Reede, aprill 29, 2011

Uued tuuled püsiühenduse rajamisel!

Muide, mul on uut informtasiooni! (See on pisut salajane, aga internet ongi parim koht saladuste hoidmiseks)
Pikalt on siin räägitud teemal, et kas Muhu ja mandri vahele tuleb püsiühendus või mitte. Nüüd puhuvad hoopis uued tuuled. Ei mingit püsiühendust. Ja Saaremaa ja Muhu vahelt lõhutakse ka tamm ära (see takistab hullusti vee liikumist ning kalade rännet). Muhust saab jälle täieõiguslik saar!
Ah et kuidas siis Saaremaa ja Muhu vahel liikuma saab?
Ärge muretsege. Juba praegu on käimas katsetused uue parvlaeva liikuma saamiseks. Vähemalt nädal aega juba on parvlaev Senta teinud väikese väina peal esimesi proovisõite. Senta on küll väiksem kui suurel väinal seilavad parvlaevad, aga väike väin on väiksem ka kui suur väin. Loogiline.

Tuviteraapia

Käisin eile õhtul ilusa ilma puhul jalutamas ja sattusin endalegi ootamatult Hansu ja Gretekese radadele. Nimelt oli keegi küpsisetükikesi tee serva puistanud... Huvitav, et nad ka ei õpi, need tänapäeva Hansud ja Greted. Linnukesed tulevad ja söövad küpsised ära ja siis nad ei saagi koju tagasi.
Mina jõudsin küll koju tagasi. Mul polnud selleks küpsiseid ega leivapuru vajagi. Ma olen nagu tuvi, leian kodutee tähtede ja maa magnetvälja järgi (või millele iganes see nende sisseehitatud gps reageeribki). Küpsise söön ära. Just nagu tuvidki.

Teisipäev, aprill 26, 2011

Unepuu õietolm

Kevad on käes õhk on õietolmust paks ja allergikud aevastavad vahetpidamata. Mina end üldiselt kevadiste õietolmuallergikut hulka lugenud ei ole, aga näib, et peab hakkama oma vaateid muutma. Kahtlustan et kusagil minu kodu lähedal kasvab üks puu, mille õietolmul on uneliivaga sarnane toime. See puu näikse olevat igastahes oma õitsemise kõrghetkel. Eile õhtul olin nii väsinud et jäin juba kella 9-st magama. Ja magasin hommikuni. Võibolla oleks lõunanigi maganud, aga tööle oli vaja minna. Praegu aga tundub, et õhutusaknast tungib taas seda õietolmu sisse. Hirmsasti ajab haigutama.

Pühapäev, aprill 24, 2011

Kõigi maade ehitajad ühinegem streigiks!!!

Oi. seda pikka-pikka nädalavahetust oli hädasti vaja. See oli nagu minipuhkus juba -peaaegu 4 päeva... Ja kõik läksid asja ette.
Neljapäeval sai Muhumaa randasid raadatud.
Reede ja laupäev möödusid rehaorjuses. Ja orjatöö moodi nägi see välja küll. Eriti süvendas seda tunnet Murdjalapsukesest kubjas, kes iga natukese aja tagant kamandas: "Riisu kiiremini!", "Ei mingit puhkust!", "Kiiremini!" No ja siis luges ta muudkui ette neid kohustusi, mis mind ees ootavad siis kui lehed kokku riisutud. Väga innustav. Aga tänu siis Murdjalapsukese karmile tagantutsitamisele või lihtsalt minu suurele ja ennastsalgavale virkusele sai päris suur osa territooriumist puhtaks riisutud.
Täna siis vahelduseks riisumisele käisime suure saare teises servas vaatamas kas majakas on ikka veel püsti või on see uuesti viltu vajunud. Etteruttavalt olgu öeldud, et majakas oli täitsa alles. Et aga majakani jõuda tuli maha vantsida miljon triljon kilomeetrit mööda kivist rannikut. Meie matka salaeesmärgiks oli vaadata, mida põnevat meri randa on kandnud. Keegi häbematu oli aga ilmselt nibin-nabin enne meid jõudnud valdava osa põnevatest meresaadustest kokku korjata ja suurtesse prügikottidesse toppida. Ei võinud siis paari päeva oodata. Me oleks osa prahti ära tassinud ja neil oleks vähem koristada olnud. Aga üldiselt oli nende töö niikuinii lohakas, nii et ikkagi leidsime nii mõndagi põnevat.
Esiteks sai taas kinnitust, et Vilsandi vetes elab kohutav elukas, kes õnnetuid vees solberdajaid ründab. Paremalt. Alati paremalt. See seletab kuidas vasak jalanõu pääseb. Rannas vedelesid eranditult vasaku jala kingad/plätud/tenkad/kalossid/muud eelpool nimetamata jalavarjud. Mitte ühtegi parema jala oma. Ja ainus selgitus on see, et parema jala oma on koos varvastega kurja eluka määratute lõugade vahel.
Teiseks tundub, et ehitajad on mingile üleüldisele streigile läinud. Meie leidsime rannast kaks täiesti korralikku kiivrit. Kujutage ette kui palju neid veel enne koristajaid võis olla. Kümneid, kui mitte sadu. Ilmselgelt mingi ehitustööliste mäss. Ja kahtlemata rahvusvaheline. Üks kiiveri oli Hispaania, teine Austraalia päritolu. Nii, et kõik ehitajad, kes pole veel streigist midagi kuulnud, haarake oma kiivrid ja heitke need rõhumise märgiks lainetesse!
Mõni mees oli rõhumise märgina kõik oma riided seljast visanud ja mängis majaka jalamil näkki. Ma olen isegi hülgerahva soost, aga arvan siiski, et aeg on ujumiseks liiga varajane. Isegi hülged eemal karel ulgusid, et vesi on küüüüüülm, nii küüüülm...
Lõpuks auto juurde tagasi jõudes olin läbi nagu Läti raha. Täitsa ära väsitaks. Nüüd paluks ühte päeva puhkuseks ka veel enne kui uuesti tööd rabama hakata...

Reede, aprill 22, 2011

Munadepühad

Teate, munadepühade ajal muutuvad alati defitsiidiks kaks artiklit - valged munad ja sibulakoored.
Minul isiklikult pole valgete munade hankimisega mitmel viimasel aastal mingit muret olnud, küll aga pole mul kunagi piisavas koguses sibulakoori, et mune ilusasti kirjuks värvida.  Praegu ka leidsin sahvrist tervelt 5 imepisikest sibulat (millest ühe pidin ära viskama, kuna see hallitas), mille pealt kraapisin ma kokku nelja muna jagu koori. Praegu munad podisevad potis. Ei tea kas saavad kerge vine peale või jäävad täitsa valgeks.... Peaks mingi alternatiivse munade värvimise meetodi välja otsima (igatsugu lakid ja poevärvid mulle ülearu ei imponeeri, need munad ei tundu hiljem üldse söödavad). Mõtleme, mida mul kodus palju on.... Vorsti, kasemahla, leiba ja külmutatud herneid - ükski neist ei kuulu tunnustatud munavärvijate asjade hulka....

Esmaspäev, aprill 18, 2011

Minu sammud loevad

Eile oli siis see tore päev, kus päike paistis, linnud laulsivad ja minul avaldus imetabane võimalus oma valdusi pisut paremini tundma õppida. Minu amet nõuab, et ma tunneks igat kivi ja kändu  siin saarel ja oskaks  une pealt öelda kes kus elab ja kui palju ta vana-vanaisal maad oli. Ja seoses südamenädalaga avaneski mul imetabane võimalus organiseeritult ühte nurgakest saarest lähemalt tundma õppida.
Asusin siis minagi koos vaprate sammujatega teele. Mõnus oli jalutada. Ma pole küll harjunud nii aeglaselt käima, aga tore oli ikkagi. Pisut üle 8 km tuli kokku. Retke alguses öeldi muidugi, et see on ca 6 km. A eks seda tehti selle mõttega, et vaesed südamehaiged, kes üldiselt jala ei käi, aga otsustasid üleöö tervislikeks hakata kohe südamerabandust ei saaks. Need õnnetud hinged muidugi ei arvestanud, et poole tee peal on neil (aeglasest tempost hoolimata) võhm väljas ja süda jukerdas.
Aga marsruut ise oli äge. Arvan, et suvisel ajal võiks seda mõne teise seltskonnaga korrata. Just selline paras jalutuskäik. Väike piknik ka veel sisse kavandada ja olekski tibens tobens.
Õhtul käisin siis ka meie uuendatud kaubandusasutust väisamas. Ruumi oli tõesti oluliselt rohkem ja riiuleid, mille taha end peita. Peitmine oli hädavajalik, sest üks käru varitses mind iga nurga taga ja kärud on ju kurjast. Siiamaani kõrisevad kõrvus need hirmuäratavad kärurattad, mis öösiti magada ei lase ja õudusunedes taas kummitama tulevad.

Kolmapäev, aprill 13, 2011

Lonkavad loomad

Milli käis täna linnas operatsioonil. Pesime ta hommikul tähtsa päeva puhul puhtaks ja viisime doktorihärra juurde. Konnasilm Milli varba alt eemaldati ära ja ta ei peagi enam lonkama. Täitsa harjumatu oli sõita ilma traktorihääleta. See-eest sai vahepeal laenatud autot, millel polnud pidureid. Kah huvitav liikluskogemus. Mina käisin ka doktori juures aga vastupidiselt Millile mul konnasilmasid ei tuvastatud.
Ükspäev lõi minus taas välja tõeline Saaremaa siidikäpp. Selgus, et ka minu tagusmised käpad on õrnakesed. Nimelt õnnestus kummikutel säärtele punased randid hõõruda, hoolimata pükstest ja asjaolust, et ma peaaegu ei kõndinudki ringi... Nii õrn ei saa ju olla. Ei tea, kas hernetera madratsi all jätaks ka minu nahale koletud sinikad?

Õhtul viis aga Mps lubaduse täide ja viis mu traditsioonilisele sünnipäevapiknikule grüünesse. Rohelust oli küll vähe veel, aga see-eest oli roosat küll!. Teate küll, mida vanem eit, seda roosam.... sünnipäev. Roosa šampus, roosad pirnid, roosa kook ja roosa lilleõis. Ainult nina oli punane. Või siis äärmisel juhul väga tume roosa. Piknik ise oli lustlik - Mps mängis vilespilli ja karu lõi tantsu. Mis nii viga elada.

Teisipäev, aprill 12, 2011

Sünnipäevatervitused.... mulle!

Aga minul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev, ainult kaks korda aastas. Sel aastal polegi mul veel olnud sünnipäeva.  Viimane aeg, ma ütlen!
Sünnipäevahommik algas toredalt. Kõigepealt hakkas telefon enne kukke ja koitu sünnipäeva viisidel piiksuma. Seejärel leidsin vannist ämmelga, kes mulle sünnipäeva puhul stepptantsu tantsis (ja seejärel veidi vesiaeroobikat tegi). Siis tuli Mps šampuse ja lilleõiega ning lubas mu homme piknikule viia.  Kevadisel sünnipäeval käiakse ikka piknikul. Lugesin vanu blogisissekandeid ning möödunud kuuel aastal ei ole ma seda reeglit rikkunud. Täna on küll imeilus piknikuilm, aga pole kellegagi piknikule minna, kuna Mps taob noortele viiulivõtmega noote pähe. Aga homme lubas Mps mu grüünesse viia - hea mees kes lubabki. Eks siis homme tähistame minu järjekordset vananemist.
Alati muidugi tekib küsimus, et kui vanaks ma siis sain. Õige daam oma vanust ei avalda, aga suure saladuskatte all võiks öelda, et sain just 18.

Esmaspäev, aprill 11, 2011

Küpsetamine ravi otstarbel

Armastus käivat kõhu kaudu, teab vanarahvas rääkida. Ma ei tahaks neid hästi uskuda, vastasel juhul peaks ma olema igavesti neetud üksi jääma. Aga Mps on kuidagiviisi juba tükk aega minu kõrval jõlkunud (aga see võib siiski vabalt olla tingitud mitte niivõrd minu kokanduslikest saavutustest vaid tema väärastunud toitumisharjumustest). Aga millest siis selline pessimism minu kulinaarsete võimete osas? Lihtsalt viimasel ajal tundub, et ma ei saa lihtsaimate asjadegagi hakkama. Teadupärast pole olemas lihtsamat asja kui kaerakäkid. Mäletate, poolteist kuud tagasi püüdsin neid teha ja välja tuli midagi, mis ainult väga hea kujutlusvõime puhul oleks meenutanud seda, mis retsepti järgi oleks pidanud tulema. Nüüd, olles oma vigadest õppinud (vähemalt nii ma arvasin), läksin uuele katsele. Ja jälle! Millegipärast oli mulle jäänud mulje, et mul on kodus kilode kaupa kaerahelbeid. Võite ise arvata kas oli. Õnneks avastasin selle viimasel hetkel, nii et kõige suurem kahju jäi sündimata (kuigi kaod olid selgelt liiga suured). Esimene pannitäis tuli täitsa usutava välimusega kaerahelbekäkke. Teine pannitäis tuli ka täitsa usutava välimusega - söetablette.
Minust ei anna nii eal head koduperenaise mõõtu välja, kui ma kõikse lihtsamate toitude valmistamisega hätta jään. Võibolla oleks lahendus  see, et ma loobuks lihtsaimate asjade valmistamisest ja hakkaks hoopis keerulisi asju tegema. Järgmiseks proovin sufleed. Kui see ka välja ei tule, siis olen hukule määratud.
Muidugi üks võimalus on veel - spetsialiseeruda söetablettidele.

Aga üldiselt on üks niu-niu-niu täna. Kõik on hukas. Ja vaevalt, et homme paremaks läheb. Kuidas saakski, tööle tuleb ju minna.

Muide, lugesin oma 4 aasta taguseid blogi sissekandeid. Mul on tunne, et mu blogil oli siis hoopis teine tera sees. Kõlas palju lõbusamalt ja huvitavamalt. Isegi siis kui mul oli suur masendus ja kummikud ähvardasid mind lömastada suutsin ma igas asjas ikkagi väikese piruka leida... Tundub, et olen alla käinud. Praegu leian heal juhul söetableti...

Pühapäev, aprill 10, 2011

Nii, üks nädalavahetus hakkab jälle oma lõpu poole tüürima. Mis tea arvate, kas ma tahan homme tööle minna. Kui vatasite jah, siis proovige üks kord veel arvata.
Nädalavahetusel polnud vigagi. Reede õhul sai saunas ja sulistamas käidud. Mõnus oli. Ülejäänud nädalavahetuse ma kas hulkusin mere ääres, kõmpisin metsas või lugesin raamatut. Metsas nägin selle kevade esimest sinilille õitsemas. Mere ääres olid suuuuuured jäämäed, aga jää oli pisut liiga pehme. Sain oma jala igastahes ära pestud. Ja raamat sai häbematalt kiiresti läbi.  Nüüd tasub vaid loota, et see, kelle käes on teine osa, loeb selle kiiresti läbi ja toob raamatukokku kiiresti tagasi. Ja siis tuleb raamatukogutädi, kes on mu naaber ja ütleb, et näe, siin on sulle raamat, neela see ka kiiresti alla.
Mõtlesin täna veidi sellele lugemisele. Mulle meeldib lugeda. Ja kuigi ma ei loe ülemäära kiiresti, siis loen ma ikkagi suhteliselt palju. Ei tea, kuidas mõnel inimesel tekib selline lugemisharjumus ja mõnel mitte.
 PIldil on näha Polaaruurija Mpsi tegevuses.

Neljapäev, aprill 07, 2011

Ingo

Eelmise postituse täienduseks. Iga kord kui Mps aknast välja vaatab, siis painutab tuul puuoksi maani ja tuulab hullunult ringi. Isegi ühe bussi olla 4 meetrit õhku tõstnud. Siis kui mina aknast välja vaatan, siis puuoksakesed õrnalt kiiguvad hällitavas tuules. Nojah, ühe korra kuulsin suurt kolksu ja paberi ja papi konteiner oli ümber läinud. Võiks arvata, et tuulega, aga olen üsna kindel, et seal on ka Mpsi käpp mängus...

Puhu tuul

No kas vesi on juba varutud ja elekter purki püütud? Lubati tormi.
Mina pugisin igastahes kõhu ilusasti kiluvõileibu täis - nüüd peaks natuke aega ka ilma elektrita hakkama saama.

Kuigi mina ei tea - mingit erilist tormi praegu veel tunda ei ole. Pisut ju tuulutab, aga ootame vaatame ja hoiame tikud käepärast.

Teisipäev, aprill 05, 2011

Sulablogi

Ma olen kirjutamises alla käinud. Vanasti pidasin päevikut ja kirjutasin kolm korda päevas blogi ka. Nüüd kirjutan blogi kord nädalas ja oma päevikusse pole ma peaaegu terve aasta kriipsugi kirjutanud. Ometigi on toimunud väga palju kirjutamisväärset. Tõsi on see, et ma isegi ei teadnud kus mu päevik asub ja alles nädalavahetuse suurkoristamise käigus leidsin selle raamaturiiulilt mingite paberite vahelt üles.
Kui asi samas stiilis edasi läheb, siis varsti unustan kirjutamise täiesti ära... Blogi kuivab kokku ja sulab veeks nagu see lumehunnik seal õues.

Aga muide, rääkides kevadest, ma nägin täna selle aasta esimest liblikat. Ilus suur kirju liblikas istus meil lasteaia seinal päikeselaigus ja liigutas laisalt tiibu. Järelikult tuleb laisk, aga kirju suvi.

Laupäev, aprill 02, 2011

Kevadkoristus

Täna korralist trepikoja koristust läbi viies mõtlesin, et pole omas kodus ammu korralikult koristanud. Loobusin metsa minekust ja panustasin hoopis koristamisse. Ilm polnud niikuinii metsa minekuks paslik.
Mulle ei meeldi koristada. Mitte ühtegi tuba ei meeldi koristada. Aga kusagilt peab ju alustama. No tegin siis endale õnneloosi. Kirjutasin paberitükikestele koristamist vajavate tubade ja ruumide nimed. Lisaks panin veel puhkepausi sildikese ka. Ja no vot siis hakkasingi liisku tõmbama.
Veider on see, et toad tulidki selles järjekorras, mis ma ilmselt oleks ka ise valinud. Küürisin siis nagu segane, pesin aknaid ja nihutasin diivanit, ajasin tolmuimejaga ämblikuvõrke taga ja pesin kardinaid.
Lõpuks tõstsin ka köögikappide sisu ümber. No nii, et mul endal oleks mugavam ja käepärasem. Kahtlustan küll, et vaene Mps eksib nüüd meie köögis ära, aga no ehk harjub temagi. Mul on see manööver algusest peale plaanis olnud, aga millegipärast pole möödunud kolme aasta jooksul sellega hakkama saanud.
Jah kujutage ette, ma olen siin korteris elanud nüüd täpselt kolm aastat ja kolm päeva! Päris hea saak.
Väike remondike on ka plaanis, tea kas saab selle järgmise 3 aasta jooksul tehtud, või mitte...

Aga koristamisest nii palju, et ei jõudnuki lõpuni. Magamistuba jäi täiesti tegemata ja magamistoa sildike ootab üksikult kausis. Jõud sai enne otsa. Täitsa otsas. Praegugi trükin siin puhtalt tahtejõu najal...
Kui homme jaksan, siis lõptean ära... Lahked lubadused!