neljapäev, oktoober 21, 2021

Aastapäev

Täna on tähtis päev! Väikest viisi nagu juubel. Jah. Täna 10 aastat tagasi sai minust ema! Enne seda olin ma muidugi ka nii üht kui teist, aga ema ma ei olnud. Samas on just see osa minust mänginud viimase 10 aasta jooksul olulisimat rolli minu igapäevaelus. 
No on need olnud alles tegusad aastad. Sinna on mahtunud ikka ohtralt kõikvõimalikke emotsioone ja tundeid. On olnud nii õnne, rõõmu, uhkust, heldimust, vaimustust kui ka kurbust, jõuetust, läbikukkumist, viha ja ohtralt muret. Kõige rohkem siiski armastust!
Ema amet on selles suhtes imeline, et ükskõik kui haledalt sa omast arust ka ei põru, ikka armastatakse sind tingimusteta. Ja ükskõik kui võimatult su lapsuke ka ei käituks, ikkagi armastad sa teda ja ei vahetaks iial mõne hooldevabama eksemplari vastu välja.
Ei saa salata, et Tõrukesega on meil tulnud palju piike murda ja ma mõtlen hirmuga selle piikidemere peale, mis meid veel ees ootab. Mitte väga kauges tulevikus on ju varitsemas suur ja hirmus puberteedikoll. Loodame, et ka selle kolliga on nii nagu kõigi teiste kollidega - nende vastu aitab kõige paremini kollitõrjevahend (soovitatavalt pihustatav). Tõruke on loomult kange kui kadakas. Ta tahab teha asju nii nagu talle meeldib, aga samas õigesti ja kuna need alati ei ühti, siis jaurab seni, kuni maailmakord annab alla ja seadistab end temale sobivaks. Tõruke võtab kõike isiklikult. Näiteks kui riieldakse mõne teise lapsega, tunneb ta nagu oleks temaga riieldud. Aga kui kiidetakse kedagi teist, siis võtab ta seda kui etteheidet, et miks ta pole kiitust ära teeninud. Ta on ikka olnud minu murelaps, sest ta muretseb väga palju. Eelkõige selle üle, kas ta ikka teeb kõik õigesti. Aegajalt tulevad ka aga üldfilosoofilised küsimused. Alles see oli kui ta ahastas, et mis mõtet on koolis käia, kui me lõpuks kõik niikuinii ära sureme. Et mis on üldse kõige selle mõte*. 
Tõruke ei armasta muutusi ega ootamatusi - tal peab asjade käik olema selge ja kõrvalekaldumised on lubatud vaid väga harvadel juhtudel. Samas, mida vanemaks, seda kergemini ta muutustega kohaneb.
Teisest küljest on ta väga empaatiline ja südamlik tüüp. Peale suuri lahinguid tuleb ta tihti vabandama (mis teadupärast on väga raske tegevus isegi täiskasvanutel). Aegajalt tuleb ta välja selliste õrnusavaldustega, et süda läheb härdaks kohe. Oma õdesid kiusab ta kõigest väest, aga samas ka hoolib nendest väga.
Tõrukese algus oli raske. Ta ei saanud kuidagi hoogu sisse. Käima hakkas ta teistest hiljem, rääkima veelgi hiljem. Tema õed omasid kahe aastaselt juba hulga laiemat sõnavara kui Tõruke kolmeselt. Suvel enne neljandat sünnipäeva käis aga mingi krõks, ja Tõruke hakkas rääkima. Eesti keeles, mitte tõrukese omas nagu senini. Lasteaia lõpuks oli ta oma eakaaslased kätte saanud ja pooltest möödagi kihutanud. Selleks ajaks oskas ta juba soravalt lugeda ja vaid väheste vigadega kirjutada.
Nüüd kolmandas klassis läheb tal hästi. Tõruke on nutikas, terane ja maailma asjadest huvituv tegelane. Ta oskab ja soovib luua seoseid. Tihti küsib ta asjalikke küsimusi ja palub lahti seletada kui ta millestki aru ei saa. See võib olla tüütu, sest noh, ise ka ju ei oska seletada, aga õpetlik nii talle kui mulle.
Ja hinneteleht on tal lihtsalt imeline. Puhta viitepuru. Jooksvates hinnetes on sel aastal madalaimaks hindeks viis miinus. Mina, kes ma olen ikka arvanud, et olin eeskujulik õppur, ei saanud küll nii ilusa hinnetelehega eputada. Kirjatehnika oli mul selline kolme poole neli ja õigekiri samamoodi. Tõrukese kirjatähed (olgugi, et lopergused) on ikkagi ilusamad kui minu omad, aga õigekirjas on tal loomulikku annet, mida mulle sugugi antud pole. Tõrukese tugevaimaks küljeks paistavad olevat siiski reaalained. Või noh, matemaatika. Kolmandas klassis on vara teiste reaalainete osas seisukohta võtta. Vähemalt selles osas tahaks väita, et laps on minusse (kuigi Mpsi hinneteleht oli ka väga eeskujulik).
Musikaalne on ta ka. Kahjuks ainult keeldub muusikakooli minemast. Ma ei kavatse sundida ka. Ega temast artisti niikuinii ei saaks. Aga akordioni kääksutamine tuleb tal minu meelest väga hästi välja. Kuigi kui kohe esimesel korral ideaalselt välja ei tule, siis kipub draamakuningannat mängima. See on vist ka minust. Mitte musikaalsus. See teine pool.

A lõpetuseks tahaks küsida traditsioonilise küsimuse. Aeg kuhu tõttad? 10 aastat, see on sisuliselt veerand minu elatud elust. Ometigi alles ta sündis... 

*42 loomulikult. Aga see vastus ajas Tõrukese närvi, kuigi tekitas ka pisut huvi.

kolmapäev, oktoober 20, 2021

rihmatu

Ammu pole meie koerast midagi rääkinud. Tal on praegu rasked ajad. Teeme hetkel talle raadiopiirde koolitust ja see tähendab seda, et ta ei saa vabalt ringi joosta, nagu ta harjunud on, vaid peab rihmaga käima. Rihma ei armasta ta üldse. Selle lühikese ajaga on ta juba kaks rihma katki närinud. 
Ma ka ei armasta seda rihma otsas jalutamist. Eriti praegu, mil haige olen. Esiteks pole grammigi jaksu (või milles jaksu mõõdetaksegi? Njuutonites?) ja ma lihtsalt lohisen koera järel ja teiseks on õues koerailm. Hea meelega laseks koera vabaks ja vaataks aknast kuidas elukas õues ringi keksleb. Aga teha pole midagi, tuleb end kokku koguda ja koeraga õue vedada.

Siin üks pilt sellest kui ta oli veel väike kui korvpall.


Kassist pole ka ammu midagi rääkinud, aga siin on ainult üks märksõna - porised käpajäljed.

teisipäev, oktoober 19, 2021

Rivist maas

 Kõigepealt jäi Tirts nohuseks. Seejärel tabas Tõrukest ja Täpsi mingi kiire okseviirus. Täna langesin poole päeva pealt mina. Tulin töölt koju, keerasin voodisse pikali ja siis kolme teki all värisedes osalesin läbi teamsi avalikul arutelul. Veebikaamerat ma sisse ei lülitanud. Ilmselt oleks vaatepilt zombistunud Maailmaparandajast palju hullem kui e-sigarit popsutavast riigikogulasest. Mikrofoni pidin korra ikka sisse lülitama. Loodame, et palavikus peaga mingit seosusetut raruirararaad ei ajanud. Tegin igaks kolmeks juhuks ka testi, aga see oli ilusasti negatiivne.
Aga üldiselt on kole lugu küll. Ükspäev olid kõik lapsed kodus. Mps on kodukontoris, aga poole päeva epalt kutsus mind appi, kuna üldse ei saavat tööd teha. Koju jõudes mängis põhisüüdlane küll nukkudega ja polnud üldse segaja nägu, aga ta võib oma nunnu olekuga kergelt valvsuse uinutada ja siis ootamatult põrgu lahti päästa. See juhtuski kui Mpsil oli parajasti videokonverents pooleli.  Tirts leidis, et ta peab ise saama Mpsi toolil istuda ja sellega keerutada. Kui seda ei võimaldatud, järgnes koheselt õpikunäide jonnimisest - korralike kriisetega ja puha. Tirts tõsteti mulle sülle. Samal ajal helises minu telefon. Ikka tööasjus. Helistaja oli pisut segaduses kui kuulis helitausta ja  uuris, et kas sai ikka õigele ametiasutusele pihta. Ilmselt kahtlustas, et on tapamajja sattunud või midagi.

neljapäev, oktoober 14, 2021

Pildiprobleem

Ma võtsin end ükspäev kokku ja sorteerisin ära viimase pooleteise aasta pildid, mis mul senini tellimata on. Ma olen nimelt vanamoeline ja stagneerunud ning tahan, et parimad pildid oleks ikkagi paberil ja albumis. No siis saab neid ikka aegajalt vaadata ka. Kõvakettalt või kusagilt pilvepiirilt ei viitsi keegi neid üles otsida. Lastele meeldib ka vanu pilte vaadata ja imestada kui väikesed ja nunnud nad kauges minevikus olid.
Aga teate, see valimine on keeruline töö. Mul on kaks telefonitäit (ja pisut ka fotoaparaadis) übernunnusid titepilte. Proovi siis nende vahelt valida, et mida võtta ja mida jätta. No mis sa teed, kui sul on maailma armsamad ja ilusamad lapsed (žüriis olin mina ja siis loomulikult kinnitavad tulemusi ka Šveitsi sõltumatud laborid). Nüüdseks on pildid valitud (meetodil, et kui ei suuda valida, siis tuleb kõik võtta) ja tuleb teine töökoht juurde võtta, et jaksaks nende tellimise eest maksta ja seejärel tuleb end uuesti töölt vabaks võtta, et oleks aega kõiki neid pilte albumisse toppida.

teisipäev, oktoober 12, 2021

tööviljakus

See on ikka kummaline, kuidas mõni päev lihtsalt on selline unine. Ei saa öelda, et ma oleks täna öösel tavapärasest vähem või halvemini maganud, aga kohutav uni on kallal. Silmad ei taha kuidagi lahti seista ega mõte rea peal püsida. Võite kolm korda pakkuda, milline on mu tööviljakus. 


Et oleks lihtsam pakkuda annan valikvastused ette:

a) Tööviljakus on üle maakonna keskmise - saan tehtud kõik tegemist ootavad ülesanded ja teen poole kolleegide omast ka ära.

b) Tööviljakus on maakonna keskmine - suudan tähtajaks ära vastata kõige pakilisemad kirjad

c) Tööviljakus on alla maakonna keskmise - läbi häda suudan koostada tegemata tööde nimekirja.

d) Töö ikaldus ja mingit saaki pole loota.

reede, oktoober 08, 2021

#Jutujaht. Loodame, et nii siiski ei lähe

 „Piia, tule ruttu, teeme sulle patsi!“ kostus elutoast ema kärsitu hääl. Piia tõmbas teki üle pea. Juba see, et hommikuti üle mõistuse vara tõusta tuli, oli karjuv ülekohus. Päeva alustamine juustest sikutamisega oli aga ju sulaselge inimeste piinamine. Täielik ebaõiglus. Just, nii ongi! Ants ei pea üldse juukseid kammima, aga vot Piialt nõutakse seda. Iga hommik muudkui üks ja sama jutt. Piia, kammi juukseid! Piia, teeme patsi! Samal ajal võib Ants rahulikult magada. Nojah, Antsul on nii lühikesed juuksed, et neisse ei saakski patse teha, aga see ei ole praegu üldse oluline.

„Tule nüüd, sa jääd niimoodi kooli hiljaks!“ ema seisis lastetoa uksel, käed ähvardavalt puusas.

Piia pistis unise pea teki alt välja. „Emme, kas peab? Keegi minu klassis ei käi enam patsidega. Ega me mingid lasteaia tited enam pole.“

„Mind ei huvita, kuidas teised käivad. Minu laps ei lähe kooli nagu mingi Karva-Mari! Tule nüüd, ma kammin su juuksed ära!“

Piia ronis torisedes voodist välja, trügis emast mööda ning lukustas end vannituppa. Läbi ukse võis kuulda summutatud häält: „Ma olen juba suur tüdruk ja kammin ise! Sa sikutad nii valusalt!“

„Olgu, aga ära end vannituppa unusta. Peame viieteist minuti pärast juba minema hakkama.“
Piia näitas oma peegelpildile keelt, võttis ohates juukseharja ja asus oma pikki kuldseid kiharaid harjama.

„Ai! Ära tee!“ kostus järsku tasane hääl.

Kes see veel oli? Piia vaatas vannitoas ringi ning piilus isegi mustapesukorvi. Seal polnud kedagi. Ta kehitas õlgu ja hakkas uuesti juukseid kammima.

„Lõpeta ära, see on valus!“ piiksatas hääl taas.

„Kus sa oled? Kes sa oled?“ küsis Piia imestunult.

„Minu nimi on Pusanna ja ma olen siin samas, sinu juuste sees. Palun pane see kole asi käest, see teeb haiget.“

Piia vaatas tähelepanelikumalt oma juuksepahmakat ja nägi üht imepisikest karvast tegelast teda haledate silmadega piidlemas.

„Oi kui armas sa oled!“ kilkas Piia. „Aga kust sa siia said?“


„Tuul tõi,“ piiksatas väike tegelane.

„Mis mõttes tuul tõi?“ ei saanud Piia aru.

„Mäletad kui sa eile õhtul koos sõpradega õues kulli mängisid? Mina kössitasin läheduses ühe tokerja peni seljas ja märkasin kui ilusasti su juuksed tuules lehvisid. Hüppasin möödakihutava tuuleiili kukile ja lasin end otse sinu pähe kanda. Ja siin ma nüüd olen. Palun ära aja mind ära. Keegi ei armasta mind. Ükskõik kuhu ma lähen, ikka peletatakse mind kammide ja harjadega minema.“

„Ära karda,“ lausus Piia, „minu juures võid end üsna kindlalt tunda! Ma ka ei salli kamme.“
„Piia, hakkad sa juba lõpetama?“ kuuldus ukse tagant ema kärsitu hääl.

„Oi ei, ema ei luba mul ju kammimata kodust välja minna,“ meenus Piiale kurb tõsiasi.

„Sa silu juukseid ainult pealtpoolt, ma peidan end siia alla ära, siis ei märka ema midagi,“ andis Pusanna head nõu.

Ja nii Piia tegigi. Ta tõmbas harjaga paar korda üle pealae ja sõlmis kiharad kiiresti lohakaks hobusesabaks ja seadis end kooli poole teele. Pusanna aga seadis enda patsi sisse mõnusalt sisse ning hakkas vaikselt endale pesa punuma.

Väike Pusanna osutus lõbusaks seltsiliseks. Aegajalt kõdistas ta Piiat kõrva tagant või pajatas mõne naljaka anekdoodi ja matemaatika tunnis ütles isegi vastuseid ette. Õhtul magama minnes ümises Pusanna tüdrukule unelaulukest ja Piia oli õnnelik, et oli endale nii nunnu sõbra leidnud.

Järgmisel hommikul ärgates kontrollis Piia, ega Pusanna ole jalga lasknud. Ei olnud. Pisike elukas naeratas talle juuksepahmakast vastu ja tundus, et ta tunneb end seal hästi. Oli teine isegi pisut kosunud. Piia tervitas sõpra, libistas paar korda harjaga üle pea ja sättis end taas rõõmsalt kooli poole teele.

Nii kordus see mitu päeva kuni Pusanna oli Piia pähe korraliku pesa pununud ja tüdrukul oli juba päris raske juukseid siluda. Ikka ja jälle kippus hari kinni jääma.

„Rumal tüdruk, mis sa vehid selle kammiga siin!“ tõreles Pusanna, kes oli vahepeal päris kogukaks kasvanud ja ei paistnud enam sugugi nii armsake olevat.

„Aga ma ei saa ju nii sassis peaga ometi kooli minna,“ vastas Piia õnnetult. „Natuke ikka peab kammima!“

„Ei pea! See teeb haiget! Kas sulle meeldiks, kui mina sind sakutaks?“ torises Pusanna ja sikutaski Piiat juustest.

„Ai! Ära tee,“ kiljatas Piia.

Pusanna ainult naeris selle peale ja sikutas tüdrukut veel kord juustest.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas Piial tekkima kahtlus, et võibolla ikka polnud kõige parem mõte lasta Pusannal enda pähe kolida. Väikesest armsast karvakerast oli saanud suur kiusupunn. Lõbusate lugude asemel kippus ta rääkima lorilugusid ja suisa roppusi ning matemaatika tunnis ütles Piiale meelega valesid vastuseid ette. Õhtuse unelaulu asemel aga jorises niisama ja kõige tipuks sikutas aegajalt tüdrukut juustest.

Ühel laupäeva hommikul otsustas Piia, et talle aitab.

„Sa pead nüüd mu peast minema kolima!“ teatas ta kindlameelselt karvakollile.

„Ei tule mõttessegi!“ naeris Pusanna tigedalt. „Mulle siin meeldib ja ma ei kavatse kusagile minna!“

„Sellisel juhul tuleb kasutusele võtta karmimad vahendid,“ teatas Piia ja haaras peeglilaualt kammi.

„No eks tee proovi!“ nähvas Pusanna.

Piia üritaski, aga kohe kui ta kammi sassis juuksepahmakasse surus, haaras karvakoll sellest kinni ja hakkas juuksesalkusid ümber kammi mässima. Hetkega oli kamm kõvasti juuste sees kinni ja Piial ei õnnestunud seda sealt kuidagi lahti kangutada.
„Ha-haa,“ parastas Pusanna, „nüüdsest peale jagan siin käske mina! Ei igasugustele kammidele, harjadele ja šampoonidele ning hommepäev saadan oma õdedele vendadele ka sõna, et nad siia koliks.“

„Aga... aga ma ei taha, et mu peas...“ alustas Piia, kuid Pusanna ei lasknud tal lõpetada.

„Mingit sinu pead ei ole olemas! See on nüüd minu pea!“ käratas elukas ning sikutas tüdrukut kõvasti juustest. „Nüüd mine too mulle moosi!“

Piial tulid valust ja nördimusest pisarad silma. Nii ei saa ju! Kuidagi peab ju selle hirmsa karviku vastu saama! Järsku meenus tüdrukule, et teises toas on lahendus kõigile probleemidele.

„Emme, emme, appi!“ tormas ta vannitoast välja.

„Piiake, mis juhtus?“ imestas ema tütre häält kuuldes.

„Emme, ma ei taha, et need elukad mu peas elaks!“

„Mis elukad?“ ei saanud ema esimese hooga aru. „Isver, kas sul on täid?!?“

„Ei, see on... Pu... Pu... Pusa...nna,“ nuuksus Piia.
„Näita siia, mis sul seal peas toimub,“ lausus ema Piia kammisoengut lähemalt uurides. „No tule taevas appi, on sul siin alles suur pusa! Millal sa viimati korralikult pead kammisid?“

 Piia lõi silmad maha ja ei vastanud midagi.

„Ah, vahet pole,“ lausus ema. „Nüüd tuleb see harakapesa igatahes lahti harutada.“

Ta pani tüdruku enda ette toolile istuma ja hakkas salk salgu haaval sasipead korrastama. See ei olnud lihtne töö. Pusanna võitles vihaselt vastu. Ta hoidis kõvasti Piia juustest kinni, sikutas neid ja isegi hammustas vaest tüdrukut. Ema oli aga järjekindel ning hoolimata Piia pisaratest ja vigisemisest, õnnestus tal pika peale suurem osa sasipuntrast lahti harutada. Kui alles oli jäänud vaid päris väike, aga see eest eriti tihe pusa, teatas ema: „No siin ei aita küll enam muu kui käärid!“

Naksti lõikas ta sassis salgu ära ja viskas selle prügikasti. Koos juustega rändas rämpsu hulka ka pisikeseks kahanenud Pusanna.

Sellest päevast alates kammis Piia alati oma juukseid suure põhjalikkusega ja kontrollis ega mõni pusakoll sinna pesa pole punuma hakanud.
Pusanna aga sai prii sõidu prügimäele, kust ta end takjana ühe raadaka rebase saba külge haakis. Nüüd rändabki ta mööda ilma ringi ja loodab leida mõnd lohakat sasipead, kelle juustesse end alatiseks sisse seada. Mine sa tea, ehk peidab ta end ükspäev sinugi juustesse...

Loodame, et nii siiski ei lähe.

-------------

Sel korral üritasin susserdada midagi oma lemmikžanris, milleks on lastekirjandus. Pole vist vaja rõhutada, et seekordne kirjutis on maha kirjutatud otse elust. Meil käib igal hommikul Täpsiga tuline debatt teemal "Juuste kammimine - kas ühiskondlik norm või inimõiguste piiramine". Sealjuures tuleb mainida, et Täpsi ilusad pikad juuksed on sellised, mille sisse Pusanna hea meelega koliks, ehk siis piisab korra lakka lehvitada, kui see on juba läbimatuoid pusasid täis. Samal ajal kui minu loomulik lokk, mis näeb niisama välja juba nagu üks suur harakapesa, on üllatavalt kergelt kammitav...

Teiste jutuküttide jahisaak leitav siit.

neljapäev, oktoober 07, 2021

Kaks aastat!

Eile sai minu kõige pisem pudin juba kaheaastaseks. Saate aru? Kaheseks! Juba! Ma kutsun teda ikka veel beebiks, kuigi tegelikult on suur ja eneseteadlik neiu. Või noh, mitte just otseselt suur, ta pigem pisikest kasvu, aga iseloomu on tal küll kahe eest.
No milline see kahene Tirts siis on?
No maailma kõige armsam, ilusam, toredam ja loomulikult andekam laps. See olgu alustuseks ära öeldud.

Arvestades, et tegu on minu lapsega, siis võib nimekirja lisada ka tujuka, jonnaka ja isepäise. Kindlasti ei saa tema kohta öelda tuim!
Tirts on elav, lõbus ja võiks öelda isegi kelmikas. Talle meeldib nalja teha ja naerda kõkutada.  Teisalt, kui ta oma tahtmist ei saa, siis võib ta kriisata ja ükspäev oli lasteaias isegi mängukaaslast hammustanud! Klassikalised jonnimisvõtted on tal selged - oskab visata nii silda kui pulka või  muutuda lödiks kui ülekeedetud makaron. Võib vabalt jonnides pikali visata ja jalgadega vehkida. 

Seda, et tal on võimas hääl, olen ennegi maininud. Eriti hästi kostub see välja kui ta jonnib, aga ka laulmist on kaugele kuulda. Liise laulab palju. Enamasti valjusti. Lemmiklauluks on "Viire takka". See kõlab küll rohkem: "... kakka, tuleb-tuleb".

Tirts on imeline mängija. Ta võib päris pikalt üksi nukkude või legodega mängida. Seal juures mängib ta päris mänge, mitte ei pane asju ritta (nii nagu Tõruke väiksena tegi) või tuuselda niisama ringi. Kõige kummalisem seal juures on see, et ta ei nõua, et keegi tema juures passiks või koos temaga mängiks. Sellist last pole mul varem olnud. 

Mängimise kõrvale, aga ka niisama, räägib Tirts päris palju juttu. Suur osa jutust on tavainimesele arusaamatu, aga iga päevaga suudab ta end aina paremini selgeks teha. Eriti hästi on selged: "Ei taha!" ja "Anna siia!". Pildiraamatus suudab ta suuremale osale piltidest juba nime juurde öelda näiteks pibikas (liblikas), lilla (lill), kuu, auto, onu jne. Ja kui ei tea (või tahab, et keegi teine ette ütleks), siis küsib "mis siin on?" Seda võib ta nõrkemiseni küsida. Annab suurt lootust, et "miks"-periood tuleb viljakas!

Tänase seisuga on Tirts juba kuu aega lasteaialaps olnud. See näikse talle hästi sobivat. Eks tal natuke raskusi ole lasteaiareeglitest kinnipidamisega, aga küll seegi laabub. Hommikul läheb aeda hea meelega, lehvitab rõõmsalt emmele ja õhtul tuleb koju ka hea meelega. Mil moel ta vahepeal õpetajaid terroriseerib, sellest ei tea ma õnneks midagi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tirts on super nunnu ja sobib meie pisut segasesse perekonda imeliselt!

pühapäev, oktoober 03, 2021

ilus aeg

Ma olen ikka arvanud, et mul on ilmatuma ilusal ajal sünnipäev. No sellel kõikse värvilisemal ajal (ja värvid mulle meeldivad). Seda ilu on praegu ikka igal sammul. Muudkui käi ringi ja imetle. Tõsi, eriti palju aega ringi jalutada pole olnud. aga pole hullu, ka autoaknast näeb üht teist imetlusväärset.
Lisaks värviilule meeldivad mulle ka sügisesed tormiilmad. Eriti kui neid saab nautida mõnusalt soojast toast, samas kui ümberringi kõik mühiseb ja kohiseb tuuleiilide käes. Eile õhtul kui olin saunas, märatses ümber sauna päris kõva tormituul. Korraks oli tunne, et vanapagan ise on oma tõllaga ukse taha saabunud. Kuigi jah, mis sel vanapaganal minust. Ta otsib oma poegade jaoks palju nooremaid neidiseid.
Ah, ega mul midagi muud peale ilma tegelikult kirjutada polegi. Kuigi hirmsasti tahaks. Tööd on palju ja päeva lõpuks on mu vaene ajuke kui tühjaks pigistatud sidrun. Isegi nädalavahetus ei turgutanud piisavalt. Aju on endiselt tuhm ja kirjutamise ideid ka pole. Nii, et millest ma kirjutada võiks? Mõtteid?

kolmapäev, september 29, 2021

ei kirjuta

 Mõtlesin, et kirjutaks midagi, aga mitte midagi huvitavat ei toimu. Seega ei kirjuta.


P.S Vabandused kõigi ees, kes tulid siia lootes leida mõnd sisukat postitust.

esmaspäev, september 27, 2021

Vanadus rõhub

 Jälle üks aasta mööda läinud. Või juurde tulnud. Kumbki ei tundu hea variandina. Üldiselt olen jõudnud vanusesse, kuhu võiksin pidama jääda. No enda arvates veel noor, aga enam mitte rumal. Aga aegajalt tunnen end just vastupidi - vana, aga ikka rumalana. Tõde on tõenäoliselt kusagil keskel.

Hetkel tunnen end lihtsalt väsinuna. Ja see pole sugugi tingitud terve nädalavahetuse kestnud pidustustest. Ilmselt ikka vanus...


Mõned lilled mu lahkunud eluaasta mälestuseks.


pühapäev, september 19, 2021

Tainas

No on alles lugu. Sünnipäevani on veel tervelt nädal, aga juba hiilib vanadus ligi. Mis muu saab põhjuseks olla, et üks jalg juba kolmandat päeva valutab. 
Ma hakkasin pidustusteks varakult ettevalmistusi tegema. Teadupärast pole ma suurem asi kokk, aga töö juures tahaks ju kolleegidele midagi head pakkuda. Mõtlesin, et teen katsetuseks kringli. No et kui välja tuleb, siis pakun teistele ka ja kui välja ei tule, siis mõtlen midagi muud välja.

Kringel tuli välja imeline.  Senini, kuni ma ta ahjust välja jahtuma tõstsin. Seejärel vajus ta lössi. Maitse oli küll täitsa hea, aga visuaalne külg ei kannatanud kriitikat. Nii küpsetusgurud, mis ma valesti tegin? Liiga vähe jahu? Liiga vähe ahjus? Liiga palju täidist? 
Mitte ülemäära apetiitne välimus ei takistanud mul muidugi kõike üksi (peaaegu) nahka pistmast. Järgmisel korral proovin ehk stritslit. Ainus häda on selles, et nende katsetamiste tulemusel paisun enne pidustusi ilmselt topeltsuureks ja siis valutavad jalad kohe kindlasti liigsest kehakaalust. 

Võibolla peaks tegema nii, nagu ma tavaliselt teen. Mitte midagi katsetama ja siis kui vaja külalistele midagi pakkuda, siis valida interneedumist täiesti võõras retsept. Tavaliselt kasutan tehnikat toksides otsingusse "meie pere lemmik .....kook" või siis "maailma parim .....kook". Vahel on õnneks ka läinud.

reede, september 17, 2021

#Jutujaht. Sinnani on maad kaksteist miili

"Sinnani on maad kaksteist miili! Hakka astuma lipakas!" Veoki tagatuled olid ammu kaugustesse kadunud, aga rekkajuhi parastav hääl kõlas ikka veel Marju kõrvus.

Tüdruk seisis üksi keset pimedat ja inimtühja väinatammi. Tuul sõlmis ta juustesse pusasid ning vihm piitsutas valusalt vastu pisaratriibulist nägu. Oli see üldse vihm või sadas taevast nõelu? Ei, see pidi olema vesi - õhuke pluus ta seljas oli juba läbimärg ning kleepus ihu külge. Või ikkagi nõelad? Ja pluusi muutis kleepuvaks hoopis veri? Pluus oli punane, saa sa siis täpselt aru. Marju meenutas kõvera muigega, millise õhinaga oli ta hommikul seda sama riidehilpu peegli ees selga passinud. Oleks ta vaid millegi toekama kasuks otsustanud. Näiteks tormikuue.

Marju hakkas vaikselt Muhu saare poole astuma. Oleks ta aimanud, milliseks päev kujuneb, poleks ta üldse saarele sõitnudki. Või isegi kui oleks, poleks ta kindlasti Urmase sõnade peale sedavõrd ägedalt reageerinud. Mis ta siis nii väga ütles, et kohe oli tarvis pea laiali otsas pimedasse öhe tormata? Ega see pole siis esimene kord, kus teada rumalaks blondiiniks nimetatakse. Hullemaidki silte on külge kleebitud. Ainult Marju oli siiralt uskunud, et Urmas on teistsugune. Et ta näeb blondidest juustest ja pikkadest jalgadest kaugemale. Milline naiivne mõte.

Need pikad jalad, mis teda kõledas vastutuules visalt edasi vedasid, olid köitnud ka rekkajuhti, kes oli Marju tee äärest peale korjanud ning lubanud neiu lahkelt viimasele praamile viia. Ilma tasuta ja puha. Mõne aja pärast, kui sohver oli juba mitu korda Marju põlve käigukangiga segamini ajanud, tegi ta selgeks, et ega päris ilma tasuta ikka ei saa, aga  kui neiu on mehe vastu hea, siis võib-olla viib ta tüdruku lausa Tallinnani välja.

Poleks Marju taibanud pipragaasi käekotti torgata, mine sa tea, mis oleks võinud juhtuda... Marju võdistas õlgu. Tundus aga, et autojuhil oli pipragaasiga varasemaid kokkupuuteid, sest kui Marju nõudis, et ta autost välja lastaks, oli gaasipurk piisavaks argumendiks. 

Kaksteist miili.  Miks see rekkajuht ometi normaalse inimese kombel kilomeetreid ei kasuta? Palju see kaksteist miili üldse on? Kas polnud see nii, et miil sai nimetuse Rooma sõdurite sammudest ja tuhat paarissammu andiski kokku ühe miili. Järelikult on tal vaja teha kaksteist tuhat korda kaks, ehk kakskümmend neli tuhat sammu. See ei ole ju nii hull. Vähemalt saab päevane sammunorm ilusasti täis. Kristjan Jaak Peterson  jalutas Tartust Riiga. Ei tea, mitu miili see veel oli? Mõelda vaid, kui Kristjanil oleks sammulugeja olnud, küll ta oleks saanud siis oma rekordtulemusega edvistada. Samas, vaevalt et Kristjan-poiss või Rooma sõdurid kõrge kontsaga kingi kandsid. Oh oleks ta taibanud vähemalt tennisedki jalga panna.

Oleks, poleks, poleks, oleks. Küll neid olekseid ja polekseid oli ühe päeva kohta alles palju kogunenud. Marjule meenus vanaisa, kes oli ikka tavatsenud öelda, et oleks on paha poiss. Tõsi, nii ütles ta kaine peaga. Siis kui latv oli juba humalaveest pehme, sõnas ta elutargalt, et oleksin savilind, puhutaks persest mind. Marjule meenus kuidas ta piinlikkusest punastas kui vanaisa nii rääkis. Sellegipoolest meeldis talle taadi lugusid kuulata. Need olid alati põnevad ja natuke hirmsadki. Vanaisa oli oma elus nii mõndagi näinud. Siberi vangilaagrist tagasi tulles oli terve tee Narvast koduni jalgsi käinud. Kaksteist miili oli selle kõrval nohu. Nohust rääkides. Marju oli päris kindel, et sellest ta ei pääse. Hea kui kopsupõletikku ei jää. Viimane oligi vanaisale saatuslikuks saanud. Tea kas isegi enam järgmist suve näeb...

Marju võdistas ennast. Stop! Sellised morbiidsed mõtted tuleb peast välja ajada. Kas siis vanaisa polnud ikka öelnud, et iga häda on just täpselt nii suur kui suureks sa selle ise mõtled. No kui ta Siberis raudteed ehitades õnnetuses vasaku käe sõrmed kaotas, rõõmustas ta, et ei olnud omal ajal pianistiks õppinud. Kui aga kohalikud kaagid ühel päeval majja sisse murdsid ning kogu väärtusliku kraami minema viisid, siis lausus taat muiates, et oleks võinud hullemini minna -  nagi jätsid ju seina. Iga halva juures leidis ta midagi head. 

Marju pühkis käeseljaga pisarad ja lükkas selja sirgu. Kui vanaisa, kes oli elus näinud kujutlematuid jõledusi, suutis jääda positiivseks, siis kuidas tema, Marju, end sellistel pisiasjadel jalust lüüa lasi.  Tegelikult oli ju kõik hästi. Vihm on kõigest vesi ja tuul lihtsalt õhk, mis liigub. Mõlemad on eluks vajalikud ja hetkel oli tal neid eluallikaid külluses. Palju hullem oleks, kui poleks ei õhku ega vett.  Praamil aga saab kuuma cappuccinot rüübata ning krõbedat sarvesaia pugida ning mõte sellest kuidas ta oma öistest seiklustest hiljem sõbrannadele jutustab, valmistas juba praegu head meelt. Praamile jõudmiseks tuli tal kõmpida kõigest Muhu ühest servast teise. Muhu on väike saar. See oleks võinud olla Hiiu-, või veel hullem, Saaremaa. Asi see siis noorel tervel inimesel veidike värskes õhus liikuda.

Lõppude lõpuks on sinnani vaid kaksteist miili maad.



--------
Fun Fact: Kui alustada rännakut Muhu valla piirilt Väinatammil mööda põhimaanteed ja lõpetada retk Kuivastu sadamas parvlaevale astudes, tuleb teepikkuseks umbes täpselt 12 miili. Eriti tore, on, et teistpidi on enamvähem sama pikk tee.
--------

Jutujahi kütiliini leiate siit.

esmaspäev, september 13, 2021

Võeh

Täna on olnud vilets päev. Koguaeg on olnud tunne, nagu oleks bussiga sõites raamatut lugeda üritanud - no selline merehaiguse tunne.  Ma olen seda ennegi kurtnud, et omast arust kange saare naine, aga tegelikult ei kannata üldse loksutamist. Laevasõidust ma parem ei räägigi, aga igasugune kõrvaline tegevus autos või bussis lõppeb iiveldustundega. Kui ma bussis omal ajal Tartu-Kuressaare otsasid sõitsin, siis igatsesin küll, et saaks need kuus tundi raamatut lugedes veeta, aga tühjagi. Ainus, mis ma teha sain, oli magada. Täna ei saanud aga magada ka. Aga öösel ei käinud ma salaja tormisel merel ega loksunud niisama ringi. Magasin. Ei teagi, millest selline vilets enesetunne. Võibolla kihutas maakera kosmoses liiga suurte tuuridega või midagi.

pildi leidsin siit. Just sellisena end täna tundsingi.


neljapäev, september 09, 2021

Fopsakoota

Linnalapsena kasvasin ma üles ilma koduloomadeta. Nüüd siis üritan seda tasa teha. Kõigepealt võtsime valge kassipoja. See oli puhas petukaup. Ei läinud palju aega kui valge värv maha kulus ja alt siiam välja tuli. Seejärel võtsime väikese nunnu kutsika. See oli ka petukaup. Kasvas suureks ja hakkas koera kombel käituma. Ja käpad on tal ka pidevalt mustad.
Lapsepõlvest külge jäänud koduloomaigatsus pole aga ikka veel rahuldatud. Kass ja koer on kenad küll, aga tavalised. Tahaks midagi eksootilisemat. Võtaks lehma, aga ei saa, mul pole lumelabidat. Äkki võtaks siis lumelabida? Aga need olevat lollid kui lauajalad. Aga fopsakoota! See juba oleks midagi. 

kolmapäev, september 08, 2021

Mida kinkida sünnipäevaks

Teate, et mul tuleb varsti sünnipäev? Ma olen alati varakult kõigile meelde tuletanud, et inimestel oleks piisavalt aega ettevalmistusi teha ja kingitusi valida. Taktika töötab väga hästi.
Teid kindlasti huvitab, mida üks varajases keskeas*  naisterahvas sünnipäevaks saada tahab. Mul on kaks soovi - tahaks, et külmkapi uks käiks teistpidi lahti (ehk siis mitte paremakäelise, vaid vasakukäelise külmik) ja et trepi juurest parklani viiks kõnnitee, mitte mudarada. 
Külmkapi osas jäängi vist unistama, aga kõnnitee osas on edasiminekuid. No mudarada enam pole. Nüüd laiutab maja ees lai ja sügav kraav.  Pisut vihma veel ja ongi ideaalne vallikraav. Järgmisena hangin tõstesilla ja vallikraavi krokodillid. 

*Tegelikult ma muidugi ei tea, mis ajast hakatakse keskiga arvestama, aga ma tunnen end ikka veel noore ja rumalana, kuigi sünniaasta seda ei kinnita.

#Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

Kaamos kutsus jutujahile. Ma esiti mõtlesin, et ah mis ma diletant ikka sulemeeste sekka trügin, loen ja naudin parem teiste kirjutisi. Aga miskipärast tuli see kirjutamise mõte pidevalt minu juurde tagasi. Nagu tüütu kärblane, kes laupäevahommikusel magusal uneajal on otsustanud, et just Maailmaparandaja nina peal on kõige parem ringi sibada (hea lai tantsuplats). Üritasin küll mõtet ära ajada, sest noh, polnud ei inspiratsiooni ega ideepojukestki, aga ikkagi tuli see jutujaht pinisedes tagasi ja kõditas nina. Egas midagi, ainus lahendus tüütusest vabanemiseks on heita kõrvale "ahmisnüüdmina" mentaliteet ja see asi lihtsalt ära teha. Lõppeks on ju vaja ka keskpärasusi, et tipud* saaks selgelt särada.

Seega siis selline autobiograafiliste sugemetega kirjatükk.

---------------

Paula seisis kitsukese esikupeegli ees. Ta keeras end üht- ja teistpidi, aga kuidas ta oma keha ka ei väänanud, ikka ei õnnestunud tal kogu oma lopsakat figuuri tervenisti ahta klaasiriba peale ära mahutada. See ei kõlvanud muidugi kusagile. Üks korralik endast lugupidav naisterahvas ei saa minna avalikkuse ette kontrollimata, kas välimus on ikka tipp-topp korras. Aga mil moel sa saad veenduda, et kõik on parlanksis, kui peeglisse mahub kas tagumik või siis rinnapartii, aga mitte kunagi mõlemad korraga.

Ei, nii see jätkuda ei saa, otsustas Paula. Siin on kaks lahendust. Kas osta laiem peegel, aga see ei sobiks kuidagi hoolikalt valitud interjööriga, või tõmmata gabariite koomale. Viimase kasuks rääkis ka tõsiasi, et viimasel ajal olid riided kuidagi kitsaks jääma hakanud. See oli loomulikult hiljuti hangitud uue pesukuivati teene. Muud selgitust siin olla ei saa.

„Aitab!“ ütles Paula otsusekindlalt. „Täna on minu uue tervisliku elu esimene päev! Hüvasti pekk!“

Klõps.

Oota, kas see oligi see kuulus klõps, millest kõik edukad kaalulangetajad räägivad. Teate ju küll, see heli, mida teeb lüliti peas kui mõttemaailm totaalselt muutub. See klõps, mida Paula oli nii kaua oodanud, kuid kunagi kuulnud polnud.

Ega see polnud ju esimene kord otsustada kaalus alla võtta. Olles juba lapsest saati tormaka kasvuga, oli Paula loendamatutel kordadel võtnud ette „korralikuks“ hakata. Ta oli proovinud läbi kõikvõimalikud kaalulangetusprogrammid, alustades kaalunälgijatest ja lõpetades kuulsa Hollywoodi praevorsti dieediga. Ta oli hankinud endale spordiklubi kuldliikme kaardi. Ostnud hüppenööri hularõnga ja keldris kopitas trenažöör. Ta oli käinud zumbas, joogas, body pumpis ja ei tea kus veel. Ta oli külastanud isegi hüpnotisööri, kes lubas, et peale viit sessiooni ajab mõte kommidest tal südame pahaks. Tõsilugu oli aga see, et kogu selle aja kui hüpnotisöör pendlit keerutas, suutis Paula mõelda vaid käekotis ootavale Twixi šokolaadile.

Igatahes olid kõik varasemad entusiastlikud algused leidnud hiljemalt kolmandaks päevaks oma kurva lõpu kiirtoidukohvikus topeltburgerit süües.

Aga sel korral on ju kõik teisiti. Ta kuulis klõpsu! Sel korral ta enam alla ei anna ja läheb võiduka lõpuni maksku see mis maksab.

Esmalt on muidugi vaja ettevalmistusi teha. Paula keeras otsustavalt peeglile selja, nii et perifeersed piirkonnad võdisesid. Kõige tähtsam on välja mõelda plaan. See ei olegi nii keeruline. Teooria oli temasugusel elupõlisel kaalujälgijal ju selge. Tuleb tarbida vähem kaloreid kui neid kulutada. Nälgida ei tohi! Järelikult tuleb kalorite põletamist suurendada. Töö on selline istuva loomuga, kuid see pole takistus. Enne tööd saab jooksmas käia ja õhtul jõusaali või mõnda rühmatrenni väisata.

Uusi spordiriideid on vaja! Püksid kärisesid viimase body balance trenni ajal ju katki. Isver kui piinlik see oli. Ei tea, mis neist jooksutossudest sai? Ahjaa, tuleb meelde, viimasel sörkjooksul sadas vihma ja märjad tossud jäid kilekotiga koridori nurka seisma ning läksid hallitama. Nii jalatsid kui uus tärkav elu rändasid prügikasti. Egas midagi, tuleb uued tellida.

Paula istus arvuti taha ja veetis järgmised paar tundi veebipoodidest spordivarustuse hinnavõrdlust tehes. Lõpuks olid tellitud nii uued jalatsid kui ka kolm komplekti tutikaid riideid. Tegelikult ju nii palju vaja poleks olnudki, aga Paula ei suutnud kuidagi otsustada, millist valida, nii et võttis kõik.

Just sel hetkel kui Paula oli kopsaka arve maksnud, tundis ta kõhus tuttavlikku korinat. Ta hiivas end toolilt püsti ning läks külmiku juurde kindla plaaniga valida kerge suhkru-, rasva- ja tõenäoliselt ka maitsevaba eine. Külmiku sinakas valgusvihus seistes langes ta pilk aga eilsest õhtus alles jäänud šokolaadikoogile. Sellest on küll kahju. See oli väga maitsev ja maksis päris palju. Kohe kurb oleks seda ära visata. Pealegi on toiduraiskamine tänapäeva maailmas aina süvenev probleem, millele kaasaaitamine näitab vaid madalalaubalist hoolimatust keskkonna ja ühiskonna osas. Vastutustundlik kodanik sööks selle koogi ära ja alustaks seejärel tervislike eluviisidega. Lõppude lõpuks, oli veebipoes kirjas, et tellitud asjad jõuavad kohale alles järgmisel päeval, enne ei saa niikuinii uue eluga alustada...

„Klõps!“ kargas lüliti vanasse asendisse tagasi.

------

*Ma soovitan minna ja Kaamose lehelt teisi lugusid ka lugeda. Väga andekad ja eripalgelised.

reede, september 03, 2021

Raske algus

Isver-susver. See kooli algus on nii raske. Lapsed on täiesti ära unustanud, mismoodi asjad käivad. Esimesel päeval jättis Tõruke oma spordikoti kooli kõrvale kiviaiale. Jah, lugesite õigesti - Tõruke. Seesama äärmiselt täpne ja korralik tüüp. Võite siis arvata, kuidas Täpikesel, meie pere esiudupeal, läheb. Täna näiteks lõppesid tal Tõrukesega samal ajal tunnid. Tund aega varem kui koolibuss tuleb. Kuna ta aga tahtis sotsialiseeruda, siis lubasin, et tulgu siis koolubussiga koju, selle asemel, et koos minu ja Tõrukesega autoga tulla. Mis te arvate, kas ta unustas end bussi pealt maha või mitte ja mul tuli täiesti planeerimata lisasõit teha, mis lõi kõik mu ilusad plaanid uppi. Lisaks oli ta telefoni koju ning  jope kooli jätnud ja kes täpselt veel teab mida veel üle linna laiali laotanud.

See logistika on kõikse hullem. Eriti keeruliseks teeb logistikakeskuse töö asjaolu, et kool ei ole senini suutnud tunniplaani üles panna. Ja seda tilgutatakse päeva kaupa ette. Ei teagi, kas eesmärgiks on põnevust üleval hoida või arendada lapsevanemate kiirreageerimise oskusi. Samas taheti juba teada, et millisesse ringi keegi läheb. Tore küll, mismoodi saab ringe valida kui  tunniplaangi paigas pole? Kumb siis koolis ikkagi tähtsam on. No ja muusikakoolis sama häda. Ma ei saa enne tundide aegu kokku leppida kui ei ole teada, mis ajal koolitunnid on. Igavene häda ühesõnaga.

Järgmisel nädalal hakkab Tirts ka end lasteaeda harjutama. Vist. See on üleüldse üks suur muutuja - no et kuidas harjub ja kas üldse ja kes temaga neid poolikuid päevi siis tegema hakkab. Ma loodan siin Mpsile, aga olen üsna kindel, et peale paari lasteaiapäeva järel otsib ta endale kiiremas korras töö, et sellest kohustusest pääseda.

Ma tean, et ma ei peaks end sellisest asjast üldse ärritada laskma. Tuleks olla om ja zen ja kõik see jama endast mööda lasta. Aga ei saa, närvi ajab noh. Mul on tunne, et ma lähen iga päevaga üha enam Tõrukese moodi - ma tahan teada kindlat plaani ja mulle ei meeldi selline umbmäärasus.


teisipäev, august 31, 2021

Helkurelukas

"Emme, ega sa mu helkurinahkset spordikotti pole näinud*?" uuris Täpike täna minult. 
Mul läks kohe mõte lendu, et milline see helkurloom küll olla võiks, kelle nahast spordikotte tehakse. Ja miks, oh miks, peaks küll selline kohastumus välja kujunema. Tõsi, liiklusõnnetuses hukkumise riski see kindlasti vähendaks, aga kaua meil neid autosid olnud on? No et oleks jõudnud vastav kohastumus tekkida. See peaks olema ilmselt mõni eriti kiire eluringiga elukas (seega tõenäoliselt pisike), kes elutseb peamiselt sõiduteedel**, kus ellu jäävad vaid säravaimad isendid. Looduslik valik noh. Või siis mitte nii looduslik. Samas peaks see ometigi olema mõistliku suurusega loom, et tasuks naha pärast küttida. No kirbud võivad ju kiirelt paljuneda (ega ma tegelikult muidugi ei tea), aga mõelda vaid kui palju neid tuleks ühe spordikoti jaoks maha kõmmutada.


Nagu aru võib saada, tehakse meie peres viimaseid ettevalmistusi homme algavaks kooliaastaks. Mu lapsed on veel selles vanuses, et ootavad kooli. Tõruke igatses juba juuli lõpus kooli ja isegi Täpike, kel puuduvad akadeemilised ambitsioonid, väitis, et igatseb kooli. See on suur suhtlemisvajadus tõenäoliselt.  Egas midagi, astrid pihku ja tere kool!

*Loomulikult olin ma seda näinud. See vedeles lastetoas keset põrandat ja Täpike pidi minu juurde tulemiseks sellest üle astuma. Jääb vaid imestada, kuidas ta selle otsa ei komistanud.
** Asfaldiuss näiteks, teate ju küll - ,see, kes teedesse pidevalt auke närib.

esmaspäev, august 30, 2021

Õunamahl

Aga meie tegime nädalavahetusel esimese laari pirni-õunamahla. Esimene mahlategu on alati nii eriline. kogu pere askeldab ringi ja kohati läheb lausa rebimiseks, et kes saab õunu purustajasse toppida ja kes pressile vinti peale keerata (ainult töövahendite puhastamise osas ei lähe lööminguks). Kõige toredam on aga otse pressi alt kruusiga värsket kuldset mahla püüda. Tõsi, esimese mahlateo mahl ei (suveõuntest) pole ehk kõige maitseküllasem, aga kuna see on hooaja esimene, siis on see ikka eriline. 

Pühapäeval tegin viimaseid ponnistusi selleks, et mu lapsed ei peaks alasti kooli minema. Eelkõige on jutt Tõrukesest. No nibin-nabin vist pääseb, aga ütleme nii, et mu juuksepahmakas on nüüd raudselt peotäis halle karvu juures. Tõruke ise halas, et maailmas ei ole talle sobivaid riideid ja jalanõusid olemas. Ma esialgu lohutasin teda, et igaühe jaoks on kuskil püksipaar. Aga ostlemistuuri lõpuks, mil mu pisike peavalu oli juba võtnud korraliku migreeni mõõtmed, olin valmis  tõdema, et kooli poolt sätestatud riietumisreeglid on liiga karmid. No mis mõttes peavad lapsel püksid jalas olema? See on põhiõiguste riivamine noh. Lõpuks siiski leidsime püksid, mille Tõruke heaks kiitis ja mis nägid ka enamvähem normaalsed välja. Tõsi, need tuleb lühemaks teha, aga see on palju lihtsam kui pikemaks/laiemaks tegemine.
Pidulikke kingi ei leidnudki. No mis seal ikka, ehk sajab, siis sobib kummikutega ka minna. Aktus on niikuinii õues.

reede, august 27, 2021

Maailmaparandaja aeg

Uskumatu värk. Eile jäin omast arust tööle hiljaks ja selgus, et olin üks esimesi saabujaid. Täna tulin enda arvates eriti varakult (15 minutit varem), aga millegipärast oli parkla autosid tihedalt täis. Kell armatuurlaual väitis ka, et  olen kolmveerand tundi tööle hiljaks jäänud. Ma ei mõista. Kas saare idapoolsem ots jõudis varem talveaega? Või elan ma oma peas sootuks mingis teises ajavööndis... Ja ausalt, kuni parklani ei tekkinud mul kordagi kahtlust, et olen ajast maas. kodus uimerdasin veel ja lõin aega surnuks...

neljapäev, august 26, 2021

Damsel in distress

Teate, mis minuga täna juhtus? Ma jäin tööle hiljaks. Ja praegu ei ole veel alanud mu hilinemishooaeg. See algab järgmisel nädalal. Suvisel ajal kui ma lapsi transportima ei pea, olen enamasti ikka ca 5 minutit enne tööpäeva algust kohal*. 

No kuidas siis täna nii? Põhjus oli tugevas  tuules. Ja ei, ma ei üritanud rattaga vastu tuult tööle sõita (oma praegust vormi arvestades oleksin ilmselt juba suurele maanteele jõudes otsad andnud). Tuule rünnak tabas mind peaaegu et siseruumides. Aga las ma seletan. Hakkasin mina hommikul tööle suunduma kui arvutikotti autosse tõstes märkasin, et tite turvatool on minu, mitte aga Mpsi autos. Kuna olin lahkumisega hilja peale jäänud, siis ei hakanud toast teise auto võtit tooma ja otsustasin tooli lihtsalt puukuuri tõsta. Mõeldud tehtud. Ja siis tulidki mängu riukalikud tuulepoisid. Nad lõid kuuriukse pauguga kinni ja et asi oleks lõplik, panid ka haaki. Klõps. Nii ma siis seisin keset kuuri ja mõtlesin, et kuidas ma siit küll välja murran. Uks oli kindlalt haagis, pööninguluuk, milleni ma ilmselt mõningase pingutuse tulemusel suudaks ronida, oli samuti haagis. Karjuda poleks mõtet, sest vaevalt, et Mps läbi vihmasabina majja mu hädakisa kuuleks. Ainus võimalus oleks olnud oodata kuni Mps märkaks, et mu auto pole õuelt ära sõitnud ja tuleks uurima, et mis värk on. Ainult, et see ei oleks tõenäoliselt lähima paari tunni jooksul juhtunud.

Aga mul vedas. Tavaliselt panen hommikuti telefoni kotti, aga vot täna oli see millegipärast mu taskus. Justkui oleks teadnud, et peatselt olen plindris ja vajan abi. Väike kõne ja juba tormaski kalossides prints mind vangitornist (mis on väike kirjanduslik liialdus) päästma. Ma küll ei mõista, miks see prints küll niimoodi irvitas. Ise ta ju paigaldas selle snepperhaagi.

Tööle hilinesin vaid mõned minutid. Kohale jõudes ja peaaegu tühja parklat nähes mõistsin kohe, et ka enamus töökaaslastest on ilmselt kodus kuuris luku taga või muul moel plindris.


*Ma olen seda kindlasti varem kirjutanud, aga mulle ei meeldi hilineda. Tõsi, lastega koos juhtub seda alailma, aga see tekitab minus siiski suurt stressi. Üks mu paljudest kiiksudest.

esmaspäev, august 23, 2021

PPP

Ehk perega Pärnus puhkusel.
Just seda me möödunud nädalavahetusel tegimegi. Kuigi perega puhkamise jaoks peaks mingi muu sõna välja mõtlema. Puhkamisest on asi kaugel. Pigem on tegemist pideva pingutusega säilitada tervet mõistust (või seda vähest, mis varasematest perereisidest kärbituna tervest mõistusest alles jäänud on).

Esiteks oli vaja Lottemaal käia, sest me polnud seal varem käinud ja varsti on lapsed nii suured, et ei oska sellest enam midagi arvata. Mis mulje siis jäi? Kallivõitu - oli esimene emotsioon pileteid ostes. Koht ise oli päris tore. Mina küll igale poole ei pääsenud, sest logistasin jäätist sööva titega ringi ja sellist mädivatti* ei saa ju siseruumidesse lasta, muidu oleks pärast kõik atraktsioonid 2-aastase kõrguselt kleepuvad ja määrdunud. Tirtsule oleks muidugi piisanud vaid paarist trepist ja redelist, mida mööda üles-alla turnida. Ja jäätisest loomulikult. Ka Tõruke arvas, et parim osa oli jäätis. Omas reserveerituses ei tahtnud ta organiseeritud tegevustest osa võtta ja eelisas Mpsiga kulli mängida. Täpike seevastu nautis kogu seda aktsiooni täiega. Igal etendusel istus esireas, pükste paraadil lonkis kohe pükste taga, tantsis lava ees koos Lottemaa elanikega ja vabal ajal ajas rebane Juliaga juttu. Need näitlejad meeldisidki mulle kõige enam. No eriti need, kes näisid oma rolle nautivat. 

Lõpuks kui kõik olid väsinud ja näljased hakkasime koju minema, elades üle rongiõnnetuse. Ei, rongijuht ei jäänud tukkuma, aga autole otsasõidu vältimiseks pidurdas nii järsult, et kõik lapsed kukkusid pinkidelt maha. Tõruke sai käele koleda sinika ning Tirts muhu otsaette. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud.

Teise päeva peamine atraktsioon oli veekeskus. Tõsi, mina veetsin suurema osa ajast lastebasseinis üritades kõige pisema nina ikka vee peal hoida. Ta on endiselt suur veesõber, aga täiesti ilma ohutundeta. Või kuidas võtta. Lastebasseinis olid mingid vahtkummist kätised. Tirts pani neid lausa 4 tükki külge. Ilmselt ilu pärast. Muide, seda, et ujumine teeb näljaseks, tõestasid väga hästi need samad kätised, mis olid kõik eranditult hambajälgi täis ja mõnel oli isegi suur tükk välja hammustatud. See veekeskus (mis oli samuti kallis, aga ikkagi poole odavam kui Lottemaa) meeldis lastele isegi rohkem ja nõuti, et sinna tuleb tagasi minna. Ehk kunagi lähemegi.

Õhtul tähistasime tagasihoidlikult (tordi ja šampusega) oma 11. pulmaaastapäeva. Paneb ikka imestama, kuidas aeg lendab. Ilm muide oli 11 aastat tagasi üsna sarnane - hommikul sadas vihma, aga päeva peale tuli päike välja.

Kolmandaks päevaks oli plaanitud matk. Minu jaoks jäi see küll lühikeseks. Peale ca 500 meetri läbimist  otsustas Tõruke teiste peale solvuda ja keeldus edasi minemast. Kuna ma ei saanud oma last ometi üksi metsa ripakile jätta, tuli ka mul rännak lõpetada. Ega see maastik polnudki kergkärule sobilik, nii et keerasime Tirtsu ja Tõrukesega otsa ringi ja lonkisime algusesse tagasi ning lõime ülejäänud matkasellide naasmiseni niisama aega surnuks. Ja algaski kojusõit. Koju jõudsime isegi mõistlikul ajal, aga see puhkus oli nii ära kurnanud, et midagi enam teha ei jaksanud. Lebasin jõuetult diivanil ja aegajalt lükkasin pesumasinasse uue portsu riideid.


 *Sõna muhu murdes, mis tähendabki Tirtsu, ehk sellises vanuses last, kes toiduga mäkerdab, nii et vatt on mädine.

neljapäev, august 19, 2021

Ebakindel

Küll on raske elu ebastabiilse enesekindluse ja -hinnanguga isikutel. No sellistel minusugustel.  Teed midagi, mis esimese hooga tundub endale äge ja hästi õnnestunud, aga ajapikku hakkab mingi ussike närima ja mõne aja pärast on tunne, et asi ei kõlba mitte kusagile ja mida ma endast üldse arvan, et üritan oma algeliste oskustega midagi ära teha. Eriti hull kui hakkan end veel teistega võrdlema. Teised on loomulikult ilusad, targad ja osavad ning näivad vähemalt kõrvaltvaatajale enesekindlate ja edukatena. Mõne aja pärast aga jällegi mõtlen, et tegelikult ju päris vahva asi. Küsin siis ümber nurga kellegi teise arvamust ja tagasiside on heal juhul leige. Tahaks ju mõelda, et tegu on eestlasliku tagasihoidlikkusega, aga vaikselt hakkab tunduma, et hoopis üritatakse viisakalt mitte halvasti öelda, et säästa mu õrnu tundeid. No ja nii see käib üles ja alla, vastik kõhkluseuss on koguaeg kallal. Ütleks siis keegi, et kuule, lõpeta ära, see lihtsalt ei ole sinu jaoks. Või vastupidi, et väga äge, sul on annet, ära kõhkle! Aga ei ja nii ma kõhklen.

teisipäev, august 17, 2021

Surnukirstul viisteist meest...

 Inimene ei õpi ka üldse. Eile, hoolimata värsketest kogemustest, läksime taas geopeitust mängima. Lapsed ise tahtsid. Esimest aaret me esimese hooga üles ei leidnudki . Hiljem saime küll väga hea vihje ning plaanisime retke lõpus sealt uuesti läbi minna. Teist aaret otsisime oma 15 minutit. Ja seda puhtalt minu vea tõttu. Ajasin ida ja lääne segamini. Piinlik. Äärmiselt piinlik. Arvestades minu ametikohta ja lõpmatut kiitlemist teemal kui hea kaardilugeja ma olen. Kui veast aru sain leidsime aarde lennult. Kolmas, neljas ja viies aare, olid sisuliselt ära toomise vaev. Ainult iga korraga läks vaevalisemaks, sest kui kolmanda punkti juures tibutas õrna vihma, siis viienda juures tuli juba taevast valget vett ja välgud sähvisid. See oli ka põhjus, miks meil esimene punkt jäi uuesti külastamata. 

Täna oli ilm nii hull, et igasugused aarded on tõenäoliselt juba minema ujunud. Võibolla oleks tulnud seilata piraadilaevaga aardeid otsima. Mida see geopeitus muud on kui väärikas võimalus lapsepõlve leidmata jäänud piraadiaarded lõpuks üles otsida. 


pühapäev, august 15, 2021

Ah ja Oh matkal

Kuna destruktiivne Mps sõitis lõunasse lõhkuma ja lammutama, olen olude sunnil mitu päeva üksikema rollis. Mõtlesin, et kasutan olukorra ära ja sõidan linna ema juurde. Puhkama või nii. Aga nemad (ilmselt aimates mu plaane) kihutasid hoopis teise Eesti otsa. 

No mis siis ikka, istun niisama kodus ja koristan. Esimese päeva naelaks sai poes vihikute ostmine. Tõruke nimelt igatseb kooli ja noh, varem või hiljem tuleb need niikuinii osta. Teise päeva osas mõtlesin pakkuda kvaliteetsemat meelelahutust kui poodlemine. Geopeitus! No see on ju ideaalne lahendus. Värskes õhus, põnev, sportlik. Saab Tõrukese, keda kõikvõimalikud ekraanid magnetina tõmbavad, veidikesekski nutimaailmast välja ja autosõit uinutab magama Tirtsu, kes on viimasel ajal hakanud protestima lõunaunede vastu ning keeldub magamast silmatäitki minu poolt pakutavat und.

Käisin oma ideaalse plaani lastele välja ja saabus esimene tagasilöök. Selgus, et ma oleks pidanud oma kava Tõrukesega vähemalt kaks nädalat ette kooskõlastama või mis iganes see täpne põhjus oli, aga kui me lõpuks kodust välja saime olid kõik juba täiesti endast väljas. Esimene aardeleid parandas Tõrukese tuju, aga teise aarde juures suutis ta end mingi oksa vastu kriimustada ja jälle hakkas tõeline jauramine pihta. Nagu oleks jalg küljest kukkunud või midagi. Aardeleid tegi jälle tuju paremaks, aga kaks aaret hiljem sai ta nõgese käest kõrvetada ja kõik algas otsast peale. Korra läks tuju veel seetõttu hukka, et aaret ei leitud piisavalt kiiresti ja vihaselt minema trampides löödi varvas vastu kivi. Kisa oli muidugi selline nagu oleks pangalt alla kukutud ja vähemalt paar luud murtud. Selleks ajaks olid mul endal ka närvid juba täiesti krussis. Lisaks oli Tirts (kes senini ilusasti magas) ärganud ja üritas iga hinna eest kuristikku söösta. Otsi siis niimoodi aaret. Olin juba kindel, et me seda ei leia. Viimases hädas haarasin Tirtsu sülle, istusin ühele lamedale kivile ja  helistasin Laisikule, keda teadsin olevat selle aarde varem leidnud. Laisik ei osanud mulle häid juhiseid anda, aga sel ajal kui mina telefoniga rääkisin märkas Täps, et midagi on peidetud selle kivi alla, mille peal ma istusin. Ja nii leidsimegi aarde. Veel üks kiire drive in aare ja rohkemaks mul jaksu polnud.

See oli väsitav. Just nagu Ah-i ja Oh-iga matkal. Täps oli täis positiivset energiat ja Tõruke muudkui hädaldas. Või noh, nüüd teen liiga. Tema hädaldamine käis just nagu ilm - päike vahelduvalt vihmaga. Eranditult oli nii, et kui sõitsime, paistis päike, kui aaret otsisime, sadas vihma. Tõrukesega oli peaaegu sama. Peale aarde leidu tuli alati ka Tõrukese jaoks päike välja.

Aga ausalt, edaspidi hakkan salaja geopeituse aardeid jahtima. Ilma lasteta. 

neljapäev, august 12, 2021

raskekujuline eiviitsissimus

See on ikka kummaline, kuidas mõni päev oled rõõmus ja rõõsa ja töö justkui lendab käes (või kui just ei lenda, siis vähemalt ei võitle vastu) ja mõni teine päev (nagu näiteks täna), on täielik energiapuudus, tüdimus ja tülpimus. Ma ütleks, et minu efektiivsus on heal juhul 60% tavapärasest. Aga võibolla olen selle hinnangu andmisel liiga optimistlik.

Hommikust saati ei suuda kuidagi tööle keskenduda ja tunne on just selline, et läheks magama. Vahin enda ees olevat dokumenti ja mõtlen, et mis ma sellega tegema pidingi. Ah jaa, õige, tuleb meelde. No ja hetk hiljem leian end sama dokumenti piidlemas ja mõtisklemas, et mida ma sellega küll tegema pidin. Kohvi aitas ka ainult korraks. Olen vist saavutanud resistentsuse kohvi suhtes. Peaks midagi muud proovima. Kapis on rummi, ehk aitaks see.

Kõige õigem olekski magama minna. Mitte, et ma oleks unine, aga tohutu väsimus on küll kallal. Millegipärast ei vaata tööandja aga töö ajal magamisele eriti hea pilguga. Ja mis eelmainitud rummi tarbimist puudutab, siis ka siin võib olla tööandja selle tegevuse sobilikkuse osas eriarvamusel.

Aga olks, vaevalt, et tööajal blogimiselegi eriti hea pilguga vaadataks. Jõllitan siis oma dokumenti edasi.

(pilt leitud internetiavarustest)


teisipäev, august 10, 2021

Draakoni valmistamise õpituba algajatele

Minu draakonikostüüm on imelihtne. Selleks läks vaja paari suuremat sorti pappkasti, veidi värvi, kahte tühja plastpudelit, sädelevaid tupsukesi, hernekeppe (soovitatavalt mitte liiga pehkinuid), liimi, teipi, klambreid, meetrite kaupa erinevaid kangaid, pisut fantaasiat ja madalaid standardeid perfektsuse osas.

Esmalt valmistasin pea, mis mind mitu päeva laetala pealt jõllitas. Sarved ulatuvad läbi pea ja nende kaudu ka liigutatakse seda. Pildil on puudu veel keel ja sädelevad sarvekaunistused. Mps arvas, et draakon oleks võinud ikkagi vähemalt ninasõõrmetest tuld pursata, aga mulle tundus see sellise niigi ettearvamatu käitumisega eluka puhul liiga ohtlikuna. 

Seejärel sai papist ja hernekeppidest roided nikerdatud ning meetrite kaupa riiet kokku õmmeldud ja siis jälle ribadeks lõigatud. Kehaks sai valitud ussinahana läikiv ja sädelev kangas. See oli ka ainumas, mille ma uue ostsin, kogu ülejäänud lohe on puhas taaskasutus.

Esimene katsetus õues, mis lõppes ühe sarve murdumisega (seega materjali valimisel veenduge, et hernekepid ei oleks pehkinud) ning tõdemisega, et draakonil on paksud jalad ja sinised teksad kuidagi komplekti ei sobi. Ostsin endale seejärel kaltsukast imelise sädeleva punase pluusi, mis sobis valatult komplekti (aga nagu juba kirjutasin, siis mind ennast arvati komplektist välja. Ilmselt ikka liiga paksud jalad).

Laagris vuhises draakon nii kiirelt ringi, et ühtegi teravat pilti tema tantsust ei saanudki.


Peale tantsu oli vaene elukas nii väsinud, et suutis vaid maja seina najal lääbakil pesukausist mullivedelikku limpsida. 
Tagasi koos meiega elukas ei tulnudki. Ta on üpriski kogukas tegelane ja armastab laiutada. Meie elame aga tibatillukeses majas, kus endalgi pole õieti ruumi ringi keerata. Jäi teine ajutiselt naabersaarele elama. Ehk saab siiski kunagi kusagil veel üles astuda.

esmaspäev, august 09, 2021

Juulilaager augustis

Järjekordne Juulilaager on suuremate kadudeta üle elatud. Kes veel ei tea, siis Juulilaager on Maalilaagri järeltulija. Tegemist on üritusega, kus kunsti tegemise tähe all koguneb minu pisike suureks paisunud laiendatud perekond. Süüakse, veedetakse koos mõnusalt aega, tehakse sporti ja loomulikult viljeletakse kõikvõimalikke kunstiliike.
Sel aastal oli meie teemaks Hiina. See tähendas hiinapäraseid sööke ja Hiinast inspireeritud kunstilisi ülesastumisi (siidimaal ja hiina laternad mida keegi lapsepõlvest ei mäletanud) ning loomulikult ohtralt silmade pilutamisi ning kostümeerimist.
Nagu juba varasemalt kirjutasin, siis üritasin krabada parima kostüümi auhinda meeskondlikus arvestuses. Kulutasin neljakohalise draakonikostüümi valmistamisele mitu head õhtut, aga kui see lõpuks valmis, selgus, et see sindrinahk (ussinahk?) ei tahtnud koostööd teha. No üritasin teda viisakalt autosse meelitada, aga tema ajas end sama pikaks kui laiaks ja teatas, et alamast klassist kohvri ja lihtlabase titekäruga tema koos ei reisi. Eriti mitte pagasivagunis. Ei, tema tahtvat seisusele vastavat esimese klassi piletit. Häda pärast oleks ta nõustunud aknaaluse kohaga turistiklassis, aga see oleks tähendanud, et oleksin pidanud mõne oma lapsukestest pagasiruumi pagendama. Ja vot siin lõin selja sirgu, ning teatasin, et ma olen nõus käru maha jätma, et lohemadu saaks laiutada, aga rohkemat mitte! Kui see ka ei sobi, siis tulgu jala. Või lennates. Igatahes puges ta selle peale torisedes pagasiruumi ning keeras turtsudes kohvri kõrvale kerra.
Kohapeal selgus, et konkurents parima kostüümi auhinnale oli oodatust karmim. Kõige lummavam oli minu hinnangul Murdjalapsuke, kellest on sirgunud noor sõdalasprintsess, aga ega uhke peaehtega Tangi dünastia matroongi palju alla jäänud. Mps nägi välja kui ehtne hiina pahalane. Isegi Tirts põgenes karjudes ta eest. Mina ise oma draakoni sisse ei saanudki - draakonibeebi rippus mu küljes ja teatas, et ilma temata ei tohi ma sammugi astuda. Tõruke keeldus ka osalemast. Eluka liigutamiseks olime sunnitud kasutama võõrtööjõudu. Ja auhindu ei jagatudki. Aga ma jäin ise tulemusega rahule, nii et kõik on hästi.
Laagri avas hiinakeelne tervitus (kuigi see võis olla ka nuudlikohviku menüü ette kandmine, ega meist keegi poleks vahet teinud) ja veelgi uhkemalt kõlasid meie uued hiinapärased nimed. Toon meie pere omad siin veidi mugandatult välja. No ikka selleks, et need ei ununeks.

Tirts- Ploomikarva
Täps - Oo Vilgas
Tõruke - Number Poeg
Maailmaparandaja - Lõbus Loits
Mps - Nefriit Põhjakaar

Sportmängudest toimus suur lahing nooleviskes. Ma tavatsesin olla sel alal võitmatu. Ka sel korral pääsesin lõpplahingusse - tõsi, mitte finaali, vaid sellesse, kus selgitati välja totaalne luuser. Ma jäin õnneks teiseks.
Vihmase õhtu naelaks oli naisansambel otse Hiinast. Nad esitasid tuntud Hiina rahvalaule, alustades poolkohustuslikust Chiri-Biri-Binnist, jätkates Hiinamaa valsiga (teate ju küll, ...just sellisel Hiinamaal peamegi pidu...) ning lõpetades soovilugudega, mille puhul seosed selle kauge ja kauni maaga olid kusagil tavamõistusele kättesaamatutes kõrgustes.
Laste jaoks olid suurimaks hitiks muidugi mullid. Liitrite kaupa (ja ma ei liialda sugugi) mullivedelikku sai hiigelsuurteks mullideks formuleeritud, ainult selleks, et väikesed pägalikud need ära lõhkuda saaks. Kolmanda päeva hommikuks oli muru (ja lapsed) ühtlaselt libeda katte saanud.
Kunsti tehti ka. Mina isiklikult maalisin ühe linnukese, poolteist riisikaabut (tegelikult ma muidugi ei tea kuidas neid peakatteid kutsutakse), kaks ja pool siidividinat ning valmistasin kolm laternat (millest kaks tegid väidetavalt Mps ja Täps).

Ehk siis oli väga tore.
Tahtsin siia panna ka illustreerivat materjali (eelkõige tahtsin oma draakoniga eputada), aga mul pole ühtegi pilti sellest. Kohe kui õnnestub lähisugulastelt mõni pilt välja pressida, tulen ja uhkustan oma saavutustega.

pühapäev, august 08, 2021

vihmane

 Huvitav, kas see isik, kes tänaseks endale ilutulestiku tellis, kahetseb ka. Väljas sajab juuli kompensatsioonivihma (tagantjärele ja intressidega) nii et hall müür on ees ja mitte kui midagi pole näha. Pauke oli küll kuulda ja teravam silm võis läbi vihmakardina näha lõunataevas nõrka valgusevõbelust.

Vihma on muidugi võimas. Meie õu muutus ühe hetkega suureks välibasseiniks ja saunast tulles polnud vaja duši alla minnagi. Paar tiiru ümber maja ja vihm uhtus kõik mustuse maha. Seepigi polnud vaja kasutada, sest suurest mullipeost olid kõik juba niigi seebivahust läbi imbunud.

esmaspäev, august 02, 2021

Lutid ja kirevad tutid

Ühel ilusl õhtul otsustasime, et Tirts on piisavalt vana, et lutist loobuda. Kuna see vidin oli meil igaõhtune uinumiskaaslane, siis kartsin suurt jonni ja draamat. No esimesel õhtul sai tibin korraks kurjaks ja nõudis ohtrasõnaliselt lutti. Järgmised õhtud on olnud aga üllatavalt rahumeelsed. Magamajäämine võtab küll tavapärasest kauem aega. Põhjus on selles, et plika lihtsalt lobiseb ennastunustavalt. Räägib pikad jutud Tõrukesest, Täpsist, kassist ja lilledest. Mida ta täpselt patrab, ei ole võimalik aru saada - vaid üksikud sõnad on eestikeelsed. Aga kahtlemata on tegu lõbusate lugudega, sest aegajalt ta naerab laginal. Varasemalt takistas lutt sõnavalingut, aga nüüd on kõik teed valla!
Tundub, et laps on mölapidamatuse osas igatahes emasse.
Mina aga tahaks, et ta ruttu tuttu jääks. Ikka selleks, et ma saaks oma kostüümidraama juurde naasda. Reedel algab Juulilaager, mis on sel aastal hiinateemaline. Mulle on alati kõiksugu kostüümipeod ja karnevalid meeldinud. Minu eesmärk on võita parima kostüümi auhind. Probleem on ainult ajapuuduses. Mul on ikkagi viis inimest riietada. Sel aastal mõtlesin, et olen kaval ja teen 5in1 kostüümi. Ja isegi kui ma individuaalarvestuses põrun, siis meeskonna kulla kavatsen koju tuua. Kui kostüüm valmis, siis eputan siin kindlasti ka. Praeguseks ainult väike teaser.


Kui see Tirts vaid magama jääks, saaksin minna saba õmblema. Laenasin endale ekstra vaikse masina, et saaks lapse uneajal õmmelda. Mu enda õmblusmasin teeb häält nagu oleks traktor ja vana auruvedur leivad ühte kappi pannud ja pisiperet monteerima asunud.

laupäev, juuli 31, 2021

vihmatants

 Oh sa poiss, kus eile alles sadas. Mul on tunne, et kogu möödunud suve saamata jäänud vihm tuli ühe päevaga taevast alla. Lapsed (suuremad) muidugi rõõmustasid. Silkasid porgandpaljalt ümber maja ja hüppasid veeloikudes. Väiksem lurvastas, sest teda ei lastud õue. Kui aus olla, oleks isegi veidike end loputanud. Aga noh, ma olin ju tööl. See oleks võibolla pisut kummaline olnud, kui ma keset tööpäeva ümber putka oleks kekselnud.

pühapäev, juuli 25, 2021

Koera elu

 Lubasin, et kirjutan sellest, kuidas kulgeb meie elu kutsikaga. Ega siin midagi väga põnevat kirjutada polegi. Nefi on meie juures elanud pisut kauem kui kuu aega ja selle aja jooksul pole ta märkimisväärseid sigadusi korraldanud. Käitub nagu kutsikas ikka. Või vähemalt ma arvan, et kutsikad nii käituvad - mul pole ju kunagi varem koera olnud. 


Nefi on ametlikult Tõrukese koer, aga tegelikult ikkagi minu. Eks ma arvestasin sellega, et varem või hiljem läheb see suur koeravaimustus üle ja hoolitsemine jääb minu ülesandeks. Ma olin siiski üllatunud, et see nii kiiresti juhtus. Eks mängib siin rolli ka see, et mõlemad minu suuremad lapsed on väikesest saati loomi peljanud. No ja kutsikas oma tormakuses ja mängulustis kipub ikka peale hüppama ja näksama (ma küll üritan seda kommet välja juurida ja tundub, et on pisut paremaks läinud, aga lõpuks on kutsikas ikkagi kutsikas ja kui ta tõeliselt mänguhoogu satub, siis kaob kõik seniõpitu). Tõruke saab Nefiga enamvähem hakkama, aga ega see tal liiga loomulikult välja ei tule. Täpike kardab Nefit ja oma käitumisega (jookseb kiljudes eest ära) ärgitab ta elukat veelgi rohkem mängima.

Ainus kes koeraga hästi hakkama saab on Tirts. Tema on sünnist saati loomadega koos olnud ja suhtub neisse hoopis teistmoodi. Tal pole mingi mure koos loomadega ühest kausist süüa või nende seljas elada. Kassi toidu on ta nüüd vahetanud koerakrõbinate vastu. Alles täna oli vahva vaatepilt, kus Tirts istus aediku värava ees, mugis koeraküpsiseid ja ulatas neid võre vahelt ka Nefile, ise korrutades: "Nämm-nämm!". Ainus häda on selles, et nad on Nefiga üsna ühesuured. Nii et kui koer rõõmustades sõbra poole tormab, siis jookseb ta vaese lapse lihtsalt pikali.

Nefi on tõu poolest puhast verd Lääne-Saaremaa tukstaks. Krants noh. Vanemate hulgas pidi olema laika, dobermanni ja hagija verd, aga mulle tundub, et mõni hunt on ka ikka sekka sattunud, sest välimuselt ei sarnane ta ühegi eelnimetatud tõuga. Ema oli tal keskmist ja isa suurt kasvu, seega ootame ja vaatame, milliseks ta meil kujuneb. Selle kuuga on ta poole suuremaks kasvanud. Vanaema ütles eile, et koer on kõhnavõitu. Tegelikult on tal lihtsalt jalad pikaks kasvanud ja proportsioonid on seetõttu kummalised. Sööb kõike ja palju. Antagu ainult kätte.

Nefi on meil õuekoer. Mps ja Papa ehitasid talle uhke kahekambrilise kuudi. Minu panus seisnes taas pintseldamises ja nimesildi maalimises. Hetkel on tal kuudi ümber aedik, aga pikemas perspektiivis on plaanis paigaldada raadiopiire. Meie õue ümbritsev madal kiviaed ei pea ühtki looma kinni. Suure osa ajast saab ta vabalt joosta, aga ööseks (ja siis kui läheb liiga ülemeelikuks kätte) peab oma aedikusse minema. Ega see teda eriti kinni pea. Kui ta oli väiksem, siis ta voolas (nagu Täpike ütles) aia alt läbi. Suuremaks ja osavamaks muutudes on ta õppinud väravat avama. Ärge küsige kuidas. Mitte, et sellest väga hullu oleks, ta ei lähe niikuinii üksinda õuest välja. Ka rihma otsas ei taha ta kodust kaugele minna. Äärmisel juhul 50 meetrit ja siis jääb seisma jalad kui pulgad all ja keeldub sammugi edasi astumast. Samas ilma rihmata võib ta koos minuga päris kaugele tulla (püsides koguaeg ligiduses).

Õuekoerastaatuse tõttu pole meil olnud probleeme tuppa pissimise ja mööbli närimisega, seega väga lustlikke lugusid mul rääkida pole. Midagi olulist ta katki närinud ka pole. Mõned augud Tõrukese pükstes ei lähe arvesse. Tema lemmikmänguasi on ruigav  põrsas. Ühe suutis ta juba maha murda. Ostsin talle uue. Seda võib ta päris pikalt piiksutada ja rappida. Kassiga seevastu saavad nad hästi läbi. Või noh, kass talub koera rahulikult ja koer on aru saanud, et kass ei alandu temaga mängima. Samas hoiab kass pidevalt kutsika lähedusse.

Vot sellised lood.

laupäev, juuli 24, 2021

Särav ja sädelev

Täna, 8 aastat tagasi, sündis Täpike. Väikesest vääksust on kasvanud (endiselt üsna pisike) suur inimene. 7 oli veel kuidagi hoomatav, aga 8! Siinkohal tahaks jälle rääkida sellest kuidas aeg lendab. Aga mis sest heietada, ega aeg sellepärast siis tormamist lõpeta. Vastupidi. Kihutab tagasi vaatamata edasi.
Mina tahaks siiski aja korraks külmutada ja rääkida teile, milline tegelane on täpselt 8-aastane Täpike.
Minu arust iseloomustab teda kõige paremini tema enda poolt valitud sünnipäevapeo teema  - "särav ja sädelev". Seda ta on. Temas on ohtralt elurõõmu ja pulbitsevat sära.
Täps on kasvult väike - klassikaaslased on kõik jupp maad pikemad, aga tema isiksus on suur. Lisaks on tal veel väle keel ja lakkamatu vajadus midagi seletada. Ma ei teagi ühtegi inimest, kes nii palju rääkida armastaks. Mulle endale meeldib ka rääkida, aga no Täpike on hoopis eraldi liigast. Siinkohal tuleb rõhutada, et jutt pole ainult kvantiteedis vaid ka kvaliteedis. Tema jutt on terane ja kohati isegi peenutsev. Ta armastab keerulisi sõnu ja ilulevat kõneviisi. 
Täps on tõeline inimeste inimene. Talle meeldib suhelda, ta suudab võhivõõrastega hetkeliselt sideme luua ja kiiresti sõprust sobitada.
Täpike võib olla hajameelne ja tõeline udupea. Lisaks saadab teda igal sammul Kaos. Samas mõtleb ta alati suurelt. Ta teeb ulmelisi plaane ja korraldab üritusi. Juba jaanuaris pani ta terve selle aasta tähtpäevade plaanid paika (sh menüü ja kultuuriprogrammi). 
Ka oma sünnipäevapeo jaoks mõtles ta välja sada kaunistust. Terve meie õu on täis riputatud sädelevaid lindikesi ja siin seal rippusid puude otsast alla läikivad kommid. Täpselt oli teada, kuhu peavad tulema õhupallid ja kuhu muud kaunistused.
Täps on edev. Ta armastab end uhkelt riidesse panna ja ehtida. Olen tihti leidnud ta peegli ees poosetamas ja eputamas. Teisalt olen näinud ka kuidas ta peegli ees haleda näo tegemist harjutab - ka seda ilmet läheb tal aegajalt vaja.
Lühidalt - ta on üks ütlemata särav väike tegelane ja meile väga kallis!

teisipäev, juuli 20, 2021

Pildike


Laadisin just arvutisse miljon pilti möödunud lõunamaareisist. Jagan teiega parimat. Kes ülejäänud 999999-t näha soovib, peab külla tulema.


P.S Klõpsu tegi tegelikult Mps. Ma olin mitu korrust all pool, kuna Tirts tahtis ise trepist üles minna, aga tema väikeste jalakestega võtab see veidi rohkem aega. Ongi hea, jaksan tempos püsida.

esmaspäev, juuli 19, 2021

Puhkusereis (lastega)

Käisime perepuhkusel Lõuna-Eestis. Siit tuleb lühikokkuvõte, et endal meeles püsiks - reisipäevikut ju ei kirjutanud.

1. päev

Me ei olnud veel Pärnussegi jõudnud kui juba tuli paaril korral auto kinni pidada ja ähvardada, et keerame kohe otsa ringi kui tagumise istme rahvas omavahelist nääklemist ei lõpeta. Pärnus toimus boksipeatus (jahutusvedelikupaagikorgirike) ja osteti Tõrukesele tema kauaigatsetud nuudlid, mis sattusid küll kapsatükikeste tõttu põlu alla. Koheselt meenus laul: 

"Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
kuid kapsatükid nuudlites,
ta võivad jätta nälga.

Tõrvas tegime ujumispeatuse, mis tundus väga hea mõttena, sest ilm oli jõletult palav. Lähemal vaatlemisel selgusid aga mitmed probleemid. Minu lapsed on teadupärast veelembesed, kuid harjunud toimetama meres, kus võid pikalt ringi lipata enne kui sügavaks läheb. Suurematele lastele sai seda veel kuidagi selgitada, aga Tirts, see tormas pea ees järve ja üritas end iga hinna eest ära uputada. Iga kord kui katsusin teda kalda poole suunata, kriisati üle kogu linna. Ja et väikelaste päästmist veelgi põnevamaks teha, oli seal mustmiljon parmu, kes üritasid mind elusalt nahka panna. Erilist värskendust see suplus ei pakkunud. Lõpuks vedasin kriiskava ja hammustava lapse jõuga veest välja. Toimus kiire piknik ja naasmine saunaks muutunud autosse. 

Edasi viis tee otse ööbimiskohta - Sangaste Rukkimajja - mille kohta on mul öelda vaid üht - KONDITSIONEER! Panime asjad tuppa ning suundusime Sangaste lossi ringtalli. Seal oli tore näitus, kus lapsed said enamusi asju näppida ja katsetada. Isegi proovisin näiteks lehma lüpsmist. Tuli välja küll (ma pole päris lehma kunagi lüpsta proovinud), kuigi selle lehma piim oli ikka väga lahja.

Õhtusöök oli Rukkimajas ja enne pimedat käisime veel sugulasi vaatamas.

2. päev

Teate, et minu lapsed on 50% Võru verd muhulased? Aga ise polnud veel Munamäe torniski käinud. 2. päeva ülesandeks oligi see viga likvideerida. Kõige esimese asjana vaatasime siiski üle minu nao värsked maavaldused. Koht vajab ohtrasti kõpitsemist, kuid on suure potentsiaaliga. Seejärel aga kihutasimegi otse Munamäele. Veeretasin oma koguka kere ka selle muna otsa. Torni viis õnneks lift. Pettumus oli suur. Mitte, et vaatel midagi viga oleks olnud. See oli sama kena kui vanasti, aga värskendav tuuleke, mida lootsin sealt leida, oli täiesti kadunud. Seda kadunud tuult ei leidnud me ka Ööbikuoru vaatetornist. Tõruke narris, et kes viimasena tornist alla saab, on praemuna. Just sellena ma end tundsingi. Leevendust palavusele otsisime Eesti sügavaimast järvest. Leevendust ei saanud. Kordus Tõrva järve stsenaarium parmude ja Tirtsuga, kes oli võtnud eesmärgiks välja selgitada kui sügav see järv ikka on.

Lõunasöök järve kõrval asuvas söögikohas ja aeg oli taas külastada lapsepõlveradasid. Lapsepõlves käisime igal suvel Võrumaal vanaema ja vanaisa juures ja mul on sealt palju toredaid mälestusi alustades piimapukkidest ja heintes magamistest ning lõpetades iiveldamaajavalt looklevate kruusateedega. Ma polnud seal käinud alates vanaisa surmast (seega 16 aastat). Piimapukki pole seal ammu enam, heinaküünist on tehtud suvila. Kõik on kuidagi väikeseks jäänud - õu, suur mägi maja kõrval, maja ise, toad (üks tuba, mis mu mälestustes on kindlas kohas, on tegelikkuses sootuks puudu, mis kõige hullem, seda pole kunagi olemas olnudki).  Eks ma olen ise pisut suuremaks saanud. Tore on muidugi näha, et majapidamine pole laokile jäänud vaid seda ikka kõpitsetakse edasi.

Järgmisena võtsime suuna Seedri puhkemajja, mis oli meie öömaja number 2. Neil ei olnud konditsioneeri. Tänu avatud aknale, oli öö siiski täiesti talutav. Enne ööd käisime ja külastasime veel sugulasi.

3. päev

Kiire poodlemine Võrus (kus kohtasime juhuslikult tuttavaid nägusid) ja võtsimegi suuna Vastseliinale. Kui mina seal viimati käisin, olid seal lihtsalt varemed. Nüüd aga on seal uhke elamuskeskus, kus oli uudistamist küll ja rohkem, kui ainult kuumus ei oleks viimsetki jõuraasu välja pigistanud. Ma ausalt tundsin, et olen kuumarabanduse ääre peal. Ujumine Obinitsa järves ei aidanud samuti, sest kordus sama, mis eelmiste järvede juures - parmud ja võitlus mudilasega, kes ei tahtnud uskuda, et ta ujuda ei oska.

Lõunasöök Taarka Tarõs oli kosutav. Eriti tore oli täis kõhuga maja taga varjus tekil lebotada ja leiba luusse lasta. Liiga kauaks siiski pikutama ei saanud jääda - oli vaja vaadata kas Piusalt saab savikausse. Sellist nagu mul vaja oleks, sealt ei saanud. Seejärel võtsime suuna Värska Seto talumuuseumisse. Sellest on mul ainult head mälestused - siis sai meid kätte äikesevihm. See puhus elu sisse ka kõige roidunumale rändurile. Tirts mängis ennastunustavalt porilompides ja suuremad lapsed tormasid vihmasajus ringi.

Ööbisime koduses Männi puhketalus, kus meie päralt oli terve maja. 

4. päev

Asjad pakitud, algas pikk tagasisõit. Esimese peatuse tegime Maanteemuuseumis. Veetsime seal päris pikalt aega. Laste vaieldamatuks lemmikuks oli liikluslinnas elektriautoga sõitmine. Tõruke sõitis ja Täps targutas kõrvalistmel. Esimese hooga teatas ta, et Tõrukesel on lubade saamiseni veel pikk maa minna, aga teise sõidukorra lõpuks oli Tõruke juba päris osav (ja talle omaselt väga korrektne liikleja, kes järgis liiklusmärke ja sõitis õigel sõidurajal) ja sai Täpsilt kiidusõnu: "Ma arvasin, et tuleb romuralli, aga näe, jäime ellu." Seal müüdi ka väga maitsvat kalja, mis oli hädavajalik kosutus, sest ilm oli endiselt kõrvetavkuum.
Järgmine peatus oli Rõngu pagarites ja seejärel suundusime (hoolikalt kõikidest järvedest mööda kihutades) Helme varemete ja koobaste poole. Kuna Tirts jäi selleks ajaks magama, siis passisin temaga autos seni kuni ülejäänud pere kohaga tutvumas käis. Tõruke tahtis seiklusi ja seda ta ka sai. Liigagi palju, nagu ta ise ütles. Kusagilt võsast ronis lõpuks välja paar üsna mudast ja kriimustatud last.
Edasi kihutasime otse kodu poole. Viskasime kodinad uksest sisse ja põrutasime edasi mere äärde.
Kõikide nende järvekannatuste kõrval oli see lihtsalt superluks - Tirts sai vees piiramatult joosta, ühtegi parmu näha polnud ja lisaks kõigele puhus ka meeldiv jahe tuuleke. Superluks 

teisipäev, juuli 06, 2021

Vanaldane

Täna hommikul tööle sõites kuulsin kuidas raadios kirjeldati üht meest* kui vana ja väärikas eas olevat. Veidikese aja pärast täpsustati, et ta saab peatselt 40. Ma saan ka tuleval aastal 40. Seega kui 40 on vana ja väärikas eas, mis siis 38 on? Vanaldane? Noor pensionär? 

Ma ei mõista mis värk sellega on, et igal pool justkui hõõrutakse nina alla, et sa ei ole enam esimeses nooruses. Alles see oli kui ajakirjanik mulle otse ütles, et see on puhas enesepett kui end nooreks pean. Nüüd siis riiklikus meedias. Mis järgmiseks, hakatakse pensionäri piletit bussis pakkuma?

Tegelikult tunnen end veel täitsa noore ja rohelisena. Loen lasteraamatuid ja puha. Näiteks eile lõpetasin Maria Parri Vahvlist südamed - Tõrukese kolmanda klassi soovitusliku kirjanduse loetelust. Mulle väga meeldis. Sai naerda ja nutta**, oli kerge ja ladus lugemine ning üldse ei tahtnud raamatut käest panna. Minu viimase aja lemmik. Kuna ma pole mingi raamatuekspert ega kirjandusguru, siis pikemat retsensiooni ei tule. Lugege ise. Soovitada julgen küll.

*Olgu-olgu - tõe huvides olgu öeldud, et tegu oli tennisistiga ja tippsportlase kohta võib ta ju vana olla, aga ikkagi... 

**Sellest olen varemgi kirjutanud, et ma hakkan nutma isegi kõige läbinähtavamate pisarakiskujate peale, heast ja kaasahaaravast loost rääkimata.

esmaspäev, juuli 05, 2021

Tulge külla!

Jah, praegu on õige aega mulle külla tulla. Mul on toad enamvähem korras ja tõenäosus, et see nii ka püsib, on tavapärasest oluliselt kõrgem. 

Jah, saatsin oma  esikaosed viieks päevaks laagrisse. Oleks ka pisikaose saatnud, aga alla kaheaastaseid nad ei võtnud.

Ma olin isegi natuke kade. Oleks tahtnud ka laagrisse. Mulle on alati laagerdamine meeldinud, aga väiksena sain vaid paari pühapäevakooli laagrisse, mis kestsid vaid ca 2 päeva. Aga mina olin toona selline aktiivne suhtleja ja kartmatu aktivist, kes oleks laagerdamist täiel rinnal nautinud. See aktiivsuse periood ja suhtlemisvabadus kadusid mul mingi aeg ära ja põhikoolis ning gümnaasiumis olin vaikne ja tagasihoidlik. Õnneks sain ma sellest ülikooli ajal taas enamvähem üle. Enne ülikooli, käisin siiski veel ühes laagris - Lions Club´i noortelaagris Norras. Mul on sellest kustumatud mälestused. Loodan, et minu pujäänid võtavad laagrist kõik hea, mis võtta annab.

Minu lapsed on täielikud vastandid. See paistis silma kohe kui laagrisse jõudsime. Tirts lohistas oma kohvrit järel ja enne kui jõudis oma toani oli juba mitmele inimesele jõudnud rääkida, kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas ta on kogu elamise kohvrisse pakkinud. Ta loopis oma jalanõud laiali ja sädistas kõik see aeg. Lõpuks teatas suure elevusega, et ta lihtsalt armastab rääkida! Õhtul kui talle helistasin (neil on tunnike nutiaega õhtul, mil nad võivad telefoni näppida ja kõnesid pidada) teatas ta, et ma ei kujutavat ette kui äge koht see on ja et ta on leidnud endale sealt uue sõbra (sõbra nime ta ainult ei mäletanud) ja et tema polevat ainus, kes reeglitesse vabalt suhtub. See viimane oli küll murettekitav, aga pisut selgitamist ja sain teada, et tegelikult ikka erilist reeglite rikkumist ei toimunud.

Tõruke, kes on analüütilise meelega, teatas seevastu juba eelmisel õhtul, et ta on 4% hirmul, 6% ärevil ja 90% põnevil. Tema vaatas ka põnevusega koha üle, aga kui oli välja valinud voodi oma kahe sõbra aseme vahel, siis selle asemel, et lihtsalt ringi tormata, pani ta asjad ilusasti kappi ja sahtlisse ning tutvus päevakavaga. Kui ma talle õhtul helistasin, siis ta väga jutukas polnud ja võis kuulda isegi pahameelt, et ma tema väärtuslikku nutiaega raiskan. Aga ta vähemalt kinnitas, et seal on tore.

Ma loodan, et see on neil üks tore ja meeldejääv laager!

Ja nüüd palun endale ka väikest laagrit. Ma oleks täitsa nõus paar päeva koos toredate inimestega mõnes looduskaunis kohas veetma, neli korda päevas maitsvaid (kellegi teise valmistatud) toite süüa ja lasta end vahvatesse ettevõtmistesse kaasa kiskuda. Võiksin isegi teatud määral reegleid järgida....