Reede, detsember 28, 2018

Raamatud

Jõulu 2. pühad veetsime raamatuid sorteerides. Kuna meie uus vana maja on imepisike, siis lõputute raamaturiiulite jaoks seal kohta pole. Natuke isegi kahju.  Mulle kohutavalt meeldib lugeda (kuigi viimasel ajal on lugemus drastiliselt langenud kuna õhtul voodis enam lugeda ei saa) ja mulle väga meeldivad raamatud. Igatsugu e-lugerite libedale teele pole ma veel astunud. Ma tõesti armastan just paberraamatuid.
Aga nagu öeldud, siis meil nende jaoks kodus ruumi pole.  Ja olgem ausad, meie vanas kodus olnud raamatumägedest 4/5 olid sellised, mis mind sugugi ei kõnetanud ka. Nii sorteerisimegi raamatud nelja hunnikusse:
1) Olulised säilitatavad teosed- ehk siis raamatud, mis peavad kindlasti leidma koha meie koduses raamaturiiulis. Tegemist minu ja Mpsi isiklike raamatutega. No mis ise ostetud või kingiks saadud. Neid sai suurte pingutuste kiuste ikkagi kolm suurt kastitäit.
2) Mitte nii olulised säilitatavad teosed- raamatud, mida me omaks  ei tunnistanud, kuid mida siiski soovitati alles hoida. Need kolisid Mamma raamaturiiulisse.
3)  Võibolla kellelegi siiski huvipakkuvad teosed- need lappisin ilusasti raamatuvahetusse üles. No äkki keegi on huvitatud. 50-st raamatust 4 võeti kohe ära. Aga arvan, et umbes 2/3 ei leia ka sealt omale omanikku ja võivad aja möödudes langeda 4. kategooriasse.
4) Makulatuur - väike osa raamatutest tunnistati ka vanapaberiks.

Igatahes soovitan kõikidel raamatuhuvilistel   raamatuv ahe tusse piiluda. Sealt võib leida kadunud pärleid :)

Pilt on pärit minu lapsepõlve ühest lemmikraamatust nimega Väike raamatutuba. See raamat ei võistelnud küll selliste lemmikutega nagu Kalle Blomkvist näituseks, aga pani mind ikkagi mõtlema ja  aegajalt meenutan seda hea sõnaga.

Neljapäev, detsember 27, 2018

Jõulud Maailmaparandaja pesas

Kurtsin siin, et töönädal väsitavat ära. Hähh, ega see puhkamine kergem ole. Eriti pühade aegu. Nädal aega järjest iga päev mingi pidu või koosistumine. See võib tugevaimagi murda, rääkimata siis minusugustest.
Sel aastal toimusid minu pere jõulud esimest korda meie uues vanas majas.  Tore oli armsaid inimesi oma katuse all näha. Kahju ainult, et vennaraas oma perega tulla ei saanud. Tõsi, nad ilmselt oleks pidanud läbi akna vaatama kuidas pidu keeb, sest tuppa  poleks mahtunud... maja on pisike, aga minu pere suur. Nibin-nabin mahtusid kõik uksest sisse. Jõuluvana jaoks enam ruumi ei olnud. Kuuse paigaldamiseks tuli trepp demonteerida, aga vähemalt ei saanud keegi seega ka teiselt korruselt alla kukkuda.
Ettevalmistused olid vaevalised. Ma olin juba pikemat aega kannatanud ebatraditsioonilise parempoolse kangekaelsuse all. Jõulupeo hommikul aga vahetas kangekaelsus suunda ja olin taas tuttavlikult vasakpidiselt kangekaelne. See oli küll mulle armas ja omane tunne, aga ettevalmistuste tegemist sugugi lihtsamaks ei teinud. Eriti hulluks tegi asjaolu ka lähenev nohu, mis väljendus suuremat sorti turtusumises ja aevastamises. Kujutage ette kui tore on aevastada kui iga liigutus toob endaga kaasa põrguvalu. Ai-tsihh. Aga kuidagi (suuresti tänu minu isale, kes suurema osa kokkamisest enda peale oli võtnud ja valuvaigistitele) sain siiski enamvähem hakkama.
Kinkide jagamine läks ludinal. Tõruke esitas pikad poeemid ja laulud ning ei teinud mingit hinnaalandust (samas loendas kõik pakid üle  ja pidas arvestust, et ega ometi liiga väheks jää ja kui tundus, et jääb, siis  avaldas selle üle suurt muret). Täpike seevastu  üritas ainult hinnaalandust saada. Tal on vähemalt sama palju luuletusi ja laule lasteaias selgeks õpitud, aga ikkagi üritas kükkidega läbi saada.
No kui ta väitis, et ta midagi ei oska, siis pakuti välja, et tehku 5 kükki. "Hähh, ma teen kümme!" teatas ta suurustavalt ja kukkus kükke tegema. Tõsi on see, et ta loendas numbreid jupp maad kiiremini kui kükke tegi, nii et heal juhul 6-7 kükki sai tehtud.
Taadu esitas jõulumõminaräppi ja vanaema üritas traditsiooniliselt kedagi teist enda eest salmi lugema saada. Ika ja Murdjalapsuke* lugesid salme mitmes eri  võõrkeeles ja Mps esitas taas poeet Toomase helindatud loomingut. Vennapere osales moodsalt läbi netiühenduse. Kuulda sai nii vanu klassikuid kui uusi üllatusi.
Ainult mina olin isegi oma vana hea 30 aastat vana ja igal aastal esitatud luuletuse  peaaegu et ära unustanud. Järgmiseks aastaks õpin uue salmi. Midagi kirjandusklassikast!


*Murdjalapsuke on küll nii suureks juba kasvanud, et peaks talle uue hüüdnime valima. Kuidagi kohatu on nii suure neiu kohta lapsuke öelda. Ta ei kipu enam ammugi ninast hammustama. On kellelgil ettepanekuid kuidas teda kutsuma peaks?

Reede, detsember 07, 2018

Ära

Töönädala lõpuks väsib ära.
No ikka täitsa ära.

Neljapäev, november 15, 2018

Igast värki

Tere õhtust kallid sõbrad.
Vahepeal on olnud kiired ajad. Võin öelda, et need ajad ei lähe kuidagi aeglasemaks ka lähitulevikus.

Aga mida põnevat olen teinud:

Esiteks sain ma tähtsa ja suure tunnustuse. Kuldraamiga ja puha. Mind tunnustati oma valdkonnas teemade mõistuspärase  käsitlemise eest! Uhke ja hea - ikkagi esimene erialane tunnustus ja kohe üleriigilisel tasandil jne. Teisalt teeb natuke  nukraks kui  teemade mõistuspärane käsitlemine on midangi erakorralist, mille eest tasub esile tõsta. Millise mulje see jätab siis valdkonnast üleüldiselt? Üks teine sai tunnustuse temaatika maakeelde panemise eest. Seega võib järeldada, et valdavalt käsitletakse valdkonda arusaamatult ja mõistusevastaselt! Hip Hip Hurraa!

Seejärel käisime taas Mpsiga iga-aastasel Harilaiu retkel. Sel korral  läbisime teekonna peaaegu et peatuseta ja rekordajaga. Ilm oli lihtsalt niiske ja rõske ja sugugi ei kutsunud maha istuma ja merevaadet nautima. Järgmised kaks päeva olid jalad nii kanged, nagu oleks maratoni jooksnud. Vanaks ja viletsaks olen jäänud.

Siis sai veel Päikesepüüdja värsket beebit vaatamas käidud. Sel ajal kui teised saunas käisid chillisime meie pisipreiliga niisama. Ta pidas end eeskujulikult üleval ja kõik erimeelsused lahendasime kiiresti.

No ja siis kui ma olen mõnel päeval juhtunud samal ajal kodus olema, kui parajasti on valge (seda juhtub viimasel ajal väga harva), siis olen kivisid riisunud. Kivisid? Justnimelt! Sügisene lehtede riisumine om mömmidele. Tõeline saare naine riisub kivid õue pealt kokku ja põletab lõkkes. Tuha raputab tikripõõsaste alla.

Teisipäev, oktoober 30, 2018

Aafrika kuningas!

Vaatasime pühapäeval televusserist populaarset kogupere saadet "Su nägu kõlab tuttavalt". Telekas mainiti Donald Trumpi. Arenes järgmine dialoog:

Tõruke: "Kas ta ütles Donald Trump?"
mina: "Jah!"
Tõruke: "Kas sa tead, kes on Donald Trump?"
mina (täiesti ebapedagoogiliselt): "Jah, see on üks kollaste juustega paks onu"
Tõruke (kõiketeadva ilmega ): "..kes on ka Aafrika kuningas!"

Millele järgnes minu ja Mpsi veelgi ebapedagoogilisem talitsematu naerupahvakas.  No peaaegu!


Reede, oktoober 26, 2018

Motivatsioonipuudus

Üldjuhul mulle meeldib mu töö. See on huvitav ja mitmekülgne. Mul on toredad kolleegid ja vahel mulle tundub, et minust on isegi natuke kasu. 
Mõnikord jälle ei meeldi ka. Näiteks viimasel ajal on mind tabanud tõeline motivatsioonipuudus. Aegajalt on mul on tunne, et ma annan rohkem kui vastu saan. Seda nii materiaalses kui vaimses mõttes. Üldlevinud ettekujutlus ametnikust on ju teada - hingetu rahaahne bürokraat, kes joob ööd ja päevad kohvi, istub maksumaksja raha eest oma tagumikku laiaks ja ainus mõttetöö, mis teeb on mõelda välja erinevaid viise kuidas inimesi kiusata.  
Jaa, see on tõsi, et kohvi olen ma siin tõesti jooma õppinud. Tagumik on ka kõvasti üle keskmise lai. Aga viimase võib olla tinginud ka asjaolu, et sellisel ametikohal tuleb endale paks nahk selga (või siis mõnda musse strateegilisse kohta) kasvatada, sest pool töötasust on sõimus. Ja see ülejäänud pool pole ka sugugi nii suur kui arvatakse. Keskmine palk on ammu ilma läinud mööda minu palga numbrist. Kohaliku lehe horoskoop ütles, et täna võib tulla palgatõus. Läksin kohe suurelt ülemuselt küsima, et kus siis on. Öeldi, et horoskoop ütles ju sõnaselgelt, et võib tulla. Aga võib ka mitte tulla. Ei tulnud. 
Ma ei saa  kuidagi öelda, et ma ei oleks südamega asja juures olnud ja üritanud parimat. Aga küsimus on selles, kas mul on siit kusagile edasi minna? Arendada? Või istun pensionini siin ja jagan Dryopteristega maid ja puid?  Hetkel tundub see väljavaade masendav ja mannetu.


Kas see on sügiskaamos või peakski mõne kannapöörde tegema?

Neljapäev, oktoober 18, 2018

alternatiivne lahendus

Käisin eile mööda  poode ja otsisin endale mõnd viisakat sügist jopet või mantlit. Ühetgi sobivat polnud. Olid kas liiga väikesed numbrid riidepuul või liiga suured numbrid hinnasildil. Jäi ostmata. Otsustasin  hoopis veel rohkem sööma hakata. Siis lähen veel paksemaks ja kasvatan naha alla mõnusa polstri ja olen ise kui tepitud jope. Siis pole vajagi ilmade külmenedes midagi peale visata.

Teisipäev, oktoober 09, 2018

Laulupeole?

Teate, ma hakkasin rumala peaga taas koorilaulus käima. Ma pole mingi 15 aastat vist kooris käinud. Nooti ei tunne ja viisi ei pea. Aga no kui vaja minna, siis tuleb minna. Ja et asi oleks põnevam, siis ei läinud ma sellisesse koori, kus on sada lauljat ja keegi ei saa aru, kui sa ainult suud liigutad või vaikselt omaette jorised. Ma läksin ikka sellisesse, kus igas häälerühmas on umbestäpselt 2 inimest. Nüüd ma siis harjutan ja huilgan kodus hirmutades kasse ja lapsi.

Kolmapäev, oktoober 03, 2018

Puupeade hirm

Näete seda tüüpi:

Jajah, just seda sama ilget pätti ja kaabakat, kes ühe ööga meie värskelt pandud räästalaua sisse omale jõletu augu toksis.


Jätke see nägu endale meelde ja olge hoiatet! Sest ega tema teiste inimeste tööd ei austa. Eile lõhkus räästalaua ära. Homme tuleb raudselt ja kirjutab värskeltvärvitud seinale: "Tihane on loll" ja hoidku selle eest, mis ta veel ülehomme teha võib...



Neljapäev, september 27, 2018

3 tosinat

Kujutage ette, ma sain jälle aasta vanemaks. Kes oleks seda oodata osanud? Isegi kui möödunud 6x6 aastal just selline sündmus igal sügisel aset on leidnud.

P.s sõnajalad on taas moes.

Kolmapäev, september 19, 2018

Kingloom

Täna ootas mind ees kauaoodatud ja kardetud avalik esinemine. Ma olen küll loomult edev aga suurele auditooriumile esinemine ei kuulu siiski mu lemmiktegevuste hulka. Aga noh elus tuleb nii mõndgi teha, mis ei meeldi.
Egas midagi. Ärkasin poole öö pealt üles, kammisin pea, panin selga oma viisakaima kleidi, tõmbasin jalga kingad ning tormasin minema. Alles praami peal avastasin, et oma viisakate kleidi-kingade asemel olin jalga pannud lohvakad, kulunud, mudased ja irvitava tallaga käimad. Äärmiselt sobimatud. See on see kui pimedas riietuda. Aga tegelikult läks veel hästi. Ma oleks võinud meeltesegaduses ka crocsid jalga panna...

Pühapäev, september 16, 2018

Gaasirünnak

Täps lasi täna pool minu deodorandi pudelist tuppa tühjaks. Täna öösel magan gaasimaskiga.

Laupäev, september 15, 2018

Külmkapi peal klaaskuuli sees...

Täna oli üleilmne suur maailmakoristuspäev. Mina koristasin seda pisikest nurgakest maailmast, mida võin koduks kutsuda. Koristasin, mis ma koristasin, aga korda ei saanud midagi. Mõtlen nüüd, et oleks pidanud oma kodu ka maailmakoristuspäevale kirja panema, siis oleks terve vald kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud ja ühiste jõududega oleks selle seapesa ehk ära klaarinud.
Järgmisel korral targem.

Reede, september 14, 2018

Plaanid

Ei tea, kas see on vanadus või mis, aga töönädala lõpuks olen ikka täitsa väsinud ja jõuetu. Täna oli kindel plaan, et kui koju jõuan, siis ei tee kohe mitte midagi. Isegi süüa mitte (siinkohal suured tänud S-le, kes mind ja mu lapsi toitis. Ainult vaene abikaasa pidi koorukesi närima). Unistasin, et võibolla keeran raamatu ja klaasikese veiniga diivani nurka ja loen kuni silm kinni vajub.
Plaan oli hea, aga millegipärast leidis õhtuhämarus mind ikkagi labidaga liiva kühveldamas... 

Nüüd aga keeran küll magama. See koristamine võib jääda ka mõnda järgmisesse päeva... või aastasse...

Teisipäev, september 11, 2018

Menüü

Tõruke väitis (ja Täps kiitis takka), et neil olla täna lasteaias igataugu põnevaid sööke pakutud. Menüü oli järgmine:
Hommikusöök - leib kartuli ja tomatipastaga
Lõunasöök - kanaveiseliha koeralihaga ja magustoiduks viie hapukapsahautis marineeritud kõrvitsa ja hapukoorega
Õhtuoode - makaronid ketšupi ja hambapastaga.
Ütleks, et üsna eksootiline toiduvalik. Kui mina lasteaias käisin, siis pakuti ikka hernesuppi ja karamellkisselli. Hambapastalisandist võis vaid unistada...

Esmaspäev, september 10, 2018

Klooster põleb. Kas see on lõpp?

Ma olen juba pikka aega  hoogu võtnud, et kirjutada oma blogi viimane postitus, kus tunnistan ammuteada fakti, et tegelikult on see blogi ennast ammendanud. Aga kuidagi ei tõuse käsi seda tegema. Eks siin on nii poolt kui vastuargumente.

Blogi lõpetamise poolt räägivad järgmised asjaolud:
*igal asjal on oma aeg ja selle blogi aeg on läbi
*sissekanne iga 2-3 kuu tagant kipub muutuma tehtud tööde loeteluks, mitte hetkeemotsiooniks
*Aega blogi sissekannete tegemiseks on aina vähem
*Midagi sisulist pole niikuinii lisada

Blogi lõpetamise vastu räägivad järgmised asjaolud:
*Blogi töötab justkui vahemäluna. Ilma selleta oleks ma pooled pikantsed pisiasjad ammu unustanud ja kuna mul hetkel ühtegi teist talletamise vahendit pole, siis võib tekkida mälestustesse auk
*Vahel kohe tahaks midagi kõigi ja mitte kellegagi jagada ja kui blogi pole, siis millisesse musta auku ma oma rõõmud ja mured suunan?

Rohkem vastu- ega pooltargumente ei meenugi. Nii lihtne ja labane see ongi.
Aga äkki on minu lugejatel (kui selle pika vaikimise peale veel mõni jäänud on) mõni hea põhjus siia listi lisada? Andke siis teada.
Tegelikult tahtsin teha küsitluse, et kas lõpetada või mitte, aga noh, ma olen nii võõrdunud blogimisest, et ei suutnud meenutada sedagi, kuidas küsitlust selles keskkonnas tehti. Aga nutika inimesena ei lasknud ma end sellest häirida. Tegin ise küsitluse.  Nii et palun märgistada sobiv lahter linnukesega (soovitatavalt pardiga). Võib ka risti teha. Ristpart oleks eriti
hea valik.


Kolmapäev, juuni 13, 2018

Üle pika aja

Huvitavb kuidas ma kavatsen oma lihtsaimat uusaastalubadust pidada? Mäletate, ma lubasin, et kirjutan sellel aastal rohkem blogi kui eelmisel aastal. Arvestades, et ma pole poolteist kuud ridagi kirjutanud, siis jah.... Läheb raskeks.
Tegelikult olen tahtnud väga paljust kirjutada, sest päris palju on toimunud, aga mida ei ole, on aeg. Ja mälu ka ei ole, et tagantjärele kirjutada. Aga ma üritan meenutada säravaimaid hetki:

* Harilaiu dessant - Mai alguses oli mul ehituspuhkus. Ehituspuhkusest puhkuse saamiseks korraldasime 7. mail tavapärase kevadmatka Harilaiule. Seal on üks tore kitsas maasäär, mis iga aastaga rannale järjest lähemale nihkub. Sel korral tundus see juba nii lähedal olevat, et pükste üles käärimisest oleks võinud piisata, et kohale jõuda. Nojah. Algus oli paljulubav. Ja äärepealt olekski nii läbi saanud. Kui põlved oleks pisut kõrgemale ulatunud. Nii rinnuni umbes... Seega esimene suplus  meres sel aastal oli üpris varakult.

* Suur sääse suvi - Selle aasta suur suvi oli juba mai kuus ära. Nii et see ujumine Harilaiul oli hästi ajastatud. Aga nii palavat juunit pole ma enne näinud. Ja nii palju sääski pole ma ka näinud. Mul oli tuliselt hea meel, et meil parasjagu sisetööd käsil olid. Sääsed ja palavus poleks lasknud õues midagi teha.

* Kui juba jutt ehitamisele läks, siis olen taas nõrkemiseni pahteldanud ja värvinud. Sel korral on põhirõhk isegi värvimisel, mitte pahteldamisel. Viimasega hakkab ühele poole saama. Magamistuba näeb juba peaaegu toa moodi välja. Hetkel oleme otsapidi köögis. Sahver ja esik on täitsa ootejärjekoras. 20 aasta pärast saame ehk valmis.

*Aeglaselt läheb ehitamine eelkõige selle tõttu, et ilgelt palju üritusi on pidevalt. Näiteks ühel nädalavahetusel käisime talgukorras vana külatänavat puhastamas. Teisel nädalavahetusel võitsime möödaminnes ära autodega orienteerumise võistluse. Lisaks saime parima kostüümi auhinna. Aga me olime ka eranditult kõige koledamad Muhu konnad, keda eales nähtud. Võit tuli meile tegelikult suure üllatusena. Olime ikkagi võidelnud mitmete tehniliste probleemidega ja füüsiline vorm osutus ka täiesti olematuks. Aga juu siis teised olid veel haledamad.

* Võitudest rääkides. Tõruke käis suurel Kevadümina lauluvõistlusel. Mida ta ei võitnud, millest tuli suur draama. Ta oli küll kinnitanud, et Laulukarussellile ta mingil juhul minna ei taha (võitja pidi seal osalema). Ja igaks juhuks täpsustas ta ka seda, et ei taha osaleda ei superstaari saates ega eurovisioonil. Aga nördinud oli ta ikka kui võitu ei tulnud. Nuttis lahinal ja puha. Olime varem kokku leppinud, et ostame talle auhinnaks lego. Mänguasja poes oli teisigi, kes lauluvõistlusel auhinnalist kohta ei saanud. Hiljem Tõruke teatas, et tegelikult on võitjatest ka kahju, sest nad ei saanud nii uhket lego. Olgu ära öeldud see, et mina igatahes olen oma laulualste üle väga uhke, võidavad nad või mitte. Nii Täpike kui Tõruke on pidanud oma võistluslaule esitama igal lasteaia üritusel ja ma iga kord imetlen neid. Tõrukese ilusat laulu ja Täpikese säravat esinemist.

*Kui juba andekate laste juurde jutt läks, siis Täpike käis 9. juunil oma elu esimesel tantsupeol. Ma kahtlustan, et ta oli seal platsil kõige pisem tantsija. Oma rühmas on ta kahtlemata kõige noorem ja kõige väiksem, aga üks elavamaid ja säravaimaid. Mis jääb puudu tehnilises pooles kompenseeritakse sära ja ilmekusega. Ja rahvariietes lapsed on lihtsalt nii armsad.

* Mis aga sugugi armas pole, on töö. See on hakanud mulle hirmsasti närvidele käima. Õhtuks olen nii väsinud, et ei jaksa õieti midagi teha ja no ei ole enam seda entusiasmi, mida vaja on et sellise hulga lolluste, väikluse ja bürokraatiaga hakkama saada.  Aeg on pikemaks puhkuseks enam kui soodne. Puhkuseni on aga pisut rohkem kui kuu aega veel... Nuuks.

Sellise kurva sõnumiga lõpetame. Kohtume taas paari kuu pärast.


Teisipäev, mai 01, 2018

Pannkoogipäev

Meil olid täna hommikusöögiks pannkoogid. Õhtusöögiks ka. Hommikul tegin mina. Ilmselt ei sobinud Tõrukesele minu tehtud pannkoogid (kuigi need olid imelised) ja ta tegi õhtul uued. Või noh, tema tegi taigna ja mina vaeseke pidin küpsetama. Täps tahtis ka küpsetada ja tegi taina. Enda arvates muffitaina. Eks me näe, mis sealt ahjust välja tuleb. Kas on muffinilaadesd asjad või mingi uudistoode.

Mina aga sain tubli söögitegemise eest diplomi!

Reede, aprill 27, 2018

Hüljatud

Ma pole oma poega juba paaegu nädal aega kodus näinud.  Ta lihtsalt keeldub koju tulemast ja eelistab onulaste seltsi lihasele emale. Ma ei saa öelda, et ma väga kurdaks. Päris mõnus lahe elu on. Aga ma pelgan, et kui ta lõpuks koju tuleb, siis ei pruugi seda suur täishabemega meest enam ära tunda . Ainus, mille järgi aru saan, et ikka minu poeg, on siis kui  lausub bassihäälel: "Emme anna telefoni!"

Laupäev, aprill 14, 2018

laululinnupojakesed

Täna oli siis see päev, mil sai täiel rinnal läbi laste oma lapsepõlveunistusi täita. Mõlemad võsukesed osalesid kohalikul lauluvõistlusel ja mina olin kohutavalt uhke emme. Ma mäletan kui ma väike olin, siis meeldis mulle laulukaruselli vaadata. Eriti kadedaks tegid mind seal jagatavad auhinnad. Barbied! Ma olin täiesti kindel, et ma suudaks laulda vähemalt sama hästi kui saates osalenud, kui mitte paremini.  Isegi kui lasteaia muusikaõpetaja ütles, et sina ära laula, sul on karu hääl! Enesekindlusega mul toona probleeme polnud.

Aga kui rääkida laste esinemisest, siis Täpike tegi imelise etteaste ja mis jäi puudu musikaalsuses, tegi ta tasa oma säraga. Tõruke seevastu näitas taset ja sai oma vanuserühmas kolme parima hulka. No see pole päris laulukarusell, aga  minu jaoks võiks vabalt ka eurovisiooni konkurss olla. Uhke olen ikka!

P.S Pilt on aastast 1987. Olen umbestäpselt sama vana kui Täpike praegu. Loen luuletust, mitte ei laula. Mingil põhjusel mind laulma ei saadetud. Ei tea kas asi võis olla karu hääles....

Reede, aprill 13, 2018

nii võib nooreks jääda

Vanadel headel aegadel keksisin ma umbes sel ajal looduses ringi ja tähistasin oma kevadist sünnipäeva. Nüüd istun paberipahna alla mattunult oma kontoris ja ei tea kevadest midagi... Aga ma ostsin endale eilse sünnipäeva puhul lõunasöögiks topsi jäätist ja sõin kõik üksi ära. Vot sellised lood.

Esmaspäev, aprill 09, 2018

Liblikatest

Eile nägin selle aasta esimest liblikat - kollast. Nii et kuldne suvi olgu olla!
Kusjuures esimese liblika värv on läbi ajaloo olnud ikka see, mille ma olen siia blogisse üles märkinud. Mitte küll päris igal aastal, aga tänavune on 9. liblikas, mille siit blogiveergudelt leida võib.
See on juba peaaegu et piisav statistika tegemiseks.
Üheksast esimesest liblikast on üks olnud valge, kolm olnud kollased ja viis olnud kirjud!
Järeldused võite ise teha.

Neljapäev, aprill 05, 2018

retoorilised küsimused

Rohkem ma karu näinud pole, nii et ega mul muud kirjutada polegi.
Valdava osa mu igapäevaelust moodustab endiselt kolmainsus- töö, lapsed ja pahtlilabidas. Esimese puuduse üle kurta ei saa. Teised nõuavad oma osa igal juhul, sõltumata sellest, kas sul on jaksu või mitte ja kolmas.... vot sellest kolmandast hakkab küll juba villand saama.  Ja mitte ainult labidast vaid kogu sellest remondivärgist üldse. Ka see maja kunagi üldse valmis saab?

No teatavad edusammud ju on. Põrandad on igal pool all.
Lagi on pooltes tubaedes olemas.
Seintega on endiselt kitsas käes.

Laupäev, märts 17, 2018

Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias

Aga kujutage ette, mina nägin eile karu. Päris elus karu! Ja mitte sugugi loomaaias vaid Saaremaal.
Sõitsin mina lastega Kuressaare poole, lõime laulu ja tundsime end muidu hästi. Järsku vaatan mina, et tee ääres seisab karu. Vaatan teda ja mõtlen, et mismõttes karu! Karu vaatas mind ja mõtles ilmselt, et mismõttes Maailmaparandaja. Esimese hooga sõitsin karust mööda, siis jäin seisma, et lastele ka ilmaimet näidata. Tõruke isegi nägi. Täps nagu ikka vaatas sootuks valele poole (hiljem ta muidugi väitis, et nägi ka. Kohe Muhus lasteaia juures, olla teine minema jooksnud. Teadagi). Karu vaatas veel ontlikult vasakule ja paremale ja veel kord vasakule ja siis kalpsas üle tee metsa oma karuasju ajama.
Ma olen igatahes siiani väga elevil. Saaremaa karust on nüüd pea aaasta aega räägitud, aga näinud on seda vähesed, ja siis ka on skeptikuid, kes väidavad, et tegu on metssea, kasuka või veisega. Mina  aga nägin mõmmikut päise päeva ajal paari meetri kauguselt ja no niipalju tunnen ma loomi ikka, et teda mitte kasukaga segamini ajada. Aga täiesti uskumatu tundus see ikka. Samahästi oleks võinud näha tee ääres  elevanti või ninasarvikut.

Reede, märts 02, 2018

Kui suur on Eesti?

Tõrukese rühmas küsis üks poiss täna, et kui suur on Eesti mõõdulintides. Enne kui ma jõudsin mälu sügavustest Eesti pindala otsimagi hakata vastas ta ise - 50 tonni!  Mina omas rumaluses mõtlesin, muidugi, et noormehel pole mõõtühikud päris selged.  Aga tema järgmine täpsustus tõi koheselt selguse majja ja näitas, et mina ise polnud piisavalt tähelepanelikult küsimust kuulanud.  50 tonni mõõdulinte!

Lapsed on terased!

Pühapäev, veebruar 18, 2018

Rikkis

Mõni siin on ikka täitsa rikkis. Temperatuuri reguleerimise nupp on kinni kiilunud paar kraadi tavapärasest kõrgemale. Ventilatsioonilõõrid on umbes. Starter jumpsib ja turtsub. Valgustundlikkus ületab taluvuse piiri ja üldse on kõik kohad haiged. Kõige hullem on seljavalu. Pea on nii raske, et seda ei saa padjalt tõsta, aga selja jaoks pole ühtegi mugavat pikaliolemise asendit...

Nii hale on endast, et nutt tuleb lausa peale. Eriti haledaks teeb asjaolu see, et mul oli plaan terve nädalavahetuse ehitada ja ma pole jaksanud isegi pahtlilabidat tõsta, tõsisest tööst rääkimata.

Lisaks on Täpike ka haige. Kuigi meil sama temperatuur, siis tema on seal juures palju erksam. Vahepeal hüppas hooga ringi, aga iga natukese aja tagant ronis siiki mulle kaissu. Pea tahtis padjal olla.

Kolmapäev, veebruar 14, 2018

Mäerekord

Sel aastal on oodata eriti tormaka kasvuga linasid. minu arust on see üsna haruldane nähtus, et vastlapäeva ajal niiii palju lund on. Ja kasutasime selle töökaaslastega koheselt ära.

Kuulutan uhkusega, et mäerekordi võib nüüd minu nimele kirjutada. Ah et kuidas ma selle saavutasin? Teadupärast on minu sportlik vorm üsna nõrk.  Asjalood on nimelt sellised, et kui mul õnnestus juba mäe otsa saada, siis võis medali samahästi kui minu kaela riputada.
Mäe otsa saamine oli raske, aga edasi mängis kõik minu kasuks:


Esiteks oli mul autentne SALVO kelk, sellist tänapäeval enam naljalt ei leia. Ja fakt on see, et ükski teine jaemüügis pakutav kaasaegne analoog ei suuda võisteldada vana hea salvokaga. See tuhiseb kui tuul üle hangede jättes moodsamad vigurid kaugele selja taha.

No ja teiseks loomulikult minu kehakaal. Teadupärast on kelgutamisel väga oluline ka inerts, mis aga on otseses sõltuvuses liikuva objekti (st kelgutaja) massist. Ja mina olen teadupärast küllaltki kaalukas, mistõttu oli mul kidurate konkurentide ees eelis.

Ja  unustada ei saa loomulikult ka minu vanust. Endiselt hoian ma kiivalt kinni meie kollektiivi noorima ametniku staatusest. Ah, et kuidas vanus mõjutab? No ikka sellega, et mul on kõige vähem aega möödas sellest kui igatalviselt kelgumäel trenni tehti.

Vot see ongi minu edu saladus

Teisipäev, veebruar 06, 2018

Erakordselt kangekalene

Ma olen ajaloos kogunud kuulsust oma kangekaelsusega. Kord on kael üht, kord teistpidi kõver*. Täna olen ma aga superultraülikangekaelne. No kael on igat pidi kange. Lisaks sellele, et ma ei saa ei paremale ega vasakule vaadata, ei saa ma ka pead üles ega alla käänata.  Üldse on mu liikuvus piiratud. Isegi toolilt tõusmine on valuline protsess. Vigin ja vingumine saadab iga tegevust.
Hommikul ei jäänud palju puudu, et Mps oleks pidanud kõik kolm last üksi riidesse panema. Teel tööle tundsin kaelaga ära eranditult iga augu ja konaruse teel. Ja kõige keerulisem oli suurele maanteele sõitmine, mil tuli ju veenduda, et peateelt autosid ei tule. Tuli küll. Terve praamitäis.  Meie teeots on selline, et autode nägemiseks peab niikuinii peaaegu et pea seljataha käänama. No täna ma siis istusin teeotsas ja  muudkui ootasin, kuni tundus, et tükk aega pole enam ühtegi autot tulnud, siis võtsin kogu oma tahtejõu kokku ja veendusin, et ükski uimerdaja ei ole jäänud veel ripakile. Õnneks oli tee tühi ja rohkem ei tulnud mul kaela väänata.

Mis te arvate, kust siis selline kangekaelsus? See tabas mind täiesti ootamatult. Käisin hommikul duši all. Seejärel üritasin end kuivatada ja siis see juhtuski. Ei, ma ei kasutanud kuivaksväänamise meetodit (mis seletaks hästi kangekaelsuse teket). Vastupidi. Tupsutasin õrnalt rätikuga kaela (ja samal ajal neelatasin korra) kui järsku käis kaelast kohutav valu läbi ja nüüd käingi  ringi kui katkine puunukk. Täitsa rikkis.
Korra tekkis mõte, et jääks koju pikali. Aga esiteks oli voodisse pikali saamine väga valuline protsess ja teiseks on sealt püsti saamine veelgi valulisem. Seega jäi ära.

Apteegist sain mingit salvi pealemäärimiseks. Kas see ka aitab, seda ma ei tea, aga haiseb küll kohutavalt. Kui muu vastu ei aita, siis vähemalt nohu peaks eemale peletama. Lisaks mässisin suure salli ümber kaela. Ei tea, kas see ka aitab, aga vähemalt ei lase see mul meeltesegaduses peaga vehkima hakata.... Rohkem nagu lahase eest või nii.

Kui homseks kael terve pole, siis lasen selle kirurgiliselt eemaldada.


*Kuigi tegelikult ma ei ole statistikat teinud. Ma millegipärast kahtlen, et enamasti on kael üht pidi kõver.

Reede, veebruar 02, 2018

Täna on küünlapäev. Vanarahvas ütles, et naised ei tohi sel päeval tööd teha ja võivad lahkeste mokalaata pidada ning punast veini juua.
Vanarahvas teab mis õige. Hakkan kohe pihta. Mitte veiniga, aga mittetöötegemisega.

Neljapäev, jaanuar 18, 2018

Lumeingel

Lõpuks on tali ka meie juurde saabunud.  Koos mõningase lume ja libedusega. Selle tõestamiseks tegin eile graatsilise (või siis graatsitu?) õhulennu ja maandusin siruli maha. No kui ma juba täies pikkuses lumes olin, siis kasutasin juhust ja selle asemel, et niisama vedeleda, tegin ühe piraka lumeingli.

Teisipäev, jaanuar 16, 2018

Elu ehitustandril

Küll on tore elada samas majas mida parasjagu ehitad (kuulete kerget iroonilist alatooni). Lisaks sellele, et kõik kohad on tolmu ja tööriistu täis, vajalikud asjad on alailma kadunud või pakitult pööningul,  tuleb pidevalt asju ümber kolida.
Meil on sisuliselt valmis vaid üks tuba ja wc (see kui liistud on puudu ja elektrit ei ole, ei tähenda ju et tuba poleks valmis). Ülejäänud ruumides käib vahelduva eduga ehitus. Kuna aga elu tahab ikkagi elamist ja vahel on vaja ka näiteks süüa teha, siis tuleb kusagile ikkagi ka kööginurgake püsti panna. Seda kööki olem ma kolinud juba ei tea mitu korda.
Kõigepealt oli köök saunas. Siis tuli talv ja köök koliti päriskööki. Kevade saabudes kolisin köögi jälle sauna, sest köögipõrand kaevati üles. Sügisel kolisin köögi sahvrisse (sest köögipõrand polnud veel päris valmis). Eile õhtul kolisin köögi jälle kööki, sest täna hakatakse sahvri põrandat lihvima.
Lisaks kolimisega kaasnevale segadusele ja kaosele lisandub veel ruumide nimede kaos.
Mina nimelt kippusin köögiks nimetama seda ruumi, kus parasjagu köök asus. Mps aga nimetab ruume visa järjekindlusega nende tulevaste (või sahvrile mõeldes varasemate) funktsioonide järgi. Seega oli täiesti tavaline, et kui ma palusin Mpsil midagi köögist tuua, siis rääkisime me erinevatest ruumidest. Kuulda sai ka selliseid lauseid nagu: "Ole hea, võta see X asi köögist ja vii kööki!"
Hetkel on köök jälle köögis ja kord on taastatud. Aga kui kauaks? Köögi seinad ja lagi on veel tegemata. Liistudest ja elektrist ma parem ei räägigi.

Kolmapäev, jaanuar 10, 2018

Uue aasta lubadused

Mis oleks uus aasta ilma lubadusteta. Minu lubadused on järgmised:

1) Kirjutan rohkem blogi kui möödunud aastal - See ei ole eriti raske. Piisab kui ma kasvõi nädalas korra siia midagi kirjutaks, siis olekski tehtud. Mis teha kui ma möödunud aastal nii niru kirjutaja olin. Hea on võtta väikesi eesmärke.

2) Võtan alla mingi...phh...30 kilo näiteks. - See ei ole ka eriti raske. Ma olen ju pool oma elust aktiivselt kaalulangetamisega tegelenud. Asi peaks päris käpas olema. Ja see, et ma endiselt paks olen tuleneb sellest, et sooja sees hoida. Sisseehitatud isolatasioon! Samas tänavust talve vaadates võiks ju soojustuskihti pisut õhendada.

3) Ehitada valmis üks maja. Ei, mitte uus. Ikka seesama vana. Järgmisel aastal ei taha ma pahtlilabida poole isegi mitte vaadata. Kui pahteldamised valmis, siis kaevan selle maa sisse ja nihutan suure kaljurahnu peale.


Võiks ju veel midagi lubada. midagi sellist, mis tõstaks aasta lõpus täidetud lubaduste protsenti. No näiteks lubada, et ostan endale uued taksad (igal juhul teen seda) või siis et üritan olla parem inimene (isegi kui üritus olla mõningastel andmetel luhtunud katse), aga jah, see poleks muud kui statistika väänamine omakasu eesmärkidel.

Seega sel aastal jääb ainut kolm grandioosset lubadust.

Teisipäev, jaanuar 09, 2018

2018 aasta horoskoop! (Mitte Mangi oma)

Head uut aastat!
Jajah, tean küll, et 6. jaanuar ammu möödas ja nüüd peaks uue aasta soovija juba pudeliga tulema. Vabalt. Tulge külla ja ma ilma igasuguse kahetsustundeta pakun šampust, veini või õunamahla. Kuidas kellelegi maitseb.

Aga sugugi sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis tahtsin teha uusaastaennustusi. 

Kuuldavasti võib Mangi horoskoobi blogisse kopeerimine kaasa tuua suure rahalise kulutuse, seega ma seda ei tee. Aga ma siiski lugesin seda põgusalt kohvipausi ajal. Tervet juttu ei viitsinud lugeda, sest see oli selgelt liiga pikk ja kohvipaus selleks liiga lühike. Ja noh, olgem ausad, ega ma sellest Mangi omast eriti hooligi. Miks? No  kõik need Mangid, Vangad, Pauksonid ja Kuuse vanad on igavesed pessimistid. Muud ei kuule, kui üht vingumist sel teemal kui halvasti kõik uuel aastal on ja kui palju raskusi ja hädasid. Aitab! Mu vinguandur hakkab selle peale üürgama.  Ma pakun alternatiivse lahenduse.

 siit ta siis tuleb - Maailmaparandaja horoskoop aastaks 2018

Jäär - Kui eelmisel aastal tundus, et nii mitmegi ettevõtmisega oleks sa justkui peaga vastu puud jooksnud, siis sel aastal annavad takistused kergelt järele ja kõik sujub kui jalutuskäik aasal. Ei, ma ei räägi sumpamisest ohakaid ja nõgeseid täis sääskedest ja parmudest kubiseval võsastunud jäätmaal. Ei, sa kepsutad muretult päikesepaistes niidetud murul, täis lilli ja liblikaid. Isegi  tavapärast heinanohu ei ole sel aastal!

Sõnn - Millal sa viimati lotoga võitsid? Ei, ma ei pea silmas kahte või viit eurot. No ikka korralikult võitsid. Nii et pead kolm korda kontrollima kas võidusumma taga on tõesti nii palju nulle (ei, ära saa valesti aru, võidusumma ise pole null vaid ikka üks ilus number, millel on mitu nulli sabas). Igatahes sel aastal on suur võimalus lotoga võita märkimisväärse summa. Ja kui loto pole sinu rida, siis ära muretse raha leiab ka muid teid sinu juurde tulemiseks.


Kaksikud -  Kuula tähelepanelikult, sest ütlen seda vaid korra! Sel aastal tuleks sul korra peeglisse vaadata (võib ka tihedamini, näiteks hommikuti kui (kui!) pead kammid) ja küsida endalt, kas see koht kus sa oled ongi just see koht kus sa oma elus olla tahad?  Kui on, siis oled niikuinii üks õnnelik inimene ja võid jätkata samas vaimus. Kui aga pole, siis on õigeim aeg enda jaoks välja mõelda, et kus see koht on. Ja siis lihtsalt see koht sisse võtta. Pole mitte midagi mis suudaks sind takistada. Ja kui sa oled selle sammu juba teinud, siis tunned kui vaba ja värske on olla.  Kahetsema sa seda otsust kindlasti ei hakka. Kui hakkad, maksan ennustuse eest makstud raha tagasi.

Vähk - Mäletate Kreeka mütoloogiast Kuningas Midast? No seda, kes tahtis hirmasti rikkaks saada ja soovis, et kõik mida ta puutub muutuks kullaks. See oli üks kurva lõpuga lugu. Aga sinu lugu on hoopis õnnelikum. Tõsi, kõik mida sa puutud ei muutu kullaks otseses, vaid ülekantud tähenduses. No olgem ausad, nii edukat aastat pole sul varem olnud ja pole kindel, kas ka tulevikus enam tuleb, nii et anna aga hagu ja liigu, loo ning lehvita. Tulemused ei lase kaua oodata.


Lõvi -Sinu jaoks on aasta 2018 sõpruse aasta. Kadunud sõbrad ujuvad välja. Vanad sõbrad saavad lähedasemaks. Leiad paar uut ja head sõpra, kellega elu rõõme ja väheseid raskusi jagada ja mis kõige parem  - saad lõpuks iseendaga sõbraks. Ja mine sa tea, võibolla leiad midagi enamatki kui sõprus ;)
Igatahes on sinu ümber palju toredaid inimesi (näiteks mina), koos kellega mõnusalt uuel aastal koos aega veeta.


Neitsi - Oled sa mõelnud kunagi raamatu kirjutamisele? Kui pole, siis ehk tasuks seda teha. Tõenäoliselt saaks sellest tõeline bestseller. 2018. aastal oled nimelt oma loomingulises kõrgvormis. Ja kui raamatud ei ole päris sinu teema, siis ehk midagi kujutavast kunstist? Või ehk mõni muusikapala? Igal juhul tasuks endas pulbitsev loomingulisus valla päästa ja võid kindel olla, et kuulsus ja au koputavad uksele ning sinu nimi kirjutatakse kuldtähtedega igaveseks ajaloo annaalidesse. Sellega seoses, palun endale signeeritud koopiat sinu esimesest teosest. Siis saan selle tulevikus hingehinnaga maha ärida ja mul ka kasud sees.


Kaalud - Kaaluprobleemid? Kaaludel ei ole mingeid probleeme. Ei kaalu ega millegi muuga. Kes liiga kõhn, saab lõpuks strateegilistesse kohtadesse pisikesed varud ja kel talvevarusid naha alla  liiga palju kogutud saavad lõpuks ometi unistatud vormi. Ja me ei räägi ainult füüsilisest vormist. Ka vaimne vorm on imeline. Oled kiire kui tuul ja terav kui äsja teritatud pliiats! Atšaa!

Skorpion - Kas sulle meeldib reisida? No kui varem ei meeldinud, siis nüüd kindlasti hakkab. Uus aasta toob selliseid reisielamusi, millest kirjutad paljude aastate pärast oma memuaarideski suurima heldimusega. Sõltumata sellest kui kaugele sind reisitee viib, on ees ootamas unustamatud hetked. Fakt on see, et tagasi tulles asud juba uut reisisihtkohta otsima. Mine sa tea, võibolla avastad veel mõne senileidmata saaregi. Oma saare!


Ambur - Mis sa rabeled. Uuel aastal saabub lõpuks see kauaoodatud hetk, mil saad aja maha võtta ja rööprähklemise lõpetada.  Lõpuks on sul aega tegeleda oma peaaegu unustusse vajunud hobidega. Võibolla leiad isegi mõne uue kutsumuse. Hakkad tegelema joogaga või maalima või siis näiteks paelub sind hoopis GPS-kunst. Kõike saad teha kui tahad. Ja kui ei taha, siis võid niisama vedeleda ja lakke vahtida. Igav sul ei ole, aga mugav on küll.



Kaljukits - 2018. aastal oled terve kui purikas. Ei nohu, ei köha, ei pea-, selja, kõhu ega südamevalu. Ei unetust ega unisust. Veri on eesrindliku rõhu all ja kolesterool kui õpikus. Gripp põgeneb sind nähes kabuhirmus. Isegi silmanägemine läheb paremaks.  Hambaarst ei teeni sinu pealt mitte sentigi ja karv läigib kui Pedigree reklaamis. Mis nii viga elada? Ei olegi mingit häda, nii et muudkui naudi!



Veevalaja - Sel aastal valad palju pisaraid. Aga need on eranditult naerupisarad. Muul põhjusel pole vaja põski niisutada, sest midagi kurba ei juhtu. Isegi varvast ei löö nii valusalt ära, et pisara silma tooks. Ja täiesti müstilisel kombel õnnestub isegi sibula tükeldamine ilma suuremate härdushetkedeta. Naerupisaraid tuleb seevastu palju, sest tuleb lõbus ja meeleolukas aasta!





Kalad - Sel aastal täitub üks sinu ammune unistus.  Ei, mis üks. Nagu kuldkaladele kohane, siis lausa kolm ammust unistust!  Nii et võid julgelt unistada.


Vot selline see 2018. aasta täpselt tulebki.

Kui Teil on mingeid pretensioone või pole rahul oma tähemärgile antud ennustustega, siis võite alati pöörduda mõne vinguja poole. Mangi näiteks.

Kes tahab täpsemaid ennustusi, tulgu aga mulle külla ja joome selle esimeses lõigus mainitud šampuse ära ja peale seda võin ennustada nii et maa must!Kui keegi kahtleb minu ennustajaoskustes, siis mul on tõendeid selle kohta, et olen andnud  väga täpseid ennustusi varemgi. Näiteks 2010. aastal. Lisaks ennustan vajadusel kaartidega, kristallkuuli pealt, kohvipaksult (tänapäeval on moes hoopis piimakohvi vahult ennustamine) või käejooni tudeerides. Võõras pole ka pilgu heitmine tulevikku läbi astronoomiliste tõlgenduste (pilves ilmaga võin ka pilvede järgi ennustada). Seapõrn on tänapäeval defitsiit aga selle võib vabalt asendada ka näiteks suitsuvorstiga (suitsuvorstilt ennustamises olen eriti kõva käpp).