Reede, detsember 31, 2021

Ennustus uude aastasse. Õnneloos 2022!


Mäletate, möödunud aastal koostas Tõruke õnneloosi? Läks ju täppi? Või ikkagi mitte? Mõlemal juhul tasub selgi korral loosi võtta. Ükskõik siis kas tõeseima tulevikuennustuse saamiseks või lihtsalt noorele ennustajale teise võimaluse andmiseks.

Loosi tõmbamine on lihtne. Mõelge ühele numbrile vahemikus 1-12.

1

2

3

4

5

6

7

8

9

11

12

Olete otsustanud?

Olete oma valikus kindlad?

Pidage meeles, see määrab teie käekäigu järgmiseks aastaks. 

Nii. Nüüd visualiseerige see arv oma peas.

Tehtud?

Tore. Tulemused leiate veidi alt poolt.

12

11

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

Siin need on. Illustreeritud ja puha, et ka vähese kujutlusvõimega inimesed, keda küll minu blogi lugejate hulgas vaevalt leidub, ikka aru saaks, mis ees ootab.



Nagu näete, on Tõruke sel aastal lahkem. Jumala viha ei luba kellelegi.

Igatahes imelist uut aastat teile. Tulgu see eelmisest palju parem!

P.S. Andke jälle teada, millise loosi tõmbasite. Mina sain teise ja ei kurda sugugi.

Kolmapäev, detsember 29, 2021

# Jutuhaht. Proovis igaks juhuks veel kord selga

Appi, appi,  jutujahi tähtaeg oli eile. Ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Ja see pole isegi minulik. Tahaks vabandada, et jõulud ja jõle palju tööd ja ikka samas vaimus edasi, aga kellele neid vabandusi vaja on? Juttu on vaja! Või noh, ega seda juttu ka ju tegelikult kellelegi otseselt vaja pole... 

Kõigest hoolimata asun peale jahihooaja lõppu ja keset suurt jõulurahu ikkagi (sala)küttima. Mitte püssi ja püüniste, vaid klaviatuuriga. Tümitan juttu kuni ta oimetult maha langeb ja vaikselt lebama jääb ja siis lohistan koopasse.

Teiste jutte saate lugeda siit.

__________________________________

„No mida küll jõulupeole selga panna!“ ohkas Ilme raskelt.

Ta oli kõik oma peenemad hilbud voodi peale laotanud ja põrnitses neid tusaselt. Kleite oli ju palju, aga ükski ei tundunud õige olevat. Võtame näiteks selle õrnast siidist õhulise ja lendleva kleidikese. See oli üks Ilme lemmikutest. Ta tundis end selle paitavas embuses alati poole nooremana ja kleidi mahe värviküllus tegi tuju alati rõõmsaks. Jõulupeol oleks seda aga kohatu kanda. Sama lugu oli õunapuuõiekarva roosa tüllkleidi ning erksavärvilise liblikamustrilise ratasklošš seelikuga. Etikett nägi jõulupeo jaoks ette kindlaid reegleid ja lilled ning liblikad olid välistatud.

„Võibolla see must maani kleit? See on soliidne ja pidulik, kuigi pisut sünge. Must pidavat kõhnemaks ka tegema,“ mõtiskles Ilme ja puges kleidi sisse. Ta vaatas end peeglist. Keeras ühe külje ette ja siis teise, aga ikkagi ei jäänud rahule. Otseselt midagi halba ju öelda polnud, aga ega seda õiget jõulupeo meeleolu ka ei tekkinud. Ei, ei, siia pimedasse aega on vaja midagi helgemat!

Järgmiseks proovis Ilme selga rangelõikelist valget kostüümi. See oli ju tegelikult ilus oma tagasihoidliku sädeluse ja minimalistliku joonega. Piisavalt pidulik, aga samas mitte ülepakutud. Ainus häda oli selles, et alles eelmisel  aastal oli ta sellega jõulupeol käinud ja võis päris kindel olla, et mõned teravama keelega prouad poetaks kindlasti paar kibedat kommentaari selle kohta. Ilme ohkas ja riputas kostüümi riidepuule.

Vanasti oli lihtne. Siis oligi enamustel vaid üks kleit. Kõik jõulupeod sai sellega maha peetud ja kellelgi polnud midagi ütlemist. Olid alles mõnusad ajad. Aga hei, see kleit on ju endiselt kusagil alles. Huvitav, kas läheb üldse selga?

Veidikese otsimise järel leidiski Ilme ilusasti ära pakitud kleidi. See oli samuti valge, kuid pehme ja kohev nagu vahukooretort. Paar õmblust ragisesid veidi kui Ilme kleiti üle pea sikutas, aga selga ta selle sai. Koos kleidiga tulvasid tagasi ka mälestused ammustest ilusatest aegadest. Küll sai selles kleidis omal ajal jõulupidudel tantsitud! Ilme tegi paar tantsusammu ja keerutas end peegli ees.

„Ah, keda ma petan. Selle kleidi ajad on ammu läbi. Lõige on vanamoeline ja valge värvgi koltunud. Sellisega ei saa ju peole minna.“

Ilme pakkis kleidi uuesti siidpaberisse ning pani kastiga kapi otsa tagasi. Ehk läheb kunagi jälle moodi. Või siis saab aastate pärast lastelastele näidata, milliseid hilpe vanasti kanti.

Aga mida ikkagi selga panna? Võibolla ikka see must kleit, kuigi ta nägi selles välja kui leinav lesk. Ilme proovis kleiti igaks juhuks veel kord selga ning jõllitas tükk aega mornilt peeglit.

Ilme ohkas juba ei tea mitmendat korda selle õhtu jooksul. Tegelikult ei olnud üldse mingit tuju jõulupeole minna. Parema meelega istuks lihtsalt kodus, jooks kuuma teed ja ootaks kevade saabumist. Ta tõmbas uuesti jalga oma hallid, veidi kottis kodused retuusid ning peale lohvaka ebamäärast pruunikat tooni kampsuni ning hakkas peokleite kappi tagasi toppima. Jõuludeni on veel paar päeva aega, küll jõuab mõelda.

...

Maie vaatas aknast välja ja ohkas: „Näe, jälle hakkas vihma sadama. See ilmataat ei suuda ka ära otsustada, mida ta tahab. Kord külmetab, siis sulatab, siis tuleb laia lund ja hetk hiljem ladistab vihma. Ilmataat või asi. Otsustusvõimetu kui eblakas naisterahvas.“

 

Teisipäev, detsember 28, 2021

#Jõululoos2021

Novembri alguses koperdasin kogemata üleskutse otsa osaleda blogijate jõululoosis. Kuna mulle on sedasorti üllatuste tegemine alati meeldinud, siis registreerusin pikemalt mõtlemata ja peatselt sain meilile oma "ohvri" nime. Oma paki saatsin juba detsembri esimeses pooles ära, kuigi ega see kingituse tegemine nii lihtne polegi. Tahaks ju, et kingitus ka veidi rõõmu tooks, mitte lihtsalt kusagile kapinurka tolmu koguma ei jääks. Tükk aega lugesin sihtmärgi blogi ja nuputasin, et mida kinkida. Loodan, et pakike jõudis ikka ilusasti sihtkohta ja ei osutunud liiga suureks pettumuseks.

Täna jõudis ka minu telefoni lõpuks  kauaoodatud pakiteade. Vutt-vutt sibasin lõunapausi ajal automaadi juurde, kust vaatas vastu ilusasti pakitud kingitus ja no mitte ei kannatanud oodata koduni - töö juures harutasin kingituse lahti.

Kingitus sisaldas jõulupudingulõhnalist kaunilt dekoreeritud käsitöö küünalt (ma seda kohe põlema ei pannud, sest putkakaaslase takune loomus ei lase ehk jõuluaroome vääriliselt hinnata ja mine sa hullu tea, ehk paneb pahakski), hulgaliselt komme (neid ma koju ei vii, peidan lauasahtlisse ja söön salaja) ja üht iseäranis huvitavat keraamilist topsikut. Nimetagem seda halli argipäeva ergastamise anumaks. Selle tööpõhimõte on väga lihtne. No kui sul on igav, ikka tõeliselt igav, siis tuleb lihtsalt kergitada veidi kaant, pista käsi topsikusse ning võtta sellest välja üks sildike. Paberiribakesele on kirjutatud üks ülesanne, väljakutse või soe soovitus. Järgi seda ja - põmaki- ongi argipäeva hallus murtud.

Ma katsetasin kohe ära. Sain soovituse katsetada nädal aega tavapäratut frisuuri. Kuna minu tavaline soeng on harilik, harva kammi näinud sasipea, siis ei tohiks uue stiili väljamõtlemine liiga keeruline ülesanne olla. 

Igatahes suur tänu kingituse tegijale! Kaarti ega nime kingituse juures ei olnud, mis aga ei tähendaks, et minusugune sherlokholmlikult terane tegelane ei suudaks välja nuputada, et kellelt pakk tuli. Uurides paki silti, hakkas sealt silma juba tuttav telefoninumber - alles ma saatsin sellel numbril ühe jõululoosi paki :D

Siin on kaks võimalust. 

a) blogardite jõululoos osutus oodatust vähem populaarseks ning loosis ei osalenudki rohkem inimesi kui meie kaks.

b) Tegemist on toreda juhusega ja fortuuna leidis, et see oleks vahva nali, kui kingitused läheks vastastikku.

Igal juhul tänud veelkord!

Jõulujuhtumisi

Hei, kuidas Teil jõulud läksid? Just ikka nii hästi, kui kõikvõimalikes jõulutervitustes sooviti, ma loodan?

Mul olid küll mõnusad jõulud. Esmalt oli vaikne istumine Mpsi perega. Või noh, mis nüüd vaikne. Tirts, kes oli äsja ärganud, ei tahtnud sugugi harrast jõulurahu hinnata ning riidles minuga kui ma vähegi põhjust andsin ja ka siis kui ma põhjust ei andnud. Lõpuks õnneks leebus ja jõuluvana saabumise ajaks lõi juba tantsu ja laulis valjul häälel.

Järgmisel päeval toimus minu vanaema 90. sünnipäeva tähistamine tagasihoidlikult pere ringis. Suurejooneline tähistamine toimub aastavahetusel Viini ooperis. Vanaema tahtis juba oma 80. juubelit pidada Eiffeli tornis - šampus oleks olnud tema poolt, ülejäänudel oleks tarvitsenud vaid kohale ilmuda. See aga jäi toona ära. Viin seevastu on hetkel kindlalt plaanis. Isegi kui ajad on keerulised ja hotellis pole enam isegi hambaravi komplekti saadaval... See tagasihoidlik tähistamine oli muidugi traditsiooniliselt meeleolukas ja visati kõvasti nalja. Armu ei antud isegi auväärses eas juubilarile endale, kes pidi korduvalt kuulma kui vana ta ikka on. Õnneks on vanaema oma kõrgest east hoolimata säilitanud huumorimeele.

On the third day of Christmas, my true love sent to me...

Jõulu kolmandal päeval tähistati jõule minu vahmiiliga. See oli tavapäraselt lärmakas, lõbus, tore ja hullumeelne kõike ühe korraga. Sai nalja ja pauku ja prahti ja neli kotitäit kingitusi! Enamus kingitusi oli küll lastele, mina sain vaid ühe. Aga ma ei kurda, sest see elevus ja rõõm laste silmis tekitas sellise mõnusa helge tunde, mis on väärt rohkem kui sada kingitust!

Külmal talvel on ikka hea end kaminapaistel soojendada

No ja nagu vanarahvas ikka on öelnud, siis pill tuleb pika ilu peale. Iga pidu saab ükskord otsa ja hall argipäev naaseb masendavamalt kui varem.  Minu hall argipäev naases piraka pauguga. Esmaspäeva hommikul oli vaja pööningult tuua tükike teipi. Pööningule sain kenasti, aga alla tulin palju kiiremini kui vaja. Võiks öelda, et kukkusin trepist, aga see pole päris korrektne, sest kukkusin koos trepiga. Juu olid jõulude ajal manustatud verivorstid ja muu hea parem mõjunud mu kehakaalule nii, et meie ehitusjärgus ajutiselt paigaldatud trepp seda vastu ei pidanud ning alt minema sõitis. Mina kõige selle otsas hunnikus. Nüüd olen sinikaid  ja marrastusi täis. Ja käed on haiged, nagu oleks 50 lõuatõmmet teinud*. Aga pole midagi öelda. Õnnelik õhulend oli. Eriti kui mõelda kõikide nende 400+ luu peale, mida ma murda oleks võinud. Nüüd te muidugi väidate, et inimesel polegi nii palju luid. Aga mõelge kui Mps oleks istunud trepi all laua taga, nagu ta suurema osa ajast tavatseb teha... Kahe peale kokku saaks nii palju kokku küll.

*mitte, et ma jaksaks ühtegi.  

Teisipäev, detsember 21, 2021

Jõuluinimene

Nii, kuusk on ehitud, jõulukaardid saadetud, kingitused pakitud ja piparkoogid küpsetatud. Kui nüüd veel ühe asise jõululuuletuse ka leiaks, mis selgeks õppida, siis võiks jõulud minu poolest tulla! 

Pole midagi öelda, ma olen ikka jõulude inimene. Mulle see aeg lihtsalt kohutavalt meeldib. Mulle meeldib kingitusi teha ja kingituste pakkimine on see, mis minus tõelise jõulumeeleolu tekitab. Varasemalt võtsin ma selleks ühe õhtu, panin jõululaulud mängima ja siis pakkisin kuni poole ööni ja jõulutunne trügis ustest ja akendest sisse. Sel aastal olen 3-4 õhtut järjest jõudu mööda pakkinud. Kõike korraga ei saanud - osa asju olid alles poolel teel pakiautomaati ja kuna tööl on praegu täiesti mittejõululik hullumaja, siis kuluvad mõned kosutavad unetunnid ikka ära nii et päris poole ööni ei tahaks päkapikutseda. Nii olengi seda jõulumeeleolu  tilgutanud ja tundub, et sedamoodi töötab ka. 

Nädalavahetusel koristasin kogu elamise ära ja kui lastetuba välja arvata, siis on olukord enamvähem säilinud ja see on hea, sest segamini toas ei teki vähemalt minul küll mingit õiget tunnet. Lastetuba ma lihtsalt väldin. Isegi laste sussid on köögiaknal. Ilmselt ikka selleks, et päkapikud mänguasjade otsa koperdades poole öö peal ümber ei mõtleks ega kommi asemel küüslauku lastele ei tooks. Olgem ausad, päkapikkude vaatevinklist väga mugav asjade korraldus - poole vähem hiilimist.

Tavapärane jõulupori on ka asendunud külmunud maaga. Lund küll veel palju pole, aga jõuab. Saame ilusad valged jõulud. Täna tööl vaatasin parklas seisvaid autosid ja olin täielikus hämmingus. Kõik teised autod olid puhtad, aga minu oma oli lumine nagu oleks seal nädal aega seisnud. Ja ma ei räägi katusest. See oleks võibolla tõesti võinud hommikust saati lumine olla (laisk mina pluss viimase minuti väljumisrutt), samas kui teised kõik korralikult katused puhtaks pühivad. Ei, esiaken oli lumine. Ainult minu auto esiaken. Ja ma oleks tähele pannud kui see hommikul oleks pühkimata jäänud. Veider. Aga üldiselt olen seda meelt, et talvel peab olema külm ja lumi. Ainult kütta on vaja palju. Samas on nii mõnus suruda selga vastu sooja ahju...

Jõulukaarte on ka juba päris mitu tükki kogunenud. Ma olen vanamoeline ja armastan saata, ja loomulikult ka saada, päris kaarte/kirju. Ise saatsin terve sületäie kaarte. Kõik margid kulutasin ära. Nüüd tellisin Omnivast endale uue margivaru. Toreduse pärast tellisin igast võimalikust margist paar tükki. Küll see komplekteerija võis kiruda. Jõulurõõmu kõigile!

Kõige meeldivam osa jõuludest on loomulikult kingituste saamine! Nali. Ma pole saama peal väljas (kuigi päris ilma ka ei tahaks jääda). Kõige toredam on see, et pere tuleb jälle kokku ja sellega kaasneb mõnus segasummasumin! Ja selles osas, kas pidu on 23., 24., 25. või 26. detsembril on mul küll päris ükskõik. Kuupäev on vähetähtis (no päris märtsi ei tahaks lükata, aga paar päeva siia-sinna pole üldse muret).

Lõpetuseks meeleolu loomiseks lugu, mis viimasel ajal kõige rohkem kummitab (kohe peale Ühes väikeses Eesti linnas).



Esmaspäev, detsember 13, 2021

Soovitage unejuturaamatuid

Lasteraamatute eksperdid, auu! Soovitage nüüd mõnd head lasteraamatut, mida Tõrukesele ja Täpsile unejutuks ette lugeda. Meil nimelt on raamatud otsa saanud. Ometigi on julgelt kolmveerand kodusest raamatukogust just lasteraamatud. Meil lihtsalt on vähe raamaturiiuleid ja seega ka vähe raamatuid. Mina isiklikult rahuldan oma lugemisnälga Laisiku raamatukogul parasiteerides. Kindlasti leiaks sealt ka lastele midagi, aga mu pea on justkui saepuru täis ja ühtki head mõtet ei tule.
Ühesõnaga soovitage unejuturaamatuid, mis sobiks 8-10-aastastele. Poleks liiga titekad ega liiga keerulised. Läbi on loetud kõik Potterid ja viimati lõpetati Röövlitütar Ronjaga. Kääbik kriitilisele publikule ei meeldinud ja Muumitrolli nad ka mingil põhjusel kulda ei soovi.

Pühapäev, detsember 12, 2021

Laadapäkapikud OÜ

Eile toimus kauaoodatud kooli jõululaat. Varasemalt on see toimunud koolimajas, kuid möödunud aastal jäi koroona tõttu ära. Sel aastal korraldati laat aga liivalinna keskplatsi turualal. Minu arust igati õigustatud. Nii said lapsed müüa ja ka muu rahvas pääses uudistama ostma. Koolimaja on ju keeluala, sinna igaüht ei lasta. Varsti pannakse ukse ette langvõre ja kaevatakse vallikraav ümber kindluskooli.


juba enne laada avamist võis näha usinat sagimist

Laat oli tore. Pisut külm, aga muus osas lõi silmad ette nii mõnelegi pärislaadale. Mõttetut Poola kaupa peaaegu, et polnudki.

Rahvast oli murdu, mõni sai vaid aknast kaeda kuidas pidu keeb

Minu päkapikud müüsid käsitööna valmistatud jõuluehteid. Oli lõngast päkapikke ja fimost kujukesi, makaronist ornamente ja sädelevaid linnukesi. Mina koos lastega valmistasin neid. Kohati oli küll tunne, et peamine laste poolne abi seisnes selles, et nad olid silma alt ära ja ei seganud. Aga ei, ma teen neile liiga. Populaarseim artikkel - hullu moodi sädelevad bling-bling linnukesed oli puhtalt laste kätetöö ja päkapikumütside ja kujukeste tegemisel oli ka Täpikesest palju abi. Tirts aitas peamiselt kvaliteedikontrolliga kaasa. Kes oleks osanud oodata, et makaronist tehtud ehted on nii haprad! Järgmisel korral kuldan keedumakarone, need vast ei lähe maha kukkudes kildudeks...

Laadapäkapikud OÜ müügilett

Äri läks lastel hästi. Mõned ehted jäid ka koduse kuuse peale riputamiseks, aga suurem jagu sai siiski maha äritud. Täps tahtis küll rohkem osta kui müüa, nii et kippus alailma leti tagant ära. Ma olin kõik lootused tema särava isiksuse peale pannud, aga selles osas tuli pettuda. Kui ma testklienti mängisin, siis selle asemel, et kutsuda tooteid imetlema, küsis ta, et mis passid siin? Ma loodan, et ta päris klientidega oli viisakam. Suurema osa müügitööst tegi hoopis Tõruke, kes sai hakkama nii rahaga arveldamisega kui suutis ka kliente viisakalt tänada. Eriti seda härrasmeest, kes neli päkapikku korraga ära ostis.

päkapikud sisseoste tegemas

Esmaspäev, detsember 06, 2021

Kõige tähtsam on usaldus!

 Uus telefon tellitud. Arvake ära, kas vana ärkas selle peale elule? Õiget vastust ei pea mitu korda pakkuma. Aga jah nii väga kui ma oma vana telefoni ka ei armastaks, siis usaldus on nüüdseks kadunud ja meie kooselust ei tule midagi välja.

Pühapäev, detsember 05, 2021

nutinälg

Eile öösel andis mu telefon otsad. Jõle lugu. Ja nii abitu on olla kohe. Nagu käsi oleks küljest kukkunud või midagi. See on ikka uskumatu, kui tihti tahaks haarata telefoni, et midagi internetist kontrollida, mõni pilt klõpsata või lapse magamapaneku taustaks mõnd mängu mängida. Helistada pole nagu vaja olnudki, aga juba see mõte, et ma ei saa helistada, kui mul peaks tahtmine tekkima, on hulluksajav.
Kuhu ma küll jõudnud olen? Ometi pole kaugel see aeg, kui selleks, et sõbraga rääkida, tuli minna ja uksekella helistada. Mäletan selgelt ka seda aega, kus ma leidsin, et mul ei ole mobiiltelefoni vaja, sest lauatelefonist piisas küll ja enam.
Oma esimese mobiili sain gümnaasiumi lõpetamiseks. See oli vana hea Nokia 5110. Teate ju küll, purunematu, hävinematu, aku pidas vastu vabalt nädal aega, sest ega sellega muud teha saanud kui helistada, ussimängu mängida ja siis umbes 20 sõnumit vastu võtta enne kui sõnumimälu täis sai. Naelu oleks võinud ka seina lüüa ilmselt.
Igatahes tellisin endale kiiresti uue telefoni. Paar päeva saan teha intensiivset nutivõõrutust ja siis on lootust olukorra normaliseerumisele

Teisipäev, november 30, 2021

kuldne potu

 Nonii, nüüd sai siis asi ametlikust. Alatest tänasest olen ilgelt tähtis nina. Lähen õhku täis ja alama rahvaga enam ei räägi. Nõuan endale nurgakabinetti ning oma enda kuldset potut. Vot  nii.

Ma pole muidugi kindel, kas see otsus oli redelist üles ronimine või pigem redeli alt läbi lonkimine. Eks aeg näitab. 

Reede, november 26, 2021

Musta augu reede

Täna on must reede. Üleilmne poodlemispüha. Postkast on tulvil reklaami, kus üks müüja pakub teist üle. No kõik on hullumoodi soodne. Usinamad saadavad isegi sõnumeid. Osta-osta! Nii head pakkumist enam ei tule (või noh, kui must reede läbi saab, siis ilmuvad punaste siltide alt välja kollased ja hind ikka ei muutu). Pakkumiste virr-varri kasvab üle pea ja oht kärestikus pankrotti kihutada on suur. 

Aga teate kui mõnus on minul olla. Kogu see määrdunud reede trall läheb minust mööda ja ei tekita mingit elevust. Ma isegi ei piilu mitte, milliseid imelisi pakkumisi liikvel on. Mul on arvel ca 7 eurot ja noh, see on selgelt liiga väike annetus  kaubandusjumalanna altarile. Ei tasu mitte vaeva nähagi. 

Aga ei, muretsemiseks pole põhjust. Külmkapp on toitu täis ja palgapäev pole enam mägede taga.

Neljapäev, november 25, 2021

Mis lill ei õitse?

Eile oli kadrilaupäev. Meie maailmalõpu metsatallu nad loomulikult ei jõudnud (ega väljunud sellest talust ka kohalikku kadriekipaaži), aga töö juures käisid küll. Tantsisid ja laulsid ja küsisid mõistatusi. See on alati tore väljakutse. Sel korral olid küsimused järgmised:

Mis silm sööb?*

Mis vits õitseb?**

Mis nukk magab?***

Ja ikka nii edasi. Mõnele suutsime kohe vastata, teine vajas veidi nuputamist. Üks väike Kadri esireas kibeles ka hirmsasti küsimust esitama, aga ei pääsenud löögile. Lõpuks siiski sai küsitud.

Mis lill ei õitse?

No küll me nuputasime ja mõtlesime ja ei suutnud välja mõelda, et mis see on. Lõpuks andsime alla ja palusime tüdrukukesel avaldada mõistatuse vastuse. Tema lausus siiralt: "Ei, mina küll ei tea, mis see on."

Saame aru, lapsel oli mure, tahtis suurtelt ja tarkadelt inimestelt pakilisele küsimusele vastust, aga need juhmakad ei osanud midagi kosta.

Piinlik.

Muidu oli eile igati pidulik päev. Algas tordi ja laulmisega ja lõppes ka tordiga. Kusagil vahepeal sai aga Mpsike aasta vanemaks. Palju õnne kallis Mps! 

Vananemise väärikaks tähistamiseks oli esialgu kavandatud suur nädalavahetuse-juubelikontsert. Mps  on mitu kuud kõvasti harjutanud ja pilli piinanud. Kuna aga huvi ürituse vastu oli äärmiselt leige ja eelmüügist ühtegi piletit ei ostetud (ei teagi nüüd, kas põhjuseks hirm koroona ees või lihtsalt ei osata kõrget kunsti hinnata), siis asendati kultuurne üritus koduse saunakaga. 

Teate, mis see tähendab? Peab koristama hakkama...


*Selgus, et see oli kriimsilm. Väikeste vihjete abil jõudsime õige vastuseni

** See oli lihtne - kibuvits muidugi, kuigi osavamad vaidlustasid ja pakkusid kuldvitsa.

*** Tegelikult tahtis ta küsida, et milline nukk ei maga, aga vahe ei ole. Nurmenukk oli õige vastus.

Laupäev, november 20, 2021

Vesine värk

Käisin ükspäev välitöödel. Kas teile ka tundub, et tegemist on imelise majaehituskohaga?

See on siinakandis levinud probleem. Minu kodusaar on hetkel populaarne piirkond ja iga päev pean vastama küsimustele, kas ühele või teisele maatükile on võimalik ehitada. Need kes küsivad, on igati mõistlikud tegelased, aga on ka selliseid, kes ostavad maatüki ilma igasuguse eeltööta ära ja siis pärast riidlevad, et ametnik on kuri ja ei luba ehitada. Mõned käivad suvel maatükki vaatamas ja kõik on nii ilus ja päike paistab ja liblikad lendlevad ja just selle koha peal asubki tõenäoliselt maapealne paradiis. Ja siis saabub vihmane sügis ning õige pea ka  kevadine suurvesi ning selgub, et poole aastast asub maatükk vee all ja sinna pääseb vaid paadiga. No ja siis pöördutakse valda ja nõutakse, et tehtagu midagi.
Tegelikult tahtsin aga seda öelda, et kui kellelgi on mõte siiakanti maad soetada, siis just praegu on õige aeg tulla ja vaadata  ega unelmate maatükil väiksemat sorti veekogu ei laineta.

Kolmapäev, november 17, 2021

suletud uste päev

Mitu päeva ei olnud midagi kirjutada ja siis eile tuli üks seiklus teise otsa. Tõsi. mulle oleks piisanud sellest ühest - sebraseiklusest. Aga universumil oli veel midagi tagataskus varuks.

Hakkasin mina tööpäeva lõpetama ja panin asju kokku kui avastasin, et auto võtit pole. Otsisin kõik taskud ja kotid läbi. Ei ole. Käisin auto juures kontrollimas, ega võtit seal ei ole (meie piirkonnas on tavaline, et auto uksed jäetakse lahti. Lapsed kipuvad lausa pärani lahti jätma), aga uksed olid ilusasti lukus. Tegin veel mitu otsingutiiru kui lõpuks taipasin taskulambiga autosse sisse kiigata. Ja seal see võti oligi - ilusasti süütelukus ootel. 

Kui te nüüd imestate, et mis Houdini trikiga ma auto seestpoolt lukku panin ja ise välja sain, siis tegelikult on väga proosaline selgitus. Mpsi kord oli Täpikest muusikakooli sõidutada ja ta käis päeval minu juurest läbi, võttis autost lapse tooli ja korraliku inimesena lukustas oma võtmega enda järel uksed.

Egas midagi. Mps pidi aga uuesti kohale sõitma. Seekord läks isegi lihtsalt, aga väga eredalt tuli meelde kui mina autoga jäin pealinna, aga Mps võtmetega Saaremaale põrutas (seda lugu saab meenutada siin). 


Teisipäev, november 16, 2021

Sõõm eksootikat sügisesse

Mäletate ma mõni aasta tagasi kiitlesin, et nägin tee ääres karu? See tundus toona sama uskumatu kui oleks näinud elevanti või ninasarvikut. Aga ajad muutuvad ja kunagine ulme on tänane reaalsus. Nimelt täna see juhtuski. Ei, ma ei kohanud tee ääres elevanti, aga peaaegu, vähemalt sama kandi tegelane oli. Nimelt silkas auto eest üle tee sebra (tõsi, valest kohast. Seda sebra tuleks õpetada sebra kasutama). 

Sebrad teel on täiesti tavalised, aga enamasti lebavad nad vaikselt paigal, mitte ei torma ringi. See oli aga üsnagi mobiilne sebra. Vaadates liikumis suunda, siis võis kindlalt väita, et ta tuli seikluspargist. Seda oleks muidugi tahtnud näha, kuidas sebra puu otsas mööda ronimisrada turnib. Laisik kohtas hiljem teda väikest talisuplust tegemas. 

Laisik jäädvustas supluse. Mul oli ka telefon käes, aga ei taibanud, et võiks pildistada või filmida.

On see märk kliimavöötmete nihkumisest ja üleüldisest kliimasoojenemisest? Sebrad peavad nüüd kiiresti ümber kohanema hakkama. Eesti loomad on kõik hallikad või pruunid, nii et sulanduvad meie halli argipäeva imeliselt, aga see sebra oli nii kaunilt kontrastne selles sombuses sügises. Silm kohe puhkas. 

Väga eksootilises paigas elan. Nii et see on ikkagi vaid aja küsimus, millal elevanti või roosat ükssarvikut näen.

üks vana pilt siia:



Neljapäev, november 11, 2021

Ämblik, hiir või madu?

Jumal tänatud, et ma hiiri ei karda. Muidu vist ei saaks magama minnagi. Üks  selline (või tegelikult ma ei tea, palju neid on) elab nimelt seinapaneelide taga ja krõbistab seal õhtuti. Vahel jookseb krabinal ühest toanurgast teise.  Kass on ärevil, aga minu und nad ei sega.

Hea, et ämblikud krabinal ringi ei jookse. Neid on toas tõenäoliselt kordades rohkem, aga kui ma neid ei näe ega kuule (ega tunne, võeh) , siis nad ka minu uinumist ei pidurda. Kui ämblikud krabistaks või trambiks ringi ja piiksuks või annaks mingil muul moel oma eksistentsist teada, siis ei saaks ma ilmselt sõba ka silmale. Nende eest ei ole lihtsalt võimalik end kaitsta. Sa võid ju panna voodi keset tuba ja voodijalad veekaussidesse, aga ämblik võib sellest hoolimata ninja kombel köit mööda laest alla laskuda. Ilmselt peaks magama mulli sees.

Siit aga laia ringi küsimus. Kes on kõige hirmsam elukas? Kas ämblik, hiir või madu?


Pühapäev, november 07, 2021

# Jutujaht. Kuidas suhelda keeruliste inimestega

"Vabandage, kas tohib teid tülitada ühe küsimusega?" 
Hallipäine meesterahvas seisis Tixi laua ees ja keerutas käes pisut võidunud soni.
Naine tõstis pilgu arvutiekraanilt ja vaatas, kes teda seganud oli. Ta hindas meest pikalt, vedas isegi ninaga õhku ja krimpsutas seda kui kerge higilõhn sõõrmeisse tungis.
"Mille eest MINA vabandama pean?" turtsatas naine. "Kas te siis ei näe, et mul on kiire? Minge oodake seal eemal!"
Mees vabandas, ning läks istus seina ääres olevale pingile.
"No käib siin ka ikka igasuguseid," pobises Tixi just nii valjult, et see kindlasti ka meheni jõudma pidi. 
Ta tõstis veripunaseks võõbatud huultele kohvitassi  kirjaga "Please feel free to shut up!" ning pööras pilgu jälle arvutiekraanile. Ekraanilt naeratas talle vastu endine klassiõde, kes näis viibivat kusagil järjekordsel lõunamaareisil.
"Eputaja," mõtles Tixi. Huvitav, kust ta selle raha kokku ajas? Kindlasti ujus mingi abielumehe külje alla. Kuigi, kes teda tahaks. Ta on ju kole nagu öö. Pigem on maksupettusega raha kokku ajanud. Ta oli juba kooli ajal selline salalik. Ei lubanud enda pealt maha kirjutada ega midagi. Peaks Maksu- ja Tolliametile väikese vihje andma.
Tixi keris edasi ja järgmisena ilmus ette Aadu pilt, aga sellel naine isegi ei peatunud, sest nii matslike inimestega ei olnud tal midagi ühist. Nad olid kunagi ammu koos lõunatanud, aga Aadul polnud olnud plaaniski naise eest maksta. Mats, mis mats. Ja Tixi oli veel ekstra suure koogitüki magustoiduks võtnud. Sellise, mida ise osta ei raatsiks. Üks korralik mees ikkagi maksab naisega kohtingule minnes.
No võibolla polnud see traditsiooniline kohting. Nad olid sattunud ühe konverentsi  ajal koos lõunatama, aga see ei loe. Ikkagi labane käitumine.
Tixi keris aga edasi. Oh, näe, töökaaslane Paul, va šovinistlik siga, oli ka uue pildi üles pannud. Näe, neil on hõbepulmad olnud. Huvitav, kas ta naine siis ka nii õnnelikult naerataks kui teaks kuidas ta mees teistele ligi ajab... 
"Vabandust. Kas te leiaksite hetke aega. Mu buss läheb 20 minuti pärast, see on täna viimane. Ja mul oleks väga vaja..."
"Issver küll! Kas mina koostan teie arvates bussigraafikuid või?" katkestas Tixi turtsakalt meesterahvast, kes oli taas arglikult lähemale nihkunud. "No mis siis nii tähtsat on?" 
"Mulle öeldi, et see taotlus tuleb siia tuua," lausus mees ning ulatas Tixile üle laua  hallika paberi.
"Isikut tõendav dokument!" nähvas naine.
"Vabandust?"
"Esitage isikut tõendav dokument. Või peate end nii kuulsaks, et peaksin teid nägupidi tundma?
"Jah, ei, kohe otsin," hakkas mees põuetaskust rahakotti kobama. Läks veidi aega enne kui ta id-kaardi kõikvõimalike panga- ja kliendikaartide vahelt üles leidis.
Tixi võttis pakutud kaardi vastu ja lausus ise demonstratiivselt silmi pööritades: "Teil pidi ju kiire olema..."
Heitmata pilkugi lehele (ega ka id-kaardile), lõi Tixi paberile rasvase templi, tõstis selle laual teise hunnikusse ning lausus masinliku häälega: "Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Kui esineb puudusi,  tuleb teil esitada uus taotlus."
"Ehk saaksite kiirelt pilgu peale visata, ega mõni viga silma ei hakka. Saaksin kohe ära parandada. Vaadake, mul on väga raske linna tulla ja selle asjaga on tiba kiire," selgitas mees närviliselt.
"Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Millest te aru ei saanud? Erakonsultatsioonide eest mulle lisatasu ei maksta. Head aega!" 
Tixi pööras pilgu taas kuvarile. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, Paul. Ma vist peaks ta naisele rääkima, millega ta kallis abikaasa väljaspool kodu tegeleb. Mõni päev tagasi, kui ühel ajal tööle jõudsime, avas ta mulle ukse ja teatas, et daamid ees. Mitmes sajand meil on? Ma olen kindel, et tegelikult tahtis ta vaid minu tagumikku inspekteerida. Sellist käitumist ei saa üks endast lugupidav naine küll taluda. Eks ma ütlesin talle ka seda hommikul kohvinurgas. Ja ikka nii, et kõik kuuleks, millise nilbe selliga koos tuleb töötada.
Telefon helises. Tixi ootas veidi, et ehk lõpetab ära, kuid helistaja oli visa.
"Jah?" kähvas naine torusse.
"Tere Tiina," kostis pisut summutatud hääl. See oli Marje personaliosakonnast. "Ma loodan, et saad rääkida."
"Kiire ju on, aga kui sa käbedalt teed..." venitas Tixi, kellele sugugi ei meeldinud kui tema pärisnime kasutati. See oli nii igav.
"Vaata, me siin paneme kokku järgmise kvartali koolitusprogrammi ja uurime, milliste koolituste järgi vajadust tuntakse."
Tixi elavnes. Talle meeldisid väga koolitused. Eriti mõnes pealinna SPAs või konverentsikeskuses toimuvad mitmepäevased üritused. Seal sai alati hästi süüa ja tööd ka ei pidanud tegema. Tihti õnnestus poole koolituse pealt juba jalga lasta ning poodides päevaraha laiaks lüüa. 
"Jaa, koolitust oleks hädasti vaja. Näiteks sellist, kus õpetatakse kuidas suhelda keeruliste inimestega. Sa ei kujuta ette kui palju selliseid siin käib. Alles käis üks haisev vanamees ja nõudis, et ma tema taotlust kiirkorras menetleks, kuna muidu jääb bussist maha. Ostku endale auto, jumal küll."
"Kummaline, et sa seda mainisid," lausus Marje teisel pool toru. "Meil siin on just üks huvitav pakkumine laual, kus praktiliste näidete põhjal õpetatakse kuidas keeruliste inimestega hakkama saada. Meid paluti tungivalt, et saadaksime vähemalt ühe rikkaliku pagasiga inimese. Me mõtlesime kohe sinu peale. Aga see on mitmepäevane, tuleb ilmselt töölähetusena vormistada... Samas oled just õige inimene, nii et kui sa väga vastu ei ole..."
"Pange mind kirja!" 
"Oled sa kindel, et..." alustas Marje.
"Loomulikult!" turtsatas Tixi ning viskas toru hargile.
 "...oled nõus praktiline näide olema?" lõpetas Marje lause juba piiksuvale telefonile.


---------

Sel korral ei ole autobiograafiliste sugemetega. Vist. Ma vähemalt väga loodan. Ma üritan olla igati hea ja abivalmis ametnik, aga ikkagi tunnen vahel puudust koolitusest, et kuidas suhelda keeruliste inimestega.

Aga ajujaht keerulistele inimestele on avatud ning kütiliini saak on leitav siit.

Neljapäev, november 04, 2021

Üritan ka päevakajaline olla

Ma olen jõle igav inimene. Üldse ei kirjuta intrigeerivatel ega päevakajalistel teemadel. Ma siis parandan end. Räägin testimisest! Ma ükspäev sattusin kuulma raadiosaadet, kus kuulajatelt küsiti, et mida te arvate kooliõpilaste masstestimisest. Vastused olid väga värvikad:

- vaktsiin tuleks leiva sisse panna ja siis saaks kõik vaktsineeritud!

- ma ei saa aru, miks trepikoda remontivad ehitajad ei pae maski kandma!

- kõigepealt koroona ja nüüd veel mingi suu- ja sõrataud ka. Kõik korraga. Tahestahtmata jääb mulje, et keegi on tahtlikult haigused lahti päästnud.

Ja nii samas vaimus edasi. Neid, kes suutsid esitatud küsimusele vastata, oli ikka häbematult vähe. Kui koolis oleks tunnikontrollis mõnele küsimusele nii mööda vastatud, siis head hinnet küll saanud poleks. 

Aga mis ma sellest koolilaste testimisest arvan?

Olles kahe esimese koroonalaine ajal ulaõppe käigus koduõpetajat mänginud, siis olen nõus üsna palju ebameeldivusi taluma selleks, et see ei korduks. Leian, et kui kolm korda nädalas pulgaga nina sügamine aitab koole lahti hoida, olen selleks igati valmis. 

Lapsed   (2. ja 3. klass) ei kurda ka sugugi. Täps lausa kibeleb end testima, õhates, et need testid on nii ilusad ja isegi Tõruke, kes titest saati igatsugu protseduuridesse umbusuga suhtub, on lahkesti nõus teste tegema. 

Mõned kommentaarid antud teemal mul siiski on. 

Esiteks - meie koolis otsustati, et testid antakse lastele koju kaasa ja seal saab igaüks rahus ja vaikuses end testida. Mulle see lahendus täitsa meeldib. Alustuseks võtame delikaatsed terviseandmed. Tänapäeval ei tohi isegi last avalikult kiita kui lapsevanem nõusolekut ei anna, rääkimata siis sellest, et õpetaja võiks teada, kes mis tulemuse sai. See esialgne plaan, et kõigil esimese tunni ajal talgu korras pulgad ninna torgatakse ning seejärel positiivse testi saajad ilusasti üles rivistatakse ning sõrmeviibutuse saatel koju saadetakse, tunduski kuidagi iganenud. Meenusid ajad oma lapsepõlvest, kus kooliõde käis kohustuslikku täikontrolli tegemas ja  siis need, kelle peast tingud või täid leiti, kutsuti klassist välja. Saladuseks ei jäänud midagi. Suuremates asulates pole see ehk probleem, aga meil siin väikeses konnatiigis jõuaks info lapse nakatumisest veel enne lapse koolist koju jõudmist saarele paar ringi peale teha. Seega kodus testimine mulle meeldib. 

Teiseks - testid. Nende testide tegemine pole sugugi keeruline. Ei, vatipulgaga ei pea aju  kõditama, piisab ninaõõnes mõnede tuuride tegemisest. Või noh, vähemalt nii ma arvan. Testidega tulid kaasa ka kasutusjuhendid. Täpike sai prantsuse- ja itaaliakeelse juhendi ning Tõrukesel läks hästi, sai saksakeelse. Ma ei saa üldse eriti keeleoskusega kiidelda, aga kauges lapsepõlves vaatasin ma palju RTL ja Pro7 kanaleid, nii et fraas: "Zu Risiken und Nebenwirkungen lesen Sie die Packungsbeilage und fragen Sie Ihren Arzt oder Apotheker" on mulle täitsa tuttav. Samas on kasutusjuhendis väga selged piktogrammid, nii et väga puusse vast ei pannud. Igal juhul on kumbki laps suutnud kaks negatiivset testi anda. "Negatiivsed koroona, positiivsed meie jaoks," nagu Täps elutargalt tõdes.

Kolmandaks tahaks natuke viriseda ka. Nende testide tegemisega kaasneb kohutaval kombel prügi. Mingid pakendid ja  topsikud ja pulgakesed ja testid ise jne. Mis rohepööret me nii teeme (näete, üritan veel päevakajalisi teemasid sisse tuua). Ma teen ettepaneku, et keegi võiks välja töötada koroonatesti, mis töötaks nagu alkomeetergi. Puhud aga peale ja saadki teada, kes sa selline oled. Kuigi jah. Praegu ilmselt tuleks peale sülitada. Või nuusata. Võeh. Ei kipu korduvkasutama.

Niipalju siis päevakajalistest teemadest. Järgmisel korral räägin poliitikast. Või siis ka mitte. Ehk jään ikka nunnude beebide ja kassipoegade juurde.

Teisipäev, november 02, 2021

Probleemid tehnoloogia valdkonnas

Täna läksin tööle ja selgus, et ei saagi tööd teha. Aga hirmsasti tahtsin. Proovisin nii ja naapidi, aga arvuti tööle ei läinud. Ütles, et parool on vale. Ometi kontrollisin seitse korda üle, et ikka õige sai. Kuna mu arvuti tuli just garantiiremondist tagasi ja itimees selle kallal eile toimetas, siis olin üsna kindel, et juu ta mingil põhjusel parooli ära vahetas. Egas midagi. Helistasin itimehele ja kaebasin talle oma muret. Ta eitas igasugust paroolide näppimist. Aga oh imede ime. Samal ajal kui itimehega vestlesin, sisestasin uuesti parooli ja arvuti avanes. Vot selline võimas itimees on meil. Piisab vaid talle helistamisest ja kõik mured lahenevad. Mis siis veel saaks, kui ta päriselt ka käed arvuti külge peaks panema.

Muide, helistada saab vaid lauatelefoniga. Selgus, et telekommunikatsioonifirmas nii võimekaid tüüpe kui meie itivõlur ei leidu ja valla keskuses kõlbavad mobiilid vaid selfitamiseks või lutsu viskamiseks. Isegi suitsuga saadetud sõnumid on selgemad kui need vähesed kõned, mis võtta õnnestub. 

Laupäev, oktoober 30, 2021

Valikud

Tõruke sai sünnipäevaks pusle ja ma panin selle kokku. Vaene laps vist ei saanud tükkigi panna. Ma lohutan end sellega, et talle need nii väga ei meeldigi. Mulle seevastu küll. Kuna mul on kodus destruktiivne kahene, siis võin ainult unistada sellest, et pusle kusagile lauale laiali laotan ja siis mitu päeva seda kokku panen. Kui muud ei juhtuks, valataks sellele mahla peale.  Nüüd aga hakkasime teisele korrusele Tõrukesele oma toalaadset toodet rajama ja seal on praegu hea poolikut puslet hoida. See tuletab meelde, et mul peaks kusagil üks 1000-tükine täitsa tutikas pusle ootama. 

Sellega on muidugi häda. Alati jääb dilemma, et kas pusletada või näiteks koristada või raamatut lugeda või kasvõi blogida. Kõike korraga ei saa ja õhtus on kõige enam kaks tundi iseendale. Enamasti vähem. 

Täna valin sauna ja kõik muu jääb mõneks teiseks korraks.


Reede, oktoober 29, 2021

#Jutujaht. Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Alguses oli sõna.

Kust see tuli? Ei tea. See oli justkui koguaeg olemas olnud. Nagu lootusekiir kesk pilkast sõnatust. See oli hea sõna. Väike, kõigest paar silpi, aga hea. Seda oli tunda. Sõna oli soe ja pehme ja kütkestav. Helisev. Just helisev! Võis tunda kuidas see kogu ümbruse vibreerima pani ja igast võnkest sündis uus sõna. Sõnad kogunesid punti, võtsid rivvi, moodustasid lauseid ja lugusid.  

Igal sõnal oli oma kõla. Mõnikord tekkis sõnadest harmoonia. See võnkus läbi aja ja ruumi ning kõikjal tärkas elu. Selgus, et tühjus ei olnudki tühi, vaid täis uinunud mõtteid, mis ootasid äratamist. 

Teinekord aga kriipisid sõnad üksteise vastu, põrkasid kokku, läksid puntrasse ja sassi. Ka need sõnad levisid, kuid tõid kaasa kaost ja hukku.

Ometigi olid need samad sõnad. Head sõnad.

Mõnikord juhtus aga nii, et sõnad ei hakanudki helisema. Ükskõik, mispidi neid ritta laoti. Ei midagi. Sõnad maigutasid hääletult nagu tummad kalad ja pudenesidlõpuks vaikselt tolmuks.

Just nii juhtus Maailmaparandaja neljanda jutujahiga. Antagu andeks, et hea sõna (aitäh selle eest) raisku lasin.

------

Teistel läks paremini. Lugege neid siit.

Esmaspäev, oktoober 25, 2021

A-rühma sõnad

 Kõik teavad, mis asi on T-särk. Aga kas te ka teate, mis või kes on näiteks A-kull või O-pall? 

Näikse, et Tirtsule meeldivad eesliited. Eriti a-. Mul on tunne, et Tirtsu murdes on see käskiva vormi tunnus. No näiteks:
"Apüsti" tähendab ilmselt, et mis sa vedeled siin, aja end püsti ja tee ometi midagi kasulikku. "Akommi" tähendab loomulikult, et anna mulle kommi!

Lisaks on väga laialdaselt kasutuses ka sõnad nagu bibikas ja titetaa. Teate, mis need tähendavad?

Kõige levinum väljend Tirtsu jutus on aga " Mis siin on?" Seda saab kasutada nii raamatut vaadates kui niisama igapäeva olmes. Näiteks müslit süües. Tirtsule meeldib üks šokolaaditükkidega müsli. Selle söömine näeb välja nii, et ta otsib müsli seest šokolaadi, kui leiab, siis õngitseb selle välja ja küsib: "Mis siin on?" Siis pistab suhu ja teatab: "Mmmm, sukuad". Siis otsib järgmise tüki ja küsib uuesti imestunult: "Mis siin on?" ja niimoodi edasi kuni viimne tükk on otsas.

Neljapäev, oktoober 21, 2021

Aastapäev

Täna on tähtis päev! Väikest viisi nagu juubel. Jah. Täna 10 aastat tagasi sai minust ema! Enne seda olin ma muidugi ka nii üht kui teist, aga ema ma ei olnud. Samas on just see osa minust mänginud viimase 10 aasta jooksul olulisimat rolli minu igapäevaelus. 
No on need olnud alles tegusad aastad. Sinna on mahtunud ikka ohtralt kõikvõimalikke emotsioone ja tundeid. On olnud nii õnne, rõõmu, uhkust, heldimust, vaimustust kui ka kurbust, jõuetust, läbikukkumist, viha ja ohtralt muret. Kõige rohkem siiski armastust!
Ema amet on selles suhtes imeline, et ükskõik kui haledalt sa omast arust ka ei põru, ikka armastatakse sind tingimusteta. Ja ükskõik kui võimatult su lapsuke ka ei käituks, ikkagi armastad sa teda ja ei vahetaks iial mõne hooldevabama eksemplari vastu välja.
Ei saa salata, et Tõrukesega on meil tulnud palju piike murda ja ma mõtlen hirmuga selle piikidemere peale, mis meid veel ees ootab. Mitte väga kauges tulevikus on ju varitsemas suur ja hirmus puberteedikoll. Loodame, et ka selle kolliga on nii nagu kõigi teiste kollidega - nende vastu aitab kõige paremini kollitõrjevahend (soovitatavalt pihustatav). Tõruke on loomult kange kui kadakas. Ta tahab teha asju nii nagu talle meeldib, aga samas õigesti ja kuna need alati ei ühti, siis jaurab seni, kuni maailmakord annab alla ja seadistab end temale sobivaks. Tõruke võtab kõike isiklikult. Näiteks kui riieldakse mõne teise lapsega, tunneb ta nagu oleks temaga riieldud. Aga kui kiidetakse kedagi teist, siis võtab ta seda kui etteheidet, et miks ta pole kiitust ära teeninud. Ta on ikka olnud minu murelaps, sest ta muretseb väga palju. Eelkõige selle üle, kas ta ikka teeb kõik õigesti. Aegajalt tulevad ka aga üldfilosoofilised küsimused. Alles see oli kui ta ahastas, et mis mõtet on koolis käia, kui me lõpuks kõik niikuinii ära sureme. Et mis on üldse kõige selle mõte*. 
Tõruke ei armasta muutusi ega ootamatusi - tal peab asjade käik olema selge ja kõrvalekaldumised on lubatud vaid väga harvadel juhtudel. Samas, mida vanemaks, seda kergemini ta muutustega kohaneb.
Teisest küljest on ta väga empaatiline ja südamlik tüüp. Peale suuri lahinguid tuleb ta tihti vabandama (mis teadupärast on väga raske tegevus isegi täiskasvanutel). Aegajalt tuleb ta välja selliste õrnusavaldustega, et süda läheb härdaks kohe. Oma õdesid kiusab ta kõigest väest, aga samas ka hoolib nendest väga.
Tõrukese algus oli raske. Ta ei saanud kuidagi hoogu sisse. Käima hakkas ta teistest hiljem, rääkima veelgi hiljem. Tema õed omasid kahe aastaselt juba hulga laiemat sõnavara kui Tõruke kolmeselt. Suvel enne neljandat sünnipäeva käis aga mingi krõks, ja Tõruke hakkas rääkima. Eesti keeles, mitte tõrukese omas nagu senini. Lasteaia lõpuks oli ta oma eakaaslased kätte saanud ja pooltest möödagi kihutanud. Selleks ajaks oskas ta juba soravalt lugeda ja vaid väheste vigadega kirjutada.
Nüüd kolmandas klassis läheb tal hästi. Tõruke on nutikas, terane ja maailma asjadest huvituv tegelane. Ta oskab ja soovib luua seoseid. Tihti küsib ta asjalikke küsimusi ja palub lahti seletada kui ta millestki aru ei saa. See võib olla tüütu, sest noh, ise ka ju ei oska seletada, aga õpetlik nii talle kui mulle.
Ja hinneteleht on tal lihtsalt imeline. Puhta viitepuru. Jooksvates hinnetes on sel aastal madalaimaks hindeks viis miinus. Mina, kes ma olen ikka arvanud, et olin eeskujulik õppur, ei saanud küll nii ilusa hinnetelehega eputada. Kirjatehnika oli mul selline kolme poole neli ja õigekiri samamoodi. Tõrukese kirjatähed (olgugi, et lopergused) on ikkagi ilusamad kui minu omad, aga õigekirjas on tal loomulikku annet, mida mulle sugugi antud pole. Tõrukese tugevaimaks küljeks paistavad olevat siiski reaalained. Või noh, matemaatika. Kolmandas klassis on vara teiste reaalainete osas seisukohta võtta. Vähemalt selles osas tahaks väita, et laps on minusse (kuigi Mpsi hinneteleht oli ka väga eeskujulik).
Musikaalne on ta ka. Kahjuks ainult keeldub muusikakooli minemast. Ma ei kavatse sundida ka. Ega temast artisti niikuinii ei saaks. Aga akordioni kääksutamine tuleb tal minu meelest väga hästi välja. Kuigi kui kohe esimesel korral ideaalselt välja ei tule, siis kipub draamakuningannat mängima. See on vist ka minust. Mitte musikaalsus. See teine pool.

A lõpetuseks tahaks küsida traditsioonilise küsimuse. Aeg kuhu tõttad? 10 aastat, see on sisuliselt veerand minu elatud elust. Ometigi alles ta sündis... 

*42 loomulikult. Aga see vastus ajas Tõrukese närvi, kuigi tekitas ka pisut huvi.

Kolmapäev, oktoober 20, 2021

rihmatu

Ammu pole meie koerast midagi rääkinud. Tal on praegu rasked ajad. Teeme hetkel talle raadiopiirde koolitust ja see tähendab seda, et ta ei saa vabalt ringi joosta, nagu ta harjunud on, vaid peab rihmaga käima. Rihma ei armasta ta üldse. Selle lühikese ajaga on ta juba kaks rihma katki närinud. 
Ma ka ei armasta seda rihma otsas jalutamist. Eriti praegu, mil haige olen. Esiteks pole grammigi jaksu (või milles jaksu mõõdetaksegi? Njuutonites?) ja ma lihtsalt lohisen koera järel ja teiseks on õues koerailm. Hea meelega laseks koera vabaks ja vaataks aknast kuidas elukas õues ringi keksleb. Aga teha pole midagi, tuleb end kokku koguda ja koeraga õue vedada.

Siin üks pilt sellest kui ta oli veel väike kui korvpall.


Kassist pole ka ammu midagi rääkinud, aga siin on ainult üks märksõna - porised käpajäljed.

Teisipäev, oktoober 19, 2021

Rivist maas

 Kõigepealt jäi Tirts nohuseks. Seejärel tabas Tõrukest ja Täpsi mingi kiire okseviirus. Täna langesin poole päeva pealt mina. Tulin töölt koju, keerasin voodisse pikali ja siis kolme teki all värisedes osalesin läbi teamsi avalikul arutelul. Veebikaamerat ma sisse ei lülitanud. Ilmselt oleks vaatepilt zombistunud Maailmaparandajast palju hullem kui e-sigarit popsutavast riigikogulasest. Mikrofoni pidin korra ikka sisse lülitama. Loodame, et palavikus peaga mingit seosusetut raruirararaad ei ajanud. Tegin igaks kolmeks juhuks ka testi, aga see oli ilusasti negatiivne.
Aga üldiselt on kole lugu küll. Ükspäev olid kõik lapsed kodus. Mps on kodukontoris, aga poole päeva epalt kutsus mind appi, kuna üldse ei saavat tööd teha. Koju jõudes mängis põhisüüdlane küll nukkudega ja polnud üldse segaja nägu, aga ta võib oma nunnu olekuga kergelt valvsuse uinutada ja siis ootamatult põrgu lahti päästa. See juhtuski kui Mpsil oli parajasti videokonverents pooleli.  Tirts leidis, et ta peab ise saama Mpsi toolil istuda ja sellega keerutada. Kui seda ei võimaldatud, järgnes koheselt õpikunäide jonnimisest - korralike kriisetega ja puha. Tirts tõsteti mulle sülle. Samal ajal helises minu telefon. Ikka tööasjus. Helistaja oli pisut segaduses kui kuulis helitausta ja  uuris, et kas sai ikka õigele ametiasutusele pihta. Ilmselt kahtlustas, et on tapamajja sattunud või midagi.

Neljapäev, oktoober 14, 2021

Pildiprobleem

Ma võtsin end ükspäev kokku ja sorteerisin ära viimase pooleteise aasta pildid, mis mul senini tellimata on. Ma olen nimelt vanamoeline ja stagneerunud ning tahan, et parimad pildid oleks ikkagi paberil ja albumis. No siis saab neid ikka aegajalt vaadata ka. Kõvakettalt või kusagilt pilvepiirilt ei viitsi keegi neid üles otsida. Lastele meeldib ka vanu pilte vaadata ja imestada kui väikesed ja nunnud nad kauges minevikus olid.
Aga teate, see valimine on keeruline töö. Mul on kaks telefonitäit (ja pisut ka fotoaparaadis) übernunnusid titepilte. Proovi siis nende vahelt valida, et mida võtta ja mida jätta. No mis sa teed, kui sul on maailma armsamad ja ilusamad lapsed (žüriis olin mina ja siis loomulikult kinnitavad tulemusi ka Šveitsi sõltumatud laborid). Nüüdseks on pildid valitud (meetodil, et kui ei suuda valida, siis tuleb kõik võtta) ja tuleb teine töökoht juurde võtta, et jaksaks nende tellimise eest maksta ja seejärel tuleb end uuesti töölt vabaks võtta, et oleks aega kõiki neid pilte albumisse toppida.

Teisipäev, oktoober 12, 2021

tööviljakus

See on ikka kummaline, kuidas mõni päev lihtsalt on selline unine. Ei saa öelda, et ma oleks täna öösel tavapärasest vähem või halvemini maganud, aga kohutav uni on kallal. Silmad ei taha kuidagi lahti seista ega mõte rea peal püsida. Võite kolm korda pakkuda, milline on mu tööviljakus. 


Et oleks lihtsam pakkuda annan valikvastused ette:

a) Tööviljakus on üle maakonna keskmise - saan tehtud kõik tegemist ootavad ülesanded ja teen poole kolleegide omast ka ära.

b) Tööviljakus on maakonna keskmine - suudan tähtajaks ära vastata kõige pakilisemad kirjad

c) Tööviljakus on alla maakonna keskmise - läbi häda suudan koostada tegemata tööde nimekirja.

d) Töö ikaldus ja mingit saaki pole loota.

Reede, oktoober 08, 2021

#Jutujaht. Loodame, et nii siiski ei lähe

 „Piia, tule ruttu, teeme sulle patsi!“ kostus elutoast ema kärsitu hääl. Piia tõmbas teki üle pea. Juba see, et hommikuti üle mõistuse vara tõusta tuli, oli karjuv ülekohus. Päeva alustamine juustest sikutamisega oli aga ju sulaselge inimeste piinamine. Täielik ebaõiglus. Just, nii ongi! Ants ei pea üldse juukseid kammima, aga vot Piialt nõutakse seda. Iga hommik muudkui üks ja sama jutt. Piia, kammi juukseid! Piia, teeme patsi! Samal ajal võib Ants rahulikult magada. Nojah, Antsul on nii lühikesed juuksed, et neisse ei saakski patse teha, aga see ei ole praegu üldse oluline.

„Tule nüüd, sa jääd niimoodi kooli hiljaks!“ ema seisis lastetoa uksel, käed ähvardavalt puusas.

Piia pistis unise pea teki alt välja. „Emme, kas peab? Keegi minu klassis ei käi enam patsidega. Ega me mingid lasteaia tited enam pole.“

„Mind ei huvita, kuidas teised käivad. Minu laps ei lähe kooli nagu mingi Karva-Mari! Tule nüüd, ma kammin su juuksed ära!“

Piia ronis torisedes voodist välja, trügis emast mööda ning lukustas end vannituppa. Läbi ukse võis kuulda summutatud häält: „Ma olen juba suur tüdruk ja kammin ise! Sa sikutad nii valusalt!“

„Olgu, aga ära end vannituppa unusta. Peame viieteist minuti pärast juba minema hakkama.“
Piia näitas oma peegelpildile keelt, võttis ohates juukseharja ja asus oma pikki kuldseid kiharaid harjama.

„Ai! Ära tee!“ kostus järsku tasane hääl.

Kes see veel oli? Piia vaatas vannitoas ringi ning piilus isegi mustapesukorvi. Seal polnud kedagi. Ta kehitas õlgu ja hakkas uuesti juukseid kammima.

„Lõpeta ära, see on valus!“ piiksatas hääl taas.

„Kus sa oled? Kes sa oled?“ küsis Piia imestunult.

„Minu nimi on Pusanna ja ma olen siin samas, sinu juuste sees. Palun pane see kole asi käest, see teeb haiget.“

Piia vaatas tähelepanelikumalt oma juuksepahmakat ja nägi üht imepisikest karvast tegelast teda haledate silmadega piidlemas.

„Oi kui armas sa oled!“ kilkas Piia. „Aga kust sa siia said?“


„Tuul tõi,“ piiksatas väike tegelane.

„Mis mõttes tuul tõi?“ ei saanud Piia aru.

„Mäletad kui sa eile õhtul koos sõpradega õues kulli mängisid? Mina kössitasin läheduses ühe tokerja peni seljas ja märkasin kui ilusasti su juuksed tuules lehvisid. Hüppasin möödakihutava tuuleiili kukile ja lasin end otse sinu pähe kanda. Ja siin ma nüüd olen. Palun ära aja mind ära. Keegi ei armasta mind. Ükskõik kuhu ma lähen, ikka peletatakse mind kammide ja harjadega minema.“

„Ära karda,“ lausus Piia, „minu juures võid end üsna kindlalt tunda! Ma ka ei salli kamme.“
„Piia, hakkad sa juba lõpetama?“ kuuldus ukse tagant ema kärsitu hääl.

„Oi ei, ema ei luba mul ju kammimata kodust välja minna,“ meenus Piiale kurb tõsiasi.

„Sa silu juukseid ainult pealtpoolt, ma peidan end siia alla ära, siis ei märka ema midagi,“ andis Pusanna head nõu.

Ja nii Piia tegigi. Ta tõmbas harjaga paar korda üle pealae ja sõlmis kiharad kiiresti lohakaks hobusesabaks ja seadis end kooli poole teele. Pusanna aga seadis enda patsi sisse mõnusalt sisse ning hakkas vaikselt endale pesa punuma.

Väike Pusanna osutus lõbusaks seltsiliseks. Aegajalt kõdistas ta Piiat kõrva tagant või pajatas mõne naljaka anekdoodi ja matemaatika tunnis ütles isegi vastuseid ette. Õhtul magama minnes ümises Pusanna tüdrukule unelaulukest ja Piia oli õnnelik, et oli endale nii nunnu sõbra leidnud.

Järgmisel hommikul ärgates kontrollis Piia, ega Pusanna ole jalga lasknud. Ei olnud. Pisike elukas naeratas talle juuksepahmakast vastu ja tundus, et ta tunneb end seal hästi. Oli teine isegi pisut kosunud. Piia tervitas sõpra, libistas paar korda harjaga üle pea ja sättis end taas rõõmsalt kooli poole teele.

Nii kordus see mitu päeva kuni Pusanna oli Piia pähe korraliku pesa pununud ja tüdrukul oli juba päris raske juukseid siluda. Ikka ja jälle kippus hari kinni jääma.

„Rumal tüdruk, mis sa vehid selle kammiga siin!“ tõreles Pusanna, kes oli vahepeal päris kogukaks kasvanud ja ei paistnud enam sugugi nii armsake olevat.

„Aga ma ei saa ju nii sassis peaga ometi kooli minna,“ vastas Piia õnnetult. „Natuke ikka peab kammima!“

„Ei pea! See teeb haiget! Kas sulle meeldiks, kui mina sind sakutaks?“ torises Pusanna ja sikutaski Piiat juustest.

„Ai! Ära tee,“ kiljatas Piia.

Pusanna ainult naeris selle peale ja sikutas tüdrukut veel kord juustest.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas Piial tekkima kahtlus, et võibolla ikka polnud kõige parem mõte lasta Pusannal enda pähe kolida. Väikesest armsast karvakerast oli saanud suur kiusupunn. Lõbusate lugude asemel kippus ta rääkima lorilugusid ja suisa roppusi ning matemaatika tunnis ütles Piiale meelega valesid vastuseid ette. Õhtuse unelaulu asemel aga jorises niisama ja kõige tipuks sikutas aegajalt tüdrukut juustest.

Ühel laupäeva hommikul otsustas Piia, et talle aitab.

„Sa pead nüüd mu peast minema kolima!“ teatas ta kindlameelselt karvakollile.

„Ei tule mõttessegi!“ naeris Pusanna tigedalt. „Mulle siin meeldib ja ma ei kavatse kusagile minna!“

„Sellisel juhul tuleb kasutusele võtta karmimad vahendid,“ teatas Piia ja haaras peeglilaualt kammi.

„No eks tee proovi!“ nähvas Pusanna.

Piia üritaski, aga kohe kui ta kammi sassis juuksepahmakasse surus, haaras karvakoll sellest kinni ja hakkas juuksesalkusid ümber kammi mässima. Hetkega oli kamm kõvasti juuste sees kinni ja Piial ei õnnestunud seda sealt kuidagi lahti kangutada.
„Ha-haa,“ parastas Pusanna, „nüüdsest peale jagan siin käske mina! Ei igasugustele kammidele, harjadele ja šampoonidele ning hommepäev saadan oma õdedele vendadele ka sõna, et nad siia koliks.“

„Aga... aga ma ei taha, et mu peas...“ alustas Piia, kuid Pusanna ei lasknud tal lõpetada.

„Mingit sinu pead ei ole olemas! See on nüüd minu pea!“ käratas elukas ning sikutas tüdrukut kõvasti juustest. „Nüüd mine too mulle moosi!“

Piial tulid valust ja nördimusest pisarad silma. Nii ei saa ju! Kuidagi peab ju selle hirmsa karviku vastu saama! Järsku meenus tüdrukule, et teises toas on lahendus kõigile probleemidele.

„Emme, emme, appi!“ tormas ta vannitoast välja.

„Piiake, mis juhtus?“ imestas ema tütre häält kuuldes.

„Emme, ma ei taha, et need elukad mu peas elaks!“

„Mis elukad?“ ei saanud ema esimese hooga aru. „Isver, kas sul on täid?!?“

„Ei, see on... Pu... Pu... Pusa...nna,“ nuuksus Piia.
„Näita siia, mis sul seal peas toimub,“ lausus ema Piia kammisoengut lähemalt uurides. „No tule taevas appi, on sul siin alles suur pusa! Millal sa viimati korralikult pead kammisid?“

 Piia lõi silmad maha ja ei vastanud midagi.

„Ah, vahet pole,“ lausus ema. „Nüüd tuleb see harakapesa igatahes lahti harutada.“

Ta pani tüdruku enda ette toolile istuma ja hakkas salk salgu haaval sasipead korrastama. See ei olnud lihtne töö. Pusanna võitles vihaselt vastu. Ta hoidis kõvasti Piia juustest kinni, sikutas neid ja isegi hammustas vaest tüdrukut. Ema oli aga järjekindel ning hoolimata Piia pisaratest ja vigisemisest, õnnestus tal pika peale suurem osa sasipuntrast lahti harutada. Kui alles oli jäänud vaid päris väike, aga see eest eriti tihe pusa, teatas ema: „No siin ei aita küll enam muu kui käärid!“

Naksti lõikas ta sassis salgu ära ja viskas selle prügikasti. Koos juustega rändas rämpsu hulka ka pisikeseks kahanenud Pusanna.

Sellest päevast alates kammis Piia alati oma juukseid suure põhjalikkusega ja kontrollis ega mõni pusakoll sinna pesa pole punuma hakanud.
Pusanna aga sai prii sõidu prügimäele, kust ta end takjana ühe raadaka rebase saba külge haakis. Nüüd rändabki ta mööda ilma ringi ja loodab leida mõnd lohakat sasipead, kelle juustesse end alatiseks sisse seada. Mine sa tea, ehk peidab ta end ükspäev sinugi juustesse...

Loodame, et nii siiski ei lähe.

-------------

Sel korral üritasin susserdada midagi oma lemmikžanris, milleks on lastekirjandus. Pole vist vaja rõhutada, et seekordne kirjutis on maha kirjutatud otse elust. Meil käib igal hommikul Täpsiga tuline debatt teemal "Juuste kammimine - kas ühiskondlik norm või inimõiguste piiramine". Sealjuures tuleb mainida, et Täpsi ilusad pikad juuksed on sellised, mille sisse Pusanna hea meelega koliks, ehk siis piisab korra lakka lehvitada, kui see on juba läbimatuoid pusasid täis. Samal ajal kui minu loomulik lokk, mis näeb niisama välja juba nagu üks suur harakapesa, on üllatavalt kergelt kammitav...

Teiste jutuküttide jahisaak leitav siit.

Neljapäev, oktoober 07, 2021

Kaks aastat!

Eile sai minu kõige pisem pudin juba kaheaastaseks. Saate aru? Kaheseks! Juba! Ma kutsun teda ikka veel beebiks, kuigi tegelikult on suur ja eneseteadlik neiu. Või noh, mitte just otseselt suur, ta pigem pisikest kasvu, aga iseloomu on tal küll kahe eest.
No milline see kahene Tirts siis on?
No maailma kõige armsam, ilusam, toredam ja loomulikult andekam laps. See olgu alustuseks ära öeldud.

Arvestades, et tegu on minu lapsega, siis võib nimekirja lisada ka tujuka, jonnaka ja isepäise. Kindlasti ei saa tema kohta öelda tuim!
Tirts on elav, lõbus ja võiks öelda isegi kelmikas. Talle meeldib nalja teha ja naerda kõkutada.  Teisalt, kui ta oma tahtmist ei saa, siis võib ta kriisata ja ükspäev oli lasteaias isegi mängukaaslast hammustanud! Klassikalised jonnimisvõtted on tal selged - oskab visata nii silda kui pulka või  muutuda lödiks kui ülekeedetud makaron. Võib vabalt jonnides pikali visata ja jalgadega vehkida. 

Seda, et tal on võimas hääl, olen ennegi maininud. Eriti hästi kostub see välja kui ta jonnib, aga ka laulmist on kaugele kuulda. Liise laulab palju. Enamasti valjusti. Lemmiklauluks on "Viire takka". See kõlab küll rohkem: "... kakka, tuleb-tuleb".

Tirts on imeline mängija. Ta võib päris pikalt üksi nukkude või legodega mängida. Seal juures mängib ta päris mänge, mitte ei pane asju ritta (nii nagu Tõruke väiksena tegi) või tuuselda niisama ringi. Kõige kummalisem seal juures on see, et ta ei nõua, et keegi tema juures passiks või koos temaga mängiks. Sellist last pole mul varem olnud. 

Mängimise kõrvale, aga ka niisama, räägib Tirts päris palju juttu. Suur osa jutust on tavainimesele arusaamatu, aga iga päevaga suudab ta end aina paremini selgeks teha. Eriti hästi on selged: "Ei taha!" ja "Anna siia!". Pildiraamatus suudab ta suuremale osale piltidest juba nime juurde öelda näiteks pibikas (liblikas), lilla (lill), kuu, auto, onu jne. Ja kui ei tea (või tahab, et keegi teine ette ütleks), siis küsib "mis siin on?" Seda võib ta nõrkemiseni küsida. Annab suurt lootust, et "miks"-periood tuleb viljakas!

Tänase seisuga on Tirts juba kuu aega lasteaialaps olnud. See näikse talle hästi sobivat. Eks tal natuke raskusi ole lasteaiareeglitest kinnipidamisega, aga küll seegi laabub. Hommikul läheb aeda hea meelega, lehvitab rõõmsalt emmele ja õhtul tuleb koju ka hea meelega. Mil moel ta vahepeal õpetajaid terroriseerib, sellest ei tea ma õnneks midagi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tirts on super nunnu ja sobib meie pisut segasesse perekonda imeliselt!

Pühapäev, oktoober 03, 2021

ilus aeg

Ma olen ikka arvanud, et mul on ilmatuma ilusal ajal sünnipäev. No sellel kõikse värvilisemal ajal (ja värvid mulle meeldivad). Seda ilu on praegu ikka igal sammul. Muudkui käi ringi ja imetle. Tõsi, eriti palju aega ringi jalutada pole olnud. aga pole hullu, ka autoaknast näeb üht teist imetlusväärset.
Lisaks värviilule meeldivad mulle ka sügisesed tormiilmad. Eriti kui neid saab nautida mõnusalt soojast toast, samas kui ümberringi kõik mühiseb ja kohiseb tuuleiilide käes. Eile õhtul kui olin saunas, märatses ümber sauna päris kõva tormituul. Korraks oli tunne, et vanapagan ise on oma tõllaga ukse taha saabunud. Kuigi jah, mis sel vanapaganal minust. Ta otsib oma poegade jaoks palju nooremaid neidiseid.
Ah, ega mul midagi muud peale ilma tegelikult kirjutada polegi. Kuigi hirmsasti tahaks. Tööd on palju ja päeva lõpuks on mu vaene ajuke kui tühjaks pigistatud sidrun. Isegi nädalavahetus ei turgutanud piisavalt. Aju on endiselt tuhm ja kirjutamise ideid ka pole. Nii, et millest ma kirjutada võiks? Mõtteid?

Kolmapäev, september 29, 2021

ei kirjuta

 Mõtlesin, et kirjutaks midagi, aga mitte midagi huvitavat ei toimu. Seega ei kirjuta.


P.S Vabandused kõigi ees, kes tulid siia lootes leida mõnd sisukat postitust.

Esmaspäev, september 27, 2021

Vanadus rõhub

 Jälle üks aasta mööda läinud. Või juurde tulnud. Kumbki ei tundu hea variandina. Üldiselt olen jõudnud vanusesse, kuhu võiksin pidama jääda. No enda arvates veel noor, aga enam mitte rumal. Aga aegajalt tunnen end just vastupidi - vana, aga ikka rumalana. Tõde on tõenäoliselt kusagil keskel.

Hetkel tunnen end lihtsalt väsinuna. Ja see pole sugugi tingitud terve nädalavahetuse kestnud pidustustest. Ilmselt ikka vanus...


Mõned lilled mu lahkunud eluaasta mälestuseks.


Pühapäev, september 19, 2021

Tainas

No on alles lugu. Sünnipäevani on veel tervelt nädal, aga juba hiilib vanadus ligi. Mis muu saab põhjuseks olla, et üks jalg juba kolmandat päeva valutab. 
Ma hakkasin pidustusteks varakult ettevalmistusi tegema. Teadupärast pole ma suurem asi kokk, aga töö juures tahaks ju kolleegidele midagi head pakkuda. Mõtlesin, et teen katsetuseks kringli. No et kui välja tuleb, siis pakun teistele ka ja kui välja ei tule, siis mõtlen midagi muud välja.

Kringel tuli välja imeline.  Senini, kuni ma ta ahjust välja jahtuma tõstsin. Seejärel vajus ta lössi. Maitse oli küll täitsa hea, aga visuaalne külg ei kannatanud kriitikat. Nii küpsetusgurud, mis ma valesti tegin? Liiga vähe jahu? Liiga vähe ahjus? Liiga palju täidist? 
Mitte ülemäära apetiitne välimus ei takistanud mul muidugi kõike üksi (peaaegu) nahka pistmast. Järgmisel korral proovin ehk stritslit. Ainus häda on selles, et nende katsetamiste tulemusel paisun enne pidustusi ilmselt topeltsuureks ja siis valutavad jalad kohe kindlasti liigsest kehakaalust. 

Võibolla peaks tegema nii, nagu ma tavaliselt teen. Mitte midagi katsetama ja siis kui vaja külalistele midagi pakkuda, siis valida interneedumist täiesti võõras retsept. Tavaliselt kasutan tehnikat toksides otsingusse "meie pere lemmik .....kook" või siis "maailma parim .....kook". Vahel on õnneks ka läinud.

Reede, september 17, 2021

#Jutujaht. Sinnani on maad kaksteist miili

"Sinnani on maad kaksteist miili! Hakka astuma lipakas!" Veoki tagatuled olid ammu kaugustesse kadunud, aga rekkajuhi parastav hääl kõlas ikka veel Marju kõrvus.

Tüdruk seisis üksi keset pimedat ja inimtühja väinatammi. Tuul sõlmis ta juustesse pusasid ning vihm piitsutas valusalt vastu pisaratriibulist nägu. Oli see üldse vihm või sadas taevast nõelu? Ei, see pidi olema vesi - õhuke pluus ta seljas oli juba läbimärg ning kleepus ihu külge. Või ikkagi nõelad? Ja pluusi muutis kleepuvaks hoopis veri? Pluus oli punane, saa sa siis täpselt aru. Marju meenutas kõvera muigega, millise õhinaga oli ta hommikul seda sama riidehilpu peegli ees selga passinud. Oleks ta vaid millegi toekama kasuks otsustanud. Näiteks tormikuue.

Marju hakkas vaikselt Muhu saare poole astuma. Oleks ta aimanud, milliseks päev kujuneb, poleks ta üldse saarele sõitnudki. Või isegi kui oleks, poleks ta kindlasti Urmase sõnade peale sedavõrd ägedalt reageerinud. Mis ta siis nii väga ütles, et kohe oli tarvis pea laiali otsas pimedasse öhe tormata? Ega see pole siis esimene kord, kus teada rumalaks blondiiniks nimetatakse. Hullemaidki silte on külge kleebitud. Ainult Marju oli siiralt uskunud, et Urmas on teistsugune. Et ta näeb blondidest juustest ja pikkadest jalgadest kaugemale. Milline naiivne mõte.

Need pikad jalad, mis teda kõledas vastutuules visalt edasi vedasid, olid köitnud ka rekkajuhti, kes oli Marju tee äärest peale korjanud ning lubanud neiu lahkelt viimasele praamile viia. Ilma tasuta ja puha. Mõne aja pärast, kui sohver oli juba mitu korda Marju põlve käigukangiga segamini ajanud, tegi ta selgeks, et ega päris ilma tasuta ikka ei saa, aga  kui neiu on mehe vastu hea, siis võib-olla viib ta tüdruku lausa Tallinnani välja.

Poleks Marju taibanud pipragaasi käekotti torgata, mine sa tea, mis oleks võinud juhtuda... Marju võdistas õlgu. Tundus aga, et autojuhil oli pipragaasiga varasemaid kokkupuuteid, sest kui Marju nõudis, et ta autost välja lastaks, oli gaasipurk piisavaks argumendiks. 

Kaksteist miili.  Miks see rekkajuht ometi normaalse inimese kombel kilomeetreid ei kasuta? Palju see kaksteist miili üldse on? Kas polnud see nii, et miil sai nimetuse Rooma sõdurite sammudest ja tuhat paarissammu andiski kokku ühe miili. Järelikult on tal vaja teha kaksteist tuhat korda kaks, ehk kakskümmend neli tuhat sammu. See ei ole ju nii hull. Vähemalt saab päevane sammunorm ilusasti täis. Kristjan Jaak Peterson  jalutas Tartust Riiga. Ei tea, mitu miili see veel oli? Mõelda vaid, kui Kristjanil oleks sammulugeja olnud, küll ta oleks saanud siis oma rekordtulemusega edvistada. Samas, vaevalt et Kristjan-poiss või Rooma sõdurid kõrge kontsaga kingi kandsid. Oh oleks ta taibanud vähemalt tennisedki jalga panna.

Oleks, poleks, poleks, oleks. Küll neid olekseid ja polekseid oli ühe päeva kohta alles palju kogunenud. Marjule meenus vanaisa, kes oli ikka tavatsenud öelda, et oleks on paha poiss. Tõsi, nii ütles ta kaine peaga. Siis kui latv oli juba humalaveest pehme, sõnas ta elutargalt, et oleksin savilind, puhutaks persest mind. Marjule meenus kuidas ta piinlikkusest punastas kui vanaisa nii rääkis. Sellegipoolest meeldis talle taadi lugusid kuulata. Need olid alati põnevad ja natuke hirmsadki. Vanaisa oli oma elus nii mõndagi näinud. Siberi vangilaagrist tagasi tulles oli terve tee Narvast koduni jalgsi käinud. Kaksteist miili oli selle kõrval nohu. Nohust rääkides. Marju oli päris kindel, et sellest ta ei pääse. Hea kui kopsupõletikku ei jää. Viimane oligi vanaisale saatuslikuks saanud. Tea kas isegi enam järgmist suve näeb...

Marju võdistas ennast. Stop! Sellised morbiidsed mõtted tuleb peast välja ajada. Kas siis vanaisa polnud ikka öelnud, et iga häda on just täpselt nii suur kui suureks sa selle ise mõtled. No kui ta Siberis raudteed ehitades õnnetuses vasaku käe sõrmed kaotas, rõõmustas ta, et ei olnud omal ajal pianistiks õppinud. Kui aga kohalikud kaagid ühel päeval majja sisse murdsid ning kogu väärtusliku kraami minema viisid, siis lausus taat muiates, et oleks võinud hullemini minna -  nagi jätsid ju seina. Iga halva juures leidis ta midagi head. 

Marju pühkis käeseljaga pisarad ja lükkas selja sirgu. Kui vanaisa, kes oli elus näinud kujutlematuid jõledusi, suutis jääda positiivseks, siis kuidas tema, Marju, end sellistel pisiasjadel jalust lüüa lasi.  Tegelikult oli ju kõik hästi. Vihm on kõigest vesi ja tuul lihtsalt õhk, mis liigub. Mõlemad on eluks vajalikud ja hetkel oli tal neid eluallikaid külluses. Palju hullem oleks, kui poleks ei õhku ega vett.  Praamil aga saab kuuma cappuccinot rüübata ning krõbedat sarvesaia pugida ning mõte sellest kuidas ta oma öistest seiklustest hiljem sõbrannadele jutustab, valmistas juba praegu head meelt. Praamile jõudmiseks tuli tal kõmpida kõigest Muhu ühest servast teise. Muhu on väike saar. See oleks võinud olla Hiiu-, või veel hullem, Saaremaa. Asi see siis noorel tervel inimesel veidike värskes õhus liikuda.

Lõppude lõpuks on sinnani vaid kaksteist miili maad.



--------
Fun Fact: Kui alustada rännakut Muhu valla piirilt Väinatammil mööda põhimaanteed ja lõpetada retk Kuivastu sadamas parvlaevale astudes, tuleb teepikkuseks umbes täpselt 12 miili. Eriti tore, on, et teistpidi on enamvähem sama pikk tee.
--------

Jutujahi kütiliini leiate siit.

Esmaspäev, september 13, 2021

Võeh

Täna on olnud vilets päev. Koguaeg on olnud tunne, nagu oleks bussiga sõites raamatut lugeda üritanud - no selline merehaiguse tunne.  Ma olen seda ennegi kurtnud, et omast arust kange saare naine, aga tegelikult ei kannata üldse loksutamist. Laevasõidust ma parem ei räägigi, aga igasugune kõrvaline tegevus autos või bussis lõppeb iiveldustundega. Kui ma bussis omal ajal Tartu-Kuressaare otsasid sõitsin, siis igatsesin küll, et saaks need kuus tundi raamatut lugedes veeta, aga tühjagi. Ainus, mis ma teha sain, oli magada. Täna ei saanud aga magada ka. Aga öösel ei käinud ma salaja tormisel merel ega loksunud niisama ringi. Magasin. Ei teagi, millest selline vilets enesetunne. Võibolla kihutas maakera kosmoses liiga suurte tuuridega või midagi.

pildi leidsin siit. Just sellisena end täna tundsingi.


Neljapäev, september 09, 2021

Fopsakoota

Linnalapsena kasvasin ma üles ilma koduloomadeta. Nüüd siis üritan seda tasa teha. Kõigepealt võtsime valge kassipoja. See oli puhas petukaup. Ei läinud palju aega kui valge värv maha kulus ja alt siiam välja tuli. Seejärel võtsime väikese nunnu kutsika. See oli ka petukaup. Kasvas suureks ja hakkas koera kombel käituma. Ja käpad on tal ka pidevalt mustad.
Lapsepõlvest külge jäänud koduloomaigatsus pole aga ikka veel rahuldatud. Kass ja koer on kenad küll, aga tavalised. Tahaks midagi eksootilisemat. Võtaks lehma, aga ei saa, mul pole lumelabidat. Äkki võtaks siis lumelabida? Aga need olevat lollid kui lauajalad. Aga fopsakoota! See juba oleks midagi. 

Kolmapäev, september 08, 2021

Mida kinkida sünnipäevaks

Teate, et mul tuleb varsti sünnipäev? Ma olen alati varakult kõigile meelde tuletanud, et inimestel oleks piisavalt aega ettevalmistusi teha ja kingitusi valida. Taktika töötab väga hästi.
Teid kindlasti huvitab, mida üks varajases keskeas*  naisterahvas sünnipäevaks saada tahab. Mul on kaks soovi - tahaks, et külmkapi uks käiks teistpidi lahti (ehk siis mitte paremakäelise, vaid vasakukäelise külmik) ja et trepi juurest parklani viiks kõnnitee, mitte mudarada. 
Külmkapi osas jäängi vist unistama, aga kõnnitee osas on edasiminekuid. No mudarada enam pole. Nüüd laiutab maja ees lai ja sügav kraav.  Pisut vihma veel ja ongi ideaalne vallikraav. Järgmisena hangin tõstesilla ja vallikraavi krokodillid. 

*Tegelikult ma muidugi ei tea, mis ajast hakatakse keskiga arvestama, aga ma tunnen end ikka veel noore ja rumalana, kuigi sünniaasta seda ei kinnita.

#Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

Kaamos kutsus jutujahile. Ma esiti mõtlesin, et ah mis ma diletant ikka sulemeeste sekka trügin, loen ja naudin parem teiste kirjutisi. Aga miskipärast tuli see kirjutamise mõte pidevalt minu juurde tagasi. Nagu tüütu kärblane, kes laupäevahommikusel magusal uneajal on otsustanud, et just Maailmaparandaja nina peal on kõige parem ringi sibada (hea lai tantsuplats). Üritasin küll mõtet ära ajada, sest noh, polnud ei inspiratsiooni ega ideepojukestki, aga ikkagi tuli see jutujaht pinisedes tagasi ja kõditas nina. Egas midagi, ainus lahendus tüütusest vabanemiseks on heita kõrvale "ahmisnüüdmina" mentaliteet ja see asi lihtsalt ära teha. Lõppeks on ju vaja ka keskpärasusi, et tipud* saaks selgelt särada.

Seega siis selline autobiograafiliste sugemetega kirjatükk.

---------------

Paula seisis kitsukese esikupeegli ees. Ta keeras end üht- ja teistpidi, aga kuidas ta oma keha ka ei väänanud, ikka ei õnnestunud tal kogu oma lopsakat figuuri tervenisti ahta klaasiriba peale ära mahutada. See ei kõlvanud muidugi kusagile. Üks korralik endast lugupidav naisterahvas ei saa minna avalikkuse ette kontrollimata, kas välimus on ikka tipp-topp korras. Aga mil moel sa saad veenduda, et kõik on parlanksis, kui peeglisse mahub kas tagumik või siis rinnapartii, aga mitte kunagi mõlemad korraga.

Ei, nii see jätkuda ei saa, otsustas Paula. Siin on kaks lahendust. Kas osta laiem peegel, aga see ei sobiks kuidagi hoolikalt valitud interjööriga, või tõmmata gabariite koomale. Viimase kasuks rääkis ka tõsiasi, et viimasel ajal olid riided kuidagi kitsaks jääma hakanud. See oli loomulikult hiljuti hangitud uue pesukuivati teene. Muud selgitust siin olla ei saa.

„Aitab!“ ütles Paula otsusekindlalt. „Täna on minu uue tervisliku elu esimene päev! Hüvasti pekk!“

Klõps.

Oota, kas see oligi see kuulus klõps, millest kõik edukad kaalulangetajad räägivad. Teate ju küll, see heli, mida teeb lüliti peas kui mõttemaailm totaalselt muutub. See klõps, mida Paula oli nii kaua oodanud, kuid kunagi kuulnud polnud.

Ega see polnud ju esimene kord otsustada kaalus alla võtta. Olles juba lapsest saati tormaka kasvuga, oli Paula loendamatutel kordadel võtnud ette „korralikuks“ hakata. Ta oli proovinud läbi kõikvõimalikud kaalulangetusprogrammid, alustades kaalunälgijatest ja lõpetades kuulsa Hollywoodi praevorsti dieediga. Ta oli hankinud endale spordiklubi kuldliikme kaardi. Ostnud hüppenööri hularõnga ja keldris kopitas trenažöör. Ta oli käinud zumbas, joogas, body pumpis ja ei tea kus veel. Ta oli külastanud isegi hüpnotisööri, kes lubas, et peale viit sessiooni ajab mõte kommidest tal südame pahaks. Tõsilugu oli aga see, et kogu selle aja kui hüpnotisöör pendlit keerutas, suutis Paula mõelda vaid käekotis ootavale Twixi šokolaadile.

Igatahes olid kõik varasemad entusiastlikud algused leidnud hiljemalt kolmandaks päevaks oma kurva lõpu kiirtoidukohvikus topeltburgerit süües.

Aga sel korral on ju kõik teisiti. Ta kuulis klõpsu! Sel korral ta enam alla ei anna ja läheb võiduka lõpuni maksku see mis maksab.

Esmalt on muidugi vaja ettevalmistusi teha. Paula keeras otsustavalt peeglile selja, nii et perifeersed piirkonnad võdisesid. Kõige tähtsam on välja mõelda plaan. See ei olegi nii keeruline. Teooria oli temasugusel elupõlisel kaalujälgijal ju selge. Tuleb tarbida vähem kaloreid kui neid kulutada. Nälgida ei tohi! Järelikult tuleb kalorite põletamist suurendada. Töö on selline istuva loomuga, kuid see pole takistus. Enne tööd saab jooksmas käia ja õhtul jõusaali või mõnda rühmatrenni väisata.

Uusi spordiriideid on vaja! Püksid kärisesid viimase body balance trenni ajal ju katki. Isver kui piinlik see oli. Ei tea, mis neist jooksutossudest sai? Ahjaa, tuleb meelde, viimasel sörkjooksul sadas vihma ja märjad tossud jäid kilekotiga koridori nurka seisma ning läksid hallitama. Nii jalatsid kui uus tärkav elu rändasid prügikasti. Egas midagi, tuleb uued tellida.

Paula istus arvuti taha ja veetis järgmised paar tundi veebipoodidest spordivarustuse hinnavõrdlust tehes. Lõpuks olid tellitud nii uued jalatsid kui ka kolm komplekti tutikaid riideid. Tegelikult ju nii palju vaja poleks olnudki, aga Paula ei suutnud kuidagi otsustada, millist valida, nii et võttis kõik.

Just sel hetkel kui Paula oli kopsaka arve maksnud, tundis ta kõhus tuttavlikku korinat. Ta hiivas end toolilt püsti ning läks külmiku juurde kindla plaaniga valida kerge suhkru-, rasva- ja tõenäoliselt ka maitsevaba eine. Külmiku sinakas valgusvihus seistes langes ta pilk aga eilsest õhtus alles jäänud šokolaadikoogile. Sellest on küll kahju. See oli väga maitsev ja maksis päris palju. Kohe kurb oleks seda ära visata. Pealegi on toiduraiskamine tänapäeva maailmas aina süvenev probleem, millele kaasaaitamine näitab vaid madalalaubalist hoolimatust keskkonna ja ühiskonna osas. Vastutustundlik kodanik sööks selle koogi ära ja alustaks seejärel tervislike eluviisidega. Lõppude lõpuks, oli veebipoes kirjas, et tellitud asjad jõuavad kohale alles järgmisel päeval, enne ei saa niikuinii uue eluga alustada...

„Klõps!“ kargas lüliti vanasse asendisse tagasi.

------

*Ma soovitan minna ja Kaamose lehelt teisi lugusid ka lugeda. Väga andekad ja eripalgelised.