesse ettevõtmistesse kaasa kiskuda. Võiksin isegi teatud määral reegleid järgida....

neljapäev, juuli 01, 2021

ei ole tore

Kas ma kirjutasin mingis meeltesegaduse hetkel, et tööl on tore?
Ma olin vist purjus.

Hetkel on tööpäeva lõpuni veel kaks tundi ja ma olen täiesti tühjaks pigistatud. Tegemata tööde nimekiri aga aina kasvab. Ja asi pole selles, et ma midagi ära ei teeks. Vastupidi, raban nagu segane, aga igasugust jama tulvab muudkui peale.

teisipäev, juuni 29, 2021

Grafomaan või asi

 Teate, täitsa tore on sellise palavusega tööl käia. Meil on putkas konditsioneer ja meeldivalt jahe. Kahju ainult, et tööd peab tegema. Mõni võiks ju väita, et palju mõnusam on mere ääres kaelast saati vees liguneda. Kahtlemata, aga teate, ma olen sel aastal juba oma 16 korda meres käinud, mis tähendab, et suve miinimumnorm on täis. Seda kõike töö kõrvalt. Ujumas käin ma üldjuhul õhtuti kui kõige pisem on unemaale saadetud. Täna näiteks juhtus see alles kell 22.20. Õhtused ujumised on mõnusad. Vesi on soe, siidine ja värviline. Viimane pole mitte sinivetikatest vaid loojuva päikese kumast. Mõnus noh.

Lugenud olen ka tavapärasest rohkem. Mulle on lugemine alati meeldinud, aga vahepeal oli tunne, et loen ainult lasteraamatuid  (mis mulle küll väga meeldivad, aga vahel tahaks ka midagi tummisemat). Tänu tööle, koerale (keda ma polegi veel maininud, aga kes kasvab mühinal ja teeb igatsugu kutsikatrikke), ujumisele, lugemisele ja Tirtsule (kes on õhtuti kui töölt tulen ekstra memmekas ja sülelaps) on mul väga vähe aega kirjutamiseks. Blogis laiutab põud ja kogu mu koroonaaegne kirjavahetus on minu taha toppama jäänud. Kõikvõimalikud kirjanduslikud projektid on ka pausile pandud. Ja siis ma nimetan end veel grafomaaniks. Varsti ei tea enam, mispidi pastakat käeski hoida. 


kolmapäev, juuni 23, 2021

Parim jaanipäev!

 "Parim jaanipäev!" hõiskas Täps  õuest tuppa tulles. Ja käes pole veel keskpäevgi.

Mis te arvate, mis teeb jaanipäeva parimaks? Suur lõke? Hõrgutav grill ja lõkkel kärsatatud vorstid? Mõnus seltskond kadakate vahel?
Vale puha - üks tõeliselt mõnus ja kosutav jaanipäevane soe äikesevihm. Eriti peale ebamõistlikult palavat kuumalainet. Mõnus jahutus punaseks põlenud õlgadele.
Kõigepealt nautisime ise ja siis ässitasime lapsed ka paduka kätte. No ja nüüd nad silkavad porgandpaljalt ümber maja, hüppavad porilompides ja võtavad jaanipäevast viimast...

Mina olen alati olnud suur suvise äikesevihma austaja - seda kinnitab läbimärg kleit, mis vannitoas kuivab, kuigi ma pean tunnistama, et mulle meeldivad ka need teised jaanipäeva osad - lõke, mõnus seltskond ja õues toimetamine. Nüüd on omaette küsimus, et kuidas need selle imelise äikeseilmaga kokku sobitada....


neljapäev, juuni 17, 2021

ilus elu

Mul on (tite)puhkus. 

Lõunad on ikka täitsa puhkuse moodi. Üks titt magab vankris, teine vankri all. Ja mina olen saanud isegi lugeda! Saate aru, lugeda! Juturaamatut! Mitte koristada või süüa teha või mingil veidral põhjusel arvutist tööasju teha. Lugeda! Paradiisilaadne tunne.

laupäev, juuni 12, 2021

Nefi

Täna jõudis meie uus titt kohale! 



No küll on ikka armas tegelane. Pehme ja kohev. Nagu beebid ikka.

Tuli teine koos paduvihmaga. Lapsed pugesid koos kutsikaga kuuti vihmavarju. Tuha-Juhan vaatas uut elukat küll hukkamõistva pilguga. Tõmbas isegi küüru selga. Kuna aga kutsikas tema vastu huvi üles ei näidanud, siis sellega ka asi piirdus. Nefil oli piisavalt tegemist uue kohaga tutvumisega. Kõik kohad nuusiti üle ja joosti Tõrukesega mitu ringi ümber maja. 

Vaatame kuidas meie eluke koos koeraga siis veerema hakkab. Saab põnev olema.



reede, juuni 11, 2021

kool läbi

 Käisin eile lastega kohalikus titerannas. Meil siinkandis on liivarandadega kehvasti, aga seal on just väikestele lastele sobiv - madal ja liivane. Suuremad lapsed sulistasid nagu hülged vees ja Tirtsu kiskus ka ikka mere poole. Esmalt istus koos kõigi riietega plärts vette, aga pärast silkas porgandpaljalt ringi. Veest välja sain ta ainult suure kisaga ja sealjuures ei olnud kisajaks mitte mina.

Vot ja nüüd on tulemused käes. Tirtsul on palavik ja nina tatine. Niipalju siis meie plaanitud Lõuna-Eesti tuurist :(

Aga häid uudiseid ka. Kool sai läbi! Tõruke oli väga tubli ja lõpetas kiituskirjaga. Kõik viied! Ma tahaks öelda, et emmesse, aga mul pole kunagi kõik viied olnud. Algklassides oli hea, et kirjatehnika eest kolme ei saanud ja hiljem tuli juba vene keel. Ja noh, tähelepanelikud lugejad on ilmselt juba ammu aru saanud, et ka eesti keel ei saanud mul kuidagi viis olla. Aga vot Tõrukesel kõik viied. Ma olen väga uhke! Tõruke ise oli ilmselt ka kui esimesena kooli aktusel tema nimi välja hüüti.

Tirtsule hindeid ei pandud ja kiituskirju ei jagatud. Hea ongi. Muidu oleks võinud kurvastada. Tema akadeemiline karjäär ei lähe nii ladusalt kui Tõrukesel. See-eest aga on tal teisi kulda väärt omadusi - imeline vaba ja vahetu suhtlemisoskus, hea fantaasia ning väle keel.

pühapäev, juuni 06, 2021

esimene linnuke kirjas

Selle aasta esimene ujumine kirjas!
Kuna mina jõudsin mere äärde alles poole üheksast õhtul, kui õhk oli päris jahe juba, siis võrdluseks tundus vesi soe ja mõnus.

Aga hiljaks olen selle ujumisega jäänud. Tavaliselt on esimesed solberdamised selleks ajaks ammu tehtud. Teate ju küll - hülgerahvas.

reede, juuni 04, 2021

Kukk või kana, noor või vana

Mul siin ükspäev võistles kehatemperatuur vanusenumbriga. Rebis korraks isegi ette. Hakkasin siis mõtlema, et see on tegelikult suhteliselt lühike ajaperiood, mil sellist võistlust pidada saab. Mõned aastad veel ja selline mõõduvõtt võib fataalselt lõppeda.

See tuletas meelde jälle vanuse teema. Ükspäev helistas kohalik ajakirjanik ja urgitses, ega midagi intrigeerivat õnnestu välja meelitada. Lõpuks õhkas, et alles see oli, kui ma sisuliselt otse koolipingist ametnikuks hakkasin ja nüüd juba nii vana inimene. Ma üritasin väita, et olen enda arvates küll veel suhteliselt noor, aga ta ütles selle peale, et ma võin end ju selle mõttega petta kui tahan.

Aitäh.

Jätkan enesepettuse lainel ja ei kavatse endale veel mulda peale ajada.

Elame veel! Või kuidas seal Prillitoosis öeldaksegi. Kuigi Prillitoosi tsiteerida suutev inimene vist liiga noor olla ei saa :P

pühapäev, mai 30, 2021

Ilusaim aastaaeg

Küll on ilus! Meie aed on õitevahus. Õunapuud, pirnid, kirikakrad ja meelespead (minu aiale omaselt ka võililled ja naadid). Õis on õie küljes kinni. Kohe-kohe puhkevd sirelite õnneõied. Terve aed on joovastavat lõhna täis (v.a sauna juures. Seal on õõvastav hapurotihais - tundub, et keegi on sauna all oma viimase puhkepaiga leidnud).






teisipäev, mai 25, 2021

Udutorm ja kakssarvikud

Reedel sain kätte ka oma teise vaktsiinisüsti. Tegelikult oleks aeg ka "puugisüst" teha, oleks võinud lasta teise käsivarde selle sutsata, aga noh, pärast ei tea mille süüks kõrvalnähtusi ajada. Laupäeval oli mul taas jõletu peavalu. Ei teagi, kas kirjutada see vaktsiini kraesse või oli tegu klassikalise pingelanguse peavaluga. Mul on ennegi olnud, et just laupäeviti pea koledal kombel valutab. No ja need esimesed kolm nädalat tööl tagasi on olnud eriti tihedad ja raksed. Selles suhtes on nädalavahetus ju tore vaheldus, aga kui sellega kaasneb selline kole peavalu, siis läheb ju üks päev nädalavahetusest lihtsalt kaotsi. Kuidas sellist valu vältida? Muuta nädalavahetused ka pingeliseks? No siis jällegi pole enam läbipõlemine kaugel. Võtta tööl vabamalt? Seda ma jällegi ei oska.

Aga tööd on palju ja koju jõudes pole enam sugugi tahtmist arvutit vahtida. Seega ehk andestate, et kirjutan nõnna harva. Kuigi väike reaalsuskontroll kinnitab, et ega keegi siin igapäevaselt närviliselt mu postitusi otsimas ei käi. Ise tahaks rohkem kirja panna. Kui mitte muud, siis laste lõbusaid ütlusi, mis kahjuks kaovad mälust sama kiirelt kui unenäod. Mäletad, et oli mingi lahe ja terane lause, aga mis täpselt, vot seda enam ei mäleta.

Üks jäi meelde. Mäletate, mõni aeg tagasi oli siin paks udu. Justnagu Siil udus multikas. No ja siis täps kirjeldas: "Vaatasin korraks mere poole ja seal oli udu. Ja kui uuesti vaatasin, tuli udutorm!"

Udu ja torm ei käi kokku, aga ma sain aru, mida ta mõtles. Ta on mul üldse kiire keele ja iluleva kõneviisiga. Näiteks täna hommikul kooliteel autos ta muudkui seletas midagi ja ausalt, ma ei suutnud jälgida, mis ta täpselt vatras. Lõpuks ta teatas: "Panete tähele, mida ma siin teen? Ma täidan vaikust! Siin oli liiga vaikne."

Aga Tirts rebib järele. Sõnu on tal küll vähe, aga juba saab vestelda. Näiteks täna näitas mulle üht mänguasja. Mina ütlesin, et see on ükssarvik. Tema teatas: "Ei, kaks!"


esmaspäev, mai 17, 2021

Toitumisetalon

 Astusin eile rumala peaga kaalule. Number, mis vastu vaatas, oli nii kole, et otsustasin otsekohe end käsile võtta ja eeskujulikuks toitujaks hakata...

No ja siis täna unustasin rahakoti koju, nii et minu lõunasöök koosnes suurest kogusest koorekohvist ja sahtlipõhja kommidest ja vallamajast leitud küpsistest ning šokolaadist Väga eeskujulik. 

neljapäev, mai 13, 2021

Kas saab olla õnnelikum?

 


No vaadake vaid seda nägu. Kas on maailmas üldse suuremat õnne kui peale aastatepikkust mangumist saabub lõpuks see päev, mil sa saad OMA koera esimest korda sülle võtta. 

Või noh. Tehniliselt võttes pole ta veel päris meie koer, sest kuts on liiga väike, et ema juurest ära tulla. Nii et vähemalt kuu aega tuleb vaesel Tõrukesel veel piinelda. Mina leian, et see kuu on hädavajalik, et kõik vajalikud ettevalmistused ära teha.

Kutsika otsimisega alustasin juba tükk aega tagasi, aga tundus, et maailmas on kutsikad otsa lõppenud. Või noh, oli küll hingehinnaga pakutavaid tõukoeri kelle soetamiseks peaks ilmselt ühe töökoha juurde hankima ja kuhjade kaupa taksilaadseid kutsikaid. Taksid aga ei vastanud üldse meie otsinguprofiilile.  Ma liitusin vist kõikide fb koeragruppidega ja vaatasin viimaste nädalate jooksul üüratus koguses koerapilte ja olin peaaegu lootust kaotamas. Kuni lõpuks võttis minuga ühendust inimene, kellel oli pakkuda just täpselt selliseid kutsikaid nagu me otsisime.

Egas midagi, pakkisin lapsed autosse ning kihutasime suursaare teise otsa kutsikabeebisid vaatama. Aedikus sibas ringi 7 väikest kutsikat üks armsam kui teine. Kõik nad tormasid Tõrukest nuusutama ja uudistama, aga üks (kes omaniku sõnul oli varem pigem tagasihoidlik olnud) tundis meie vastu eriti suurt huvi. Isegi siis kui teised juba tüdinesid, üritas ta ikka meie külje alla pugeda. Võtsime seda kui märki, et koer on meid oma inimesteks valinud. Kusjuures tegu oli sama koeraga, kelle Tõruke pildi järgi oma lemmikuks valis. Nii et armastus esimesest silmapilgust. Ja oh kui palju elevust!

Vaene Mpsike aga peab veel ühe maja ehitama!


esmaspäev, mai 10, 2021

Kelleks sina väiksena saada tahtsid?

Nonii, olen nüüd nädal aega jälle tööinimest mänginud.

Ühest küljest on ääretult tore jälle inimeste seas olla ja aju sihtotstarbeliselt kasutada. Teisest küljest on see ajuke vahepeal pisut nagu rooste läinud. Mitte ei mäleta enam kuidas asju tehti. Õnneks saan Mpsilt nõu küsida :D
Aga ega mulle kauaks töökohta pole. Tõruke veetis ükspäev tunnikese minu töö juures. Ta näppis küll kõik see aeg telefoni, aga hiljem selgus, et kuulas hoolega, mida ma täpsemalt seal teen. Kui hakkasime koju minema, siis teatas, et mul olevat päris huvitav töö ja võibolla tuleb ta kunagi ise sinna tööle. Seejärel uuris iga viimase kui inimese kohta, et mida nad teevad. No et mida see keskkonnaspetsialist teeb ja mida sekretär teeb ja kas vallavanem ka midagi teeb. Juu valis parimat ametikohta. Kõige lõpuks tuli välja šokeeriva infoga - töökaaslane olla selle aja jooksul mitu korda "kurat" või "pagan" öelnud.  Usun, et see võis lisada meie professioonile veidike sära.

Täna aga tundub, et ta on otsustanud siiski erasektorisse minna. Koostas siin äriplaani ja oli pisut nördinud kui kuulis, et seadusandlus piirab üheksa-aastaste legaalseid rahateenimise võimalusi. Täpsi ei tahtnud ta punti võtta, sest tal pidi juba niigi neli töötajat olema (mänedžer, ehk ta ise, abimändežer, kokk ja müüja) ja see tähendab, et tulud tuleb jagada neljaks. Müügiloa taotlemine teda igatahes ei heidutanud. Juba sel suvel taheti müügiputka meie tänavatoidu festivalile üles panna. Kusjuures ta kasutas ära infot, mille kabinetis istudes oli kogunud. Sel päeval joonistasin ma nimelt meie turuala skeemi ja märkisin müügialasid. Nii et ta teadis kohe, kuhu see putka püsti panna.  

Tundub, et sellel poisil on juba praegu rohkem ärisoont ja pealehakkamist kui mul elades on olnud...

Igasugused Muhuritod ja burgeriputkad värisegu. Peatselt tulevad teise klassi poisid ja löövad platsi puhtaks!

esmaspäev, mai 03, 2021

Tere kool! vol2

Täna läksid lapsed jälle üle pika aja päriskooli. Olid elevil nagu esimesel septembril. Oleks neile astrikimbu kätte andnud kui vaid astreid kusagilt võtta olnuks. Nartsissid esimesel taaskooliminemise päeval ei sobi. No pole kuidagi õige.

Mitte, et ma ise vähem elevil oleks olnud. Mina läksin ju jälle tööle. Öösel ei saanud korralikult magada ja nägin kahtlase väärtusega unenägusid. Aga tööl oli tore. Lihtsalt vaimustav oli oma aju veidike teistpidi ka kasutada. Poolteist aastat on see olnud sisuliselt 100% emme-režiimil. 

Nüüd saab Mps mängida moodsat isa ja ka veidike Tirtsuga kodus olla ning suurematele taksojuhti mängida. Vaatame kui kiirelt ta uut töökohta otsima hakkab (meil oli kahepeale üks töökoht). Aga mine sa tea, võibolla sobib talle koduse isa roll imeliselt ja ei tahagi hiljem enam tööle minna... Sellisel juhul tuleb muidugi hakata suuremas koguses lotot mängima. Mille eest muidu lastele riideid osta. Nad ju kasvavad kohutava mühinaga. Ulaõpet oli vaevalt 2 kuud ja selle ajaga jäid Tõrukesele peaaegu kõik riided väikeseks. Poodi ei saanud uusi ostma ka minna. Tellida on ka tüütu, sest praegu näikse olevat lastemoes mingi slim-fit hooaeg, aga Tõruke pole just ülemäära slim ega fit. Lisaks on ta riietuse osas kohutavalt valiv. Mul pole netipoodlemise vastu midagi, aga asjade tagasisaatmine mulle ei meeldi. Seega tulebki nüüd leida aeg, mil Tõruke kaasa haarata ja linna ostlema minna. Ei mulle ega Tõrukesele meeldi see protsess...

reede, aprill 30, 2021

õ-minevik

Ma täna mõtisklesin lingvistilistel teemadel. No kujutage ette, et oled välismaalane, kes on pähe võtnud, et õpib selgeks eesti keele. Üritad nendes täppide ja lookade segasummas millestki aru saada ja siis...
No võtame näiteks sõna "sööma".

Ma hakkan sÖÖma. Ma tahan sÜÜa. Ma sÕin. Kui nüüd veel Ä-tähega vormi ka leiaks, oleks täiskomplekt. 


Akuutne koerapuudus

Tõruke nuiab juba aastaid endale koera. Eile käis ühel sünnipäeval, kus oli väike koer ja nüüd ei anna enam üldse rahu. Muudkui korrutab, et tal on üle kõige ilmas koera vaja. Oli nõus isegi oma telefoniaega vähendama (ja see on juba kõva sõna!) Ning lõpuks teatas resoluutselt, et ta saab ikkagi oma koera. Küll te näete.

Ma näen siin kaht varianti. Kas öelda lahti kõigist oma tuttavatest, kellel on koer või siis hankida endale ka koer.

Keegi teab kedagi, kellel oleks pakkuda kutsikat? Ei pea olema peen tõukoer (kuigi mulle meeldivad näiteks inglise kokkerspanjelid või kuldsed retriiverid või mõned muud sõbraliku näoga koerad). Le Granz sobib imeliselt. Tõruke esitas oma nõudmised - peab olema sõbralik, armastama joosta ja ei tohi olla musta värvi. Soovitavalt hall! Üks oluline tingimus veel - umbes homme oleks vaja. See tegi Tõrukese väga murelikuks, et äkki ei sünni niipea kusagil ühtegi kutsikat...

Tõruke ise soovitas guuglisse kirjutada. Ma lähengi nüüd guugeldama: "Kellel on kutsikat pakkuda?"

teisipäev, aprill 27, 2021

Kohvi ja kaaviar

Täna hommikul näitas Tõruke üles erilist hoolitsust. Tõusis varakult, et mulle kohvi valmistada ja selle siis mulle voodisse tuua. Väga armas temast. Kuigi kui üdini aus olla, siis poleks ta pidanud just NII vara ärkama.
Kuigi minust on saanud kohvijooja, siis ei ole mul kohvi vaja, et end hommikul käima tõmmata. Mina joon kohvi umbes kella kümne-üheteist paiku. Kui vähegi võimalik, siis eelistan käimatõmbamisele magamist. Aga täna polnud valikut. Poolmagades lürpisin kohvi.
Tõruke oli täna üldse kokanduslainel. Ta nimelt koostas uue retsepti nimega kaaviarisalat. Ise ta seda ei söönud loomulikult, aga kiitis sellegipoolest taevani, et milline külluslik eine. Röstsaia peal maitses päris hea!



pühapäev, aprill 25, 2021

Moderna mutt

 Üleeile juhtus selline ootamatu lugu, et mulle helistati ja kutsuti süsti saama. Ma pean tunnistama, et olin ülimalt üllatunud. Ma olin täiesti kindel, et olen nimekirjas viimane, aga võibolla see tunnetuslik vanus, millest mõned postitused tagasi kirjutasin, ikkagi loeb. Igatahes kutsuti ja mina muidugi läksin. Eile hommikul kihutasin lähimasse linna ja lausa imestasin kui sujuvalt seal kõik korraldatud oli. 

Süsti kellaaeg oli antud viieminutilise täpsusega. Ma jõudsin veidi varem kohale ja näppisin 10 minutit aja surnukslöömiseks telefoni (väga palju varem ei tahtnud kohale minna. Seal registratuuris on ennegi sapiselt nähvatud, ei taha ma praegusel raskel koroonaajal, kus neil niigi palju tegemist, rohkem tänitamiseks põhjust anda). Viis minutit enne oma aega hüppasin autost välja ja suundusin registratuuri, kust mind vasakule ära suunati. Olin nii täpne, et hetk enne kabineti ukseni jõudmist avati see ning hõigati minu nimi. Ilma hoogu maha võtmata liikusin sujuvalt kabinetti. Sain oma siraka õlavarde, omanimelise infolehe, kus oli ka järgmise süsti aeg kirjas ja aidaa! Veel 15 minutit ootamist, et ega mingeid allergilisi reaktsioone ei teki ning kojusõit võis alata.

Ootasin põnevusega kõrvalnähte. Olin kuulnud värvikaid lugusid, kuidas just nooremapoolsetel võivad olla tugevad kõrvalmõjud. A juu siis loeb ka siin see tunnetuslik vanus. Minul on õlavars kergelt hell. Muud häda nagu polegi. Ärge nüüd valesti aru saage. Ma ei kurda üldsegi. Kuigi hommikul mõtlesin küll, et oleks mõnus voodis vedeleda.

Õnneks vedelema ei jäänud. Selle asemel lõhkusime Mpsiga tema kabineti lakke suure augu. Ikka selleks, et kass saaks pööningult alla vaadata. Tegelikult on Tõruke juba nii suur, et tahaks oma tuba saada. Meil on imetilluke maja ja ega siin võib oma toast ainult unistada. Mul pole oma lauda ega riiulikestki. Samas väikese nurgakese saame talle siiski eraldada. Selleks aga tuli lakke auk teha. Nüüd on vaja veel üht väikest trepikest, aknakest ja  nipet näpet muid ehitustöid ja võibki Tõruke katuse alla kolida. Ta ise ootab seda väga ja küsib iga poole tunni tagant, kas ehitajatele on juba helistatud.


neljapäev, aprill 22, 2021

Põhjuse ja tagajärje seos kanaliste põlvnemise narratiivi näitel


Alguses oli pimedus. Siis lõi jumal muna... Ei ikka kana! Või ikkagi kõigepealt muna? Kana? Muna? No kumb siis enne oli?*


P.S See kitšimaiguline taies nimega "Kosmiline kana" on loodud minu kunstiaasta viimase teosena. Teemaks oli sümbolism, aga ma kahtlustan, et ega ma sellele pihta ei saanud. Aga mis sellest. Kana on kena küll. Võibolla peabki ümberspetsialiseeruma ja enam ei joonista pilte nunnudest väikelastest (kes tulevad alati vähemalt 5 aastat vanemad), vaid keskendun kitsamalt kanadele!

*Ma tegelikult olen veendunud, et muna. 

kolmapäev, aprill 21, 2021

Õhtusööki pole vaja

Riputasin järjekordset masinatäit pesu nöörile kuivama. Liivakastis mängiv Tirts jäi seniks Täpikese järelevalve alla. Üks hetk läks hirmus hädakisa lahti: "Emme-emme, su laps sööb liiva! Tule ruttu!"
Mul oli paar asja vaja veel kuivama panna, seega ei tormanud kohe kohale.
"Emme, tule juba! Tirts sööb liiva. Ma ütlesin, et ei tohi, aga ta ei kuula mind."
Mul on kaks sokki veel riputada, hõikan, et ootaks.
"Emme, Su laps on OHJELDAMATU!"

Veidi hiljem vaatas Täps oma väikest eriti liivase näoga õde ja teatas mõtlikult: "Praegu vist küll keegi Tirtsule musi ei taha teha."

A vaata kui palju mul ühest väikesest liivakastist kirjutada. Tuleb muidki remont- ja heakorratöid teha ja blogi puhkeb õitsele. Mõelda vaid kui palju oleks kirjutada uuest keldritrepist või parandatud aiaväravast. Tõrukese toa väljaehitamisest me parem ei räägigi.
Tegime ükspäev Mpsiga nimekirja tegemist vajavatest töödest ja see tuli ilmatu pikk. Sealjuures ei kirjutanud üles me iga pisemat vajakajäämist ega ka selliseid, mis tuleks teha, aga millele hammas peale ei hakka.
Oleks nüüd vaid aega ja raha. Need kahjuks kipuvad olema teineteist välistavad faktorid.

Liivakastimängud

Liiv saabus eile õhtul ning odav lapstööjõud kühveldas selle kärmelt paika. Nüüd võivad liivakastiserval istumise ajad alata.

Vaatasin, et peab varustust uuendama. Aastad ja päike on oma töö teinud. Suur osa liivakastimänguasjadest oli ära repanud ja katkised lelud võtsid ette viimase teekonna prügimäele. Selgus, et olelusvõitluses on võitjaks tulnud rehad, mida oli kastis lausa kolm. Nõrgimaks lüliks on osutunud kühvlid (mis teadupärast jagavad liivakastihierarhias ämbritega liidripositsiooni). Neid pole enam ühtegi alles. Säilinud on ka omajagu liivavorme, aga siinkohal tahaks manitseda liivavormidisainereid. Ei ole mõtet teha detailseid,  erikujulisi, paljude kitsaste soppidega vorme. Nende liivakujude õnnestumiseks on vaja ideaalseid ilmastikutingimusi, soodsat tähtedeseisu ja vähemalt 20 aastat praktikat. Viimasega kipub liivakastiealistel probleeme olema.

teisipäev, aprill 20, 2021

Hullumaja bassein

Hullumajja ehitatakse bassein. Hullud rõõmustavad ja tormavad kohe sisse. Kes ujub krooli, kes konna. Mõni hüppab peakat, teine pommi. Kõigil on lusti kui palju.

Hiljem küsib juhataja ühelt hullult, et kuidas oli.

Hull ütleb: "Täitsa lahe!"
Juhatja vastab: "Järgmine nädal läheb veel lahedamaks, siis lastakse vesi ka sisse!"

Novot, meil on siin ka selline anekdootlik olukord. Meil on õuel liivakast, aga kuna selle eelmised kasutajad on juba suured ja vahepeal tundsid selle vastu ebatervet huvi vaid naabri kassid, siis tegime selle tühjaks ja kasutasime liiva ehitustandril ära. Nüüd aga on meil jälle liivakastiealine laps, kes meeleldi kasti sihtotstarbeliselt kasutab. Kaevab ja teeb liivakooke ja mida kõike veel.
Varsti paneme liiva ka sisse.



laupäev, aprill 17, 2021

suve moodi

 Täna näitas termomeeter varjus 17 kraadi sooja. See on juba peaaegu t-särgi ilm ju! Mitte, et tegelikult saaks veel niimoodi poolpaljalt käia. Merelt puhub jahe tuul, nii et tuleb tahtmine läkiläki lõua alt kokku siduda. Aga tuulevarjus andis juba olla.

Suvistest võngetest tingituna tegime ka selle suve esimese grilli. Tõime välja aiamööbli ning seadsime liivakasti valmis. Viimase osas on küll veidike veel täiendust vaja. Liiva näol. 

Tirtsule panin erkpunase jope selga. Senini on ta mul õues ringi lipanud helehallis kombekas, aga see on üsna täpselt kulu värvi. Sellises varjevärvuses annab teda põllult otsida. Tirts on nimelt uskumatult kiire. Piisab mul korraks tähelepanu uitama lasta kui juba on ta silmapiirilt kadunud. Enamasti läheb rutakal sammul mere poole. Vahel aga hüppab vana reformvoodi põhjal (mis Papal võrkude puhastamiseks on üles seatud) või revideerib mõnd nurgatagust. Pean talle vist raadiosaatjaga kaelarihma külge panema, muidu saab tedagi metsast taga otsida (nagu kuus aastat tagasi Tõrukesega juhtus).

Tõruke on juba suur mees ja käitub nagu... nagu oleks kauakardetud puberteet juba kohal. Täna oli meil tõsine tüli, mis sai alguse sellest, et ma olin ta mustad sokid pessu pannud... Rõhuasetus sõnal mustad. Lisaks vedelesid need vannitoa põrandal. Kust pidin mina teadma, et neid mingi hinna eest pesta ei tohi ja kui ma ikkagi midagi nii koletut peaks tegema, siis avanevad põrgu väravad ja taevast hakkab sadama sulatõrva. 

teisipäev, aprill 13, 2021

Must lagi on me toal ja mustad põrandad ka

Ja kui juba jutt põrandatele läks.
Kui mitu korda päevas peab üks inimene põrandaid pesema? 

Meie põrandad on lihtsalt jubedad. Mulle näib, et Augeiase tallide kasimine oli ka lihtsam töö. Peamiseks süüdlaseks on meie pere pisimad. 

Esiteks muidugi kass va räpakäpp. Enamasti õnnestub mul ta käpad siiski ära puhastada enne kui ta igale poole väikesi räpajälgi jätab.

Teiseks, ja viimasel ajal eriti silmapaistvaks, põrandamäärijaks on saanud Tirts. Tal on nimelt kombeks käia esikust endale saapaid valima. Ma kahtlustan, et ta valib selle järgi, mis on kõige porisemad. Enamasti võidavad Täpsi kummikud. No ja siis meie väike patsik tulebki nagu seitsmepenikoormasaabastega ja lööb nendega mu köögipõrandal tantsu nii et mudatükke lendab kõikjale. Kui aga juhtub selline koletu lugu, et saapad esikus pole piisavalt porised, otsustab ta katselisel teel välja selgitada, millised joogid ja söögid jätavad põrandale kõige kleepuvamaid ja kangekaelsemaid plekke.

Mul on täiesti siiber sellest pidevast põrandate küürimisest. Peaks vist ka Heraklese meetodit kasutama ja mõne jõekese köögist läbi juhtima. Hmm, lähim vooluveekogu on Värava oja, tuleb kõvasti kaevamistööd teha...

Ahjaa, olgu öeldud, et lagi meil tegelikult must ei ole. Tirts sinna VEEL ei ole jõudnud. 

esmaspäev, aprill 12, 2021

Ja villaste sokkide lõhna...

Tänane sissekanne räägib maaka glamuursest elust. 

Ukumatu, aga minust on saanud villaste sokkide inimene.

Kauges nooruses käisin ma kodus koguaeg paljajalu. Olgugi, et meil oli vahel päris külm. Magasin ka jalad teki alt väljas, sest varbad tahtsid hingata. Minu jaoks oli füüsiliselt võimatu sokkidega magada. Lihtsalt nii ebamugav.  Praegu on ka. Sokkidega ma magada ei saa. Aga vaadates tendentse, pole üldse vaja imestada kui varsti lausa kalossidega magama lähen.

Kalossid on siin mudases maaelus äärmiselt praktilised ja mugavad jalavarjud. Minu eelmised mõnusad (kuigi ürgkoledad) voodriga kalossid kulusid läbi ja seega lasin Mpsil endale sügisel uued osta. Juhtus aga selline lugu, et kogemata said number suuremad ning ilma villaste sokkideta loksusid teised jalas koledal kombel. Seega olen sügisest saati peaaegu igapäevaselt villasokke kandnud. Ja kujutage ette, mu jalad on seetõttu külmetama hakanud. Ei, mitte sokkidega. Siis kui mul villaseid sokke jalas pole. Varem ei tundud ma kunagi, et põrandad oleks külmad. Isegi kui olid, siis ei häirinud see mind. Nüüd aga häirib. Kas pole paradoksaalne, et seoses jalgade soojas hoidmisega on jalad hoopis külmetama hakanud.

Igatahes oli elu palju mugavam kui külmetavaid varbaid tähele ei pannud. Nüüd, kus soojad ajad on ukse ees ja voodriga kalosse varsti enam vaja pole, saan taas üle minna oma suvistele kalossidele. See aga tähendab, et mul on võimalus end villastest sokkidest võõrutada.

Huvitav, millised on villasoki võõrutusnähud...

pühapäev, aprill 04, 2021

Teine noorus või ikkagi esimene vanadus

 Kui vaktsineerimisel arvestataks tunnetuslikku vanust, mitte seda, mida sünniaasta näitab, oleksin juba ammu oma süsti kätte saanud. Tegelt ka. Tunnen end viimasel ajal vana ja väsinuna. Põlv juba mitmendat päeva valutab ja täna ärgates oli ka selg haige. Iga liigutust saadab ägin ja kägin. Suunurk on ka katki, kuigi see vast pole eriline vanuse tundemärk. Mul kauges nooruses juhtus seda tihti. Kindel oli see, et kui oli vaja hambaarsti juurde minna, oli vähemalt üks suunurk katki (kui mitte mõlemad). No ja siis käristas hambaarst mu suus toimetades naeratuse kõrvuni. Nüüd polnud juba vähemalt 10 aastat seda probleemi olnud. Aga näe. Lisaks vanaduse hädadele naasevad ka nooruse hädad. Tujukus ja vinnipunnid on ka kohal Ilmselt lööb puberteet välja. See on see teine noorus.

reede, aprill 02, 2021

Suur reede

 Täna oli suur reede. See on see päev, kus tööd ei tohi teha. Meie alustasime kevadise lehtede riisumisega. Aga teate, see pole mingi töö. Puhas lõbu. Eriti see esimene kord. Hiljem võib muutuda tüütuks, aga esimene kord... Minu lemmikaeg kevadel. See lehtedes sahistamine on meeldiv stressimaandamise allikas. Ja seda stressi on viimasel ajal ohtralt (märksõna - ulaõpe ja üle käte läinud järeltulev põlvkond.

Ja mingi hull jänes oli ilmselt II sambast kogu oma raha välja võtnud ja igasuguse pudi-padi peale kulutanud ning selle mööda õue laiali loopinud. Lapsed korjasid suure korvitäie head ja paremat ja olid õhinas justkui jõulude ajal.

Eile oli esimene aprill, aga me ei teinud ühtegi nalja. No kes oleks uskuma jäänud minu tavalist nalja (vaata aknast välja, merel on suur laev) kui kõik teavad, et valdav osa maailma suurtest laevadest on Panama* kanali juures pundis koos.


*või noh tegelikult Suessi. Hea, et 1. Ja 2 klass veel geograafiat ei õpi. Jääksin ilmselt koledal kombel häbisse ajades maad ja ilmad segamini.

teisipäev, märts 30, 2021

Loomad elutoas

Meil oli nädalavahetusel kostüümipidu. Üle 100 aasta esimene. Teate, ma olen alati kostüümikaid armastanud. Minu suur eesmärk on parima kostüümi auhind võita. Ajaloos on see paar korda ikka õnnestunud ka.
Sel korral aga polnud üldse tuju. Esiteks polnud ühtki säravat ideed ja teiseks kangapoed ja kõik muu säärane on liiga kaugel. Aega nagu ka polnud. Lisaks oli minu vastutusel terve perekonna maskeerimine. Kuidagiviisi juhtus nii, et kõik said siiski kostümeeritud.

Teemaks oli konna sünnipäev ehk siis oodatud olid kõikvõimalikud loomariigi esindajad. Minu esimene mõte oleks olnud toonekureks maskeeruda. Sest noh - konn ja kurg. Lihtne. Vaja oleks olnud vaid punaseid sukkpükse (mis mul isegi olemas on) ja valget hõlsti peale (selle oleks ka leidnud) ning loomulikult pikka nokka (mille meisterdamine poleks teab mis raske). Ainsaks takistuseks sai tõsiasi, et kured on tuntud oma pikkade ja penikeste jalgade poolest. Ja isegi kui mu jalgade pikkuse osas polekski ehk vaja viriseda, siis peenikesed... Nojah. Ütleme nii, et see oleks tulnud üks eriti töntsakas kurg. Seega loobusin ja otsustasin vana rasva peal liugu lasta. Mul on vartasematest stiilipidudest väike kostüümiladu tekkinud. Esimene mõte oli taas mütoloogilise loomana üles astuda. Siin sai takistuseks sama probleem, mis toonekuregi puhul - olen nii paksuks läinud, et ei mahtunud oma kostüümi enam sisse.
Seejärel mõtlesin taaskasutada ninja kilpkonna kostüümi jättes ära selle ninja osa. See oli piisavalt avar kostüüm, et ma suudaks end sinna sisse suruda. Häda aga selles, et nimetatud komplekt ei baseeru minu kostüümilaos. Nii jäigi üle vaid taaskasutada ämblikukostüümi. 

Täpikesega oli kõige lihtsam. Ta ütles kohe, et paneb oma lepatriinukostüümi. See tuli ainult kapist üles leida. Jõudsin poole kapist ära koristada enne kui see välja ilmus.

Tõruke teatas, et ta tahab olla rebane. Tore küll, aga tal pole mitte ühtegi oranži, punast ega pruuni riideeset, millele oleks sanud kostüümi üles ehitada. Õnneks pakkus ta järgmiseks välja hundi. Halle riideid on tal küll. Minu teha jäi mask. Ma jäin tulemusega üpris rahule. Isegi Tirtsule meeldis. Ta muudkui viis maski ühele ja teisele ning tegi peenikese häälega tasaselt: "Uuuuuuuu" viidates, et mask tuleb ette panna ja hunti mängida.

Tirtsu enda puhul mõtlesin pikalt, et kummaks ta teha, kas pärdikuks või põrsaks. No ta ju pidevalt turnib kusagil ja on samal ajal laulu "Põrsapõli" elav kehastus. Otsustasime lõpuks notsu kasuks. Puhtalt seetõttu, et roosasid riideid on jalaga segada (tüdruk noh) ja asi siis ühele kõrvad külge õmmelda. Roosale lutile sai täpikesed ka peale tehtud, no et oleks nagu päris kärss. Töötas küll.

Mps sai endale täielikult ehitusmaterjalidepoe kostüümi - Valge kaitseülikond ja respiraator. Väga ajakohane ja vastutustundlik kostüüm praeguses koroonaolukorras. Jääkaru noh. Ainult kõrvad jäid külge õmblemata. 

Peole oli tulnud igatsugu karvaseid ja sulelisi. Sõna otseses mõttes.
Kõige parema kostüümi auhinna oleks ma ikkagi andnud sünnipäevalapsele. See oli tõeliselt stiilne tervik. Lisapunktid veel tubaste dekoratsioonide eest!

Pilti ma ei teinud. Õde tegi, aga kas talt õnnestub need välja meelitada... Võibolla kunagi näitan.

laupäev, märts 27, 2021

 Selle aasta esimene liblikas oli kollane. Tõsi, hästi hele, peaaegu et valge, aga ikkagi kollane.

pühapäev, märts 21, 2021

Ulaõppe kahjust kodusele varale

Seoses distants-, või nagu mulle meeldib öelda, ulaõppega, on tekkinud tõsised puudujäägid minu koduses väikeelektroonikas. Näikse nagu oleks siin mingi elektroonikavidinate bermuda kolmnurk. Sellest, et mu läpakas on õhkulendamise äärel, olen ma vist juba kirjutanud. Igal juhul teeb see häält nagu mingi mini samurai vehiks rüperaali sees oma mõõgaga. Lisaks on tal kombeks ülekuumeneda ja iga natukese aja eest viskab pildile sinise kurva näo väites, et midagi läks valesti ja kohe kui on andmete kogumise lõpetanud, teeb restardi. See on muidugi katteta lubadus. Ikka tuleb jõuga arvuti taaskäivitada. Lisaks ei tööta sellel mikrofon, mis teeb veebitundide pidamise raskeks. Õnneks on häid inimesi, kes hoolivad mu laste haridusteest ja eile saabuski pakiga laenuarvuti. See on imeline. Kordagi pole veel kurba nägu teinud.

Teine kaotus tabas mind 1. klassi kehalise tunnis. Nimelt palus Täps ükspäev mult telefoni, et kehalise tunni jaoks oma liikumine salvestada. Andsin talle selle pahaaimamatult kaasa. Täps jalutas mere äärde. See peaks olema piisav vihje minu telefoni kurvale saatusele. Ma ei teagi, kas Täps üritas mu telefoniga lutsu visata või seda ujuma õpetada, aga  fakt on see, et vees see käis. Nüüd on lood nii, et telefon arvab pidevalt, et tal on vaja mingit nähtamatut seadet energiaga varustada. Muidu poleks ehk hullugi, aga kui ma panen juhtme taha, et telefoni laadida, siis näikse see arvavat, et peab kogu Eesti elektrivõrku üleval pidama ja laadimise asemel tühjeneb topeltkiirusel. Seega saab telefoni laadida vaid siis kui see on väljalülitatud. Muidu kena küll, aga kui ma panen laadimisjuhtme taha, siis lülitab telefon end millegipärast automaatselt sisse... Nokk kinni saba lahti.


laupäev, märts 20, 2021

Kevadekuulutaja

 Täna algas kevad! Paberite järgi. Tegelikult on õues vinge talvine tuul ja mingit valget jama sajab taevast alla. Oln siiski otsustanud end kevadele häälestada ning seetõttu hommikust saati vaadanud Täpikese kaugest lapsepõlvest pärinevat videot. Meeleolu loomiseks.

Uskumatu, et ta nii väike ja nunnu oli. Tõsi, ta on endiselt suhteliselt väike (oma vanuse kohta) ja nunnu, aga oluliselt asjalikum. Näiteks täna korraldas ta kevade alguse puhul fotojahi. Jagas kogu seltskonna paaridesse ja käskis minna kevade märke otsima. Mina sain oma paariliseks Tirtsu. Ma pean tunnistama, et ega temast eriti abi ei olnud. Iga kord kui ma peatusin, et pajutibusid või pungakesi pildistada hakkas ta virisema ja mul tuli edasi kärutada. Ühe kevade märgi ma siiski leidsin.
Kui talvel nägid minu vankrirattad välja sellised:


Siis kevadel on pilt sootuks teine:
Või polegi erinevus nii suur...

kolmapäev, märts 17, 2021

Pesupesemise hooaeg

 Jah, on alanud pesupesemise hooaeg. Pea igal õhtul lasen laste õueriided masinast läbi. Need on lihtsalt nii kohutavalt mudased. Ega siin pole midagi imestada. Tasub vaid korra aknast välja vaadata ja ongi selgus majas.

Kõige enam naudib seda mudamaailma Tirts. Iga kord kui keegi välisust paotab, on plika kohe kohal ja üritab uksest läbi lipsata. Nagu kass, ainult vastupidises suunas. Kassi eesmärk näikse olevat räpakäpajälgede jätmine kõikjale kuhu vähegi ulatub.

Tirtsu eesmärk on pääseda mutta!


Õnneks aitab ta ise ka pesupesemisele kaasa. Või õigemini kuivamapanekule. Ulatab mulle kausist riideid ja kui kõik on restile laotatud, siis korjab need kokku ja paneb kaussi tagasi. 

Abi on temast ka nõudepesumasina täitmisel. Paneb ilusasti mustad nõud masinasse ja kui puudu jääb, siis toob kapist puhtaid juurde. Kuigi arvedtades, millise kiirusega ta meie serviisi hävitab, olen üllatunud, et tal veel midagi tuua on.

pühapäev, märts 14, 2021

Ahjusoe ambivalent

 Eile sai ootamatult sai otsa. Ainult selle pärast ei hakka ju raskel koroonaajal poodi tormama. Egas midagi. Kapist tükike pärmi ja mis see saiategu siis ära pole. Üks-kaks-kolm ja oligi pehme, lõhnav sai valmis. Kolm-kaks-üks ja jälle ei olnud mul kodus saia. Täiesti mõttetu ettevõtmine.

Aga maailmas ei ole palju asju, mis ahjusooja saia vastu saaks. Ahjusoe leib võibolla.

Üldiselt on muidugi ikaldus. Täna oli plaan minna ja veidike parastada kiirelt vananeva õe üle, aga terve pere on tatine ja kuidas sa vastutustundliku inimesena nii ikka lähed. Ei läinudki. Ootame aga paremaid aegu.

Praegu näikse kogu maailm olevat pandud mingile ooterežiimile. Kõikjal rõhutatakse pidevalt, et ainus võimalus vana maailma juurde tagasi naasda on lasta end kiiremas korras vaktsineerida. Ma tunnen end peaaegu süüdi, et ma veel süsti saanud pole. Samas minusugustel riskirühmatutel varases keskeas olevatel tagalas tegutsejatel pole lootustki niipea süsti saada. 

Praegused ajad peaks eriti hästi sobima introvertidele. Oli aeg, mil minagi pidasin end selle inimrühma eeskujulikuks esindajaks. Mingi hetk aga avastasin, et tegelikult on mul ka palju ekstraverdile iseloomulikke jooni. Ma siin tükk aega nuputasin, et kumb ma siis olen intro- või ekstravert. Tegin testi ja sain tulemuseks, et olen suhteliselt ambivalentne. Testi oli muidugi raske teha, päris mitme küsimuse vastuseks tahtsin panna, et oleneb olukorrast, nii ja naa või a kust mina tean. Mis seda isolatsiooniaega puudutab, siis üldiselt saan ma sellega hakkama (eriti hästi saaks kui lapsed võiks koolis käia), aga sõprade ja perega tahaks ikka silmast silma kohtuda. Kuigi ka veebi teel oli tore tuttavaid nägusid näha.

esmaspäev, märts 08, 2021

Ööd on siin mustad

Ma tahtsin kirjutada pliiatsitest. Just pliiatsitest. Midagi muud põnevat* mu elus ei ole. Nendega on midagi kummalist lahti. Või noh, kumaaliselt käitub vaid musta värvi pliiats. Mingil veidral kombel kulub see mitu korda kiiremini kui teised pliiatsid. Ja ometigi on möödas need ajad, mil ma joonistasin dramaatilisi pilte lohedest pimedates koobastes. Nüüd joonistan eranditult helgeid ja rõõmsatoonilisi pilte. Aga ikkagi kulub must kõige kiiremini. Keegi käib salaja mu pliiatsitega öiseid maastikke joonistamas? Aga no vaadake ise. Jupp maad lühem noh!


*jah, elan metsikut ja seiklusrikast elu...

kolmapäev, märts 03, 2021

Elumärk

 Harjumatult vaikne siin. Ma ei pea silmas, et keegi ei käi kommentaariumis räuskamas (õnneks pole selles osas siin erilist aktiivsust kunagi olnud. Läbi ajaloo olen vaid mõned spämmkommentaarid ära kustutanud. Otseselt pahatahtlikke pole siia sattunud). Hoopis seda, et ma pole ise tükk aega jõudnud siia, et hülgemöla suust välja ajada. Või siis klaviatuurist. Tegelikult kirjutan ma suhtelises vaikuses, mida rikub vaid klaviatruuriklõbin. Sugugi ei loe valjusti ette, mida kirjutan. Ma ei saakski. Lärm ajaks pisipujääni üles ja oh seda häda siis. Niigi on kõik ta vähesed unetunnid kullahinnaga arvel. Nii ongi, et kohe kui väiksekesel silm kinni vajub, sirutan ma käe pliiatsikarbi järele. Käib suuremat sorti joonistamine. Ja vot seetõttu ma siia kirjutama ei jõuagi. 
Mitte, et mul midagi uut ja põnevat teile rääkida oleks. Seda, et kevad äkitselt saabus, teate te ju isegi. Mulle tegelikult kevad meeldib (kuigi tuleb tõdeda, et tänavune lumine ja külm talv meeldis ka väga), aga üks asi on siiski tüütu - porised käpajäljed. Tahaks köögilaua taga hommikukohvi kõrvale mõnusat päikesepaistet nautida, aga, aknad on kassi räpakäpajälgi nii täis, et päike peaaegu ei suudagi sealt läbi murda.
Ja lapsed teevad ka koledaid jälgi igale poole. Ma ei saa neid kuidagi süüdistada. Ilmad on lihtsalt sellised. Mul endal olid ka täna õuest tuppa tulles kalossid tavapärasest poole raskemad - talla all oli 3 cm paksune mudakiht... Jaa, nii glamuurne ma olengi, et käin juba aastaringselt kalossidega :D

teisipäev, veebruar 23, 2021

Desert rain

 Jee, lõpuks ometi saab süümepiinadeta ilma üle viriseda. Võeh. No ei kõlba see mitte, kui taevast liivasegust vihma krae vahele sajab. A eks see on natuke see mäe ja Muhamedi teema. No et kui ei saa minna soojale maale puhkama, siis tuleb soe maa ise sinu juurde. Kasvõi Sahara kõrbetormi tolmuna. Kui nüüd veel mõni kaamel ka metssigade asemel vastu jalutaks. Neist sigudikest on üsna kõrini. Üritasid teised üksöö üht meie õunapuud üles kaevata. Kui õunapuuga õnneks ei läinud, asusid kirsi kallale. See vaene puu on niikuinii ümberkukkumise äärel. Hetkel veel peab sigadest hoolimata vastu, aga kauaks? Tuleb mõni pirakas pasknäär, istub oksale ja pikali see puu ongi.

Postkast on ka ümberkukkumise äärel. Jah seesama minu imekaunis kast, mis sai samal aastal üles pandud, kui siia elama kolisime. 2016. suvel. Karmid ilmastikuolud ja jõulised postiljonid tegid oma töö, nii et  postkasti katteplaat on lahti murtud. Lisaks jäi lukk suure külmaga kinni, nii et posti kättesaamiseks oleks pidanud olema palju pikemate ja peenemate sõrmedega kui mina. Oi ma nägin iga kord hirmsasti vaeva, et kirjakesi postkastipõhjast välja meelitada-keelitada. Lõpuks sai sellest villand ja tellisin uue postkasti. Vaatame, kaua see karmidele põhjatuultele vastu peab. Muidugi ei suutnud ma vastu panna ja sodisin oma postkasti ära ka.

Loodan, et see saab lähipäevil ka üles riputatud. Siis hakkan kirju ootama. Valisin meelega linnu, kes aastaringselt Eestis pesitseb. No et saaks ka talvel kirju. No näiteks kurgedega ju on see probleem, et lendavad talveks egiptimaale, aga kes siis jõululapsukesi ja veebruaribeebisid toob? Kapsalehe alt ka ei saa. Vaesed beebid peavad titekivi juures külmetama...

esmaspäev, veebruar 15, 2021

Hügieenimaniakk

Minu lapsed peavad väga suurt lugu hügieenist. Suuremad võivad tundida kaupa duši all laulda, luuletada ja tantsida (pesemisele kui sellisele pööratakse vähem tähelepanu, aga kes siis duši all pesemas käib). Eriti agar hügieenispetsialist on aga kõige pisem. Vaevalt jõuan mina hakata vanni vett laskma kui tema juba üritab iga hinna eest vanni ronida. Riiete ära võtmine on ilmselgelt aja raiskamine. Täna õnnestus ta siiski kinni nabida ja paljaks koorida. Tükk aega asjatas vannis kuni lõpuks välja ronis ja endale magamistoast pidžaama tõi. Jõudsin vaid imestada kui suur, asjalik ja iseseisev ta juba on.
Jaa, isegi nii iseseisev, et  sel ajal kui mina voodit ette valmistasin, otsustas ta end veelkord kiiresti pesta. Juu jäi mõni koht pisut mustaks. Ta ronis aga uuesti vanni, tegi vajalikud hügieenitoimingud ja tuli siis nagu õige mees magamistuppa tudule. Vaid tilkuv pidžaama ja märjad jalajäljed reetsid, millega vahepeal tegeleti.
Hambaid armastab ta ka pesta. Iga jumalama kord kui keegi kraanikausi juures toimetab, ilmub sinna kiiresti ka Tirts ja nõuab valjuhäälselt hambaharja. Ega ta enne ei lõpeta kui selle saab. Lisaks hoolitseb ta ka teiste hügieeni eest. No näiteks ei saa mina potile istuda ilma, et keegi (vahel kass, aga enamasti Tirts) seltsiks ei trügiks. Esimese asjana näitab Tirts, et vot nüüd on vaja wc-paberit võtta. Ma ei tea kas ta kahtlustab, et ma kavatsen sellest tegevusest viilida või äkki lihtsalt unustan ära kui meelde ei tuletata...

kolmapäev, veebruar 10, 2021

Jälle kaebab

 Minu blogist on kujunenud koht laste peale kaebamiseks. See on ju mainekujunduselt täiesti vale. Mis mulje ma muidu nii ideaalsest pereelust jätan ah? Lapsed on juba varajases nooruses hukka läinud ja mina lapsevanemana totaalselt läbikukkunud. Ideaalis tuleks kirjutada vaid sellest kuidas lapsed kõik üksmeelses harmoonias koos mängivad nagu lambuke ja  lõukoer Vahitorni kaanepildil. Sest see ongi ju puhas tõsi. Suuremad mängivad enamasti nagu lambuke ja lõukoer. Puudu on vaid see harmoonia. Tõruke möirgab nagu lõukoer ja Täps vingub nagu lammas. Ja Tirts... Tirts on nagu väike kuri pärdik. Muudkui ronib ja kakleb. Nädalavahetusel kohtus oma väikese sugulasega. Umbes omavanusega. Ja no vaene poiss ei võinud isegi lihtsalt mööda jalutada, ilma et Tirts poleks üritanud oma tugevamat külge näidata. Kui vähegi ulatas, siis togis või sakutas.

Üleeile öösel sain minagi tema tugevamat külge tunda. Sel korral osutus kõvaks küljeks pea. See oli päris valus kui ta öösel peaga koksti vastu mu hambaid lõi, nii et huul katki. Ta nimelt üritas tagada, et ma sel ööl silmatäitki ei magaks. Ärkas teine nii ühe paiku (mil ma just uinuma hakkasin) ja seejärel veetis terve öö kudistades, näpistades, kraapides ja peaga vehkides. Uinus uuesti nii poole seitsme paiku. Mis te arvate, kas ma olin eile reibas ja rõõmus või mitte.

See magamata öö tekitas jõleda peavalu. No ikka sellise, et süda läheb pahaks ja õues vankrit lükata oli tõeline piin - see lumi on KRIISKAVALT valge. Pool ajast lükkasin käru silmad kinni. Õnneks on mul tee selle pooleteise ajaga nii selgeks saanud, et võiks vist terve käruringi magades ära teha.

Nii järjekordne kaebamine tehtud! Luban, et järgmisel korral kiidan kui tublid ja andekad nad mul on. tasakaalustamaks seda lakkamatut vingumist.

esmaspäev, veebruar 08, 2021

Talispordist

Tänavune ilus ja lumine talv seab lausa kohustuseks, et tuleb tegeleda ka kõikvõimalike talispordialadega. Uisutamisest ja suusatamisest ma juba kirjutasin. Sel nädalavahetusel sai ka kelgutamine ära tehtud. Kõige rohkem nautis kelgutamist Tirts, kes ei virisenud isegi siis kui lumi talle laias kaares näkku lendas. Ka Täpike suutis nautida talverõõme ja lasi kilgates ja kiljudes mäest alla. Mina kiljusin ka, aga ma pole kindel, kas see oli suurest lõbust või hirmust. Ega muud häda polnudki tegelikult, aga kelk oli libe ja ei tahtnud kuidagi minu all püsida. Ainumas, kes ei suutnud kuidagi rõõmustada oli Tõruke. Ta lihtsalt pidi virisema iga kord kui liug ei tulnud piisavalt pikk. Aga võibolla polnud tegemist lihtsalt talle meelepärase spordialaga. Ta tahtsi hoopis talisuplust harrastada nagu tänapäeval populaarne on. See on ainus selgitus, miks ta otsesest keelamisest hoolimata läks jääle. See oleks siililegi selge (kui viimane parajasti talveund ei magaks), et konkreetse koha peal oli jää väga nõrk. Aga ei, soov ujuda oli kuulekusest tugevam. Teinekord tasuks muidugi enne talisuplust kaaluda mõnede riidehilpude eemaldamist. Ta tõi koju kaks korralikku kummikutäit merevett.

neljapäev, veebruar 04, 2021

head ja halba

Kirjutaks millestki, aga no praegu on ainult üks aktuaalne teema - lumi - ja sellest on kõik juba kirjutanud. Teisalt, kuidas saan mina kehvem olla.
Lume puhul on nii head kui halba.
Esiteks see hea osa. No küll on õues praegu ilus. Vanad head ajad tulevad meelde, kui selline talv oli reegel, mitte erand. Eriti ilus on kui päike lumepilvede vahelt välja tuleb ning kõik särama lööb. Muinasjutt noh.
Teiseks veel head. Milline trenn! Kõigepealt see titevankri lumes lükkamine. Pärast kerget jalutuskäiku võib riided lausa välja väänata. Lisaks veel igapäevased harjutused lumelabidale. Niimoodi võib suveks vormi saada.
Kolmandaks ikka head. Lumi annab lastele suurepärase vabanduse hommikul kooli hiljaks jääda. Alati võid öelda, et jäid lumme kinni (mitte ei kulutanud poolt tundi sokkide peale karjudes). Ja õpetaja ei saa kuidagi pahaks panna, et hiljaks jäädakse. See on ju force majeure.
Neljandaks veel head - kassi käpad on õuest tuppa tulles puhtad! Ega kass muidugi väga õue kipu. Istub aknal ja teeb talvist aialinnuloendust. Ornitoloog selline.


No ja mis siis lume juures halba on?
Halb on see, et üldse ei saa lume üle viriseda. Kohe tulevad süümekad kallale, sest viimased 10 aastat on virisetud selle üle, et lund pole ja nüüd siis nii...

esmaspäev, veebruar 01, 2021

Fall down show

 Ma käisin eile suusatamas. Olgu see ajaloo tarbeks kirja pandud. Mine sa tea, millal see jälle juhtub. Suuskadel Maailmaparandaja on harvaesinev ja koomiline vaatepilt. Järgmisel korral peaks võibolla eelnevalt pealtvaatajatele pileteid müüma. No et oleks nagu Maailmaparandaja stand up show. Stand up-i on seal palju. Umbes sama palju kui fall down-i. 

pühapäev, jaanuar 31, 2021

Kummaline lumeingel

 Täna sadas terve päeva õrna kerget lund. Õhtuks oli kogu maailm saanud uue ja koheva katte. Meil aga oli saunapäev. Nagu juba kombeks, käin saunas vaeslapse kombel just enne kui vanapagan tuleb. Nii tänagi. Lumi paistis täiskuu valguses erakordselt pehme ja kutsuvana. Ega ma saanud juhust kasutamata jätta ja kargasingi lumme ning rullisin seal pisut. Pärast oli leiliruumis hea jälle üles soojeneda.

Aga see lumeingel seal sauna kõrval tuli küll kummalise kujuga...



reede, jaanuar 29, 2021

Elulooraamat

Täps arvas eile, et tal on viimane aeg hakata oma elulugu kirja panema.  Lubas kirjutada sellest ajast kui ta veel väike oli. Nüüd on ta ju vana ja elukogenud. No ta on ikkagi juba seitse ja pool aastat vana. Varsti hakkab mälu tuhmuma juba.

Huvitav oleks teada, kas ta kirjutab ka eilsest seigast spordikotiga. Nimelt kehalise kasvatuse tunnist ära tulles hakkas ta järgmisesse tundi hiljaks jääma. Kell juba helises, aga ta oli alles poolel teel. Siis ta otsustas, et spordikott on liiga raske ja jättis selle kiviaiale. Sealsanas veetis kott koos veepudeliga (millest sai ilmselt jääpudel) ilusasti öö, kuni Laisik selle hommikul leidis. Täpikese arvates oleks see ilmselt võinud seal edasi olla. Järgmisel nädalal kekasse minnes oleks saanud jälle aia pealt kaasa haarata. Poole vähem tassimist.

Memuaaride juurde tagasi tulles. Ta sai kaanekujunduse valmis. Ühtegi sõna veel raamatus pole. Teisalt, pole kiiret. Las õpib veel natuke. Hetkel kirjutab ta niivõrd rikkalikult kirjavigadega* pikitud teksti, et lausa naljakas lugeda, aga see pole ju mingi naljaraamat.

* Ilmselgelt emasse.

neljapäev, jaanuar 28, 2021

Kadunud asjadest ja veidi füüsikat ka

Kas keegi teab, kus see õnnetu Kadunud Asjade Maa asub? Mul oleks hädasti vaja oma id-kaarti sealt tagasi saada.  Ma tean, et see on kaardistamata ala, aga kindlasti on kellelgi infot selle kohta, kus need salajased portaalid asuvad, mis sinna viivad.  Ma tean, et üsna tihti võib neid leida pesumasinatest, aga need on sokkidele spetsialiseerunud. Ja siis on veel üks dimensioonidevaheline värav nimega "kindel koht". Minu id-kaart kasutas nähtavasti minu kotis asuvat sissepääsu Kadunud Asjade Maale. 
See on ainus selgitus sellele, kuidas see vidin kaotsi sai minna. Ma mäletan täpselt, et panin kotti lepingute kausta ja arvuti koos selle küljes oleva id-kaardilugejaga ning mõtlesin sealjuures, et ma ei hakka id-kaarti lugejast välja võtma. No et siis on kindel, et saab kaasa. Seejärel tõstsin koti diivanile, kohendasin veel toitejuhet, mis tahtis kotist välja ronida, seejärel torkasin koti lapsevankrisse, seejärel autosse ning lõpuks tööle jõudes võtsin kotist välja lepingute kausta, arvuti koos id-kaardilugejaga, milles kaarti ei olnud...

Olen terve elamise läbi otsinud, isegi kõik diivani- ja külmkapialused üle kontrollinud. Igasugust põnevat kraami olen leidnud, aga mitte kaardikest. Olen jõudnud juba staadiumisse, kus kontrollin ebaloogilisi kohti nagu sügavkülm ja pesumasina trummel. No kunagi ju ei tea, kas need Kadunud Asjade Maa portaalid on kahesuunalised või ainult ühtepidi läbitavad. Viimasel juhul võib eeldada, et kusagil on ka teistpidi läbitavad portaalid, aga kuhu need välja viivad? Miks mitte sügavkülma.

Kogu selle suure otsimise tulemusel olen pea terve maja ära koristanud. Vähemalt midagi head. Järgmisena lähen õue fööniga lund sulatama. Äkki kukkus kuidagi imekombel hange. Kõik kandekoti aatomid id-kaardi kohal otsustasid ühel hetkel mõned millimeetrid kõrvale võnkuda ja nii tekkis kotti auk, kust sai kaart välja kukkuda ja siis võnkusid aatomid tagasi?

See kõlab nagu eile muusikakoolis pealt kuuldud vestlus, kus üks magnetitest sisse võetud poiss selgitas teisele, et miks on magneti üks ots N ja teine S. No ikka seetõttu, et kui mõlemad oleks ühest poolusest, siis lendaks magnet ju tükkideks - teate küll samanimelised tõukuvad. 

Teine poiss, kes magnetitest suurt midagi ei teadnud, oli aga ajaloohuviline. Ta küsis esimeselt, et kas ta teab, kas venelased sõdisid selle pärast, et nad tahtsid võimu või selle pärast, et neile lihtsalt meeldis tappa. Magnetimees arvas, et ikka võimu pärast, aga ajaloohuviline leidis, et tegelikult ikka selle pärast, et neile lihtsalt meeldib tappa. Ta selgitas: "Vaata, neile ei meeldi tööd teha ja siis on neil igav ja siis mõtlevadki, et läheks tapaks inimesi."

Pärast avaldati veel vettpidav tõendusmaterjal ufode olemasolu kohta, aga sellest kahjuks enam minu lihtne mõistus aru ei saanud. Kuidagi oli see seotud 3 korda helikiirusest kiiremate lennumasinatega. Magnetifänn arvas, et ta saaks ise ka lendava taldriku ehitamisega hakkama. Pakkuge, mida ta oleks kasutanud õhulaeva hõljuma panemiseks?

kolmapäev, jaanuar 27, 2021

Kes sees see sees, kes väljas see näljas

Sel ajal kui minu esipujään muusikakoolis akordioni kääksutas, käisin mina Tirtsuga naabersaare Coopis poodlemas. Osturetk oli tulemuslik. Kaks kotitäit kraami käes ning titt kassipoja kombel hambus üritasin poest lahkuda, aga see osutus võimatuks. Nimelt olid uksed kinni ja ükskõik kui palju ma ka uste ees ei virvendanud, lahti need ei läinud.
Ma saan aru, et mida kauem klient poes püsib, seda suurem on tõenäosus, et ta leiab riiulitelt veel midagi, mida korvi torgata, aga kas klientide kinnihoidmiseks just nii radikaalseid meetmeid kasutama peaks. Pealegi on sellel nipil ka üks puudus. Uksest välja üritasin minna vaid mina, aga sisse tahtis trügida  kümmekond inimest. Mõned olid juba lahkumas. Ma ei usu, et need mõned üksikud emotsiooniostud, mis mina  seal riiulite vahel rohkem teeks kaaluks üle nende välja jäänud inimeste panuse.
Ma  palusin viisakalt müüjaid, et ehk nad oleks nii armsad ja laseks mu välja. Lasidki. Juu nad mõistsid ise ka oma kavalas äriplaanis laiutavat ebakõla. 

esmaspäev, jaanuar 25, 2021

Sina ei tohi mitte kohvi juua

Lubage ma kaeban oma pesamuna peale. Hakkas teine mul siin silmi hõõruma ja virisema, et on nii väsinud, nii väsinud ja miks lugupeetud ema ometi juba last magama ei pane. Egas midagi. Toppisin lapse riidesse, suskasin kärusse ja sõit läks lahti. Pool tundi kärutasin paksus raskes sulalumes nii et nahk seljas märg ja musklid hakkasid jope varrukaid rebestama. Lõpuks laps uinus. Parkisin ta ära, panin raadiosaatja juurde ning läksin tuppa. Istusin laua taha ja mõtlesin rõõmuga, et lõpuks ometi õnnestub hommikune kohvi ära juua. See oli küll külmaks läinud, aga külma kohvi joomine ongi üks emaduse tunnusmärk ju. Ma arvan, et jääkohvi leiutasid ka emad, kes lihtsalt ei jõudnud oma kohvi õigel ajal ära juua ja teesklesid siis, et neile meeldibki külm jook.

Igatahes. Jõudsin mina võtta lonksu oma hommikukohvist kui juba Tirts helistas mulle ja teatas, et talle tundub, et proua ema logeleb ja see ei kõlbavat kusagile. Ta oli lausa nõus oma väärtusliku iluune ohverdama, et päästa ema füüsilisest ja vaimsest mandumisest. Egas midagi, panin aga kohvi jälle kõrvale - juu ma siis öösel joon...

Kusjuures olen täheldanud, et iga kord kui ma kohvimasina tööle panen, ärkab laps kohe üles. Tõsi, see masin uriseb päris valjult, aga no mite nii valjult, et õues aida all magav laps peaks selle peale ärkama... Ma kahtlustasin, et äkki töötavad kohvimasin ja beebimonitor samal lainepikkusel ja niimoodi kandub mürin beebini. Tänane juhtum aga annab kinnituse, et asi pole masinas vaid kohvis endas. See on ju vana tõde, et kohvi omab ergutavat toimet. Ma isiklikult arvasin, et selleks tuleb kohvi manustada, aga oma last vaadates tundub, et piisab ka sellest, et mõni lähisugulane seda teeb.

Tirts, kui sa mu blogi loed, siis sellise kruusi võid mulle emadepäevaks kinkida!

Viimasel ajal räägitakse pidevalt, et hea vanemluse märksõnaks on enda tass täis hoida. Kui tassi sisuks sobib külm kohv, siis olen igatahes õigel teel!

reede, jaanuar 22, 2021

Põhjamaine safari

Tirts magab kaks korda päevas. Magama jääb ta vankris. See tähendab minu jaoks ohtralt jalutamist. Tõsi, viimastel päevadel näeb see välja pigem vankri najal ukerdamine. Tee on nii libe, et ilma vankrikujulise käimisraamita oleksin ammu üle kere kipsis. 
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis rikkalikust kodumaisest faunast. Ei möödu ühtegi päeva, mil ma mõnd metslooma ei kohtaks. Enamasti on need kitsed, aga alles paar päeva tagasi järas merikotkas keset teed varest. Eile aga jalutas mulle metssiga vastu. Ilusasti tee servas kõndis (ilmselt oli lahtilükatud teed mööda mõnusam astuda kui lumes sumbata). Ma esialgu (ilma prillideta) vaatasin, et mingi suur must koer tuleb naljakalt tippides, aga oli hoopis siga. Ma mõtlesin, et ei keeragi teine ümber, tuleb vastu, kergitab kaabut ja teretab. Aga ei. Oli vist lihtsalt mõttes ja ei märganud mind enne kui päris lähedale jõudis. Siis märkas ja põgenes põõsastikku. Võibolla oli minu moodi lühinägelik. Veidi hiljem nägin jänest. Kui nüüd veel karu ja elevant ka vastu jalutaks, oleks safari missugune. Teisalt, võibolla ongi nad mulle vastu jalutanud, aga mul pole prille peas ja longin oma mõtetes nagu metssiga. Mis kõik nii nägemata võib jääda.


kolmapäev, jaanuar 20, 2021

Uisuässad

 Kõiki* on tabanud talispordihullus. Ma tahaks ka ikka trendikas olla ja seega otsisin üle kümne aasta jälle oma vanad uisud välja. Pakiautomaadiga saabusid teised, hulga väiksemad, uisud. Korjasin kõik oma tüdrukud kokku ja läksime kooli juurde jääle. Täps tahtis näidata kui osav ta uiskudel on (nad olid eelmisel päeval koolis uisutanud). Selgus, et uued** uisud on kogu maailma hädades süüdi ja nendega lihtsalt ei saa uisutada. Ainus, milleks need kõlbasid, oli jääplatsi kõrval hanges hädaldamine. Ma saan aru, et see iluuiskude sakiline ots võib olla takistuseks kui oled sileda otsaga uiskudega varem liuelnud). Tirts seevastu nautis uisutamist täiega. Esialgu vaatas ta jää servalt pealt, aga üsna pea liitus meiega. Tuhises koos suuremate poistega mööda jääd ringi, kilkas ja kõkutas naerda. Vahepeal rääkis midagi suurtele lastele. See, et tal uiske jalas polnud ei paistnud teda sugugi takistavat uisutamist nautimast.



No ja lõpuks siis mina. Viimati uisutasin vist 2009. aastal. Täpselt ei mäleta, aga igatahes oli see ammu. Esialgu jääle saades ehmatasin päris ära - kas ma tõesti enam ei oska. Õnneks tuli ikka meelde. Vaevalt, et  just ülisuurt graatsiat ma liigutustes näha oli, aga vähemalt ma ei kukkunud. See on ju päris hea saavutus.

Homme lubas vihma. Tea kas oli viimane uisutamine sel aastal?

*jäme üldistus loomulikult

** Tegelikult vägagi vanad. Ka mina olen nendega uisutama õppinud.

pühapäev, jaanuar 17, 2021

Tulevikumõtted

"Mina ei usu, et Tõruke läheks ametikooli," teatab Täps. "Jah, ta ilmselt tahab, et elu talle ise näitaks, mis tast saab."

Mõtteavaldus oli ilmselgelt tingitud arutelust, et millised võimalused on noortel peale põhikooli lõpetamist. Eks esimeses klassis tulebki juba generaalplaan valmis meisterdada. Mitte nii nagu mina, kes sisuliselt ülikooli ukse taga viskas kulli ja kirja, et millisele erialale kandideerida.

kolmapäev, jaanuar 13, 2021

Labidamurdja

Täna hommikul aknast välja vaadates mõistsin kohe, et vankriga jalutamine saab olema paras väljakutse. Egas midagi, haarasin lumelabida pihku ja kukkusin kühveldama. Kõigepealt vankrilaiune tee saunani ja siis väravani. Parkla viskasin ka tühjaks. No oli see alles trenn. Märg lumi oli raske  Higi voolas lahinal ja muskel kasvas silmnähtavalt. See võibolla selgitab, miks ma ma veidi hiljem hakkliha praadides pannilabida ära murdsin... Hiljem kuklitainast sõtkudes õnnestus mul ka taignakaussi mõra sisse lüüa. Ilmselgelt ei tunneta ma peale hommikust rassimist enam oma jõudu ja olen ohuks meie kodusele inventarile. Ainus võimalus kaitsta mind mu enda toore jõu eest, on minna voodisse pikutama. Loeks raamatut ja ei liigutaks lillegi. Lehekülje keeramiseks kutsuks mõne lapse teisest toast. Mingi kasu peab neist ju olema.

Aga proovige teie ka veidi lund rookida. Siis näete ise, millised murdjaloomad teist tulevad. Asi pole sugugi ainult minus. Tõestuseks see, et Mps käis õhtupoole õues lumelabidaga vehkimas ja tuppa tulles murdis esimese asjana riidepuu pooleks...


teisipäev, jaanuar 12, 2021

Loherünnak

Seitsme maa ja mere taga ühes uhkes lossis elas kuningas ja printsess. Printsess oli kuulus oma kauni lauluhääle poolest. Ühel päeval kuulis üks möödalendav draakon printsessi laulmas ja tahtis ta ära varastada. Õnneks kaitses kuningas oskuslikult lossi ning tegi suure kahurikuuliga lohele tuule alla.

Aga see kõik on ajalugu ja toimus ammu-ammu. Kolm aastat tagasi lausa.

Vahepeal pole nii palju lund olnud, et oleks saanud korraliku lumekindlust ehitada. Samas lapsed ei ole seda unustanud ja kui ka meile lõpuks lumi saabus, nõuti kohe kindluse ehitamist. Saigi siin pimeduse varjus üks kokku klopsitud. Nüüd aga põrkusime uue probleemiga. Ajad on edasi läinud ja hädalisest abitust printsessist on sirgunud iseseisev ja hakkaja neiu, kes ei tahtnud kuidagi olla ohvri rollis. Kõik tahtsid olla hoopis kas lohed või lossi kaitsjad. Lõpuks tuligi printsessiks võtta üks lumememmeke.
Sel korral kehastas lohet Tõruke. See elajas oli kohe eriti visa ja ta rünnak raevukas. Hoolimata sellest, et ta sai lossikaitsjate kahurikuulide poolt rängalt vigastada, õnnestus tal lossi sisse murda. Lossivalvurid (eriti Täps) kaitsesid lumeprintsessi ennastsalgavalt, kuid lohel õnnestus siiski printsess kaasa haarata. Või noh, suurem osa sellest. Printsessi pea jäi lossivalvurite....
Selline ootamatu pöördega lugu siis...

esmaspäev, jaanuar 11, 2021

Innukas kuid lauatu

Praegu tundub olevat vanade projektide lõpetamise hooaeg. Alles ma tõmbasin joone alla nähtamatu jänese jutukesele, mis ootas 15 aastat lauasahtlis oma aega. Nüüd kaevasin üles ühe teise projekti, mille tegemisele ma 13 aastat tagasi vihjasin (kuigi juba siis oli see mõned aastad lauasahtlis* vedelenud). Lubasin selle valmis saada ajaks, mil mu kolmikud lugema õpivad. Kuna ma mõistliku inimesena võtsin oma kolmikud ükshaaval välja (kõik korraga oleks ilmselt tähendanud kiiret sõitu hullumajja), siis andis see mulle pisut kummivenitusaega. Nüüd enam pikka pidu pole. Tirts sai jõuluvanalt täheklotsid ja kordab nüüd püüdlikult minu järgi. Khhh, prrrr, ssssh. Kaugel see lugemaõppimine enam on. Koolilastest pole mõtet rääkidagi. Tõruke loeb juba aastaid ladusalt ning Täpsigi lugemisoskus on juba üsna arvestataval tasemel. Seega, et oma lubadusest kinni pidada tuleb hakata usinalt tööle. 

Hetkel olen täis indu ja entusiasmi. Näis kauaks jätkub.

*Hehh, mida ma räägin. Mul pole laudagi. Sahtlist rääkimata. Ma tegelikult tahaks endale oma isiklikku lauda, aga kahjuks pole mul seda mitte kusagile panna. Hetkel toimetan köögilaua ääres ja mu vaesed pliiatsid laiutavad kohvimasina peal.

neljapäev, jaanuar 07, 2021

Tango või valss?

"Kas kohtingutel tantsitakse rohkem tangot või valssi?" küsis Tõruke ühel õhtul selle asemel, et magama jääda. 
No mis teie arvate?

Ma ei osanud esimese hooga suurt midagi kosta, arvasin, et suurema tõenäosusega valssi, sest tango on keerulisem ja seda paljud ei oska. Ja üldse, palju tänapäeval kohtingutel klassikalisi seltskonnatantse ikka tantsitakse. Teisalt, mida mina ka tean. Millal ma üldse viimati kohtingul käisin. Tegelikult olen ma üldse väga vähe kohtingutel käinud.

Ülikooli ajal ikka mõnel sai käidud. Korra kinos, korra matkarajal, paar korda kohvikus, mõned korrad niisama pargis jõlkumas. Isegi ühel pimekohtingul kaarsilla juures. Aga sellega ka piirdus. Ei tantsinud ma kordagi ühegi kaaslasega ei valssi ega tangot.

Olen nüüd vahel sattunud vaatama seda pimekohtingute saadet. Mingi aeg jooksis kuskilt kanalilt. Tõsielusarja kohta meeldivalt sõbralik ja südamlik. Üldse ei kisutud intriige ega midagi. Mulle täitsa meeldis. Mõtlesin isegi, et kuidas mina sellises olukorras hakkama saaks. Mitte, et ma iial läheks mingisse tõsielusaatesse. Aga selles mõttes, et kui reaalselt olekski asja pimekohtingule minna. Ilma kaamerateta. 

See tundus põnev, aga samas ka pisut hirmutav. No ma pole ju elades olnud see kaunitar, kes paneks tänaval mehi ümber pöörama  ja endale järele vaatama. Kui siis poetaguseid pomšikuid. Seega armumisest esimesest silmapilgust ma parem ei hakkaks rääkima. Seega oleks minu ainumas võimalus loota sellele, et mu sisemine sära on nii suur, et paksu pekikihi alt välja kiirgab ja süütab sädeme, mida ma suudaks oma vahetu suhtlemisoskuse ja meeldiva isiksusega leegiks puhuda. Tõsi, see vahetu suhtlemisoskus oli väike kirjanduslik ilustus.

Tegelikult on minu suhtlemisoskusega nii, et ma võin olla ühes situatsioonis väga hea suhtleja ning seltskonna hing ja teises olukorras kinnine kui pulgakommi paber (teate ju küll neid chupa-chupsi komme, mida ei ole võimalik avada). Tõenäoliselt oleks ma paanikas ja ajaks suust rumalat juttu välja (kuigi eelnevalt oleks ma välja mõelnud terased vastused kõikvõimalikele küsimustele ja pärast kohtingut mängiks ma seda veel kümneid kordi peas läbi ja vastaks taas kõigile küsimustele äärmiselt vaimukalt). Tõenäoliselt põruks haledalt.

Küll on hea, et mul pole mingitele pimekohtingutele asja.

teisipäev, jaanuar 05, 2021

Muudkui kaebab

 Täna tahan kaevata oma pesamuna peale. 

Eile õhtul läks ta mgama nagu kord ja kohus kell üheksa. Ei vingerdanud ega midagi. Kella 11 paiku arvas ta aga, et oleks paras aeg hakata plurtsutama ja plörtsutama ning võrevoodist levis minuni volatiilsete* väljaheidete vingu. Egas midagi - laps paljaks ja pepupesu. Võite ise arvata, kas Tirts ärkas sellise kohtlemise peale üles või ärkas ta sellise kohtlemise peale üles. Võin vihjata, et ärkas küll.

Ärkas, aga vot magama enam jääda ei tahtnud. Selle asemel ronis mööda mind ring, nokkis nina, kratsis kõrvu ja üritas silmi oma sõrmekestega lahti kangutada. Ja niimoodi kuni kella veerand viieni välja.

Olen täna värske kui salatileht võileival,(mis on nädalaks ajaks külmikusse moosipurgi taha unustatud).


*jah, ma tean küll, et see sõna siia eriti hästi ei sobi, aga just nende sõnadega kirjeldas üks kodanik kunagi laudast erituvat ja elukvaliteeti mõjutavat  lõhnahäiringut.

esmaspäev, jaanuar 04, 2021

Koroonakõhklused

Koroonaastaks peetakse aastat 2020. Meie jaoks näikse see olevat siiski 2021. Ja ikka algusest peale ilusasti.

Pildilt puudu Tõruke ja Tirts, sest nemad juba magasid.


No algas see tegelikult juba möödunud aasta lõpul, mil paar päeva peale ühise jõululaua taga istumist teatas üks pidulistest, et tal tõusis kõrge palavik ja ta oli andnud positiivse proovi. Arvutasime üht ja teistpidi, aga ikka kippus jääma nii, et ta juba siin olles võis nakkav olla. Hoidsime siiski sõrmed ja varbad ristis, et nii poleks. Kõik oligi kena kuni tunnike enne aasta lõppu tõusis Tõrukesel äkitselt palavik, mis paari tunniga (tabletist hoolimata) jõudis 39.6-ni. Ma ei tea, et tal oleks kunagi nii kõrge palavik olnud. Loomulikult ta ka oksendas (seda teeb ta alati kui haige on), mis on irooniline, sest oksendamine ajab ta alati väga endast välja. Terve järgmise päeva püsis kõrge palavik. Õhtul aga hakkas vaikselt langema ja järgmiseks hommikuks oli läinud.  Kuna ka haiguse maaletoojatel tekkis esmalt kõrge palavik, siis olime üsna kindlad, et koroonaga tegu ongi.

Eks nüüd oleme kõik ootel ja põnevil, et kas Tõrukese etteastega asi piirdub või on teisedki nakatunud. Pidi ju olema ülinakkav haigus, sellisel juhul oleks kummaline kui teised pääseks. Samas Täps ei ole näidanud välja mingeid tundemärke, Tirts on tiba nohune, aga ta on mul siin vahelduva eduga vist kaks kuud juba üle nädala tiba nohune olnud. Mps pole nagu midagi kurtnud. Mina tunnen end küll hirmus väsinult ja kurk ka pisut kraabib, aga ei midagi sellist, mis tavaolukorras mingeid häirekellasid tööle paneks. Ma olen väikese, minu und mitte eriti kõrgelt hindava, lapse ema. Loomulikult olen ma väsinud. Lisaks käin ma igapäevaselt selle sama lapsukesega õues jalutamas (ilmast sõltumatult). Natuke külma õhu sisseahmimist ja kraapiv kurk on kindlustatud. Seega täiesti normaalne seisund. Teisalt olles lähikontaktseks tembeldatud ja koroonarobotilt kuulnud, et vähimagi sümptomi puhul (ja koroona sümptomite hulgas on üles loetud kõik mu kerged vaevused) tuleb kahtlustada haigust, on minulgi kõhklusi ja kahtlusi. Egas midagi. Helistan homme perearstile ja vaatan, mis ta räägib head.

Aga mis meil siin muud teha kui istume aga karantiinis (või seni kuni pole diagnoosi pandud, siis isolatsioonis?) edasi. Täna tellisin Laisikult kärutäie (sõna otseses mõttes) süüa. Andsin aga ostunimekirja kaasa ja saatsin ta jahile. Et olukorda keerukamaks teha kirjutasin sinna stiilis, et too midagi head õhtusöögiks ja võta enda maitse järgi seda ja teist. Lisaks panin paar eriti spetsiifilist asja, et ülesandele teistpidi keerukust juurde anda. Laisiku kiituseks tuleb öelda, et ta oli täiesti oma ülesande kõrgusel. Nüüd peaks mõneks ajaks süüa olema.

Või kui vaadata, milline nälg Tirtsul pidevalt on (muud ei kuule kui mämm-mämm, mämm-mämm), siis ilmselt peame ülehomme uue ohvri leidma, kes meie varusid täiendaks.