Euroviisud

Nägin ükspäev unes, et pidin minema Eurovisiooni lauluvõistlusele Vanilla Ninja 4. liikmena Eestit esindama. Isegi unes ei saanud ma päris täpselt aru, miks mind sinna saadeti ja tundus, et kõik olid pisut hämmingus, et mida ma seal teen. Ainus, kes oli eneses kindel, oli meie endine koorijuht, kes isegi pisut solvunult teatas, et ta oli nimme just minu valinud, lähtudes minu omadustest ja ärgu ma seadku tema otsust kahtluse alla. Unes me küll lavale ei jõudnud ja seega ma ei teagi, kas minu lisandumine oleks aidanud poolfinaallist edasi või mitte. Aga hommikulgi veel mõtlesin, et mis need minu omadused siis on, et just mina peaksin Vanilla Ninja koosseisus lavale astuma:

a) imeline lauluoskus ja vokaalsed võimed – vaevalt. Tuletan meelde, et mul olevat karu hääl ja lisaks on viisipidamine ka üsna piiripealne. 

b) silmatorkavalt esteetiline välimus – ka seda vist mitte. Ülekaaluline, hallinev ja muidu igat pidi loppis.

c) virtuoossus mõne pilli mängimise osas – mul pole isegi algaja taset ühegi pilli mängimises. 

d) poliitilise või maailmavaatelise sõnumi edastaja – Eurovisioon on paratamatult muutunud vägagi vikerkaarevärviliseks. Mulle on jäänud ka mulje, et iga artist üritab leida endale veel mingi erilise "kiiksu" külge. No kui just seksuaalse identiteedi või eelistustega ei suudeta esile tõusta, siis vähemalt maadeldakse vaimsete probleemide, keeruliste eluhetkede või vähemalt koolikiusamisega. Ma ei sobituks kuhugi. Elu nagu lill!

Ainus, mille osas ma mõne VN liikmega sarnasust nägin, on see, et ka mina olen keskealine pereema ja selles osas sobiksin seltskonda hästi. Aga taas - Statistikaameti andmetel ei ole keskealine pereema just eriti haruldane ühiskonnagrupp ja ma usun, et seal leiduks küllaga eksemplare, kes vastaks kõigile punktidele vahemikus a-c.

Njah, igatahes jäi sel korral Eurovisioonil käimata. Samas, kui vaadata tagasi minu viimasele laulukonkursi kogemusele, siis ilmselt hea ongi. Käisime oma kooriga ka festivalil ja oh sa põder küll. Türile meil enam asja ei ole. Päris piinlik oli. Me nimelt kujutasime ette, et amatöörkooride festivalil osalevad ikka amatöörkoorid, aga tõde oli hoopis vastupidine - enamik koore olid kõrgetasemelised. Meie arvasime, et oleme sellised profid, et läheme kohale ja ilma kontsertmeistrit varem kohtamata suudame teha imelise etteaste (tegelikult me nii ei arvanud). Ja nii juhtuski, et ühel hetkel mängis klaverisaatja sootuks midagi muud, kui meie kõrvad olid harjunud kuulma. Aldid ei taibanud õigel hetkel sisse tulla, dirigent läks paanikasse ja näitas järgmise koha liiga vara sisse, koor laulis üht, klaverisaade oli teise koha peal. Me üürgasime, et klaverisaatest üle kõlada. Kaos oli kõikehõlmav. Õnneks laul küll päris seisma ei jäänud, lõpetasime siiski kontsertmeistriga samas kohas. Lavalt nuttes ära ka ei joostud, aga piinlik oli ikkagi. Siia lõppu sobib üks tuntud ütlus: "Ega inimene massina vastu saa," ütles Kihnu naine, kui oli orelist kolm salmi taha jäänud.

Unenäoline etteaste AI poolt lavastatuna

Mis teie skoor oli?

Naistepäevad on ikka toredad. Saab õnnesoove, torti, lilli, kallistusi ja kingitusi. No ja siis saab hiljem võrrelda, kes kui palju skooris.

Minu tänase päeva saak on näituseks järgmine:

10 lilleõit*, 3 kallistust**, 2 torti***, 1 auto****!

Kes eelmisest reast veel aru ei saanud, siis jah, ma sain naistepäeval endale uue auto! Kes pakub üle?

Alles see oli, kui ma endale eelmise auto ostsin. Kirjutasin sellest blogiski, aga kui nüüd arvutama hakata, siis on  Milli juba üsna väärikas eas, et mitte öelda puhta rauk (kinnitamata andmetel võrdub üks autoaasta umbes 5 ja poole inimaastaga). Väidetavalt on auto keskmine eluiga ca 15 aastat ja Millil saab sel aastal 15 täis. Oma vanuse kohta on ta küll hästi säilinud, aga omad vead on temalgi. Näiteks on teine jõle must ja kulunud. No teoorias oleks võinud ju ka proovida pesemist, aga otsustasime siiski uue ja puhta osta. 

Nii et nüüd mul ongi puhas auto! 

Pildil on näha mind läbi lumesaju kodupoole kihutamas. Auto on veel puhas.

Uue auto nimega olen natuke hädas. Milli sai oma nime selle järgi, et numbrimärk oli MLI (ehk siis Emm-ell-ii-(ne), sõpradele Milli. Uus auto on WNT. Esimese sõnana tuli pähe Vänt. Aga Vändaks ei tahaks ma autot kutsuda. Teine variant oleks Vint, aga mis siis kui hakkab vinti üle keerama? Või kui oleks Vint nagu linnuke. Näiteks Hallvint. Või siis võõrkeelselt Winter. Siis saaks öelda, winter is coming... Nime ei saa panemata jätta, sest noh kõik olulised asjad on nimedega ja auto on oluline. Mitte just päris pereliige, aga asendamatu tööloom küll.

* kas on oluline märkida, et 70 protsenti neist oli ühte kimpu seotud? Detailid.

** tegelik number on muidugi hulga suurem. Ma ei arvestanud siia hulka esikallistaja Tirtsu embusi

***aidaa rannavorm

**** Nii uhke on ju eputada, et sain naistepäevaks endale uue auto. Tõe huvides tuleb küll mainida, et tegelikult täitsa ise ostsin. Puht juhuslikult sain täna lihtsalt kätte. Aga uhke värk ikkagi.

Ma olen leiutaja!

Vahepeal tuli sügis. Mulle on sügis alati meeldinud ja mitte ainult selle pärast, et mul sügisel sünnipäev on. Mulle meeldivad sügise värvid!

Mis mulle aega sügise juures ei meeldi - külmaks hakkab minema. Ma ei talu eriti hästi palavust, aga külm ka ei meeldi. Ja mulle ei meeldi kui peab õue minnes endale, ja mis veel hullem - kõikidele lastele, hunnikute kaupa riideid selga toppima. Ja mulle ei meeldi, et mul ei ole head kohta, kus neid riidelademeid hoida - esikus on 4 nagi 5 inimese kohta. Igal inimesel on 3-4 erineva paksus- ja pidulikkusastmega jopet/mantlit/kombekat rippumas*.  Tavaliselt on vaja seda, mis on kõige all. 

Mütside ja sallide hunnikust ma ei räägigi, neid on meeletult palju, aga sobivat pole kunagi. Hetkel on mul esikukapil kolm karpi. Ühes on mütsid, teises sallid ja kolmandas kindad. Või noh teoreetiliselt. See jaotus püsib nii täpselt pool päeva koristamisest. Siis tuleb keegi, hakkab sobivat mütsi otsima ja segab kõikide kastide sisud totaalselt segamini. Äkki peaks jagama hoopis kasutajate järgi? 

Üldse oleks mul vaja mingit mütsiorganiseerijat. No sellist, mis näeks ilus välja, aga kust oleks lihtne vajalikke aksessuaare leida. 

Lisaks peaks see ise hunnikusse visatud riiete hulgast mütsi üles otsima ja ilusasti õige koha peale panema. Meeldiva lisafunktsioonina võiks see mütse, salle ja kindaid vastavalt temperatuurile sorteerida. No et külmal talvel ei pakuks nokamütsi või vihmase ilmaga karvamütsi. Ja loomulikult näotuvastus - kui mul on vaja mütsi, siis võik see pakkuda kohe minu oma, mitte aga Täpsi või Tõrukese omi.

Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita! Disainisin ise mütsiroboti. Lubage tutvustada, siin see on - Mütsirobot3000:

Siinkohal toon välja tähtsaimad lisafunktsioonid, mis on märgitud ka skeemil:
1. piisava suurusega led-valgustusega peegel, et kontrollida, kas valitud müts ikka sobib. Tegemist on kõrgtehnoloogilise vidinaga, kuhu on sisse ehitatud näotuvastus ning andmetöötlustarkvara. Vajadusel muutub peegel suureks puutetundlikuks ekraaniks. Loomulikult on peegelekraan isepuhastuv

2. haaratsitega varustatud painduvad teleskoopkäed, mille abil mütsirobot saab kõik hunnikusse visatud mütsid ilusasti kokku koguda ja vajadusel keerulisemaid protseduure teha. Robot suudab tuvastada ka esemete määrdumist ning musti riideid ei panda koos puhastega masinasse, vaid suunatakse esmalt puhastusse (loomulikult sisseehitatud, sorteerimine käib automaatselt sisestusluugis (vt p 7))

3. aknake, et oleks näha mütsiroboti täituvust;

4. aksessuaaride väljastusluuk;

5. klahvistik kiirvalikute tegemiseks ning mikrofon häälkäskluste andmiseks;

6. Ekraan, mis kuvab ilmainfot. Pildil näitab hetkel nii sise- kui välistemperatuuri, kuid lisaks mõõdab sademeid, tuule kiirust ja ennustab meteoroloogiliste mudelite ning satelliidiandmete abil ilma. Komplekti kuulub ka väike ilmajaam, mis kinnitatakse välitingimustesse (näiteks katusele) ja kust saadetakse kohalik ilmainfo otse robotisse;

7. Mütside sisestusluuk - igasugune edasine sorteerimine on automaatne.

8. Korv, kuhu kukuvad need esemed, mis sisestusluugini ei jõua - robot toimetab esemed ise sisestusluugini. Kohustuslik juhul kui kodus on lapsi või mehi;

9. kõlar, mille kaudu saab robot teostada stiilialast nõustamist või tuletada lastele hommikul meelde, et müts tuleb pähe panna. Saab valida erinevaid programme nagu "vanaema**", "karm mutt***", "meelitaja***" jne. Mis aga kõige toredam - nõuandvat funktsiooni on võimalik ka välja lülitada.

Tegemist on energiasäästliku ja vähenõudliku kuid äärmiselt nutika abilisega, kes loob lõpuks korra aksessuaaride maailma.

Edasise tootearenduse käigus on plaanis kõikvõimalike lisafunktsioonide lisamine.  Alustades uksehoidja tööst ja lõpetades täiemahulise koduabilise funktsiooniga.

No kas pole hea idee? Sellega võiks lausa laste leiutusvõistlusel üles astuda. Huvitav, kas neljakümneaastased võiksid seal osaleda?

* Heal juhul. Tihti on lihtsalt esikukapi peal hunnikus.
** Annab alati veidi paksema mütsi kui vaja oleks. Juhul kui näotuvastus märkab, et põsed pole piisavalt ümarad, teatab, et su nägu on nagu kitsejälg ja koos mütsiga väljastatakse ka ports pannkooke.

** Sõimab esmalt näo täis ja siis surub mütsi pähe

*** Puistab komplimente nii et tolmab...

Frikadellimasin

Tänane tööpäev oli kuidagi eriti väsitav. Õhtuks oli tunne, nagu aju oleks hakklihamasinast läbi lastud. Nagu zombi taarusin koju.

Ega siingi midagi väga intelligentset* teha suutnud. Vorpisin tuimalt hakklihast frikadelle kuni külmik servani täis sai.

*see kõlab nagu ma tavaliselt veedaks õhtuid malet mängides ning samal ajal filosofeerides teemal Vanakreeka põllumajanduse mõju tänapäeva noorte maailmatunnetusele vms... He-he-he. Tegelikus on... noh... natuke erinev ning koosneb valdavalt näägutustest teemal koristamise ja muude kohustuste täitmata jätmise mõjust telefoniajale.

Na-na nalja nabani

Kuidas möödus teie jaoks 1. aprill? Kas tõmmati ka haneks? Või tegite ise mõne nalja?

Ma jäin oma selle aasta naljasaagiga päris rahule. Tegin kolm nalja ja kõik läksid läbi. Tõsi, eks ma läksin ka kindla peale välja, mitte ei kasutanud traditsioonilist "Vaata, merel on suur laev!" lähenemist.

Esiteks kasutasin ära uniseid kaaskondseid, kellel äsja ärganuna polnud ilmselt kuupäevast veel halli aimugi ja väitsin, et õues on põder. Täps tormaski vaatama. Aprill!

Seejärel otsustasin töökaaslasi üllatada meiliga, kus väitsin, et presidendile on meie asutuse kohta kaebus esitatud ning süüdistatud meid nii altkäemaksu võtmises, dokumentide võltsimises kui kõigis seitsmes surmapatus. Manuses olev kaebus osutus aga visuaalseks kinnituseks (just seesama kõrval olev pilt), et tegemist on aprillinaljaga. Samas oli ka see nali kindla peale minek, sest noh, konkreetsest isikust võiks kõike oodata, sealhulgas selliseid jaburaid pöördumisi.

Kolmanda ja viimase nalja tegin aga oma enese lihase ema kulul. Tänamatu, eksole. Nimelt helistasin talle Mpsi töötelefonilt ja teatasin, et olen ettevõttest Kantor Emor ja oleme Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi viimas küsitlust põlvkondadevahelise kommunikatsiooni teemadel. Uurisin, et kas tal on täisealisi lapsi ja kui palju. Tegelikult oli mul veel palju häid küsimusi välja mõeldud, sh et kas lapsed külastavad piisavalt tihedalt ja kas nad on Teile juba hooldekodu koha reserveerinud (kõlab julmalt, aga ma tean, et mu ema saaks naljast aru), aga need kõik jäid küsimata, sest endalegi üllatuseks ei suutnud ma tõsiseks jääda ja otsustasin oma puäntküsimuse ära küsida enne kui naermisega end reedan. Viimaseks küsimuseks oli: "Kes on teie lemmiklaps?"

See oli kõige riskantsem nali, sest oli ju oht, et ema mu hääle ära tunneb. Mul on ikkagi täiesti äratuntav porgandihääl. Moonutasin oma häält nii, et jube ja see muidugi ajas kõige rohkem naerma. Aga ei tundud ära ja nali läks asja ette. :D Nojah, vastus küsimusele, et kes see lemmiklaps on, jäi küll saamata, aga ilmselt võib peale selliseid aprillinalju minu nime valikvastustest maha tõmmata...

#Jutujaht. Loodame, et nii siiski ei lähe

 „Piia, tule ruttu, teeme sulle patsi!“ kostus elutoast ema kärsitu hääl. Piia tõmbas teki üle pea. Juba see, et hommikuti üle mõistuse vara tõusta tuli, oli karjuv ülekohus. Päeva alustamine juustest sikutamisega oli aga ju sulaselge inimeste piinamine. Täielik ebaõiglus. Just, nii ongi! Ants ei pea üldse juukseid kammima, aga vot Piialt nõutakse seda. Iga hommik muudkui üks ja sama jutt. Piia, kammi juukseid! Piia, teeme patsi! Samal ajal võib Ants rahulikult magada. Nojah, Antsul on nii lühikesed juuksed, et neisse ei saakski patse teha, aga see ei ole praegu üldse oluline.

„Tule nüüd, sa jääd niimoodi kooli hiljaks!“ ema seisis lastetoa uksel, käed ähvardavalt puusas.

Piia pistis unise pea teki alt välja. „Emme, kas peab? Keegi minu klassis ei käi enam patsidega. Ega me mingid lasteaia tited enam pole.“

„Mind ei huvita, kuidas teised käivad. Minu laps ei lähe kooli nagu mingi Karva-Mari! Tule nüüd, ma kammin su juuksed ära!“

Piia ronis torisedes voodist välja, trügis emast mööda ning lukustas end vannituppa. Läbi ukse võis kuulda summutatud häält: „Ma olen juba suur tüdruk ja kammin ise! Sa sikutad nii valusalt!“

„Olgu, aga ära end vannituppa unusta. Peame viieteist minuti pärast juba minema hakkama.“
Piia näitas oma peegelpildile keelt, võttis ohates juukseharja ja asus oma pikki kuldseid kiharaid harjama.

„Ai! Ära tee!“ kostus järsku tasane hääl.

Kes see veel oli? Piia vaatas vannitoas ringi ning piilus isegi mustapesukorvi. Seal polnud kedagi. Ta kehitas õlgu ja hakkas uuesti juukseid kammima.

„Lõpeta ära, see on valus!“ piiksatas hääl taas.

„Kus sa oled? Kes sa oled?“ küsis Piia imestunult.

„Minu nimi on Pusanna ja ma olen siin samas, sinu juuste sees. Palun pane see kole asi käest, see teeb haiget.“

Piia vaatas tähelepanelikumalt oma juuksepahmakat ja nägi üht imepisikest karvast tegelast teda haledate silmadega piidlemas.

„Oi kui armas sa oled!“ kilkas Piia. „Aga kust sa siia said?“

„Tuul tõi,“ piiksatas väike tegelane.

„Mis mõttes tuul tõi?“ ei saanud Piia aru.

„Mäletad kui sa eile õhtul koos sõpradega õues kulli mängisid? Mina kössitasin läheduses ühe tokerja peni seljas ja märkasin kui ilusasti su juuksed tuules lehvisid. Hüppasin möödakihutava tuuleiili kukile ja lasin end otse sinu pähe kanda. Ja siin ma nüüd olen. Palun ära aja mind ära. Keegi ei armasta mind. Ükskõik kuhu ma lähen, ikka peletatakse mind kammide ja harjadega minema.“

„Ära karda,“ lausus Piia, „minu juures võid end üsna kindlalt tunda! Ma ka ei salli kamme.“
„Piia, hakkad sa juba lõpetama?“ kuuldus ukse tagant ema kärsitu hääl.

„Oi ei, ema ei luba mul ju kammimata kodust välja minna,“ meenus Piiale kurb tõsiasi.

„Sa silu juukseid ainult pealtpoolt, ma peidan end siia alla ära, siis ei märka ema midagi,“ andis Pusanna head nõu.

Ja nii Piia tegigi. Ta tõmbas harjaga paar korda üle pealae ja sõlmis kiharad kiiresti lohakaks hobusesabaks ja seadis end kooli poole teele. Pusanna aga seadis enda patsi sisse mõnusalt sisse ning hakkas vaikselt endale pesa punuma.

Väike Pusanna osutus lõbusaks seltsiliseks. Aegajalt kõdistas ta Piiat kõrva tagant või pajatas mõne naljaka anekdoodi ja matemaatika tunnis ütles isegi vastuseid ette. Õhtul magama minnes ümises Pusanna tüdrukule unelaulukest ja Piia oli õnnelik, et oli endale nii nunnu sõbra leidnud.

Järgmisel hommikul ärgates kontrollis Piia, ega Pusanna ole jalga lasknud. Ei olnud. Pisike elukas naeratas talle juuksepahmakast vastu ja tundus, et ta tunneb end seal hästi. Oli teine isegi pisut kosunud. Piia tervitas sõpra, libistas paar korda harjaga üle pea ja sättis end taas rõõmsalt kooli poole teele.

Nii kordus see mitu päeva kuni Pusanna oli Piia pähe korraliku pesa pununud ja tüdrukul oli juba päris raske juukseid siluda. Ikka ja jälle kippus hari kinni jääma.

„Rumal tüdruk, mis sa vehid selle kammiga siin!“ tõreles Pusanna, kes oli vahepeal päris kogukaks kasvanud ja ei paistnud enam sugugi nii armsake olevat.

„Aga ma ei saa ju nii sassis peaga ometi kooli minna,“ vastas Piia õnnetult. „Natuke ikka peab kammima!“

„Ei pea! See teeb haiget! Kas sulle meeldiks, kui mina sind sakutaks?“ torises Pusanna ja sikutaski Piiat juustest.

„Ai! Ära tee,“ kiljatas Piia.

Pusanna ainult naeris selle peale ja sikutas tüdrukut veel kord juustest.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas Piial tekkima kahtlus, et võibolla ikka polnud kõige parem mõte lasta Pusannal enda pähe kolida. Väikesest armsast karvakerast oli saanud suur kiusupunn. Lõbusate lugude asemel kippus ta rääkima lorilugusid ja suisa roppusi ning matemaatika tunnis ütles Piiale meelega valesid vastuseid ette. Õhtuse unelaulu asemel aga jorises niisama ja kõige tipuks sikutas aegajalt tüdrukut juustest.

Ühel laupäeva hommikul otsustas Piia, et talle aitab.

„Sa pead nüüd mu peast minema kolima!“ teatas ta kindlameelselt karvakollile.

„Ei tule mõttessegi!“ naeris Pusanna tigedalt. „Mulle siin meeldib ja ma ei kavatse kusagile minna!“

„Sellisel juhul tuleb kasutusele võtta karmimad vahendid,“ teatas Piia ja haaras peeglilaualt kammi.

„No eks tee proovi!“ nähvas Pusanna.

Piia üritaski, aga kohe kui ta kammi sassis juuksepahmakasse surus, haaras karvakoll sellest kinni ja hakkas juuksesalkusid ümber kammi mässima. Hetkega oli kamm kõvasti juuste sees kinni ja Piial ei õnnestunud seda sealt kuidagi lahti kangutada.
„Ha-haa,“ parastas Pusanna, „nüüdsest peale jagan siin käske mina! Ei igasugustele kammidele, harjadele ja šampoonidele ning hommepäev saadan oma õdedele vendadele ka sõna, et nad siia koliks.“

„Aga... aga ma ei taha, et mu peas...“ alustas Piia, kuid Pusanna ei lasknud tal lõpetada.

„Mingit sinu pead ei ole olemas! See on nüüd minu pea!“ käratas elukas ning sikutas tüdrukut kõvasti juustest. „Nüüd mine too mulle moosi!“

Piial tulid valust ja nördimusest pisarad silma. Nii ei saa ju! Kuidagi peab ju selle hirmsa karviku vastu saama! Järsku meenus tüdrukule, et teises toas on lahendus kõigile probleemidele.

„Emme, emme, appi!“ tormas ta vannitoast välja.

„Piiake, mis juhtus?“ imestas ema tütre häält kuuldes.

„Emme, ma ei taha, et need elukad mu peas elaks!“

„Mis elukad?“ ei saanud ema esimese hooga aru. „Isver, kas sul on täid?!?“

„Ei, see on... Pu... Pu... Pusa...nna,“ nuuksus Piia.
„Näita siia, mis sul seal peas toimub,“ lausus ema Piia kammisoengut lähemalt uurides. „No tule taevas appi, on sul siin alles suur pusa! Millal sa viimati korralikult pead kammisid?“

 Piia lõi silmad maha ja ei vastanud midagi.

„Ah, vahet pole,“ lausus ema. „Nüüd tuleb see harakapesa igatahes lahti harutada.“

Ta pani tüdruku enda ette toolile istuma ja hakkas salk salgu haaval sasipead korrastama. See ei olnud lihtne töö. Pusanna võitles vihaselt vastu. Ta hoidis kõvasti Piia juustest kinni, sikutas neid ja isegi hammustas vaest tüdrukut. Ema oli aga järjekindel ning hoolimata Piia pisaratest ja vigisemisest, õnnestus tal pika peale suurem osa sasipuntrast lahti harutada. Kui alles oli jäänud vaid päris väike, aga see eest eriti tihe pusa, teatas ema: „No siin ei aita küll enam muu kui käärid!“

Naksti lõikas ta sassis salgu ära ja viskas selle prügikasti. Koos juustega rändas rämpsu hulka ka pisikeseks kahanenud Pusanna.

Sellest päevast alates kammis Piia alati oma juukseid suure põhjalikkusega ja kontrollis ega mõni pusakoll sinna pesa pole punuma hakanud.
Pusanna aga sai prii sõidu prügimäele, kust ta end takjana ühe raadaka rebase saba külge haakis. Nüüd rändabki ta mööda ilma ringi ja loodab leida mõnd lohakat sasipead, kelle juustesse end alatiseks sisse seada. Mine sa tea, ehk peidab ta end ükspäev sinugi juustesse...

Loodame, et nii siiski ei lähe.

-------------

Sel korral üritasin susserdada midagi oma lemmikžanris, milleks on lastekirjandus. Pole vist vaja rõhutada, et seekordne kirjutis on maha kirjutatud otse elust. Meil käib igal hommikul Täpsiga tuline debatt teemal "Juuste kammimine - kas ühiskondlik norm või inimõiguste piiramine". Sealjuures tuleb mainida, et Täpsi ilusad pikad juuksed on sellised, mille sisse Pusanna hea meelega koliks, ehk siis piisab korra lakka lehvitada, kui see on juba läbimatuoid pusasid täis. Samal ajal kui minu loomulik lokk, mis näeb niisama välja juba nagu üks suur harakapesa, on üllatavalt kergelt kammitav...

Teiste jutuküttide jahisaak leitav siit.

Fopsakoota

Linnalapsena kasvasin ma üles ilma koduloomadeta. Nüüd siis üritan seda tasa teha. Kõigepealt võtsime valge kassipoja. See oli puhas petukaup. Ei läinud palju aega kui valge värv maha kulus ja alt siiam välja tuli. Seejärel võtsime väikese nunnu kutsika. See oli ka petukaup. Kasvas suureks ja hakkas koera kombel käituma. Ja käpad on tal ka pidevalt mustad.
Lapsepõlvest külge jäänud koduloomaigatsus pole aga ikka veel rahuldatud. Kass ja koer on kenad küll, aga tavalised. Tahaks midagi eksootilisemat. Võtaks lehma, aga ei saa, mul pole lumelabidat. Äkki võtaks siis lumelabida? Aga need olevat lollid kui lauajalad. Aga fopsakoota! See juba oleks midagi. 

Surnukirstul viisteist meest...

 Inimene ei õpi ka üldse. Eile, hoolimata värsketest kogemustest, läksime taas geopeitust mängima. Lapsed ise tahtsid. Esimest aaret me esimese hooga üles ei leidnudki . Hiljem saime küll väga hea vihje ning plaanisime retke lõpus sealt uuesti läbi minna. Teist aaret otsisime oma 15 minutit. Ja seda puhtalt minu vea tõttu. Ajasin ida ja lääne segamini. Piinlik. Äärmiselt piinlik. Arvestades minu ametikohta ja lõpmatut kiitlemist teemal kui hea kaardilugeja ma olen. Kui veast aru sain leidsime aarde lennult. Kolmas, neljas ja viies aare, olid sisuliselt ära toomise vaev. Ainult iga korraga läks vaevalisemaks, sest kui kolmanda punkti juures tibutas õrna vihma, siis viienda juures tuli juba taevast valget vett ja välgud sähvisid. See oli ka põhjus, miks meil esimene punkt jäi uuesti külastamata. 

Täna oli ilm nii hull, et igasugused aarded on tõenäoliselt juba minema ujunud. Võibolla oleks tulnud seilata piraadilaevaga aardeid otsima. Mida see geopeitus muud on kui väärikas võimalus lapsepõlve leidmata jäänud piraadiaarded lõpuks üles otsida. 

Must lagi on me toal ja mustad põrandad ka

Ja kui juba jutt põrandatele läks.
Kui mitu korda päevas peab üks inimene põrandaid pesema? 

Meie põrandad on lihtsalt jubedad. Mulle näib, et Augeiase tallide kasimine oli ka lihtsam töö. Peamiseks süüdlaseks on meie pere pisimad. 

Esiteks muidugi kass va räpakäpp. Enamasti õnnestub mul ta käpad siiski ära puhastada enne kui ta igale poole väikesi räpajälgi jätab.

Teiseks, ja viimasel ajal eriti silmapaistvaks, põrandamäärijaks on saanud Tirts. Tal on nimelt kombeks käia esikust endale saapaid valima. Ma kahtlustan, et ta valib selle järgi, mis on kõige porisemad. Enamasti võidavad Täpsi kummikud. No ja siis meie väike patsik tulebki nagu seitsmepenikoormasaabastega ja lööb nendega mu köögipõrandal tantsu nii et mudatükke lendab kõikjale. Kui aga juhtub selline koletu lugu, et saapad esikus pole piisavalt porised, otsustab ta katselisel teel välja selgitada, millised joogid ja söögid jätavad põrandale kõige kleepuvamaid ja kangekaelsemaid plekke.

Mul on täiesti siiber sellest pidevast põrandate küürimisest. Peaks vist ka Heraklese meetodit kasutama ja mõne jõekese köögist läbi juhtima. Hmm, lähim vooluveekogu on Värava oja, tuleb kõvasti kaevamistööd teha...

Ahjaa, olgu öeldud, et lagi meil tegelikult must ei ole. Tirts sinna VEEL ei ole jõudnud. 

Kummaline lumeingel

 Täna sadas terve päeva õrna kerget lund. Õhtuks oli kogu maailm saanud uue ja koheva katte. Meil aga oli saunapäev. Nagu juba kombeks, käin saunas vaeslapse kombel just enne kui vanapagan tuleb. Nii tänagi. Lumi paistis täiskuu valguses erakordselt pehme ja kutsuvana. Ega ma saanud juhust kasutamata jätta ja kargasingi lumme ning rullisin seal pisut. Pärast oli leiliruumis hea jälle üles soojeneda.

Aga see lumeingel seal sauna kõrval tuli küll kummalise kujuga...

Põhjamaine safari

Tirts magab kaks korda päevas. Magama jääb ta vankris. See tähendab minu jaoks ohtralt jalutamist. Tõsi, viimastel päevadel näeb see välja pigem vankri najal ukerdamine. Tee on nii libe, et ilma vankrikujulise käimisraamita oleksin ammu üle kere kipsis. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis rikkalikust kodumaisest faunast. Ei möödu ühtegi päeva, mil ma mõnd metslooma ei kohtaks. Enamasti on need kitsed, aga alles paar päeva tagasi järas merikotkas keset teed varest. Eile aga jalutas mulle metssiga vastu. Ilusasti tee servas kõndis (ilmselt oli lahtilükatud teed mööda mõnusam astuda kui lumes sumbata). Ma esialgu (ilma prillideta) vaatasin, et mingi suur must koer tuleb naljakalt tippides, aga oli hoopis siga. Ma mõtlesin, et ei keeragi teine ümber, tuleb vastu, kergitab kaabut ja teretab. Aga ei. Oli vist lihtsalt mõttes ja ei märganud mind enne kui päris lähedale jõudis. Siis märkas ja põgenes põõsastikku. Võibolla oli minu moodi lühinägelik. Veidi hiljem nägin jänest. Kui nüüd veel karu ja elevant ka vastu jalutaks, oleks safari missugune. Teisalt, võibolla ongi nad mulle vastu jalutanud, aga mul pole prille peas ja longin oma mõtetes nagu metssiga. Mis kõik nii nägemata võib jääda.

Muudkui kaebab

 Täna tahan kaevata oma pesamuna peale. 

Eile õhtul läks ta mgama nagu kord ja kohus kell üheksa. Ei vingerdanud ega midagi. Kella 11 paiku arvas ta aga, et oleks paras aeg hakata plurtsutama ja plörtsutama ning võrevoodist levis minuni volatiilsete* väljaheidete vingu. Egas midagi - laps paljaks ja pepupesu. Võite ise arvata, kas Tirts ärkas sellise kohtlemise peale üles või ärkas ta sellise kohtlemise peale üles. Võin vihjata, et ärkas küll.

Ärkas, aga vot magama enam jääda ei tahtnud. Selle asemel ronis mööda mind ring, nokkis nina, kratsis kõrvu ja üritas silmi oma sõrmekestega lahti kangutada. Ja niimoodi kuni kella veerand viieni välja.

Olen täna värske kui salatileht võileival,(mis on nädalaks ajaks külmikusse moosipurgi taha unustatud).

*jah, ma tean küll, et see sõna siia eriti hästi ei sobi, aga just nende sõnadega kirjeldas üks kodanik kunagi laudast erituvat ja elukvaliteeti mõjutavat  lõhnahäiringut.

Jõulutervitused

Näe, ongi jõudnud kätte kaunis jõuluaeg. Puud on härmas, taevas on täis keerlevaid ja langevaid lumehelbeid. Kelgumäelt kostub laste kilkeid ja koer tõstab lumememme peale käppa. Aknast imbub õue verivorstide ja piparkookide hõngu ning kusagilt kostuvad jõululaulude härdad helid. Milline idüll.

Noh. Peaaegu. Kui jätta kõrvale see osa, mis puudutas lund. See oli väike kirjanduslik ilustus.

Ei ole olemas halba jõuluilma, on vaid vähe pealehakkamist. Mina igatahes otsin oma suusad välja ja kavatsen jõululaupäeval metsa all ühe tiiru teha!

Teile aga kallid sõbrad ja blogi kükastajad tahan soovida mõnusaid ja helgeid jõule.

 

Lõpuks on olemas lahendus sügistalvisele kaalutõusule!

Teate, ma nuputasin lõpuks välja, miks paljud inimesed sügistalvisel perioodil kaalus juurde võtavad ja mul on pakkuda välja ka lahendus selle vastu! 

Tavaliselt räägitakse ikka naha alla talvevarude kogumisest. No et see külm ja kõle talv üle elada. Rasvakiht varustab ju rasketel aegadel nii hädavajaliku energiaga kui pakub kaitset külma eest. 

Jah, ennemuistsetel korilusaegadel oli tõesti võibolla talvel raskem toitu leida ja oli varusid vaja, aga tänapäeval on supermarketid aastaringselt head paremat täis. Alustades kohalikust toorainest ja lõpetades eksootiliste hõrgutistega. Eriti külm pole viimasel ajal samuti olnud. Lisaks pole vaja enam mammutit kätte saada, et endale soe aluspesu hankida.

Seega, mis siis ikkagi on sügisese liigsöömise põhjuseks? Õige vastus on valgus. Või õigemini selle puudumine. No kui päevas on vaid mõned tunnid valget aega, kusjuures valge pole ka eriti valge, vaid pigem sellise kevadise linnatänava lumehunniku karva, siis pole ime, et inimloomus üritab leida asendusi. Kas teate kohta kus on alati valge?

Õige vastus on loomulikult külmkapp! Teed ukse lahti ja juba tulvabki sinu poole mõnus valguspahvak kui sõõm suve (mis siis, et temperatuur jahe, aga eks ole meil külmasid suveilmasid ka. Näiteks jaanipäeviti).

No aga kui külmkapi uks juba lahti, siis hakkab ikka silma üht-teist söödavat, mille rõõmuga nahka pistaks. Ja kõik kordub veidikese aja pärast. Asi pole näljas vaid valguseigatsuses.

Ja mis oleks lahenduseks? Keerake külmikust pirn välja!

Illustratsioonikuu

Ega ma neid pliiatseid niisama teritanud. Ikka selleks, et saaks kunstiaasta illustratsioonidekuul paar pildikest joonistada. Võtsin ette Tõrukese soovitusliku kirjanduse ning leidsin sealt ühe toreda raamatu, mida olen kauges lapsepõlves isegi lugenud (mis pole üllatav, lugesin toona palju). Lugesin nüüd uuesti. Oli endiselt päris muhe kirjutis.

Esimene pildike ongi nimikangelasest.

Kui tööpäev lõppes, pani Gena end hoolega riidesse ja läks koju, oma väikesesse korterisse. Kodus luges ta ajalehti, tõmbas piipu ja mängis kogu õhtu iseendaga trips-traps-trulli.

Kord kui ta oli mänginud iseendaga nelikümmend trips-traps-trulli järjest, läks ta meel väga kurvaks. 

"Miks ma kogu aeg üksi olen?" mõtles ta. "Ma pean endale kindlasti sõpru muretsema."

Ta võttis pliistsi ja kirjutas niisuguse kuulutuse:

"Noor viiekümneaastane krakadill tahab endale sõpru. Ettepanekutega pöörtuda aafressil: Suur Piruka tänav number15, korpus Õ. Helistada kolm ja pool korda."

Juba samal õhtul riputas ta kuulutused linna üles ja jäi ootama.

Teine pilt aga toredatest kõrvaltegelastest Garantiimehikeste loos.

"Ohhoo! Mis ma näen? Hiirik veab Miirikut!"

"Kõik on õige," kuulis ta vastuseks. "Ainult kõik on vastupidi. Mina olen ju peal!"

Neile lähenesid vanad tuttavad valge lipuga. Kusjuures üks istus teise seljas.

"Miks niiviisi?" küsis Külmik.

"Tema aukraadi alandati," selgitas pikk leitnant, kes sadulas istus. "Tehti leitnandist hobuseks. Saatus mängib ohvitseridele vingerpussi. Kellel ei vea, see veab ise."

Andke nüüd ometi inimesele ideid, et mida järgmiseks illustreerida! Teoorias võiks ju sama raamatuga jätkata, aga oleks tore vahelduse mõttes ka midagi muud proovida.

Täpilised prillid ja kõrgem matemaatika

Läbi mustade prillide vaatab maailma pessimist, läbi roosade prillide optimist. Läbi täpiliste prillide noor ema. Täppide värv võib varieeruda. Minu prillid on täna näiteks kaunid kuldkollasetäpilised. Umbestäpselt koduse kõrvitsapüree tooni.
Minu esmasündinu oli väga puhas sööja. Pudipõlle meil vaja ei olnudki. Tõruke oli väga hämmeldunud kui ta lasteaias esimest korda sööma läks ja talle mingi pudipõll ette pandi. Milleks?
Täps seevastu oli Tõrukese täielik vastand ja ilma pudipõlleta ei olnud mõtet talle üldse lähenedagi.
No ja siis tuli Tirts. Tema puhul on kaks mõistlikku lähenemist. Kas kasutada endal ja lapsel täielikku kaitserõivastust (praegustes taudioludes täitsa asjakohane. Igatsen endale seda läbipaistvast plastist nägu katvat sirmi) või siis võtta laps (ja soovitatavalt ka iseennast) porgandpaljaks ja viia söötmine läbi dušikabiinis.
Tirtsu lemmiktegevus söömise ajal on puristamine (sealt ka täpid). Teiseks üritab ta iga hinna eest lusikat enda kätte saada. Aegajalt see õnnestub. Sellele järgneb kiiresti püree mööda nägu laiali määrimine. Pisut putru pannakse varrukasse mustadeks päevadeks. Ja lõpuks visatakse lusikas maha. Võimalikult kaugele.

Siinkohal pöördun kõikide matemaatikahuviliste poole. Usun, et koduõppe viljastavates tingimustes on neid hulgaliselt juurde tulnud. Ülesanne järgmine.
Pooleaastasel beebil soovitatakse tarbida päevas 50-100 grammi  juurviljapüreed.
Toitmisse mänguliselt suhtuv beebi viskab maha iga viienda lusikatäie püreed. Ülejäänust 80% määrib laiali mööda oma nägu ja riideid. Omakorda ülejäänust tehakse poolest emmele noorendavat näomaski ning veerandist uusi seinakaunistusi. Ülejäänu jõuabki juba kõhtu. Ahjaa lisaks talletatakse varrukasse mustadeks päevadeks kaks teelusikatäit püreed (teelusikale mahub keskmiselt 7g püreed).
Kui mitu kilo püreed peab vaene ema keetma, et laps normi täis söödud saaks?
Õige vastuse esitajale pakun kõrvitsakeeksi (kui jälle liikuma lastakse ja selleks ajaks veel kõrvitsat sügavkülmas alles on....)

Võtaks lehma? Või siiski jänese?

Ma küpsetasin eile saia (halleluuja, uus pliit!) ja kujutage ette, see tuli täitsa saia maitsega. Tõsi küll, kerge sepiku kõrvalmekiga, aga see oli tingitud asjaolust, et mul sai nisujahu otsa. Aga muidu ilus krõbeda koorikuga ja seest mõnusalt õhuline. Leivajuuretise panin ka hapnema, nii et kui kõik hästi läheb, siis on peatselt leiva-saia vajadus rahuldatud. Jääbki üle ainult lehm võtta ja saaks ilusasti kord kuus poeskäimisega hakkama.

Lehma ma siiski ei võta. Mulle piisab täiesti kassistki. Tema piimaand on küll kasin (eriti kui arvestada, et tegu on isasepoolse kassiga), aga kolm last, kass ja mees on maksimum, kelle eest hoolitsemisega ma (parematel päevadel) hakkama saan.

Kui juba loomade peale jutt läks, siis meie õuel oli täna näha jäneseid (nad pidid küll homme tulema, aga siis pidi ka vihm saabuma). Üks jänku peitis mune ja teine joonistas kaarti, et neid mune lihtsam leida oleks. See esimene jänes küll kahtles, kas lapsed kaardist aru saavad. Võibolla seetõttu, et ta ise pole suurem asi kaardilugeja. Lapsed näikse olevat pärinud oma ema imetabase orienteerumisoskuse. Igatahes piisas poolest pilgust kaardile kui juba nad tormasid esimese aarde poole. Kaart (mis sai mälu järgi kiirkorras ja salaja valmis kritseldatud) näeb välja selline:

Täpselt nii me siin elamegi. Ärge laske end häirida sellest, et iga maja isepidi ja puud kah suvalise suunaga. See on täiesti normaalne. Tartumaal olla üks maja lausa tagurpidi.

Jõulusoovid, soojad ja kohevad

Kallis blogilugeja. Nii see, kes on läbi aastate hoidnud mu kirjutistel silma peal, (isegi siis kui neid tuli kiirusega 4 postitust aastas), kui ka see, kes alles hiljuti on liitunud minu lugejaskonnaga (mis pole küll suur, kuid see-eest koosneb eranditult toredatest inimestest), kui ka see kes täiesti juhuslikult siia sattus ja enam kunagi tagasi ei tule. Tahan teile kõigile soovida meie pesakonna poolt kaunist jõuluaega!
Ma pole küll mingi suunamudija-influentser* (mis kõlab nagu influentsa aka gripp), aga kui saaks, siis mudiks teile kõigile ühe tubli toatäie esmaklassilist jõulutunnet. No sellist nagu mäletate lapsepõlvest. Ja paar lumehange akna taha!

P.S Jõulukaardi võite välja printida ja ära värvida!

*ja mul pole ka mingit püüdlust selleks saada.

Mu käed on lühikeseks jäänud!

Tegelikult ka! Mu käed peavad olema vähemalt poole lühemaks jäänud, sest muud selgitust ma viimasel ajal avaldunud fenomenile ei leia.  Ja seda mitte klassikalises mõttes, et ei näeks enam lähedalt väikest kirja lugeda. Näen küll. Kaugelt ei näe, aga see ei puutu asjasse.  Häda on hoopis selles, et  saapaid ja sokke ei ulata enam jalga panema.

Võimalus on muidugi ka, et jalad on hirmus pikaks veninud. Emb-kumb. Võis siis äärmisel juhul nende kahe kombinatsioon.

Aga vähemalt leiab kasutust Taadu tarbeks hangitud vähemalt meetri pikkune kingalusikas, mis muidu enamiku ajast nukralt nurgas seisis.

Lisaks on viimaste nädalatega süvenenud mind juba varasemalt vaevanud Tuhkatriinu kasuõe sündroom. Teate küll, kõik kingad on väikesed.  Teine võimalus on muidugi, et mingid väärastunud huumorimeelega pisimutakad on käinud ja minu käimad paar numbrit väiksematega asendanud...

Vot nii ma lähengi!

Viimane tööpäev sai läbi!