Neljapäev, august 31, 2006

Suur sasipea

Täna avastasin, et Tartusse tulles pole ma endale juukseharja kaasa pakkinud. Kui nüüd veidike arvutada, siis olen ma tartus olnud juba nädal aega. järelikult pole mul selle nädala jooksul kordagi tulnud pähe, et võiks juukseid kammida. järelikult näen ma praegu välja selline:
Aga õnneks pole mul nii suurt peeglit, kuhu mahuks korraga nii minu naeratus kui lokid, nii et ´järele kontrollida ei saa...

P.S panite tähele, see postitus on kuidagi teistsugune kui eelmised... See tuleb sellest, et see on minu esimene postitus oma internetiseeriutd urkast!

Sest ma lihtsalt olen nii eriline inimene!

Kujutage ette, eile töötas üks tore noormees puhkamata ja söömata terve päev selleks, et mina saaks endale interneti! Nii nunnu! Ja teine istus kogu selle aja minu voodil ja rääkis elust ja armastusest. Naljakas kuidas mõni inimene lihtsalt on selline, kellele sa kõik ära räägid ja kes jätab mulje nagu see tõesti huvitaks teda ja ta saaks aru ja mõistaks mind poole sõna pealt. Sürr õhtu oli igatahes.
Kella poole südaööks said nad lõpuks ometi interneti sisse. Halleluuja! Ja oodake, see pole veel kõik, tellides nüüd Interneti, saate endale tasuta tooli! Jah, nii läkski. Kaks minu kõige suuremat probleemi said korraga lahenduse! Uskumatu!
Ja siis toon ma Marise juurest ära arvuti ja siis on elu jälle ilus:

Teisipäev, august 29, 2006

Seoses minu uue treeningprogrammiga, on mul lisaks igipunasele ninale ka punased silmad. Ei see ei ole reaktsioon klooriveele, vaid trenditeadlik värvide sobitamine!

Naabrivalvest

Ma sain endale kardinad! Halleluuja!!! Nüüd te muidugi imestate, et mina, kes ma iial pole kardinaid ette tõmmanud järsku neist kangatükkidest nii vaimustusse olen sattunud. A mul pole kunagi olnud ka nii sotsiaalseid naabereid kui nüüd. Neil nimelt on kombeks käia minu akna taga igasugustel võimalikel teemadel arutlemas (see tuleb muidugi sellest, et mu aken on pidevalt tuulutuse eesmärgil avatud). Ja kui ma ei näita üles erilist vestlusvalmidust ja olen haruldaselt kidakeelne, siis see neid küll ei morjenda, nad jätkavad oma sügavfilossoofilist mõtiskelu elust ja armastusest sellest hoolimata!

Ja keegi käib hommikuti uksele koputamas. Igal hommikul. Mina kes ma kaua magada armastan olen nii ülbe küll, et ei tee lahti lihtsalt. Tulgu normaalsel ajal kui soovivad minuga vestelda.

Aga elu hakkab juba elamisväärseks muutuma. Esiteks on mul kardinad ja ma võin nad iga hetk ette tõmmata. Teiseks on mul elekter seinas. Kolmandaks on mul valgus laes (minu oma väike päike). Kolmandaks on mul põrand värvitud (omaniku jalajälgedega). Neljandaks on mul pliit - suured tänud Merikesele (mul õnnestus juba esimene laar põhja kõrvetada. Selles aga on süüdi noormees 16.-ndast kes strateegilisel hetkel uksele koputas ja enne ära ei läinud kui minu kabatšokiroog oli omandanud kõhule äärmiselt kasuliku vormingu.) Viiendaks, mul on külmik - suured tänud Manile (muide, õnnestus siiski ka pilk tema elamisele peale visata. Ta tõesti ei liialdanud, kui ütles, et tegu on tibatillukese toauberikuga).

... ja homme peaks saabuma internet! Nii võib mu urgas isegi elamiskõlblikuks muutuda...

Laupäev, august 26, 2006

Läbi sain!!!

Sõidueksami sooritamiseks on vaja vaid ühte asja - 3 tükki paanikašokolaadi. Esimene tükk enne eksamit närvide rahustamiseks, teine tükk peale eksamit vastavalt tulemustele kas lohutuseks või siis kiituseks. ning kolmas tükk on selleks, et kui keset sõitu tabab tõeline paanika, siis tuleb auto kinni peatada, käsipidur peale, ohutuled tööle ja viimane tükk paanikašokolaadi päästab hädast. Mina nii tegin ja see töötab! Triin tervitab kõiki lugejaid!

Neljapäev, august 24, 2006

Siidikäplus ruulib!

Teate, on selgunud kurb tõsiasi, et olen tõeline siidikäpp. Isegi põranda värvimisega suutsin oma õrnadele valgetele käekestele villid peale saada. Uskumatu eks! Võibolla see ikka ei sobi mulle, võibolla peaks valima midagi naiselikumat... näiteks hakkaks heegeldama... pitsi...
Järgmistes blogi sissekannetes kirjutan siis pikalt ja põhjalikult oma arengust käsitöövaldkonas....

Kolmapäev, august 23, 2006

Õu mai gaad!!!

Tere tulemast populaarse tõsieluseriaali ikstriim meikõuver Karlova erisaatesse. Vaid nädala aja ning väheste materjaalsete vahendite abil on plaan muuta see tõeline urgas, mille ma endale meeltesegaduses üürisin, mõnusaks pesaks. Ehk siis tabas mind taas äge akuutne kodukaunistamise hoog. Tegelikult tuleks meikõuveri tüüpide kohaselt see hurtsik ümber lükata ning bungalo asemele ehitada, aga ma nii radikaalseid võtteid ei poolda. Selle asemel läksin esmalt poodi ja kuhjasin oma korvi kõikvõimalikke puhastusvedelikke, -geele, -pastasid, -lappe, -švamme ja lisaks paarkümmend liitrit õhuvärskendajat (urka aromatiseerituse astet arvestades jääb sellest ilmselt siiski väheks). Järgmisena läksin ehitusmaterjalide poodi ning veeretasin sealt mitu tünni värvi kohale (hoogu tõukasin uhiuue kardinapuuga). Tänase päeva olen siis veetnud erinevaid pindasid ebaühtlase värvikorraga kattes.

Suurte remonditööde käigus õnnestus mul aga laest elekter ära kaotada. Ei nüüd ma valetan. Elekter on alles, lihtsalt tuli ei põle. (Kust ma tean, et elekter olemas on? No ma kontrollisin. Juuksed siiamaani püsti ja silmade pilgutamisel pillun sädemeid)


Praeguseks on pool põrandat ilusti värvitud, pool värvimata. Pooled aknad on ees, pooled seisavad seina ääres. Pooli naabreid olen kohtand, pooli pole. Pool klaasi on täis, pool on tühi.

A mina lähen koju. Vaatan kas nad tunnistavad mu B-kategooria mootorsõiduki juhtimiskõlbulikuks või mitte. Ja neljapäeval olete kõik mulle Saaremaal külla kutsutud!

Teisipäev, august 22, 2006

Suure korteriotsingu väikesed rõõmud

Eilne suur korteriotsingu maraton resulteerus sellega, et kulutasin oma tenkade taldadesse augud ning üürisin endale ühe uberiku, miljööväärtusega linnaosas (loe Karlovas). Kutsun teid kõiki kindlasti varsti külla, aga esmalt pean ma toa elamiskõlblikuks muutma (st interneti sisse laskma panna).
Aga ei, elu seal tõotab tulla huvitav. Eile, lepingut tehes kohtusin juba poolte oma naabritega, kes nägid välja just sellised, et igav seal küll ei hakka. Ja oi kui abivalmid! Kõrvalt naabrimees, kes on ehitaja lubas mulle aknad ette panna ja luku ära vaheteada ja isegi kardinapuu üles riputada kui mul õnnestub selline asi muretseda. Lokkispäine noormees 16.-ndast lubas tulla ja mulle interneti sisse panna (ta küll ise ei oskavat, aga võtab oma naabripoisi 11.-ndast appi kutsuda).
Ilmselt pean silmad lahti hoidma ja välja uurima, mida teistel naabritel mulle pakkuda on, mõni ehk õpetaks seda pliitahimonstrumit kasutma. Mulle öeldi, et poole talve küttepuud on olemas. Käisin piilusin siis kuuri...Jaa... Minu arust on neil veidike imelik arusaam küttepuudest. Nad siin nimelt kütavad naeltega ahju! Tegelt ka! Nendes puudes oli rauda rohkem kui põlevainest!

Aga nüüd väike erakuulutus:
kas kellelgi on ära anda (sümboolse tasu eest) järgmiseid esemeid:
* Kirjutuslaud
* Tool
* Ahjuroop
* Prügikühvel
* veel midagi vajalikku, mis mul praegu ei meenu
?

Esmaspäev, august 21, 2006

Dilemma

Nii korteriotsingute seis on järgmine:
Kas kolida hingehinna eest vanamuti juurde, kus saaks isegi pesta, süüa teha ja teetassi kõrval arendada intelligentset vestlust elu näinud annelinlasega...
...või kolida hingehinna eest kööktuppa, kus ei saa pesta ega midagist, aga kus saaks pidusid korraldada...
Dilemma tõesti.

Laupäev, august 19, 2006

The Ilu meil juba on... nüüd tuleb The Elu

"No nüüd tuleb elu Tartusse tagasi!" ütles Margus mulle, olles saanud visuaalse tunnistuse minu naasmise kohta taaralinna. Kas pole nunnu!

(K)

Sel nädalavahetusel sai taas ühes uhkes pulmas käidud ja seekord mind isegi kutsuti!!! Üritus oli muidugi ütlemata uhke - Taagepera lossis ja puha. Roosiõied ja purskaev ja u keskeltläbi miljon küünalt ja muusikat mängisid Genialistid (nojah, võibolla pruutpaar ei teadnud, et viimasel ajal on moes kutsuda pulma mängima Mpsi bänd).
Minul isiklikult oli kanda Pitsati tänuväärne roll (e siis nagu võis minu ametimärgilt lugeda - olin musimasin). Nii, et kui kellelgi on vaja saada mõnda eriti punast kvaliteethuuletemplijälge oma põsele, siis teate, kelle poole pöörduda. Võtsin oma ametit tõsiselt (kuigi ehk mitte nii suure entusiasmiga nagu Triin omal ajal).
Aga jaa, pidu oli äge. Loss ise juba oli äge! Meie pere sai enda valdusse päris korraliku sviidi. Tuleb tõdeda küll, et see välivoodi, mis minule sinna lisaks oli pandud, oli küll kipakas ja mul oli kogu öö hirm, et kukun ümber, aga hei, ega ma pulma magama ei läinud ka!
Ja lossitorn!!! Kui aknad oleks tipus läbi paistnud, oleks ilmselt päris vägev vaade avanenud, aga nad ei paistnud, nii et ainus märk torni kõrgusest on täna valutavad jala lihased.
Igatahes mulle meeldivad pulmad. Kohutavalt.
Siit suure ringi küsimus:
KES TAHAB MIND ENDA PULMA KUTSUDA?
(einoh, kui te ei kutsu, sellest pole abi, ma tulen ikka, aga siis ma kingitust ei too)

Neljapäev, august 17, 2006

Need testid valetavad....

Your Chances of Being a Multimillionaire: 76%
Your Chances of Being a Multimillionaire: 76%
You have a good chance of being a multimillionaire. Better than most people.You simply have a natural knack for money and the personality for success.
Will You Be a Multimillionaire?


...minu tegelikud võimalused multitutiplutimiljonäriks saamiseks on 101%

Kolmapäev, august 16, 2006

Mõrtsukhaidest ja muust kaasnevast

Hamba all krigiseb miski, kõrvas loksub vesi, juustesse on takerdunud vetikaid, varvaste vahel on ujunahad - jah see olen mina. Eile sai taas meres käidud. Mmmmmõnus. Vesi oli parajalt soe (siinkohal tervitused tallinlastele) ja vahutavais lainetes hüplemine ääretult lõbus. Ühest asjast ei saa ma ainult aru. Miks on rannad tühjad? Nagu oleks november või oleks meie rannikule ilmunud ootamatult mõrtsukhaide parved. Ei ole. Ärge kartke. Ma käisin ja kontrollisin. Kõik käed jalad on veel alles!
Kui ma ei peaks üleomme Tartusse naasma, siis ilmselt käiks ma ujumas kuni merele tekiks jää ja ujumisriiete kotti peaks kirve pakkima. Aga ma lahkun siit peatselt, et suunata oma energia taas põllumajandusliku sektorisse - läheks künnaks natuke hariduse põldu.

Kuna minu 60.-nes juubel läheneb pea valguse kiirusel, olen üritanud täide viia kõiki neid lubadusi, mis ma selleks ajaks olen andnud. Ehk siis olen kaks päeva hoogsalt kirjutanud oma Surematut Romaani.
Niipalju kui olen aru saanud maailma asjadest, siis ulmežanri ainus vähegi aktsepteeritav vorm on triloogia ja kuidas saaks mina siis sellise raudreegli vastu eksida. Loomulikult on Surematu Romaan samuti kolme osaline. Esimene osa on peaaegu valmis ehk mingi seitse-kaheksa lehekülge veel kirjutada. Kolmandale osale panin ma eile punkti. Nüüd ongi vaid teine osa paberile kanda. Ja minu kui tõelise grafomaani käes ei tohiks see mingi probleem ju ometi olla.
Igatahes kõik kirjandushuvilised, kriitikud ja muu rahvas, kes soovib natuke mu kuulsusesärast endale saada, soovitan teil vaim valmis panna. Minu suurtel juubelipidustustel, mis millalgi kindlasti saabuvad, toimub Surematu Romaani esmaesitlus!!!

Muide, lisaks meeletule edule kirjandustandril, mis mind kahtlemata tabab, on näha ka tõusu kunstimaastikel. Ei, ma pole viimasel ajal pliiatsit kättegi võtnud (pintslist rääkimata) aga ma lasin oma viimased šedöövrid ära raamida ja see iseenesest on juba suur samm edasi! Vähemalt ei seisa nad enam kapi taga nagu neil senini kombeks on olnud.

Teateid maailma servalt edastas teile AS Riidepuuühendused

Esmaspäev, august 14, 2006

Läbi nagu Läti raha

Läbi.
Kukkusid läbi?
Eip. Sain läbi!

Kuigi ma siiamaani olen üllatunud, kuidas see juhtus, aga ilmselt on 7%-diline läbisaamise tõenäosus tunduvalt suurem kui 3%-ndiline.
A suurem kui 7% ei saanud see tõenäosus kuidagi olla, sest lihtsalt inimesed, kes ajavad segamini käsipiduri ja käigukangi ei ületa kuidagi 7% künnist.
Haa!

Nüüd pean teid kurvastama/rõõmustama/täiesti külmaks jätma teatega, et edaspidi minu postituste tihedus langeb drastiliselt, kuna olles nüüd täiesti töövaba (järelikult ka internetivaba) hoolitseb minu edasiste postituste vahendamise eest AS Riidepuuühendused, mis on tuntud oma katkendliku ja aeglase ühenduse poolest...

Reede, august 11, 2006

Mina kana ilma tillita ei söö...

Kas te üldse kujutate ette kui raske on olla eestlane kui sa tilli ei armasta??? Ilmselt mitte. Eestlaste tilliarmastus on minu meelest lausa fenomenaalne. Soola võivad nad unustada toidule lisamast, aga tilli ei iial!!! Aga minul on kohutav tilliallergia. Piisab ainuüksi tilliga ülepuistatud roa nägemisest kui mul kaob igasugune söögiisu...
Täna ommikul linna poole jalutades vilistasin rõõmsat viisikest (no ma ju ei teadnud, milline (tilline) lõuna mind ees ootab). Millest selline anomaalne rõõmsus, imestate te kindlasti (tundes minu melanhoolset meelelaadi). A ikka sellest, et minul on täna viimane tööpäev. Veel paar tundi ja siis algab lustielu. Samas tundub, et ega minu teeneid müüjana enam ei vajatagi. Maailm näikse olevat voodipesust küllastunud. No eks ongi aeg mingi muu maailmaparanduslik amet muretseda. Hakkaks näiteks korstnapühkijaks... või karbivoltijaks...
Kindlasti mitte sõiduõpetajaks... Hommikul sai jälle kaks tundi õppesõitu tehtud. No teate, Kuressaare linn pole üldse nii suur, et siin saaks kaks tundi ringi sõita . Selle tiirutamisega võib hulluks minna. Õnneks pole mul kuhugi minna enam - olen nimelt ammu kohal...
Hoopis magada tahaks. Täna öösel magasin kõigest 12 h aga sellest jäi väheks... A ma ei tohi silma looja lasta. Mitte selle pärast, et tööl pole ilus magada, vaid lihtsalt selle pärast kui ma silma kinni panen, siis vajun ilmselt okasroosikese unne ning ärkan üles alles saja aasta pärast ja kõik keda ma tunnen on selleks ajaks surnud... Kas pole kole...

Neljapäev, august 10, 2006

Lõpp sellel lool

Tegin akna lahti, et kirjutada viimastest sündmustest ja muust harivast. (Saate aru, minu blogi põhiline pedagoogiline eesmärk on olla teile halvaks eeskujuks. No et kui lapsi kasvatama hakkate, siis võite öelda: "Kui sa kohe seda või teist ei tee, siis muutud selliseks nagu maailmaparandaja on." Või kui teil on raske ja kõik kipub minema allamäge, siis peeglisse vaadates võite kergendusega ohata: "Kõik ei ole veel kadunud, vähemalt pole ma veel selline nagu maailmaparandja.") Veerandtunnilise valge lehe jõllitamise tulemusel jõudsin tõdemusele, et mul on öeldud kõik, mis mul vähegi maailmale öelda on.
Oh ärge lootkegi, et ma nüüd kirjutamise üldse ära lõpetaks. Ilmselt on mul omseks juba kogunenud kohutav kogus olulist informatsiooni, mida ma ei saa mitte maailmaga jagamata jätta. grafomaan nagu ma olen.
Ja mul on kavas kirjutada nii kaua, kuni ma olen teid lootusetult ära tüüdanud ja minu lehele ei tule keegi enam, või kui siis ehk mina ise mingisugustel nostalgilistel meeltesegaduse hetkedel...

Kolmapäev, august 09, 2006

Kultuurist ja kuulsustest

Eile siis ema soovil havi käsul sai ka veidike kultuuri nauditud. Käisin nimelt Kurssaare kammermuusikapäevade galakontserdil. Oi te ei kujuta ette kui lõbus võib üks selline üritus olla. Eriti sügava mulje jättis klarnetikvintett, mida tagumisest reast saatis üks härra norskmoonikul... Milline harmoonia!!! Vahepeal kui saalitäis rahvast hakkas veidike uniseks muutuma ja tüdimuse märke avaldama, siis üldise tuju tõstmise eesmärgil togisin natuke oma naabrit ja üritasin algatada lainet...millegipärast ei võetud eriti vedu. Igavad inimesed. Kontserdi vaheajal pakuti aga šampust ja kommi. Mulle sobis!

Aga tulles kultuuri juurest kuulsuste juurde, siis teadke, edaspidi ma Mpsist enam ei kirjuta - saab teien äkki veel kuulsamaks kui mina ja seda ei saa ju ometi lubada. Edaspidi kui peaks juhtuma, et tema mainimine blogis on möödapääsmatu, siis kasutan väljendit: "See, Kelle Nime Ei Tohi Mainida" või midagi muud sarnast...

Teisipäev, august 08, 2006

Kes tahab saada miljonäriks

Võimalus, et ma koolieksamist läbi saaks, oli umbes täpselt kolm sajast. No tuli üks neist ülejäänud 97-st variandist. Õppesõidul saan ma nimelt pidevalt riielda, et tahan ristmikul läbi lasta ka neid autosid, mis silmapiirilt vaevu vaevu paistma hakkavad ja võivad samahästi ka miraaž olla. No eksamil ma seda viga enam ei teinud, hoopis keerasin ühele autole ette...
Aga on vähemalt üks inimene, kes rõõmustab selle üle, et ma läbi kukkusin. Ja see on minu lihane vend, kes on oma tulevikuplaanidesse kuldtähtedega kirjutanud, et kui minust saab miljonär (ja selles ei kahtle ometi ju keegi), siis asub tema minu isikliku autojuhina tööle. Kui ma load saaks, siis võtaks talt ju ametikoha. Muide, minu tulevases miljonärimajapidamises on veel paar vaba kohta (vabad on koka, koristaja, aedniku, kolmikuhoidja ning miljonärist abikaasa koht). Kõigil soovijatel saata pildiga cv!

Laupäev, august 05, 2006

Ahvatlus...

Mmm, täna on jälle üks neid päevi, mil see voodi siin poes tundub ahvatlevam kui üks normaalne voodi olema peaks. Paneks hea meelega poe kinni ja keeraks end mõnusalt siidise voodipesu vahele kerra.
Siit väike nõuanne kõigile ettevõtjatele: kui te soovite, et teie töölised oleks usinad ja keskendunud, siis ärge pange nende silme alla selliseid mõtteid kõrvale juhtivaid asju nagu maitsvad toidud (nt šokolaadikommid), ahvatlevad pildid napilt rieetatud inimestega või pehmed voodid. Need viimased on muidugi tõelised murdjad!

Neljapäev, august 03, 2006

Kuulutus: OTSIN KODU!

Varsti varsti tuleb minu isiklik hiilgus Tartusse tagasi ja mul oleks vaja mingit kohta kuhu ma saaks end elama asutada. Sellega seoses, kas keegi teab mõnda isikut kes teaks mõnda isikut, kes oleks nõus mulle üürima ühe toakese?
Paar tingimust mul on: Tahaks pesta, tahaks wc-d kasutada ja ei tahaks selliste luksuste eest just hingehinda maksta...

Andke aga julgelt teda, kui miskit on, võin teile selle eest hiljem krõpsiku anda, kui soovi on...

Matkast.... viimaks ometi

Nii, matkast on möödas juba nii palju, aga kirjutamise tuhinat pole ikka peale tulnud, aga varsti ei mäleta ma enam midagi, nii et üritan siis oma vihmast ostjatevaba päeva ära kasutada võimalikult produktiivselt ja pigistada välja viimased mälestuseraasud...sai ju lubatud

Kus ma siis ära käisin...
Hmm, bussipiletite pealt vaadates, siis Pärnus, aga kuna mul selle kohta ühtegi mälestust ei ole, siis üritan edaspidises jutus põhineda oma viletsale mälule ja kõik kirjalikud tõendid kõrvale lükata.
Kus ma siis oma mälu järgi käisin? Ma mäletan, et bussijaama poole suundudes polnud ma veel kindel, et kuhu poole ma siis lähen... Tõsisemalt kaalusin kahte suunda - kas Sääre Sõrveke või Orissaareke. Kuna aga Tartu buss oli parasjagu bussijaama just nagu minu jaoks sätitud, siis otsustasin viimase variandi kasuks.
Buss viis mind siuhvilksti Orissaarde. Ei saa mainimata jätta, et sama bussi peal võis kohata ka Liinat ja Mattist, keda ma küll üritasin seepida endaga matkama tulla, kuid minu pingutused ei kandnud vilja - kas oli seepi vähe või oli lihtsalt põuane ilm (no kuiv seep ei vahuta ju). Seda viimast ma siiski ei usu, sain vastupidist peagi omal nahal tunda.
No astun mina usinasti mööda teed (oo-hoo jaa-jaa), ja näen kuidas ümberringi kerkivad sünged äikese pilved, müristab ja välku lööb (ja vanapagan silku sööb). Oi mulle on alati äike ja äikesevihm meeldinud. Mõnus soe, hetkega läbimärjaks tegev...

Kuidas ma prominentide pulma kontvõõraks sattusin...
Läbi raske vihmasaju kuulsin järsku signaalide koori ja minust möödus pikim pulmarong, mida ma iial näinud olen! No eks ma olen vähe näinud ka siin ilmas... Aga pulmalistega kohtusin ma veel kord Maasilinnas, kus neil toimus fotosessioon ja laululõõritamise üritus. Mina üritasin neile mitte jalgu jääda ja roomasin mööda keldreid ja salakäike. Lahkuma sattusin aga samal ajal kui nemadki. Järsku hüppas nurga tagant välja Taavi ja pakkus küüti. Mul oli valida, kas kõmpida üksi vihmas ja poris või sõita pulmarongis koos hulga tuntud Eesti noornäitlejatega. Mis tea arvate, kumma variandi ma valisin?
Loomulikult rongi (rongid on mulle vaksali päevist väga hingelähedaseks saanud). Pulli pangal toimus järgmine peatus, kus toimus pulmaliste ja kallite külaliste tutvustamine. Mina peitsin end puu taha ja tegin seal ilvest. Ma lihtsalt kujutasin liiga hästi ette seda, kuidas tutvustamise järg oleks minuni jõudnud ning aset oleks leidnud järgmine dialoog.
Ott: "Ja järgmine neiu on.... Laura, kas sina tead, kes see veel on?"
Laura: "Ei, ma arvasin, et ta on sinu tuttav..."
Ott: "Ei, pole teda kunagi varem näinud. Kuule, kes sina selline veel oled?"
Pille: "Eee, ma pole mitte keegi...mind tegelikult polegi siin..."

Egas midagi. Järgmine peatus oli Rannaküla, kus toimus pidu. Minu plaan oli vaikselt oma kott selga hiivata ja minema hiilida, kuid enne kui ma seda teha jõudsin, suruti mulle šampuse klaas pihku ja no mis mul muud üle jäi, lõin aga noorpaariga klaase kokku ja soovisin neile õnne. Kontvõõras pulmas pidi ju õnne tooma...ehk siis viisin neile natuke seda :D Kui külalisi lauda kutsuma hakati, siis hiilisin vaikselt minema...

Kuidas ma Mpsi kontserdil käisin...
Ma olen alati rääkinud, et kui mõni meie omadest esineb, siis olen mina ikka kohal (kui võimalik siis esireas). Nuvot, ja arvake ära, kelle puhkpilliorkestri ma pulmast meeleolumuusikat mängimast leidsin? See oli loomulikult meie esibiitnik ja popartist Mps! (Noh Mps, sinna sa mind ometi oodata ei osanud. Ah, ah, ah?)

Merevaatega luksustelgist...
Õhtu saabudes püstitasin oma mobiilse luksusvilla mere kaldale (õigel villal on ikka merevaade). Oi, teate, ma olin oma telgist juba siis vaimustunud, kui ma selle ostsin (nagu põrssa kotis) aga kui ma selle üles panin!!! See oli nagu palee! Kristalsed kroonlühtrid rippusid võlvitud laes. Magamistuba oli suur kui ballisaal, ees ja tagakodadest rääkimata! Ah, villa zeltermann!!!
Ainult turvasüsteem tuleks veel paigutada (kõrge taraaed, rotveilerid ja signalisatsioon). Ma terve öö kujutasin ette, et keegi kõndis ümber telgi ja tuli mind ära ajama...päris kõhedaks võttis, aga ma pugesin Gotfriedile tihedamalt kaissu ja polnudki enam nii hirmus...hea kui sul ikka meesterahvas julgustuseks kaasas on. ja oh seda imet, ei tuldudki mind ära ajama! Ja kui keegi käiski ümber telgi, siis ilmselt vaid minu telki imetlemas, kadeduse maik keelel.

Kaljuronimisest
Olete ehk kuulnud, et kui Pille näeb oma teel mõnda kivi, küngast või kaljurahnukest, siis ei anna hing talle enne rahu kui ta selle otsa roninud on. Minu tee läks ühest sellisest mööda. Kulus vaid hetk kui ma selle tipus istusin. Teate see oli mõnus. Ma olin oma moonakoti kaasa võtnud ja loomulikult oli mul raamat ka kaasas (no lastiks, äkki kott muidu liiga kerge). Ja nii ma istusingi kalju tipus, tuul juustes sasimas, närisin oma õuna ja lugesin raamatut. Ehh, see oli mõnus. Tõsiselt lahe lebo.

Lebodest
Lebotamine sai üldse selle matka märkskõna. Iga natukese aja tagant, kus oli vähegi maalilisem maastik istusin ma maha, võtsin välja oma õunakoti ja juturaamatu ning nautisin elu. Ahh, mõnus! üldse on see jalutamine selline positiivne tegevus. Võimalus vabalt kõiksugu mõtteid mõlgutada, unistada ja niisama elu nautida. Kusjuures, mäletate, ma rääkisin, et minu silmanägemine on teravnenud...ilmselt on ka minu haistmismeel paremaks läinud. Ma ei mäleta, et ma kunagi nii palju lõhnasid varem tundnud oleks... ja nii häid....mmm...tõelised suvelõhnad!
Huvitav kas mu kõrvakuulmine ja muud meeled samuti erksamaks muutuvad ja millest selline muutus küll tingitud võiks olla?

Pattude kaalukusest ja rebaku kavalusest
Kui ma järjega Karja kirikuni jõudsin, oli seal parasjagu jumalateenistus. Astusin minagi sealt läbi ja sain oma patud andeks (nüüd võib jälle patuelu elama hakata). Teate, see patukoorem oli raske küll (ja mina olin arvanud, et mul on raske kott), aga kui see õlgadelt libises, siis sai minu jalutuskäik sisse kohe hoopis uue hoo. See hoog rauges muidugi pea, kui selgus, et olin teelt eksinud (õige tee läheb siit, sosistas rebak...no teadagi) ning mul tuli kõmpida mööda igavat teed kilomeetreid rohkem kui planeeritud (kuigi tuleb tõdeda, et see matk oli täielikult planeerimata).

Tulemustest
Matka tulemusel olid mul villid iga varba otsas (ja veel mõnes strateegilises kohas), lihased, mis olid nii tihedalt piimhapet täis, et seda oleks võinud lausa tööstuslikult tootma hakata neist. Õlad, mis vajasid hirmsamal kombel kellegi masseerivaid käsi (Ja oh seda röömu, meie laeva peamassöör näitas oma oskusi, ilma milleta oleks ma ilmselt juba surnud). Lisaks kõigele sellele oli mul aga ka varutud hea tuju ja uskumatud mälestused, mida lapselastele rääkida kui ma peaks kuangi vanaemaks saama...

Kolmapäev, august 02, 2006

Läbi nagu lestakala.

Ma ei jaksa enam.
Viige mind siit ära!