Paranoiline pudrupea

Huhh, milline  kole tööpäev. Pea on paks nagu puder ja mul on tunne, et see puder on otsast kõrbema hakanud. Kärsahaisu on tunda.
Ainus hea asi kõige selle juures on see, et homme samal ajal on juba nädalavahetus.

Rääkides pudrust. tegin eile endale luksustoitu - tatraputru. Uskumatu kui kalliks see tatar selle appi-appi-kohe-lõppeb-ilmast-tatar-otsa paanikaga läks. See on tegelikult ilgelt kaval nipp. Laseks mööda ilma kuulduse lahti, et näiteks suur rosinakriis on kohe kohe tulemas. Inimesed satuvad paanikasse ostavad endale kilode kaupa rosinaid koju. Poe riiulid on tühjad, rosinad on tõeline defitsiitkaup. No ja siis tuuakse rosinad uuesti lettidele ainult poole kallimalt. Seejärel tuleb suur paanika. Appi appi purgisupid saavad kohe ilmast otsa. kordub sama skeem ja saabki supile kohe hulga kroone juurde kruvida. Ja ikka nii edasi. Kuni järg on jälle tatra käes. Iisi. Päris hea skeem ju. Või olen ma lihtsalt paranoiline. Puder lõi pähe ilmselt.

P.S üle saja aasta sõin täna jälle kalapulki. Ja ei, täna pole iga kuu kolmas kolmapäev, kus Mps peaks mulle süüa tegema. Hoopis lasteaialastele pakuti täna seda imepeent rooga.

Sukapaanika

Aaaaargh...
Mul on imeilusad tikanditega sukkpüksid. Ilusad ja soojad. Aga uhh, kuidas ajavad sügelema. Pool päeva vähkren siin ja igatsen koju pääsemisest, et saaks ometi need ahistajad jalast ära. Mul on enne ka puuvillaseid sukkpükse olnud, aga olen ikka elama jäänud. Nii hull pole kunagi olnud. Ei tea, kas nad teevad seda meelega?

Kohviku soovitus

Avastasin just üllatusega, et pole juba päris mitu päeva midagi kirjutanud. See tuleb sellest, et ilgelt kiire on olnud. Õieti pole jõudnud töödki teha, puhkamisest ja mängimisests ei tasu unistadagi... Siiski-siiski. Eile õhtul mängisime Murdjalapsukesega kohvikut. Õde mul oli siis ettekandja rollis. Tal tuli see päris hästi välja. Teenindus oli peaaegu nagu päriskohvikus ja serveeritud toidud olid ka kaunid ning maitsvad. Suurim eelis aga päriskohviku ees oli asjaolu, et enne maksmist sai minema hiilitud. Jootraha ka ei jätnud. Nii et soovitan Teilegi seda kohvikut!

Nüüd aga lähen magama. Kõikehõlmav uni on mind tabanud. Nagu poleks eelnenud elu jooksul kordagi sõba silmale saanud. Mmmm, mõte teki alla kaissu pugemisest on praegu isegi ahvatlevam šokolaadist.... (kuna mul on elukestev dieet, siis üldiselt on šokolaad mulle keelatud, mistõttu see tavapärasest tihedamini minu meeltesse trügib)

Kriminaal-paranoilise alatooniga sissekanne

Täna olid Ida-Saaremaa ja Muhu vallutanud kari pätte, kaabakaid, joodikuid ja liiderdajaid ja paar prominenti ka. See on ainus seletus sellele, miks marsuudil Liiva-Orissaare kohtasime KUUTE politseiautot (ja ei see, pole miljon-triljon stiilis liialdus. Mul on tunnistajaid. Kui mind ei usu, küsige Laisikult). Kolm neist oli era- ja kolm politseivärvides. Mida nad seal täpselt tegid, seda ei tea keegi, aga ilmselt oli kõrgendatud valmisolek tingitud sellest, et saartel liiguvad kuulsad telestaarid (loe mina) ja muidu prominantsed tegelased (Laisik siis). Sellistel on ikka palju vaenalsi. Seekord läks aga õnneks. Politsei eskortis meid ilusasti ohutult kohale. Tõesti, vahepeal moodustus selline meeldiv autode kolonn: politseiauto, Laisik, mina ja jälle politseinik. Peen värk, mis ma kostan.

Linna jõudes sattusime aga peale kurikaeltele, kes otse minu teele püünist kaevasid. Selleks hetkeks kui me nende tegevuse avastasime olid nad juba päris suure augu kaevanud, nagu tahaks nad mõnda suurt elukat (nt maailmaparandajat või elevantsi) lõksu püüda. Õhtul kui ma pimedas kodu poole jalutasin, siis avastasin, et auk oli kinni aetud, aga ma kahtlustan, et see oli kaetud vaid õrnade oksakeste ja lehepuruga. Peale astudes oleks ma ilmselt lõksu langenud. Haa, aga ma kavaldasin nad üle, hiilisin ringiga!!!

Nüüd istun siin ja värisen. Ei teagi kas julgen homme kodust välja minna, kõikjal ähvardavad mind ohud ja vaenlased...

Täna algab Talv

Täna algab sügis. Väidetavasti.
No ma ei tea. Mul on kuri kahtlus, et keegi üritab meid selle sügisealgusejutuga lihtlabaselt haneks tõmmata. Vähemalt kaks kuud on minu arust juba sügis kestnud. Külm noh. Võtsin isegi oma talvejope välja. Selle järgi võiks täna lausa talv hakata. Talve kasuks räägib ka see kohutav uni, mis mind kõikseaeg vaevab. See ei saa olla muu kui talveuni. talveune kasuks räägib omakorda see rasvakiht, mis naha alla jälle kogunema on hakanud. Organism üritab end talveuneks valmistada (Ongi paras aeg jälle kaaalujälgijatesse minna).
Igastahes räägitagu mis tahes, täna algab talv!
Head und!

UFO-d vallutavad maad

UFO-d vallutavad maad. Nad on sulandunud inimkonda, muundades end Taneliteks. Ja nad on osavad. Aga minu treenitud silma ära ei peta. Olge te hoiatatud.

Hommikul vaatasin korraks etv-d ja seal rääkis keegi Tanel, kes nägi välja täpselt nagu meie Tanel (sama sonks, sama habe, samad prillid ja vähemalt sama pikk). Midagi võõrast temas oli, hääl oli minu arust veidi vale, aga samas, millal ma viimati meie tanelit nägin... Ta võib ju pisut muutuda ka selle aja jooksul...

Pesukass

Pesukarudest olete te muidugi kõik kuulnud. Aga pesukassidest? Meil siin on üks selline. Muidu pole teda kunagi näha, aga kui ma lähen pesu kuivama panema, siis ilmub ta kui lummutis kusagilt välja ja hakkab kahtlaselt ümber minu pesukorvi tiirutama. Mina isiklikult, paranoiline nagu ma olen, kahtlustan, et ta lihtsalt ootab hetke, mil ma valvsuse olen kaotand, et siis minu pesukorvi hüpata ja see ära märgistada... Muud seletust mul pole. Siiamaani pole see tal õnnestunud, aga minul pole õnnestunud jälle kunagi pesu kuivama panna nii, et see kiisu seal nillimas poleks. Olgugi, et ma olen hiilinud ja puha...

Lahtiste uste päevad

Meil on kodus lahtiste uste päevad. Sõna otseses mõttes. Kõik uksed on lahti ja välisust polegi ees... Ma tean küll milles asi. nad kavatsevad siis kui mind pole mitte ainult luku vaid terve ukse välja vahetada. No et ma ometi enam tagasi ei tuleks...

Aga minust nii lihtsalt lahti ei saa, kui uksest ei saa, tulen aknast...või läääbi teeeleeekaaanaaaliiiiiii....

Kas nad teavad midagi, mida mina ei tea?

Täna saadeti mulle lõpuks ära mu Krediitkaart. Tore küll, kuid selle lähemal uurimisel selgus, et nad seal pangas teavad midagi, mida mina ei tea...

P.S Härra Kask. See oli iseenesest peen vihje, aga ma eelistan traditsioonilisemat sorti abieluettepanekuid. Või vähemalt meeldiks mulle kui mind teavitataks minu perekonnaseisu mutumisest

P.P.S Nagu näha, mul on nõrkus puude vastu.

Eluga pääsesin...

... aga napilt tuleb tõdeda. Ikka juhtub, et ühel või teisel tuleb tööülesannetega seoses, oma elu ohtu seada. Aga, et ka minusugune tagasihoidlik riigiametnik vaevu vaevu eluga pääseb, vot see tuli mulle üllatusena.
No käisime meie Kõinastu laiul objekti üle vaatamas. Tete, mida Kõinastu kohta räägitakse? Seal pidavat elama inimsööja koerad, kelle silmist purskavat tuld ja suust paistvat hiiglaslikud kihvad, mis ühe hetkega võivat puruks rebida ka suurima mehe. Me nägime nende koerte hiiglaslikke jälgi. Õnneks me elukaid endid ei kohanud. Ilmselt olid äsja maiustanud ühe 43 numbrit saapaid kandva härrasmehega.

Veelgi hirmutavamad jutud käivad aga sealsete hobuste kohta. Need metsikud elajad pidavat pahaaimamatud laiukülastajad ümber piirama ja hiljem ei ole ühestki ohvrist enam midagi kuulda olnud... Nendega meil nii hästi ei läinud, polnud teised vist ammu süüa saanud, igastahes piirasid nad meid ümber. Puhas õnn, et meil juhtus taskus õunu olema ja nende abil loomade tähelepanu kõrvale juhtides sai aia taha varju pugeda. Vastasel juhul poleks te ilmselt ei minust ega minu kaaslastest enam midagi kuulnud... Aga surm oli küll silme ees.

Ja mul on kuri kahtlus, et need õunad, mida me seal sõime, olid ka mürgitatud...

Pilt

Puhka kevadises Eestis*(pealkirja tuleb sosistada, kas teate)

Hoiatan, tuleb pikk sissekanne. Kokkuvõtvalt, millest juttu tuleb:

• lahendan praamijärjekordade müsteeriumi
• annan ülevaate praamijärjekorras toimunust
• väikesed nipid tööst kõrvale hiilimiseks
• vaatamisväärsused, mida pole näha – Pärnumaa tõmbenumber
• piltmõistatus
• hulgaliselt paranoiat
• ohtralt kirjanduslikke liialdusi
• alatut laimu Sandra kohta

Reedel lasin ma poole seminari pealt jalga. Arvake, miks selline teadusjanune inimene kui mina sellise ohverduse teeb? Ikka selleks, et saaks juba varem praamijärjekorda seisma minna. Ma polnud varem aru saanud, miks need inimesed niiväga sinna Saaremaale minna tahavad. Nüüd ma tean. See on Leedo vandenõu ja kaval ärinipp. Vaadake juba ammusest ajast on järjekorrad inimestele magnetina mõjunud. Et juu seal siis midagi ilgemalt head on kui kõik sinna minna tahavad. Aga ma kahtlustan, et pooled autod seal järjeokorras olidki sellised kinnimakstud autod, no nende ülesanne oligi lihtsalt järjekorda tekitada. Huvi tekitada. Niikuinii nad Kuivastus sõitsid uuesti praami peale, et Virtu pool taas järjekorda tekitada.
Aga no tõesti, kes hull tahaks sellise märja tuulise tormialuse ilmaga sinna Saarele minna? No mina tahtsin ja Sandra ja Unistaja ka (Unistaja versioon nädalavahetusest on siin, Sandra on vaikima sunnitud). No meie vabanduseks on see, et veidrikke ikka leidub, aga need ülejäänud??? Mõistust ka inimestel pole.Iseenesest oli muidugi järjekorras põnev. Arvutasime mitu kilomeetrit mahub ühele praamile, sõime "burxe" (kas burgereid üldse on võimalik viisakalt süüa, nii et terve nägu kastmega kokku ei saaks, ma küsin?), kihutasime jeepi vendadega võidu ja aegajalt saatsime Sandra õue kontrollima tuuletugevust (ta on hea indikaator - kui tuul ta ära viib, on torm väga tugev, kui ta suudab vastu panna, siis on lootust, et ka praamid sõidavad).
Aga elu koos veel kahe veidike hullumeelsega tekitas minus tõelise cabinet fever´i. Igatahes ei suutnud ma kuidagi taluda mõtet, et mul tuleb koos nendega Kuressaarde sõita. Hüppasin hoopis Orissaares autost välja, et veidike kohalikus SPA-s oma hinge kosutada ja närve rahustada.
Järgmisest päevast mäletan ma valdavalt kütmist ja külma ja mõtet, et peaks veel kütma (kuigi see on päris huvitav valikuline mälu, sest minu panus kütmisesse oli tegelikult palju väiksem kui mõnel teisel). Pirukate tegemist mäletan ma ka (kuigi ka siin oli minu osalus imetilluke). Kui nüüd mõtlema hakata, siis oli minu panus kõikidesse ettevõtmistesse suhteliselt tühine. A see tuli sellest, et ma lihtsalt ei saanud midagi teha. Kuidas ma oleksin saanudki ilma käteta? Ma kõrvetasin nimelt ühe käe vastu ahju ust ära ja see valutas ja teine käsi oli mul ju ometigist taskus (kusjuures oma nutikuses kasutan ma seda nippi tihti – hoian käsi taskus nimelt – nii ei saa tööd teha).
Aga õnneks oli meil mitte nii nutikaid, kes kõik töö ära tegid ja toitsid meie näljaseid kehasid. Tatrasalat, mitut erisorti ja -küpsusastmes liha, mmmaitsvad juustupirukad, Murueide põnev ja isuäratav kook, vastlakuklid, porknad ja ikka samas vaimus edasi…
Pidu kestis varajase hommikutunnini, mina aga otsisin juba varakult ühe sooja ja mõnusa koha (ma tean, et Printsess Herneteral voodist tuleb eemale hoida) ning keerasin magama. Kui mina aga lõpuks silmad lahti lõin, siis selgus, et vahepeal olid käinud nõudepesupäkapikud ja kõik ära pesnud ja koristanud. Mis nii viga. Tähh teile.
Sai veel kiirelt tehtud paar nooleviskemeistrivõistlust. Mina loomulikult võitsin (tõsi, Mpsi võitmiseks tuli teha oma 4 mängu, aga ma sain sellega hakkama). Ja siuhvilks kihutasimegi mandri poole tagasi.
Kuna see kõik käis nii siuhvilks, siis otsustasime teha pikniku mõnes looduskaunis kohas. Kärsu mõis oli esimene silt, mis meile vastu säras. Mõis ise nii särav polnud. Sõitsime tükk aega enne kui otsustasime, et me seda tegelikult lähemalt näha ei tahagi. Meie lohutuseks polnud me kaugeltki mitte ainsad, kes seal ekslesid – üks mees jalgrattal näis olevat vähemalt sama eksinud, kui mitte rohkemgi. Vardja aluskivimi paljandiga oli meil palju enam õnne. Me leidsime ta peale väikest ekslemist üles (selles võis mängida oma väikest rolli silt, kuhu oli keegi mingil veidral põhjusel peale kirjutanud – Vardja aluskivimi paljand)!!! Tõsi, See konkreetne aluskivim oli selline häbelikku tüüpi ja kuidagi ei tahtnud paljanduda. Ja see suure sildiga välja reklaamitud kosk oli ilmselt väiksem kui silt ise. Vastasel juhul oleks me teda märganud. Ah jaa, siin on piltmõistatus - mõista mõista kummal pildil on kosk. (Ühel on vihjeks silt ka)
Ja mis edasi sai, seda ma ei tea. Jäin häbematul kombel magama ja ärkasin alles Tartus… Ma kahtlustan, et selles Tatrasalatis oli sees unerohtu.

(kosepildid: Vardja, Niagara)

Ma ikka imestan, kuidas need emori küsitlejad mind üles leiavad. Vaksalis elades pidin mitu korda neile oma erinevate harjumuste kohta aru andma (milliseid pesuvahendeid kasutan ja millises poes süüa ostan). Mina häbematune ei oska ju ei öelda. Ja nüüd on nad minu uue pesapuu välja nuhkinud. Täna oli siis jälle üks tädi minu ukse taga. Aga seekord mul vedas. Kuna teema oli suitsetamine ja see ei puuduta mind mitte ühestki otsast, siis pääsesin. No ma oleks võinud ju varasematel kordadel ka valetada, et mina poes ei käi üleüldse ja ei pese ka end, aga huvitav, kes mind uskuma oleks jäänud.

Aga seekord, poleks ma teda vist isegi siis sisse lasknud, kui ta oleks mulle peale maksnud. Mul on tuba nimelt nii segamini jälle, et lausa piinlik on. Hullem kui seapesa. Ja ma ei sa aru kuidas. Ma enda arvates muud ei tee, kui aiva koristan ja küürin. Mul on kuri kahtlus, et keegi käib sel ajal kui mina linna peal laian minu tuba segamini ajamas. Hiilib sisse, peab padjasõda oma kaassüüdlastega, loobib riideid laiali, keerab värvituubidel korke pealt ära ja määrib kõik strateegilised kohad toas sellesamuse värviga kokku. Kindel värk. Muud seletust lihtsalt pole sellele müsteeriumile.

P.S oi kuidas mind see kirjaviga seal esimeses lauses häiris. Aga minu kodune arvuti on bloggerile sellise ploki peale pannud, et mitte midagi kohe ei saa muuta. Oi kuidas urisema ajab.

Tappev loogika ja nooremate õdede ohtlikkusest

Eile Auras kuulsin pealt vestlust teemal sukkpüksid ja soe pesu. See oli asjalik ja hariv vestlus. Kõnelejateks olid kolm algklassiealist neiut. Lepime kokku, et nende nimed olid Filareta Dolcette, Sisandra ja Viive-Virhiinya (teate küll, need veidrate nimede ajastu õnnetud hinged). Igatahes leidis nende vahel aset järgmine vestlus:

Filareta Dolcette (naerdes): "....* olid sukkpüksid jalas!"
Sisandra (asudes kaitsepositsioonile): "Võib küll sukkpükse kanda. Minu vend näiteks kannab ka. Ta käib juba seitsmendas klassis!"
Viive-Virhiinya (õigustab innukalt): "jah võib küll!"
Sisandra: "Jah, ja sooja pesu kannab ta ka! Kui on külm."
Viive-Virhiinya (veelgi innukamalt): "Ja minu isa kannab ka sooja pesu! Jaa. Ta peab! Ta töötab õues. Kui õues on näiteks 1 kraad sooja ainult! Siis võib ka sooja pesu kanda. "
Sisandra (tapva loogikaga): "Muidugi. Vihmavarju võib ju ka kaasa võtta kui ei saja!"

Ärge nüüd minust valest aru saage. Mul pole sooja pesu vastu midagi. Võib kül kanda. Aga ma kujutasin ette, et kui see õrnas eas vend teada saaks kuidas tema väike õde tema isiklikust pesust räägib. Siis ma kardan oleks õekese päevad loetud. Või veel hullem kui mõni venna klassiõde oleks seal samas riietusruumis olnud... Kole kole. Ma ei taha teada, mille kõigega see oleks võinud resulteruda. Väikesed õed on ohtlikud!

* ma nime ei kuulnud, aga võib eeldada, et see oli mõni õnnetu Kellven, Kendris või Trenton

Nimed pärit siit

Tagaotsitav - moosivaras!

Uskumatu lugu on juhtunud. Keegi on sel ajal kui mina arvuti taga istusin salaja kogu minu moosivarud ära söönud. Alles eile hommikul oli mul külmik tihedalt täis nii maasika- kui vaarikamoosi. Ja täna? Külmikus valitseb tühjus suure tähega! Tühjus. Moosist pole jälgegi. Ainult klaviatuur on kahltaselt kleepuv. Mida ma järgmisel korral siis pannkoogi peale panen, ma tahaks teada?

Ma näen teie plaanid läbi!

Pea-aegu et petab ära. Sajab lund. Lapsed kelgutavad. Inimesed pühivad autodelt lund. Imekiirelt kerkivad müstilisel kombel lumememmed (ma pole iial näinud, et keegi neid ehitaks... kahtlustan, et tegu on Siberi spioonidega...). Prillid on kaetud ühtlase valge ainesega. Võiks arvata, et ongi talv käes. Aga ehee, ärge lootkegi. Mind te juba ära ei peta. Mina ei usu enam ammu talve. Tegelikult on mul kathtlus, et korralikul lumist ja külma talve pole kunagi olnud ja meid on haledalt tüssatud. Meie mälestustega on koletmual kombel manipuleeritud. Mingit lund pole kunagi olnudki. See kõik on nimelt kurjamite salakaval plaan. Mis selle eesmärk on, küsite te. Ehh, seda ma veel päris täpselt ei tea, aga uurin välja! kahtlustan, et olulisteks märksõnadeks on globaalne soojenemine, suusakuurortid ning juustuvõileivad...

Suitsutatud Pille. Delikatess kas teate!

Nii algas kütteperioodiks ettevalmistumine, ehk üritasin oma rauasulatusahju tuld teha. Praeguse seisuga on tuba sinist suitsu täis. Aga mina ei saa nendest siibritest aru. Kui korstnapühkija räägib ühte juttu ja kõik ülejäänud teist, keda ma siis uskuma pean?
Igatahes kui te märkate, et ma pole mingi 3 päeva järjest kirjutanud, siis tulge vaadake, ega ma vingumürgitusse surnud ole.
Käisin vaatasin uuesti oma puude tagavarad üle. No poole talveni nendest küll ei piisa (nagu mulle entusiastlikult öeldi). Samas kui ma ahju kütmist ära ei õpi, siis jätkub neid seniks kuni üleilmse globaalse soojenemise tõttu ahjud moest välja lähevad....

P.S a ma ei ütle midagi... suitsust hoolimata, on äärmiselt mõnus kuulata kuidas ahjus puud praksuvad ja tuli mühiseb...
P.P.S ilusad hõõguvpunased naelad on sulatusahjus....
pilt

Kobrastest

Lugu siis selline: Istun mina oma toas ja nuputan, et oh, kuidas küll kobrast joonistada. Pole mina elus oma ihusilmaga ühtki kobrast näinud (mis iseenesest ei tähenda muidugi midagi. Nt inimesi olen ma oma lühikese elu jooksul ikka paar korda vilksamisi nägema juhtunud, aga näe, ikka ei oska neid joonistada). Järsku pistab Kaie pea ukse vahelt sisse ja kutsub mind kööki. Kööki lähen ma alati hea meelega, sealt võib süüa saada ju ja söömine mulle meeldib! Ja oh seda üllatust - pakutigi mulle suitsuliha. Nämm!
Kõht täis tulin oma tuppa tagasi ja hakkasin taas nuputama, kuidas joonistada kobrast, keda ma iial näinud pole, kuid kes maitseb päris hästi!

Täna ona aga millegipärast selline tunne, nagu oleksin ise kobras, kes on oma näritud puukesega kogemata vastu pead saanud. Ma ei mõista millest! Ma saaks aru, kui ma oleks terve eelmise nädala lakkamatult joonud, aga ei ole ju! Värskeõhumürgituse süüks ka ajada ei saa, pole ju õieti toast väljagi saanud. A mis te arvate, kas see ei võiks olla tingitud nt kustutuskummist, mis on immutatud miski mürgiga ja ohtra kustukaga töötamise tulemusel on hakanud see läbi minu sõrmeotste minu kehasse imbuma... Ehh, ilmselt on see mürk juba ajju imbunud, kuidas muidu nii tobedate ideede peale tuleksin. Paranoiline kobras.

Katse lõpetatud

21. Märtsil kell 12.30 alustasin katsega: "Võimaliku helkurineeduse väljaselgitamine". Eilse seisuga kell 21.30 antud katse lõppes. Nimelt õnnestus helkuril lõplikult minu juurest põgeneda. Helkuri kadumine toimus millalgi vahemikus 18.00 (mil regulaarse kontrolli käigus tuvastati helkuri kohalolu) kuni 21.30 (mil regulaarse kontrolli käigus tuvastati helkuri puudumine)
Statistikat.
Helkuri kadumine võttis aega 2 nädalat, kaks päeva ja 9 tundi (maksimaalselt). Kuni selle hetkeni, mil ma ta kurikavala plaani paljastasin püsis ta ilusasti tagi küljes (katse 12 esimese päeva jooksul) Katse viimase 5 päeva jooksul toimus 4 ebaõnnestunud helkuripõgenemiskatset ja üks õnnestunud.
Öelge nüüd, et mul pole helkurineedust!


Nüüd olen mina jälle see, kellele 1,6 s pärast otsa sõidetakse. Kui ma poleks kindel, et mul õnnestub helkur varsti jälle ära kaotada, siis paneks siia üles kuulutuse, et kõik, kellel kodus vedeleb hunnikute viisi kasutuses mitteolevaid helkureid need mulle annetaks ja sellega võibolla mu elu päästaks

Haa!

Haa, haa, haaa, ma ütlen.
Mul oli hekuri suhtes õigus, ta ainult mängib minuga. Alles eile ma paljastasin ta salaplaanid ja juba täna keeras ta end raamatukogus ümber tooli ja kiskus tagi küljest lahti. Kuna ta on mul kõrgendatud tähelepanu all, siis märkasin tema põgenemiskatset.
Haa!!!!


P.S 63 päeva pidasin ma vastu. Enam ei suuda. Eile andsin alla.

Neetud

Nii, lõpuks on teada ka, miks meil internetti pole. Võin kõik oma vandenõuteooriad ja muud paranoilised mõtted maha matta (täiskuuööl ja viie tee ristmikule näiteks – see on läbi aegade olnud hea koht asjade matmiseks). Tegu pole ka miski needusega. Netti pole meil lihtsalt selle pärast, et miski ruuter või muu säärane asi olevat läbi kärssand ja kui me nõustume ca 500 eeklooma karjatamisega internetihaldaja rohumaadele, siis võib juhtuda, et nädala, kahe võibolla ka rohkema pärast saame netikese uuesti tagasi.

Praegu on mul veel rahast kahju, kuid kujutan ette, et veel paar päeva ilma netita ja ma olen nõus tema tagasimeelitamiseks kasvõi oma hinge maha müüma (see oleks muidugi odavalt saadud)

Aga netti oleks vaja küll. Neetud, ma ütlen.

Aga kui jutt juba needuste peale läks, siis mäletate ehk, et lubasin teid kursis hoida, kuidas mu helkurikadumise needuse katse edeneb. No mul pole olnud suurt midagi teile ette kanda, kuna helkur ripub ikka veel uhkelt minu tagi küljes. Aga ma tean küll milles asi on. Vaadake, ta teeb seda kiuste. Et mitte lasta tõestada, et mul on õigus, ripub ta mu tagi küljes kasvõi kuni aegade lõpuni.

Seda on ennegi juhtunud. Nt minu makiga. Ta on mul selline arenenud muusikalise maitsega ja väga valiv sealjuures, mängib ainult valitud plaate, pooled aga sülitab põlastusega välja. No ükskord otsustasin mina, et löön korra majja oma fonoteeki ja kuulan läbi kõik oma plaadid, tegemaks kindlaks mida ta mängib ja mida mitte. No mis te arvate, kuidas minu katse läks? Loomulikult mängis minu sangake hambad ristis* eranditult kõiki minu plaate. Ta on kiuslik hing ma ütlen (hiljem hakkas ta loomulikult jälle valima).

Peaks seda kuidagi ära kasutama. Nt tegema katse ja selgitama välja kas mul on üürimaksmiseneedus kallal. No mul on selline teooria, et tänu just minul lasuvale üürimaksmisneedusele, tuleb mul igal kuul üüratu summa raha maksta. See on needus!
Katse algab kohe täna. Selgitamaks välja, kas ma olen neetud või mitte, jälgin kas mulle esitatakse ka sellel kuul üüriarve või mitte. Kui esitatakse, siis lasub minul see koletu needus ja selle vastu ei saa kuidagi. Kui mitte – olen puhas :D Hoian teid katse käiguga kursis.

Nüüd aga toon endale köögist suure tüki šokolaadikooki** (ise tegin -> nämm-nämm), valan omale väikese funikese ja loen nii kaua kuni silm lahti seisab.... mmmm, see saab mõnus õhtu olema.


* huvitav, millest tuleb väljend hambad risti – et kui risti nad ikkagi on ja risti mille suhtes ja millise hambumuse korral see küll võimalik on?. Minu plaanid seoses hambaarstiga on mind muutnud väga tundlikuks selliste stomatoloogiliste küsimuste suhtes
** See on tõesti hea kook. Kahju, et keegi teine seda teada ei saa. Ilmselt on tegu taas mingi needusega. Kui minul õnnestub kord üle aegade teha tõesti hea kook, siis toimub see loomulikult sellel ajal, kui kõik on kodust ära läinud ja mind siia üksi jätnud...
P.S Ärge saage pildist valesti aru. Pille pole seal mitte rase, vaid tema punnkõht on tingitud ohtrast šokolaadikoogi manustamisest